2-20-13497/87 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuli 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13497

Kohtuasi

Kabimo AS hagi Nelgi Kinnisvara OÜ vastu

ÖM BYGG OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses Nelgi

Kinnisvara OÜ tunnustatud nõude tunnustamata

jätmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. septembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kabimo AS apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Kabimo AS (välismaine registrikood

983583350), lepingulised esindajad vandeadvokaadi abid

Gerli Helene Gritsenko ja Mari Agarmaa ning

vandeadvokaat Carri Ginter

Kostja (vastustaja) Nelgi Kinnisvara OÜ (registrikood

10490146), lepingulised esindajad vandeadvokaat Olev

Kuklase ja vandeadvokaadi abi Kristjan Madisson

Menetluse liik

Asja läbivaatamine kohtuistungil 15. juunil 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21. septembri 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-13497

resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta Kabimo AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Kabimo AS kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-20-13497

2 (20)

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli Kabimo AS (hageja) hagi Nelgi Kinnisvara OÜ (kostja)

vastu kostja nõude tunnustamata jätmiseks ÖM BYGG OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik)

pankrotimenetluses summas 2 765 216,05 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutati 1. novembril 2017 tsiviilasjas nr 2-15-1953 välja võlgniku

pankrot. Võlgniku pankrotihalduriks nimetati Maire Arm. Nõuete kaitsmise koosolek toimus

29. jaanuaril 2020. Maakohus kinnitas 25. märtsi 2020. a määrusega võlgniku

pankrotimenetluses pankrotihalduri esitatud jaotusettepaneku, mis põhines 29. jaanuari 2020. a

nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuetel. Kostja nõudest tunnustati 2 681 820,6 eurot I

järgu nõudena ja 83 395,45 eurot II järgu nõudena. Kostja nõude aluseks on Swedbank AS-lt

omandatud nõue 2 681 820,60 eurot, s.o laenulepingutest tulenev põhiosa 1 351 974,83 eurot,

viivis 227 885,43 eurot, intress 101 960,34 eurot ja leppetrahv 1 000 000 eurot, mis oli tagatud

kommertspandiga ja hüpoteekidega. Ülejäänud osa kostja nõudest, s.o 83 395,45 eurot, põhines

27. detsembri 2014. a laenulepingul.

1.2. Kostja nõudeavaldus põhineb võltsitud andmetel. Hageja sai 21. aprillil 2020 võlgniku

pangakonto väljavõtte, kust nähtub, et võlgnikule ei ole 27. detsembri 2014. a laenulepingu

alusel laenu üle kantud. Hageja leiab, et nimetatud laenuleping ning Swedbank AS-lt saadud

nõudega seonduvad 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on võltsitud,

mh kuna need on nii võlgniku kui ka kostja poolt allkirjastatud PP poolt omakäeliselt. Lisaks

näevad võlatunnistused sarnased välja ja on allkirjastatud sama värvi pastakaga. Kostja

nõudeavalduses pole arvestatud, et Swedbank AS-le tasuti 28. aprillil 2016 53 333 eurot

Suurekivi tn 2 kinnistu müügi arvelt. Nõudeavalduse lisad ei kajasta seda, mis suuruses nõue

Swedbank AS-lt 19. septembril 2016 kostjale loovutati. Kostja nõudeavalduses on esitatud

valeandmeid ka pandiõigustega seoses: pandiõigus tugineb kinnistule seatud hüpoteekidele, aga

võlgnikul ei olnud pankroti väljakuulutamisel kinnistuid, kuna need olid ära müüdud; võlgnikul

ei olnud väidetava kommertspandi ulatuses vallasvara ning nõudeavalduse lisadest ei selgu, mis

ulatuses on laenukohustus kommertspandiga tagatud. Nõudeavalduse lisas 1 esitatud nõuete

arvestus on ebaõige.

1.3. Kuna 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati kostja nõudeid, mis

põhinevad võltsitud andmetel, esines pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-s 2 sätestatud alus

võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja kostja nõude uuesti läbivaatamiseks. Hageja

esitas 16. juulil 2020 pankrotihaldurile taotluse võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks

ja nõuete uuesti läbivaatamiseks. Pankrotihaldur hageja taotlusele ei vastanud. Sellest

tulenevalt oli hagi esitamise tähtajaks 16. september 2020. Hagi esitati tähtaegselt.

2-20-13497

3 (20)

1.4. Võlgniku juhatuse liige PP tegi võlgniku varatuks, et hoiduda hageja kohtuotsusega

tunnustatud nõude 1 525 981,29 euro täitmisest. Võlgniku pankrotimenetluse kontrollimiseks

fabritseeris PP kostja, Esmar Holding OÜ ja enda nõude aluseks olevaid andmeid.

1.5. Hageja ei saanud oma vastuväiteid esitada varem, sest hageja sai võlgniku arvelduskonto

väljavõtted alles 2020. a kevadel ja arvelduskontode väljavõtted on olulised tõendid võltsitud

andmetel põhinevate nõuete ümberlükkamiseks.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hagiavalduse eesmärk on kaitstud nõuete uus läbivaatamine pankrotimenetluse

venitamiseks olukorras, kus kohus on jaotusettepaneku juba kinnitanud ja haldur peaks esitama

kohtule lõpparuande. Võlausaldaja ei saa pärast nõuete kaitsmise koosolekut ja

jaotusettepaneku kinnitamist tekitada uut nõuete vaidlustamise tähtaega või uut nõuete

kaitsmise koosolekut.

2.2. Hagiavalduses esile toodud asjaolud ei anna PankrS § 106 lg 2 järgi alust tunnustatud

nõuete uueks läbivaatamiseks. Hagejale olid kõik hagis toodud asjaolud teada juba 29.

novembril 2017. Kui hagejale jäi nõude arvestus ebaselgeks või nõudeavalduse lisadest nähtus

vastuolulist infot, pidi hageja sellised vastuväited esitama nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus

nõuded on kaitstud, vastuväiteid ei esitatud ja nõuete kaitsmise tulemusi ei vaidlustatud ning

kohus on kinnitanud jaotusettepaneku, mida samuti pole vaidlustatud, ei ole võimalik kostja

nõudeid uuesti sisuliselt läbi vaadata.

2.3. Hageja viide kinnisasjadega seotud probleemidele on kohtu eksitamine. Nõudeavalduses

on välja toodud, et võlgniku kinnisasjad, mis olid koormatud kostja kasuks seatud

hüpoteekidega, realiseeriti täitemenetluse käigus ja kostja arvestas oma nõudest maha nende

kinnisasjade realiseerimisel saadud summad. Kostja nõudeavalduses ja selle lisades on selgelt

välja toodud, et pandiõigus tugineb kommertspandile. Ebaõige on hageja väide, et võlgnikul ei

olnud pankrotimenetluse ajal vara. Pankrotihaldur tegeles korduvalt võlgnikule kuulunud

vallasvara müümisega. Kommertspant oli seatud võlgniku vallasvarale ja kostja omandas

Swedbank AS-lt lisaks nõudele ka kommertspandid.

2.4. Hageja samastab ekslikult PP nende juriidiliste isikutega, kelle juhatuse liige ta on ja kelle

vahel kokkuleppeid sõlmiti.

2.5. Hageja väide, et kostja nõue põhineb võltsitud andmetel, on paljasõnaline. Hageja ei ole

esitanud võltsimise kohta ühtki põhjendust ega tõendit.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kohus jättis rahuldamata hageja 23. augusti 2022. a ekspertiisitaotluse. Kohus oli andnud

pooltele tähtaja täiendavate asjaolude, tõendite ja seisukohtade esitamiseks hiljemalt 15. juulil

2022, mis oli ekspertiisitaotluse esitamiseks möödunud. Hageja hilinenult esitatud taotluse

menetlemine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimise, sest kohus määras 27. mai

2022. a määrusega pooltele tähtaja täiendavate asjaolude, tõendite ja seisukohtade esitamiseks

hiljemalt 15. juulil 2022 ning tähtaja vastaspoole esitatule vastamiseks 23. augustil 2022,

määras lõpetada eelmenetlus 23. augustil 2022 ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks

2-20-13497

4 (20)

21. septembri 2022. Hageja ei toonud välja, mis takistas tal esitada ekspertiisitaotlus varem.

Hageja märkis juba hagiavalduses, et laenuleping ja võlatunnistused on võltsitud. Hageja oleks

pidanud ekspertiisitaotluse esitama hiljemalt 15. juulil 2022, kuid tegelikult juba hagiavalduses.

3.2. Puudub vaidlus, et:

-

tsiviilasjas nr 2-15-1953 kuulutati 1. novembril 2017 välja võlgniku pankrot ja määrati

pankrotihalduriks Maire Arm;

-

29. jaanuaril 2020 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek;

-

Harju Maakohus kinnitas 25. märtsi 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1953

võlgniku pankrotihalduri esitatud jaotusettepaneku, mis põhines 29. jaanuari 2020. a

nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuetel. Hagejal on kohtuotsusel põhinev

tunnustatud nõue võlgniku vastu 1 525 981,29 eurot. Kostja nõudest on I järgu nõudena

tunnustatud 2 681 820,6 eurot ja II järgu nõudena 83 395,45 eurot;

-

hageja esitas 16. juulil 2020 pankrotihaldurile taotluse võlausaldajate üldkoosoleku

kokkukutsumiseks ja kostja nõuete uuesti läbivaatamiseks PankrS § 106 lg 2 alusel.

Pankrotihaldur hageja taotlusele ei vastanud;

-

hagi esitati kohtule 16. septembril 2020, s.o tähtaegselt.

3.3. Maakohus märkis, et kuna nõuete kaitsmise koosolek toimus 29. jaanuaril 2020 ja hagi

esitati 16. septembril 2020, tuli kohaldada enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-t

2. Selle sätte kohaselt kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud

andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt

rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise

võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS

§ 106 lg 3 järgi otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri

hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist

uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul, arvates läbivaatamise nõude esitamisest. Hagi võib

esitada ühe kuu jooksul alates päevast, millal möödus üks kuu uue koosoleku kokkukutsumise

nõude esitamisest. Kohus selgitas, et pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited

nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel

võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma

vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus

võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei

tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem

PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda

juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks

usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2

nimetatud asjaoludest (Riigikohtu 9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13386, p 12).

3.4. Hagejal puudus alus PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel kostja nõude uut läbivaatamist nõuda.

Hageja ei näidanud, et pärast nõuete kaitsmise koosolekut ilmnesid võltsituse asjaolud, mida

hageja ei teadnud ega saanud teada nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Õige ei olnud hageja väide,

et kogu kostja nõudega seotud probleemistik selgus võlgniku arvelduskontode uurimisel.

Hageja eesmärk oli kunstlike meetoditega ennistada möödalastud nõuete vaidlustamise tähtaeg.

3.5. Vaidlus puudus, et hagejal oli juba enne 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekut

olemas kostja nõudeavaldus ja selle lisad. Kostja nõudeavaldusele olid lisatud kostja nõuete

arvestus, 20. septembri 2016. a võlatunnistus, 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus, 19. septembri

2-20-13497

5 (20)

2016. a nõuete loovutamise leping, võlgniku ja Swedbank AS (endise nimega Hansapank)

sõlmitud arvelduskrediidilepingud koos lisadega ja laenulepingud, hüpoteekide seadmise

lepingud, väljavõte kommertspandiregistrist, tagatiste üleandmise leping, teatis nõude

loovutamisest, kohtutäituri tulemi jaotuskava, kommertspandilepingud ja 27. detsembri 2014.

a laenuleping. Vaidlust ei ole, et nimetatud lisade hulgas ei olnud võlgniku arvelduskonto

väljavõtet ega 27. detsembril 2014 sõlmitud laenulepingu maksekorraldust, millest nähtuks

kostja poolt võlgniku arvelduskontole 50 000 euro ülekandmine. Hageja sai 21. aprillil 2020

enda valdusesse võlgniku arvelduskonto väljavõtted. Võlgniku pangakonto väljavõttest kostja

poolt võlgnikule 50 000 euro laenu andmist ei nähtu. Võlgniku pankrotihaldur edastas

29. novembril 2017 hageja lepingulisele esindajale vandeadvokaat Triin Toomile kostja

nõudeavalduse ja selle aluseks olevad dokumendid ja 18. veebruaril 2019 nõuete nimekirja,

milles on kollasega märgitud summad, mis on tema arvates kindlasti vaidlustavad, ja oranžiga

need, mida tuleks veel kontrollida. Võlgniku nõuete nimekirjas on kostja nõude osas kollasega

märgitud leppetrahv 1 000 000 eurot ja märkusena toodud „esmakordselt võlatunnistus“ ning

oranžiga on märgitud laenulepingust tulenev nõue 83 395,45 eurot. Nimetatud tõenditest

nähtus, et hageja teadis aasta aega enne nõuete kaitsmise koosoleku toimumist nõuetega seotud

väidetavastest küsitavustest, mida oleks enne nõuete kaitsmise koosolekut tulnud paluda kostjal

või pankrotihalduril täpsustada ja vajadusel esitada nõuete kaitsmisel sellekohane vastuväide.

3.6. Hagejale oli juba nõuete kaitsmisel teada, et 27. detsembri 2014. a laenulepingu oli nii

kostja kui ka võlgniku poolt allkirjastatud omakäeliselt PP, kes oli mõlema juhatuse liige. Seega

pidi hageja esitama vastuväited laenulepingu võltsituse ja rahatuse kohta juba nõuete kaitsmise

koosolekul. Lisaks ei nähtunud 27. detsembri 2014. a laenulepingust, et kostja pidi laenusumma

50 000 eurot üle kandma võlgniku arvelduskontole. Selle, kuidas kostja poolt võlgnikule laenu

andmine on toimunud, oleks saanud välja selgitada enne nõuete kaitsmise koosolekut. Kuna

hageja ei ole enne nõuete kaitsmise koosolekut ega ka koosolekul taolist informatsiooni saada

soovinud, ei pidanud kostja sellist teavet ja tõendeid ka esitama.

3.7. Kuna 19. septembril 2016 Swedbank AS ja kostja vahel sõlmitud nõuete loovutamise

leping ning 20. septembril 2016 ja 31. oktoobril 2017 võlgniku ja kostja vahel sõlmitud

võlatunnistused olid hagejale esitatud enne nõuete kaitsmise koosolekut, siis oli hagejal nende

dokumentidega piisavalt aega tutvuda ja hagejal oleks pidanud väidetav kahtlus võlatunnistuste

võltsituse osas tekkima juba enne nõuete kaitsmise koosolekut. Seega oleks hageja pidanud

esitama vastuväited võlatunnistuste võltsituse osas juba nõuete kaitsmise koosolekul.

3.8. Ainus asjaolu, mida hageja sai teada 21. aprillil 2020 saadud võlgniku arvelduskonto

väljavõtetest, on see, et sealt ei nähtu 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenusumma

kandmine võlgniku arvelduskontole. Kuidas olid hageja väited andmete võltsituse kohta seotud

võlgniku arvelduskontoga tutvumisega, jäi kohtule arusaamatuks. Muu hulgas polnud selge,

kuidas on hageja etteheide selle kohta, et kostja nõudeavalduses pole viidatud Swedbank AS

nõude vähenemisele kinnistu müügist saadud 53 333 euro võrra, seotud väidetavalt võltsitud

andmetega ja 21. aprillil 2020 võlgniku arvelduskonto väljavõtetega tutvumisega.

3.9. Hageja ei tõendanud, et kostja nõudeavalduse aluseks on võltsitud andmed. Hageja sisustas

andmete võltsituse sellega, et laenuleping ja võlatunnistused olid sõlmitud nii võlgniku kui ka

kostja nimel PP poolt ja võisid olla allkirjastatud muul kuupäeval kui dokumendile märgitud.

Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus

märgitud ajal, ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Seega ei saa

asjaolust, et laenuleping ja võlatunnistused võivad olla allkirjastatud neile märgitud

kuupäevadest hiljem, järeldada, et tegemist on võltsitud dokumentidega. Hageja ei ole välja

2-20-13497

6 (20)

toonud, et laenuleping ja võlatunnistused oleks sõlmitud teistsugustel tingimustel, mida oleks

hiljem kellegi huvide kahjustamise eesmärgil muudetud.

3.10. Olukord, kus üks võlausaldaja pärast teise võlausaldaja nõude tunnustamist (kaitsmist)

leiab, et nõude aluseks olev dokument (laenuleping või võlatunnistus) kajastab nõuet, mida

tegelikult ei eksisteeri (või ei eksisteeri dokumendist nähtuvas ulatuses), ei ole käsitatav

andmete võltsimisena PankrS § 106 lg 2 mõttes. Võlausaldaja poolt põhjendamata, vaieldaval

õiguslikul alusel või piisavalt dokumenteerimata nõude esitamine ei ole käsitatav võltsimisena.

Niisuguste nõuete puhul on nii pankrotihalduril kui ka teistel võlausaldajatel võimalik esitada

oma õiguste kaitseks korralisel nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastuväide, millisel juhul

lahendatakse nõude olemasolu või puudumise küsimus PankrS § 106 lg 1 alusel nõudeavalduse

esitanud võlausaldaja hagi alusel.

3.11. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis jäid menetluskulud hageja kanda. Kohus otsustas määrata

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2

alusel mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta kostja nõue 2 765 216,05 eurot võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.

Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti PankrS § 106 lg-t 2. 27.

detsembri 2014. a laenuleping oli olemas nõuete kaitsmise koosoleku ajal, kuid hagejal puudus

siis alus arvata, et laenu ei antud. Nõudeavaldus ja selle lisad ei andnud hagejale alust arvata,

et kostja nõue on võltsitud. Laenuleping on tõend laenu andmise kohta. Seetõttu puudus ka

vajadus küsida võlgniku arvelduskonto väljavõtteid, kontrollimaks laenu andmist. Seadusest

tulenevalt kehtib eeldus, et nõuete kaitsmiseks esitatud nõuded põhinevad tõestel andmetel ja

ei ole võltsitud. Hagejale selgus alles võlgniku pangakonto väljavõttest, et kostja ei ole

võlgnikule 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenu andnud. Võltsitusele viitavad

asjaolud said hagejale teatavaks võlgniku arvelduskonto saamisel, seetõttu ei teadnud ega

saanudki hageja neid teada nõuete kaitsmise ajal. Hageja hakkas uuesti läbi vaatama kostja

nõudeavaldust ja selle lisasid. Hagejas tekitas kostja nõude puhul kahtlust ka asjaolu, et

27. detsembril 2014 sõlmitud laenuleping on kahepoolselt omakäeliselt allkirjastatud PPi poolt.

Esialgu ei olnud hagejal omakäeliste allkirjade pinnalt tekkinud kahtlust laenulepingu

võltsituses, kuna selleks puudus alus. Hageja ei pidanud tegutsema eeldusel, et nõue võib

põhineda võltsitud andmetel, ja nõudma eraldi välja võlgniku arvelduskonto väljavõtteid.

4.2. Kostja ei ole esitanud tõendeid laenu saamise kohta. Kui hageja on tõendanud, et

nõudeavaldus sisaldas võltsitud või ebaõigeid andmeid, on kostja kohustus oma nõuet tõendada.

4.3. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostja nõudeavalduse aluseks on

võltsitud andmed. Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses võltsitud dokumente. Kostja

nõudeavaldus on võltsitud dokument, kuivõrd see põhineb võltsitud andmetel. Kuna võlgniku

arvelduskonto väljavõtetelt ei nähtu laenu andmist kostja nõudeavalduses näidatud ulatuses, siis

tunnustati ebaõigesti kostja II järgu nõuet 83 395,45 euro ulatuses. Lisaks allkirjastas PP

dokumendi omakäeliselt ajal, mil oli võimalus anda digiallkiri. See annab alust arvata, et PP

võis üritada varjata laenulepingu allkirjastamise kuupäeva, mille kohta oleks digiallkirja andes

jäänud ajatempel. Kohtupraktikas on leitud, et tagantjärgi varasema kuupäevaga tehtud

2-20-13497

7 (20)

dokument on võltsitud dokument. Seega, isegi kui laenulepingu allkirjastas pädev isik, ei

tähenda see seda, et tegemist ei saaks olla võltsitud dokumendiga. Omakäelise allkirja võltsitus

ei ole ka asjaolu, mis sai hagejale olla teada nõuete kaitsmise koosolekul. Kui kohus oleks

ekspertiisi määranud, oleks ta saanud vastuseks, et kaitsmisele esitati võltsitud dokumendid.

4.4. Kohus leidis, et laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks pidanud laenatud 50 000 eurot

kandma võlgniku arvelduskontole. Hageja ei pidanud nõuete kaitsmise koosolekul eeldama, et

kuna arvelduskontole tasumise klausel laenulepingust puudub, anti laen üle mõnel muul viisil.

Kostja ei ole ka kohtumenetluses tõendanud, et võlgnikule anti laenu muul viisil. Seega on

kohtuotsus oletuslik.

4.5. Ka kostja nõudeavaldusega esitatud võlatunnistused on võltsitud. 20. septembri 2016. a

võlatunnistuses sisaldub leppetrahvi nõue 1 000 000 eurot, mida tunnustati ebaõigesti. Taolise

ebamõistlikult suure leppetrahvi kokkuleppimiseks puudus õiguslik kohustus ja vajadus ning

majanduslik põhjendus, samuti polnud reaalne, et võlgnik suudaks nõude tähtaegselt tasuda.

Leppetrahvi ainus eesmärk oli kunstlikult suurendada kostja nõuet pankrotimenetluses.

Tegemist on tõenäoliselt tagantjärgi koostatud dokumendiga. Lisaks sõlmiti võlatunnistus

väidetavalt saneerimismenetluse ajal, st ajal, mil PP pidi võlgniku kohustusi võlausaldajate ees

vähendama. Kui 20. septembril 2016 poleks võlatunnistust sõlmitud, poleks kostjal

leppetrahvinõuet võlgniku vastu. Selline tehing on ka tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

31. oktoobri 2017. a võlatunnistusega, millele kirjutas nii kostja kui ka võlgniku esindajana

omakäeliselt alla PP, tunnistas võlgnik võlga 2 681 820,60 eurot, sh oli sinna arvestatud

eelmisel võlatunnistusel rajanev leppetrahv. Seejuures 1. novembril 2017 kuulutati välja

võlgniku pankrot. Vähemalt esimese võlatunnistuse tagantjärgi koostamisele viitab asjaolu, et

mõlemad võlatunnistused näevad sarnased välja ja on allkirjastatud sama värvi pastakaga, mis

viitab sellele, et need on tehtud samaaegselt. Tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisis leidis

Eesti Kohtuekspertiisi

Instituut (EKEI), et

teised

PP

vormistatud

ja võlgniku

pankrotimenetluses esitatud dokumendid on võltsitud. Tulenevalt esimese võlatunnistuse

võltsitusele sisaldab ka teine võlatunnistus teadvalt valesid andmeid, st tegemist on

intellektuaalse võltsimisega isegi juhul, kui teise kuupäev on õige.

4.6. Kostja esitas nõudeavalduses laenulepingust nr 12-025129 tuleneva nõude täies ulatuses,

arvamata sellest maha Suurekivi tn 2 kinnistu müügist makstud 53 333 eurot. Seega on

võimalik, et Swedbank AS-ile on veelgi suuremas ulatuses nõue ära makstud, võrreldes

nõudeavalduses märgitud summaga, ja neid asjaolusid pole pankrotimenetluses kontrollitud.

4.7. Hagejal on PankrS § 106 lg 2 alusel õigus nõuda kostja nõude läbivaatamist täies ulatuses.

Kohtul on õigus ja kohustus nõuda, et kostja esitaks tõendid kogu nõude põhjendamiseks.

4.8. Maakohus järeldas vastuolus seadusega, et kuna pankrotihaldur oli edastanud hageja

esindajale tabeli, milles olid värviliselt märgitud summad, mis on kindlasti vaidlustatavad või

mida tuleks kontrollida, siis oli hageja aasta aega enne nõuete kaitsmise koosolekut teadlik

nõuetega seotud väidetavatest küsitatavustest, mida oleks tulnud lasta kostjal või

pankrotihalduril enne nõuete kaitsmise koosolekut täpsustada ja vajadusel esitada sellekohane

vastuväide. Olukorras, kus halduril on alust nõudes kahelda, on tal kohustus nõue vaidlustada.

Kui üle kümne aasta pankrotihaldurina tegutsenud diplomeeritud ja tunnustatud haldur juba

leidis, et nõuete kaitsmise koosoleku ajal ei olnud piisavalt alust nõuet vaidlustada, ei saanud

kohus heita vaidlustamata jätmist ette hagejale kui võlausaldajale.

4.9. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja ekspertiisitaotluse. Siinse tsiviilasjaga

analoogses tsiviilasjas nr 2-20-13496 korraldati ekspertiis, mille tulemusel leidis EKEI, et

2-20-13497

8 (20)

Esmar Holding OÜ esitatud dokumendid võlgniku pankrotimenetluses on suure tõenäosusega

võltsitud. Sellest ajendatuna esitas hageja nii käesolevas kohtuasjas kui ka tsiviilasjas nr 2-20-

13499 ekspertiisitaotluse kostjate nõuete aluseks olnud dokumentide kohta ekspertiisi

korraldamiseks. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 on ekspertiisiga kinnitatud sama isiku

poolt esitatud samasuguse dokumendi võltsitus samas asjas ning tsiviilasjas nr 2-20-13499

rahuldas kohus hageja ekspertiisitaotluse, annab piisava aluse ekspertiisi määramiseks. Sellele

vaatamata jättis kohus ekspertiisitaotluse rahuldamata. Sellega rikkus kohus TsMS § 277 lg-d

1 ja 4.

4.10. Arvestades, et maakohus tegi ebaõige otsuse, tuleb tühistada maakohtu otsus ka

menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

menetluskulud kostja kanda.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

6. Ringkonnakohtus toimus 15. juunil 2023 kohtuistung, millel kohus jättis mh rahuldamata

hageja apellatsioonkaebuses sisaldunud taotluse rahuldada tema 23. augusti 2022. a

ekspertiisitaotlus, kohustada kostjat esitama kohtule ekspertiisi tegemiseks 27. detsembri 2014.

a laenuleping, 20. septembri 2016. a võlatunnistus ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus,

määrata ekspertiisi tegijaks EKEI ja paluda EKEI-l vastata küsimusele, kas nimetatud

dokumentidel esineb tunnuseid, mis viitavad, et dokumendid ei ole koostatud neile märgitud

ajal.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

8. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel

aluseks.

8.1. Praeguse otsuse p-s 3.2 loetletud asjaolud, samuti järgmised asjaolud seoses kostja

nõudeavalduse ja selle lisadega:

-

kostja tunnustatud nõue 2 765 216,05 eurot koosneb (vt maakohtu otsuse p-d 52 ja 56):

(i)

2 681 820,60 euro ulatuses Swedbank AS-lt omandatud nõudest ja leppetrahvist

(laenulepingutest tulenev põhiosa 1 351 974,83 eurot, viivis 227 885,43 eurot,

intress 101 960,34 eurot, leppetrahv 1 000 000 eurot) (I järgu nõue);

(ii)

83 395,45 euro ulatuses 27. detsembril 2014 võlgniku ja kostja vahel sõlmitud

laenulepingust tulenevast nõudest (II järgu nõue).

-

enne 29. jaanuari 2020. a nõuete kaitsmise koosolekut oli hagejal olemas kostja

nõudeavaldus ja selle lisad, kusjuures kostja nõudeavaldusele olid lisatud: kostja nõuete

arvestus, 20. septembri 2016. a võlatunnistus, 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus, 19.

septembri 2016. a nõuete loovutamise leping, võlgniku ja Swedbank AS-ga (endise

2-20-13497

9 (20)

nimega Hansapank) sõlmitud arvelduskrediidilepingud koos lisadega ja laenulepingud,

hüpoteekide

seadmise

lepingud,

väljavõte

kommertspandiregistrist,

tagatiste

üleandmise leping, teatis nõude loovutamisest, kohtutäituri tulemi jaotuskava,

kommertspandilepingud ja 27. detsembri 2014. a laenuleping (maakohtu otsuse p 59; I

kd, tl-d 15–120);

-

võlgniku pankrotihaldur Maire Arm on 29. novembril 2017 edastanud hageja

lepingulisele esindajale vandeadvokaat Triin Toomile kostja nõudeavalduse ja selle

aluseks olevad dokumendid (II kd, tl-d 65–155) ja 18. veebruaril 2019 nõuete nimekirja,

milles on kollasega märgitud summad, mis on tema arvates kindlasti vaidlustatavad, ja

oranžiga need, mida tuleks veel kontrollida (II kd, tl 64/1); võlgniku nõuete nimekirjas

on kostja nõude osas kollasega märgitud leppetrahv 1 000 000 eurot ja märkusena

toodud „esmakordselt võlatunnistus“ ning oranžiga on märgitud laenulepingust tulenev

nõue 83 395,45 eurot (II kd, tl 64/2) (maakohtu otsuse p 60).

8.2. Järgmised asjaolud seoses kostja 27. detsembri 2014. a laenulepingust tuleneva nõudega

(vt maakohtu otsuse p 60):

-

kostja nõudeavalduse lisana esitatud 27. detsembri 2014. a laenulepingu kohaselt annab

kostja AS-le Esmar Ehitus (praegune võlgnik) laenu 50 000 eurot, intressiga 6% ja laenu

tagastamise tähtajaga 30. juuni 2015. Laenulepingule on mõlema poole poolt

omakäelise allkirja andnud PP, kes oli nii võlgniku kui ka kostja juhatuse liige

(maakohtu otsuse p-d 60 ja 62; I kd, tl 120);

-

kostja nõudeavaldusele ei olnud lisatud maksekorraldust, millest nähtuks kostja poolt

võlgniku arvelduskontole 50 000 ülekandmine.

8.3. Järgmised asjaolud seoses kostja Swedbank AS-lt loovutuse teel saadud nõudega (vt

maakohtu otsuse p 64):

-

19. septembril 2016 loovutas Swedbank AS oma arvelduskrediidilepingutest tulenevad

nõuded võlgniku vastu kostjale (kogusummas 1 544 985,98 eurot). Swedbank AS

loovutas kostjale ka hüpoteegid, kommertspandid, garantiid, käendused ja varaliste

õiguste pandilepingud (I kd, tl-d 19–22);

-

20. septembril 2016 sõlmis PP nii võlgnikku kui ka kostjat esindades võlatunnistuse,

millega võlgnik tunnistas võlga kostja ees. Võlatunnistusega lepiti kokku, et võlgnik

peab kostjale võla 1 544 985,98 eurot tasuma hiljemalt 31. detsembril 2016; kui võlga

selleks kuupäevaks ei tasuta, peab võlgnik tasuma 1 000 000 eurot leppetrahvi ja 0,05%

viivist iga viivitatud päeva eest (I kd, tl 17 pöördel);

-

kostja nõudeavalduses sisaldubki leppetrahvi nõue 1 000 000 eurot (I kd, tl-d 15–16).

9. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et asja lahendamisel tuleb lähtuda PankrS

redaktsioonist, mis kehtis kuni 31. jaanuarini 2021 (vt ka 15. juuni 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:28:52). See tuleneb kehtiva PankrS § 193 lg-st 5, mille kohaselt kui

pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2021. aasta 1. veebruari, kohaldatakse nõuete

kaitsmisele ja tunnustamisele mh PankrS 5. ptk 2. jao redaktsiooni, mis kehtis 2021. aasta 31.

jaanuarini. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et võlgniku pankrot kuulutati välja 1.

novembril 2017. Seega on võlgniku pankrotiavaldus menetlusse võetud enne 2021. aasta 1.

veebruari. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, arvestades, et

maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 53 ebatäpselt, et enne 2021. aasta 1. veebruari

2-20-13497

10 (20)

kehtinud PankrS redaktsiooni kohaldamine on tingitud nõuete kaitsmise koosoleku toimumise

(29. jaanuar 2020) ja hagi esitamise (16. september 2020) ajast.

10. Kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS kohaselt toimub nõuete kaitsmine võlausaldajate

üldkoosolekul. PankrS § 103 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk

ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul

vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur

nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. PankrS § 105 kohaselt ei saa nõuete kaitsmise

koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS

§ 106 lg-s 2 nimetatud juhul. PankrS § 106 lg-st 2 tuleneb, et kui ilmneb, et nõude või

pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku

kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise

koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti

läbi. Sama paragrahvi 3. lõike esimese lause kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole

nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul, arvates

läbivaatamise nõude esitamisest, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja,

võlgniku või halduri hagi alusel kohus.

11. Praeguses asjas on hageja esitanud hagi kostja 2 765 216,05 euro suuruse nõude

tunnustamata jätmiseks võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel, tuginedes

sellele, et pärast nõuete kaitsmise koosolekut on ilmnenud, et kostja nõude tunnustamine

põhineb võltsitud andmetel. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on esitanud hagiavalduse

PankrS § 106 lg 3 teisest lausest tuleneva tähtaja jooksul.

12. Riigikohus on 9. juunil 2021 tsiviilasjas nr 2-18-13387 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et

pankrotimenetluses peaks võlausaldaja nõudele vastuväidete esitamiseks õigustatud isik

esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad

vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb

sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Nõuete kaitsmise koosolekul

toimunut on võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (vt

ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-15, p 13). PankrS § 106 lg 2

viitab samuti sellele, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“,

et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et

olukorras, kus isik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud

andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet,

ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks,

et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb isikul muuta kohtu

jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106

lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et hoolas võlgniku juhatuse

liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud

nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte

ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist.

13. Asjas kohalduva PankrS § 106 lg 2 sõnastuse ja viidatud Riigikohtu seisukoha põhjal tuleks

hagejal selleks, et kohtul oleks alust PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel kostja tunnustatud nõue

või pandiõigus sisuliselt läbi vaadata (s.o otsustada selle tunnustamise põhjendatuse üle):

-

tuua esile ja tõendada asjaolud, millest nähtuvalt kostja nõude või pandiõiguse

tunnustamine põhineb võltsitud andmetel;

2-20-13497

11 (20)

-

muuta kohtu jaoks usutavaks, et enne nõude või pandiõiguse tunnustamist hageja ei

teadnud ega pidanudki teadma neist asjaoludest, millele tuginedes hageja leiab, et kostja

nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel.

14. Hageja on tuginenud menetluses järgmistele asjaoludele, millest tema hinnangul tuleks

järeldada, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel:

1) 27. detsembri 2014. a laenuleping on võltsitud: PP on allkirjastanud selle omakäeliselt

nii võlgniku kui ka kostja poolt ning tõenäoliselt tagantjärgi; võlgniku pangakonto

väljavõtetest nähtuvalt pole võlgnikule 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel

nõudeavalduses märgitud ulatuses laenu välja makstud;

2) 20. septembri 2016. a võlatunnistus ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus on võltsitud:

PP on allkirjastanud need omakäeliselt nii võlgniku kui ka kostja poolt ning tõenäoliselt

tagantjärgi ja samaaegselt; võlatunnistused näevad sarnased välja ja need on

allkirjastatud sama värvi pastakaga; isegi kui hilisema võlatunnistuse kuupäev on õige,

sisaldab see teadvalt valeandmeid; võlatunnistustega tekitati võlgnikule kohustusi

juurde saneerimismenetluse ajal, mil tulnuks neid vähendada; 20. septembri 2016. a

võlatunnistusest nähtuvas suuruses leppetrahvi kokkuleppimiseks puudus õiguslik

kohustus, vajadus ja majanduslik põhjendus, samuti polnud reaalne, et võlgnik suudaks

nõude tähtaegselt tasuda; sellises leppetrahvis kokkuleppimine ei ole eluliselt usutav ja

on vastuolus heade kommetega;

3) kostja nõudeavalduses pole arvestatud, et Swedbank AS-le tasuti 28. aprillil 2016

53 333 eurot Suurekivi tn 2 kinnistu müügi arvelt; kostja nõudeavalduse lisad ei kajasta

seda, mis suuruses nõue Swedbank AS-lt 19. septembril 2016 kostjale loovutati;

4) nõudeavalduses on esitatud valeandmeid pandiõigustega seoses: pandiõigus tugineb

kinnistule seatud hüpoteekidele, aga võlgnikul ei olnud pankroti väljakuulutamisel

kinnistuid, kuna need olid ära müüdud; võlgnikul ei olnud väidetava kommertspandi

ulatuses vallasvara ning nõudeavalduse lisadest ei selgu, mis ulatuses on laenukohustus

kommertspandiga tagatud;

5) kostja esitatud nõudeavaldus põhineb võltsitud andmetel ja selles on esitatud eksitavaid

andmeid nõude suuruse kohta; nõudeavalduse lisas 1 olev nõuete arvestus on ebaõige.

15. Kolleegium märgib, et otsuse p-s 14 loetletud asjaoludest nr 3 ja 4 seonduvad kostja nõuete

(suuruse) või pandiõiguse sisulise põhjendatusega, mitte nõude või pandiõiguse tunnustamise

aluseks olevate andmete võltsitusega. Sellised vastuväited tuleb PankrS § 106 lg 1 järgi esitada

nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 106 lg 2 võimaldab vaidlustada võlausaldaja nõuet

pärast nõuete kaitsmise koosolekut üksnes selles normis sätestatud erandlikel asjaoludel, s.o

kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel (vt praeguse otsuse p-s 12

viidatud Riigikohtu praktika). Seega ei ole PankrS § 106 lg 2 kohaldatav olukorras, kus hageja

arvates kostjal tema nõudeavalduses märgitud (ja tunnustatud) nõuet või pandiõigust tegelikult

ei ole, vaid hageja peab kostja nõude uueks läbivaatamiseks esile tooma ja tõendama, et

väidetav nõue või pandiõigus põhineb andmetel (nt nõudeavaldusele lisatud dokumentidel), mis

on võltsitud. Kostja nõude aluseks olevate andmete väidetava võltsitusega seonduvad p-s 14

loetletud hageja väidetest nr 1 ja 2, milles hageja tugineb kostja nõudeavaldusele lisatud

dokumentide võltsitusele. Väide nr 5 ei ole eraldiseisev, vaid see, kas nõudeavalduses esitatud

nõue põhineb võltsitud andmetel ja kas nõuete arvestus on õige, sõltub hageja muude väidete

põhjendatusest. Seega võiks PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks anda praegusel juhul alust see,

kui hageja oleks menetluses tõendanud, et 27. detsembri 2014. a laenuleping ja/või 20.

septembri 2016. a või 31. oktoobri 2017. a võlatunnistus on võltsitud, ning põhistanud, et ta ei

2-20-13497

12 (20)

teadnud ega pidanudki sellest teadma juba nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Ehkki hageja muud

väited ei ole kolleegiumi hinnangul sellised, mis võiks anda alust PankrS § 106 lg 2

kohaldamiseks, hindab kolleegium järgnevalt kõigi p-s 14 toodud väidete osas, kas tegemist on

asjaoluga, mis ilmnes hagejale pärast kostja nõude tunnustamist (p-d 16–18), ning kas hageja

on vastavat väidet menetluses tõendanud (p-d 19–20).

16. Hageja on menetluses, sh ringkonnakohtus väitnud, et talle „ilmnes“ PankrS § 106 lg 2

tähenduses, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel, sellest, kui hageja sai 21.

aprillil 2020 võlgniku pangakonto väljavõtted ja neist nähtus, et võlgnikule ei ole 27. detsembri

2014. a laenulepingu alusel laenu üle kantud (16. septembri 2020. a hagiavalduse p 10; hageja

12. juuli 2021. a seisukoha p 2; maakohtu 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:02:23 ja 00:12:01; vt ka ringkonnakohtu 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:40:19, 00:40:57 ja 00:41:56). Maakohus tuvastas ja ka apellatsioonimenetluses ei ole

vaidlust, et hageja sai võlgniku arvelduskonto väljavõtted enda valdusesse 21. aprillil 2020 ning

neist ei nähtu kostja poolt võlgnikule 50 000 euro suuruse laenu andmist (maakohtu otsuse p

60; I kd, tl-d 126–147). Eelnevale vaatamata leiab kolleegium, et hageja teadis või vähemalt

pidi teadma juba nõuete kaitsmise koosoleku ajal seda, et võlgnikule ei pruugi olla 27.

detsembri 2014. a laenulepingu alusel laenu üle kantud, mistõttu ta oleks pidanud kostja nõude

põhjendatuse hindamiseks haldurilt või kostjalt endalt lisainfot küsima ja vajadusel nõudele

vastuväite esitama.

16.1. Kolleegium nõustub maakohtuga (vt maakohtu otsuse p-d 61 ja 62), et tuvastatud

asjaoludest (praeguse otsuse p-d 8.1 ja 8.2) nähtub, et hageja teadis sisuliselt aasta aega enne

nõuete kaitsmise koosoleku toimumist, et kostja 27. detsembri 2014. a laenulepingust tuleneva

nõudega on seotud küsitavusi, mh kuna kostja nõudeavaldusele oli lisatud küll laenuleping, aga

ei olnud lisatud laenu väljamaksmist kinnitavaid tõendeid (maksekorraldusi), ning laenulepingu

oli allkirjastanud nii kostja kui ka võlgniku poolt omakäeliselt PP. Seega pidi hagejal juba enne

nõuete kaitsmise koosolekut tekkima kahtlus, et laenuleping võib olla rahatu või tagantjärgi

vormistatud, mistõttu hageja oleks pidanud sellekohased vastuväited esitama juba nõuete

kaitsmise koosolekul.

16.2. Hageja väitel sai ta võlgniku kontoväljavõtted 21. aprillil 2020 pankrotihaldurilt, kes

saatis need hagejale küsimise peale (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:43:57 ja 00:44:02). Isegi kui leida, et kostja nõudele vastuväite esitamiseks andis aluse alles

võlgniku pangakonto väljavõtetega tutvumine, ei ole hageja toonud esile ühtegi põhjust, miks

ta poleks saanud küsida võlgniku kontoväljavõtteid pankrotihaldurilt juba enne nõuete

kaitsmise koosolekut, et veenduda kostja (ja vajadusel ka teiste võlausaldajate) nõuete

põhjendatuses.

16.3. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, milline on võlausaldaja

hoolsuskohustus teiste võlausaldajate nõuete kontrollimisel ja neile vastuväidete esitamisel, sh

kas hagejalt oleks saanud mõistlikult eeldada pankrotihaldurilt võlgniku kontoväljavõtete

küsimist juba enne nõuete kaitsmise koosolekut, et veenduda kostja nõuete põhjendatuses.

Riigikohus on leidnud, et hoolas võlgniku juhatuse liige peab tutvuma võlgniku

raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks

olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte hakkama sellega

tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist (9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-

13387, p 12). Kolleegium nõustub kostjaga, et teiste võlausaldajate poolt pankrotimenetluses

esitatud nõuete ja nende aluseks olevate dokumentidega tutvumist saab eeldada ka hoolsalt

võlausaldajalt, kellel on samuti võimalik esitada nõuetele vastuväiteid (vt 15. juuni 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:46:50). Kolleegium möönab, et hoolsa võlausaldaja

2-20-13497

13 (20)

kohustuste ulatus ei pruugi olla sama suur kui võlgniku juhatuse liikmel, arvestades, et võlgniku

juhatuse

liikmel

on

eelduslikult

parem

ülevaade

ja

juurdepääs

võlgniku

raamatupidamisdokumentidele (vt hageja seisukoht samas, ajamärgid 00:51:39 ja 00:52:40).

Samas on ka võlausaldajal võimalik küsida pankrotihaldurilt lisadokumente, et hinnata teiste

võlausaldajate nõuete põhjendatust, mis kostja väitel ongi tavaline praktika (vt samas,

ajamärgid 00:49:25 ja 00:49:30). Praeguses asjas on pankrotihaldur pankrotitoimkonnale 24.

novembril 2020 kinnitanud, et hageja on pöördunud tema poole enne esimest üldkoosolekut ja

menetluse käigus, haldur edastas hagejale kõik enne esimest üldkoosolekut esitatud nõuded 29.

novembril 2017 ja uuesti koos lisadega 19. veebruaril 2019 ning hiljem on haldur edastanud

hageja esindajale nõuete juurde lisadokumente, sh pangakonto väljavõtteid (I kd, tl 154; neid

väiteid kinnitavad ka kostja 22. märtsi 2022. a menetlusdokumendile lisatud e-kirjad).

Kolleegiumi hinnangul saab olukorras, kus võlausaldajal on alust kahelda selles, kas teise

võlausaldaja nõude aluseks oleva laenulepingu alusel on laen välja makstud või mitte (mh kuna

nõudeavaldusele lisatud dokumentidest see ei nähtu), temalt mõistlikult eeldada selle kohta

haldurilt või ka nõude esitanud võlausaldajalt lisainfo, sh haldurilt võlgniku pangakonto

väljavõtete küsimist. Praegusel juhul ei ole ka alust arvata, et hageja ei oleks haldurilt küsimise

korral lisateavet saanud.

16.4. Hageja põhjendas kontoväljavõtete varem küsimata jätmist ka sellega, et neid ei olnud

vaja, kuna kostja nõudeavaldusega koos esitatud laenuleping juba tõendas laenusuhet ja laenu

andmist ning esitatud dokumentide põhjal ei tekkinud hagejal kahtlust, et laenu ei ole tegelikult

antud (vt apellatsioonkaebuse p-d 3 ja 15; 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:44:15). Kolleegiumi hinnangul ei ole see põhjendus kooskõlas hageja menetluses esitatud

väitega, et 27. detsembri 2014. a laenulepingu võltsitusele (tagantjärgi vormistamisele) viitab

ka see, et laenulepingu oli mõlema poole poolt omakäeliselt allkirjastanud PP, tehes seda sama

värvi pastakaga. Lisaks ei ole hageja täpsustanud, mis 27. detsembri 2014. a laenulepingus tema

hinnangul tõendas laenu väljamaksmist. Lepingu p 1 sõnastuse kohaselt võttis võlgnik (toonase

ärinimega AS Esmar Ehitus) „laenu limiidiga 50 000 (viiskümmend tuhat) eurot, intressiga 6%

aastas, kusjuures laenu osamaksete summad ja tähtajad lepitakse kokku eraldi“. Lepingu p 2

kohaselt kohustus võlgnik „laenuks võetud summa tagasi maksma hiljemalt 30.06.2015 a“ (I

kd, tl 120). Seega ei olnud laenulepingus poolte kinnitust, et laen on välja makstud.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et asjas ei ole esitatud teavet laenulepingu p-s 1

viidatud eraldi kokkulepete kohta (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

01:03:47). Kolleegiumi hinnangul ei olnud hagejal olukorras, kus laenulepingu kohaselt anti

laenu limiidiga, laenulepingus endas oli viidatud eraldi kokkulepetele ning nõudeavaldusega ei

olnud esitatud neid kokkuleppeid ega ka muid andmeid ega tõendeid laenu väljamaksmise

kohta, alust üksnes nõudeavalduse ja sellele lisatud dokumentide põhjal eeldada, et laen oli täies

(s.o limiidi 50 000 euro) ulatuses välja makstud ja kostja nõue oli tõendatud. Hageja märkis

hagiavalduses ka ise, et laenulepingu tingimused olid ebatavalised (vt 16. septembri 2020. a

hagiavalduse p 22).

16.5. Eelnevat arvestades pidi hagejal juba kostja nõudeavalduse ja sellele lisatud dokumentide

põhjal tekkima kahtlus, kas 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel on ikka võlgnikule laen

täies ulatuses (50 000 eurot) välja makstud või on laenuleping (osaliselt või täielikult) rahatu,

sh tagantjärgi alusetult vormistatud (arvestades ka lepingu sõlmimise asjaolusid). Eelneva

kontrollimiseks oleks hageja saanud küsida lisainfot pankrotihaldurilt (sh võlgniku

kontoväljavõtteid) või kostjalt (nt laenu andmist tõendavaid dokumente) ning selle tegemist

oleks praegusel juhul saanud hagejalt kui hoolsalt võlausaldajalt mõistlikult eeldada. Seega pidi

hageja juba kostja nõude tunnustamise ajal teadma, et 27. detsembri 2014. a laenulepingu alusel

ei pruugi olla laenu välja makstud. Kuna hageja ei selgitanud välja laenu andmist puudutavaid

asjaolusid, mis jäid kostja nõudeavalduse ja selle lisade põhjal ebaselgeks, ja kostja nõudele

2-20-13497

14 (20)

nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet ei esitanud, ei saa hageja kostja tunnustatud nõuet

enam hiljem laenu mitteandmisele tuginedes PankrS § 106 lg 2 järgi vaidlustada.

17. Ühegi teise asjaolu osas, mis hageja hinnangul viitab kostja nõude aluseks olevate andmete

võltsitusele, ei väida hageja, et ta oleks saanud sellest teada alles pärast nõuete kaitsmise

koosolekut, kus kostja nõuet ja pandiõigust tunnustati.

17.1. Seda, et PP oli 27. detsembri 2014. a laenulepingu, 20. septembri 2016. a võlatunnistuse

ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistuse omakäeliselt allkirjastanud ning et võlatunnistused nägid

sarnased välja (sh olid allkirjastatud sama värvi pastakaga), pidi hageja teadma juba enne nõuete

kaitsmise koosolekut, sest maakohtu tuvastatud asjaoludel olid need dokumendid esitatud koos

kostja nõudeavaldusega. Kui hageja leidis, et need asjaolud viitavad sellele, et nimetatud

dokumendid on võltsitud, sh tagantjärgi allkirjastatud või sisaldavad ebaõigeid andmeid (nn

intellektuaalne võltsimine), oleks hageja pidanud esitama kostja nõudele vastuväite juba nõuete

kaitsmise koosolekul. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-s 64 toodud

põhjendustega.

17.2. Ka sel alusel, et võlatunnistustega tekitati võlgnikule kohustusi juurde ja et 20. septembri

2016. a võlatunnistusest nähtuvas suuruses leppetrahvi kokkuleppimiseks puudus õiguslik

kohustus ning väidetavalt ka vajadus ja majanduslik põhjendus, oleks hageja saanud ja pidanud

esitama kostja võlatunnistustest tulenevatele nõuetele vastuväite juba nõuete kaitsmise

koosolekul. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-s 65 toodud põhjendustega.

Võlatunnistuste sisu oli hagejale teada juba kostja nõude tunnustamise ajal. Hageja ei ole

väitnud, et mingid asjaolud, mis hageja eeltoodud seisukohtadele alust annaksid, oleksid saanud

talle teatavaks alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut.

17.3. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et võlgnik võõrandas 28. aprillil 2016 Suurekivi tn

2 kinnistu hinnaga 80 000 eurot, millest 53 333 eurot tasuti Swedbank AS-le selgitusega

„laenulepingu nr 12-025129-JK osaline ennetähtaegne tagastamine“ (I kd, tl 200). Oma

vastuväite, et kostja nõudeavalduses pole Swedbank AS-lt loovutuse teel saadud nõude suuruse

osas Suurekivi tn 2 kinnistu müügi arvelt makstud 53 333 euroga arvestatud, oleks hageja

pidanud esitama juba nõuete kaitsmise koosolekul. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi.

Esiteks, kui hagejale polnud kostja nõudeavalduse ja selle lisade põhjal selge, millises suuruses

nõude Swedbank AS 19. septembril 2016 kostjale loovutas ja kuidas kujunes nõudeavalduses

esitatud nõude arvestus, sh millises summas oli võlgnik laenu tagasi maksnud, oleks hageja

saanud ja pidanud neid andmeid pankrotihaldurilt või kostjalt kui nõudeavalduse esitanud

võlausaldajalt küsima. Hageja seda ei teinud, ehkki seda saanuks temalt kui hoolsalt

võlausaldajalt mõistlikult eeldada (vt ka praeguse otsuse p 16.3).

Teiseks, hageja ei väida, et ta oleks saanud Suurekivi tn 2 kinnistu müügilepingu, millest nähtus

kõnealuse makse tegemine Swedbank AS-le, alles pärast kostja nõude tunnustamist, s.o nõuete

kaitsmise koosolekut. Maakohtu menetluses märkis hageja, et muud dokumendid peale

võlgniku kontoväljavõtete olid tal olemas (vt 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:24:10). Apellatsioonimenetluses kinnitas hageja, et Suurekivi tn 2 kinnistu

müügileping oli hagejal tõenäoliselt juba varem olemas (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärgid 00:42:57 ja 00:43:12).

Seega, Suurekivi tn 2 kinnistu müügihinna arvelt tehtud makset puudutava vastuväite aluseks

olevad asjaolud olid või vähemalt pidid olema hagejale teada juba nõuete kaitsmise koosoleku

2-20-13497

15 (20)

ajal. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole arusaadavalt selgitanud seost võlgniku

pangakonto väljavõttega tutvumise ja kõnealuse vastuväite vahel.

17.4. Ka seda, et võlgnikul puudusid pankroti väljakuulutamise ajal kinnistud ja et tal oli

kommertspandiga koormatud vallasvara vähem kui kostja nõude suurus, pidi hageja teadma

juba nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Kui hagejale jäi kostja nõudeavalduse põhjal ebaselgeks,

mis ulatuses on kostja nõue kommertspandiga tagatud, tulnuks hagejal küsida pankrotihaldurilt

või kostjalt kui nõudeavalduse esitanud võlausaldajalt selle kohta lisateavet. Kolleegium

täiendab eelnevaga maakohtu otsuse põhjendusi, kuna maakohus pole hageja nimetatud väidet

otsuses käsitlenud.

18. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes maakohtuga, et ükski hageja

välja toodud asjaolu, millele tuginedes ta leiab, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud

andmetel, ei ole selline, millest hageja ei oleks enne kostja nõude tunnustamist teadnud või

mida ta ei oleks pidanud teadma. Seega ei ole nimetatud eeldus PankrS § 106 lg 2

kohaldamiseks täidetud.

19. Ehkki juba eelnev välistab kostja nõude uue läbivaatamise PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel,

nõustub kolleegium maakohtuga ka selles, et hageja ei ole tõendanud, et kostja nõude

tunnustamine põhineks võltsitud andmetel.

19.1. Esmalt märgib kolleegium, et PankrS § 106 lg-s 2 viidatud võltsitus võib kolleegiumi

hinnangul seisneda nii nõude aluseks olevate dokumentide tehnilises võltsimises kui ka nn

intellektuaalses võltsimises, sh kui dokumenti on märgitud vale kuupäev või ebaõiged andmed.

Samal seisukohal olid praeguses menetluses ka pooled (vt 15. juuni 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärgid 00:30:33 ja 00:33:37). Ka varasemas praktikas on Tallinna

Ringkonnakohus leidnud, et andmete võltsitust PankrS § 106 lg 2 tähenduses tuleb sisustada

karistusseadustiku (KarS) § 344 lg-st 1 lähtuvalt (17. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-

14-58851, p 31), kusjuures Riigikohtu hinnangul hõlmab KarS § 344 lg 1 ka intellektuaalset

võltsimist, s.o dokumenti vale kuupäeva või muude ebaõigete faktiväidete kandmist (vt 19.

aprilli 2018. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-5757, p-d 12 ja 13). Seetõttu jätab kolleegium

maakohtu otsuse põhjendustest välja p 71, milles maakohus leidis, et sellest, kui laenuleping ja

võlatunnistused oleks allkirjastatud hiljem kui neile märgitud kuupäevadel, ei saaks järeldada,

et tegemist on võltsitud dokumentidega.

19.2. Samas nõustub kolleegium maakohtuga selles, et hageja ei ole tõendanud, et kostja

nõudeavaldusele lisatud dokumendid kajastavad teadvalt ebaõigeid andmeid (maakohtu otsuse

p 72). Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 lasus hagejal hagi rahuldamise eeldusena kohustus

tõendada enda väiteid kostja nõude aluseks olevate dokumentide võltsimise kohta. Kolleegium

täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

19.3. Asjaolust, et võlgniku pangakonto väljavõtetelt ei nähtu, et võlgnikule oleks 27. detsembri

2014. a laenulepingu alusel laen üle kantud, ei saa järeldada, et 27. detsembri 2014. a

laenuleping oleks võltsitud.

19.3.1. Esiteks, sellest, et laenu ei makstud välja rahas, ei saa järeldada, et laenu välja ei

makstudki. Maakohus tuvastas, et 27. detsembri 2014. a laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks

pidanud laenusumma 50 000 eurot üle kandma võlgniku arvelduskontole (maakohtu otsuse p

63). Kostja on menetluses välja toonud, et laenu andmine ei pidanudki võlgniku arvelduskonto

väljavõttest nähtuma, sest kokkuleppel võlgnikuga tasus kostja võlgniku eest võlgniku

majandustegevusega seotud kohustusi kokku summas 45 000 eurot (vt kostja 22. märtsi 2022.

2-20-13497

16 (20)

a menetlusdokumendi p 8; vt ka 15. juuni 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:36:16).

Selle kinnituseks esitas kostja ka vastavad maksekorraldused (II kd, tl-d 163–165) ja väljavõtte

oma raamatupidamisprogrammist (II kd, tl-d 66–67). Seega ei ole hageja tõendanud laenu välja

maksmata jätmist kui asjaolu, mis tema väitel viitab 27. detsembri 2014. a laenulepingu

võltsitusele.

19.3.2. Lisaks, ka juhul, kui laenu tegelikult välja ei makstud, ei saaks sellest automaatselt

järeldada, et laenuleping on võltsitud. Võimalik on ka see, et laenuleping sõlmiti, kuid see jäi

täitmata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukord, kus üks võlausaldaja pärast teise

võlausaldaja nõude tunnustamist leiab, et nõude aluseks olev dokument (nt laenuleping)

kajastab nõuet, mida tegelikkuses ei eksisteeri (või ei eksisteeri nõuet dokumendist nähtuvas

ulatuses), ei ole käsitatav andmete võltsimisena PankrS § 106 lg 2 tähenduses. Võlausaldaja

poolt põhjendamata, vaieldaval õiguslikul alusel või dokumenteerimata nõude esitamine ei ole

iseenesest käsitatav võltsimisena, vaid sellisele nõudele on nii pankrotihalduril kui ka teistel

võlausaldajatel võimalik esitada nõudele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväide. Sel juhul

lahendatakse nõude olemasolu või puudumise küsimus PankrS § 106 lg 1 alusel nõudeavalduse

esitanud võlausaldaja hagi alusel (vt maakohtu otsuse p 73; vt ka praeguse otsuse p 15).

19.4. Seda, et 27. detsembri 2014. a laenuleping, 20. septembri 2016. a võlatunnistus ja 31.

oktoobri 2017. a võlatunnistus oleks tagantjärgi koostatud ja allkirjastatud (s.o intellektuaalselt

võltsitud), ei ole hageja praeguses menetluses tõendanud.

19.4.1. Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2023. a kohtuistungil rahuldamata hageja taotluse

ekspertiisi korraldamiseks, nõustudes maakohtuga, et hageja oli esitanud selle taotluse

hilinenult ja tal polnud selleks mõjuvat põhjust.

19.4.2. Ringkonnakohtu 15. juuni 2023. a kohtuistungil leidis hageja, et kõnealuste

dokumentide võltsitust tõendab ka hageja poolt maakohtus 23. augustil 2022 esitatud

ekspertiisiakt tsiviilasjas nr 2-20-13496 (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:18:32). Oma 23.

augusti 2022. a menetlusdokumendis selgitas hageja, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 nõudis kohus

PP äriühingult Esmar Holding OÜ välja võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse

aluseks olnud laenulepingute ja võlatunnistuse originaaldokumendid ning rahuldas hageja

taotluse dokumentide ekspertiisi saatmiseks. Hageja sai 18. juulil 2022 kätte ekspertiisiakti,

mille kohaselt on PP need laenulepingud ja võlatunnistuse suure tõenäosusega tagantjärgi

vormistanud. Hageja leidis, et praegune kohtuasi on analoogne tsiviilasjaga nr 2-20-13496 ning

on tõenäoline, et 27. detsembri 2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri

2017. a võlatunnistused on samuti vormistatud tagantjärgi. Nimetatud ekspertiisiakti kui tõendi

lubatavuse ja tõendiväärtuse kohta praeguses asjas leiab kolleegium järgmist.

19.4.3. Hageja 23. augusti 2022. a menetlusdokumendist nähtuvalt esitas hageja tsiviilasjas nr

2-20-13496 tehtud ekspertiisiakti peamiselt selleks, et põhjendada ka praeguses asjas ekspertiisi

tegemise põhjendatust ja taotluse hilise esitamise lubatavust. Hageja ei avaldanud selgelt, et

esitab tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisiakti praeguses asjas tõendina hageja nõuet

põhjendavate asjaolude kindlakstegemiseks ega palunud seda asja lahendamisel arvestada,

vaatamata tõendi hilinenult esitamisele. Hageja ei väitnud oma 23. augusti 2022. a

menetlusdokumendis sõnaselgelt, et soovib selle dokumendiga tõendada 27. detsembri 2014. a

laenulepingu ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistuste võltsitust. Seega

oli ekspertiisiakt esitatud eelkõige tõendina praeguses asjas ekspertiisi korraldamise taotlemise

lubatavuse kohta.

2-20-13497

17 (20)

Samas on hageja oma 23. augusti 2022. a menetlusdokumendis avaldanud, et ekspertiis, mille

tulemused tõendavad, et PP on varem sarnases olukorras dokumente võltsinud, annab alust

arvata, et ka praeguse menetluse esemeks olev nõudeavaldus võib tugineda võltsitud

dokumentidele (viidatud menetlusdokumendi p 8). Samuti on hageja menetlusdokumendi 3.

ptk-s märkinud, et tema seisukohta laenulepingu ja võlatunnistuste tagantjärgi sõlmimise kohta

kinnitab mh asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-20-13496 korraldatud ekspertiisis tuvastati, et võlgniku

pankrotimenetluses Esmar Holding OÜ esitatud nõudeavalduse aluseks olnud laenulepingud ja

võlatunnistus võlgniku ja Esmar Holding OÜ (kelle juhatuse liikmeks on samuti PP) vahel on

suure tõenäosusega vormistatud samal ajal, ning seega on PP varasemalt võlgniku

pankrotimenetluses

esitatud

nõudeavalduses

kasutanud

võltsitud

dokumente

(menetlusdokumendi p 12.5).

Eelnevat arvestades oli hageja 23. augusti 2022. a menetlusdokument tsiviilasjas nr 2-20-13496

koostatud ekspertiisiakti esitamise põhjuste osas ebaselge. Maakohus oleks pidanud paluma

hagejal täpsustada, kas ta taotleb ekspertiisiakti võtmist asja materjalide juurde tõendina,

tõendamaks hageja väidet selle kohta, et kostja nõudeavaldusele lisatud 27. detsembri 2014. a

laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on PPi poolt

tagantjärgi allkirjastatud. Maakohus seda ei teinud, rikkudes kohustust selgitada eelmenetluses

välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS §

392 lg 1 p 4). Vajadusel oleks maakohus pidanud jätma tõendi vastuvõtmise taotluse käiguta ja

paluma hagejal põhjendada selle tõendi vastuvõtmise lubatavust sõltumata tõendi hilinenult

esitamisest (TsMS § 3401 lg 1).

19.4.4. Maakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti hagi lahendamisel

tõendina arvestanud, vaid on otsuse p-s 47 leidnud, et see ei puuduta ühtegi siinses menetluses

esitatud asjaolu ega tõendit. Seega juhul, kui hageja arvates jättis maakohus tema 23. augustil

2022 esitatud ekspertiisiakti põhjendamatult tähelepanuta ja asja lahendamisel hindamata, oleks

hagejal tulnud tugineda juba apellatsioonkaebuses sellekohasele menetlusõiguse normi

rikkumisele ja taotleda ringkonnakohtult TsMS § 652 lg 3 p 1 järgi tõendi vastuvõtmist ja

hindamist (TsMS § 633 lg 2 p 3, lg 3 p-d 1–3 ja lg 4 koosmõjus TsMS § 329 lg 1 esimese

lausega). Praegusel juhul ei ole hageja aga apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks

jätnud tõendi menetlusõiguse normi rikkudes tähelepanuta. Samuti ei ole hageja

apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tõendit tuleks ringkonnakohtu menetluses arvestada,

vaid on tuginenud tsiviilasjas nr 2-20-13496 tehtud ekspertiisi tulemustele vaid selleks, et

põhjendada, miks kohus jättis praeguses asjas hageja ekspertiisitaotluse ebaõigesti rahuldamata

ja miks EKEI ekspertiisi määramine oleks põhjendatud (vt apellatsioonkaebuse p-d 55 ja 56).

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et hageja 15. juuni 2023. a kohtuistungil esitatud väide,

et tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti, mille hageja esitas koos oma 23. augusti

2022. a menetlusdokumendiga, tuleks arvestada apellatsioonimenetluses tõendina, mis kinnitab

hageja väiteid kostja nõudeavaldusele lisatud dokumentide võltsituse kohta, on esitatud

hilinenult. Seega ei ole alust tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti praeguse asja

lahendamisel tõendina arvestada.

19.4.5. Teisalt, isegi kui leida, et hageja saab tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti

tõendina arvestamata jätmisele ringkonnakohtus tugineda, ei saa selle tõendi põhjal (ka

kogumis muude asjaolude ja tõenditega) kolleegiumi hinnangul järeldada, et 27. detsembri

2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused oleks

võltsitud, s.o tagantjärgi allkirjastatud.

See ekspertiisiakt ei seondu viidatud dokumentidega, vaid tsiviilasjas nr 2-20-13496 arutluse

all olnud Esmar Holding OÜ nõudeavaldusele lisatud dokumentidega. Eksperdi arvamuse

2-20-13497

18 (20)

kohaselt on ekspertiisiks esitatud Esmar Holding OÜ ja võlgniku vahelised laenulepingud

kuupäevadega 10. detsember 2014, 21. oktoober 2015, 31. detsember 2015, 30. juuni 2016, 31.

detsember 2016 ja 30. juuni 2017 väga tõenäoliselt vormistatud (prinditud, allkirjastatud)

samaaegselt; tuvastada, kas ka samade poolte vaheline 17. juuni 2015. a kuupäevaga

võlatunnistus on vormistatud (prinditud, allkirjastatud) vaidlustatud lepingutega samaaegselt,

ei olnud võimalik (II kd, tl-d 172–177).

Riigikohus on selgitanud, et tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid,

kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid

põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad

asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab

ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist

järeldada (vt 26. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seega oleks tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakt praeguses asjas

kasutatav kaudse tõendina, mis ei tõenda otseselt kostja nõudeavaldusele lisatud dokumentide

võltsitust, vaid võimaldaks järeldada seda, et PP on teise äriühingu (Esmar Holding OÜ)

juhatuse liikmena väga suure tõenäosusega allkirjastanud tagantjärgi laenulepinguid, mis esitati

võlgniku pankrotimenetluses koos Esmar Holding OÜ nõudeavaldusega.

Ehkki tsiviilasjas nr 2-20-13496 koostatud ekspertiisiakti oleks praeguses asjas lubatud

kasutada kaudse tõendina, ei piisaks kolleegiumi hinnangul EKEI hinnangust, et kuus Esmar

Holding OÜ ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingut on väga suure tõenäosusega vormistatud

tagantjärgi, selleks et järeldada, et ka kostja ja võlgniku vahel sõlmitud 27. detsembri 2014. a

laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused on vormistatud,

sh allkirjastatud tagantjärgi. Sellist järeldust ei saa teha ka hinnates tsiviilasjas nr 2-20-13496

koostatud ekspertiisiakti koosmõjus muude praeguses menetluses esitatud tõenditega, kuna

ükski teine tõend ei kinnita nimetatud dokumentide tagantjärgi vormistamist. Muu hulgas ei saa

dokumentide tagantjärgi vormistamist järeldada sellest, et need on allkirjastatud omakäeliselt

ja et selleks on kasutatud sama värvi (sinist) pastakat, kuna dokumentide omakäeline

allkirjastamine on lubatud ja praktikas tavaline ning sinine on üks enam levinud pastaka värve.

Võlatunnistuste koostamise ajas ei anna alust kahelda see, et need näevad välja sarnased, kuna

samade poolte vahel koostatud samaliigilised kokkulepped võivadki olla sarnased, ega ka

hageja väited võlatunnistuste sisu kohta.

19.4.6. Eelnevat arvestades ei ole hageja praeguses menetluses tõendanud, et 27. detsembri

2014. a laenuleping ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistused oleks

vormistatud tagantjärgi ja seega intellektuaalselt võltsitud.

19.5. Seda, et kostja nõudeavalduses oleks Swedbank AS-lt loovutuse teel saadud nõude

summa valesti märgitud, kuna selles poleks arvestatud 28. aprillil 2016 Suurekivi tn 2 kinnistu

müügist saadud 53 333 euroga, ei ole hageja tõendanud ega ka veenvalt põhistanud.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõudeavalduse lisad ei kajasta seda, mis suuruses

nõue Swedbank AS-lt 19. septembril 2016 kostjale loovutati. Nõudeavaldusele lisatud nõude

loovutamise lepingus (I kd, tl-d 19–22) on märgitud, et lepingu sõlmimise päeva seisuga on

loovutajal võlgniku vastu nõue kokku 1 544 985,98 eurot, mis koosneb nelja krediidilepingu

alusel kujunenud põhivõlast, tasumata intressidest, tasumata viivistest ja muudest

kõrvalnõuetest (hageja viitab sellele summale ka ise nt oma 12. juuli 2021. a

menetlusdokumendi p-s 9 ja 1. märtsi 2022. a menetlusdokumendi p-s 17). Eelduslikult on selle

summa puhul arvesse võetud ka ligi 4,5 kuud varem tehtud makset Suurekivi tn 2 kinnistu

müügist saadud raha arvel, mis nähtub hageja esitatud 28. aprilli 2016. a notariaalse lepingu p-

2-20-13497

19 (20)

st 3.3.1 (I kd, tl 200). Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja on menetluses ise korduvalt

avaldanud, et ta ei väida ega kahtlusta seda, et Swedbank AS oleks midagi võltsinud (vt nt 8.

veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:46:44 ja 00:48:42; 1. märtsi 2022. a

menetlusdokumendi p 17; apellatsioonkaebuse p 48), mh et 19. septembri 2016. a nõude

loovutamise leping oleks võltsitud (vt 8. veebruari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

01:13:30). Seega ei ole hageja tõendanud, et 19. septembri 2016. a nõude loovutamise lepingus

oleks Swedbank AS-lt kostjale loovutatud nõue märgitud vales suuruses. Nõude suuruse

edasine muutumine kajastub hageja nõudeavalduse lisas 1 esitatud nõude arvestuses, mille

kohaselt on nõudele lisandunud leppetrahv, intresse ja viiviseid, samuti on põhiosa vähenenud

(I kd, tl 17). Kuna need muutused on toimunud pärast nõude loovutamist, ei saanud Suurekivi

tn 2 kinnistu müügist saadud summa neid mõjutada.

19.6. Sellest, et kostja esitas oma nõude 2 681 820,60 euro osas I järgu nõudena, samas kui

võlgnikul polnud pankroti väljakuulutamise ajal kinnisvara ja nii suures väärtuses

kommertspandiga tagatud vallasvara, ei saa järeldada, et kostja nõudeavaldus oleks sisaldanud

nõude pandiga tagatuse kohta ebaõigeid andmeid. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi, kuna maakohus pole hageja nimetatud väidet otsuses käsitlenud. Kostja on

oma nõudeavalduses märkinud, et selle esitamise seisuga on võlgnikule kuulunud

kinnisasjadele seatud hüpoteegid täitemenetluse kaudu realiseeritud ning kostja nõue võlgniku

vastu selle võrra vähenenud, millega on nõudeavalduses arvestatud (vt I kd, tl 15 – 15 pöördel,

nõudeavalduse p 1.5). Ebatäpne on hageja väide, et nõudeavaldusest ei selgu, mis ulatuses on

laenukohustus kommertspandiga tagatud. Kostja nõudeavalduse kohaselt on Swedbank AS-lt

omandatud nõuded tagatud kommertspandiga 1 406 056,27 euro ulatuses (vt samas). Asjaolu,

et võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ei olnud tal kommertspandiga koormatud vallasvara

kostja nõude suurusele vastavas summas, nagu hageja maakohtus väitis (vt nt 8. veebruari 2022.

a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:04:29), ei tähenda, et kostja nõuet ei oleks tulnud

tunnustada I järgu nõudena. Sellist olukorda, kus pandiga tagatud nõude rahuldamiseks ei piisa

pandieseme müügist saadud rahast, reguleerib PankrS § 153 lg 4, mille kohaselt vastavas

ulatuses rahuldatakse pandipidaja nõue koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega,

s.o II järgus.

20. Eelnevat arvestades ei oleks praegusel juhul täidetud ka teine eeldus PankrS § 106 lg 2

kohaldamiseks. Isegi kui hageja ei oleks hagi aluseks olevatest asjaoludest kostja nõude

tunnustamise ajal teadnud ega pidanud neist teadma, ei annaks osa neist asjaoludest alust

järeldada, et kostja nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel (vt ka praeguse otsuse p

15). Ainsad hageja väidetud asjaolud, mis võiksid anda alust järelduseks, et kostja nõude

tunnustamine põhineb vähemalt osaliselt võltsitud andmetel, on 27. detsembri 2014. a

laenulepingu ning 20. septembri 2016. a ja 31. oktoobri 2017. a võlatunnistuste tagantjärgi

koostamine ja allkirjastamine, kuid seda ei ole hageja praeguses menetluses tõendanud.

21. Kuna hageja ei olnud tõendanud PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetust, ei olnud

kostjal vaja tõendada oma nõude põhjendatust, kuna puudus alus kostja tunnustatud nõude

sisuliseks läbivaatamiseks. Sellega seoses märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole hageja

etteheide, et maakohtu käitumine oli asjas vastuoluline, kuna 8. veebruari 2022. a istungil oli

kohus selgitanud, et kostja peaks esitama tõendeid selle kohta, et laen on saadud (kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:44:27). Viidatud kohtuistungil arutati vaheotsuse tegemise põhjendatust

ning maakohus selgitas pooltele tõendamiskoormust juhuks, kui hageja tõendaks ära PankrS §

106 lg 2 eelduste täidetuse, millisel juhul kohtul tuleks kostja nõue PankrS § 106 lg 3 järgi

sisuliselt läbi vaadata. Praegusel juhul aga hageja oma tõendamiskoormust ei täitnud.

2-20-13497

20 (20)

22. Kokkuvõttes on maakohus seega põhjendatult leidnud, et PankrS § 106 lg 2 eeldused kostja

nõude tunnustamise uueks hindamiseks ei ole täidetud, ning jätnud õigesti hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

23. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda. Seejuures

viitas maakohus ekslikult TsMS § 163 lg-le 1, mis reguleerib menetluskulude jaotust hagi

osalise rahuldamise korral. Õige norm on praegusel juhul TsMS § 162 lg 1. Ringkonnakohus

muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb asja

sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole vaja seda TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka

menetluskulude jaotuse osas.

24. Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

25. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast

praeguse otsuse jõustumist.

26. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa