3-23-647/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

13. juuli 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-647

Haldusasi

SA Eesti Maaelumuuseumid kaebus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 16. detsembri 2022. a finantskorrektsiooni

otsuse nr 11.2-13/1364 ja 20. veebruari 2023. a

vaideotsuse nr 11.2-14/23/380 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2023. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – SA Eesti Maaelumuuseumid, esindaja adv

Mart Parind

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja ME

Menetluse alus ringkonnakohtus

SA Eesti Maaelumuuseumid määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta SA Eesti Maaelumuuseumid määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

24. märtsi 2023. a määruse haldusasjas nr 3-23-647 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SA Eesti Maaelumuuseumid esitas perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika fondide

rakenduskava meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ raames 25.09.2017

taotluse toetuse saamiseks projektile „C. R. Jakobsoni Talumuuseumi uue püsiekspositsiooni

loomine muuseumi elamu-peahoones“ (nr 2014-2020.5.04.17-0259). Meetme rakendusüksus

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) tunnistas 08.06.2018 otsusega nr 1.1-5.1./18/620 SA

Eesti Maaelumuuseumid taotluse nõuetele vastavaks ja rahuldas taotluse 594 651,33 euro

ulatuses. Projekti kogumaksumus on 699 589,80 eurot, millest toetuse saaja omafinantseering

minimaalselt 104 938,47 eurot.

2. Projekti elluviimiseks korraldas SA Eesti Maaelumuuseumid mitu riigihanget, sh hanked

„C. R. Jakobsoni Talumuuseumi elamu-peahoone siseruumide ehitus- ja restaureerimistööd“

3-23-647

2(7)

(viitenumber 221976, alustatud 16.04.2020 ja lõpetatud 27.04.2021, edaspidi ehitushange) ja

„C. R. Jakobsoni Talumuuseumi uue interaktiivse püsinäituse koostamine Kurgja Linnutajal“

(viitenumber 234008, alustatud 17.03.2021 ja lõpetatud 07.10.2021, edaspidi näitusehange).

3. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK, rakendusüksus alates 01.04.2020) tegi 16.12.2022

finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-13/1364, millega luges SA Eesti Maaelumuuseumid

projekti raames mitteabikõlblikuks kuluks 124 669,27 eurot (sh Euroopa Regionaalarengufondi

toetus 105 968,89 eurot ja omafinantseering 18 700,38 eurot), nõudis toetuse saajalt tagasi

kuludokumentide (KD) nr 19–21 alusel välja makstud toetuse 13 192,91 eurot, vähendas KD

nr 62–71 riigihankega nr 221976 seotud abikõlblikke kulusid 25% ehk 82 219,78 eurot,

vähendas KD nr 86–89 ja 91 riigihankega nr 234008 seotud abikõlblikke kulusid 25% ehk

26 928,43 eurot. Toetuse saajal tuli tagasimaksmisele kuuluv toetus 13 192,91 eurot tasuda

Rahandusministeeriumi pangakontole 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamisest

arvates. RTK vähendas projekti eelarvet tegevustes nr 2 ja 6–8 otsuses märgitud ulatuses ning

muutis EAS-i 08.06.2018 otsust nr 1.1-5.1/18/620 selliselt, et projekti kogumaksumuseks on

574 920,53 eurot (sh toetus maksimaalselt 488 682,44 eurot ja omafinantseering minimaalselt

86 238,09 eurot). Ühtlasi vähendas RTK järgnevates KD-des riigihangete nr 221976 ja nr

234008 hüvitamiseks esitatud kulusid 25% võrra, millele vastavalt väheneb ka projekti eelarve.

Finantskorrektsiooni otsuse õiguslikeks alusteks olid perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse

seaduse (STS2014_2020) § 8 lg 2 p 4, § 45 lg 1 p 3 ja § 46 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse

01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude

abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja

kord“ (ühendmäärus) § 21 lg 1, § 227 lg 1 ja § 228.

Ehitushanke puhul on toetuse saaja hankelepingut lubamatult muutnud (p 1.1) ning hankija on

jätnud hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtja suhtes kontrollimata riigihangete

seaduse (RHS) § 95 lg-s 1 toodud kõrvaldamise alused (p 1.2). Hankelepingu projekti p 11.1.1

kohaselt tuli töövõtjal hiljemalt 03.07.2020 esitada ehitusaegse (kuni 30.04.2021) tagatisena

garantii summas 10% lepingu hinnast (st 37 355,30 eurot). Töövõtja esitas 10.07.2020 täitmise

tagatisena garantiikirja summas 15 000 eurot, mis kehtis 10.07.2020–19.10.2020. Esitatud

garantii ei vasta hankelepingu nõuetele. Kuna hankija aktsepteeris vaikimisi töövõtja tegevust

ja võimaldas tal esitada tagatise hankelepingus kokkulepituga võrreldes teistel tingimustel, siis

on muudetud hankelepingu p 11.1.1 ja muudatus ei vasta RHS § 123 lg-le 1. Tegemist on olulise

muudatusega RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses. Ühendmääruse § 227 lg 1 järgi kuulub

kohaldamisele korrektsioonimäär 25%. Lisaks jättis hankija kontrollimata, kas hankelepingu

täitmise käigus 20.07.2020 ja 19.03.2021 lisandunud alltöövõtjate puhul esines RHS § 95 lg-s 1

toodud kõrvaldamise aluseid ja jättis maksuvõlaga allhankijad hankemenetlusest kõrvaldamata.

See on vastuolus RHS § 95 lg 1 p-ga 4 ning § 122 lg-tega 5 ja 7. Ühendmääruse § 21 lg 1 ja

§ 228 alusel tuleb sellele rikkumisele kohaldada korrektsioonimäära 5%. Ühendmääruse § 21

lg-st 3 tulenevalt rakendub ehitushanke kuludele tervikuna finantskorrektsiooni määr 25%.

Näitusehanke puhul on toetuse saaja muutnud riigihangete registris esitatud selgitustega hanke

alusdokumente (p 2.1) ja pikendanud hankelepingu täitmise tähtaega vastuolus RHS §-ga 123

(p 2.2). Hankija läks hankemenetluse käigus esitatud küsimustele vastates vastuollu tehnilises

kirjelduses toodetele esitatud tingimustega ja andis mõnel juhul hankest huvitatud ettevõtjatele

ostetavate toodete kohta informatsiooni, mida riigihanke alusdokumendid ei sisaldanud. See on

vastuolus RHS § 46 lg-s 3 sätestatud keeluga ning rikub läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise

põhimõtteid (RHS § 3 p-d 1 ja 2). Ühendmääruse § 21 lg 1 ja § 228 alusel tuleb analoogselt

ühendmääruse § 223 lg-ga 10 rakendada korrektsioonimäära 10%. Hanke alusdokumentide

kohaselt oli lepingu täitmise tähtaeg 31.08.2021. Selleks ajaks jäi üles 20 puudust ja vaegtööd,

mille maksumus oli 14,11% lepingu maksumusest. Hankija andis töövõtjale täiendava tähtaja

3-23-647

3(7)

esmalt 30.09.2021 ja teistkordselt 29.10.2021. Tööd lõpetati 22.10.2021. Kuivõrd hankelepingu

täitmise tähtaeg oli 09.06.2021–31.08.2021 ja seda pikendati ca 71% võrra, siis on tegemist

olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p-d 1 ja 2 tähenduses. Toetuse saaja rikkus RHS § 3 p-e 1

ja 2 ning § 123 lg-t 1. Ühendmääruse § 227 lg 1 järgi kohaldub rikkumisele korrektsioonimäär

25%, mis rakendud ühendmääruse § 21 lg 3 kohaselt näitusehanke kuludele tervikuna.

4. SA Eesti Maaelumuuseumid esitas RTK 16.12.2022 otsuse peale 13.01.2023 vaide,

milles taotles ehitushanke osas kohaldatud korrektsioonimäära vähendamist 25%-lt 5%-le ning

näitusehanke osas kohaldatud korrektsioonimäära vähendamist 25%-lt 10%-le. Ehitushanke

hankelepingut ei ole õigusvastaselt muudetud. Hankelepingu kohase tagatise mittenõudmise

tingis toetuse saaja tähelepanematus ja puudus poolte tahe hankelepingut muuta. Tagatisega

seotud rikkumise puhul on finantskorrektsioon 25% määras ebaproportsionaalne, sest kahju on

väljaarvutatav. Toetuse saaja ei vaidlusta ehitushankele 5% määra kohaldamist ja seda tuleks

kohaldada tervikuna. Näitusehanke puhul ei ole pooled leppinud kokku hankelepingu täitmise

tähtaja pikendamises (hankelepingu muutmises), vaid toetuse saaja määras õiguspäraselt

mõistliku täiendava tähtaja (mõlemal juhul mitte rohkem kui 30 päeva) tööde parandamiseks

(leitud puudused ei olnud samad). Puuduste kõrvaldamiseks antud tähtajaga seoses ei ole

põhjendatud rakendada korrektsioonimäära 25%. Toetuse saaja ei vaidlusta näitusehankele

10% määra kohaldamist ja seda tuleks kohaldada tervikuna.

5. Riigi Tugiteenuste Keskus jättis 20.02.2023 vaideotsusega nr 11.2-14/23/380 vaide

rahuldamata. RTK kontrollis finantskorrektsiooni otsuse õiguspärasust ja otstarbekust lähtudes

vaides välja toodud vastuväidetest ja selgitustest ning leidis, et nii ehitus- kui ka näitusehanke

puhul on tuvastatav hankelepingu lubamatu muutmine ning ühendmääruse § 227 lg 1 kohaselt

tuli seega mõlemal juhul rakendada finantskorrektsiooni määra 25%.

6. SA Eesti Maaelumuuseumid esitas Tallinna Halduskohtule 22.03.2023 kaebuse RTK

16.12.2022 otsuse nr 11.2-13/1364 ja 20.02.2023 vaideotsuse nr 11.2-14/23/380 tervikuna

tühistamiseks. Kaebaja ei vaidlustanud vaidemenetluses finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2

ja 2.1 käsitletud rikkumisi ning ei ava nende episoodide osas vaidlust RHS-i rikkumise üle ka

kohtumenetluses, vaid vaidlustab üksnes kohaldatud finantskorrektsiooni, sest see on RHS-i

rikkumisest olenemata vastuolus põhiseadusega (PS). Kaebaja ei saanud vaidemenetluses

esitada põhiseadusvastasuse vastuväidet, sest RTK-l kui haldusorganil ei ole pädevust hinnata

õigusnormi kooskõla põhiseadusega, vaid peab kohaldama ka põhiseadusvastast normi. Ainult

kohtul on pädevus jätta põhiseadusvastane norm kohaldamata (PS § 15 lg 2, § 152 lg 1). Seega

ei ole alust heita kaebajale ette kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmist.

Finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2 ja 2.1 rakendatud ühendmääruse § 21 lg-st 1 ja §-st 228

tulenevad korrektsioonimäärad on vastuolus PS-ga, sest ühendmääruse andmise aluseks olev

volitusnorm STS2014_2020 § 46 lg 2 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 113 (vt õiguskantsleri

seisukoht põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-23-2). Finantskorrektsiooni korras tagasi

nõutav rahasumma on olemuselt ja toimelt avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes,

kuid STS2014_2020 § 46 lg 2 annab Vabariigi Valitsusele sisuliselt lubamatu blankovolituse.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 24.03.2023 määrusega HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel SA

Eesti Maaelumuuseumid kaebuse nõudes tühistada RTK 16.12.2022 otsus nr 11.2-13/1364

osas, milles vaidemenetlust ei läbitud (hankes nr 221976 kõrvaldamise aluste kontrollimata

jätmist ning hankes nr 234008 selgitustega alusdokumentide muutmine) (resolutsiooni p 1), ja

võttis muus osas kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2).

3-23-647

4(7)

STS2014_2020 § 51 lg 1 järgi tuleb rakendusüksuse otsuse vaidlustamisel enne halduskohtule

kaebuse esitamist läbida vaidemenetlus. Kohus ei nõustu kaebaja käsitusega, et otsuse p-de 1.2

ja 2.1 osas vaidemenetluse läbimata jätmist ei saa temale ette heita, sest ainult kohus saab jätta

põhiseadusvastased normid kohaldamata ja haldusorganil sellist võimalust ei ole. Kaebaja on

vaides selgelt nõustunud nende rikkumiste eest vastavalt 5% ja 10% korrektsioonimäärade

kohaldamisega, kuid ei nõustunud ülejäänud kahe rikkumise (otsuse p-d 1.1 ja 2.2) eest 25%

määra kohaldamisega, mis kokkuvõttes tingis mõlemas riigihankes tuvastatud rikkumiste eest

tervikuna 25% määra rakendamise. Kaebaja vaide rahuldamise tulemuseks ei oleks saanud olla

finantskorrektsiooni otsuse tervikuna tühistamine, vaid ühes hankes 5% määra kohaldamine ja

teises hankes 10% määra kohaldamine. Argument, et erinevalt kohtust (vt HKMS § 158 lg 4)

ei saa haldusorgan tuvastada normi põhiseadusvastasust ja jätta seda kohaldamata, on küll õige,

kuid kaebaja oleks pidanud sellest olenemata vaides väljendama, et ta soovib otsuse tühistamist

tervikuna, mitte nõustuma 5% ja 10% määradega. Vaidest ei nähtu lisaks, et selle põhjuseks oli

asjaolu, et RTK ei saaks niikuinii jätta asjassepuutuvaid norme kohaldamata. Kohtumenetluses

ei saa avada vaidlust nende rikkumiste ja määrade üle, mida vaidemenetluses ei vaidlustatud.

Seega tuleb kaebus eeltoodud rikkumiste osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata

jätmise tõttu HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. SA Eesti Maaelumuuseumid palub 10.04.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu

määruse resolutsiooni p 1 ja uue määrusega võtta kaebus tervikuna menetlusse. Kaebajale ei

saa heita ette asjassepuutuvate normide põhiseadusvastasusele juba vaides tuginemata jätmist.

Kuna haldusorganil puuduks võimalus sellisele väitele kuidagi reageerida, siis oleks tegemist

sisutühja ja menetlust tarbetult koormava etteheitega (s.o esineks vastuolu menetlusökonoomia

põhimõttega, mis on põhiseaduslikku järku väärtus). Kuna normi põhiseaduspärasuse kontroll

saabki alata alles kohtus, siis ei põhjustaks sellise väite „alles“ kohtule esitamine ka menetluse

venimist vmt. Asjakohane on lähtuda analoogiast kaebuse lubatava muutmisega apellatsiooni-

või kassatsiooniastmes (nt Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-3-1-92-16, p-d 23–24). Isikult ei

saa eeldada, et ta peab juba vaidemenetluses olema võimeline ette nägema ja esitama selliseid

vastuväiteid, mis nõuavad õiguslikke süvateadmisi. Vaide peaks saama esitada igaüks (nt

Riigikohtu 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 17). Ka praegusel juhul esitas kaebaja vaide ilma

professionaalset õigusabi kasutamata. Kohustuslik kohtueelne menetlus peab olema seaduses

selgesõnaliselt sätestatud (nt Riigikohtu 10.06.2013 määrus nr 3-3-1-18-13, p 11) ning sarnaselt

peaks selgesõnaline olema ka piirang, et põhiseadusvastase normi kohaldamata jätmise taotlus

tuleb välja tuua juba vaidemenetluses. Praegu see nii ei ole. Kui asi puudutab isiku põhiõigusi

ning seaduse ja määruse põhiseaduspärasust (oluline õiguskorrale laiemalt), tuleks kaebeõigust

puudutavaid norme tõlgendada võimalikult avaralt ja kaebuse sisulist läbivaatamist soosivalt

(vrd Euroopa Kohtu 15.07.1963 otsus kohtuasjas C-25/62, Plaumann).

Kaebaja leiab lisaks, et ta vaidlustas finantskorrektsiooni otsuse vaidemenetluses tervikuna ning

tal ei olnud otsuse p-dele 1.2 ja 2.1 üksnes riigihankeõiguslikke vastuväiteid, kuid sellest ei saa

järeldada, et kaebaja nõustus nende rikkumiste osas mis tahes suuruses finantskorrektsiooniga.

RHS-i rikkumise tuvastamine ja finantskorrektsiooni tegemine on eraldiseisvad otsustused.

Kuna kaebajal puudub juriidiline kompetents, siis olid tema nõuded vaidemenetluses sõnastatud

ebaõnnestunult. Riigihankeõiguslike vastuväidete puudumisele vaatamata tuleks vaide taotlust

tõlgendada nii, et kaebaja soovis finantskorrektsiooni otsuse tervikuna kehtetuks tunnistamist.

Tuleb ka arvestada, et vaides saab esitada nõudeid üksnes haldusakti resolutiivosa suhtes, kuid

vaidemenetluses ei saa eraldi vaidlustada haldusakti põhjendusi. Kuigi RTK 16.12.2022 otsuse

põhjendavas osas on eristatud nelja episoodi ja omistatud igaühele eraldi korrektsioonimäär, ei

kajasta otsuse resolutiivosa 5% ja 10% suurusi korrektsioone, sest ühendmääruse § 21 lg 3 järgi

3-23-647

5(7)

need n-ö neelduvad suurematesse korrektsioonimääradesse. Vaide ebaõnnestunud sõnastamisel

ei saa olla õiguslikku tagajärge, vaid menetlusosalise tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

selle eesmärgile ja isiku tegelikule tahtele. Erinevalt halduskohtu hinnangust kattub kaebuse

ese vaide esemega, sest 25% suuruse finantskorrektsiooni vaidlustamine kattis ära väiksemate

finantskorrektsiooni määrade rakendamise (vrd Riigikohtu 17.04.2018 otsus nr 3-17-2226, p

15). Põhiseadusvastasuse väide on täiendav õiguslik argument, mitte uus nõue. Halduskohus

tagastas kaebuse ka ennatlikult, sest kohtueelse menetluse osaliselt läbimata jätmine ei olnud

ilmselge ja seega tulnuks probleemset aspekti täiendavalt uurida.

9. Riigi Tugiteenuste Keskus palub 24.04.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata,

nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Kuna kaebaja ei esitanud vaides vastuväiteid

finantskorrektsiooni otsuse p-dele 1.2 ja 2.1, aktsepteeris ta nende rikkumiste eest 5% ja 10%

korrektsioonimäärade kohaldamist. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata

jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata (vt Riigikohtu 17.01.2019 määrus

nr 3-17-911, p 18). Alles kohtumenetluses ei saa avada vaidlust nende rikkumiste ja määrade

üle, mida vaidemenetluses ei vaidlustatud. Kaebaja saanuks kvalifitseeritud õigusabi kaasata ka

vaidemenetluses. Vaidemenetluses oli võimalik taotleda finantskorrektsiooni otsuse tervikuna

kehtetuks tunnistamist või alternatiivselt asja uueks otsustamiseks kohustamist, kuid kaebaja

seda ei teinud. Kui finantskorrektsiooni otsust saaks uuele argumendile tuginedes täies ulatuses

vaidlustada, muutuks kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue sisutuks ja õigusrahu ei

tekiks. Vastustaja palub peatada menetlus kuni otsuse tegemiseni põhiseaduslikkuse järelevalve

asja nr 5-23-2.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. RTK on vastuses määruskaebusele taotlenud haldusasja menetluse peatamist kuni otsuse

tegemiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-23-2. Kuna Riigikohus on teinud nimetatud

asjas otsuse 28.06.2023, siis puudub vastustaja taotluse lahendamiseks vajadus.

11. HKMS § 47 lg-st 1 tuleneb, et kui seaduses on mõnda liiki nõude lahendamiseks nähtud

ette kohustuslik vaidemenetlus, siis võib kaebuse esitada üksnes tingimusel, et isik on pidanud

kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema

nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 121 lg 1 p 4 näeb ette, et kui kaebaja

ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast, siis

tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale. Vaidlust ei ole selles, et STS2014_2020 § 51

lg 1 näeb ette kohustusliku vaidemenetluse mh rakendusüksuse otsuse (sh finantskorrektsiooni

otsuse) vaidlustamisel (nt Riigikohtu 06.04.2023 määrus nr 3-22-1641, p 10).

12. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel osaliselt

(s.o RTK 16.12.2022 otsuse nr 11.2-13/1364 p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumisi puudutavas

osas) tagastanud õiguspäraselt, sest SA Eesti Maaelumuuseumid 13.01.2023 vaides (kaebuse

lisa 3) ei olnud finantskorrektsiooni otsust selles osas vaidlustatud ja järelikult on kohustuslik

kohtueelne menetlus asjaomases ulatuses läbimata. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väited,

et finantskorrektsiooni määrade rakendamist on vaidemenetluses vaidlustatud kõigi rikkumiste

puhul, on selgelt otsitud. Vaide p-des 1.2 ja 2.2 on üheselt arusaadavalt välja toodud, et vaide

esitaja ei vaidlusta finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2.2 ja 2.1.2 kohaldatud vastavalt 5% ja

10% finantskorrektsiooni määra. Samuti nähtub vaides formuleeritud taotlustest selgelt, et

ühendmääruse § 21 lg 3 alusel kohaldatud suurimat finantskorrektsiooni määra (25%) tuleks

vähendada ehitushanke puhul 5% määrani ja näitusehanke puhul 10% määrani. Vaide ulatust

ei saa kohtumenetluses laiendada argumendiga, et kaebaja ei saanud puudulike õigusteadmiste

tõttu aru vajadusest vaidlustada haldusakt tervikuna. Kaebaja tahe vaide esitamisel oli piisavalt

3-23-647

6(7)

selge ja seda ei ole alust tagantjärele tõlgendada laiendavalt. Riigikohtu 28.06.2019 määrus nr

3-18-253 (p 17) ei ole praegusel juhul asjakohane, sest tegemist pole olukorraga, kus kaebaja

vaide taotlus olnuks ebaselge või oleks vaideorgan kaebajat eksitanud.

13. Kaebaja põhjendused on ka vastuolulised. Ühelt poolt rõhutab kaebaja iseenesest õigesti,

et põhiseadusvastasuse väide on täiendav õiguslik argument, mitte uus nõue, kuid teiselt poolt

leiab, et kuna RTK poleks saanud jätta ühendmäärust kohaldamata, siis piirdus vaidemenetlus

riigihankeõiguslike aspektidega ja põhiseadusvastasuse väidet ei tulnudki juba vaidemenetluses

esitada, vaid selle olukorra suhtes peaks kohaldama analoogiat kaebuse muutmisega kõrgemas

kohtuastmes. Ringkonnakohtu hinnangul tähendaks viimati nimetatud seisukohaga nõustumine

sisuliselt seda, et vaidluse eset nii vaide- kui ka kohtumenetluses ei piiritleks enam mitte vaide

või kaebuse nõue ja alus (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72; HKMS § 41 lg-d 1 ja 2), vaid

menetlusosalise õiguslikud väited (nt Riigikohtu 07.06.2021 otsus nr 3-20-2362, p 19). Selleks,

et kaebaja saaks halduskohtumenetluses vaidlustada finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2 ja 2.1

käsitletud RHS-i rikkumisi ning nendega seonduvalt finantskorrektsiooni kohaldamist vastavalt

5% ja 10% määras, tulnuks tal vaidlustada RTK 16.12.2022 otsus tervikuna. HKMS § 47 lg 1

on selge ning kaebaja soovitud laiendav tõlgendamine tähendaks sisuliselt sätte kohaldamata

jätmist, mis ei ole lubatav, sest normi ei ole alust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Isegi

kui hüpoteetiliselt nõustuda, et otsuse p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumistega seoses ei tulnud

kaebajal vaidemenetlust läbida, oleks kaebus selles osas mittetähtaegne (st kuna vaidemenetlust

ei ole läbitud, siis HKMS § 47 lg 2 ei kohaldu, vaid lähtuma peaks HKMS § 46 lg-st 1) ja seda

ei saaks ikkagi menetleda.

14. Seoses argumendiga, et vaide nõuded saavad olla esitatud üksnes haldusakti resolutiivosa

suhtes ja RTK 16.12.2022 otsuse resolutiivosas ei ole põhjendavas osas välja toodud üksikuid

rikkumisi ja nendega seotud finantskorrektsiooni määrasid eristatud, märgib ringkonnakohus,

et kaebaja 13.01.2023 vaidest järeldub arusaadavalt, et ta vaidlustas finantskorrektsiooni otsuse

resolutiivosas tehtud otsustused üksnes osaliselt (st osas, milles need seondusid põhjendava osa

p-dega 1.1 ja 2.2). Halduskohus märkis põhjendatult, et isegi kui kaebaja vaie oleks tervikuna

rahuldatud, oleks finantskorrektsiooni otsus jäänud kehtima ulatuses, mis seondus põhjendava

osa p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumistega. Kuna halduskohtule oli arusaadav, et kohustuslik

kohtueelne menetlus on osaliselt läbimata, siis ei olnud tal ka vajadust seda aspekti täiendavalt

uurida (mh suurendada seeläbi menetluskulusid).

15. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et põhiseadusvastasuse väite esitamine vaidemenetluses

oleks sisutu ja koormaks tarbetult menetlust (st vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega).

Haldusorganil ei oleks küll võimalik jätta kehtivat õigusnormi põhiseadusvastasusele viidates

kohaldamata, kuid sellest ei järeldu, et asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust ei tulekski üldse

kontrollida (sh nii finantskorrektsiooni otsust tehes kui ka vaiet lahendades) ning sellist väidet

poleks mõtet esitada. Vaide taotluse ulatusest lähtudes peab vaideorgan kontrollima haldusakti

õiguspärasust kõigist formaalsetest ja materiaalsetest aspektidest, sest ka vaidemenetluses ei

määra vaidluse eset vaide esitaja õiguslikud põhjendused, vaid vaide nõue ja alus. Asjaolust, et

vaideorganil ei ole pädevust jätta kehtiv õigusnorm põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata, ei

saa tuletada, et vaideorganil puudub üldse pädevus lahendada sellist vaiet, milles väidetakse

asjassepuutuva õigusnormi põhiseadusvastasust. Kui vaide lahendajal on kohustus lähtuda

kehtivast õigusnormist, mis välistab vaide rahuldamise, siis tuleb tal jätta vaie rahuldamata ning

vaide esitajal on seejärel võimalik esitada oma väited kohtumenetluses. Isegi kui kohustuslikku

kohtueelset menetlust võiks sellises olukorras pidada vähetõhusaks, ei anna see alust kalduda

kõrvale HKMS § 47 lg-s 1 ja § 121 lg 1 p-s 4 sätestatust.

3-23-647

7(7)

16. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuigi Riigikohus tunnistas 28.06.2023 otsusega

nr 5-23-2 ühendmääruse § 25 lg 5 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, millega nähti ette, et

ühendmääruse § 223 kohaldub toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 09.10.2020, ei mõjuta

see praeguse vaidluse lahendamist, sest RTK 16.12.2022 otsuses on 25% korrektsioonimäära

rakendamisel tuginetud ühendmääruse § 227 lg-le 1. Riigikohus ei nõustunud otsuses (p-d 63–

71) õiguskantsleri hinnanguga, et ühendmääruse andmise aluseks olnud STS2014_2020 § 46

lg 2 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 113. Seetõttu ei esine ka HMS § 44 lg 1 p-s 1 sätestatud

alust, millele tuginedes võiks SA Eesti Maaelumuuseumid vastavalt HMS § 68 lg-le 1 nõuda

finantskorrektsiooni otsuse tegemisele suunatud haldusmenetluse uuendamist ja 16.12.2022

otsuse kehtetuks tunnistamist mh selles osas, milles tema kaebus on praeguses asjas tagastatud

(st otsuse aluseks olev õigusnorm ei ole ära langenud).

17. Eelneva põhjal jääb SA Eesti Maaelumuuseumid määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 24.03.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)