2-21-17755/49 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.07.2023 Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-17755

Tsiviilasi

Let’s Publish OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Mari

Männiko hagi M-M M vastu kahju hüvitamise ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

320 721,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Let’s Publish OÜ (pankrotis, registrikood

11517462) pankrothaldur Mari Männiko

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tarmo

Friedenthal (e-post: tarmo.friedenthal@heedentsik.ee)

Kostja: M-M M (isikukood xxx, elukoht xxx)

Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaadid Martti

Peetsalu

ja

Silvia

Urgas

(e-post:

menetlus@tgsbaltic.com)

Asja läbivaatamine

21.11.2022 kohtuistungil ja edasi TsMS § 403 lg 1

alusel kirjalikus menetluses.

RESOLUTSIOON

1. Jätta

rahuldamata

kostja

taotlus

kuulata

QQ

tunnistajana

üle

videokonverentsina korraldataval kohtuistungil või alternatiivselt, kohustada

QQ andma tunnistajana kirjalikke ütlusi.

2. Hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Tsiviilajas kantud menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

4. Määrata menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177

lg 2 sätestatud korras.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Let’s Publish OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko esitas Harju Maakohule M-M

M vastu hagi, milles palus kohtul:

-

mõista M-M Mlt välja Let’s Publish OÜ (pankrotis) halduri Mari Männiko kasuks 65

000,00 (kuuskümmend viis tuhat) eurot.

-

mõista M-M Mlt välja Let’s Publish OÜ (pankrotis) halduri Mari Männiko kasuks viivis

põhivõlgnevuselt, summas 65 000 eurot, alates hagi esitamisest, kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses) määras.

-

jätta menetluskulud täies ulatuses kostja M-M M kanda ja mõista kostjalt välja hageja

kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivis, alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud (seadusjärgses) määras.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt 13.05.2021 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-21-7371

nimetati OÜ Let`s Publish (registrikood 11517462; pankrotis) (edaspidi: Võlgnik) ajutiseks

halduriks Mari Männiko.

3. Võlgniku peamiseks majandustegevuseks oli perioodikaväljaannete, ärikataloogide,

reklaammaterialide IT-lahenduste väljatöötamine ning litsentseerimine ning võlgniku juhatuse

liikmeks oli perioodil 17.07.2008 – 28.04.2021 kostja. Alates 15.08.2008 kuni 28.04.2021 oli

kostja kõrval võlgniku juhatuse liikmeks QQ ja samast ajast kuni 17.02.2014 WW. Alates

28.04.2021 on võlgnikule nimetatud likvideerija XXX. Likvideerija nimetamisega seniste

juhatuse liikmete volitused lõppesid.

4. 08.07.2021 määrusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ning nimetas

halduriks nimetati Mari Männiko. Analüüsides võlgniku maksejõuetuse kujunemist ning

põhjuseid, leidis haldur, et võlgnik on 13.11.2018. a. kandnud välismaksekorraldusena üle

5000,00 eurot, 05.12.2018. a. 10 000 eurot ja 07.12.2018. a. 50 000 eurot saajale „balcreation

bouwmeesterweg“. Esimese makse osas ei olnud märgitud makse selgitust, teise makse

selgituseks oli märgitud „return of money“ ja viimase makse selgitus oli „return payment“.

Kokku on selliselt tehtud välismakseid summas 65 000 eurot.

5. Samuti selgus võlgniku arvelduskonto liikumiste analüüsil, et eelnimetatud välismaksete

tegemiseks kasutas võlgnik osakapitali sissemakset, summas 80 000,00 eurot, mille oli

tasunud võlgniku emaettevõtja Lets Print Management OÜ võlgniku arvelduskontole

09.10.2018. a. maksega. Asjaolu, et Võlgniku juhatus oli sisse makstud osakapitali kasutanud

välismaksete tegemiseks, näis haldurile ebatavaline.

6. Haldur pöördus 01.07.2021. a. teabenõudega võlgniku likvideerija XXX poole, et välja

selgitada viidatud maksete alus ja eesmärk. XXX 19.07.2021 vastuse kohaselt oli tegemist

leppetrahvi maksetega XXX nimelisele äriühingule, mis on registreeritud XXX. Ühtlasi

edastas XXX haldurile XXX ja võlgniku vahelise teenuste osutamise lepingu ja 31.12.2015 ja

14.11.2016. a. arved leppetrahvi nõudmise kohta vastavalt summas 78 870 EUR ja 50 190

EUR.

7. Esitatud materjalide põhjal saab järeldada, et võlgnik ja XXX olid kokku leppinud, et

võlgnik töötab XXX.-le välja tarkvaraplatvormi „XXX“ hiljemalt 25.11.2015. a. ning kui ta

seda ei tee, siis tuleb võlgnikul tasuda leppetrahvi XXX kolme töötaja personalikulude

hüvitamiseks arvestusega 2390 brutosummas ühes kuus ühe töötaja kohta alates 01.01.2015.

Lepingu kestuseks oli 12 kuuv, automaatse pikenemisega täiendavalt 12 kuuks. Järelikult oli

lepingu lõppemise päevaks 24.11.2016.

8. Vastavalt 31.12.2015 ja 14.11.2016 XXX. arvetele tasuski võlgnik kokku 65 000 eurot

XXX-le, 13.11.2018, 05.12.2018 ja 07.12.2018. a. maksete alusel.

9. Samas oli võlgnik leppetrahvide tasumisele eelnevalt tegutsenud pikema aja vältel

kahjumlikult: 2016 majandusaasta lõppes 59 260 eurose ja 2017. a. 18 900 eurose kahjumiga.

Müügitulu puudus. 2018. a., mil võlgnik leppetrahvi maksed tehti, oli võlgniku kahjum 42

410 eurot ja netovara miinuses 31 826 euro võrra. Negatiivse netovara seisund ja kahjum on

võlgnikul eksisteerinud nii 2016, 2017 kui ka 2018. a. s.t. nii eelneval perioodil kui ka aastal,

mil võlgniku juhatus otsustas tasuda osakapitali sissemakse arvel XXX esitatud leppetrahvi

nõuded. Seega tasus võlgnik leppetrahvi, summas 65 000 eurot, XXX olukorras, kus ta oli

ilmselgelt maksejõuetu.

10. Haldur on uurinud XXX tausta ning leidnud, et tegemist on XXX äriühinguga, mille

ärinimi on muudetud XXX.-ks ning kellele on võlgnik 65 000 eurot 2018. a. lõpus üle

kandnud.

11. Registriandmete analüüsil ilmes, et tegemist on võlgnikuga füüsiliste isikute tasandil

lähedalt seotud äriühinguga: XXX juhatuse liige on QQQ s.t. võlgnikul ja XXX.-l e. isikul,

kellele võlgnik leppetrahvi tasus, olid leppetrahvi maksmise ajal kattuvad juhatuse liikmed.

Võlgniku emaettevõte on XXXX OÜ, kelle juhatussse kuuluvad nii kostja kui ka QQQ.

Võlgniku emaettevõtja XXX OÜ ainuosanik on XXX ning võlgniku tegelik kasusaaja on

QQQ. XXX (e. XXX.) kasutas ärinimena perioodil 2013 – 2019 ka nime XXX s.t. nime, mis

on märgitud leppetrahvi arvetele.

12. Eelnevast järeldub, et võlgniku ja võlgniku emaettevõtja XXX OÜ juhatuse liikmed on

kattuvad ning XXX.-ga ühendab neid juhatuse liige QQQ, kes juhtis nii võlgnikku kui ka

XXX.-d ning oli võlgniku tegelik kasusaaja ajal, mil vastavad leppetrahvi maksed võlgniku

poolt XXXle tehti.

13. Oluline on rõhutada, et 2018. a. leppetrahvi maksete tegemise ajal oli võlgniku netovara

vähemalt kolmandat aastat negatiivne ning vähemalt kolm viimast aastat oli võlgnik

tegutsenud kahjumiga ning olukorras, kus müügitulu puudus. ÄS §-st 176 tulenevalt pidanuks

võlgniku osanikud võtma tarvitusele meetmed netovara nõuetekohaseks viimiseks või

otsustama pankrotiavalduse esitamise (ÄS § 176 p 3).

14. Võlgniku juhatusel oli kohustus juba hiljemalt 2016. a. majandusaasta lõppemisest 20

päeva jooksul esitada võlgniku pankrotiavaldus juhindudes ÄS § 180 lg-st 51. Võlgniku (ja ka

võlgniku emaettevõtja XXX OÜ) juhatuse liikmed otsustasid aga võlgniku netovara ja

likviidsuse taastamise asemel maksta QQQ juhtitavale XXXle leppetrahvid, mis olid täiesti

ebaolulise tähtsusega võlgniku majandustegevuse ja selle jätkamise seisukohast.

15. Lisaks sellele, et võlgnik oli 2018. a. kahjumis ning tema netovara ei vastanud seadusest

tulenevale nõudele, oli võlgnikul leppetrahvide tasumise ajal lühiajalisi kohustusi 200 475

euro ulatuses, samuti oli üks võlausaldajatest, XXX OÜ (registrikood XXX) esitanud juba

15.11.2016. a. hagi võlgniku suhtes, mille kohus ka hiljem rahuldas.

16. Swedbank AS-i andmetel oli pangas allkirjaõiguslik isik, kellel oli ka pangakanalite

kasutamise õigus, kostja. Seega tegi maksed leppetrahvi tasumiseks XXX 13.11.2018,

05.12.2018 ja 07.12.2018. a, kokku summas 65 000 eurot, kostja. Seda vaatamata asjaolule, et

võlgniku majandusnäitajad indikeerisid väga selgelt püsiva maksejõuetuse seisundit ilma

mistahes positiivse tulevikuperspektiivita.

17. 25.04.2021 võttis XXX OÜ juhatus (kostja isikus) vastu võlgniku lõpetamisotsuse ning

esitas kandeavalduse likvideerimise alustamise ning likvideerija nimetamise kohta.

18. Hageja leiab, et kostja on rikkunud võlgniku juhatuse liikme kohustusi järgmiste

tegudega:

−

Kostja ei esitanud õigeaegselt võlgniku pankrotiavaldust, kuigi võlgnik oli

maksejõuetu hiljemalt 2016. a. Võlgnik tegutses vähemalt 2016. a. kahjumlikult, müügituluta

ning tema netovara ei vastanud ÄS §-s 176 sätestatud nõuetele vähemalt samast aastast.

−

Kostja süvendas võlgniku maksejõuetuse seisundit tasudes sisse makstud arvel

leppetrahve XXX.-le olukorras, kus võlgnik juba oli püsivalt maksejõuetu ning muutis sellega

võlgniku lõplikult varatuks.

−

Kostja kasutas emaettevõtja tehtud osakapitali sissemakset leppetrahvide tasumiseks,

mis ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkumise või võlgniku maksejõuetuse vältimise

seisukohast vajalik;

−

Kostja tasus leppetrahvi võlgniku ja tema emaettevõtjaga lähedalt seotud XXX-le

(lähikondsele), eelistades XXX. huvi leppetrahvi saamiseks võlgniku huvile osakapitali ning

võlgniku netovara säilitamise vastu;

−

Hageja on veendumusel, et XXXle leppetrahvide tasumise ainsaks eesmärgiks oligi

võlgniku varatuks muutmine ning sissemakstud osakapitali väljaviimine seotud isikute kaudu

võlgniku vara hulgast.

19. Hageja leiab, et eelnimetatud rikkumistega on kostja põhjustanud võlgnikule kahju 65 000

euro ulatuses, mille hüvitamist võlgnikule on hagejal õigus kostjalt nõuda ÄS § 180 lg 51 ja

ÄS § 187 alusel.

Kostja seisukoht

20. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

21. Kostja vastuse kohasel võlgnik kohustus tarnima XXX tarkvara. Võlgnik arendas välja

tarkvara kinnisvarakuulutuste loomiseks XXX leheküljel kasutamiseks, mille võlgnik pidi

andma

XXX

kasutusse.

Võlgnik

oleks

tarkvara

valmimise

järgselt

tegutsenud

tarkvaraarenduse litsentseerijana. Tarkvara võimaldanuks XXX leheküljel kasutajatel valida

sobiva malli ning selle kaudu mugavalt kinnisvarakuulutusi luua. Võlgnik sõlmis tarkvara

loomiseks omakorda töövõtulepingu XXX. Võlgniku ja XXX vahel sõlmitud 25.11.2014

lepingu artikli 8 alusel pidi tarkvara müügiga tegelev müügiosakond alustama tööd

01.01.2015 ning tarkvaraplatvormi tarne oli kavandatud 28.02.2015. XXX oli õigus

tarkvaraplatvormi 28.02.2015 mittetarnimise korral arvestada leppetrahvina kolme töötaja

personalikulusid 2390 eurot brutos töötaja kohta kuus kuni tarkvara tarnimiseni. Kahjuks ei

tarninud XXX võlgnikule tarkvara, millest tulenevalt ei saanud võlgnik tarkvara ka XXX üle

anda.

22. XXX tekkis tarkvara tarnimata jätmise tõttu kahju. Kuna kõik kolm müügiosakonna

töötajat said tööle võetud vaid tarkvara edasimüümiseks, kuid töötavat tarkvara ei tarnitud

XXX tähtaegselt ega ka hilisemalt, esitas XX võlgnikule leppetrahvi nõuded kogusummas

129 060 eurot. XXX maksis palka müügiosakonna töötajatele, kes pidid tarkvara edasi

müüma, kuid kellel tarkvara tarnimata jätmise tõttu töö puudus. XXX tekkinud kahju tõendab

mh järgnev:

23. Tsiviilasjas nr 2-16-17281 kuulati 26.10.2017 istungil vande all üle võlgniku seaduslik

esindaja QQQ kinnitas istungil, et XXX lepingut sõlmides teavitati XXX, et XXX poolt

üleantavad tooted ja teenused tuleb edastada õigel moel võlgniku klientidele XXX. Ka

teavitati XXX’i, et XXX on võtnud tööle töötajad, et toodet kasutada ning probleemide

kõrvaldamata jätmisel võib kaasneda kahju. Leppetrahvi summa kujunes inimestega seotud

kulu põhjal ehk seonduvalt töötajatega, keda XXX tööle võttis.

24. Tsiviilasjas nr 2-16-17281 toimunud 26.10.2017 istungil kuulati tunnistajana üle ka XXX

peadirektor XXX, kes kinnitas oma tunnistuses, et XXX palkas inimesi konkreetselt projekti

jaoks, mille tarbeks XXX pidi tarkvara tarnima ning XXX’i viivituste tõttu pidi XXX augustis

2016 laskma lahti 3 inimest. XXX kinnitas kohtule, et võlgniku ja XXX vahel sõlmitud

lepingu artiklis 8 sätestatud leppetrahvi suurus vastas kolme töötaja töökulule ning

leppetrahvinõuded katavad ära töötajate palgakulu. Leppetrahvi suurus summas 130 000 eurot

on reaalseks kuluks, mida XXX kandis, sellele lisandub tarkvaramüügist saamata jäänud tulu.

XXX kinnitas kohtule, et testserveris olevaid töid ei olnud kordagi võimalik kasutada

sihtotstarbeliselt, et oleks saanud teha valmis lõpp-produkti.

25. XXX peadirektor XX on 06.12.2016 e-kirjas võlgniku juhatuse liikmele XXX välja

toonud, et XXX beetaversioon ei olnud nende jaoks mitu kuud võrgus ning kui see novembri

keskpaigast XXX’i poolt taas avati, olid seal viimased muudatused tegemata, mistõttu ei

saanud XXX seda korralikult kasutada. Seetõttu kaotas XXX mitmeid rahateenimis- ja

koostöövõimalusi.

26. Kuna XXX XXXle ei tarnitud lepingus ettenähtud ajal töötavat tarkvara, esitas XXX

XXX võlgnikule vastavalt lepingu artiklile 8 31.12.2015 leppetrahvinõude summas 78 870

eurot kolme töötaja 11 kuu palga eest (3*11*2390) ning 14.11.2016 leppetrahvinõude

summas 50 190 eurot kolme töötaja 7 kuu palga eest (3*7*2390). Võlgnik on XXX’i

leppetrahvinõuete tõttu võlgnikul tekkinud kohustustest teavitanud mh 03.07.2016 e-kirjas.

27. Leppetrahvide tasumise järgselt ei ole XXX XXX võlgnikule täiendavaid nõudeid

esitanud. XXX XXX esitas võlgnikule leppetrahvinõudeid kokku kolme töötaja 18 kuu palga

eest kogusummas 129 060 eurot. 13.11.2018, 05.12.2018 ning 07.12.2018 tasus võlgnik XXX

XXXle leppetrahvimaksed kogusummas 65 000 eurot ehk umbes 50% leppetrahvide

kogusummast. Hageja ei ole väitnud, et leppetrahvid oleksid nende tasumise ajaks olnud

aegunud. Leppetrahvide tasumise järgselt ei ole XXX XXX võlgnikule täiendavalt nõudeid

esitanud, samuti ei ole XXX XXX algatanud võlgniku suhtes kohtumenetlust või esitanud

nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Seega on leppetrahvide osalise tasumise järgselt XXX

XXX loobunud ülejäänud nõude võlgniku suhtes maksmapanemisest.

28. Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahvi maksed tegi just kostja. Kostja ei olnud ainus isik,

kellel oli õigus võlgniku nimel makseid teha. Swedbanki 25.05.2021 vastusest nähtub, et

lisaks kostjale võiks kõiki pangateenuseid kasutada ka XXX. Hageja ei ole tõendanud, et

hagis ette heidetavad maksed teostas just kostja ning kostja ei mäleta enam, kas ta on mingeid

konkreetseid makseid 4 aastat tagasi teostanud.

29. Võlgnikul puudus leppetrahvide tasumise ajal sissenõutavaks muutunud kohustus XXX’i

ees. Hageja heidab kostjale ette, et leppetrahvide tasumise ajal oli võlgniku ja XXX’i vahel

käimas kohtuvaidlus ja kostja sai eeldada, et hagi rahuldamise korral pöörab XXX nõude

võlgniku pangakontol olevale rahale. Leppetrahvide tasumine ei ole seotud XXX’i poolt

võlgniku suhtes esitatud nõudega. XXX’i poolt 15.11.2016 tsiviilasjas nr 216-17281 esitatud

põhinõue oli 3052,80 eurot, kuid võlgnik esitas 12.12.2016 XXX’i suhtes vastuhagi

põhinõudega 129 060 eurot. Harju Maakohus jättis 06.12.2019 otsusega XXX’i hagi

rahuldamata.

30. Kostja ei pidanud võlgniku juhatuse liikmena perioodil 13.11.2018-07.12.2018

leppetrahvide tasumise ajal eeldama, et võlgnikul on vajalik tasuda XXX’i poolt tsiviilasjas nr

2-16-17821 esitatud nõue, kuna:

−

võlgniku vastuhagi XXX’i vastu ületas oluliselt XXX’i poolt võlgniku vastu esitatud

nõuet;

−

XXX’i nõuet ei olnud kohtuotsusega tunnustatud ning ka aasta hiljem jättis maakohus

XXX’i nõude rahuldamata.

31. Eelneva tõttu ei saanud võlgnik 2018. aasta lõpus leppetrahvi makseid tehes eeldada, et

leppetrahvide osaline maksmine mõjutab kuidagi XXX’i 3052,80 euro suuruse põhinõude

tasumist, juhul kui selline nõue üleüldse kohtuotsusega rahuldatakse (mis ei olnud maksete

tegemise ajal teada). XXX’i nõue rahuldati alles Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2020

otsusega, mis jõustus 01.06.2020 ehk poolteist aastat pärast XXX XXXle leppetrahvide

tasumist. XXX’i ülejäänud nõue koosneb hüvitatavate menetluskulude nõudest summas 6957

eurot, mis mõisteti võlgnikult välja alles Harju Maakohtu 15.09.2020 määrusega.

32. Leppetrahvide tasumise järgselt oli võlgnikul endiselt piisavalt raha XXX’i nõude

tasumiseks. Hageja tugineb hagis sellele, et leppetrahvi maksed kogusummas 65 000 eurot

teostati võlgniku emaettevõtja poolt teostatud osakapitali sissemakse summas 80 000 eurot

arvelt. Pärast leppetrahvide tasumist jäi võlgniku pangakontole veel vähemalt (80 000-65 000)

15 000 eurot, mis oleks olnud piisav XXX’i nõude rahuldamiseks. XXX’i poolt võlgniku

pankrotimenetluses

esitatud

nõude

suuruseks

on

9454,65

eurot.

Kõik

teised

pankrotivõlausaldajad peale kohtutäituri XX, kelle nõue summas 858 eurot tekkis samuti

XXX’i poolt võlgniku suhtes algatatud täitemenetlusega seonduvalt, on võlgniku endaga

seotud isikuteks. XXX OÜ, kelle nõue on tunnustatud summas 82 696,15 eurot, on võlgniku

emaettevõtjaks. Nii XXX OÜ (tunnustatud nõue summas 10 632,66 eurot) kui ka XXX OÜ

(tunnustatud nõue summas 1278,09 eurot) juhatuse liikmeks on kostja. Seega on võlgniku

pankrotimenetluses väliste võlausaldajate tunnustatud nõuete kogusummaks (9454,65+858)

10 321,65 eurot, mille tasumiseks oleks võlgnikul olnud pangakontol piisavalt raha ka pärast

XXX XXXle leppetrahvimaksete tegemist. Sealjuures on hageja esitanud 20.09.2021

tsiviilasjas nr 2-2114730 hagi OÜ-le XXX 27.06.2020 tehtud makse summas 14 412 eurot

tagasivõitmisek. Kuigi leppetrahvimaksete tasumise ajal ei olnud XXX’i kohtulahenditest

tekkinud nõue võlgniku suhtes veel sissenõutav, siis juhul kui kohus peaks tsiviilasjas nr 2-

21-14730 XXX OÜ-le makstud 14 412 eurot võlgniku pankrotivarasse tagasi võitma, oleks ka

selle summa arvelt võimalik kõigi väliste võlausaldajate nõuete rahuldamine.

Kohtuotsuse põhjendused

33. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt

on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus

otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

34. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused.

35. 13.04.2023 määrusega määras kohus lahendada käesolev tsiviilasi TsMS § 403 lg 1 alusel

kirjalikus menetluses ja andis pooltele tähtajad täiendavata asjaolude, tõendite ja seisukohtade

esitamiseks hiljemalt 02.05.2023 ja anda pooltele tähtaeg vastaspoole esitatule vastamiseks

hiljemalt 18.05.2023. Kohus määras lõpetada tsiviilasja eelmenetlus 30.05.2023.

36. 02.05.2023 esitas kostja taotluse kuulata QQQ tunnistajana üle videokonverentsina

korraldataval kohtuistungil. Alternatiivselt, kohustada QQQ andma tunnistajana kirjalikke

ütlusi. Kostja taotluse põhjenduste kohaselt kohus märkis 14.04.2023 määruses, et võtab asja

materjalide juurde QQQ 14.12.2022 kinnituskirja, kuid tõendi usaldusväärsus ja tõendusjõud

võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule

tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. Kostja esitas

seoses sellega taotluse QQQ tunnistajana ülekuulamiseks (TsMS § 251 lg 1) ja alternatiivselt

taotluse QQQ kohustamiseks tunnistajana kirjalike ütluste andmiseks (TsMS § 253 lg 1).

37. Hageja esitas 23.05.2023 omapoolse seisukohta kostja poolt 02.05.2023 esitatud

tunnistaja ülekuulamise taotlusele. Hageja palub taotluse jätta rahuldamata.

38. Kohus leiab, et kostja taotlus kuulata QQQ tunnistajana üle videokonverentsina

korraldataval kohtuistungil või alternatiivselt, kohustada WQQQandma tunnistajana kirjalikke

ütlusi, tuleb jätta rahuldamata.

39. Kohus märgib, et kohus on 14.04.2023 määrusega määranud asja lahendamise kirjalikus

menetluses. 21.11.2022. a. kohtuistungil on pooled andnud selleks oma nõusoleku ja kohus

määras istungil kostjale tähtaja oma väidete tõendamiseks ja tõendite ning taotluste

esitamiseks kuni 21.12.2022. a., kuid kohtu määratud tähtajaks kostja tunnistaja ülekuulamise

taotlust ei esitanud. Kohus leiab, et taotlust tunnistaja ülekuulamiseks pärast kirjalikku

menetlusse üleminekut esitada ei saa. Arvestades, et asi on määratud lahendamiseks kirjalikus

menetluses, ei ole tunnistaja ülekuulamine võimalik ilma, et asjas määrataks selleks

kohtuistung (TsMS § 252 ja § 254). See põhjustab aga ilmselgelt asja lahendamise viibimise

ja menetluse venimise, kuna kohus on asjas määranud asjas lõpptähtajad ning kohtuistungi

korraldamine ei võimaldaks ilmselgelt kohtu menetlusplaani järgida.

40. TsMS § 403 lg 2 kohaselt võib pool kirjalikuks menetluseks antud nõusoleku tagasi võtta

üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Kohus leiab, et sellist muudatust ei ole

käesolevas asjas toimunud. Kostjat esindab menetluses kaks vandeadvokaati, kes peavad

olema teadlikud, et kinnituskirja, kui tõendi usaldusväärsus ja tõendusjõud võib olla madalam,

kui antud isiku poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlused. Seega oleks kostja võinud

kohtu poolt määratud tähtajaks 21.12.2022 juba esitada taotluse QQQ tunnistajana

ülekuulamiseks. Selle asemel otsustas kostja esitada kohtule QQQ 14.12.202 kinnituskirja.

Kostja soovib sisuliselt küsitleda tunnistajat samades küsimustes, mille kohta on QQQ juba

andnud kinnituskirja, mille on kohus vastu võtnud. Seega on kostja saanud esitada kohtule

tõendi asjaolu kohta, mida kostja soovib tunnistaja ütlustega tõendada. Seega on asjaolu

kohta, mida kostja soovib tõendada tunnistaja ütlustega, piisavalt tõendeid.

41. Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid

kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

42. Pooled tõid välja järgmised asjaolud, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− Let’s Publich OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik) peamiseks majandustegevuseks oli

perioodikaväljaannete, ärikataloogide, reklaammaterjalide IT-lahenduste väljatöötamine

ning litsentseerimine ning võlgniku juhatuse liikmeks oli perioodil 17.07.2008 –

28.04.2021 kostja. Alates 15.08.2008 kuni 28.04.2021 oli kostja kõrval võlgniku

juhatuse liikmeks QQQ ja samast ajast kuni 17.02.2014 WWW. Alates 28.04.2021 on

võlgnikule nimetatud likvideerija XXX. Likvideerija nimetamisega seniste juhatuse

liikmete volitused lõppesid (tl 9).

− Võlgniku ja XXX XXX b.v vahel oli 25.11.0214 sõlmitud leping, mille kohaselt võlgnik

kohustus hiljemalt 28.02.2015 välja töötama tarkvaraplatvormi „XXX“ ning kui ta seda

ei tee, siis tuleb võlgnikul tasuda leppetrahvi XXX XXX b.v kolme töötaja

personalikulude hüvitamiseks arvestusega 2390 brutosummas ühes kuus ühe töötaja

kohta alates 01.01.2015. Lepingu kestuseks oli 12 kuus, automaatse pikenemisega

täiendavalt 12 kuuks (tl 27-29).

− XXX XXX b.v on esitanud 21.12.2015 võlgnikule arve summas 78 870 eurot ja

14.11.2016 arve summas 50 190 eurot. Arvetel selgituseks on märgitud leppetrahv 3

töötaja eest (tl 29-29 pöördel).

− Võlgniku emaettevõtja XXX OÜ on võlgniku arvelduskontole 09.10.2018. tasunud 80

000 eurot. Makse selgituseks on märgitud „share capital increased/osakapitali

suurendamine“.

− Võlgnik on 13.11.2018. a. kandnud välismaksekorraldusena üle 5000,00 eurot,

05.12.2018. a. 10 000 eurot ja 07.12.2018. a. 50 000 eurot saajale „balcreation

bouwmeesterweg“. Esimese makse osas ei olnud märgitud makse selgitust, teise makse

selgituseks oli märgitud „return of money“ ja viimase makse selgitus oli „return

payment“. Kokku on selliselt tehtud välismakseid summas 65 000 eurot (tl 12-14).

− XXX b.v näol on tegemist Hollandi äriühinguga, mille ärinimi on muudetud XXX.-ks.

− XXX (e. XXX XXX b.v.) kasutas ärinimena perioodil 2013 – 2019 ka nime XXX s.t.

nime, mis on märgitud leppetrahvi arvetele (tlk 29-29 pöördel)

− XXX b.v. juhatuse liige on QQQ (tl 20-26).

− Võlgniku emaettevõte on XXX OÜ, kelle juhatusse kuuluvad nii kostja kui ka QQQ (tl

15-17).

− Võlgniku emaettevõtja XXX OÜ ainuosanik on XXX. ning võlgniku tegelik kasusaaja

on QQQ (tl 51).

− 13.05.2021 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-21-7371 nimetati võlgniku ajutiseks halduriks

Mari Männiko.

− 08.07.2021 määrusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ning nimetas

halduriks nimetati Mari Männiko (tlk 10-12).

43. Hageja on esitanud kostja vastu hagi kahju hüvitamise nõudes summas 65 000 eurot ja

nõuab kostjalt XXX OÜ juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Hageja leiab, et kostja on rikkunud võlgniku juhatuse liikme kohustusi järgmiste tegudega:

− Kostja ei esitanud õigeaegselt võlgniku pankrotiavaldust, kuigi võlgnik oli maksejõuetu

hiljemalt 2016. a. Võlgnik tegutses vähemalt 2016. a. kahjumlikult, müügituluta ning

tema netovara ei vastanud ÄS §-s 176 sätestatud nõuetele vähemalt samast aastast;

− Kostja süvendas võlgniku maksejõuetuse seisundit tasudes sisse makstud arvel

leppetrahve XXX b.v.-le olukorras, kus võlgnik juba oli püsivalt maksejõuetu ning

muutis sellega võlgniku lõplikult varatuks;

− Kostja kasutas emaettevõtja tehtud osakapitali sissemakset leppetrahvide tasumiseks, mis

ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkumise või võlgniku maksejõuetuse vältimise

seisukohast vajalik;

− Kostja tasus leppetrahvi võlgniku ja tema emaettevõtjaga lähedalt seotud XXX.-le

(lähikondsele), eelistades XXX huvi leppetrahvi saamiseks võlgniku huvile osakapitali

ning võlgniku netovara säilitamise vastu;

−

Hageja on veendumusel, et XXXle leppetrahvide tasumise ainsaks eesmärgiks oligi

võlgniku varatuks muutmine ning sissemakstud osakapitali väljaviimine seotud isikute kaudu

võlgniku vara hulgast.

44. Hageja leiab, et eelnevaga on kostja põhjustanud võlgnikule kahju 65 000 euro ulatuses

ÄS § 180 lg 51 ja ÄS § 187 alusel.

45. Kostja on hagile vastu vaielnud ja väidab, et täitis oma kohustuse korraliku ettevõtja

hoolsuga.

46. Hageja nõue kostjate vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi

oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud

kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud sama lõike teises lauses ja

selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud

korraliku ettevõtja hoolsusega.

47. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised:

• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);

• osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku

ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

48. Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama,

et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle

rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on

tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).

49. Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ülalnimetatud nõude eeldused teha

kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste

rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.

50. Hageja tugineb täiendavalt ÄS § 180 lg-le 51, mille järgi ei või pärast maksejõuetuse

ilmnemist juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, v.a makseid, mille tegemine on

kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.

51. Pooled vaidlevad selle üle, kas maksed XXX.-le oli põhjendatud, kas need maksed oli

tehtud ajal, mil võlgnik oli maksejõuetu ja kas maksetega kahjustati võlgniku majanduslikku

seisundit. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavad maksed on tehtud ajal, mil kostja oli võlgniku

juhatuse liige.

52. Seega tuleb kohtul vaidluse lahendamiseks tuvastada kõigepealt kas kostja on tegutsenud

XXX leppetrahvide tasumisel korraliku ettevõtja hoolsusega.

53. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgniku ja XXX XXX b.v vahel oli 25.11.2014

sõlmitud leping, mille kohaselt võlgnik kohustus välja töötama tarkvaraplatvormi „XXX“ ja

tarnima selle XXX XXXle hiljemalt 28.02.2015 ning tarkvara õigeaegselt tarnimata jätmise

korral oli XXX XXXl õigus esitada vastavalt lepingu artiklile 8 võlgnikule nõue kolme

töötaja kuupalga 2390 eurot brutos kuni tarkvara tarnimiseni.

54. Kohus tuvastab, et tsiviilasjas nr 2-16-17281 kuulati 26.10.2017 istungil vande all üle

võlgniku seaduslik esindaja QQQ. QQQ on andnud ütluseid selle kohata, et XXX’iga lepingut

sõlmides teavitati XXX’i, et XXX’i poolt üleantavad tooted ja teenused XXX OÜ

XXXXXXle ja Let’s Publish OÜ teavitas XXX’i, et kui toodet ei saada õigeaegselt valmis,

siis võivad tulla tõsised probleemid, kaasneda kahjud ja sellega kaasnevad kulud. XXX

teavitas XXX’i, et XXX XXX on võtnud tööle töötajad, et toodet kasutada ning probleemide

kõrvaldamata jätmisel võib kaasneda kahju. Leppetrahvi summa kujunes inimestega seotud

kulu põhjal ehk seonduvalt töötajatega, keda XXX XXX tööle võttis (tl 138-130).

55. Kohus tuvastab, et tsiviilasjas nr 2-16-17281 toimunud 26.10.2017 istungil kuulati

tunnistajana üle XXX XXX peadirektor XXX. XXX andis ütluseid, et XXX XXX palkas

inimesi konkreetselt projekti jaoks, mille tarbeks XXX pidi tarkvara tarnima ning XXX’i

viivituste tõttu pidi XXX XXX augustis 2016 laskma lahti 3 inimest. XXX kinnitas kohtule,

et võlgniku ja XXX XXX vahel sõlmitud lepingu artiklis 8 sätestatud leppetrahvi suurus

vastas kolme töötaja töökulule ning leppetrahvinõuded katavad ära töötajate palgakulu.

Leppetrahvi suurus summas 130 000 eurot on reaalseks kuluks, mida XXX XXX kandis,

sellele lisandub tarkvaramüügist saamata jäänud tulu XXX kinnitas kohtule, et testserveris

olevaid töid ei olnud kordagi võimalik kasutada sihtotstarbeliselt, et oleks saanud teha valmis

lõpp-produkti (tl 141-143).

56. Kohtule on esitatud XXX XXX peadirektor XXX poolt 06.12.2016 saadetud e-kiri

võlgniku juhatuse liikmele XXX, milles on välja toonud, et XXX beetaversioon ei olnud

nende jaoks mitu kuud võrgus ning kui see novembri keskpaigast XXX’i poolt taas avati, olid

seal viimased muudatused tegemata, mistõttu ei saanud XXX XXX seda korralikult kasutada.

Seetõttu kaotas XXX XXX mitmeid rahateenimis- ja koostöövõimalusi tl 145).

57. Eeltoodust tulenevalt on leidnud tõendamist, et XXX ei tarninud võlgnikule tarkvara,

mida ei saanud võlgnik XXXXXXle üle anda ja XXXXXXle tekkis sellega seoses kahju tema

poolt tööle võetud müügiosakonna töötajatele makstud palga näol, kes pidid tarkavara edasi

müüma, kuid kellel tarkvara puudumise tõttu töö puudus.

58. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et XXX XXX b.v on esitanud 21.12.2015 võlgnikule arve

summas 78 870 eurot ja 14.11.2016 arve summas 50 190 eurot. Kohus tuvastab, et 21.12.2015

arvel on selgituseks märgitud leppetrahv 3 töötaja eest perioodil 1.veebruar-31.detsember

2015. Kohus tuvastab, et 14.11.2015 arvel on selgituseks märgitud leppetrahv 3 töötaja eest

perioodil 1. jaanuar-1.novmeber 2016 (tl 29-29 pöördel). Seega on XXX XXX esitanud

võlgnikule leppetrahvi nõude kolme töötaja 18 kuu palga eest kogusummas 129 060 eurot.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 13.11.2018, 05.12.2018 ja 07.12.2019 on võlgnik tasunud

XXX XXX leppetrahvid kogusummas 65 000 eurot ehk umbes 50% leppetrahvide

kogusummast.

59. Hageja väidab, et XXX XXXle leppetrahvi tasumisel oli võlgnik maksejõuetu. Kohus ei

nõustu hageja seisukohaga. Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus

seisukohale, et võlgnik ei olnud kostja poolt 13.11.2018-07.12.2018 maksete tegemisel

püsivalt maksejõuetu, sest ta suutis nimetatud maksete tegemise ajal sissenõutavaks

muutunud nõudeid rahuldada.

60. PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 maksete tegemise ajal kehtinud 10.06.2018 redaktsiooni

järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema

kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgnik tegi XXX XXXle leppetrahvi maksed vahemikus

13.11.2018-07.12.2018 ja maksete tegemisele eelnevalt oli võlgniku emaettevõtja 09.10.2018

kandnud võlgnikule 80 000 eurot. Kohus tuvastab, et 08.11.2021 Harju Maakohtu määrusega

kinnitatud võlausaldajate nimekirja kohaselt olid võlgnikul järgmised kohustused

võlausaldajate ees: Tallinna kohtutäitur XXX - nõue summas 858,00 eurot, OÜ XXX XXX

nõue summas 9453,65 eurot, XXX OÜ

nõue summas 632,66 eurot, XXX OÜ- nõue

summas 1278,09 eurot, XXX OÜ- nõue summas 82 696,15 eurot (tlk 152-153).

61. Seega puudusid ajavahemikus 13.11.2018-07.12.2018 võlgnikul sissenõutavaks muutunud

kohustused isikute ees, kes ei olnud võlgnikuga seotud isikuteks ehk võlgnikul puudusid

välised võlausaldajad. XXX’i kohtuotsusest tulenev nõue võlgniku suhtes muutus

sissenõutavaks 01.06.2020. Nimelt oli XXX’i poolt 15.11.2016 tsiviilasjas nr 216-17281

esitatud põhinõue 3052,80 eurot, kuid võlgnik esitas 12.12.2016 XXX’i suhtes vastuhagi

põhinõudega 129 060 eurot. Harju Maakohus jättis 06.12.2019 otsusega XXX’i hagi

rahuldamata. XXX nõue rahuldati Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2020 otsusega, mis jõustus

01.06.2020, so 2 aastat pärast nimetatud maksete tegemist XXX XXXle (tlk 52-57 pöördel).

62. Hageja on menetluse vältel tuginenud sellele, et negatiivse netovara seisund ja kahjum on

võlgnikul eksisteerinud nii 2016, 2017 kai ka 2018. a. s.t. nii eelneval perioodil kui ka aastal,

mil võlgniku juhatus otsustas tasuda osakapitali sissemakse arvel XXX XXX b.v esitatud

leppetrahvi nõuded. Hageja väitel tasus võlgnik leppetrahvi, summas 65 000 eurot, XXX

XXX b.v-le olukorras, kus ta oli ilmselgelt maksejõuetu. Samas on hageja ignoreerinud

asjaolu, et leppetrahvi tasumise ajal ajavahemikus 13.11.2018-07.12.2018 puudusid võlgnikul

sissenõutavaks muutunud kohustused isikute ees, kes ei olnud võlgnikuga seotud isikuteks

ehk võlgnikul puudusid välised võlausaldajad nagu kohus on eelnevas punktis välja toonud.

XXX’i kohtuotsusest tulenev nõue võlgniku suhtes muutus sissenõutavaks 01.06.2020. Kohus

nõustub kostjaga, et võlgniku maksejõuetust ei tõenda pelgalt see, et võlgnik tegutses

kahjumlikult või et võlgniku omakapital oli negatiivne. Vastasel juhul oleksid automaatselt

maksejõuetud mitmed alustavad ettevõtted ja start-up’id, kelle rahavoog sõltub emaettevõtte

või investorite poolt antavatest investeeringutest. Kohtupraktikas on kinnitatud, et

maksejõuetuse kindlaks tegemisel tuleb arvestada ka äritegevuse eripäradega, näiteks võivad

äritegevusega seotud suuremad investeeringud hakata alles hiljem tulu teenima. Kostja on

välja toonud, et võlgniku puhul oli just selline olukord, sest võlgnik tegi investeeringuid

tarkvarasse (tasudes XXX`ile tarkvara loomise tasu) ning pidi hakkama tarkvara üleandmise

järgselt saama XXX XXXlt tarkvara kasutusse andmise eest litsentsitasu.

63. Hagis ette heidetavad maksed on tehtud perioodil 13.11.2018-07.12.2018. Kohtule

esitatud võlgniku 2019 majandusaasta aruande kohaselt võlgnik lõpetas järgneva 2019.a

majandusaasta 26 698 euro suuruse kasumiga (tlk 160), samuti paranes võlgniku omakapitali

seis (tlk 159 pöördel). Nimelt kui võlgnik võlgniku omakapital oli 31.12.2018 seisuga -31 826

eurot, siis 31.12.2019 oli võlgniku omakapital -5128 eurot. Seega ei saa kohus nõustuda

hageja väidetega võlgniku maksejõuetuse süvendamise kohta. Kohus on eelnevalt tuvastanud,

et võlgniku maksejõuetus kuulutati välja 08.07.2021 ehk enam kui kaks ja pool aastat pärast

maksete tegemist. Ajutise pankrotihalduri 04.06.2021 aruandest nähtuvalt oli võlgniku

maksejõuetuse põhjuseks koostööpartneriga XXX tekkinud kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-

1617821 (tlk 10-13). Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-17821 jõustus alles 01.06.2020. Seega ei

olnud kohtu hinnangul olnud võlgnik 2018. a lõpus maksejõuetu ning võlgniku püsiv

maksejõuetus ei saanud välja kujuneda enne 2020. aastat seonduvalt tsiviilasjas nr 2-16-17821

tehtud kohtulahendi jõustumisega. Seega ei ole hageja etteheited kostja väidetava

maksejõuetuse ning võlgniku poolt leppetrahvi maksete teostamise kohta omavahel

põhjuslikus seoses.

64. Vaidlust pole selle üle, et 13.11.2018-07.12.2018 leppetrahvi maksetele eelnevalt oli

võlgniku rahaline olukord ülevaatlikult järgmine: XXX XXX esitas võlgnikule 31.12.2015

leppetrahvi nõude summas 78 870 eurot ja 14.11.2016 leppetrahvi nõude summas 50 190

eurot. XXX esitas 15.11.2016 võlgniku vastu hagi 3052,80 euro nõudes. Võlgnik esitas

12.12.2016 XXX’i suhtes vastuhagi summas 129 060 eurot. Võlgniku emaettevõtja kandis

09.10.2018 võlgnikule 80 000 eurot.

65. Eeltoodust nähtuvalt võlgniku poolt XXX’i vastu esitatud nõue 129 060 eurot ületas

oluliselt XXX’i poolt võlgniku vastu esitatud nõuet 3052,80 eurot. Samas oli XXX XXX

esitanud lepingu rikkumise tõttu võlgnikule leppetrahvi nõuded. Eelneva alusel on kohus

seisukohal, et kostja ei pidanud talle kättesaadava info põhjal eeldama, et leppetrahvi maksete

tegemine on põhjendamatu ja kostja võis uskuda, et tema poolt leppetrahvi tasumine XXX

XXX on võlgniku parimates huvides. Kohus nõustub kostjaga, et Harju Maakohtu poolt

XXX’i hagi 06.12.2019 otsusega rahuldamata jätmine viitab sellele, et XXX’i nõue ei olnud

õiguslikult ühene ning kostja ei pidanud kindlalt eeldama, et kohus hagi rahuldab. Hagis

esitatud põhinõude suuruseks oli 3052,80 eurot, mille tasumiseks oli võlgnikul ka leppetrahvi

maksete tegemise järgselt piisavalt raha. Lisaks esitas võlgnik XXX XXX leppetrahvi nõude

ulatuses omakorda 12.12.2016 vastuhagi XXX’ile. Kostja võis võlgniku juhatuse liikmena

uskuda, et vastuhagi rahuldamise korral on võimalik selle arvelt täielikult tasuda

leppetrahvikohustus XXX XXX ees.

66. Hageja leiab, et kostja kasutas emaettevõtja tehtud osakapital sissemakset leppetrahvide

tasumiseks, mis ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks või võlgniku maksejõuetuse

vältimise seisukohast vajalik. Kostja väidab, et võlgniku emaettevõtja Lets Pring Management

OÜ tasus 09.10.2018 võlgnikule 80 000 eurot eesmärgiga, et võlgnikul oleks rahalisi

vahendeid selleks, et tasuda leppetrahv summas 65 000 eurot XXX XXXle. Kostja on oma

väite kinnitamiseks esitanud XXX OÜ 14.12.2022 juhatuse liikme ja tegeliku kasusaaja QQQ

kinnituskirja. Kohus nõustub hagejaga, et XXX OÜ 14.12.2022 kinnituskiri on vastuolus

võlgniku osakapitali suurendamise otsuses sisalduva selgitusega. Nimelt 26.06.2018. a.

võlgniku osakapitali suurendamise otsusest ei nähtu, et osakapitali suurendamine oleks olnud

tingitud vajadusest tasuda XX.-le leppetrahve. Osakapitali suurendamist on XXX OÜ

põhjendanud vajadusega viia võlgniku netovara vastavusse seadusest tulenevate nõuetega (tlk

180-181). Samas kohus asub siiski seisukohale, et tõendamist on leidnud, et XXX OÜ poolt

tehtud omakapitali sissemakse eesmärgiks oli maksta leppetrahvi XXX XXX b.v.-le, sest seda

on kinnitanud ka Lets Print Management OÜ juhatuse liige ja tegelik kasusaaja XXX

14.12.2022 kinnituskirjas. ÄS § 176 p 1 alusel saavad netovara vähenemise korral osanikud

otsustada osakapitali suurendamise. Seaduse järgi ei ole osakapitali suurendamise otsuses

vajalik märkida eesmärki sissemakse tegemiseks ega sissemaksete kasutamise otstarvet (ÄS §

1921 ). XXX OÜ oli võlgniku ainuosanikuks, mistõttu oleks osanike otsuses täiendavate

põhjenduste märkimine olnud igal juhul ebavajalik. Ainuosanikuga ühingu puhul ei ole ÄS §

173 lg 6 alusel otsuste vastuvõtmiseks vaja kokku kutsuda koosolekut ega koostada

hääletusprotokolli. Seega oli osakapitali suurendamise otsust võimalik ja mõistlik teha ilma

täiendavate põhjendusteta, kuna ainuosanik oleks saanud otsust põhjendada vaid iseendale.

Kokkuvõtlikult ei ole kohtu arvates 14.12.2022 kinnituskirjas avaldatu vastuolus osanike

otsuses märgituga. Vastasel juhul oleks sissemakse mistahes viisil kasutamine vastuolus

otsusega, sest otsusesse ei olnud sissemakse kasutamise otstarvet märgitud. Selline

lähenemine ei ole loogiline, põhjendatud ega ka tavapärane.

67. Kostja on välja toonud, et pärast leppetrahvide tasumist jäi võlgniku pangakontole veel

vähemalt (80 000-65 000) 15 000 eurot. XXX’i poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud

nõude suuruseks on 9454,65 eurot. Seega oleks pärast leppetrahvide maksmist võlgniku

kontole jäänud 15 000 eurot olnud piisav XXX’i nõude rahuldamiseks. Kohus peab vajalikuks

üle rõhutada asjaolu, et 15.11.2016 XXX OÜ poolt oli võlgniku poolt esitatud hagi summas

3052,80 eurot, millele lisandus viivise nõue. Ülejäänud menetluskulude nõuet selles ajal veel

ei olnud, ülejäänud menetluskulude nõue muutus sissenõutavaks alles 2020.a.

68. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et 13.11.2018-07.12.2018 leppetrahvide

tasumisega ei ole kostja rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Leppetrahvi tasumine ei

kahjustanud võlgnikku ega tema võlausaldajaid. Vaidlust pole selle üle, et leppetrahvide

tasumise järgselt ei ole XXX XXX võlgnikule täiendavaid nõudeid esitanud, mis tähendab

seda, et on loobunud ülejäänud nõude võlgniku suhtes maksmapanemisest.

69. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et XXX XXX, võlgniku ja võlgniku emaettevõtja XXX

OÜ juhatuse liikmeks on XXX. Kohus nõustub kostjaga, et eluliselt on ebausutav, et

13.11.2018-07.12.2018 poolt XXX XXXle tehtud leppetrahvi maksete eesmärgiks saaks olla

võlgnikule kahju põhjustamine või võlgnikust raha välja viimine. Vastasel juhul puudunuks

võlgniku emaettevõtjal XXX OÜ-l igasugune põhjus 09.10.2018 võlgnikule 80 000 euro

kandmiseks. Ilma 80 000 euro kandmiseta XXX OÜ poolt ei oleks võlgnikul olnud arvel

piisavalt raha, et tasuda 65 000 euro ulatuses leppetrahvi makseid XXX XXXle. Kui võlgniku

eesmärk oleks olnud tekitada ühingule kahju ja viia ühingust raha välja, nt XXX XXXle, siis

puuduks igasugune põhjendus, miks sama isiku poolt juhitav XXX oleks raha pidanud

kõigepealt võlgnikule kandma.

70. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tõendamist pole leidnud, et kostja oleks

rikkunud enda kohustusi võlgniku juhatuse liikmena (ÄS § 187 lg 2, ÄS 180 lg 5 1, TsÜS §

35), mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

71. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse.

72. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

73. Kohus määrab menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg

2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul kohtotsuse jõustumisest alates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik