1-10-15263/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-15263 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 07. märts 2011, Tallinn Kriminaalasi

S.N süüdistuses KarS§ 118 p 1, § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 06. jaanuari 2011 aasta otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kannatanu R. P.’i lepinguline esindaja vandeadvokaat N.Saar Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Agnes Ollema Süüdistatav

S.N, ik: XXX, varem

kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud Kaitsja Vandeadvokaat Andres Rüütel Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Nigul Saar

2 RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 06. jaanuari 2011 aasta otsus nr 1-10-15263 S.N süüdistusasjas muutmata.

Kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1 oli esitatud süüdistus selles, et tema, viibides 04.juunil 2010 kella . S.N-ile

18:00-18:43 ajal oma elukoha üldkasutatavas trepikojas, s.o XXXXXXXX linnas

XXXXXX XXX XX maja korteri nr XX välisukse taga, kus omavaheliste vaenulike suhete pinnal tekkinud sõnavahetuse käigus tungis kallale alaealisele R. P.`ile, keda lõi 9,5 cm pikkuse lõiketeraga noaga kaks korda vasakule rindkere piirkonda ja ühe korra

vasakule abaluu piirkonda, tekitades kuriteoga kannatanu R. P.`ile füüsilist valu ja

eluohtlikud tervisekahjustused – vasakusse rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava

vahelihase ja kopsu vigastusega ning torke-lõikehaava vasaku abaluu piirkonnas, mille

tagajärjel kannatanu viibis statsionaarsel ravil Sihtasutuses Läänemaa Haigla alates 04.juunist 2010 kuni 11.juunini 2010.

R. P.`i seadusliku esindaja E. P.`i poolt on S.N vastu esitatud tsiviilhagi

summas 1100 krooni, millest 350 krooni moodustab rikutud T-särgi maksumus ja 750 krooni moodustab rikutud tuulepluusi maksumus.

Oma sellise tahtliku tegevusega, mis seisnes tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati oht isiku elule, pani S.N toime raske tervisekahjustuse tekitamise, s.o KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti on S.N-ile esitatud süüdistus 08.08.2010 kella 22:00-22:30 ajal

XXXXXXXX linnas XXXXXX XXX XX asuva korrusmaja juures, isiklikul pinnal

tekkinud konflikti käigus A. T. kehalises väärkohtlemises, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

3 PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus mõistis S.N KarS § 118 p 1 järgi õigeks.

KarS § 121 järgi tunnistas maakohus S.N süüdi ja karistas vangistusega 3

(kolm) kuud.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas S.N'le mõistetud karistust 1/3 so 1 kuu võrra

ning luges karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust.

KarS § 87 lg 1 p 2 alusel vabastas S.N karistusest ning allutas ta käitumiskontrollile 12 (kaheteistkümneks) kuuks.

KarS § 118 p 1 esitatud süüdistuse osas maakohus leidis, et tõendatud on S.N poolt R. P. löömine kahel korral noaga, ühel korral vasakusse rinnaõõnde ja ühel korral vasaku abaluu piirkonda. Tegu vastab KarS § 118 p 1 ettenähtud süüteokoosseisule.

Samas kohus leidis, et S.N viibis 04.06.2010 aastal XXXXXX XXX XX maja trepikojas hädakaitseseisundis sest tema tervise vastu toimus vahetu õigusvastane rünne. Hinnates kaitsetegevuse jäämist hädakaitsepiiridesse leidis kohus, et S.N oli õigus hädakaitsele ja noa kasutamine ründe tõrjumiseks ei olnud hädakaitsepiiride ületamine.

APELLATSIOON:

3. Kannatanu R. P. lepinguline esindaja vaidlustab kohtuotsuse süüdistatava KarS § 118 p 1 järgi õigeksmõistmise osas, kuna leiab, et süüdistatava õigeksmõistmiseks puudus alus ja talle tulnuks määrata karistus selle teo toimepanemise eest.

Apellatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks on KRMS § 338 p. 2 ja 3, so nii menetlusõiguse oluline rikkumine kui ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

KrMS § 339 lg.1 p. 8 kohaselt on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus, andes hinnangu tuvastatud asjaoludele, so kes ja kuidas trepikojas olnud isikutest (nii süüdistatav, kannatanu kui ka tunnistajad) omavahel konfliktis olid ja mida igaüks neist tegi, jõudis järeldusele, et S.N oli hädakaitseseisundis.

Kohus tõendeid analüüsides lähtus sellest, et sündmuste üldise käigu kohta on ka süüdistatava ja kannatanu ütlused usaldusväärsed, need langevad kokku. Selles osas, milline oli kannatanu ja süüdistatava käitumine teineteise suhtes, pidas kohus usaldusväärseteks tunnistajate ütlusi. Seega siis ka kohtu järeldus selle kohta, et KarS § 28 lg1 osundatud kas vahetu, või ka

vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõrjumine enda või teise isiku õigushüvedele on tõendatud eelkõige tunnistajate ütlustega selles asjas.

Apellant toob ära tunnistajate E. M. , B. J., A. P. poolt antud ütluste sisu ja leiab, et

hinnates tunnistajate ütlusi kui usaldusväärseid tõendeid, saab teha järelduse, et kannatanu kasutas S.N-iga jutuajamise käigus ka vägivalda.

4 Tunnistajate ütlustest ei selgu, et S.N ukse taha minek ja tema kutsumine koridori oleks olnud eesmärgiga hakata tema suhtes vägivallatsema. Kõik tunnistajad peale B. J. kinnitasid nende tuttava A. kohta pärimist ja seda kinnitab ka S.N ise. Seega siis ei ole tuvastatud, et vägivalla kasutamine olnuks eelnevalt kokku lepitud.

S.N võimalikku hädakaitseseisundisse sattumise jaoks ei olnud siin oluline, kui palju isikuid samal ajal koridoris oli, kuna need ei kujutanud talle ohtu.

Kohus luges tõendatuks S.N-ile valu põhjustamisega vahetu õigusvastase ründe toimumist (mitte eesseisva ründe toimumist), mis andis talle õigustuse aktiivsele kaitsele.

Arvestades (võimalikku) kannatanu õigusvastase ründe intensiivsust on kohus vääralt hinnanud vasturünde lubatavust noa kasutamisega, sest tuvastatud oli, et kannatanu lõi

K.Kuklast ainult lahtise käega. Peaga löömise kohta on B. J. ütlused, et kannatanu ähvardas peaga lüüa, kuid ei löönud. Lahtise käega löödi vastu kukalt ja vastu põske. Kannatanu võimalik õigusvastasel ründel ei kasutatud ei relva ega ka relvana kasutatavat muud eset.

Kannatanu võimalik õigusvastane rünne ei olnud suunatud kehavigastuse tekitamisele S.N-ile.

Kannatanu esindaja leiab, et tõendite hindamine ei anna alust järeldusteks, et kannatanu

käitumise eesmärgiks olnuks muu, kui maksimaalselt S.N kiusamine ja

provotseerimine kakluseks „võrdsete relvadega“ ning vastupidise järelduse tegemine oleks meelevaldne. Seega ei saa õiguslikult lubatavaks pidada (19,5 cm pikkuse teraga!) pussnoa kasutamist paljakäelise ründe tõrjumiseks.

Apellant leiab, et tõendite hindamisel tulnuks kindlaks teha ka see asjaolu kas ründamisel kaitse eesmärgil kasutaud pussnuga oli külmrelv RelvaS § 11 mõttes. Sellest

omakorda peaks sõltuma kohtu hinnang ründe tõrjumise intensiivsuse suhtes ja ka

ründajale võimaliku kahju proportsionaalsuse suhtes talletekkiva kahjuga (kahjustamisega).

Süüdistatava tegu, so ründe tõrjumine noaga ei jäänud KarS § 28 lg1 lubatu piiridesse.

KarS § 28.lg2 kohaselt juhul, kui isik kas kavatsetult või otsese tahtlusega teostab

hädakaitset vahenditega , mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti ka ründajale

kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liiga suure kahju tekitamisel on tegemist hädakaitse piiride ületamisega.

Kohus ei ole põhjalikult kaalunud ega ka motiveerinud, miks siin ründaja ja kaitsja relvade ebavõrdsus oleks lubatav.

Kohus on küll põhistanud S.N kannatanu suhtes löögi suunamise valiku puudumist (millisesse kehaossa noalöök satub), kuid puudu on noa kasutamise õigustuse olemasolu vaagimine.

Tähenduseta ei saa olla ka S.N enda ütlus toast noa kaasvõtmise kohta. „kui midagi on, ähvardan sellega eemale“

Isegi kui arvestada, et tema suhtes oligi kasutatud vägivalda enne noa toomist

sündmuskohale, siis puudus tal ka igasugune arukas põhjus arvata, et (äkki) koridoris

jätkuv vägivald oleks selline, mida peaks võimaliku külmrelvaga tõrjuma rääkimata tõrjumisest vasturünnakuga ja isiku löömist vähemalt kaks korda noaga.

5

KarS § 28 lg.2 kohaldub, kui kaitsja poolt valitud vahend ei ole sobiv tema suhtes toimuva ründe tõrjumiseks. Kavatsetus noa kasutamiseks on ilmne ja tõendatud, seda kavatsust S.N ise väidab ja see ei ole ümber lükatud muude tõenditega.

Lõppkokkuvõttes väidab kannatanu esindaja, et hädakaitsepiiride ületamine toob kaasa vastutuse üldkorras ning kõne alla võib tulla pelgalt süüdlase karistuse kergendamine.

Seega S.N õigeksmõistmine kannatanu P. noaga löömise episoodis ei ole olnud õiguslikult lubatav ja ta tuleb süüdi mõista.

Kannatanu taotleb KrMS § 337 alusel tühistada Pärnu Maakohtu otsus asjas 1-10-15262 selles osas, millega süüdistatav S.N õigeks mõisteti KarS § 118 lg1 järgi, teha uus otsus millega süüdistatav tunnistatakse süüdi ja rahuldatakse tsiviilhagi.

Alternatiivina menetlusõiguse rikkumise tõttu saata asi maakohtusse tagasi uueks arutamiseks.

VASTUVÄIDE APELLATSIOONILE:

Vastuväite apellatsioonile on esitanud süüdistatava kaitsja kes palub jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Erinevalt apellandist on maakohus kasutanud teistsugust tõendite hindamise skeemi ja

leidnud et süüdistatava ütlused on kõige usaldusväärsemad. Kohtuotsuse rajamine apellandi poolt äranäidatud tunnistajate ütlustele, kes olid enamus ajast eemal ja kõiki asjaolusid ei märganud või ei pannud tähele, ei saa õigeks pidada. Kannatanu poolt süüdistatava sõimamine ja sõnaline ähvardamine algas juba 03. 06. 2010 MSN-s. Kokku saades alustas S.N suhtes vägivalla tarvitamist kannatanu. Kõik tunnistajad kinnitasid kannatanu poolt süüdistatava suhtes erinevat laadi vägivalla kasutamist. Seega oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, mis andis õiguse hädakaitsele.

Hädakaitse piiride ületamise välistavad asjaolud, et S.N oli üksinda, süüdistatavaga olid koos kolm kaaslast, seega oli arvuline ülekaal üks nelja vastu.

S.N oli alaealine, kannatanuga oli kaasas kaks täisealist isikut ja lisaks oli nii

kannatanu kui ka E. M. ja A. P. alkoholjoobes. A. P. ja R. P. ähvardasid K.Kuklast noaga. R. P. torkis süüdistatavat noaga kõhtu. Ka A. P. ligines nuga käes hoides, samas ajal kui kannatanu viimast ässitas. Süüdistataval oli reaalne hirm, et teda lüüakse noaga, ta pani käed näo ette, kuid lööki ei järgnenud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Apellantkannatanu lepinguline esindaja loobub apellatsioonis esitatud tsiviilhagi väljamõistmise taotlusest kuna tekitatud kahju on juba heastatud. Muus osas apellatsiooni toetab. Kinnitab, et vaidlus on vaid süüdistatava poolt hädakaitse piiride ületamise osas. Mõistetava karistuse jätab kohtukolleegiumi otsustada. KarS § 87 lg 1 p 2 kohaldamist ei vaidlusta.

6

Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja palub jätta otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Prokuröri arvamuse kohaselt on õigeksmõistev kohtuotsus seaduslik ja palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud

menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistuse ja otsuses esitatud järeldustega, ei pea

KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel antud õigusega vajalikuks korrata kõiki maakohtu otsuse

põhiosa asjaolusid, piirdub vaid apellatsioonis tõstatatud peamistele küsimustele hinnangu andmisega.

5. Apellatsioonis märgitud KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-106-06 sedastanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisega on tegemist siis,

kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas

tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud

rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga.

Antud juhul on kohus kohtuotsuse põhiosas leidnud, et S.N tegevuses on

tuvastatav KarS § 118 p 1 koosseis, kuid tegu ei olnud õigusvastane kuna ta tegutses hädakaitseseisundis, ületamata hädakaitse piire. Seetõttu tuleb S.N KarS § 118 p 1 järgi õigeks mõista. Kohtuotsuse resolutiivosas ongi kohus süüdistatava selles süüdistuses õigeks mõistnud.

Seega pole antud juhul tegemist ülaltoodud vastuoluga, vaid kaitsja poolt kohtu järeldustega mittenõustumisega, mis aga pole käsitatav eelnimetatud olulise rikkumisena.

6. Maakohus on tõendite kogumis hindamisel jõudnud järeldusele, et tunnistajate,

sündmuskohal viibinud isikute, ütlused kinnitavad süüdistatava S.N poolt antud ütlusi sündmuste toimumise ja nii kannatanu kui süüdistatava käitumise kohta, mitte aga

kannatanu R. P. poolt antud ütlusi. Sellest tulenevalt on kohus hinnanud kannatanu

ütlused sellest, kuidas ta käitus ja mida tegi enne kui S.N teda noaga ründas, ebausaldusväärseteks.

Apellatsioonis on ära toodud tunnistajate ütlused ja sisuliselt kohtu ülalnimetatud järeldusi kummutavat argumentatsiooni pole esitatud, apellant on nõustunud ning kinnitas

seda ka apellatsioonikohtu istungil, et kannatanu ründas süüdistatavat ja viimane oli hädakaitseseisundis.

Seega käesolevas kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et S.N viibis

hädakaitseseisundis, et tal oli õigus hädakaitsele, kuid kannatanu esindaja poolt on

7 apellatsioonis vaidlustatud kohtu järeldust, et S.N ei ületanud hädakaitsepiire ehk

on tõstatatud küsimus sellest, kas S.N, kasutades ründe tõrjumiseks nuga, valis sobiva ja ka säästvaima kaitsevahendi.

Riigikohtu praktikas( otsused nr 3-1-1-17-04, 3-1-1-111-04) järjepidevalt toonitatu kohaselt on kaitsetegevus vajalik, kui see on ründe tõrjumiseks sobiv ja kaitsja käsutuses

olnud vahenditest säästvaim. Ühtlasi on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et kaitsja

võib kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust.

Säästvaima vahendi tuvastamine eeldab eeltingimusena, et kaitsjal oleks üldse olnud

mingi vahendite valikuvõimalus. Alternatiivide korral jäetakse nende hulgast välja

põgenemine, abi kutsumine ja ebakindel kaitsevahend. Kaitsjal ei ole kohustust valida vahendit, mis on küll säästvaim, kuid ebakindel, mille puhul puudub kindlus, et see ründe ka tõrjub. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et S.N-ile ei saa ette heita et ta ei kutsunud abi ega läinud korterisse ja helistanud politseisse.

Kannatanu esindaja on apellatsioonis leidnud ja toonitas ka apellatsioonikohtus, et kuna

S.N on ise andnud ütlusi sellest, et tõi korterist noa ja pani jalanõude riiulisse selleks et teisi hirmutada, seega polnud olukord tema arvates sellise ohtlikkusega et tal oli vajadus nuga kasutada. Kohtukolleegium seisukohalt selline süüdistatava väide näitab, et tal puudus kavatsus ja

tahtlus kedagi noaga lüüa ja seda ka pärast tema suhtes juba füüsilise vägivalla tarvitamist. Süüdistatavat oli kannatanu poolt juba enne korduvalt erineval moel löödud, talle füüsilist valu tekitatud, kuid vaatamata sellele soovis ta olukorra tema jaoks veelgi halvemaks minemisel noaga vaid ähvardada, et rünne tema vastu lõpeks. Selline olukord

näitab noaga löömise tahtluse puudumist ka vaatamata sellele, et tal oli juba tekkinud õigus kaitsele.

Ei saa jätta tähelepanuta ka fakti, et kannatanu oli alkoholijoobes ja temaga koos oli veel

kolm isikut, kusjuures kaks neist olid samuti alkoholijoobes. Kuidas joove nende käitumist võib mõjutada oli süüdistatavale teadmata.

Maakohus on tuvastanud ka fakti, et enne kui S.N tõi noa, oli kannatanu seltskonnas nuga juba välja võetud ja sellega oli nii kannatanu ise kui ka temaga koos

olnud A. P. süüdistatavat juba ähvardanud. Sellist faktoloogiat pole apellatsioonis

kahtluse alla seatud, seda pole üldse mainitud vaid eksitavalt on leitud, et kannatanu ründas vaid lahtise käega.

Seejuures on S.N kinnitanud, et ajal kui A. P. tema poole noaga liikus, ässitas kannatanu viimast sellega, et nagunii ei julge ta lüüa. S.N oli kindel, et A. P. teda

lööb ja pani käed näo ette. Kohtukolleegium leiab, et sellises olukorras ei saanud

S.N olla kindel milliseks edasine olukord kujuneb. Kannatanuga oli koos kolm

isikut, osa alkoholjoobes täisealised, teda oli eelnevalt juba pekstud kannatanu poolt,

teistel oli kaasas nuga ja kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olukorras, kus

kannatanu uuesti alustas füüsilist rünnet ja lõi süüdistatavat mitmel korral näkku, oli

8

S.N õigus enda kaitsmiseks nuga kasutada ja kaitsevahend ei kaalunud oma ohtlikkuselt üle kannatanu seltskonnal olnud vahendi. Apellandi väited sellest, et süüdistatava poolt noa toomisele eelnenud sündmused tuleb eraldada ning neid ei saa vaadelda koos kannatanu uue ründega, on ekslikud. Tegemist oli kestva ründega kuna kannatanu poolt süüdistatava kehaline väärkohtlemine jätkus.

Riigikohus oma lahendis 3-1-1-108-10 on sedastanud, et hädakaitse piiride ületamise

tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise

objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg, koht ning muud rünnet ja

kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).

Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et S.N valis kaitsevahendi, mis oli sobiv,

kuna ründe tõrjumine noaga lõpetas tema vastu suunatud kestva ründe otsekohe ja

täielikult ning seda viisil, mis tagas, et tema kui kaitsja õigushüved ei jääks edaspidi enam ohtu. Apellandi poolt esitatud küsimus sellest kas kasutatud nuga oli relvaseaduse mõttes külmrelv või mitte, pole antud juhul relevantne.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et S.N tegevus ei olnud õigusvastane ja tema vastutus on välistatud.

Apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu ümberkujundamiseks ega ka maakohtust erinevale järeldusele tulemiseks.

7. Apellatsiooni väliselt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu poolt S.N õigeksmõistmist KarS § 118 p 1 järgi pole antud juhul riikliku süüdistaja poolt vaidlustatud. KrMS § 340 lg 3 p 2 näeb ette ringkonnakohtule õiguse ka kannatanu apellatsiooni alusel

tühistada õigeksmõistev kohtuotsus ja teha süüdimõistev otsus. Kuid samas

kohtukolleegium leiab, et seda saab siiski teha vaid juhul kui riiklik süüdistaja toetab kannatanu apellatsiooni ja samuti taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ja süüdistatava süüdi tunnistamist ning karistamist. Antud juhul on tegemist olukorraga kus prokurör apellatsioonikohtus küll sõnaselgelt ei loobu süüdistuse toetamisest, kuid kohtuvaidlustes leiab, et õigeksmõistev otsus on sellise

põhistuse ja Riigikohtu lahenditele tuginevalt motiveeritud, et selle tühistamiseks puuduvad juriidilised argumendid. Kohtukolleegium leiab, et kui süüdistusfunktsiooni teostav prokurör apellatsioonikohtus

leiab, et õigeksmõistev otsus on seaduslik ega toeta kannatanu apellatsiooni, ei ole ringkonnakohtul vaid kannatanu poolt esitatud apellatsiooni alusel seaduslikku võimalust süüdimõistva otsuse tegemiseks.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus

Pärnu Maakohtu 06. jaanuari 2011 aasta otsuse muutmata ja kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA STEN LIND MALLE PREIMER