2-20-7980/102 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja

koht

24. november 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7980

Kohtuasi

X hagi Y vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks

X hagi C vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. juuli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja C (ei osale apellatsioonimenetluses)

Menetluse liik

Kohtuistungil 7. novembril 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7980 muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 1. juunil 2020 (täpsustatud 16. juunil 2020) Harju Maakohtule hagi Y

(kostja) ja C vastu, et tuvastada W (pärandaja) testamentide tühisus. Koos hagiga esitas hageja

taotluse hagi tagamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja pärandaja perioodil 1982. a kuni 2020. a elukaaslased.

Pärandaja tegi 16. mail 2002 omakäelise testamendi, millega määras kogu oma vara pärijaks

hageja. Testament kinnitati notariaalselt. Pärandaja suri 20. märtsil 2020. Notar algatas

13. aprillil 2020 pärandaja pärimismenetluse. Hagejale sai siis teatavaks, et pärandaja oli

14. veebruaril 2020 teinud notariaalse testamendi ning 29. veebruaril 2020 koduse omakäelise

testamendi tunnistajate juuresolekul. Hageja hinnangul oli pärandaja kõnealuste testamentide

tegemise ajal dementsuse tõttu piiratud teovõimega, mistõttu on testamendid tühised. Pärandaja

haigusloost nähtuvalt ilmnesid esmased dementsuse sümptomid 2019. a. Hageja hinnangul

võidi vahetult enne pärandaja surma tehtud kahe testamendi puhul kuritarvitada pärandaja

piiratud teovõimet. Võttes arvesse pärandaja vaimse tervise seisundit, ei pruukinud pärandaja

täpselt mõista oma tegusid ega tehingute tagajärgi. Samuti vaidlustab hageja 29. veebruari

2020. a testamendi ehtsuse.

1.2. Notaril puuduvad eriteadmised testaatori vaimse seisundi kindlaks tegemiseks, mistõttu ei

olnud notaril võimalik välja selgitada, kas pärandaja oli 14. veebruari 2020. a testamendi

tegemise ajal testeerimisvõimeline. Hagejal on alust arvata, et ka 29. veebruari 2020. a

testamendi tunnistajad ei omanud eriteadmisi pärandaja vaimse seisundi hindamiseks. Ka

ainuüksi juhtimisõiguse olemasolu ei tõenda pärandaja teovõimelisust.

Kostjate vastuväited

2. C jättis hagiavaldusele vastamata ning kohtuistungitel ei osalenud.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja teadis pärandajat juba aastaid. Pärandaja andis kostjale oma koduvõtmed ja eraldas

elamiseks toa, kus kostja elas püsivalt suvisel ajal. Muuhulgas avaldas pärandaja soovi

pärandada kogu oma vara kostjale, mainides seda korduvalt ka tunnistajate juuresolekul. Kostja

abistas pärandajat erinevates töödes (nt aitas söögiga, parandas elumaja katuse, vahetas aknad).

Ka andis kostja pärandajale raha. Seevastu ei ole kostja pärandaja kodus hagejat ega C kordagi

näinud selle kolme aasta jooksul, mil kostja pärandajaga tihedalt suhtles.

3.2. Kostja kasuks tehtud testament oli pärandaja isalikest tunnetest koostatud viimne tahe,

mida ta avaldas kahe tunnistaja, kes olid ühtlasi ka pärandaja head tuttavad, juuresolekul. Ka

notar on kõnealust testamenti aktsepteerinud. Samuti ei ole pärandajal tuvastatud dementsust.

