1-11-1501/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 08. märtsil 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-1501 Kohtukoosseis Malle Preimer, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi J.H süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03. veebruari 2011. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav J.H

Süüdistatav J.H

isikukood XXX, elukoht XXX XX XXXXXXX

XXXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud kuuel korral, viimati 12.01.2011.a Harju Maakohtu poolt KarS § 201 lg 2 p

1, 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 7 kuud ja 24 päeva, mis

asendati 468 tunni üldkasuliku tööga, kinni peetud 01.02.2011.a. RESOLUTSIOON

Jätta J.H apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu 03. veebruari 2011.a otsusele läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel

määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 J.H tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 -25 lg 2 järgi süüdi selles, et olles varem

karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest, taas 01.02.2011.a püüdis Tallinnas XXXXXX X asuvast M. kauplusest varastada 6 pakki sigarette 16.50 euro väärtuses. Pärast kassa läbimist kauba eest maksmata peeti ta turvatöötaja poolt kinni. Maakohus mõistis J.H-le karistuseks 3 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendas, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti seega 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja 69 lg 6,

7 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, 12.01.2011.a kohtuotsusega mõistetud

karistuse kandmata osa (7 kuud ja 24 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 9 kuud ja 24 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati 01.02.2011.a.

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust, puhtsüdamlikku kahetsust kui

kergendavat asjaolu. Kohus ei pidanud võimalikuks asendada vangistus üldkasuliku tööga, kuivõrd uue kuriteo pani J.H toime pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Kohus

leidis, et varasemad karistused ei ole J.H positiivses suunas mõjutanud, jätkas

kuritegude toimepanemist ka katseajal. Üldkasuliku töö täideviidavus on küsitav, kuna J.H

on probleeme narkootikumidega. Tegemist ei ole juhuslikel asjaoludel või esmakordselt kuriteo toime pannud isikuga, mistõttu tema tingimuslik karistusest vabastamine ei ole võimalik. Kohus on välistanud ka rahalise karistuse mõistmise.

APELLATSIOONI SISU

J.H vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ja taotleb

vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või karistusest osalist tingimisi vabastamist või

juhul, kui karistus samaks jääb, võimalust kanda seda ositi. Apellatsiooni põhjendab J.H sellega, et kahetseb toimepandut, tal on perekond, kolm last, kes vajavad isa, laste ema ei tööta. Lubab, et enam kuritegusid toime ei pane.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et

kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid

asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas

süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma

seisukohti põhjalikult motiveerinud, ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea

kohtuotsuses esitatut vajalikuks korrata. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et

vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude

toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused.

3

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga

tutvumist kuidagi väita, et J.H puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval

hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku

kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati

arvestada. J.H on varem kuuel korral kohtu poolt karistatud, sealhulgas mitmel korral on teda karistuse kandmisest tingimisi vabastatud, kuid määratud katseaegu ei ole J.H edukalt läbinud vaid on katseaegadel toime pannud uued kuriteod. Viimati karistati

J.H 12.01.2011.a otsusega, kuid praktiliselt kohe, 01.02.2011.a tabati ta jälle varguse toimepanemiselt. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab

edaspidi õiguskuulekalt elada. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi

karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on J.H korduvalt karistatud nii NPAS § 15 1 alusel kui alkoholiseaduse §-de 70 ja 71 alusel, sõltuvusprobleeme narkootikumidest möönab

süüdistatav oma apellatsioonis ka ise. Seega puuduvad J.H puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes.

Karistuse kandmist ositi, nagu seda süüdimõistetu taotleb, ei ole võimalik tema suhtes

kohaldada seadusest tulenevalt. KarS § 66 lg 1 kohaselt võib kohus määrata põhjendatud

kaalutlustel karistuse kandmise ositi üksnes siis, kui mõistetud vangistuse kestus ei ületa 6 kuud. J.H-le on aga mõistetud vangistus 9 kuud ja 24 päeva.

Kohustused perekonna ja laste ees ei ole ei kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes ega kuidagi muul moel süü suurust vähendavaks asjaoluks. Kui isik võtab oma kohustusi laste ja pere ees tõsiselt, siis on ta õiguskuulekas ega pane toime kuritegusid. J.H ei ole laste olemasolu positiivses suunas mõjutanud.

Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb.

Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, J.H ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, J.H-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis J.H mingeid sisulisi süüteo toimepanemise

asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada.

Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses

tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56

sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta

läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob

apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol.

4 Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada J.H poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.

Malle Preimer Ivi Kesküla Sten Lind