2-22-147995/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Margó Klaar ja Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht 12.07.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-147995

Kohtuasi

OK Incure OÜ hagi X vastu

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.05.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OK Incure OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (hageja) OK Incure OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anu Volmer

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OK Incure OÜ 15.06.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 17.05.2023

otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OK Incure OÜ kanda. X-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-22-147995

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 13.12.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse X-lt (kostja) 641 euro 40 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 16.12.2022 kostjale

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada. Pärnu

Maakohus lõpetas 09.02.2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.02.2023 Harju Maakohtule hagi (täiendatud 03.03.2023), milles palus

mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 505 eurot 24 senti, intressi 74 eurot 93 senti, viivise

28 eurot 81 senti ja võla sissenõudmiskulu 55 eurot.

Hagiavalduse kohaselt avas kostja 30.10.2021 Raha24 kliendikeskkonnas krediidikonto.

04.01.2022 sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ (krediidiandja) laenulepingu nr 2102153321

(laenuleping I), mille alusel andis krediidiandja kostjale 30 kuuks laenu 485 eurot 5 senti,

intressimäär 33,1% aastas, krediidi kulukuse määr 50,77% aastas. Samal päeval kandis

krediidiandja laenusumma 445 eurot kostja pangakontole. Kostja ei ole selle laenulepingu

alusel laenu tagasi maksnud.

19.04.2022

sõlmisid

kostja

ja

krediidiandja

väljamakseta

refinantseerimislepingu

nr 2102187386 (laenuleping II), mille alusel andis krediidiandja kostjale 50 kuuks laenu

525 eurot 5 senti (sh laenulepingu I põhiosa jääk 485 eurot 5 senti, laenu kiirmakse teenustasu

15 eurot ja lepingutasu 25 eurot), intressi- ja viivisemäär 22,14% aastas, krediidi kulukuse määr

24,97% aastas. Kostja tasus laenulepingu II alusel ühe graafikujärgse tagasimakse 56 eurot

57 senti (sellest põhiosa katteks arvestatud 19 eurot 81 senti, intressi katteks 28 eurot 70 senti,

viivise katteks 9 senti, meeldetuletuskirja tasu katteks 5 eurot ja refinantseeritava laenu

intresside katteks 2 eurot 96 senti).

Krediidiandja edastas kostjale 17.09.2022, 17.10.2022 ja 10.11.2022 võlateatised, kuid kostja

ei tasunud võlga. Kuna kostja oli kolme järjestikuse osamakse tasumisega viivituses, ütles

krediidiandja 10.11.2022 avaldusega laenulepingu II alates 25.11.2022 erakorraliselt üles.

Kostja vastuväited

3. Kostja ei vastanud hagile.

Menetluse edasine käik

4. Harju Maakohus kohustas 28.03.2023 määrusega hagejat esitama kohtule 20 päeva jooksul

alates kohtumääruse kättetoimetamisest detailsed andmed selle kohta, et laenulepingute

sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust.

5. Hageja esitas kohtunõudele 05.04.2023 ja 06.04.2023 vastused, milles selgitas, kuidas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust.

6. Harju Maakohus andis 03.05.2023 hagejale teada, et kohtu esialgsel hinnangul ei ole

krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ning andis hagejale võimaluse

täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete

kohta kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 403⁴ lg-s 7 sätestatuga hiljemalt 15.05.2023.

2-22-147995

3

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 17.05.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei järginud krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtet VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses ega esitanud kohtule teavet krediidiandja

poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 403⁴ lg-s 7 sätestatuga, mistõttu

ei ole hagi õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

7.2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes,

mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402–421. Euroopa Kohtu

praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis,

kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtul kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande

korras lepingu tühisuse sanktsiooni. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni,

kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja poolt 05.04.2023 ja 06.04.2023 esitatud andmete

ja tõendite, sh kostja pangaväljavõttest nähtuvate andmete alusel ei saanud krediidiandjal

tekkida VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kostja

kontoväljavõttega tutvumisel on ilmne, et kostja maksekäitumine kostja krediidivõimelisust ei

kinnita. Kostjal olid regulaarselt kuu lõpu seisuga rahalised vahendid olematud. Kostja oli laenu

taotlemisele 14.12.2021 ja saamisele 04.01.2022 vahetult eelnenud perioodil võtnud ulatuslikke

finantskohustusi (02.11.2021 Svea Finance AS-ilt 5000 eurot, 19.11.2021 Bondora AS-ilt

6500 eurot) ja saadud raha kohe edasi kandnud krüptovaluutaga tegutsevale isikutele

coinumm.com (03.11.2021 3004,71 eurot, 04.11.2021 2000 eurot ja 22.11.2021 6500 eurot).

Samuti on kostja regulaarselt kasutanud väljamakseid ESTO AS krediidikontolt.

Kostja sai krediidiandjalt laenu 485 eurot 5 senti, igakuise tagasimaksega 23 eurot 99 senti.

Kahe kuu jooksul enne nimetatud laenu väljastamist oli kostja krediidiandjale esitatud

kontoväljavõttelt nähtuvalt saanud teistelt krediidiandjatelt laenu vähemalt 11 500 euro ulatuses

ja saades keskmiselt netosissetulekut alla 1000 euro kuus. Samuti oli kostja kuu lõpu seisuga

olukorras, kus kontol oli raha minimaalselt. Eeltoodu alusel ei saanud krediidiandjal tekkida

VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega rikkus

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7.3. Kui krediidiandja rikub VÕS § 403⁴ lg-s 6 sätestatud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kohus andis hagejale 03.05.2023 kohtunõudega võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada

kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 403⁴

lg-s 7 sätestatuga hiljemalt 15.05.2023. Hageja ei täpsustanud haginõuet ega esitanud kohtule

teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta. Kuna hageja ei esitanud

tagasimaksete uuesti määramise kohta teavet, ei ole hageja nõue selge ega õiguslikult

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

2-22-147995

4

7.4. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja rahuldada hagi

täielikult või osaliselt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

8.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus hageja esitatud tõendeid vääralt

hinnates ja väiteid arvestamata ekslikult seisukohale, et laenuandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Seadusandja on jätnud krediidiandjatele kaalutlusruumi krediidivõimelisuse hindamise

sisemise korra kehtestamiseks. Krediidiandja hindas sisekorra reeglitest juhindudes kostja

krediidivõimelisust ning jõudis andmeid kogumis hinnates veendumusele, et kostja on

krediidivõimeline ja suudab lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täita. Krediidiandja

lähtus igakuiste sissetulekute ja kohustuste vahest. Hindamise tulemusel oli kostja nelja kuu

netosissetulek 997 eurot 93 senti kuus, finantskohustused kokku 202 eurot 89 senti kuus ning

muud kohustused 450 eurot. Kostja maksevõime oli hinnanguliselt 345 eurot 4 senti kuus.

Laenulepingust I tulenev igakuine osamakse oli 23 eurot 99 senti. Kuna laenuleping II sõlmiti

3 kuu möödudes, siis lähtus krediidiandja eelnevalt esitatust (sisekorra eeskirjade kohaselt

kehtis kontoväljavõte 6 kuud). Laenulepingust II tulenev osamakse oli 17 eurot 29 senti kuus.

Lisaks ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid.

Ainuüksi sellest, et kostjal oli ulatuslikke finantskohustusi ja kuu lõpu seisuga ei olnud kostjal

raha, ei saa järeldada, et kostja ei olnud krediidivõimeline. See, et kuu lõpu seisuga võis

pangakonto jääk olla olematu, võis olla tingitud kostja oskamatusest rahaga ümber käia. Ka

laenusaaja ise peab käituma vastutustundlikult, mõistma oma finantsolukorda ning esitama

krediidiandjale tõest teavet. Kohus ei ole välja selgitanud, kas ebaõigsuse võis põhjustada kostja

esitatud ebaõige teave.

8.2. Kuna krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud hagejal

vaja nõuet täpsustada ega krediidiandjal teha ümberarvutusi. Ka juhul, kui vastutustundliku

laenamise põhimõtet oli rikutud, ei saanud maakohus jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata.

Arvestades seda, et krediidiandja oli andnud kostja kasutusse 445 eurot ja kostja oli teinud

tagasimakse 56 euro 57 sendi ulatuses, tuleks kostjal tagastada hagejale VÕS § 4034 lg 7 alusel

põhivõlg 388 eurot 43 senti, sest intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405

lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

10. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

2-22-147995

5

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Siinses

asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla ja kõrvalnõuete katteks kokku 663 eurot

98 senti. Seega ei ületa hageja põhinõue 3500 eurot ega põhinõue koos viivisega 7000 eurot,

mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

11. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.

12. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist ja kostja krediidivõimelisusele hinnangut andes eksinud tõendite hindamise reeglite

vastu ega jätnud arvestamata hageja esile toodud olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada

vaidluse lahendamise tulemust.

Maakohus hindas TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustas siseveendumuse kohaselt, et esitatud tõendite (eelkõige kostja

pangakonto väljavõtte) alusel ei saanud krediidiandjal tekkida veendumust, et kostja on

krediidivõimeline. Seejuures ei pidanud maakohus juhinduma üksnes hageja esitatud kostja

krediidivõimelisuse hindamise aluseks oleks olnud tabelis esile toodud kostja igakuiste

sissetulekute ja kohustuste vahest. Hageja väitel oli krediidiandjal kehtestatud sisekord

krediidivõimelisuse hindamiseks ning hageja esitatud andmed viitavad sellele, et laenuandja on

kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Vastavat sisekorda ei ole hageja kohtule esitanud, kuid

hageja väitel hindas krediidiandja üksnes kostja sissetulekute ja kohustuste vahet. Kuigi

krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see

seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Siinsel juhul ei saa pidada

hageja esile toodud krediidiandja kehtestatud hindamise parameetreid piisavaks, sest kostja

pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud,

millega maakohus pidi arvestama, et anda hinnang sellele, kas krediidiandja järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte. Seda on ka maakohus teinud ning asunud

põhjendatult seisukohale, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Olukorras, kus kostjal nappis iga kuu lõpus vahendeid ning kostja oli võtnud järjest laenu ning

kasutanud jooksvalt raha saamiseks ka ESTO AS krediidikontot, pidi krediidiandja mõistma, et

kostja ei ole krediidivõimeline, sõltumata sellest, et kostjal ei olnud veel registreeritud

maksehäireid ning tagasimakse summa oli väike.

Kuna maakohus leidis kostja pangakonto väljavõtte alusel, et kostja ei olnud krediidivõimeline,

ei olnud maakohtul vaja välja selgitada, kas ja milliseid andmeid esitas kostja krediidiandjale

oma krediidivõime kohta. Krediidiandjal oli võimalik juba ainuüksi kostja pangakonto

2-22-147995

6

väljavõtte alusel veenduda kostja puudulikus krediidivõimes sõltumata sellest, milliseid

andmeid kostja täiendavalt esitas. Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses täpsustanud, millised

kostja esitatud andmed võisid krediidiandja kostja krediidivõime osas eksitusse viia.

12.2. Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud

esile, et krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need

kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid

arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka ringkonnakohus.

Maakohus on küll teinud asjas otsuse enne, kui hageja sai kätte kohtunõude hagiavalduse

täiendamise vajaduse kohta, kuid hageja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile, et tal jäid

seetõttu maakohtule olulised asjaolud esitamata või nõue täpsustamata. Seega ei ole see

rikkumine toonud kaasa ebaõiget kohtuotsust.

Apellatsioonkaebuses ei ole hageja väitnud, et krediidiandja tegi vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tõttu laenu tagasimaksete ümberarvutused vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 ja

edastas kostjale uue tagasimaksegraafiku. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid

krediidiandja ja kostja 19.04.2022 laenulepingu II, mille kohaselt tuli laen tagastada 50 kuu

jooksul, s.o nelja aasta ja kahe kuu jooksul (viimane makse on maksegraafiku järgi 10.07.2026),

ei oleks tänaseks laenulepingust II tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas

veel möödunud ning laenu põhiosa ei oleks muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82

lg 7 tähenduses. Seega ei saaks kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja arvutust (kostjale

välja makstud summa 445 eurot – kostja tehtud tagasimakse 56 eurot 57 senti). Ilma vastava

ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab

hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised

ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud.

Eeltoodut ei muudaks ka asjaolu, et krediidiandja tegi kostjale 10.11.2022 laenulepingu II

erakorralise ülesütlemise avalduse, kuna kostja oli kolme järjestikuse osamakse tasumisega

viivituses. Kuna laenulepingu II erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku

järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu II

ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse

tasumisega ning laenulepingu II ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks

peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need

kostjale

teatavaks

ning

kasutama

vastavalt

uuele

maksegraafikule

kohaseid

õiguskaitsevahendeid.

12.3. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt

ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mis annaks alust

maakohtu otsus tühistada ja teha asjas maakohtust erinev otsus, mistõttu jätab kolleegium

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata. Hageja alternatiivse taotluse

osas tuleks jätta apellatsioonkaebus ka TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata, sest

apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse

2-22-147995

7

menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2

ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (175 eurot).

14. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)