Notar, kes tõestas 14. veebruaril 2020 testamendi, pidi olema veendunud, et pärandaja on hea

vaimse tervise juures. Kostja hinnangul on notar võimeline tuvastama, kas isik on

otsustusvõimeline või mitte. Ka oli pärandajal vaatamata tema kõrgele eale juhiluba. Eelnevast

tulenevalt ei ole alust kahelda pärandaja tehtud testamentides ja pärandaja otsustusvõimes.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 24. juuli 2023. a otsusega hageja hagi C vastu ja tuvastas

14. veebruari 2020. a notariaalse testamendi tühisuse. Ka rahuldas maakohus hageja hagi kostja

vastu ja tuvastas 29. veebruari 2020. a tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi

tühisuse. Maakohus jättis kuni 19. juunini 2020 tekkinud menetluskulud võrdsetes osades C ja

kostja kanda ning alates 20. juunist 2020 tekkinud menetluskulud kostja kanda, jättes need

rahaliselt kindlaks määramata. Lisaks tühistas maakohus Harju Maakohtu 2. juuni 2020. a

kohtumäärusega rakendatud hagi tagamise.

4.1. Maakohus leidis, et testamendid järgivad seaduses sätestatud vormi. Maakohus hindas

tõendeid ja asus seisukohale, et perioodi 2. november 2019 kuni 19. detsember 2019

statsionaarse epikriisiga on tõendatud, et pärandajal olid hiljemalt 19. detsembri 2019. a seisuga

kaks psüühikahäiret: F10.1 – Alkoholi kuritarvitamine ja F01.3 – Segatüüpi (kortikaalne ja

subkortikaalne) vaskulaarne dementsus. Perioodi 19. detsember 2019 kuni 27. jaanuar 2020 ja

5. märts 2020 kuni 20. märts 2020 statsionaarsete epikriiside kohaselt püsis diagnoos

muutumatuna kuni pärandaja surmani. Eeltoodust tulenevalt esines pärandajal vaidlustatud

testamentide tegemise ajal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 mõistes

psüühikahäire. Ka ekspert on andnud pärandaja terviseandmete põhjal arvamuse, mille kohaselt

oli pärandaja 14. veebruaril 2020 ja 29. veebruaril 2020 dementne ega olnud võimeline oma

tegude tähendusest adekvaatselt aru saama või neid juhtima, oma elu iseseisvalt korraldama

ning otsuseid langetama ja tehinguid tegema. Ekspert on arvamusel, et pärandaja tervislik

seisund ei võimaldanud tal 14. veebruaril 2020 ega ka 29. veebruaril 2020 adekvaatselt ja

õigesti aru saada testamendi tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest.

4.2. Maakohtu hinnangul ei muuda eksperdiarvamust ebausaldusväärseks see, et ekspertiis on

teostatud postuumselt ning seetõttu ei ole pärandajat olnud võimalik vahetult küsitleda või tema

suhtes uuringuid teostada. Eksperdi arvamuse kujunemine on ekspertiisiakti põhjal jälgitav.

Maakohus leidis täiendavalt, et perearsti poolt pärandaja psühhiaatri vastuvõtule mittesaatmine

ning juhtimisõiguse olemasolu ei lükka ümber asjaolu, et pärandajal oli hiljemalt 19. detsembril

2019 diagnoositud dementsus. Kuna pärandajal puudus vaidlusaluste testamentide tegemise

ajal testeerimisvõime, on testamendid TsÜS § 10 järgi tühised.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu ja tuvastas pärandaja 29. veebruari 2020. a

tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tühisuse ja jättis menetluskulud kostja

kanda. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostja vastu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

5.1. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud kõiki tõendeid, mistõttu leidis maakohus

vääralt, et pärandaja oli testamentide tegemise ajal piiratud teovõimega. Ka ei ole maakohus

kõiki kostja väiteid hinnanud.

5.2. Kostja hinnangul on üldteada asjaolu, et dementsus on ajufunktsioonide järkjärguline

langus ning tegemist ei ole haigusega, vaid sümptomitega. Pärandajal diagnoositi dementsus

neli kuud enne tema surma, mistõttu oli tegemist dementsuse algetapiga. Seejuures ei nähtu

pärandaja haigusloost, et pärandaja dementsuse sümptomite hulka oleks kuulunud

mittearusaamine oma tegudest või võimetus oma tegusid juhtida. Pärandaja haigusloost nähtub

vastupidine.

5.3. Maakohus tugines otsuse tegemisel eksperdiarvamusele, mis on kostja hinnangul

ebausaldusväärne. Maakohus kostja vastuväiteid ei hinnanud. Kostja leiab jätkuvalt, et

eksperdiarvamus on ebaselge, vasturääkiv ja puudulik, mistõttu ei saa sellist arvamust pidada

usaldusväärseks. Ka leiab kostja jätkuvalt, et asjas esitatud tõendid võimaldavad asuda

seisukohale, et pärandaja oli nii 14. veebruaril 2020 kui ka 29. veebruaril 2020

testeerimisvõimeline ning ta sai nende testamentide tegemise ajal testamendi tegemise

tähendusest aru.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja esitas hagiavalduses kaks iseseisvat nõuet (kahe erineva testamendi tühistamiseks) kahe

erineva kostja vastu. Maakohus rahuldas hagiavalduses esitatud mõlemad nõuded, tuvastades

nii notariaalse kui ka koduse testamendi tühisuse. TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause kohaselt

loetakse kaashagejad ja kaaskostjad kaasapellantideks või kaasvastustajateks juhul, kui

vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada vaid kõigi kaashagejate või kaaskostjate suhtes ühiselt.

Apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus

tuvastas 29. veebruari 2020. a koduse testamendi tühisuse. Kostja ei ole 14. veebruari 2020. a

notariaalse testamendi vaidlustamisel õigussuhte osaline. Kuna C ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud, on maakohtu otsus tema vastu esitatud nõudes TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4

teise lause järgi jõustunud. C ei ole apellatsioonimenetluse osaline.

9. Vaidlusalune testament on tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament (pärimisseadus

(PärS) § 20 lg 3 ja § 23). Pooled enam ei vaidle, et kõnealune testament vastas PärS §-s 23

sätestatud nõuetele. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas pärandaja

29. veebruaril 2020 tehtud tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament on kehtiv,

arvestades

pärandajal

enne

surma

diagnoositud

psüühikahäireid

(F10.1

Alkoholi

kuritarvitamine ja F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus).

Maakohus tuvastas, et pärandaja tervislik seisund ei võimaldanud tal testamentide tegemise ajal

adekvaatselt ja õigesti aru saada testamendi tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest.

10. Kostja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, heites samuti ette, et

maakohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja

esiletoodud asjaoludega. Ka leiab kostja, et maakohus ei ole hinnanud tema väidet

eksperdiarvamuse ebausaldusväärsuse kohta. Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

Maakohus on tõendite hindamisel lähtunud TsMS § 232 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt hinnatakse

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Samuti ei ole maakohus

kolleegiumi hinnangul rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse

põhjendamiskohustust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10.1. Maakohus on hinnanud kostja väidet eksperdiarvamuse ebausaldusväärsuse kohta.

Ainuüksi kostja mittenõustumine maakohtu seisukohaga tõendi usaldusväärsuse kohta ei

tähenda, et maakohus on järelduse tegemisel menetlusõiguse norme rikkunud.

Kohus küsib poole taotlusel eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude

selgitamiseks (TsMS § 293 lg 1). Menetlusosalisel on õigus eksperdile kohtu kaudu küsimusi

esitada (TsMS § 298 lg 1 esimene lause). TsMS § 302 lg 1 järgi peab ekspert andma talle

esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamuse. Eksperdiarvamuse sisu osas sätestab

TsMS § 301 lg 1 teine lause, et eksperdiarvamus peab sisaldama uuringute üksikasjaliku

kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele.

Nende sisuelementide eesmärk on anda menetlusosalistele ja kohtule võimalus hinnata

eksperdiarvamuse kaalu ja usaldusväärsust (VÕS I komm (2016), § 301, p 3.2 b).

Kolleegiumi arvates vastab eksperdiarvamus põhjendatuse nõuetele (kd I, tl-d 150–164).

Eksperdi arvamuse kujunemine on ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Eksperdiarvamust saab

ebausaldusväärsuse tõttu jätta arvestamata, kui ekspert ei ole oma arvamust üldse põhjendanud.

Kuna tegemist oli postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga, siis saigi ekspert kasutada

pärandaja kohta olemasolevaid terviseandmeid. Ekspert on oma arvamuse lk-del 10–13 tekstis

rasvaselt trükituna välja toonud need andmed, mille põhjal ta jõudis järelduseni, et pärandaja

tervislik seisund ei võimaldanud tal testamentide tegemise ajal adekvaatselt ja õigesti aru saada

testamendi tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest (kd I, tl 163). Kuna eksperdiarvamuse

kirjeldav osa sisaldab ülevaadet pärandaja terviseandmetest, siis on seal ka kirjas, et pärandaja

oli alkoholi kuritarvitaja ja kergesti mõjutatav. Lähtuda tuleb aga kohtu küsimusest – kas

pärandaja oli testamentide tegemise ajal vaimuhaige, nõrgamõistuslik või esines tal muu

psüühikahäire (kd I, tl 111) – millele ekspert vastas, et pärandaja oli testamentide tegemise ajal

dementne, ehk tal oli psüühikahäire.

10.1.1. Kostja esitas 25. mai 2023. a menetlusdokumendis väited eksperdiarvamuse

ebausaldusväärsuse kohta (kd II, tl-d 65–68), s.o ajaks, mil maakohus oli eelmenetluse

lõpetanud. Kolleegium leiab, et kui kostja pidas eksperdiarvamust puudustele tuginevalt

kõlbmatuks, pidi ta taotlema eksperdiarvamuse selgitamiseks eksperdi küsitlemist või

eksperdiarvamuse

täiendamist,

et

hiljem

apellatsioonimenetluses

eksperdiarvamuse

ebapiisavusele viidata. Kostja ei ole kasutanud TsMS § 303 lg-st 2 tulenevat õigust taotleda

eksperdi ülekuulamist kohtuistungil. Kostja on eksperdiarvamust üksnes kritiseerinud, kuid

pole ise ühtegi muud tõendit, mis sisaldaks eriteadmisi nõudvate asjaolude kohta selgitusi,

kohtule esitanud või sellise tõendi kogumist taotlenud.

10.1.2. Terviseandmete kohaselt diagnoositi pärandajal 14. novembril 2019 esmakordselt

F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus. Kliinilise psühholoogi

A. Milli konsultatsiooni kokkuvõtte kohaselt „kliinilise intervjuu põhjal vastab patsiendi

sooritus raskele dementsusele“ ning „ei suuda langetada otsuseid ja lahendada probleeme

igapäevaelu küsimustes“. Kolleegiumi hinnangul on ainetu kostja väide, et dementsuse

sümptomite hulka ei kuulunud mittearusaamine oma tegudest või võimetus oma tegusid juhtida.

Sellist järeldust oskab terviseandmete põhjal teha ekspert, sest see vajab eriteadmisi.

Kostja on apellatsioonkaebuse p-s 3.6 esile toonud pärandaja terviseandmed, mis tema arvates

välistavad selle, et pärandaja teovõime oli testamendi tegemise ajal piiratud. Samuti rõhutab

kostja, et perearst ei olnud pärandajat kunagi suunanud psühhiaatri vastuvõtule (kd II, tl 20)

ning pärandajal oli kehtiv juhiluba. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus jätnud neid

tõendeid analüüsimata. Kuna haigusloos sisalduvate andmete põhjal järelduste tegemine vajab

eriteadmisi, siis on ekspert neid andmeid arvamuse andmisel analüüsinud. Üksikute haigusloo

kannete ja eksperdi järelduse erinevust saab selgitada sellega, et eksperdil on oluliselt rohkem

andmeid kasutada, kui pärandajat lühikese ajaperioodil näinud arstidel (sh perearst), kes nägid

pärandajat siis, kui viimasel oli mingi probleem (nt hospitaliseerimine kiirabiga või

valveneuroloogi vastuvõtt).

10.2. Nagu eelnevalt kolleegium leidis, on maakohus asja lahendamisel õigesti arvestanud

eksperdiarvamusega, sest tegemist on usaldusväärse tõendiga. Kolleegiumi hinnangul on kohus

kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja jõudnud põhjendatud järelduseni, et tunnistajate ütlused ja

isikute kirjad ei tõenda, et pärandaja oli 29. veebruaril 2020 testamendi tegemise ajal

testeerimisvõimeline.

