3-22-1199/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. juuli 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1199

Haldusasi

Wooluvabrik OÜ kaebus tühistada Keskkonnaameti

peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldus nr 1-

3/22/163

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Wooluvabrik OÜ, esindaja advokaat

Siiri Pajupuu

Vastustaja: Keskkonnaamet, esindaja Moonika

Järvela

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. augustil 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti (KeA) peadirektori asetäitja kinnitas 22.04.2022 korraldusega nr 1-

3/22/163 Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava aastateks 2022–2026.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 30.05.2022 Wooluvabrik OÜ kaebus tühistada KeA

peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldus nr 1- 3/22/163.

31.05.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja asus läbi viima eelmenetlust.

30.03.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja lõplikud

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

3.1. Kaebaja toob välja, et KeA määrab kaitsekorralduskava kinnitamisega Jägala jõe hoiuala

tegevuskava aastateks 2022–2026 ning kohustab asjaomaseid isikuid (st isikud, kellel on

puutumus hoiuala territooriumiga) arvestama oma tegevuses KKK 2022–2026 meetmete ja

piirangutega.

Kaebaja selgitab, et Muinaslinna tee 5 kinnistu, mille suhtes on kaebajal hoonestusõigus, asub

Jägala jõe hoiualal, kinnistul asuvad hüdroelektrijaama ehitised ning hoonestusõiguse

kasutamine on lahutamatult seotud Jägala jõe ning looduskeskkonnaga. Eeltoodust tulenevalt

on kaebaja asjaomaseks isikuks, kellele on viidatud KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022

korralduse p-s 2. Lisaks oli kaebaja haldusmenetlusse kaasatud isik – KeA edastas

04.02.2022 kirjaga dokumendi kavand tutvumiseks kaebaja seaduslikule esindajale (kaebuse

lisa 10, dtl 112-144).

Seega puudutab KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldus kaebaja õigusi ning isikul on

kaebeõigus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-le 1. Ekslik on KeA

käsitlus, nagu oleks KKK 2022–2026 üksnes haldusesisene tegevusplaan, mida asjaomastel

isikutel ei ole õigust vaidlustada.

Vastuseks vastustaja seisukohale kaebeõiguse puudumisest toob kaebaja välja, et kaebaja

möönab, et KKK-s ei ole tehtud vahetu mõjuga ettekirjutust Linnamäe paisu likvideerimiseks,

kuid KKK-s kui strateegilises tegevusplaanis sisalduvad põhimõttelise tähtsusega otsustused

selle kohta, milliseid huvisid ja väärtuseid tuleb konkreetse loataotluse puhul ülimuslikuks

pidada. Seetõttu on vaidlustatud KKK regulatiivse mõjuga kaebaja suhtes osas, milles KeA on

meelevaldselt ja kaebajale kahjulikus suunas täpsustanud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärke.

Kaebaja hinnangul ei ole siin ka asjakohane see, et eelnevas (2017– 2021) KKK-s olid kaitse-

eesmärgid samas sõnastuses, sest varasem õigusvastane halduspraktika ei saa õigustada

rikkumise jätkamist või korduvust.

Kaebaja selgitab, et kuivõrd KKK on üldkorraldusele omase regulatiivse mõjuga osas, mis

puudutab kaitse-eesmärke, nendega seonduvaid kavandatavaid tegevusi (meetmeid) ning

väärtushinnanguid, siis on Jägala jõe hoiuala territooriumil asuvate isikute vara ja õiguste

kasutamisega mõjutatud sellest, millised suunised KKK-st tulenevad. Kaebaja hinnangul ei

saa KKK-s seatud eesmärgid olla ulatuslikumad ja isikute õigusi rohkem piiravamad sellest,

millisena võeti elupaigatüüp ja liikide elupaigad kaitse alla Jägala jõe hoiuala moodustamisel

või Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamisel. Samuti ei saa põhjendatuks pidada

KKK-ga isikute põhiõiguste riivamist või selliste väärtuspõhiste kaalutlusotsustuste tegemist,

mis omavad mõju hilisematele konkreetsetele loamenetlustele.

Kaebaja märgib, et keskkonnaministri 14.02.1996 määrus nr 10 „Lõhilaste kudemis- ja

elupaikade nimistu kinnitamine“ lisa 1 „Lõhilaste (lõhe, mereforell, jõeforell, harjus)

kudemis-ja elupaikade nimistu“ punkti 8 kohaselt kinnitati Jägala jõgi lõhilaste elupaikade

nimistusse üksnes osaliselt – lähtest Kehra tammini. Seega Jägala jõe osa, mis ulatus Kehra

tammist kuni Jägala jõe suudmeni (sh Linnamäe paisuni), ei kuulunud lõhilaste nimistus

märgitud elupaikade hulka. Eeltoodust tuleneb samuti, et 2002. aastal, kui Linnamäe pais ja

hüdroelektrijaam rekonstrueeriti, ei olnud Jägala jõe sellele jõelõigule kehtestatud

elupaigatüüpide või isendite elupaikade kaitseks piiranguid.

Alles perioodil 05.08.2004–22.04.2009 kehtinud Vabariigi Valitsuse (VV) 05.08.2004

korralduse nr 615 redaktsiooni lisa 1 punkti 2 alapunktiga 51 kinnitati Euroopa Komisjonile

esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjas Jägala jõe loodusalal kaitstav elupaigatüüp

jõed ja ojad (3260) ning liigid harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis),

lõhe (Salmo salar). VV 23.04.2009 korraldusega nr 148 muudeti VV 05.08.2004 korraldust nr

615 ning alates 23.04.2009 kehtestati lisa 1 selliselt, et lisa 1 punkti 2 alapunktis 56 esitati

Jägala loodusala kaitstav elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning liigid, mille isendite elupaiku

kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas

(Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar). VV 16.06.2005

määrusega nr 144 § 1 lg 1 p-le 1 võeti kaitse alla Jägala jõe hoiuala, mille kaitse-eesmärk on

EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja

loomastiku kaitse kohta II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu

(Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi –

jõgede ja ojade (3260) kaitse.

Kaebaja rõhutab, et VV määrus nr 144 ei sõnasta Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkide hulgas

nende liikide elupaikade kaitset, mis lisati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja VV

23.04.2009 korraldusega (Lutra lutra ja Unio crassus). Samas kehtestati vaidlustatud KKK-s

kaitsekorraldusperioodi 2022–2027 kohta üks elupaigatüüp ja viie isendi/liigi elupaigad (vt

KKK p 2.1.1-2.1.5 ja 2.2.1.

Ükski Vabariigi Valitsuse korraldus ega määrus ning ükski Euroopa Komisjoni otsus ei ole

seadnud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkideks elupaigatüübi või liigi elupaiga taastamist või

selle taastamiseks eelduste loomist sellisel kujul ja sõnastuses, nagu see on toodud 2022–2027

KKK-s. Kõik asjakohased otsused on sõnastanud üksnes elupaigatüübi kaitse vajaduse, kuid

ühelgi juhul ei ole sõnastatud taastamise eesmärki. KeA viitab 01.07.2022 vastuses

paljasõnaliselt, et Jägala jõe hoiuala esitati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja

arvamiseks eelkõige taastamispotentsiaali pärast, kuid sellist KeA soovpõhjust ei ole üheski

otsuses ega selgitavas dokumendis esitatud.

KKK-s kinnitatud täpsustatud kaitse-eesmärgid ei ole muu hulgas kooskõlas VV 03.06.2022

korraldusega nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe

paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia

tootmisel“, milles VV võttis põhimõttelise seisukoha, et Jägala jõe hoiuala kaitsmine peab

toimuma selliselt, et Linnamäe pais säilitatakse. Vabariigi Valitsus on pädev otsustama, kas

Natura 2000 võrgustiku alal Linnamäe hüdroelektrijaamas (HEJ) paisutamine ja hüdroenergia

tootmine on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks

esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku

laadi põhjustel. Vabariigi Valitsus nõustus tegevusloa andmisega Linnamäe paisul Jägala jõe

paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia

tootmisel muu hulgas põhjusel, et Linnamäe paisul vee paisutamine ja hüdroenergia

kasutamine on jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist.

Kaebaja hinnangul on VV 03.06.2022 korraldus nr 163 kooskõlaline nii Jägala jõe hoiuala

kaitse-eesmärkide kui ka Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja arvamise otsustuste tegemise

põhjendustega. Nimelt kinnitas VV oma korraldusega põhimõtteliselt, et enne 2004. aastat

kehtinud loodusliku seisukorra äärmuslik muutmine (taastamine) ei ole põhjendatud ning

looduskaitseliste eesmärkide saavutamine tähendab siiski eelkõige looduskeskkonna

säilitamist ja kaitsmist selle kaitse alla võtmise aja seisuga. Eeltoodu tõttu ei saa kaebaja

hinnangul pidada õiguspäraseks seda, et KeA on KKK-s asunud täpsustama kaitse-eesmärke

ja meetmeid viisil, mis on piiravad kaebaja õigusi VV poolt määratust suuremas ulatuses.

3.2. Kaebaja leiab, et 22.04.2022 korraldus ei ole antud selleks volitatud isiku poolt (vastav

pädevus on üksnes KeA peadirektoril) ning korralduse andmisel on jäetud õigusvastaselt

märkimata viide akti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta.

Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korralduse andmise õigusliku ja volituse alusena ei ole

toodud Keskkonnaameti peadirektori 09.07.2021 käskkirja nr 1-1/21/137 „Keskkonnaameti

teabehalduse kord“ lisa 14 (dtl 289-355) põhjusel, et tegemist ei ole volitust andva ja

esindusõigust kinnitava dokumendiga. Samuti ei ole KeA vastusest arusaadav see, milline

alaleht, veerg ja rida peaksid vastustaja hinnangul olema KKK kinnitamise õigust tõendavaks

kohaks.

Kaebaja hinnangul on teabehalduse kord asjaajamist reguleeriv juhend, mille eesmärgid on

vastavalt korra p-dele 1.1–1.3 dokumenteerimise, andmeedastuse, teabevahetuse ja sisemiste

tööprotsesside kaardistamine ning selgitamine. Üksnes teabehalduse korra (koos lisadega)

kehtestamisest ei saa kaebaja hinnangul tuleneda allkirjaõiguse olemasolu. Kaebaja sellist

seisukohta kinnitab ka teabehalduse korra p 4.3, mille kohaselt ameti peadirektor võib

käskkirjaga määrata teenistujad, kellel on õigus allkirjastada oma valdkonna dokumente.

Viidatud punktist nähtub selgelt, et kuigi teabehalduse korra lisas võivad olla kaardistatud

KeA tööprotsessid, teenused, osalevad ametnikud ja kinnitajad ametinimetuse kaudu, siis ei

tulene sellisest dokumendist konkreetsele isikule volitust nende toimingute tegemiseks.

Allkirjastamise õigus antakse peadirektori konkreetse käskkirjaga.

Kaebaja juhib tähelepanu, et avaliku teenistuse seaduse § 26 lg 1 p 4 kohaselt on vajalik

sõnastada isiku ametisse nimetamise korral avaliku võimu teostamise volitus haldusaktiga. Ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 118 lg 1 sätestab, et volituse andmine toimub tahteavalduse

tegemisega esindajale. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja seisukohale, et vaidlustatud

korraldus ei ole allkirjastatud pädeva isiku poolt.

3.3. Kaebaja leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust ja

kaalutlusõigust.

3.3.1. Vaidlustatud korralduses ei ole viidatud HMS § 56 lg 1 tähenduses ja piisavalt selgelt

ühelegi täiendavale dokumendile, millest võiks olla tuvastatavad haldusorgani põhjendused ja

kaalutlused selle kohta, miks kinnitati uus dokument üksnes eelnevalt kehtinud KKK valitud

osade ajakohastamise kaudu. Samuti ei ole esitatud põhjendusi selle kohta, millistest

kaalutlustest lähtudes valis haldusorgan välja üksnes teatud dokumendi osad, mida

ajakohastada.

KeA ei ole 22.04.2022 korralduses ega kinnitatud KKK 2022–2026 tekstis esitanud

põhjendusi selle kohta, milliseid ettepanekuid pidas haldusorgan põhjendatuks, millistel

alustel, ning millises ulatuses on tööprojekti muudatusi sisse viidud. Puudub ka ülevaade

sellest, millised ettepanekud haldusmenetluse raames esitati ning milline oli haldusorgani

seisukoht esitatud ettepanekutele.

Kaebaja selgitab, et KKK 2022–2026 dokumendist on võimalik tuvastada, et lisatud on viited

täiendavatele hinnangutele või uuringutele (lk 10 – 2021. aastal on hinnanguid koostanud

näiteks Mart Hiob ja Martin Kesler), kuid vastavate tööde järeldused või seos KKK 2022–

2026 meetmete ja seisundi hinnangutega on esitamata. Haldusorgan ei ole selgitanud,

milliseid dokumendi osasid ajakohastati ning millistel kaalutlustel, samuti ei ole arusaadav

ajakohastatud osade sisuline tähtsust KKK 2022–2026 kehtestamisel.

3.3.2. Kaebaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu KeA eksitavale käsitlusele nagu oleks

Vabariigi Valitsus 05.08.2004 korraldusega nr 615 otsustanud jõelõigu taastamise alates

Jägala jõe suudmest kuni joani. Viidatud korralduse punkti 2 alapunktis 56 on määratletud

üksnes vastavate elupaigatüüpide ja liikide kaitse. Vabariigi Valitsus ei otsustanud ühelgi

juhul elupaigatüüpide või liikide taastamist. See, et Vabariigi Valitsus pidas vajalikuks

sõnastada looduskaitselised väärtused, ei tähenda seda, et otsustatud oleks aktiivne tegevus

vastavate elupaigatüüpide laiendamiseks või loomiseks. Seega on eksitav ja väär KeA

seisukoht, nagu oleks 2004. aastal otsustatud põhimõtteliselt Jägala jõe vastavas olukorras

jõelõigu taastamine, st olemasolevate rajatiste ja looduskeskkonna muutmine paisutuse

likvideerimise kujul.

3.3.3. Samuti rõhutab kaebaja, et Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr 144

„Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ seati Jägala jõe hoiualal (sh Linnamäe

paisjärv) kaitse-eesmärgiks erinevate liikide ja elupaigatüübi kaitse, kuid ei määranud ega

seadnud eesmärgiks elupaigatüübi taastamist või uute elupaikade loomist. Hoiualade

täpsemates kaitsekorralduskavades võib kaitse-eesmärke täpsustada, kuid selleks ei saa pidada

kõrgemate ja ulatuslikumate kaitse-eesmärkide seadmist. Vastasel juhul ületatakse

volitusnormidega antud pädevust, sest alamalseisva haldusaktiga seatakse ulatuslikumad

kitsendused ja nõuded kui õigusaktidega ette nähtud. Seega on KeA KKK 2022–2026

kinnitamisel ületanud VV määrusest tulenevaid volitusi ja asunud sisustama kaitse-

eesmärkide (liikide ja elupaigatüübi kaitse) saavutamiseks selliseid meetmeid (elupaigatüübi

taastamine ja laiendamine), mida Vabariigi Valitsuse korralduse nr 615 ja määruse nr 144

alusel pole ette nähtud. Kaebaja rõhutab, et Riigikohus selgitas otsuses nr 3-17-1739, et Eesti

riik ei saanud Euroopa Liiduga ühinedes võtta kohustust 100 aasta taguse olukorra

taastamiseks. Riik võis võtta vaid proportsionaalseid kohustusi.

3.3.4. Kaebaja leiab, et üheks oluliseks KeA 22.04.2022 korraldusega kinnitatud KKK 2022–

2026 sisuliseks puuduseks on asjaolu, et KeA on kaitsekorralduskava tulemuslikkuse

hindamiseks määratlenud p-s 5 (lk-d 28–29) indikaatorid ja kriteeriumid, mis lähtuvad

ekslikust eeldusest, nagu oleks Vabariigi Valitsus otsustanud Jägala jõesängi taastamise

Jägala jõe suudmest kuni joani. Hindamiskriteeriumitest nähtub, et tulemuste

hindamiskriteeriumiks on muu hulgas ligipääsetavate kasvulavade saavutamine ning

Linnamäe paisjärve aluses jõesängi osas looduslähedase seisundi ja kudealade taastumine.

Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkidega kooskõlas olevaks saab pidada kaitsealuste liikide ja

elupaikade seisundi kaitsmist seisuga, millal väärtused kaitse alla võeti, kuid mitte KeA poolt

omaalgatuslikult eesmärgiks seatud looduskeskkonna loomist (taastamist). Kaebaja hinnangul

on KeA seadnud KKK 2022–2026 tulemuslikkude hindamise osas kaitse-eesmärke

laiendavad ja ületavad tulemuste kriteeriumid.

3.3.5. Lisaks ei ole KeA arvestanud kaebaja ettepanekute ja arvamusega selle kohta, et Jägala

hoiuala kaitse-eesmärkide ja kaitsekorralduskava kinnitamisega seonduvalt on otstarbekas ja

mõistlik küsida Vabariigi Valitsuse seisukohta. Käesolevaks ajaks on Vabariigi Valitsus

esitanud oma põhimõttelise seisukoha, et Linnamäe paisutus on oluline väärtus, mis tuleb

säilitada. Sealjuures on Vabariigi Valitsus pidanud oluliseks kultuuripärandi arvestamist ja

säilitamist. Kaebaja hinnangul võis Vabariigi Valitsuse arvamuse kujunemisel rolli mängida

ka asjaolu, et Jägala jõgi võeti kaitse alla ja hoiuala moodustati olukorras, kus Linnamäe pais

oli taastatud ning hüdroelektrijaam toimis.

3.3.6. Kaebaja leiab, et KeA on 22.04.2022 korralduse andmisel jätnud põhjendamatult

arvestamata kaebaja 01.03.2022 arvamused ja ettepanekud. Isegi kui aktsepteerida KeA

kitsendatud tõlgendust, et KKK kehtestamisega lahendatakse eelkõige Natura 2000 ala kaitse-

eesmärkide saavutamiseks vajalike tegevuste, meetmete ja väärtuste sõnastamine, siis ei

põhjenda see looduskeskkonna ja olemasolevate liikide ning elupaikade terviklikku

käsitlemist. KeA ei ole KKK 2022–2026 koostamisel esitanud arusaadavaid põhjendusi selle

kohta, miks ei ole võimalik saavutada samaaegselt hoiuala kaitse-eesmärkidena määratletud

väärtuste kaitse ilma, et selle käigus muudetaks oluliselt olemasolevat looduskeskkonda ning

käesolevaks ajaks tekkinud ökoloogilisi kooslusi. Samuti on KeA väljendanud vastuolulist

seisukohta, et maastike ja kultuuriväärtuste kaitse hindamine ei ole KKK ülesandeks, kuid

vastavate väärtuste hindamise pädevus on siiski üksnes KeA-l, kes hindab neid väärtusi osana

keskkonnast.

3.3.7. Kaebaja rõhutab samuti, et KKK 2022–2026 ei saa pidada üksnes haldusesiseseks

tegevuskavaks ka põhjusel, et kinnitatud dokumendi erinevates osades on selgesõnaliselt ette

nähtud, et kaitseväärtusi mõjutada võivate otsuste tegemisel lähtutakse kaitsekorralduskavas

ja asjakohases administratiivmenetluses kogutud teabest (vt KKK 2022–2026, lk 16, 17, 18,

20 ja 24). Sellega kinnitab KeA, et kaitsekorralduskavas seatud eesmärgid ja ette nähtud

meetmed on alusdokumendiks, mis kohustab asjaomaseid isikuid KKK-s sisalduvaga

arvestama ning on tõendusliku väärtusega dokumendiks muudes haldusmenetlustes. Kaebaja

juhib tähelepanu, et ka Linnamäe paisutamise ja hüdroenergia tootmise keskkonnaloa

menetluses on KeA olulises osas viidanud just kaitsekorralduskavas KeA enda poolt

sõnastatud eesmärkidele ja hindamiskriteeriumitele, seega omab KKK 2022–2026 olulist

mõju kaebaja õigustele ja huvidele.

3.3.8. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korralduse

andmisel on oluliselt rikutud haldusaktile ja selle andmisele esitatavaid nõudeid, mistõttu

palub kaebaja HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel tühistada KeA 22.04.2022 peadirektori asetäitja

22.04.2022 korralduse nr 1-3/22/163.

3.4. Kaebaja ei nõustu KeA seisukohaga, nagu tuleks KKK-s sõnastatud kaitse-eesmärgid

Vabariigi Valitsuse määrusest nr 144 ja korraldusest nr 615. Kaebaja on selgitanud, et ühestki

Vabariigi Valitsuse otsustusest ei tulene sellise ulatuse ja sõnastusega kaitse-eesmärke, nagu

vaidlustatud KKK-s on sõnastatud.

3.5. KeA on oma vastuses välja toonud, et KKK-s ei otsustata seda, milline lahendusvariant

on kõige sobivam paisutuse likvideerimiseks, kuid on ka märkinud, et paisutuse

likvideerimine on vajalik kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Eeltoodust tuleneb kaebaja

hinnangul üpriski kompromissitu suunis ja seisukoht, mida loamenetluse raames järgitakse.

Kuigi KeA on oma vastuses viidanud, et KKK-st võib justkui konkreetses loamenetluses

kõrvale kalduda, siis kaebajale ei ole halduspraktikast teada ühtegi juhtumit, kus haldusorgan

oleks loamenetluses eiranud või muutnud KKK suuniseid ja meetodeid.

3.6. Kaebaja leiab, et eksitav on vastustaja väide, nagu oleks Jägala loodusala puhul on ainus

võimalus kaaluda ala kaitse alt maha võtmist või ala kaitse-eesmärkide ja piiride muutmist.

Vastustaja on KKK-s juba muutnud (täpsustanud) Vabariigi Valitsuse poolt määratud kaitse-

eesmärke viisil, mis moonutavad kaebajale kahjulikus suunas Jägala jõe hoiuala

moodustamise ja Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamise hetkel seatud eesmärke.

Paljasõnaline on vastustaja väide, nagu oleks Eesti riik võtnud endale kohustuse Jägala jõel

paisutuste likvideerimiseks ja 100% jõelise elukeskkonna taastamiseks. Vastustaja enda poolt

viidatud loodusdirektiivi ja looduskaitseseaduse sätetest tuleneb elupaigatüüpide ja liikide

seisundi säilitamine või taastamine. Seega on kaitse eesmärk valikuliselt kas säilitamine või

taastamine, kusjuures loodusdirektiivi selgitustest tuleneb, et esmajärjekorras toimub

olemasoleva olukorra säilitamine.

3.7. Kaebaja hinnangul on vastustaja esitanud erinevaid väiteid kaitse-eesmärkide seadmise

motiivide kohta ning Jägala jõe ja liikide elupaikade seisundite kohta, kuid sealjuures ei ole

esitatud ega viidatud selliste seisukohtade alusdokumentidele. KeA vastusele lisatud

dokumendid ei kinnita vastustaja väiteid kaitse-eesmärkide või seisundi eesmärkide

tulemuskriteeriumite nõuete kohta.

3.8. Käesolevas asjas on vaidluse all muu hulgas sisuline küsimus selle üle, kas Jägala jõe

KKK andmisel on õigesti teostatud kaalutlusõigust ning põhjendamiskohustust. Eelkõige

riivab kaebaja huvisid ja õigusi asjaolu, et korralduse andmisel ei ole sisuliselt analüüsitud

kaebaja poolt haldusmenetluses tehtud tähelepanekut selle kohta, et ei saa seada kohustust

taastada olukorda, mis valitses Linnamäe paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada

aastat tagasi. Kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu riivab vastu võetud

korraldus kaebaja õigusi, sest sellega nähakse ette Muinaslinna tee 5 kinnistul asuva

Linnamäe paisutuse ja seega ka paisjärve likvideerimine.

3.9. Kaebaja ei nõustu KeA eksitava käsitlusega nagu oleks Vabariigi Valitsus 05.08.2004

korraldusega nr 615 otsustanud jõelõigu taastamise alates Jägala jõe suudmest kuni joani.

Kaebaja on korduvalt selgitanud, et Euroopa Komisjoni, Vabariigi Valitsuse ega isegi

Keskkonnaministeeriumi tasemel ei ole sõnastatud eesmärki taastada Jägala jõe voolusäng

praegu Linnamäe paisjärve alla jääval jõelõigul, sealjuures taastades või luues paisjärve alla

jäävale jõelõigule lõhe kudealad. Ükski Jägala jõe KKK-st hierarhiliselt kõrgemal asuv

haldus- või õigusakt ei sisalda eesmärki likvideerida Linnamäe paisutus ja paisjärv ning

taastada Jägala jõe loomulik jõesäng. Isegi Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise

otsusega kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–2021 ei näinud

ette, et Linnamäe paisjärve alla jääv jõelõik taastatakse. Sisuliselt on Keskkonnaamet

õigusvastaselt laiendanud kõrgemalseisvate pädevate organite otsuseid seoses Jägala jõe ja

Linnamäe paisu ümbritseva piirkonna kaitse-eesmärkidega ning asunud seeläbi kitsendama

muu hulgas kaebaja õigusi. Vastustaja on ise avaldanud, et KKK on aluseks

keskkonnakaitseloa andmise otsustamisel, seega on tegemist kaebaja õigusi mõjutava

dokumendiga.

3.10. Linnamäe pais ja hüdroelektrijaam rajati juba 1922–1924 aastatel ning rekonstrueeriti

olemasolevale kujule 2002. aastal. Seejuures andis Keskkonnaamet pärast paisu

rekonstrueerimist ja kehtinud õiguse alusel läbi viidud haldusmenetlust kõik vajalikud load

paisutamiseks ja elektrijaama tegevuseks olukorras, kus käitaja kasuks oli seatud

hoonestusõigus 99 aastaks ning rekonstrueeritud oli alaline ehitis. Keskkonnaminister

kehtestas 15.06.2004 määrusega nr 73 nende lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis-

ja elupaigaks olevate veekogude või veekogu lõikude nimistu, millel keelatud uute paisude

rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning

veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine, sh Jägala jõgi Jägala joast

suubumiseni Soome lahte. Vabariigi Valitsus tegi 05.08.2004 ettepaneku Jägala loodusala

arvamiseks Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja võttis 16.06.2005 määrusega nr 144

kaitse alla Jägala jõe hoiuala, Euroopa Komisjon tegi 12.11.2007 otsuse Jägala loodusala

Natura 2000 võrgustiku alaks kinnitamise kohta, Linnamäe hüdroelektrijaam tunnistati 2016.

aastal kultuurimälestiseks ja 2020. aastal kehtestati kultuurimälestistele ühine kaitsevöönd.

Põhjendatud ja õiguspärane on mõista 2004–2007 aastatel liikide ja elupaikade kaitse alla

võtmist ja Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist sellisena, et kaitse eesmärk on

olemasolevate elupaikade ja –keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või

liikide asustamine taastamise eesmärgiga.

3.11. Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse

kudemis- ja elupaikade nimistu“ andmisel väljendas riik lõhejõgede kaitse alla võtmise

määruse seletuskirjas selgelt seisukohta, et keskkonnaministri määrusega ei mõjutata kaitse

alla võetavatel aladel olemas olevaid vee-ehitisi (25.04.2023 seisukoha Lisa 1, dtl 446-448).

Veelgi enam, 15.06.2004 määruse nr 73 §-s 1 on selgelt sõnastatud, et nimistusse kuuluvate

veekogude või veekogu lõikude hüdroloogilise režiimi muutmine on keelatud. Seega

kehtestati ka sisuliselt keeld Linnamäe paisjärve ja sealse jõelõigu veerežiimi muutmiseks, sh

paisjärve likvideerimiseks. Viidatud määruse väljaandmise ajal oli keskkonnaminister Villu

Reiljan, kes selgitas 14.11.2022 vastuses päringule (25.04.2023 seisukoha Lisad 2 ja 3, dtl

449-452), et: „Kindlasti ei olnud Jägala Hoiuala moodustamisel tahet ega eesmärki

likvideerida Linnamäe vastvalminud hüdroelektrijaama ja paisjärve ega lõhkuda paisuehitist.

Natura alade moodustamise põhimõtte, millest 2003-2005 lähtusime, võis kokku võtta

laulusõnadega: „Las jääda nii kuis on“. Kui Linnamäe HEJ oleks soovitud Natura 2000

hoiualaks nimetamisega lammutada ja paisjärv likvideerida, et luua paisjärve alusel jõelõigul

uued kudealad, oleks see nii ka kirja pandud Teie nimetatud Vabariigi Valitsuse

õigusaktidesse. Olen veendunud, et äsja rahva raha eest rajatud Linnamäe HEJ lõhkumine ei

saanud 2004- 2005 Natura alade moodustamisel kõne allagi tulla, sest selline hävitustöö ei ole

kooskõlas terve talupojamõistusega.“

3.12. Kaebaja rõhutab, et tolleaegse keskkonnaministri selgitused on asja lahendamisel ja

Eesti riigi tahte aastatel 2002–2005 väljaselgitamisel olulised, sest Villu Reiljan oli

keskkonnaminister aastatel 2003–2006, st ajal, mil kujundati Natura aladega seonduvad

põhimõtted, õigusaktid ja alad. Täiendava tõendina esitatud selgitused on antud sama

keskkonnaministri poolt, kelle pädevusvaldkonnas ja kelle juhtimisel otsustati esmalt Jägala

jõel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade kaitse alla võtmise ulatus ja

hüdroloogilise režiimi säilitamine. Vabariigi Valitsuse ettepanekud ja otsustused

asjassepuutuvas (Jägala jõe) osas Natura alade moodustamiseks lähtusid ja juhindusid

keskkonnaministri poolt 15.06.2004 määrusega määratletud kaitse piiridest ja ulatusest. Seega

ei ole põhjendatud tõlgendada Natura alade moodustamist ja Natura alade kaitse-eesmärke

teisiti, kui seda on teinud 2004. aasta keskkonnaminister Villu Reiljan. Vaidlustatud KKK-s

seatud kaitse-eesmärgid on otseselt ja selgelt vastuolus varasemate ja kõrgemalseisvate

õigusaktidega.

3.13. Kaebajale jääb arusaamatuks see, kuidas on käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuv

keskkonnaministri 02.11.2022 määruse nr 50 § 6. Kaebaja on KKK 2022–2026 vaidlustanud

tervikuna ning kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud KKK kehtivus (aasta 2026) oleks

möödunud. Kaebaja peab siiski vajalikuks märkida, et määruse nr 50 § 6 ei saa olla

õiguslikuks aluseks sellele, et pikendada KKK 2017–2021 kehtivust.

Vastustaja on 24.04.2023 menetlusdokumendis toonud uute asjaoludena esile selle, et

kaebajale väljastatud (vana) veeloa kehtivus on pikendatud kuni 31.12.204 ning sama

tähtajani on pikendatud uue keskkonnaloa (veeloa) menetlus. Vastustaja ei ole selgitanud,

millist tähtsust need asjaolud omavad haldusasja nr 3-22-1199 lahendamisel, st kas ja kuidas

need uued faktilised asjaolud võiksid mõjutada asja sisulist lahendamist.

3.14. Kokkuvõtvalt palub kaebaja kaebuse rahuldada.

3.15. Kaebaja palub vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista menetluskulud kokku

summas 2035,00 eurot käibemaksuta (kulud õigusabiteenusele 2015,00 eurot + riigilõiv 20,00

eurot). Kaebuse esitaja on käibemaksukohustuslane ning menetluskulud on välja arvestatud

seetõttu käibemaksuta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

4.1. Esmalt märgib vastusaja, et kaitsekorralduskava ei ole haldusakt, mida saaks kohtus

vaidlustada.

Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 25 lg 1 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti kaitse

korraldamiseks koostada kaitsekorralduskava. Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise

kord on kehtestatud ja kaitsekorralduskava kinnitaja määratud keskkonnaministri 20.10.2009

määrusega nr 60 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning

kaitsekorralduskava kinnitaja määramine” (edaspidi määrus nr 60). Määruse nr 60 §-dest 2 ja

3 tulenevalt on kaitsekorralduskava dokument, mis kirjeldab kaitstava ala loodusväärtusi,

väärtustepõhiseid mõõdetavaid kaitse-eesmärke, oodatavaid tulemusi kaitsekorraldusperioodi

lõpuks ja 30 aasta perspektiivis, eesmärgiga saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja

elupaigatüüpide soodne seisund ning esitab peamised kaitseväärtusi mõjutavad tegurid ja

kaitsemeetmed. Samuti planeeritakse kaitsekorralduskavaga alal väärtuste säilimisele,

taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslikud tegevused.

Kaitsekorralduskava tähtsaim ülesanne on aidata kaitse korraldajatel planeerida väärtuste

säilimiseks vajalikke tegevusi. Kaitsekorralduskava koostamisel kogutakse kogu ala puudutav

informatsioon (inventuurid, uuringud, seirearuanded jne). Kaitsekorralduskava koostamisel

kogutud teabe (eksperdihinnangud, inventuurid, seirearuanded jm) analüüsile tuginedes

antakse kaitsekorralduskavas suunised, kuidas on ala looduskaitselistest kaitse-eesmärkidest

lähtuvalt otstarbekas tegevusi alal suunata, et saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja

elupaigatüüpide soodne seisund. Kaitsekorralduskava koostamise eesmärk ei ole

juhtumispõhiste eelotsuste tegemine. Kaalutlus erinevate otsuste vahel tehakse konkreetses

loamenetluses, mis on seotud konkreetse koha ja isiku tegevussooviga.

Kaitstavaid loodusväärtusi ohustavate tegevuste puhul ei ole võimalik üldjuhul (v.a LKS § 17

lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatu, mis Jägala jõe hoiuala osas ei kohaldu) rakendada konkreetseid

kaitsekorralduslikke meetmeid kaitsekorralduskava alusel, vaid kaitsekorralduskavas

parimaks peetud meetmete rakendamist kaalutakse vastavate lubade/nõusolekute andmisel,

näiteks keskkonnakaitseloa andmise otsustamisel. Kitsendused ja kohustused seoses

omandiga saavad tulla seadustest. LKS § 17 lg-t 8 saab kohaldada üksnes sama paragrahvi

lõigete 1, 3, 4 alusel nimetatud ja kaitsekorralduskavas või kaitse-eeskirjas määratud tegevusi

puudutavalt.

Tulenevalt kaitsekorralduskava regulatsiooni sisust LKS-s ei ole kaitsekorralduskava ainsaks

ja otsustavaks alusdokumendiks erinevate keskkonnakasutuslubade andmisel või sellest

keeldumisel.

Konkreetse tegevuse või asukohaga seotud taotlused lahendatakse juhtumipõhiselt enamasti

kaalutlusotsusega, mis peab olema kooskõlas haldusmenetluse seaduses ja

keskkonnaseadustiku üldosa seaduses sätestatuga.

Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava koostamisel on järgitud, et kava vastaks määruse nr 60

§-s 3 sätestatud sisule.

Ala või kaitseväärtusi puudutavate administratiivsete meetmete rakendamisel lähtutakse

kaitsekorralduskavas esitatust ja juhtumispõhiselt kogutud täiendavast teabest

(keskkonnamõju hindamine, inventuurid, seire aruanded, muinsuskaitse nõuded jne).

Kaitsekorralduskavaga ei pakuta välja lahendusi kaitse-eesmärkide saavutamiseks.

4.2. Vastustaja leiab, et korraldus on antud pädeva isiku poolt. Peadirektori asetäitja

allkirjaõigus tuleneb KeA peadirektori 09.07.2021 käskkirja nr 1-1/21/137 „Teabehalduse

korra kinnitamine“ lisast 14 „Allkirjaõigused” (01.07.2022 vastuse lisa 1, dtl 289-355).

4.3. KeA täpsustab, Eesti Energia AS Taastuvenergia ettevõte taastas Jägala jõe suudmes

oleva Linnamäe hüdroelektrijaama 2002. aastal. Neile väljastati vee-erikasutusluba HA0523

(L.VT-12822), mis kehtis kuni 15.01.2008. Harjumaa Keskkonnateenistus väljastas Eesti

Energia Aktsiaseltsile 15.01.2008 vee-erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni

15.01.2013 Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul ja Linnamäe hüdroelektrijaamas

Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks (01.07.2022 vastuse lisa 2,

dtl 164-169). Tänaste nõuete kohast KMH-d 2008. aastal välja antud veeloale ei tehtud,

sealhulgas ei hinnatud nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi

loodusdirektiiv) lähtuvalt mõjusid Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele. Veeluba

väljastati ekspertiiside alusel ja tingimustega. Keskkonnaamet muutis 08.02.2017

korraldusega nr 1-3/17/2999 veeloa Wooluvabrik OÜ nimele (01.07.2022 vastuse lisa 3, dtl

170-179). Wooluvabrik OÜ oli teadlik, et varasem veeluba oli välja antud tähtajaliselt. Luba

on pikendatud 11 korda ja käesoleva menetluse hetkel on veeloa kehtivust pikendatud KeA

10.01.2022 korraldusega nr DM-118681-1 kuni 31.12.2022. Ekslik on Wooluvabrik OÜ väide

justkui kaaluti 2002. aastal, et elektritootmist peaks paisul tähtajatult jätkama. Uut veeluba

pole KeA veel väljastanud.

4.4. Linnamäe hüdroelektrijaama pais tunnistati kultuurimälestiseks Jõelähtme valla

ettepaneku alusel alles 2016. aastal ning kaitsevööndi laiendamine 18.12.2020 toimus

Wooluvabrik OÜ 2019. aastal tehtud ettepaneku alusel. Mõlemad ettepanekud tehti ajal, kui

arutuse all oli uue veeloa väljastamine. MTÜ Jägala Kalateed vaidlustas kultuuriministri

otsuse kaitsevööndi laiendamise kohta ning kohtuvaidlus on täna pooleli. Asja arutatakse

haldusasja nr 3-21-150 raames. Tallinna Halduskohtu 28.07.2021 otsusega rahuldas

halduskohus kaebuse ja tühistas kultuuriministri 18.12.2020 käskkirja nr 190 „Asulakohtade

ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine ning ühise kaitsevööndi

kehtestamine” punktid 4 ja 5. Kultuuriministeerium esitas Tallinna Halduskohtu otsusele

apellatsioonikaebuse. Tallinna Ringkonnakohus võttis 09.09.2021 kohtumäärusega

apellatsioonikaebuse menetlusse.

4.5. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.08.2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktist 56 hõlmab Jägala

jõe hoiuala Jägala loodusala (EE0010150). Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on

loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas

nimetatud liikide, jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio), lõhe

(Salmo salar), paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse.

4.6. KeA selgitab, et on perioodiks 2022‒2026 koostatava kava sisuliselt ja tervikuna üle

vaadanud ja kavas parandanud ilmselged ajakohastamist vajavad punktid. Jägala jõe hoiuala

kaitsekorralduskava uueks perioodiks koostamine toimus vastavalt määruses nr 60 sätestatud

korrale. Tulenevalt määruse nr 60 § 3 lg-st 1 on kaitsekorralduskava dokument, mis sisaldab

kaitstava ala üldiseloomustust, kirjeldab kaitstava ala loodusväärtusi (hinnang iga kaitse-

eesmärgiks oleva liigi ja elupaigatüübi seisundile), väärtustepõhiseid mõõdetavaid kaitse-

eesmärke, oodatavaid tulemusi kaitsekorraldusperioodi lõpuks ja 30 aasta perspektiivis

eesmärgiga saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund

ning esitab peamised kaitseväärtusi mõjutavad tegurid ja kaitsemeetmed. Samuti planeeritakse

kaitsekorralduskavaga alal väärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud

kaitsekorralduslikud tegevused. Tulenevalt määruse nr 60 §-st 3 keskendutakse

kaitsekorralduskavas ala kaitse-eesmärgiks seatud väärtustele. Seda on silmas peetud ka

Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 5-aastasel kaitsekorraldusperioodil, kus samuti

keskendutakse Jägala jõe hoiuala ja Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks olevate väärtuste

soodsa seisundi saavutamisele. Ala kaitse-eesmärgid ei ole võrreldes perioodil 2017‒2021

kehtinud kavaga muutunud, mistõttu tuleb uueks perioodiks kinnitatavas kavas keskenduda

samadele kaitse-eesmärgiks olevatele väärtustele.

4.7. Kaitsekorralduskavaga ei pakuta välja uusi kaitse-eesmärke, sest Jägala jõe hoiuala ja

Jägala loodusala kaitse-eesmärgid on sätestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2005

määruses nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas” (edaspidi määrus nr 144)

ja Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduses nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri” (edaspidi korraldus nr 615). Jägala jõe hoiuala kaitse-

eesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse

ning II lisas nimetatud liikide, jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio)

ja lõhe (Salmo salar) elupaikade kaitse. Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi

I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide,

jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio), lõhe (Salmo salar),

paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse. Ettepanekuid

riiklike kaitsealuste objektide kaitse-eesmärkide, piiride ja kaitsekorra muutmiseks esitatakse

vastavalt LKS §-le 8 keskkonnaministrile ning tegemist on eraldi menetlusega, mitte

kaitsekorralduskava kinnitamise raames toimuva menetlusega. Ettepaneku saab esitada

siseriikliku kaitse all oleva objekti kaitse-eesmärkide, piiride või kaitsekorra muutmisele.

Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala kaitsekorra muutmise korralduse eelnõu valmistab

Keskkonnaministeerium ette siseriikliku kaitsealuse objekti kaitse-eesmärkide või kaitsekorra

muutmise otsuse järgselt.

4.8. Euroopa Komisjoni juhendmaterjalides1 on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse alt välja

arvamise ning kaitse-eesmärkide ja piiride muutmise kohta selgitatud, et kuigi liikmesriikidel

on teatud kaalutlusõigus alade Natura 2000 võrgustikku esitamise korral2, puudub neil

samasugune kaalutlusõigus juba võetud kohustustest loobumiseks või nende vähendamiseks.

Vastavalt viidatud Euroopa Komisjoni juhendmaterjalile on Natura 2000 võrgustiku alade

kaitse alt välja arvamine või piiride ja kaitse-eesmärkide muutmine võimalik vaid kolmel

juhul:

1) Kui Natura alaks määramisel on tehtud teaduslik viga, st väärtust tegelikkuses ei esine ega

esinenud ka Natura 2000 võrgustikku esitamise ajahetkel ja see on teaduslikult tõendatud.

2) Kui eesmärgiks seatud väärtused on kadunud loodusliku arengu tõttu ega ole enam

taastatavad.

3) Kui ala väärtused on Natura erandi rakendamise tagajärjel pöördumatult kadunud ning ala

ei panusta puhvrina ka teiste väärtuste kaitsesse. Siinkohal on äärmiselt oluline, et Natura

erandit on rakendatud korrektselt ja kasutusele on võetud hüvitusmeetmed.

Jägala loodusalal puhul on seega ainus võimalus kaaluda ala kaitse alt maha võtmist või ala

kaitse-eesmärkide ja piiride muutmist, kui on tõendatud, et tegevusele on kohaldatav Natura

erand ja seda rakendatakse korrektselt. Samas tuleb silmas pidada, et paisutamise tulemusena

ei hävi väärtused pöördumatult. Kui huvi tegevuse vastu kaob, on võimalik jõelise elupaiga

taastamine.

4.9. KeA on nahkhiirte (sh tiigilendlase) kaitse teemat põhjalikult kaalunud, kui Jõelähtme

Vallavalitsus esitas 17.08.2017 kirjaga nr 3342 keskkonnaministrile ettepaneku muuta Jägala

jõe hoiuala piire ja kaitse-eesmärke (vt ka haldusasi nr 3-18-1611).

Kuna nahkhiired ei ole hoiuala ega loodusala kaitse-eesmärgiks, siis kaitsekorralduskavaga

neile määruse nr 60 §-st 3 tulenevaid seisundi hinnanguid ei esitata ning väärtuspõhiseid

mõõdetavaid kaitse-eesmärke ja meetmeid ei kavandata. Eelnevat silmas pidades on KeA

seisukohal, et kaitsekorralduskava nahkhiiri käsitlev osa on piisav ja kooskõlas määruse nr 60

§-s 3 sätestatuga. Lisaks juhime tähelepanu, et nahkhiirte kõrval leidub Jägala jõe hoiualal ka

veel teisi ala kaitse-eesmärgiks mitte seatud, kuid looduskaitseliselt väärtuslikke liike (harjus,

meriforell, jõeforell, hink), keda kavas on käsitletud nahkhiirtele sarnase detailsusega.

4.10. Kaebaja rõhutas kaebuse punktis 30, et Riigikohus selgitas otsuses nr 3-17-1739, et

Eesti riik ei saanud Euroopa Liiduga ühinedes võtta kohustust 100 aasta taguse olukorra

taastamiseks. Riik võis võtta vaid proportsionaalseid kohustusi. KeA selgitab, et Riigikohtu

Halduskolleegiumi 28.01.2021 otsust nr 3-17- 1739 tuleb analüüsida tervikuna, mitte valida

vaid enda jaoks sobivaid lauseid. Viidatud kohtuotsuse punktis 29 on toodud: „Ennekõike on

loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärgiks hoida ära kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine

halvenemine”. Täiendavalt on punktis 31 toodud: „Vastustajal tuleb taotluse lahendamisel

ennekõike selgitada, kas paisutuse säilimine toob kaasa jõe kui elupaiga või hoiualal

kaitstavate liikide seisundi halvenemise, võrreldes Natura ala moodustamise hetkega või

hilisema olukorraga, kui jõe või liikide seisund on vahepeal paranenud. Lisaks tuleb

vastustajal selgitada, kas asjaomastel hoiualadel on konkreetseks eesmärgiks seatud vaid

olemasoleva olukorra halvendamise vältimine või ka parandamine ning kas paisutamise

jätkamine kahjustaks neid eesmärke. Esmajoones tuleks hinnata, kas olulist mõju on võimalik

välistada leevendavate meetmetega. Üksnes juhul, kui leevendavad meetmed olulist mõju ei

1 Natura 2000: De-designation of Sites or Part of Sites – Conditions & Justifications. 22-23

May 2019 Document N°: Doc Nadeg (expert group on the Birds and Habitats Directives)

19-05-03. Kättesaadav: Circabc (europa.eu).

2 Komisjon vs Austria, C 209/04, EU:C:2006:195 p-d 33 ja 42

välista, võib kõne alla tulla varem lubatud tegevuse keelamine”. Seega tuleb analüüsida

alapõhiseid kaitse-eesmärke, hinnates, kas konkreetsel alal on eesmärgiks vaid ala seisundi

säilitamine või ka soodsa seisundi taastamine.

4.11. Kaitsekorralduskava koostamisel kogutud teabe (nt inventuurid, eksperdihinnangud,

seirearuanded) analüüsile tuginedes antakse kaitsekorralduskavas suunised, kuidas on ala

looduskaitselistest kaitse-eesmärkidest lähtuvalt otstarbekas tegevusi alal suunata, et

saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund. Kui erinevad

eksperdid on leidnud, et Jägala jõe paisutamine omab kahjulikku mõju kaitse-eesmärgiks

olevatele väärtustele ja on pidanud väärtuste soodsa seisundi saavutamise parimaks meetmeks

paisutuse likvideerimist, on põhjendatud see kaitsekorralduskavas ka selliselt fikseerida. Kuna

kaitsekorralduskava aluseks olevatest eksperdiarvamustest (esitatud kasutatud materjalide

loetelus) tuleneb, et Jägala jõe elustikule on parim, kui jõel puuduks paisutus, ei saa seda

kaitsekorralduskavas teisiti kajastada. Kuna kaitsekorraldusperioodil ei ole kaitse-eesmärgiks

seatud väärtuste osas selliseid täiendavaid teaduslikke uuringuid, mis annaksid alust

alternatiivsetele meetmetele, tehtud, siis ei ole meetmete täiendamine põhjendatud.

Kaitsekorralduskavas toodud meetmed on otseselt vajalikud kaitse-eesmärkide soodsa

seisundi saavutamiseks.

4.12. LKS § 4 lg 3 kohaselt on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala,

mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat

seisundit kahjustavad tegevused. Maastike kaitse toimub LKS-ist tulenevalt kaitsealadel.

Kaitsekorralduskava on kaitstavate loodusobjektide alapõhise kaitse korraldamise aluseks

ning selle sisu sätestab määruse nr 60 § 3 ja millest lähtuvalt keskendutakse kavas ala kaitse-

eesmärgiks seatud väärtustele. Kuna kaitsekorralduskava olemusest tulenevalt vaadeldakse

kaitsekorralduskavas looduskaitselisi aspekte, siis ei ole Jägala jõe hoiuala

kaitsekorralduskava ülesandeks hinnangute andmine muinsuskaitse objektidele, samuti

maastikele, mida LKS-ist tulenevalt ei saa seada hoiuala kaitse-eesmärgiks.

4.13. KeA peab erinevaid huve kaaluma keskkonnaloa andmise aluseks oleva kaalutlusotsuse

tegemisel, mitte kaitsekorralduskava kinnitamisel. Mis puudutab paisutuse likvideerimist, siis

see nähakse kaitsekorralduskavas ette meetmena, mis on kaitsekorralduskava koostamisel

aluseks olnud töödele tuginedes loetud parimaks looduskaitsega seotud kaitseväärtustest

lähtuvalt ning mille rakendamist tuleb kaaluda kohaste tegevuslubade andmise menetlustes

ehk administratiivsetes menetlustes. Otsustatud ei ole ja kaitsekorralduskava kinnitamise

menetluses ka ei otsustata, milline lahendusvariant on kõige sobivam paisutuse

likvideerimiseks, arvestades nii looduskaitselisi kui ka muinsuskaitselisi eesmärke.

4.14. Tuginedes Riigikohtu 28.01.2021 otsuse nr 3-17-1739 p-le 34 on ka kultuuripärand osa

keskkonnast (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 21). Pädev

asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on seega

KeA. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab Euroopa

Liidu keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4). Kui on tõendatud, et

Natura erand ei kohaldu, ei ole õiguslikult võimalik Vabariigi Valitsusel anda nõusolekut

Natura ala kahjustavale tegevusele ilma, et mindaks vastuollu kehtivate õigusaktide ja

loodusdirektiiviga.

4.15. Kaebaja heidab kaebuses ette, et KeA ei esitanud 22.04.2022 korralduses ega kinnitatud

KKK 2022–2026 tekstis põhjendusi selle kohta, milliseid ettepanekuid pidas haldusorgan

põhjendatuks, millistel alustel, ning millises ulatuses on tööprojekti muudatusi sisse viidud.

Puudub ka ülevaade sellest, millised ettepanekud haldusmenetluse raames esitati ning milline

oli haldusorgani seisukoht esitatud ettepanekutele.

KeA viib kaitsekorralduskava koostamise menetluse läbi määruses nr 60 ja haldusmenetluse

seaduses sätestatud üldise reeglistiku kohaselt. LKS ega määrus nr 60 ei näe

kaitsekorralduskava puhul sarnaselt näiteks kaitse-eeskirja menetlusega ette avalike

väljapanekute korraldamist või ettepanekute ja vastuväidete vastamise korda ja tähtaegasid,

samuti ettepanekute tulemusel tehtud muudatuste esitamist. Kaitsekorralduskava sisu sätestab

keskkonnaministri määrus nr 60 § 3 ja selle kohaselt avalikustamise tulemusi kavas käsitlema

ei pea. KeA juhib tähelepanu, et täiendavad selgitused kaitsekorralduskava kohta antakse ka

kava tööversiooni avalikustamise järgselt KeA poolt huvigruppidele saadetavates kirjades.

4.16. Kaebaja väidab kaebuse punktis 28, et haldusorgan ei ole selgitanud, milliseid

dokumendi osasid ajakohastati ning millistel kaalutlustel, samuti ei ole arusaadav

ajakohastatud osade sisuline tähtsust KKK 2022–2026 kehtestamisel. KeA on rõhutanud, et

uueks perioodiks kaitsekorralduskava kinnitamisel 2017–2021 kehtinud kaitsekorralduskava

sisu, k.a kaitse-eesmärke, ei muudeta, vaid parandatakse kava tekstis ajakohastamist vajavad

punktid. Kaebuses näitena nimetatud Mart Hiobi ja Martin Kesler koostatud hinnangutega on

ajakohastatud kava uurituse peatükki, mille eesmärk on anda ülevaade Jägala jõe hoiuala ja

Jägala loodusala kaitse-eesmärkidega seotud uuringutest. Kuna vastustaja on toonitanud, et

kava sisu, k.a kaitse-eesmärke, ei muudeta, siis näitena toodud hinnangutest lähtuvalt ei ole ka

kava sisu muudetud.

4.17. KeA ei saa nõustuda kaebaja väitega kaebuse punktides 29–31 justkui oleks KeA

seadnud omaalgatuslikult eesmärgiks looduskeskkonna loomise (taastamise). Taastamise

teemat on kaebajale kaitsekorralduskava menetluse ja tagantjärele Natura hindamise ja Natura

erandi hindamise raames korduvalt selgitatud.

4.18. Loodusdirektiivi artikkel 3 punkti 1 alusel ja koostoimes LKS §-dega 1, 3, 32 ja 70 on

Natura 2000 võrgustiku alade kaitse-eesmärk elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi

säilitamine või taastamine. Ettepanek Natura võrgustikku esitatavate jõgede kohta tehti 2002.

aastal teadlaste poolt koondatud siseveekogude elustiku andmete põhjal Eesti

Loodushoiukeskuse poolt läbiviidud projekti „Natura 2000 võrgustiku rakendamine magevee

ja riimvee liikide ja elupaikade kaitseks” (Taani Kuningriigi poolt finantseeritud DEPA

projekt nr 124/009-0107) raames. Üks selles projektis väljapakutud jõgedest oli Jägala jõgi ja

selle lisajõgi, Jõelähtme jõgi, mis esitati nii loodusdirektiivi elupaigatüübi jõed ja ojad (3260)

kui ka sealsete liikide kaitseks. Natura 2000 võrgustikku valiti kõik nimetatud projektis välja

pakutud I prioriteediga jõed, teiste hulgas ka Jägala jõgi. Eelkõige taastamispotentsiaali pärast

esitati Jägala jõgi suudmest kuni joani Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade

nimekirja. Alal läbi viidud uuringud kinnitavad, et Linnamäe paisjärve alune Jägala jõe

looduslik jõesäng on säilinud, kuid paisjärve poolt üle ujutatud ning nii elupaigatüüp jõed ja

ojad kui ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaigad omavad kõrget taastamisväärtust.

Vabariigi Valitsus tegi oma korraldusega otsuse esitada Jägala jõe kogu jõelõigu joast

suudmeni Natura 2000 võrgustikku, sellega tehti otsus ühtlasi ka jõelõigu taastamise osas.

Samuti tõendab seda asjaolu, et kogu jõelõik on elupaigatüübina Natura standardandmebaasi

esitatud. Elupaigatüüp (3260) Jägala loodusalal pakuti välja kogu loodusalale jääva jõeosa

pikkuses hinnanguga B. Hinnang anti koondhinnanguna kogu jõelõigu ulatuses. A väärtust ei

saanud elupaik seetõttu, et osa jõest on ülespaisutatud ja vajab looduslikkuse taastamist.

4.19. Vabariigi Valitsuse korralduses nr 615 ja määruses nr 144 on sätestatud vastavalt Jägala

loodusala ja Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärgid. Vastavalt loodusdirektiivi artikli 6 lg-le 1

koostatakse loodusaladele vajadusel kaitsekorralduskava, kus määratakse alapõhised

täpsustatud kaitse-eesmärgid ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud meetmed. Kaitse-

eesmärkide seadmisel arvestatakse eesmärgiks olevate elupaikade ja liikide soodsa seisundi

saavutamise vajadust (LKS § 3). Liigi või elupaiga soodne seisund ei ole seostatav loodusala

moodustamise hetkel valitseva olukorraga, kuna Natura 2000 võrgustiku alade eesmärk on ka

elupaikade ja liikide soodsa seisundi taastamine. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskavas on

toodud hoiuala ja loodusala täpsustatud kaitse-eesmärgid, antud hinnang põhiväärtuseks

olevate liikide ja elupaiga seisundile, kirjeldatud neid mõjutavaid tegureid ja eesmärkide

saavutamiseks vajalikke meetmeid. Alal läbi viidud uuringud kinnitavad, et Linnamäe

paisjärve alune Jägala jõe looduslik jõesäng on säilinud, kuid on paisjärve poolt üle ujutatud.

Nii elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) kui ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaigad

omavad kõrget taastamisväärtust. Kaitsekorralduskava aluseks olevatele eksperdihinnangutele

tuginedes on kaitse-eesmärkide saavutamise parimaks meetmeks peetud paisutuse

likvideerimist ja selliselt on see ka kavas fikseeritud. Kavas toodud meetmed on otseselt

vajalikud kaitse-eesmärkide soodsa seisundi saavutamiseks.

4.20. KeA ei nõustu väitega kaebuse punktis 33, et on 22.04.2022 korralduse andmisel jätnud

põhjendamatult arvestamata kaebaja 01.03.2022 esitatud arvamused ja ettepanekud. KeA

vastas kaebaja seisukohtadele ja ettepanekutele oma 29.03.2022 kirjaga nr 7-2/22/2352-7.

Korduvalt on tähelepanu juhitud, et määruse nr 60 §-st 3 tulenevalt keskendutakse kavas ala

kaitse-eesmärgiks seatud väärtustele. Kuna kaitsekorralduskava olemusest tulenevalt

vaadeldakse kaitsekorralduskavas looduskaitselisi aspekte, ei ole Jägala jõe hoiuala

kaitsekorralduskava ülesandeks hinnangute andmine kultuuriväärtuste kaitsele, samuti

maastikele, mida LKS-ist tulenevalt ei saa seada hoiuala kaitse-eesmärgiks.

4.21. Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 163 kinnitati 03.06.2022.

Kaitsekorralduskava kinnitati 22.04.2022. Kaitsekorralduskava kinnitamise hetkel Vabariigi

Valitsuse korraldust ei olnud ja seega ei saanud KeA kaitsekorralduskava koostamisel sellisest

korraldusest ka kuidagi juhinduda.

Isegi juhul, kui kaitsekorralduskavas esineks haldusaktile omaseid tunnuseid, tuleb selle

õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal kehtinud õiguse alusel. Haldusmenetluse

seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse eeldused. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasust saab

kohus hinnata haldusakti andmise ajal kehtinud sätteid kohaldades.

Haldusorgan annab haldusakti kehtiva seadusandluse alusel, mitte etteulatuva või näiteks

kunagi potentsiaalselt kehtima hakkava korralduse alusel.

Lisaks eeltoodule on Vabariigi Valitsuse korraldus vaidlustatud kahes erinevas menetluses.

KeA soovib siinkohal välja tuua, et sellega on ka kaebaja ise välja toonud näite, kus

kaitsekorralduskavas antud suunised ei ole alati otsuse aluseks. Juhul kui Vabariigi Valitsuse

korraldus jääb sellisel kujul kehtima, tuleb KeA-l kõrvale kalduda ka kaitsekorralduskavas

toodud juhistest. Ehk võib tekkida olukordi, kus KeA ei saagi lähtuda kaitsekorralduskavas

toodud suunistest.

4.22. KeA märgib veel, et vahepealsel perioodil on vastu võetud Keskkonnaministri

02.11.2022 määrus nr 50 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning

kaitsekorralduskava kinnitaja määramine“ (edaspidi määrus nr 50), on pikendatud

Wooluvabrik OÜ veeluba nr L.VT.HA171918 ning pikendatud uue veeloa menetlustähtaega.

22.04.2022 korraldus nr 1-3/22/163 „Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava kinnitamine

aastateks 2022–2026” kehtib kuni kava muutmise või kehtetuks tunnistamiseni, olenemata

kaitsekorralduskavas märgitud ajaperioodist.

Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava on kinnitatud KeA 22.04.2022 korraldusega nr 1-

3/22/163. Keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr 50 kinnitati uus kaitsekorralduskava

koostamise ja kinnitamise kord. Määruse nr 50 § 6 kohaselt kehtivad enne käesoleva määruse

jõustumist kinnitatud kaitsekorralduskavad kuni nende muutmise või kehtetuks

tunnistamiseni, olenemata kaitsekorralduskavas märgitud ajaperioodist.

Oma eelnevalt esitatud vastuväidetes on KeA tuginenud keskkonnaministri 20.10.2009

määruse nr 60 sätestatule, sest isegi juhul, kui kaitsekorralduskavas esineks haldusaktile

omaseid tunnuseid, tuleb selle õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal kehtinud õiguse

alusel.

Wooluvabrik OÜ veeluba nr L.VT.HA-1719183 Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja

hüdroenergia kasutamiseks on pikendatud kuni 31.12.2024 (24.04.2023 vastuse lisa 2, dtl

419-431). 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotluse menetlus on pooleli. KeA pikendas

menetluse tähtaega 18.10.2022 kirjaga DM-115314-4 tähtajani 31.12.2024 (24.04.2023

vastuse lisa 3, dtl 413-418).

4.23. KeA selgitab, et taastamise teemat on kaebajale Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava

menetluse, Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamise ja hüdroenergiast elektritootmise

tagantjärele Natura hindamise ning Natura erandi hindamise raames korduvalt selgitatud.

Lisaks on taastamist selgitatud KeA 01.07.2022 kirjas nr 1-6/22/161-5 Tallinna

Halduskohtule. Selgitame lisaks, et KeA ei ole kaitsekorralduskavaga taastamise kohustust

pannud kaebajale, seega ei saa see kohustus riivata kaebaja huvisid.

4.24. Selgitame, et KeA lähtub faktilisest asjaolust, et kogu jõelõik on elupaigatüübina Natura

standardandmebaasi esitatud. Aastateks 2015-2021 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna

veemajanduskava ei saanud konkreetseid taastamistegevusi ette näha, kuna lõplik otsus veeloa

väljaandmise osas ei ole veel tehtud. Konkreetseid taastamistegevusi ei ole ette näinud ka

kaitsekorralduskava. Kavas on viidatud (lk 26), et kaitsekorralduskava täiendatakse tegevuste

osas pärast Natura hindamise protsessi lõppemist ja keskkonnaloa osas otsuse tegemist.

Kaitsekorralduskavas saab eesmärkide seadmisel lähtuda looduskaitseseadusest, Vabariigi

Valitsuse 16.06.2005 määrusest nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas”,

Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusest nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri”, Natura standardandmebaasi andmestikust ja ala

loodusväärtuste kohta koostatud ekspertiisidest. Seda on KeA teinud. Kirja nr 1-6/22/161-5

punktis 5.11 oleme selgitanud, et kui erinevad eksperdid on leidnud, et Jägala jõe paisutamine

omab kahjulikku mõju kaitse-eesmärgiks olevatele väärtustele ja on pidanud väärtuste soodsa

seisundi saavutamise parimaks meetmeks paisutuse likvideerimist, on põhjendatud see

kaitsekorralduskavas ka selliselt fikseerida. Kuna kaitsekorralduskava aluseks olevatest

eksperdiarvamustest (esitatud kasutatud materjalide loetelus) tuleneb, et Jägala jõe elustikule

on parim, kui jõel puuduks paisutus, ei saa seda kaitsekorralduskavas teisiti kajastada.

4.25. Kaebaja märgib täiendavas seisukohas, et põhjendatud ja õiguspärane on mõista 2004–

2007 aastatel liikide ja elupaikade kaitse alla võtmist ja Natura 2000 võrgustiku alade hulka

arvamist sellisena, et kaitse eesmärk on olemasolevate elupaikade ja –keskkonna säilitamine,

mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise eesmärgiga“.

KeA selgitab, et vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17 Eesti poolt 2019. aastal esitatud

aruandes3 loodusdirektiivi rakendamise kohta on välja toodud järgmised seisukohad: *Lõhe

seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Kõige olulisema survetegurina on välja toodud

hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, see on märgitud ka ohuteguriks. Liigi soodsa

seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia kasutamisest

ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine. *Jõesilmu

seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja ohutegurina on välja toodud

hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, ja veekogude muutmine. Liigi soodsa seisundi

saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia kasutamisest ja

hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine või loomine

juba rikutud alade arvelt. *Paksukojalise jõekarbi seisund on ebasoodne ning kaitstus

ebapiisav. Ohutegurina on välja toodud veekogude ja voolurežiimi muutmine. Liigi soodsa

seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmetena toodud veekogude hüdroloogiliste muutuste

vähendamine ja hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine. *Võldase

seisund on soodne. Samas on stabiilse seisundi säilitamiseks oluline, et leevendataks surve- ja

3 Arvutivõrgus kättesaadav: https://nature-art17.eionet.europa.eu/article17/

ohutegurite mõju. Võldasele mõjuva surve- ja ohutegurina on välja toodud hüdroenergia

kasutamine, sh paisutamine. *Elupaigatüübi jõed ja ojad seisund on ebasoodne ning kaitstus

ebapiisav. Surve- ja ohustava tegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine ja selleks

rajatud infrastruktuur ning paisude mõju. Elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamiseks on

põhiliste meetmete hulgas toodud hüdroenergia kasutamine ja hüdroenergia rajatistest

tuleneva mõju vähendamine ning elupaigatüüpide taastamine nende alade arvelt, mis on juba

hüdroenergia kasutamisega kaasnevate tegevuste tulemusena kahjustada saanud.

Riikliku punase nimestiku kategooriate alusel (hinnangud 2019) on lõhe väljasuremisohus,

võldas ohulähedases seisundi, jõesilm ohulähedases seisundis ning paksukojaline jõekarp

(hinnang esitatud 2017) soodsas seisundis.

Jägala loodusala suurt potentsiaali arvestades on alal oluline panus elupaigatüübi jõed ja ojad

ning kaitse-eesmärgiks seatud liikide üleriigilise soodsa seisundi saavutamisse. Vastustaja

leiab, et väärtuste seisund on ebasoodne peamiselt just paisutamise tõttu.

Teemat on Keskkonnaamet põhjalikult käsitlenud tagantjärele Natura hindamise aruandes4.

4.26. Kaebaja märgib, et: „15.06.2004 määruse nr 73 §-s 1 on selgelt sõnastatud, et nimistusse

kuuluvate veekogude või veekogu lõikude hüdroloogilise režiimi muutmine on keelatud.“

KeA kinnitab, et OÜ Wooluvabrik on keskkonnaministri 15.06.2004 määrusele nr 73 „Lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu” viidanud eksitavalt. Määruse

§ 1 sätestab, et määrusega kehtestatakse nende lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis-

ja elupaigaks olevate veekogude või veekogu lõikude nimistu, millel on vastavalt

looduskaitseseaduse § 51 lõikele 1 keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude

rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja

hüdroloogilise režiimi muutmine. Määruses viidatakse selgelt, et keelatud on loodusliku

hüdroloogilise režiimi muutmine. Määruse nr 73 eesmärk on tagada nende jõgede kaitse ja

soodne seisund lõhilaste elupaigana. Nimetatud määruse seletuskirjas on selgitatud, et

lõhilaste kaitse seisukohalt on parimaks lahenduseks tagada jõe kaitse tervikuna, mitte püüda

kaitsta vaid seda konkreetset jõelõiku, kus lõhilased elunevad. Siiski on püütud võimaluse

korral määrata jõelõigud, kus lõhilaste elupaikade hüdromorfoloogilise kvaliteedi säilitamine

ja tagamine on esmatähtis. Enamikul vooluveekogudel on seetõttu määratud lõhilaste

püsiasuala või neile olulisim jõelõik. Seetõttu on nende jõgede hea kvaliteedi tagamine

äärmiselt oluline just lõhilaste kudemis- ja elupaikadena. OÜ Wooluvabriku määruse

tõlgendus on ilmselges vastuolus määruse eesmärgiga. Elupaiga hüdroloogiline režiim on üks

tegur, mis määrab elupaiga sobilikkuse, paisuga jõel on see juba rikutud ja paisutuse

likvideerimine ei saa olla keelatud, sest see taastaks soodsa seisundi liikidele.

4.27. Kaebaja rõhutab, et: „tolleaegse keskkonnaministri selgitused on asja lahendamisel ja

Eesti riigi tahte aastatel 2002– 2005 väljaselgitamisel olulised“. KeA leiab, et kunagise

keskkonnaministri Villu Reiljani 2022. aastal antud isiklik arvamus ei ole praegusel hetkel

asjasse puutuv. Villu Reiljani kommentaarist nähtub, et ta pole õigusaktide ja

alusdokumentidega tutvunud. Vabariigi Valitsuse ja keskkonnaministri määrustega ei

kirjeldata selliseid konkreetseid tegevusi, nagu näiteks uute kudealade rajamine, vaid nendega

määratakse alade eesmärk ja sätestatakse keelatud ja lubatud tegevused. Vabariigi Valitsuse

määruse ja korraldusega, millega Jägala ja Jõelähtme jõe lõigud kaitse alla võeti, kirjeldatakse

ala kaitse-eesmärgid. Kaitsekorralduslikult planeeritakse selliseid tegevusi, mis aitavad kaasa

ala soodsa seisundi saavutamisele ega kahjusta ala kaitse-eesmärke. Selgitame veelkord, et

ettepanek Natura võrgustikku esitatavate jõgede kohta tehti 2002. aastal teadlaste poolt

koondatud siseveekogude elustiku andmete põhjal Eesti Loodushoiukeskuse poolt läbiviidud

projekti „Natura 2000 võrgustiku rakendamine magevee ja riimvee liikide ja elupaikade

kaitseks” (Taani Kuningriigi poolt finantseeritud DEPA projekt nr 124/009-0107) raames.

4 Arvutivõrgus kättesaadav: https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-

avalikustamised/raagi-kaasa/keskkonnamoju-hindamiste-avalik-valjapanek

Üks selles projektis väljapakutud jõgedest oli Jägala jõgi ja selle lisajõgi, Jõelähtme jõgi, mis

esitati nii loodusdirektiivi elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) kui ka sealsete liikide kaitseks.

Natura 2000 võrgustikku valiti kõik nimetatud projektis välja pakutud I prioriteediga jõed,

teiste hulgas ka Jägala jõgi. Eelkõige taastamispotentsiaali pärast esitati Jägala jõgi suudmest

kuni joani Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud KeA 22.04.2022 peadirektori asetäitja

22.04.2022 korraldust nr 1-3/22/163, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti,

ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.

6. Kõigepealt leiab kohus, et lähtuvalt kohtupraktikast tuleb kaitsekorralduskava käsitleda

haldusaktina (täpsemalt üldkorraldusena) (vt. Riigikohtu otsused asjas nr 3-3-1-81-15 p 20) ja

on sellisena vaidlustatavad isikute poolt, kelle subjektiivseid õigusi need rikuvad. Käesoleval

juhul on kohtul kohustus kontrollida, kas vaidlustatud korraldusega kehtestatud

kaitsekorralduskava ka tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või mitte ehk teisisõnu

loob õiguslikult olukorra, kus neid õigusi rikutakse. Kohus ei nõustu eeltoodust tuleneval

vastustaja seisukohaga, et kaitsekorralduskava ei ole halduskohtus vaidlustatav tulenevalt

selle sisust. Kohtud on selgitanud (ka Riigikohus eelmainitud otsuses), et kuigi

kaitsekorralduskava kujutab endast ennekõike halduse enda tegutsemisplaani looduobjekti

kaitsmise korraldamisel (LKS § 25 lg 1), võib see sisaldada ka haldusvälisele isikule

pandavaid kohustusi või tema õigusi oluliselt mõjutada. Olukorras, kus halduse tegevus

sisaldab nii haldusaktile kui ka toimingule iseloomulikke elemente, on Riigikohtu

halduskolleegium leidnud, et selliseid akte tuleb käsitleda tervikuna haldusaktina (vt ka

RKHKo 12. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 22) ja need on kohtus

vaidlustatavad.

7. Kaebaja on tõstatanud kohtu jaoks esimesena lahendamist vajava küsimusena vaidlustatud

korralduse õiguspärasuse hindamisel küsimuse akti allkirjastanud Keskkonnaameti

peadirektori asetäitja pädevusest kaitsekorralduskava allkirjastamiseks. Juhul, kui kohus

jõuab järeldusele, et allkirjastajal puudus selleks pädevus ja selline sisepädevuse rikkumine

võis mõjutada või mõjutas oluliselt haldusakti sisu, on kohtul võimalik kaaluda haldusakti

kehtetuks tunnistamist. Ainuüksi formaalne sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine

haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust.

7.1.

Vaidlustatud kaitsekorralduskava kinnitamise korralduse on allkirjastanud

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. Nähtuvalt vastavast korraldusest on selle

õiguslikuks aluseks olnud Looduskaitseseaduse § 25 lõike 2, keskkonnaministri 20.10.2009

määruse nr 60 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava

kinnitaja määramine” § 2 lõike 1 ja § 6 lõike 1 ja 3 ning keskkonnaministri 20.09.2020

määruse nr 47 „Keskkonnaameti põhimäärus” § 9 lõike 2 punkt 4.

Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et keskkonnaameti peadirektori asetäitja volitus

vaidlustatud kaitsekorralduskava kinnitamiseks tuleneb Keskkonnaameti peadirektori

09.07.2021 käskkirja nr 1-1/21/137 „Teabehalduse korra kinnitamine“ lisast 14

„Allkirjaõigused“ ja rohkem oma seisukohta vastuses kaebusele ei täpsustanud. Kohus leidis

asja menetledes, et nimetatud dokumendist ei ole võimalik välja lugeda peadirektori asetäitja

õigust allkirjastada vaidlustatud kaitsekorralduskava.

Kuna tegemist on käesoleva asja lahendamisel olulise küsimusega, pidas kohus vajalikuks

oma uurimiskohustust täites menetluse uuendamist ja vastustajalt täiendavate selgituste ning

tõendite väljanõudmist oma 07.06.2023 määrusega. Vastustaja esitas täiendavad tõendid

tähtaegselt (13.06.2023) ja kaebaja esitas uute tõendite ja vastustaja selgituste kohta oma

seisukoha 21.06.2023.

7.2. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja tõendanud, et vaidlustatud korralduse

allkirjastanud Keskkonnaameti peadirektori asetäitja omas selleks volitust ja pädevust.

Kohus nõustub küll kaebajaga selles, et vastustaja on tõesti esitanud kohtule valet teavet oma

01.07.2022 seisukoha punktis 4.1., kuid kohus leiab, et see tegevus ei olnud oli põhjustatud

hooletusest ning on sellisena ka selgelt taunitav. Kohus leiab, siinkohal, et eksimus ei ole

siiski pahatahtlik või selline, et kohtul oleks põhjust rakendada vastustaja suhtes sanktsioone

või jätta 13.06.2023 esitatud tõendid arvestamata. Kohus leiab, et vastustaja on näidanud ära,

et Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kuke volitused kaitsekorralduskava

allkirjastamiseks tulid Keskkonnaameti peadirektori 03.02.2022 käskkirjast nr 1-1/22/18

„Volituste andmine“ ja täpsemalt selle lisa 1 tabeli eluslooduse valdkonna jaotisel 21. real.

Selle asjaolu üle, et vastavas dokumendis on vastav volitus antud käesolevas asjas vaidlust ei

ole.

7.3. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastav pädevus kaitsekorralduskava allkirjastamiseks oleks

pidanud tulenema tulenevalt Keskkonnaameti põhikirja § 9 lg 3 sätestatust otse asedirektori

ametijuhendist ja selle andmine peadirektori poolt viidatud käskkirjas on õigusvastane ning

selleks oleks vaja olnud keskkonnaameti peadirektori ühekordset ja spetsiifilist volitust.

Kohus märgib, et kaebaja argumendid on siinkohal osaliselt vastuolulised. Kõigepealt

nõustub kaebaja ise, et põhimõtteliselt on asutusesisene volitamine Keskkonnaameti

peadirektori pädevuses tulenevalt Keskkonnaameti põhimääruse § 8 lg 2 p-st 6 tulenevalt.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et põhimääruse § 9 lg 3 on suunatud selle volituse

piiramisele. Kohus märgib, et tegemist on peadirektori asetäitja tegevuse ja volituste üldise

regulatsiooniga, mis ei saa põhimõtteliselt muuta ega piirata peadirektori õigust anda oma

asetäitjale vajadusel täiendavaid volitusi ameti esindamiseks.

Kohus märgib, et õigustehniliselt oleks ilmselt küll selgem, kui vastav volitus allkirjastada

spetsiifilisi kaitsekorralduskavasid tuleneks ametijuhendist, kuid samas oleks selline volitus

otseselt vastuolus ameti juhi üldise esindusõigusega ameti esindamiseks. Kohus leiab, et

seetõttu ei ole õige vastavat volitust ka ametijuhendisse sisse kirjutada ja selle esitamine

03.02.2022 käskkirjas nr 1-1/22/18 oli igati õiguspärane.

Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et vastav volitus käskkirjas on üldine ja ebamäärane.

Kaitsekorralduskava on kindlatele nõuetele vastav ja kindla menetluse kohaselt vastu võetav

ning eelkõige (aga mitte alati täielikult) asutusesiseks kasutamiseks ette nähtud dokument ja

selle vastuvõtmise volituse andmine, arvestades peadirektori asetäitja ametijuhendist otse

tulenevaid kohustusi selle koostamiseks, on igati õiguspärane. Samuti on selline töökorraldus

mõistlik ja jätab võimaluse peadirektorile vajadusel lihtsalt sekkuda konkreetse

kaitsekorralduskava lõpliku vastuvõtmise protsessi andes selleks vajadusel eraldi välja

peadirektori asetäitja volitusi piirava käskkirja. Tavaolukorras on selliste käskkirjade arv

ilmselt oluliselt väiksem, kui oleks igakordse volituse andmine kaitsekorralduskava

allkirjastamiseks eraldi käskkirjaga ja seetõttu on selline lahendus ka otstarbekas.

Kohus märgib täiendavalt, et kuna ükski õigusakt ei näe ette kaitsekorralduskava kinnitamist

(allkirjastamist) ainult Keskkonnaameti peadirektori poolt, siis puudub sisuline vaidlus, et

seda võib teha tema poolt volitatud isik ehk käesoleval juhul peadirektori asetäitja.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kuke

volitused kaitsekorralduskava allkirjastamiseks on seaduslikud ja tal oli õigus ja pädevus

vaidlustatud haldusakti allkirjastamiseks.

8. Kuna kohus leiab, et vaidlustatud kaitsekorralduskava on allkirjastatud selleks

õiguspäraselt pädevust omanud isiku poolt tuleb tal järgnevalt asja lahendamiseks käsitleda

kaebuses esitatud vastuväiteid kaitsekorralduskava sisu osas.

Kuna kaitsekorralduskava on eelkõige haldussisene dokument, siis tuleb kohtul eelkõige

kontrollida, kas selle või mõne selle osaga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.

Kohus märgib, et vastustaja on muuhulgas oma vastuses kaebusele tõstatanud küsimuse

kaebeõiguse puudumise osas tulenevalt subjektiivsete õiguste rikkumise võimatusest sellise

dokumendiga. Tulenevalt selgelt väljakujunenud kohtupraktikast on selline väide

asjatundmatu. Kaitsekorralduskava üldkorraldusena võib sisaldada haldusväliste isikute

subjektiivseid õigusi rikkuvaid osasid ja seetõttu on kohtupraktikas tunnustatud selle

(vastavate osade) vaidlustamise õigust (kaebeõigust). Kohtul on seetõttu kohustus kontrollida

kaebaja väiteid tema subjektiivsete õiguste rikkumise osas.

9. Kohus märgib kaebuse sisulist osa lahendmaa asudes kõigepealt, et menetlusosaliste vahel

ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

9.1. Muinaslinna tee 5 kinnistu, mille suhtes kaebajal on hoonestusõigus, asub Jägala jõe

hoiualal, kinnistul asuvad hüdroelektrijaama ehitised ning hoonestusõiguse kasutamine on

lahutamatult seotud Jägala jõe ning looduskeskkonnaga.

9.2. Kaebaja oli vaidlustatud korralduse menetlusse kaasatud isik – KeA edastas 04.02.2022

kirjaga dokumendi kavandi tutvumiseks kaebaja seaduslikule esindajale (dtl 112-144).

Kaebaja on ka asjaomaseks isikuks, kellele on viidatud KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022

korralduse p-s 2.

9.3. Kaebaja nõustub vastustaja seisukohaga, et KKK-s ei ole tehtud vahetu mõjuga

ettekirjutust Linnamäe paisu likvideerimiseks. Samas märgib kaebaja, et KKK-s sisalduvad

põhimõttelise tähtsusega otsustused selle kohta, milliseid huvisid ja väärtuseid tuleb

konkreetse loataotluse puhul ülimuslikuks pidada. Seetõttu on vaidlustatud KKK regulatiivse

mõjuga kaebaja suhtes osas, milles KeA on meelevaldselt ja kaebajale kahjulikus suunas

täpsustanud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärke.

9.4. Vaidlust ei ole, et eelnevas (2017– 2021) KKK-s olid kaitse-eesmärgid samas sõnastuses

ja kaebaja seda kava vaidlustanud ei ole.. Samas on kaebaja on seisukohal, et varasem

õigusvastane halduspraktika ei saa õigustada rikkumise jätkamist või korduvust.

9.5. Keskkonnaministri 14.02.1996 määrus nr 10 „Lõhilaste kudemis- ja elupaikade nimistu

kinnitamine“ lisa 1 „Lõhilaste (lõhe, mereforell, jõeforell, harjus) kudemis-ja elupaikade

nimistu“ punkti 8 kohaselt kinnitati Jägala jõgi lõhilaste elupaikade nimistusse üksnes

osaliselt – lähtest Kehra tammini ja Jägala jõe osa, mis ulatus Kehra tammist kuni Jägala jõe

suudmeni (sh Linnamäe paisuni), ei kuulunud lõhilaste nimistus märgitud elupaikade hulka.

Sellest tuleneb, et 2002. aastal, kui Linnamäe pais ja hüdroelektrijaam rekonstrueeriti, ei

olnud Jägala jõe sellele jõelõigule kehtestatud elupaigatüüpide või isendite elupaikade

kaitseks piiranguid.

9.6. Vabariigi Valitsuse (VV) 05.08.2004 korralduse nr 615 redaktsiooni, mis kehtis

05.08.2004–22.04.2009, lisa 1 punkti 2 alapunktiga 51 kinnitati Euroopa Komisjonile

esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjas Jägala jõe loodusalal kaitstav elupaigatüüp

jõed ja ojad (3260) ning liigid harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis),

lõhe (Salmo salar). VV 23.04.2009 korraldusega nr 148 muudeti VV 05.08.2004 korraldust nr

615 ning alates 23.04.2009 kehtestati lisa 1 selliselt, et lisa 1 punkti 2 alapunktis 56 esitati

Jägala loodusala kaitstav elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning liigid, mille isendite elupaiku

kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas

(Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar).

VV 16.06.2005 määrusega nr 144 § 1 lg 1 p-le 1 võeti kaitse alla Jägala jõe hoiuala, mille

kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

taimestiku ja loomastiku kaitse kohta II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus

gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud

elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse.

Kaebaja rõhutab, et VV määrus nr 144 ei sõnasta Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkide hulgas

nende liikide elupaikade kaitset, mis lisati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja VV

23.04.2009 korraldusega (Lutra lutra ja Unio crassus). Samas kehtestati vaidlustatud KKK-s

kaitsekorraldusperioodi 2022–2027 kohta üks elupaigatüüp ja viie isendi/liigi elupaigad (vt

KKK p 2.1.1-2.1.5 ja 2.2.1.)

10. Seoses varasema õigusliku regulatsiooniga on kaebaja kaebuse sisuline põhiväide, et

ükski Vabariigi Valitsuse korraldus ega määrus ning ükski Euroopa Komisjoni otsus ei ole

seadnud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkideks elupaigatüübi või liigi elupaiga taastamist või

selle taastamiseks eelduste loomist sellisel kujul ja sõnastuses, nagu see on toodud 2022–2027

KKK-s. Kaebaja leiab, et KeA viitab oma 01.07.2022 vastuses kaebusele paljasõnaliselt, et

Jägala jõe hoiuala esitati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamiseks eelkõige

taastamispotentsiaali pärast, kuid sellist KeA soovpõhjust ei ole üheski otsuses ega selgitavas

dokumendis esitatud. Kaebaja leiab ka, et KKK-s kinnitatud täpsustatud kaitse-eesmärgid ei

ole muu hulgas kooskõlas VV 03.06.2022 korraldusega nr 163 „Nõusolek tegevusloa

andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas

hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“, milles VV võttis põhimõttelise

seisukoha, et Jägala jõe hoiuala kaitsmine peab toimuma selliselt, et Linnamäe pais

säilitatakse.

11. Kohus leiab pärast hoolikat tutvumist kaitsekorralduskavaga, et kaebuse sisulisel

põhiväitel nagu oleks kaitsekorralduskava üheks põhieesmärgiks elupaigatüübi või liigi

elupaiga taastamine, puudub alus. Kohus märgib, et erinevalt kaebaja väidetest on

kaitsekorralduskava eesmärgid olnud läbi aegade samad – nendeks on vastavalt

kaitsekorralduskava punktile 2.1 toodule Jägala jõe hoiuala osas loodusdirektiivi II lisas

nimetatud liikide, lõhe (Salmo salar), hariliku võldase (Gottus gobio) ja jõesilmu (Lampetra

fluviatilis) elupaikade kaitse. Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on lisaks eespool nimetatud

liikidele ka veel paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade

kaitse. Koosluste osas on tulenevalt kava punktis 2.2. toodule Jägala jõe hoiuala (sh Jägala

loodusala) kaitse-eesmärgiks loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade

(3260) kaitse. Kohus märgib, et kaebaja on kohtu hinnangul segi ajanud

kaitsekorralduskavaga ette nähtud kaitse-eesmärgid ja nende saavutamiseks välja toodud

meetmed ja võimalikud rakendatavad administratiivsed meetmed ja need samastanud. Selline

lähenemine on ilmselgelt vale ja muudab sisutühjaks kogu kaebaja kaebuses esitatud

argumentatsiooni seoses kaitse-eesmärkide väidetava muutmisega ja nende kahjuliku mõjuga

kaebaja õigustele. Asjaolu, et kaitse-eesmärkide saavutamiseks on kaitsekorralduskava

koostamise käigus välja selgitatud võimalikud parimad meetmed, ei tähenda, et neid

hakatakse kaitsekorralduskava rakendamisel automaatselt kasutama.

Nähtuvalt kaitsekorralduskava sõnastustest iga kaitstava liigi ja koosluse juures, ei ole selles

ette nähtud nende parimate meetmete automaatne ja kohustuslik rakendamine ehk need ei ole

kaitsekorralduskava kohaselt rakendamisele kuuluvate tegevused, mis omaksid mõju kaebaja

subjektiivsetele õigustele.

Vastupidiselt kaebaja seisukohale on kaitsekorralduskavas otsesõnu selgitatud, et

administratiivsete meetmete rakendamiseks vajalike otsuste tegemisel lähtutakse nii

kaitsekorralduskavas kui vastavas administratiivmenetluses kogutud teabest ja otsus tehakse

tuginedes asjakohase menetluse ja haldusmenetluse nõuetele. Veelgi enam –

kaitsekorralduskavas nähakse ette kõigi kaitstavate liikide puhul, v.a. saarmas, et paisutuse

likvideerimist käsitletakse „...võimaliku meetmena, kui kogutud teabe kohaselt kaalub kaitse-

eesmärkide saavutamine üle muud huvid ning kaitse-eesmärkide saavutamine ei ole võimalik

muude lahendustega. Kultuuriväärtuslike objektide olemasolu korral arvestatakse

Muinsuskaitseameti seisukohtadega.“ (kaitsekorralduskava lk 15, 16,17 ja 18). Saarma puhul

on kaitse-eesmärgiks toodud saarma esinemine Jägala jõe hoiualal ja puuduvad igasugused

muud eesmärgid või meetmed selle saavutamiseks. Koosluste osas on kaitsekorraldusperioodi

eesmärgiks toodud „ eelduste loomine elupaigatüübi jõed ja ojad looduslähedase seisundi

taastumiseks Linnamäe paisjärve aluses jõesängi osas ning kudealade taastumiseks.

Elupaigatüübi esinemine 11 ha suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea) ja 5 ha suurusel

alal esinduslikkusega C (arvestatav) (kaitsekorralduskava lk 22).

Kohus märgib, et ka siinkohal on parima võimaliku meetmena käsitletud paisutuse

likvideerimist ja toodud administratiivsete meetmete osas eraldi välja, et paisutuse

likvideerimist käsitletakse ainult võimaliku meetmena, mille rakendamine eeldab

haldusmenetluses täiendavat teabe kogumist ja huvide kaalumist. Ka kaitsekorralduskava

muudest osadest ei suutnud kohus leida, et kaitse-eesmärgina oleks kuskil märgitud paisutuse

likvideerimist. Kohus leiab, et seetõttu ei oma käesolevas asjas mingit tähendust ka kaebaja

esitatud endise keskkonnaministri seisukohad tema isiklikust arusaamast seoses paisutusega. .

Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja väidetele kaitsekorralduskava kaitse-eesmärkide

vastuolust kõrgemalseisvate õigusaktide ja Natura 2000 ala loomisel väljendatud

seisukohtadega puudub igasugune mõistulikult tajutav alus. Asjaolu, et kaebaja on segamini

ajanud kaitse-eesmärgid ja võimalikud meetmed nende saavutamiseks annab kohtule aluse

asuda seisukohale, et kaebusel puudub sisulises osas alus ja see tuleb seetõttu jätta

rahuldamata.

12. Kohus ei nõustu ka kaebaja välja toodud väidetega, et kaitsekorralduskava andmisel on

rikutud põhjendamiskohustust ja rikutud kaalutlusõigust.

12.1. Kohus leiab, et alusetu on kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud eraldi selgitama

milliseid dokumendi osasid muudeti võrreldes perioodil 2017-2021 kehtinud

kaitsekorralduskavaga ja mis kaalutlustest nende väljavalimisel lähtuti. Kohus märgib, et

kuigi vaidlustatud 2022-2026 aasta kaitsekorralduskavas on viidatud 2017-2021 aasta

kaitsekorralduskavale, on tegemist iseseisva ja tekstiliselt tervikliku dokumendiga ja selle

puhul ei oma mingit õiguslikku tähtsust kaebaja nõutav punkt-punktiline erisuste võrdlus, sest

varasem kava on oma õigusliku tähendusetema kehtivuse tähtaja saabumise tõttu minetanud.

Vajadusel on seda võrdlust võimalik igal asjasthuvitatul ise teha. Vastavate osade

väljatoomine ei oma õiguslikku tähendust ja koormaks põhjendamatult uut

kaitsekorralduskava.

12.2. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaitsekorralduskava koostamise menetlus

tuleb läbi viia määruses nr 60 ja haldusmenetluse seaduses sätestatud üldise reeglistiku

kohaselt. LKS ega määrus nr 60 ei näe kaitsekorralduskava puhul sarnaselt näiteks kaitse-

eeskirja menetlusega ette avalike väljapanekute korraldamist või ettepanekute ja vastuväidete

vastamise korda ja tähtaegasid, samuti ettepanekute tulemusel tehtud muudatuste esitamist.

Kaitsekorralduskava sisu sätestab keskkonnaministri määrus nr 60 § 3 ja selle kohaselt

avalikustamise tulemusi kavas käsitlema ei pea. KeA on andnud täiendavad selgitused

kaitsekorralduskava kohta kava tööversiooni avalikustamise järgselt KeA poolt

huvigruppidele saadetavates kirjades. KeA vastas kaebaja 01.03.2022 seisukohtadele ja

ettepanekutele oma 29.03.2022 kirjaga nr 7-2/22/2352-7ja kaebaja on vastava kirja saanud.

Järelikult on kaebaja nõue selles osas põhjendamatu.

12.3. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide nagu oleks KeA kaitsekorralduskavas asunud

seisukohale, et Vabariigi Valitsus on 05.08.2004 määruses otsustanud jõelõigu taastamise

alates Jägala jõe suudmest kuni joani. Kaitsekorralduskavast sellist väidet ei nähtu. Asjaolu, et

vastustaja esitas taolise väite hoopis erinevas kontekstis vastuses kaebusele, ei riku kaebaja

kaitsekorralduskavaga potentsiaalselt riivatavaid subjektiivseid õigusi, kuna vastav väide ei

ole kajastatud mingilgi moel kaitsekorralduskavas ehk see ei annaks ka õige olemise puhul

alust kaitsekorralduskava õigusvastaseks tunnistamiseks.

12.4. Kohus on juba eelpool selgitanud, miks on alusetu on ka kaebaja väide nagu oleks

kaitsekorralduskavas seatud kõrgemaid või ulatuslikumaid kaitse-eesmärke võrreldes

kõrgemalseisva haldusaktiga. Kohus selgitas selles osas juba, et kaebaja on siin segi ajanud

kaitse-eesmärgid ja võimalikud meetmed nende saavutamiseks. Mis puudutab võimalikke

meetmeid, siis on kahtlemata õigustatud kaitsekorralduskavas parimate võimalike meetmed

välja toomine. See ei muuda seatud kaitse-eesmärke, vaid selgitab kuidas neid on võimalik

kõige paremini saavutada. Kohus kordab, et kaitsekorralduskavas on üheselt selgitatud, et

paisutuse likvideerimise näol on tegemist võimaliku parima meetmega, kuid selle rakendamist

kaitsekorralduskava ette ei näe. Kohus märgib, et kaebaja ei ole püüdnudki ümber lükata

vastustaja väidet, et paisutuse likvideerimine on parim võimalik meede kaitse-eesmärkide

saavutamiseks. Vastustaja märgib õigesti, et see väide tuleneb arvukatest uurimistöödest ja

eksperthinnangutest ja sellisena ka kaitsekorralduskavas igati õigustatult välja toodud.

Kohus märgib, et ka administratiivsete meetmete rakendamise osas (osas mainitud meetmete

rakendamisel võib kohtu hinnangul põhimõtteliselt olla tegelik mõju vastustaja õigustele ja

kohustustele) annab kaitsekorralduskava selgituse, et nende rakendamise otsustamine saab

toimuda alles pärast vastavate haldusmenetluste ja kaalumisprotsesside läbiviimist ehk

sisuliselt ei ole nende puhul tegemist mitte kohustuse seadmisega, vaid ühe võimalusega,

mida kaaluda enne tegevusse asumist. Sellise võimaluse kaalumine muude võimaluste kõrval

ei riku kohtu hinnangul kuidagi kaebaja õigusi, vaid on asjaolusid arvestades paratamatult

haldusorgani kohustus enne otsuse langetamist.

Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et vastustaja on õigustatult toonud oma vastuses

kaebusele välja asjaolu, et võimalikud rakendatavad meetmed saab määratleda alles pärast

menetluses oleva vee erikasutusloa suhtes lõpliku otsuse langetamist. Seetõttu on ka

kaitsekorralduskavas vastavad kaitse-eesmärkide saavutamiseks sobivad meetmed sisuliselt

kavandamata jäetud (see nähtub üheselt kaitsekorralduskava tekstist) ja need on kavas lisada

kavasse alles pärast vee erikasutusloa suhtes selguse saamist. Kohus märgib, et just uue vee-

erikasutusloa väljastamisest või mitteväljastamisest sõltub paisutuse edasine võimalikkus või

selle likvideerimine ja vastav menetlus on hetkel eraldiseisva haldusmenetlusena käimas.

Lisaks on käesoleval hetkel pikendatud kaebajale väljastatud veeloa nr L VT.HA-171918

kehtivust kuni 31.12.2024 ja vastava kuupäevani on pikendatud ka uue veeloa taotluse

menetluse tähtaega. Seega on kaebaja õigused paisutamiseks käesoleval ajal tagatud ja edasise

paisutusõiguse osas toimub haldusmenetlus ehk kaebuses on väljendatud pigem kaebaja

oletuslikke hirme, kui õiguslikult tähendust omavaid asjaolusid.

12.5. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et hindamiskriteeriumites tulemuslikkuse hindamise

sätestanud osas kaitse-eesmärke laiendavad ja ületavad kriteeriumid näiteks ligipääsetavate

kasvulavade saavutamine ning Linnamäe paisjärve aluses jõesängis jõesängi osas

looduslähedase seisundi ja kudealade taastumise. Vastustaja on kohtu hinnangul vastuses

kaebusele põhjalikult selgitanud küsimust kaitse-eesmärkide saavutamisega seotud

küsimustest ja nende seostest paisutusega. Kohus märgib siinkohal täiendavalt ära, et

tulenevalt asjaolust, et kaitsealuseks jõeosaks (ka Natura 2000 alaks) on jõelõik Jägala jõe

suudmest kuni Jägala joani, ja et sellest üht osa (lõigul Linnamäe paisust alates kuni Jägala

joani) ei ole võimalik inimese loodud takistuse tõttu kaitse-eesmärgiga hõlmatud liikidel (ja

eriti lõhel) üldse viibida ja kasutada looduslikult soodsat jõesängi paljunemiseks ja elukohana,

ei ole võimalik saavutada ka vastavate liikide soodsat seisundit tervel kaitsealal. Seetõttu on

vastavate hindamiskriteeriumite seadmine igati õigustatud, kuid need ei riku kaebaja õigusi.

Asjaolu, et riigi poolt Natura 2000 alal moodustamisel ettenähtud kaitse-eesmärgi

saavutamine (liigi soodsa seisundi saavutamine) ilma paisutuse likvideerimiseta on sisuliselt

võimatu, sest vastavalt ekspertiisidele eeldab see Linnamäe paisust Jägala joa suunas jääva

jõelõigu looduslikku seisundi taastamist (mis on ainult omaette haldusmenetlusega rakendatav

meede kaitse-eesmärgi saavutamiseks) läbi paisutuse likvideerimise. Sellest saaks loobuda

eelkõige läbi adekvaatsete kompensatsioonimeetmete rakendamise (mida seni ei ole leitud)

või läbi nn Natura erandi taotlemise.

13. Kohus ei nõustu eelnevat kokku võttes kaebajaga selles, et vaidlustatud korraldus rikub

kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi eelkõige läbi asjaolu, et sellega seatakse kaitse-

eesmärgiks Muinaslinna tee 5 kinnistul asuva Linnamäe paisutuse ja seega ka paisjärve

likvideerimine. Sellist kaitse-eesmärki kaitsekorralduskava üheski oma punktis ette ei näe ja

üldiselt ei saagi ette näha. Ka muud kaebuses esitatud argumendid ei anna alust vaidlustatud

kaitsekorralduskava tühistamiseks ja seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik