3-22-2374/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

14. juuli 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2374

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. oktoobri

2022. a otsuse nr 12204210238-1 tühistamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata

tema taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2023. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Andrei Krassilnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2023. a määrus

haldusasjas nr 3-22-2374 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Usbekistani Vabariigi kodanik X (sünd. xxx) lahkus 02.08.2021 Usbekistanist Ukrainasse

ning liikus sealt 03.11.2021 edasi Rootsi, kus esitas 11.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

Kuna Xile oli väljastatud Eesti viisa kehtivusega kuni 02.11.2022, siis saadeti ta Rootsi

14.03.2022 vastuvõtmispalve alusel 06.04.2022 Eestisse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 06.04.2022 otsusega Xile väljastatud viisa

kehtetuks ja tegi talle 06.04.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052254381 (sundtäidetav alates

06.04.2022) ning kohaldas talle sissesõidukeeldu 5 aastaks. Tallinna Halduskohus andis

07.04.2022 määrusega nr 3-22-791 PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK).

X esitas PPA-le 21.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus ei pikendanud

06.10.2022 määrusega nr 3-22-903 Xi KPK-s kinnipidamiseks PPA-le antud loa tähtaega ja isik

vabastati KPK-st.

3-22-2374

2(4)

3. Politsei- ja Piirivalveamet luges 12.10.2022 otsusega nr 12204210238-1 Xi taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ja lükkas selle § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA leidis, et taotlus on selgelt

põhjendamatu VRKS § 201 p-de 2 ja 7 alusel.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 07.11.2022 kaebuse PPA 12.10.2022 otsuse nr

12204210238-1 ja 06.04.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052254381 tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Kui kohus jätab kaebuse

rahuldamata, palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 12.10.2022 otsuse ja

06.04.2022 lahkumisettekirjutuse kehtivus. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, et

kaebaja saaks Eestis edasi viibida ja kohtumenetluses isiklikult oma õigusi kaitsta. Kaebaja

Eestisse jäämist õigustab ka menetlusökonoomia, sest sel juhul oleks kohtumenetlus kiirem.

5. Tallinna Halduskohus luges 23.01.2023 määrusega Xi kaebuse PPA 06.04.2022

lahkumisettekirjutuse tühistamise nõudes mittetähtaegseks, jättis kabetähtaja ennistamata ning

lõpetas selles osas asja menetluse.

6. Tallinna Halduskohus jättis 11.04.2023 otsusega Xi kaebuse rahuldamata, nõustudes

PPA 12.10.2022 otsuse põhjendustega.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.04.2023 määrusega Xi esialgse õiguskaitse taotluse

osaliselt ning peatas PPA 06.04.2022 lahkumisettekirjutuse täitmise kuni käesoleva asja

menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Halduskohtu 11.04.2023 otsuse tegemisega on

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatus VRKS § 31 lg 1 p 2 ja § 251 lg 2 kohaselt lõppenud

ning sellest tulenevalt puudub kaebajal seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks. Eeldada võib

kaebaja soovi kohtuotsus edasi kaevata ja viibida kohtumenetluse ajal Eestis ning kaebaja on

seda ka väljendanud. Mõistetav on ka eesmärk kindlustada, et kaebajat ei saadetaks juba

kohtumenetluse ajal riiki, kus ta peab tõenäoliseks tõsise ohu saabumist. Seega on kaebajal

esialgse õiguskaitse vajadus (nt Riigikohtu 11.11.2019 määrus nr 3-19-681, p 11; 02.03.2017

määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 15–17). Samas tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada vaid niipalju,

kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal

väljasaatmise eest, piisab lahkumisettekirjutuse täitmise peatamisest (nt Riigikohtu 13.11.2020

määrus nr 3-20-349, p 11). Ka kaebaja on õiguskaitsevajadust põhjendanud sellega, et teda ei

saadetaks Eestist välja. Seega puudub vajadus esialgse õiguskaitse korras säilitada kaebajale

rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ning peatada PPA 12.10.2022 otsuse kehtivust. Kaebaja

väljasaatmise ärahoidmiseks piisab lahkumisettekirjutuse täitmise peatamisest kohtumenetluse

lõpuni (HKMS § 251 lg 1 p 1). See tagab, et kaebaja saab jääda kohtumenetluse ajaks Eestisse

ja osaleda oma asja arutamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. X palub 28.04.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.04.2023 määrus osas,

milles esialgse õiguskaitse taotluse jäeti osaliselt rahuldamata, ja uue määrusega peatada ka

PPA 12.10.2022 otsuse kehtivus kuni kohtumenetluse lõpuni. Halduskohus leidis ekslikult, et

puudub vajadus säilitada kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatust. Kaebaja on praegu

süsteemi n-ö kinni jäänud, sest tal ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja staatust, kuid samas ei

saadeta teda ka riigist välja. Ebaselge staatusega isikuna ei ole kaebajal mh õigust

rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutavatele sotsiaalsetele tagatistele. Kaebajal ei ole enam

võimalik kasutada rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse teenuseid. Halduskohus ei

ole hinnanud valitud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise tagajärgi ja proportsionaalsust.

Halduskohus pidanuks kaebaja taotlust tõlgendama laiemalt ja mõistma, et kaebaja soov jääda

3-22-2374

3(4)

Eestisse hõlmab ka eesmärki viibida edasi rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse

ning mitte sattuda kodutute varjupaika. Kui esialgse taotluse põhjendused olid ebapiisavad, siis

tulnuks kaebajale anda võimalus taotlust täpsustada. Halduskohus rikkus uurimiskohustust ning

jättis kaebaja õigused ja huvid piisavalt kaalumata.

9. Politsei- ja Piirivalveamet palub 17.05.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Xi kaebus on perspektiivitu ja PPA nõustub selles osas halduskohtu 11.04.2023 otsuse

põhjendustega. Samuti nõustub vastustaja halduskohtu 11.04.2023 määruse seisukohtadega.

Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik,

ning Eestis viibimise võimaldamiseks piisav lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (nt

Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20). Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ei saa

tõlgendada laiendavalt, vaid selle eesmärgiks tuleb pidada soovi vältida Eestist väljasaatmist.

Xit peeti 07.04.2022–06.10.2022 kinni KPK-s ning PPA 28.10.2022 otsusega kohaldati

põgenemisohu tõttu kaebaja suhtes järelevalvemeetmena mh kohustust elada kindlaksmääratud

elukohas. Samasisuline kohustus elada kindlaksmääratud elukohas on kaebajale kehtestatud ka

PPA 17.04.2023 otsusega. Seega ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgiks pidada

jäämist rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse ja mitte sattuda kodutute varjupaika.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

11. Määruskaebuses ei ole esitatud halduskohtu 11.04.2023 määrusele vastuväiteid selles

osas, et kohus ei peatanud PPA 06.04.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052254381 kehtivust,

vaid üksnes selle täitmise. Ringkonnakohus seetõttu lahkumisettekirjutuse täitmise peatamise

põhjendatust ei analüüsi. Küll aga ei nõustu kaebaja sellega, et halduskohtu hinnangul ei ole

tema õiguste kaitseks vajalik peatada PPA 12.10.2022 otsuse nr 12204210238-1 kehtivust.

Halduskohus lähtus kohtupraktikas väljendatud seisukohtadest, et esialgset õiguskaitset tuleb

kohaldada üksnes kaebaja õiguste kaitseks minimaalselt vajalikul määral, mis välismaalase

puhul, kellel puudub seaduslik aluse Eestis viibimiseks ja kellele on tehtud ettekirjutus Eestist

lahkuda, tähendab seda, et piisab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamisest. Sellisel juhul

tuleneb välismaalasele seaduslik alus Eestis viibimiseks vahetult esialgse õiguskaitse määrusest

(välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5). Lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamine

ei takista seejuures PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks.

12. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse ja sellega kaasnevate õiguste ja hüvede lõppemine

(VRKS § 31 lg 1 p 2 ja § 251 lg 2) ei õigusta iseseisvalt samuti esialgse õiguskaitse kohaldamist

eeltoodust suuremas ulatuses. Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil

väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi

2008/115/EÜ art 14. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 5 kohaselt kehtib vältimatu

sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustus (SHS § 8) ka ajutiselt Eestis viibiva

välismaalase suhtes. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 132 kohaselt võib

PPA korraldada ka välismaalase majutamise, kui see on vajalik humaansetel kaalutlustel või

haavatava isiku kaitseks ja kui välismaalane ei saa kasutada majutusvõimalust mujal (vt nt

Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p-d 20–23, 25; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p-d

11–12.1; Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 määrus nr 3-22-1087, p 13). Praktikas on küll

mitmetel juhtudel peetud põhjendatuks rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse

kehtivus kohtumenetluse ajaks peatada, kuid seda eelkõige olukorras, kus kaebust ei saa pidada

perspektiivituks ja puudub mõjuv põhjus kaebaja senise elukorralduse (nt töötamine) jätkamist

takistada (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p-d 18–20; 28.04.2022

määrus nr 3-22-105, p-d 20–28; 23.02.2022 määrus nr 3-21-2397, p-d 22–23).

3-22-2374

4(4)

13. Praegusel juhul on kaebaja esmajoones rõhutanud eesmärki viibida kohtumenetluse ajal

rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses ja saada sealseid teenuseid (VRKS § 32 lg 1),

samuti muid rahvusvahelise kaitse taotlejatele ette nähtud hüvesid, ning mitte sattuda kodutute

varjupaika. PPA 18.05.2022 vastusele on lisatud PPA 28.10.2022 otsus nr 12204210238-1,

millest nähtuvalt kohustati VRKS § 29 lg 1 p 1 alusel Xit pärast KPK-st vabastamist ja kuni

tema rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes lõpliku otsuse tegemist elama Tallinnas xxx. Avalike

andmete kohaselt ei asu kõnealusel aadressil rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskust

(https://www.hoolekandeteenused.ee/majutuskeskus/). PPA 17.04.2023 otsuse nr 1052254381

kohaselt on Xit pärast halduskohtu otsuse tegemist VSS § 10 lg 1 p 1 alusel kohustatud elama

Tallinnas xxx. Avalike andmete kohaselt ei asu sellel aadressil kodutute varjupaika

(https://www.tallinn.ee/et/teenused/varjupaik-koduta-inimesele).

Seega

ei

ole

ringkonnakohtule äratuntav, et kaebajal oleks esinenud probleeme endale elukoha tagamisega.

Kaebaja ei ole samuti välja toonud muid selliseid asjaolusid, mis võiksid erandina õigustada

esialgse õiguskaitse kohaldamist Riigikohtu poolt põhjendatuks peetud minimaalsest suuremal

määral.

14. Eelneva põhjal jääb Xi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.04.2023

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)