10.2.1. Kostja hinnangul on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus vaatamata pärandajal

diagnoositud psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, on teiste tõenditega

tõendatud, et isik oli siiski testeerimisvõimeline.

TsÜS § 8 lg 2 kolmas lause sätestab, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku

tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

Seega on oluline, kas pärandaja sai koduse testamendi tegemise ajal selle tähendusest aru.

Testamendi kehtivuse vaidlustamisel on hageja ülesanne tõendada, et pärandaja oli testamendi

tegemise ajal piiratud teovõimega. Kolleegiumi hinnangul oli hageja oma tõendamiskoormise

täitnud, mistõttu oli ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda

tõendada.

10.2.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud tõendid ja tema taotlusel üle

kuulatud tunnistajate ütlused ei tõenda, et pärandaja oli 29. veebruaril 2020 testamendi

tegemise ajal testeerimisvõimeline.

Kostja leiab, et pärandaja testeerimisvõimelisust tõendab 14. veebruaril 2020 tõestatud

notariaalne testament, sest notari tähelepaneku kohaselt „on testaator teo- ja otsusevõimeline,

kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud

küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt“ (kd I, tl-d 32–33). Praegusel juhul on vaidlustatud otsus

jõustunud osas, millega maakohus tuvastas 14. veebruari 2020 notariaalse testamendi tühisuse.

Kostja ei ole 14. veebruari 2020. a testamendi vaidlustamise hagis menetlusosaline, mistõttu ei

saa ta selle menetluse eset käsutada. Mõlemad haginõuded olid esitatud ühes menetluses,

mistõttu olid ka mõlemad testamendid vaidluse all. Isegi, kui kostja saab tema vastu suunatud

haginõudes tugineda notariaalsele testamendile kui dokumentaalsele tõendile, ei saa see tema

väidet tõendada, sest kohtuotsus on jõustunud osas, millega on tuvastatud selle tühisus.

10.2.3. Maakohus on tunnistajate ütlusi ja isikute kirju kogumis hinnanud. Isikud, kes olid

koduse testamendi allkirjastamise juures, R ja K, kuulati 10. märtsi 2023. a kohtuistungil

tunnistajatena üle. Kuna nad avaldasid notarile ütlusi samade asjaolude kohta, siis on maakohus

nende ütlusi kohtuotsuses hinnanud (kd I, tl-d 31 ja pöördel). Kui kõrvutada tunnistajate B, K,

R ütlusi ning I ja G kirju T kirjaga, siis need on oluliselt vastuolus. Sellises olukorras on

maakohus õigesti hinnanud, millised tõendid haakuvad teiste tõenditega nagu eksperdiarvamus

ja dokumenteeritud terviseandmed. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele T kirja madala

tõendusväärtuse kohta märgib kolleegium, et maakohus ei tuvastanud asjaolu üksnes selle

tõendi põhjal, vaid hindas tõendeid kogumis. Ka kohtupraktikas on leitud, et menetlusosaliseks

mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272

lg 2 mõttes ning hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel (RKTKo

12.10.2011 3-2-1-74-11, p 26). See põhimõte kohaldub kolleegiumi arvates ka siis, kui

tõendina on esitatud menetlusvälise isiku kiri poole esindajale.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et T kirjas avaldatud asjaolud haakuvad eksperdiarvamuse ja

dokumenteeritud terviseandmetega. Seega, vaatamata tõendi keskmisest väiksemale

tõendusjõule on maakohus põhjendanud, miks ta selle tõendiga asjaolude tuvastamisel arvestab.

T kirjeldas, kuidas mõni nädal enne pärandaja surma oli temaga väga raske rääkida, pärandaja

ei olnud võimeline vestlusest adekvaatselt aru saama ja oli väga närvis, vastas vastavalt

juhusele, kõneles kummalistest lugudest (kd III, tl-d 82, tõlge tl 84). Kolleegiumi hinnangul on

oluline arvestada, et T tundis pärandajat alates 1970ndate keskpaigast. Seega tundis T

pärandajat pikemat aega, mistõttu sai talle pärandaja tervisliku seisundi muudatus olla üsnagi

äratuntav.

10.2.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud ja tema taotlusel kogutud tõenditest

tulenev pärandaja tervisliku seisundi kirjeldus on üldsõnaline, andmata ülevaadet pärandaja

kognitiivsete võimete kohta vaidlusaluse testamendi tegemise ajal. Kuigi tunnistajad ja muud

isikud on avaldanud, et pärandaja sai oma tegudest aru ja oli adekvaatne, siis ei nähtu, milliste

asjaolude pinnalt on nad sellise järelduse teinud. Tunnistajate ütlustest ja isikute kirjadest ei

tulene nende enda meelte läbi kogetu kirjeldust. Kohus ei saa asjaolu tuvastamisel lähtuda

üksnes tunnistaja või isiku enda arvamusest ja järeldusest, sest üldjuhul ei ole keskmine inimene

võimeline oma tavalise teadmise pinnalt hindama, kas isiku teovõime on piiratud või mitte.

Kostja sai tulenevalt TsMS § 5 lg-st 2 ise määrata, milliste tõenditega ta oma vastuväiteid

tõendab, mh tunnistajat TsMS § 262 lg-te 5 ja 6 järgi kohtuistungil küsitleda, et tunnistaja

ütlustega kohtule tõendada, et vaatamata pärandajal diagnoositud psüühikahäirest sai pärandaja

testamendi tegemise ajal aru selle tähendusest ja tagajärgedest.

10.2.5. Vastuseks kostja etteheitele märgib kolleegium lisaks, et kohus saab tunnistaja ütlusi

arvestada ulatuses, milles tunnistaja annab ütlusi toimunu kohta, millest tal olid isiklikul tajul

põhinev teadmine.

Tunnistajate R ja K ütluste kohaselt ütles neile kostja, et pärandaja soov oli kutsuda neid

tunnistajatena testamendi tegemise juurde (kd III, tl-d 50, 54). Kuna tunnistajatele ütles seda

kostja, siis on tõendamata, et see oli pärandaja soov. Tunnistaja K ütluste kohaselt ei ajanud

nad enne testamendi tegemist kaua aega juttu, tunnistaja R ütlused kajastavad vaid seda, et

pärandajal oli hea tuju, kuid tunnistaja ei mäleta, mida pärandaja ütles pärast testamendi

allkirjastamist. Tunnistaja B ütluste osas on kostja rõhutanud, et tegemist oli parameedikuga,

kes oli kokku puutunud dementsete isikutega. Kolleegiumi hinnangul ei tulene ka nimetatud

tunnistaja ütlustest neid asjaolusid, mille põhjal saab järeldada, et vaatamata psüühikahäirele

sai pärandaja testamendi tegemise ajal aru selle tähendusest ja tagajärgedest. Üksnes tunnistaja

B arvamuse põhjal, et „välimuse järgi võiks öelda, et ta oli vanem, aga mõistuse järgi noorem“

seda järeldust teha ei saa.

Samuti ei viita pärandaja täielikule teovõimele asjaolu, et talle ei olnud määratud eestkostjat.

Eestkostja määramine või mittemääramine ei ole testeerimisvõime hindamisel üldjuhul

asjakohane (vt RKTKo 02.12.2020 2-17-5110/111, p 13). Samuti tuleb arvesse võtta elulisi

asjaolusid, mille kohaselt viibis pärandaja pärast esmakordset dementsuse diagnoosi pikalt

haiglas (eksperdiarvamuses kajastatud andmete kohaselt kuni 27. jaanuarini 2020), mistõttu

võis puududa vajadus koheselt eestkostja määramiseks.

11. Kokkuvõtvalt on maakohus õigesti leidnud, et pärandajal oli psüühikahäire tõttu (F01.3

Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus) 29. veebruaril 2020 koduse

testamendi tegemise ajal piiratud teovõime, mistõttu on kodune testament TsÜS § 10 järgi

tühine.

Menetluskulude jaotus

12. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

13. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejale hüvitatavad menetluskulud

määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)