3-23-448/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. juuli 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-448

Haldusasi

X. X. X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2023

tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-

3.2/71-1 ning 16.03.2023 lahkumisettekirjutuse nr

1052265066 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa taotlus uuesti

läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X. X. X, volitatud esindaja Fränk Valdmann

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ragne Õunap, Regina Lider ja Marta Gromtsev

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 7. juunil 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X. X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse Riigi Teatajas avaldamisel asendada kohtuotsuse punktis 27 märgitud

füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.08.2023. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X. X. X (edaspidi kaebaja) on Jordaania Hašimiidi Kuningriigi kodanik, kes omas Eesti

Vabariigis elamisluba töötamiseks ajavahemikul 06.04.2017–06.04.2021 ning 30.06.2021–

30.06.2022. Eestis elades abiellus kaebaja 19.05.2022 Eesti kodaniku Y. Y, misjärel esitas

kaebaja 20.05.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA või vastustaja) taotluse

tähtajalise elamisloa saamiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde elama asumiseks.

2. PPA keeldus 14.02.2023 otsusega nr 15.3-3.2/71-1 (edaspidi 14.02.2023 otsus) kaebajale

elamisloa andmisest. Otsuse õiguslikud põhjendused on kokkuvõetult järgmised:

2.1. Kaebaja abiellus elamisloa eesmärgil. Menetluses kogutud tõendid viitavad, et abikaasade

vahel ei ole välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 138 lg-s 1 sätestatud perekonnaelu. PPA-le

teadaolevalt on kaebajal suhe kolmanda isikuga, kes küll eitab suhet, kuid see ei ole tõsiselt

võetav. Kaebaja ja abikaasa ei ela ühisel aadressil, nende vahel puudub tegelik kooselu ja

psühholoogiline sõltuvus. VMS § 137 lg 1 näeb ette, et tähtajalise elamisloa võib anda

välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. Kaebajal ja abikaasal on majanduslik side,

kuna abikaasa toetab rahaliselt kaebajat. Kaebaja ei osanud PPA-le selgitada, kes on A. L ja K.

Y temale ning miks ta abielus olles veedab nendega aega. Kaebaja mainis, et abikaasa on kursis

sellega ning probleeme ei ole. See viitab sellele, et abielu ei ole ehtne ja kaebaja ning tema

abikaasa suhted ei vasta VMS § 137 lg 1 ja § 138 lg 1 tingimustele. Samuti ei ole PPA-le selge,

miks taotleja vastas alguses PPA-le inglise keeles, aga pärast eesti keeles. Eesti keelsete vastuste

koostaja ei ole selge.

2.2. Elamisloa andmata jätmine ei riiva oluliselt kaebaja põhiõigusi. Kaebaja ei tööta, ta ei oma

tähtajalist elamisluba ega viisat. Kaebaja ei ela abikaasa ja tema lastega pereelu ning taotleja ei

osanud ka öelda, millisesse kooli hakkavad tema abikaasa lapsed käima ja mis aadressil nad

hakkavad elama. Kuna abikaasade vahel perekonnaelu puudub, siis ei ole elamisloa

väljastamine põhjendatud.

3. Kaebaja vaidlustas PPA 14.02.2023 otsuse Tallinna Halduskohtus 27.02.2023, taotledes selle

tühistamist ja PPA kohustamist vaadata tema tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi.

4. PPA tegi 16.03.2023 kaebajale ettekirjutuse Eestis lahkumiseks nr 1052265066 (edaspidi

lahkumisettekirjutus). Ühes lahkumisettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ka 3-aastast

sissesõidukeeldu Schengeni alale. Lahkumisettekirjutust tehes tuvastas PPA, et kaebaja viibib

ebaseaduslikult Eestis ning lisaks on ta ebasoovitav välismaalane, kuna juhtis mootorsõidukit

joobeseisundis. Sissesõidukeelu kehtestamist välistavaid või lühendavaid humaanseid asjaolusid

ei esine.

5. Kaebaja vaidlustas lahkumisettekirjutuse halduskohustus 22.03.2023, taotledes selle

tühistamist.

2 (9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja seisukoht

Elamisloa vaidlustamine

6.1. 14.02.2023 otsuses toodud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise põhjendused on

paljasõnalised ja otsitud ning need ei vasta tegelikkusele. Kaebaja perekonnaelu vastab VMS

nõuetele. Et kaebaja ei pidanud suurt pulmapidu ei tõenda abielu fiktiivsust. Samuti on

meelevaldne ja oletuslik PPA seisukoht, et kaebaja abiellus elamisloa saamise eesmärgil.

Kaebajal puudub suhe A. Liga ning tegemist on hea tuttavaga, kuid PPA ei ole seda arvesse

võtnud. Kaebaja ja tema abikaasal ei ole olnud eluliselt võimalik kogu abielu kestel elada ühises

eluruumis, kuid kaebaja on selle olukorra tagamaid haldusmenetluses korduvalt selgitanud ja

põhjendanud. Eelviidatud põhjused on väga elulised – nimelt on kaebaja abikaasal varasemast

kooselust mitu alaealist last ning kaebajal ja tema abikaasal ei ole olnud võimalik praegusest

keerukast majanduslikust olukorrast tulenevalt asuda püsivalt elama sellisesse ühisesse

eluruumi, kuhu mahuks ära kogu pere s.o nii kaebaja, tema abikaasa ja kõik lapsed.

Sellegipoolest veedavad kaebaja ja tema abikaasa koos aega ühises eluruumis nii palju kui

võimalik ning tegelevad aktiivselt olukorra lahendamisega selliselt, et saaks nad saaksid elada

igapäevaselt ühises

Lahkumisettekirjutuse vaidlustamine

6.2. Lahkumisettekirjutuse täitmine riivab kaebaja õigusi ning kaebaja suhtes on äärmiselt

ebaõiglane, kui ta järgmised 3 aastat ei saaks Eestisse naasta. Lahkumisettekirjutuse aluseks on

14.02.2023 otsus, kuid kaebaja on selle vaidlustanud. Kaebaja on abielus Eesti kodanikuga ning

elab siin pereelu, mistõttu riivaks kaebaja väljasaatmine nii tema enda, kui ka tema pereliikmete

põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, millesse ei saa kergekäeliselt suhtuda.

6.3. Kaebaja ei vaidle vastu, et teda on kahtlustatud sõiduki juhtumises joobeseisundis, kuid

tänaseks on kõik süüteomenetlused lõppenud ning kaebajat ei ole karistatud, mistõttu

rikkumistele tuginemine ei ole põhjendatud.

7. Vastustaja seisukoht

7.1. Kaebus 14.02.2023 otsuse tühistamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA

tuvastas tähtajalise elamisloa menetluse käigus, et kaebaja ja tema abikaasa vahel puudub tihe

majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus. Tihedat majanduslikku sidet ei näita see, et

abikaasa teeb kaebajale tihti rahaülekandeid ja kaebaja on mõne ülekande teinud ka abikaasale.

Majandusliku side all tuleb mõista abikaasade vastastikkust majanduslikku toetust ja

perekonnaelu juurde kuuluvate kulude ühist kandmist. Tähtajalise elamisloa menetluse käigus ei

ole selline toetus ega ühine kulude kandmine tõendamist leidnud. Kaebaja väide, et ta on hetkel

töötu ega saa oma abikaasat majanduslikult toetada, on otsitud põhjus majandusliku side

puudumise õigustamiseks. Ka psühholoogiline sõltuvus ei ole menetluse käigus tõendamist

leidnud ning PPA tegi kogutud tõendite pinnalt järelduse, et abikaasade vahel puudub

psühholoogiline sõltuvus ning tegelik perekonnaelu ja abielu on sõlmitud eesmärgiga saada

elamisluba.

7.2. Kaebaja abiellus Eestis kodanikuga 19.05.2022 ning seni ajani ei ole abikaasad kooselu

alustanud ega teinud pingutusi selle alustamiseks. VMS § 140 lg 1 sätestab, et abikaasa juurde

3 (9)

elama asumiseks peab perekonnal olema ühine elukoht ja eluruum Eestis. Kaebaja elab

Tallinnas ning abikaasa lastega Kehras, mistõttu on selge, et kaebaja ja kutsuja ei ela ühises

elukohas. Perekonnaelu elamine Eestis peab faktiliselt toimuma. Sellele viitavad ka VMS

sätted, mis seavad elamisloa tingimuseks perekonna reaalse eluruumi olemasolu (VMS § 140 lg

1) ning keelavad elamisloa pikendamise ja võimaldavad elamisloa kehtetuks tunnistada, kui

perekonnal puudub Eestis tegelik eluruum (VMS § 144 p 6 ja § 146 lg 1 p 6). Kaebaja on töötu

alates 09.2022 ning tal on olnud võimalik minna elama ka väljaspoole Tallinna. Samuti ei ole

eluliselt usutav, et eramajas ei ole abikaasadel võimalik koos lastega elada ruumipuuduse tõttu,

kui tegemist oleks tegeliku abieluga, mis ei ole sõlmitud elamisloa saamise eesmärgil. Ehkki

põhiseadusega (edaspidi PS) kaitstavat perekonnaelu on võimalik elada erinevatel viisidel,

kaitseb VMS §-de 137‒1491 alusel antav elamisluba just abikaasade faktilist kooselu, mitte nt

nn visiitabielu. See tähendab, et elamisluba antakse abikaasadele kooselamise eesmärgil, mis

nähtub selgelt VMS § 140 lg 1 nõudest – perekonnal peab Eestis olema registreeritud elukoht ja

tegelik eluruum. Riigikohus on 16.11.2021 otsuse nr 5-21-10 p-s 56 märkinud, et elamisloa

andmise tingimuste siht VMS-s on vältida kontrollimatut rännet mis tahes väidetavate

paarisuhete alusel. Sellest järeldub, et seaduse eesmärk ei ole anda elamisluba välismaalasele,

kes tegelikult ei ela oma abikaasaga koos. Lisaks lahkus kaebaja vahetult pärast abiellumist

Eestist. Vastustaja hinnangul ei saa sellist olukorda, kus värskelt abiellunud isik lahkub ilma

abikaasata riigist, lugeda asjaoluks, mis näitaks tugevaid abielulisi sidemeid ega pereelulisi

suhteid.

7.3. PPA on 14.02.2023 otsuses põhjendanud, miks A. Li selgitud ei ole tõsiseltvõetav.

7.4. Kaebaja väited, miks ühist pereelu ei elata, ei ole tõsiseltvõetavad ning abikaasade

elukorraldus tekitab asjatuid kulutusi. Arvestades kaebaja kinnitusi, et ta soovib raha koguda, et

siis suurem elukoht otsida endale ja abikaasale ning abikaasa lastele, ei ole selline elukorraldus

eesmärki toetav. Kaebaja abikaasa elab eramajas ning väide, et kaebajal ei ole võimalik elada

oma abikaasa juures, ei ole usutav. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et

abikaasa elukohaks olevasse majja ei mahu elama viis inimest.

7.5. Kaebaja väited ühises eluruumis aja veetmise kohta on ilmselgelt ebaõiged, kuna kaebajal

ja abikaasal ei ole ühist eluruumi. Isegi kui abikaasa kaebajat Tallinnas külastab, siis ei saa

kaebaja korterit pidada ühiseks eluruumiks, kuna nad ei ela selles koos.

Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus

7.6. Kaebajal oli seaduslik alus Eestis viibida kuni 14.02.2023. Ettekirjutuse tegemise ajaks oli

kaebaja viibinud Eestis seadusliku aluseta 29 päeva ning ebaseaduslikku viibimist selgitas PPA

kaebajale ka 23.02.2023. PPA-l puudub kaalutlusõigus ebaseaduslikult Eestis viibivale

välismaalaselt lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemisel anti kaebajale

7-päevane tähtaeg lahkumiseks ning kaebaja oli sellega nõus.

7.7. Ka sissesõidukeelu kohaldamisel lähtus PPA seadusest. Kaebaja on korduvalt rikkunud

joobes auto juhtimisega seadust ning asjaolu, et menetlused opurtuniteediga lõpetati ei tähenda,

et tegusid ei pandud toime. Lisaks ei ole kaebaja haldus- ega ka kohtumenetluses toonud välja

humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Sissesõidukeelu kohaldamise ja

pikkuse määramisel võttis PPA arvesse kaebaja käitumist, mitte asjaolu, et kaebajale keelduti

tähtajalise elamisloa andmisest. PPA on lahkumisettekirjutuses põhjendanud, miks kaebaja

suhtes sissesõidukeeldu kohaldati ning miks ei esinenud asjaolusid, mis tingiksid lühema

sissesõidukeelu kohaldamise.

4 (9)

7.8. Perekonnaelu osas jääb kaebaja tähtajalise elamisloa õiguspärasuse osas toodud

seisukohtade juurde. Küsitluse protokollist nähtuvalt oli kaebaja nõus seitsmepäevase

lahkumistähtajaga, kui talle tutvustati Rahvusvaheliselt Migratsiooniorganisatsioonilt (IOM) abi

saamise võimalusi. Seadusandja on välismaalasele ette näinud võimalused sissesõidukeelu

kehtivusaja muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks kui sissesõidukeelu aluseks olevad

asjaolud on muutunud (VSS § 32 lg 1). Kui kaebaja tunneb, et asjaolud on pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist tõepoolest muutunud ning tema suhtes kohaldatud

sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalne, on tal igal hetkel võimalik pöörduda

Siseministeeriumi poole taotlemaks sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks

tunnistamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasuse hindamine

8. Kohus leiab, et PPA 14.02.2023 otsus, millega keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa

andmisest, on õiguspärane ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb

kaebus selles osas rahuldamata.

9. Abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa taotlust käsitledes tuleb silmas pidada, et

tegemist on inimese põhiõigusega, mille realiseerimiseks on seaduses nähtud ette alus elamisloa

taotlemiseks Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks. PS §-d 26 ja 27 tagavad igaühele

õiguse perekonnaelu puutumatusele ning perekonnapõhiõiguse kaitse. PS §-de 9, 26 ja 27

kohaselt laienevad need põhiõigused ka Eestis elamisloa alusel elavale välismaalasele. Kuigi

ühelt poolt on abikaasa juurde elama asumine põhiõigus, siis ei ole tegemist põhiõigusega, mida

ühelgi juhul ei võiks kuritarvituste vältimiseks piirata. Seadusega on kehtestatud tingimused,

mida tuleb täita, kui välismaalane taotleb elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Tallinna

Ringkonnakohus selgitas 18.05.2022 otsuse nr 3-21-1517 punktis 12, et: „Ehkki PS-ga

kaitstavat perekonnaelu on võimalik elada erinevatel viisidel, kaitseb VMS §-de 137‒1491

alusel antav elamisluba just abikaasade faktilist kooselu, mitte nt nn visiitabielu. See tähendab,

et elamisluba antakse abikaasadele kooselamise eesmärgil, mis nähtub selgelt /…/ VMS § 140

lg 1 nõudest – perekonnal peab Eestis olema registreeritud elukoht ja tegelik eluruum.

Riigikohus on 16.11.2021 otsuse nr 5-21-10 p-s 56 märkinud, et elamisloa andmise tingimuste

siht VMS-s on vältida kontrollimatut rännet mis tahes väidetavate paarisuhete alusel. Kontroll

sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse riive

eesmärgina legitiimne. Riigi kontrolli sisserände üle on EIÕK art-s 8 sätestatud

perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimse eesmärgina järjekindlalt aktsepteerinud ka EIK (vt nt

EIK suurkoja 3. oktoobri 2014. a otsus asjas Jeunesse vs. Madalmaad, p 100).“.

10. Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele, kui ta soovib asuda elama Eesti kodanikust

või eesti rahvusest abikaasa juurde või elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest abikaasa

juurde (VMS § 137 lg 1). Abikaasa juurde elama asumiseks võib anda elamisloa siis, kui

abikaasade vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja

abielu ei ole fiktiivne (VMS § 138 lg 1). Abielu on fiktiivne, kui see on sõlmitud eesmärgiga

elamisluba saada ning isikute vahel puudub tegelik perekonnaelu (VMS § 138 lg 2). Lisaks

peavad olema täidetud elamisloa taotlemise üldtingimused (VMS § 117) ning muud abikaasa

juurde elama asumise tingimused. Kui inimene on täitnud elamisloa taotlemise tingimused, siis

on tal õigus elamisluba saada. Sellisel juhul ei ole PPA-l kaalutlusõigust otsustada, kas

5 (9)

elamisluba väljastada või mitte. Kui inimene vastab elamisloa taotlemise tingimustele, siis ei ole

õiguslikku alust hinnata elamisloa andmise proportsionaalsust.

11. VMS § 211 lg 1 kohaselt otsustab tähtajalise elamisloa andmise või andmisest keeldumise,

pikendamise või pikendamisest keeldumise PPA. See tähendab, et PPA on pädev andma ka

hinnanguid läbiviidava menetluse käigus tuvastatavatele asjaoludele, st vastama ka küsimustele,

kas isikud elavad koos, neil on ühine majapidamine, tihe majanduslik side ja üksteisest

psühholoogiline sõltuvus, kas abielu on sõlmitud eesmärgiga elada perekonnaelu. Seda, kas

tegemist on fiktiivse ja elamisloa saamisel sõlmitud abieluga või mitte on PPA-l võimalik

võrrelda isikute vahelist suhet n-ö tavapärase abikaasade vahelise suhtega, kus isikud usaldavad

teineteist, jagavad rahalisi kohustusi ja on teadlikud teineteise sissetulekutest, kohustustest jms.

Seda on PPA praegusel juhul ka teinud. Kohtu roll selliste otsuste hindamisel on aga piiratud

ning sisuliselt saab kontrollida kohus üksnes seda, et haldusakti andmisel ei oleks tehtud

ilmselgeid kaalutlusvigu.

12. Eelnevast tulenevalt tuli PPA-l kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel eelkõige

hinnata, kas täidetud on abikaasa juurde elama asumise tingimused või mitte. PPA leidis

vaidlustatud otsuses, et kaebaja abielu sõlmiti elamisloa saamise eesmärgil ning abikaasadel

puudub tihe majanduslik side, psühholoogiline sõltuvus ja et perekond ei ole püsiv, mistõttu

elamisloa andmine kaebajale ei ole põhjendatud. Otsuse kohaselt on selle järelduse aluseks

järgmised asjaolud:



kaebaja abiellus 19.05.2022 ning järgmisel päeval esitas ta taotluse elamisloa saamiseks;



kaebajal puuduvad pulmast jäädvustused;



PPA-le helistanud isikud on pärast abiellumist nimetatud kaebaja tüdruksõbraks A. Li;



kaebaja on ise teates PPA-le nimetatud oma elukaaslaseks A. Li;



A. L on teinud kaebajale mitmetähendusliku selgitusega ülekandeid;



kaebaja sõnul ei ole abikaasal probleeme, et ta suhtleb teiste naistega ning see ei ole

keelatud;



kaebajal puudub pereelu abikaasaga;



kaebaja ei ela abikaasaga koos ning kui üldse, siis on tegemist visiitabieluga;



abikaasa peab rahaliselt kaebajat ülal.

13. Ehkki kohus möönab, et PPA läbiviidud haldusmenetlusele võib ette heita seda, et selle

raames ei suheldud kaebaja abikaasaga, kuid kohtu hinnangul ei ole see toonud endaga kaasa

õigusvastase haldusakti andmist. Kohus kuulas abikaasa 07.06.2023 toimunud istungil

tunnistajana üle ning ka selle järgselt ei ole võimalik jaatada, et kaebaja abielu vastaks VMS §

138 sätestatud tunnustele. Kuigi kohus nõustub kaebajaga, et abikaasaadel on küll õigus valida

endale sobiv kooselu või suhte vorm, kuid selline suhe, kus isikud ei ela koos, neil puudub

ühine majapidamine, tihe majanduslik side ja üksteisest psühholoogiline sõltuvus, ei ole

abieluks, mille alusel saaks tähtajalise elamisloa anda. Abikaasa juurde elama asumiseks antava

elamisloa eesmärk on võimaldada asuda abikaasadel koos Eestis perekonnaelu elama, st elada

faktiliselt koos. Perekonnaelu elamise võimalus ei tohi olla pelgalt teoreetiline, vaid

perekonnaelu elamine Eestis peab olema ka faktiliselt võimalik. Sellele viitavad ka

välismaalaste seaduse sätted, mis seavad elamisloa tingimuseks perekonna reaalse eluruumi

olemasolu (VMS § 140 lg 1) ning keelavad elamisloa pikendamise ja võimaldavad elamisloa

kehtetuks tunnistada, kui perekonnal puudub Eestis tegelik eluruum (VMS § 144 punkt 6 ja §

146 lg 1 punkt 6). Abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmine ei ole

põhjendatud, kui elamisloa saajal ei ole võimalik elamisloa eesmärki täita.

6 (9)

14. Vaidlust ei ole, et isegi pärast üks aasta kestnud abielu ei ela abikaasad koos, ehkki abikaasa

maksab kaebaja Tallinnas asuva korteri eest ning abikaasade sõnul külastab abikaasa kaebajat

Tallinnas 4–5 korda nädalas. Et abikaasad ei ela koos kinnitab kohtu hinnangul PPA külaskäik

kaebaja juurde (dtl 132–133). Kohtule ei nähtu, et abikaasad oleksid ühise elu nimel isegi

pingutanud. Ehkki üksnes väikeses ringis sõlmitud abielust ei saa teha järeldust, et see on

fiktiivne, siis ei saa jätta tähelepanuta, et 25.07.2022 ei olnud kaebajal esitada PPA-le ühtegi

ühist fotot, vaid üksnes vestluste kuvatõmmised (dtl 99–107). Kohtu hinnangul ei saa pidada

eluliselt usutavaks, et abikaasad nt abiellumise päeva üldse jäädvustada ei soovi. Lisaks märgib

kohus, et selleks ajaks oli omavaheline suhtlus kestnud ca aasta ja abielus olnud 2 kuud, ent

fotosid selle aja kohta abikaasadel ei olnud. Samuti ei ole kaebajal ühtegi fotot abikaasa lastega,

ehkki kaebaja sõnul on tal astega suhted head ning lapsed armastavad teda (dtl 133). Seda ei saa

pidada tavapäraseks. Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et abikaasad ühiseid tegevusi ei

harrasta. Ehkki kohus möönab, et abikaasade vahel teatud suhtlus eksisteerib, kuid selle alusel

ei saa teha järeldust, et abikaasade vahel oleks VMS § 138 lg-s 1 kirjeldatud suhe.

15. Abikaasade selgitused ühise elukoha puudumisest ei ole omavahel kooskõlas ning kuigi

välistada ei saa, et välismaalasena võib kaebaja sulandumine olla abikaasa perekonda keeruline,

siis ei nähtu kohtule, et abikaasad oleks reaalselt vähemalt püüdnud ühist elu alustada. Kaebaja

Tallinna korteri eest maksab abikaasa ning kui abikaasade reaalne soov oleks ühist elu alustada,

siis oleks loogiline, et kulusid tõmmatakse selle nimel kokku. Kohus on veendunud, et

abiellumise järgselt ei ole abikaasadel olnudki soovi ühiselt elama asuda ning abikaasade

ütlustest nähtuvalt ei ole ka ühise kooselu alustamine lähitulevikus plaanis. Nt selgitas abikaasa

istungil, et tal on tekkinud võlad, millest loodab 6–8 kuuga vabaneda ning enne seda ei saa ka

ühist elu alustada, kuna tema maksab kaebaja korteri eest ning suurema eluaseme

finantseerimine ei ole abikaasale jõukohane. Seega ei asuks abikaasad nii pea ühist elu elama.

Et ühine elu ei ole abikaasadel nii pea plaanis näitab ka see, et tunnistaja vaatab lapsele

Tallinnasse kooli lähtuvalt rongijaama asukohast, et laps saaks Kehrast lihtsalt Tallinnasse kooli

käia. Ka see näitab, et tegelikult ei ole abikaasal plaani Kehrast lahkuda ning abikaasa sõnul

kaebaja Kehrasse elama minna ei saa. Seejuures väärib välja toomist ka asjaolu, et abikaasade

ütlustes on vastuolud, mis puudutavad ühise elu võimatust Kehras. Nt vastas kaebaja PPA

esindaja küsimusele, miks ei elata koos Kehras, et tegemist on kultuuri eripäraga ning kaebaja

soovib planeerida elu abikaasaga, mitte abikaasa perega. Abikaasa sõnul tekitaks kaebaja

kolimine Kehrasse aga täiendavaid probleeme, kuna tema pere ei aktsepteeri kaebajat.

16. Ka abikaasa lastega ei ole kaebajal abielus olles tekkinud kärgperele iseloomulikku suhet.

Üksikud käimised mänguväljakutel ning kohtumised hamburgerirestoranis ei ole kohtu

hinnangul sellised, mis kinnitaksid peresuhete olemasolu. Üldjuhul tekivad kärgperedes lastega

suhted, kus uus kaaslane osaleb lastega ühistes tegevustes, sh elu korraldamisel, ja seda mitte

üksnes pealtvaataja rollis. Vastuoluna abikaasade ütlustes peab kohus vajalikuks tuua välja ka

selle, et kaebaja sõnul on tal abikaasa lastest Q külas käinud, ent teda ei olnud kodus. Abikaasa

sõnul on lapsed käinud kaebajal korteris külas. Kohtu hinnangul ei saa käia külas, kui inimest ei

ole kodus. Tavapäraste peresuhete puudumist näitab ka see, et kaebaja ei ole enam kui aasta

jooksul abikaasal Kehras kordagi külas käidud. Abikaasa antud ütlustest jäi kõlama, et tema

perekond on talle olnud suureks toeks ja abiks, mistõttu asjaolu, et abikaasa perekond ei pruugi

kaebajat aktsepteerida ei tähenda seda, et abikaasad ei peaks püüdma perekonnaga suhteid luua.

17. Ehkki kohus nõustub kaebaja esindaja kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et PPA

volitatud esindajad ei ole kehakeele eksperdid ning samuti ei ole seda kohtunik, siis ei nähtunud

kohtuistungil abikaasade omavahelisest kehakeelest, et nende vahel oleks psühholoogiline ja

toetav side. Vastupidi, abikaasade vahel puudus kohtuistungil igasugune side, sh silmside, ning

7 (9)

ehkki abikaasa jäi pärast tunnistuse andmist kohtuistungile, siis ei istunud ta kaebaja lähedusse,

et toetada nt vaimselt kaebajat.

18. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus PPA-ga, et abikaasade omavaheline suhe ei vasta VMS §

138 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Sel põhjusel ei oma tähendust ka see, kas kaebajal võis olla

või võib olla suhe mõne muu naisega.

19. Kuna kaebajal on abikaasaga võimalik pereelu elada vaid n-ö visiidi korras, ei riiva

elamisloa andmata jätmine abikaasa juurde elama asumiseks ülemäära tema õigust

perekonnaelule, ehkki kokkusaamiste jätkamine on ilmselt kulukam ja aeganõudvam kui Eestis

elades. Kaebajal on võimalik oma peresuhteid säilitada, kasutades erinevaid suhtlusviise, saates

kirju ja pakke. Kuna elamisloa abikaasa juurde elama asumiseks eesmärk on kaitsta just

perekonna kooselu, ei ole elamisloa andmata jätmine ebaproportsionaalne.

Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus

20. Kohus leiab, et ka lahkumisettekirjutuse tegemine kaebajale oli õiguspärane, kuna VSS § 7

lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestis

lahkumiseks. VSS § 7 ei sätesta sellises olukorras PPA-le kaalutlusõigust lahkumisettekirjutuse

tegemata jätmiseks. Kaebaja ei väida, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal oleks tal olnud

seaduslik alus Eestis viibida ning asjaolu, et kaebaja oli vaidlustanud kohus temale tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise otsuse ei muuda lahkumisettekirjutuse tegemist

õigusvastakseks.

21. Ehkki lahkumisettekirjutuse tegemise osas PPA-l kaalutlusõigus puudus, siis oli PPA-l

kaalutlusõigus otsustada, kas teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku lahkumistähtajaga või mitte

ning kui teha vabatahtliku lahkumistähtajaga, siis milline tähtaeg määrata (VSS § 72). PPA

määras kaebajale vabatahtliku lahkumistähtaja 7 päeva. Seejuures nõustus kaebaja määratud 7-

päevase tähtajaga (dtl 172), mistõttu ei pidanud PPA täiendavalt kaaluma, kas määrata pikem

tähtaeg. Kohus märgib, et VSS § 72 lg 5 võimaldab pikendada lahkumiskohustuse täitmise

tähtaega, mistõttu leiab kohus, et 7-päevase lahkumistähtaja määramine oli õiguspärane.

22. Sarnaselt lahkumistähtaja määramisele on PPA-l ka kaalutlusõigus otsustada, kas teha erand

seaduses sätestatud 3-aastasest sissesõidukeelu tähtajast. Nimelt sätestab VSS § 74, et üldjuhul

tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Seega

on seadusandja juba teatud huvide kaalumise läbi viinud, leides, et kui välismaalane on käitunud

viisil, mis tingib lahkumisettekirjutuse tegemise, on üldjuhul põhjendatud 3-aastane

sissesõidukeeld (VSS 5. ptk lubab seevastu sissesõidukeelu määrata alaliselt või kuni 10

aastaks). Haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (samas lg 3)

või sissesõidukeelu kohaldamisest üldse loobuda (samas lg 4), kui seda tingivad humaansed

asjaolud. Sissesõidukeelu kohaldamine on PPA kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus ning kui

sissesõidukeeldu kohaldada, siis nii keeld ise kui ka selle kestus peavad olema

proportsionaalsed ning selle pikkus määratakse igal üksikjuhtumil kindlaks pärast kõigi oluliste

asjaolude hoolikat kaalumist (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu

27.06.2019 otsuse nr 3-17-1927, punktid 21, 13). Kuna sissesõidukeelu kehtestamine toimub

haldusorgani kaalutlusõiguse alusel, siis saab halduskohus HKMS § 158 lg-s 3 sätestatust

tulenevalt kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning

diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud. Otsustatu sisulise

otstarbekuse hindamise õigus halduskohtul puudub ja ta ei saa teostada kaalutlusõigust

haldusorgani eest. Ehkki teatud erandlikel juhtudel on kohtul lubatud sekkuda ka

8 (9)

kaalutlusõiguse teostamisel asjaolude väärtustamisse, siis on see lubatud üksnes ilmselge

meelevaldsuse tuvastamisel, kuna asjaolude väärtustamisel sekkub kohtuvõim oluliselt

täitevvõimu tegevussfääri (Riigikohtu 27.02.2014 otsuse nr 3-3-1-1-14, punkt 26).

23. PPA otsus tugineb sissesõidukeelu kohaldamisel järgmistele kaalutlustele:



sissesõidukeeld tuleneb seadusest;



humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine, kuna kaebaja ei

ela abikaasaga perekonnelu;



kaebaja on ebasoovitav välismaalane, kuna juhtis mootorsõidukit joobes.

24. Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui

ilmneb, et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Kohus leiab, et PPA on kaebajale

sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, hinnanud kaebajaga seotud

asjaolusid individuaalselt ning kaalutlusvigu sissesõidukeelu kohaldamisel kohtule ei nähtu.

Otsuse aluseks olevate asjaolude, kaalutluste ja põhjendustega on kaebajal olnud ka võimalik

tutvuda ning otsusest on jälgitav, miks PPA ei pidanud sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või

lühendamist võimalikuks humaansetele kaalutlustele viidates. Ka kaebaja ise on

haldusmenetluses kinnitanud, et sissesõidukeelu kohaldamisele tal vastuväiteid ei ole (dtl 172).

Kohus nõustub PPA lahkumisettekirjutuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

25. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus ka lahkumisettekirjutuse ning sellega kehtestatud

sissesõidukeelu osas rahuldamata.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, siis jäävad

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

27. Kooskõlas HKMS § 175 lg 3 asendab kohus kaebaja ja tema abikaasa X. X ning A. Li, K. Yi

ja X. X lapse Q nimed kohtuotsuses tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

9 (9)