1-09-18539/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

8.märts 2011.a. Tallinn

Kriminaalasja number 1-09-18539

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi

Aleksei Tšudinovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p.4 järgi kokkuleppemenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 1.veebruarist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksei Tšudinov Süüdistatav Aleksei Tšudinov RESOLUTSIOON Süüdistatava Aleksei Tšudinovi poolt esitatud apellatsioon

Harju Maakohtu 1.veebruari 2011.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast,

mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a otsusega tunnistati Aleksei Tšudinov süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega neli aastat ja kaks kuud, KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi vangistusega kolm aastat ja kaks kuud

ning KarS § 136 lg 1 järgi vangistusega neli aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis

maakohus A. Tšudinovile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks neli aastat ja üheksa

kuud vangistust. Sellele karistusele liitis kohus KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12.

septembri 2008. a otsusega mõistetud kolme aasta ja kolme kuu pikkuse kandmata

vangistuse, lugedes lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vangistust. Sama

kohtuotsusega tunnistati KarS § 136 lg 1 järgi süüdi R.S, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna nõudis 2008. a oktoobris koos tuvastamata jäänud isikuga A. M.-

ilt vägivaldselt rahalise kasu üleandmist. Nimelt peksis A. Tšudinov A. M.-i nõudes

viimasele kuuluva sõiduauto Nissan Primera (väärtus 75 000 krooni), auto tehnilise passi (väärtus 900 krooni) ja võtmete (väärtus 500 krooni) ning korteri üleandmist.

KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi mõisteti A. Tšudinov süüdi selles, et ta varem väljapressimise toime pannud isikuna lõi 19. märtsil 2009. a A. M.-i rusikaga näkku ja

ähvardas teda kannatanu poolt tulirelvaks peetud relvaga - signaalpüstoliga EKOL Dickle. Ta võttis A. M.-ilt ära mobiiltelefoni Sony Ericsson 550i (väärtus 1500 krooni),

nelja võtit sisaldava randmekoti (koguväärtus 500 krooni) ja 100 krooni sularaha.

KarS § 136 lg 1 järgi tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta 19. märtsil 2009. a

vahetult pärast A. M.-i röövimist võttis kannatanult seadusliku aluseta vabaduse, pannes A. M.-i kinni maa-alusesse katakombi.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa, kes taotles kaitsealuse õigeksmõistmist väljapressimises, röövimisena

käsitletud teo ümberkvalifitseerimist omavoliks KarS § 257 järgi ja süüdistatavale

mõistetud liitkaristuse kergendamist. Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Tšudinovi kaitsja N. Lausmaa, kes kordas juba apellatsioonimenetluses esitatud taotlusi.

Riigikohus otsustas 14.jaanuari 2011.a. kohtuotsusega nr.3-1-1-103-10 tühistada Harju

Maakohtu 22. aprilli 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a kohtuotsused Aleksei Tšudinovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 8

järgi ning liitkaristuste mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohus asus seisukohale, et põhjendatult on kohtud asunud seisukohale, et tegemist

on kahe erineva süüteokoosseisuga – väljapressimise ja röövimisega ning kassatsioonis esitatud sellekohased väited luges Riigikohus põhjendamatuteks.

Samas leidis Riigikohus, et röövimise kvalifitseerimisel KarS prg. 200 lg 2 p.8 tunnusel

ei ole kohtud tähelepanu pööranud küsimusele, kas ja miks röövimisel kasutatud

signaalpüstol kvalifitseerub relvaseaduse järgi relvana. Käsitletavas kriminaalasjas

tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta ähvardas röövimisel kannatanut relvaga - signaalpüstoliga. 19. märtsil 2009. a toimepandud röövimise ajal kehtinud relvaseaduse § 11 lg 1 kohaselt mõistetakse relvana sama seaduse paragrahvis 11 nimetatud relvi ja

need on: tuli-, gaasi-, pneumo-, külm-, heit- ja elektrišokirelv. Millisesse relvaliiki

signaalpüstol kehtiva relvaseaduse alusel kuulub ja miks nii maa- kui ka

ringkonnakohus on signaalpüstolit pidanud relvaks KarS § 200 lg 2 p 8 mõttes,

kohtuotsustest ei nähtu. Kohtuotsustes puuduvad sellekohased põhjendused.

Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on aga kriminaalmenetluse oluline rikkumine

KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja seetõttu tühistas Riigikohus oma otsusega nii

ringkonna- kui ka maakohtu otsused selles osas . Samuti tühistati A. Tšudinovile mõistetud liitkaristus. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Samas märkis Riigikohus, et kui asja uuel arutamisel leitakse, et signaalpüstoli näol ei ole tegemist relvaga relvaseaduse tähenduses, tuleb siiski lahendada küsimus sellest,

kas signaalpüstol võib endast kujutada relvana kasutatavat muud eset. Relvana kasutatava muu esemena saab seda aga vaadelda üksnes juhul, kui röövimise tegelik ohtlikkus on tulenevalt signaalpüstoli omadustest suurem kui röövimise üldkoosseisu või kõlbmatu vahendiga röövimise korral - nt kui signaalpüstolist inimese pihta tulistamine võib olla kannatanu jaoks ohtlik ja kahjustada tema tervist või isegi elu.

Seega on Riiigkohtu otsusest väljaloetav, et minimaalseim karistusõiguslik

kvalifikatsioon toimepandud teole saab olla KarS prg. 200 lg 2 p.4 ja maksimaalseim

KarS prg. 200 lg 2 p.4 ja 8. Grupilise röövimisena A.Tšudinovi poolt toimepandu

kvalifitseerimist on Riigikohus pidanud seaduslikuks ja põhjendatuks ning selle üle enam uuel asja arutamisel vaidlust olla ei saanud. Vaidluse esemeks uuel arutamisel maakohtus oli röövimise kvalifitseeriva tunnuse e. KarS prg. 200 lg 2 p. 8 põhjendatus, KarS prg. 200 lg 2 alusel mõistetava karistuse määr ja kahe kohtuotsuse järgi e. karS prg. 65 lg 1 alusel (toimub samadel alustel nagu KarS prg. 64 ) mõistetav liitkaristus.

Harju Maakohtus uuel asja arutamisel loobus prokurör A.Tšudinovi süüdistamast

vaidlusaluse KarS prg. 200 lg 2 p.8 järgi e. valis kergeima kvalifikatsiooni, mida sel menetlusetapil ja Riigikohtu otsusest tulenevalt üldse valida sai. Prokurör pidas seetõttu

otstarbekaks lahendada kriminaalasi lõplikult kokkuleppemenetlusega ja pakkus

karistuseks KarS prg. 200 lg 2 p.4 järgi minimaalseimat karistusmäära, mida seadus võimaldab e. 3 aastat. Tegemist on jällegi süüdistavale soodsaima karistusõigusliku kohtlemisega. Eelmise kohtuotsusega oli karistuseks röövimise eest 3 aastat ja 2 kuud,

kusjuures uuel asja arutamisel olnuks just see karistusmäär piirkaristuseks üle millise

kohus ei oleks minna saanud, kuid seaduslikke takistusi samaväärse karistuse

mõistmiseks, olenemata ühe kvalifitseeriva tunnuse äralangemisest, kohtul ei olnud. Selle kinnituseks on KrMS prg. 340 lg 2 p.1,2, mis võimaldab apellatsioonikohtul ühe

kvalifitseeriva tunnuse äralangemisel jätta karistuse muutmata. KrMS prg. 341 lg 4 ei luba uuel arutamisel raskendada süüdistatava olukorda uue otsusega. KarS prg. 65 lg 1 alusel pakkus prokurör kokkuleppes liitkaristuseks (mille minimaalseim pikkus saanuks olla 4.a. ja 2 kuud ning maksimaalseim eelmise kohtuotsusega mõistetud 4 aastat ja 9

kuud) 4 aastat ja 4 kuud e. 2 kuud enam kui minimaalseim võimalus, kuid 5 kuud

vähem, kui maksmimaalseim. Arvestades asjaolu, et eelmise kohtuotsusega oli KarS

prg. 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kohaldatud karistuste osalise liitmise

põhimõtet, ei olnud ka mingit põhjendatud alust kohaldada uue otsusega karistuste

katmise põhimõtet. A.Tšudinovile mõistetud lõplikuks liitkaristuseks KarS prg. 65 lg 2

alusel nägi sõlmitud kokkulepe ette KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusele e. 4 aastale ja 4 kuule varem ärakandmata karistuse e. 3 aastat ja 3 kuud, täieliku liitmise ja lõpliku karistuse 7 aastat ja 7 kuud. KarS prg. 65 lg 2 ei näe ette karistuste liitmist

teisit, kui ainult täieliku liitmise teel. Lõplik kokkuleppes pakutud karistus oli seega 5 kuud lühem, kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus.

Harju Maakohus kinnitas oma 1.veebruari 2011.a. kohtuotsusega prokuröri poolt pakutud ja süüdistatava, tema kaitsja ja kannatanu poolt antud nõusolekuga sõlmitud kokkuleppe ning mõistis A.Tšudinovi süüdi KarS prg. 200 lg 2 p.4 alusel ja üksikkaristus ning liitkaristused mõisteti täpselt sellised nagu seda nägi ette sõlmitud kokkulepe.

APELLATSIOONI SISU:

Esitatud apellatsioonis taotleb A.Tšudinov maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist maakohtusse uueks arutamiseks. Ta väidab, et emotsionaalselt šokist

tingituna ei olnud ta päris adekvaatne, kui otsustas nõustuda prokuröri poolt pakutud kokkuleppega. Kokkuleppe tingimuste kohta ei saanud ta prokurörilt mõistlikke selgitusi ning ei pidanud ka nõu oma kaitsjaga. Ta ei olnud võimeline sel momendil analüüsima

oma tegusid ja andis allkirja kokkuleppele keeldudes sellega krimianalasja sisulisest arutamisest maakohtus. Kohtuistungil tekkisid kohtunikul ja prokuröril protsessuaalsed lahkarvamused ja nad vaidlesid 40 minutit. Peale vaidlust kohtunik lahkus saalist ja ei tundnud enam huvi kas ta jätkuvalt toetab kokkulepet. Sel ajal, kui kohtunik ja prokurlr

vaidlesid, küsis tema kaitsja käest, kas saab veel kokkuleppest loobuda ning kaitsja

teatas, et on juba hilja. Juba järgmisel päeval avaldas ta prokuröri poolt pakutud kokkuleppega mittenõustumisest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Vaidlustatud kohtuotsus oli tehtud kokkuleppemenetluses. Vastavalt KrMS prg. 318 lg 3

p.4-le ei saa apellatsiooni esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale,

välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega, s.t. kui on tegemist kokkuleppemenetlus reguleerivate sätete rikkumisega.

A.Tšudilov on esitanud apellatsioonis väited, mis tema arvates kinnitavad just kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete rikkumist.

Kohtukolleegium leiab, et tegemist on ilmselt põhjendamata ning see tuleb jätta läbi vaatamata KrMS prg. 326 lg 2 alusel.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava väited selles osas, et kokkulepe on sõlmitud

tema tahte vastaselt, on paljasõnalised. Süüdistatav kinnitas maakohtu istungil, et on

kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ning et kokkuleppe sõlmimine on olnud

vabatahtlik. Seega ei saa rääkida mingist ebaadekvaatsest seisundist, mis tingis

kokkuleppe sõlmimise. Veel märgib kohtukolleegium, et käesolevas määruses eeltoodud selgitused peaks olema piisavalt selged kinnitamaks, et sellise apellatsioonis

esitatud taotluse rahuldamine saab kaasa tuua ainult süüdistatava olukorra

raskendamise kuni varasema olukorrani e. kuni 5 kuud raskema karistuse mõistmise

uue kohtuotsuse tegemisel üldmenetluses, s.o. peale asja sisulist arutamist, mille läbiviimist süüdistatav taotleb. Sõlmitud kokkulepe ja selle alusel tehtud maakohtu otsus

kohtlevad süüdistatavat karistusõiguslikult maksmimaalselt leebeimal viisil. Ka fakt, et kohtunik ja prokurör enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa omavahel vestlesid, ei mõjuta seda seisukohta. Veel märgib kohtukolleegium, et maakotul ei olnud kohustust kokkuleppega nõustumiseks ja maakohus võinuks ka seda mitte kinnitada ja seda ka põhjusel, et puudub vaidlusalune kvalifitseeriv tunnus (prg.200 lg 2 p.8 ) või et pakutav karistus on liiga leebe.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil..

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava