3-22-626/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuli 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-626

Haldusasi

X kaebus Terviseameti kohustamiseks algatama kaebaja

taotluse alusel järelevalvemenetlus ja vastustaja poolt kaebaja

avaldustele

vastamisega

viivitamise

õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X (endise nimega X)

Vastustaja – Terviseamet, volitatud esindaja Agne Ojassaar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus.

2. Tunnistada õigusvastaseks Terviseameti poolt X avaldustele vastamisega viivitamine.

3. Kohustada Terviseametit uuesti kaaluma X taotluse alusel järelevalvemenetluse

algatamist.

4. Mõista Terviseametilt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.08.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

3-22-626

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (alates 25.10.2022 X1; kaebaja) esitas Pärnu Maakohtule hagi SA Läänemaa Haigla

(haigla) kohustamiseks parandama tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud ebaõige F21

diagnoosi kanne. Pärnu Maakohus kinnitas 10.03.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-186022

kaebaja ja haigla vahelise kompromissi, mille kohaselt teeb haigla enda infosüsteemi kaebaja

kohta uue diagnoosikande, et lähtub alates 19.11.2020 kaebaja psühhiaatrilise seisundi

hindamisel diagnoosist F84.8. Pärast seda ei oma menetlusosalised teineteise vastu viidatud

tsiviilasja esemega seoses mistahes täiendavaid nõudeid. Kohtumäärus jõustus 10.03.2021.

2. Kaebaja esitas 08.07.2021 Terviseametile (vastustaja) kaebuse3, mille kohaselt on

psühhiaater dr Riina Leinsalu (arst) kirjutanud alates 2001. a-st teadlikke ja tahtlikke valeväiteid

kaebaja ravidokumentidesse ning pannud valediagnoosi F21, mh kirjeldanud kaebaja usulisi

veendumusi, praktikaid ja kogemusi haigussümptomitena. See takistab kaebajal elukutse

omandamist. Diagnoosi ebaõigsust kinnitab kohtumenetluses tehtud ekspertiis. Tegemist ei ole

ekslikkuse või ebakompetentsusega. Arst on keeldunud koostamast ambulatoorseid epikriise ja

saatekirju, varjab kaebaja eest dokumente, kustutab ja lisab neid omavoliliselt. Haigla õigustab

arsti käitumist. Kaebaja soovis, et vastustaja sekkuks haigla ja arsti kuritahtlikku tegevusse ning

rakendaks meetmeid selle lõpetamiseks. Kaebaja ei taotle arsti osutatud tervishoiuteenuse

sisulise kvaliteedi hindamist. Kaebajale osutatud tervishoiuteenus ei olnud piisavalt heal

tasemel ja rikuti tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Kaebajale tekitati kahju ja tema tervis ei

saanud valediagnoosi tõttu paraneda. Füüsiliste tervisprobleemide tõttu ei olnud kaebajal

võimalik minna teenust saama teise arsti juurde. Nimetatud arsti peale on esitatud massiliselt

kaebusi, mida haigla on ignoreerinud. Psühhiaatrilised patsiendid on väga nõrgas ja haavatavas

positsioonis ning vajavad suuremat kaitset.

3. Vastustaja vastas 12.07.2021 e-kirjaga4 kaebajale, et kuna Pärnu Maakohus lahendas

tsiviilasjas nr 2-19-18602 kaebaja ja haigla vaidluse kompromisslepingu kinnitamisega, siis ei

võta amet samas küsimuses õiguslikku seisukohta. Vastustaja ei ole uurimisasutus

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 31 lg 1 tähenduses.

4. Kaebaja esitas 14.07.2021 vastustajale kaebuse, kuna vastustaja jättis seadusliku aluseta

järelevalvemenetluse alustamata. Kaebaja selgitas, et ei vaidlustanud vastustajale esitatud

kaebuses talle pandud ebaõiget diagnoosi, seega on tegemist erinevate vaidluse esemetega.

5. Vastustaja vastas 12.10.2021 kirjas nr 5-6/21/350-75 kaebajale, et jätab tema kaebuse

rahuldamata, kuna 12.07.2021 vastus on õiguspärane ja põhjendatud. Kaebaja ei viita

õigusnormile, millega on keeldumine väidetavalt vastuolus.

6. Kaebaja esitas 12.10.2021 vastustajale uue samasisulise kaebuse6 arsti peale. Arst ei olnud

tsiviilasjas pooleks. Vastustajal on kohustus menetleda kaebust arsti peale. Arst on tekitanud

kaebajale kahju. Samuti avaldas kaebaja rahulolematust tema avaldustele tähtaegselt vastamata

jätmise osas7.

1 Kaebaja 25.10.2022 esitatud lisa „X“.

2 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Kaebus Terviseametile 08.07.2021“ lisa „2-19-18602 X Läänemaa Haigla

(kompromissi kinnitamine, menetluse lõpetamine) (1)“.

3 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Kaebus Terviseametile 08.07.2021“.

4 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Meilikirjavahetus TA-ga, 1“.

5 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „TA vastus 14.07.2021 kaebusele“.

6 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Kaebus Terviseametile 12.10.2021“.

7 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „Selgitustaotlus Terviseametile 12.10.2021“.

3-22-626

3(10)

7. Vastustaja vastas 19.01.2022 (kirjal kuupäev 13.01.2022) kirjaga nr 5-6/21/350-108

kaebajale, et ei ole pädev andma õiguslikku hinnangut kohtu poolt tuvastatud asjaoludele ega

tuvastama uuesti esitatud asjaolusid. Kuna kaebaja pöördumine tema subjektiivsete õiguste

rikkumise osas langeb kokku kohtu lahendatud õigusliku küsimusega, ei ole see aluseks

haldusmenetluse alustamiseks. Arsti käitumise osas ei alustatud järelevalvet tõendite

puudumise ja nende kogumise võimatuse tõttu, kuna tagantjärele ei ole võimalik

usaldusväärseid tõendeid koguda. Vastustaja teostab riiklikku järelevalvet tervishoiuteenuse

osutaja kui juriidilise isiku üle raviasutuse olmetingimuste või üldise ravikvaliteedi osas.

Riiklik järelevalve on piiratud avaliku korra tagamisega. Kaebajal oli võimalik enda

subjektiivseid õigusi tõhusalt kaitsta tsiviilkohtumenetluses ja need tervishoiuteenuse

osutamise küsimused ei ole avaliku korra reguleerimise esemeks. Kaebaja saab arsti töö sisulise

kvaliteedi osas pöörduda tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Vastustaja ei

lahenda komisjoni pädevuses olevaid küsimusi.

8. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes

kohustada vastustajat algatama kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetluse ja vastustaja poolt

kaebaja avaldustele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendused:

8.1. Vastustajale esitatud kaebuse nõue ei kattu tsiviilasja esemega ja arst ei olnud tsiviilasjas

pooleks. Kaebaja ei taotlenud, et vastustaja hindaks arsti pandud diagnoosi vastavust ja arsti

osutatud tervishoiuteenuse sisulist kvaliteeti. Selle kohta on olemas Tartu Ülikooli Kliinikumi

koostatud ekspertiisiakt. Eksperdid ei kinnitanud arsti valediagnoosi ega pidanud tõenäoliseks

tema valeväiteid kaebajal esinenud haigussümptomite kohta. Ekspertiisiakt oli aluseks

tsiviilkohtumenetluses sõlmitud kompromissile. Haiglaga sõlmitud kompromissi alusel

parandati küll ebaõige diagnoosi kanne, kuid valeväited ravidokumentides jäid parandamata.

Maakohtu kohtunik selgitas kaebajale, et ravidokumentides esitatud valeväited ei puutu

tsiviilkohtumenetlusse ja sellekohase kaebusega tuleb pöörduda vastustaja poole. Seega ei

olnud kaebajal võimalik oma õigusi tsiviilkohtus kaitsta.

8.2. Vastustaja pädevusse kuulub tegelemine kaebustega raviasutuse töötajate suhtumise,

tingimuste ja patsiendiõiguste rikkumise peale. Kaebaja kaebus puudutas neid asjaolusid.

Kaebaja soovis, et vastustaja tuvastaks haigla ja arsti kuritahtliku tegevuse patsientide

kahjustamisel ning rakendaks meetmeid selle lõpetamiseks. Kaebuse aluseks on

võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1045-1047 ja 1055. Arsti osutatud tervishoiuteenus ei vastanud

VÕS § 758 lg-s 1 toodud tingimustele ega §-s 762 toodud tasemele. Arst ei lähtunud haiguse

diagnoosimisel ja abi andmisel psühhiaatrilise abi seaduse § 5 lg-st 1, vaid ateistlikust

maailmavaatest, kirjeldades kaebaja religioosseid uskumusi ja praktikaid haigusnähu ja

religioosse luuluna. Arst andis kaebajale teadlikult valeinformatsiooni tema tervisliku seisundi

kohta, eiras tervishoiuteenuse dokumenteerimise nõudeid, esitas dokumentides teadlikke ja

kuritahtlikke valeandmeid ning tegi kaebajale takistusi tema ravidokumentidega tutvumisel,

rikkudes sellega kaebaja patsiendiõigusi. Järelevalvemenetluse algatamata jätmine tõendite

puudumise põhjendusel oli ebaõige. Kaebaja oli valmis vajadusel tõendeid esitama.

8.3. Haigla on keeldunud valeväiteid digiloost kustutamast, kuigi ekspertiisiaktist selgub, et

arsti pandud diagnoosi esinemine ka varem ei ole tõenäoline. Kaebaja saab sulgeda vaid selle

osa dokumendist, mis asub patsiendiportaalis. Arstiportaalis, kuhu patsiendil ligipääs puudub,

võib sisalduda rohkem andmeid. Ka praegusel juhul on arstiportaalis olevad arsti koostatud

ravidokumendid täis valeväiteid ja nendega saavad tutvuda kõik meedikud või vähemalt kõik

haiglas töötavad meedikud. TEHIK-u selgituse kohaselt ei muuda dokumendi sulgemine

digiloos seda nähtamatuks selle tervishoiuasutuse meedikute jaoks, kus töötab meedik, kes

8 Kaebaja 15.03.2022 esitatud lisa „TA vastus 13.01.2022“.

3-22-626

4(10)

dokumendi digilukku sisestas. Kaebaja ei soovi, et kaebaja ja tema ema au teotavad ning muud

valeväiteid oleksid nähtavad haiglas töötavatele meedikutele, kellega kaebajal on kokkupuuteid

ja kellest osad on kaebaja isiklikud tuttavad. Vastustaja saab pärast järelevalvemenetluse

läbiviimist teha politseile või prokuratuurile avalduse väärteomenetluse algatamiseks.

Tervisekaitse infosüsteemis ja sotsiaalkaitse infosüsteemis ei ole andmete parandamine

võimalik enne, kui vastustaja viib läbi järelevalvemenetluse ning sunnib arsti ja haiglat

kuritahtlikku tegevust lõpetama. Arst ei ole kaebaja sümptome valesti hinnanud, vaid

kirjeldatud sümptome, mida kaebajal ei ole olnud ja mille esinemine ei ole ekspertiisiaktis

pandud õige diagnoosi järgi võimalik. Arsti eesmärk valeväidete kirjutamisel patsientide

ravidokumentidesse

tuleb

tuvastada

järelevalvemenetluse

ja

võimalik,

et

ka

kriminaalmenetluse käigus. Kaebaja ei ole nõudnud ravidokumentide muutmist endale

sobivaks, vaid tõele mittevastavate väidete eemaldamist digiloost. Digilukku võivad valeväited

jääda alles juhul, kui lisada neile kommentaar, et tegemist on valeväidetega.

8.4. Valeväited ja -diagnoos kahjustavad, piiravad ja rikuvad kaebaja õigusi ja vaba

enesemääramist. Esiteks muudavad need võimatuks või keeruliseks õppima asumise EELK

Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari, kuna EELK ei ordineeri ametisse vaimulikke, kel

esineb (või on esinenud) raske psühhootiline psüühikahäire või psühhootilised sümptomid.

Teiseks võivad need tuua kaebaja jaoks kaasa õiguslikud tagajärjed. Kaebaja vend on käinud

nõudmas, et kaebaja tunnistataks teovõimetuks ja paigutataks sunniviisiliselt hooldekodusse.

Valediagnoosi on aastaid ära kasutatud kaebaja kallal vägivallatsemiseks. Seega pole kaebuse

eesmärgiks

solvumise

leevendamine,

vaid

tagada

kaebaja

patsiendiõiguste

ning

kodanikuõiguste ja -vabaduste austamine.

8.5. Vastustaja kui korrakaitseorgani poolt kaebajale abi andmisest keeldumine on õigusvastane

ning rikub kaebaja kodanikuõigust osaleda korrakaitses ja avaliku korra tagamises

(korrakaitseseaduse (KorS) § 14 lg-d 1 ja 2, § 15). Haigla ja arsti tegevus kujutab endast ohtu

avalikule korrale. Kaebaja soovib, et vastustaja peataks arsti tegevusloa kehtivuse ja teeks

prokuratuurile avalduse arsti osas kriminaalmenetluse algatamiseks. Haigla ei saa palgata teist

psühhiaatrit, kuni arst on oma ametikohal. See piirab kaebaja õigusi ja kahjustab tema tervist.

Kaebajal ei ole võimalik kasutada kodulinnas psühhiaatriteenust. Kaebaja terviseprobleemid on

sellise iseloomuga, et psühhiaatriteenust ei saa ette näha, see tekib äkki ja sel juhul on teenust

kiiresti vaja. Seni on kaebaja pidanud pöörduma häda sunnil Tartusse tasulisele vastuvõtule.

Alates 2022. a veebruarist võtab haiglas patsiente vastu ka resident-psühhiaater, kuid ainult üks

kord kuus ja korraga ainult 8 patsienti. Tema vastuvõtule saab registreerida 2-kuulise ooteajaga.

Kuna kaebaja vajab terviseprobleemide tekkimisel teenust kiiresti, siis ei ole see tema jaoks

sobiv lahendus. Psühhiaatriteenuse saamiseks mujale pöördumine on kaebaja jaoks liiga raha-

ja energiakulukas ning tema füüsilise tervise probleemide tõttu sageli võimatu.

8.6. Kuna diagnoosi põhjendatuse kohta on olemas kohtulahend, siis ei saa kaebaja pöörduda

selles küsimuses tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole (tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) § 502 lg 3 p 2). Vastustaja kirjas toodud soovitus on

valeinformatsiooni edastamine eesmärgiga vabaneda kaebaja esitatud kaebuse menetlemisest.

8.7. Kaebajal ei ole etteheiteid selles osas, kui vastused hilinevad vastustaja suurenenud

töökoormuse tõttu. Vastustaja automaatvastuses teavitati, et seoses suurenenud töökoormuse

tõttu võivad vastused kirjalikele päringutele viibida enam kui 30 päeva. Samas ei seatud mingit

ülempiiri, mis andis vastustajale õiguse viivitada vastamisega lõputult. Vastustaja ei teavitanud

vastamise tähtaja pikendamise põhjustest (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning

kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 6), jättes isikud kindlustundeta, et nende

pöördumistega tegeletakse. Kaebajale saadetud vastused viibisid enam kui 60 kalendripäeva.

3-22-626

5(10)

9. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

9.1. Riikliku järelevalve eesmärgiks on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või

kõrvaldada korrarikkumine (KorS § 2 lg 4). Asjaolu, et seadusandja on ette näinud riikliku

järelevalve TTKS-is toodud nõuete täitmise üle, et anna kaebajale õigust tellida tema soovidele

vastavat riiklikku järelevalvet ja nõuda, et vastustaja peataks konkreetse arsti litsentsi (kaebaja

peab ilmselt silmas arsti registreeringut tervishoiukorralduse infosüsteemis) või teeks avalduse

prokuratuurile.

9.2. Vastustaja pädevuses on kindlaks teha, kas tervishoiuteenuse osutaja on osutatud

tervishoiuteenuse nõuetekohaselt dokumenteerinud. Sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56

„Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 56) § 3 lg 3

järgi tuleb tervishoiuteenuse osutajal dokumenteerida kõik asjaolud, mis omavad

tervishoiuteenuse eesmärgist tulenevalt tähtsust. Kaebusest nähtuvalt on arst dokumenteerinud

asjaolud, mis on tema hinnangul tähtsust omanud. Asjaolu, et arst on patsiendi sümptomeid

valesti hinnanud ja selle tulemusel valediagnoosi pannud, ei tähenda, et arst ei oleks osutatud

tervishoiuteenust nõuetekohaselt dokumenteerinud. Patsient ei saa nõuda, et arst muudaks

dokumendid tagantjärgi patsiendile sobivaks. Tervishoiuteenuse osutamist tõendavaid

dokumente on lubatud muuta ainult väga põhjendatud juhtudel (ekslikult sisestatud kuupäev,

vaktsiinipartii number, analüüsitulemus jms). Absoluutselt lubamatu on muuta dokumente

tagantjärgi selliselt, et patsiendi haiguse ja tervishoiuteenuse osutamise kulg ei ole enam

haigusloos piisavalt ja tõepäraselt kajastatud ja jälgitav. Ka valediagnoos ja selle alusel

määratud ravi peab olema ravidokumentides korrektselt kajastatud ning uue diagnoosi

määramine teise tervishoiuteenuse osutaja poolt ei saa olla aluseks varasemate dokumentide

muutmisele. Vastustaja ei saa riikliku järelevalve raames nõuda, et tervishoiuteenuse osutaja

muudaks tagantjärgi dokumente ning eemaldaks sealt info, mis on patsiendi hinnangul teda

solvav, kuid mis arsti hinnangul on tervishoiuteenuse osutamise seisukohast tähtsust omanud.

Seega ei ole kaebaja soovitud tulemust võimalik riikliku järelevalvega saavutada. Riikliku

järelevalve menetlus peab olema eesmärgipärane ja menetlust ei algatata, kui on ette teada, et

see ei saa viia soovitud tulemuseni.

9.3. Koroonapandeemiast tingitud hädaolukorra lahendamisega seoses suurenes vastustaja

töökoormus väga oluliselt ja vastustaja ei jõudnud kõikidele pöördujatele seaduses ettenähtud

aja jooksul vastata. Seetõttu saadeti kõikidele pöördujatele koheselt automaatvastus, milles

teavitati, et vastus pöördumisele võib viibida suurenenud töökoormuse tõttu. Vastustaja ei

nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt võib eeldada, et kui kaebajal tekib uuesti vajadus

vastustajaga suhelda, siis võib arvata, et varasem väärkäitumine (pöördumistele vastamisega

viivitamine) kaebaja suhtes kordub. Dokumendiregistrist nähtuvalt on vastustaja vastanud

näiteks kaebaja 22.05.2022 (pühapäev) esitatud kaebusele samal päeval.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tuvastamisnõue

10. Kaebaja heidab vastustajale ette tema avaldustele tähtaegselt vastamata jätmist.

11. MSVS § 6 järgi vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte

hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt

vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni 2 kuuni. Isikut teavitatakse

vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.

12. Kaebaja pöördumistele vastati järgmiselt:

3-22-626

6(10)

 08.07.2021 pöördumisele vastati 12.07.2021, st tähtaegselt;

 14.07.2021 pöördumisele vastati 12.10.2021, st pea 3 kuu möödudes;

 12.10.2021 pöördumisele vastati 19.01.2022, st enam kui 3 kuu möödudes.

Järelikult rikkus vastustaja kaebajale 14.07.2021 ja 12.10.2021 pöördumistele vastates MSVS

§-s 6 toodud vastamise tähtaega. Viidatud säte võimaldab pikendada vastamise tähtaega kuni

2 kuuni, mitte kauem.

13. Vastuoluline on kaebaja väide, et vastustaja ei ole vastamisega viivitamist põhjendanud.

Kaebaja tõi ise välja, et vastustajale saadetud kirjadele saabus automaatvastus, et suurenenud

töökoormuse tõttu võivad vastused kirjalikele päringutele viibida enam kui 30 päeva. Sellega

vastustaja põhjendaski vastuste viibimist. Järelikult on ebaõige kaebaja väide, et vastustaja ei

ole vastuse viibimist põhjendanud.

14. Kohtu jaoks on usutav vastustaja põhjendus suurenenud töökoormuse kohta. 2021. a

sügisel hakkas Covid-viirus uuesti levima ja nakatunute arv tõusis hüppeliselt9. Sel ajal suurenes

vastustaja töökoormus oluliselt, sest tema ülesandeks oli uudset ohtlikku nakkushaigust tõrjuda,

selle leviku tõkestamiseks meetmeid ja piiranguid välja töötada ning nende rakendamise osas

järelevalvet teostada. Seda arvestades on kohtu jaoks usutav, et vastustaja tavapärane töö oli

oluliselt häiritud, sest senise personaliga tuli täita oluliselt rohkem ja sageli ka kiiremaid

tööülesandeid, mis tõi kaasa erinevatele pöördumistele vastamise tähtaja pikenemise.

15. Kuigi vastustajal esines vastamisega viivitamiseks mõjuv põhjus, ei võimalda MSVS

pikendada vastamise tähtaega enam kui 2 kuuni. MSVS ei näe ette erandeid eriolukorra või

uudse ohtliku nakkushaiguse leviku puhuks. Järelikult on vastustaja poolne vastuste esitamisega

viivitamine õigusvastane. Kaebus tuleb tuvastamisnõudes rahuldada.

16. Kaebaja leidis 21.05.2022 kaebuse täienduses, et vastustaja ei ole tema 12.10.2021

selgitustaotlusele üldse vastanud. Kohtu hinnangul ei ole tegemist selgitustaotlusega MSVS § 2

lg 2 tähenduses ega küsimustega, millal kaebaja saanuks põhjendatult sisulist vastust oodata,

vaid kaebaja etteheidetega vastustajale selle tõttu, et tema kaebusi ei võetud menetlusse ja

vastamisega viivitati. Vastamisega viibimise põhjus oli kaebajale teada. Samuti selgitati

kaebajale, mis põhjusel ei pidanud vastustaja põhjendatuks tema kaebust menetlusse võtta.

Vastustaja ei pidanud hakkama kõigile kaebaja üksikutele väidetele vastama, vaid võis

kujundada üldisema õigusliku seisukoha. Samuti ei pea haldusorgan isiku erinevatele üksikutele

taotlustele eraldi vastama, vaid võib esitada neile ühise vastuse, mida vastustaja praegusel juhul

ka tegi.

Kohustamisnõue

17. Kaebaja palub kohustada vastustajat algatama kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetluse

haigla ja/või arsti suhtes.

18. Riigikohus selgitas 01.04.2021 otsuses asjas nr 3-18-1442 (p 16), et kolleegium on

varasemas praktikas korduvalt leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui

järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii

järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Isik, kelle õigusi

võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga nõuda, et järelevalveorgan

otsustaks

järelevalvemenetluse

algatamise

või

järelevalvemeetme

rakendamise

üle

kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.

9 Vt https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonaviiruse-andmestik.

3-22-626

7(10)

19. TTKS § 60 lg 1 järgi teostab tervishoiuteenuste osutajatele kehtestatud nõuete täitmise üle

riiklikku järelevalvet Terviseamet. TTKS ei kohusta vastustajat iga kaebuse peale

järelevalvemenetlust algatama. Samuti ei sätesta TTKS patsiendi õigust nõuda vastustajalt

tervishoiuteenuse osutaja osas järelevalvemenetluse algatamist. Järelevalvemenetluse

algatamine on vastustaja kaalutlusotsus. Samas on kaebajal õigus nõuda, et vastustaja otsustaks

järelevalvemenetluse algatamise üle kaalutlusvigadeta, sest haigla ja arsti tegevus saab rikkuda

kaebaja õigusi.

20. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 13.02.2019 otsuses asjas nr 3-17-1134, et

korrakaitseorganile pandud riikliku järelevalve ülesande täitmisel tuleb silmas pidada

järelevalve teostamise ning kontrollitavate õigusnormide eesmärke isikute õiguste ja vabaduste

tagamisel. Tervishoiuteenuste puhul on nõutav patsientide kui eeldatavalt tervishoiuteenuse

vajadust ja kvaliteeti hinnata mitteoskava isiku kaitsmine riigi poolt. Seetõttu on riik

kehtestanud tervishoiuteenuste osutajatele kindlad nõuded ja teostab järelevalvet teenuste

osutajate üle. Terviseameti pädevuses on kindlaks teha, kas tervishoiuteenus on nõuetekohaselt

dokumenteeritud. Seda ülesannet täites tagab Terviseamet igaühe õigust tervise kaitsele (Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 28), mistõttu peab Terviseamet järelevalve alustamisel ja lõpetamisel

pidama silmas sellest põhiõigusest tulenevaid riigi kohustusi.

21. Vastustaja keeldus järelevalvemenetluse algatamisest põhjendusega, et samas küsimuses

on olemas kohtulikult kinnitatud kompromiss kaebaja ja haigla vahel, mistõttu ei saa vastustaja

asuda sama küsimust uuesti lahendama. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei ole

kaebaja esitatud kaebuse sisusse ja eesmärki piisavalt süüvinud ning on teinud järelevalve

algatamisest keeldumise otsuse langetamisel kaalumisvea.

22. Vastustaja on õigesti selgitanud, et tema pädevusse ei kuulu osutatud tervishoiuteenuse

kvaliteedi hindamine. Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise pädevus on tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjonil (TTKS § 502 lg 1, lg 2 p 1). Samuti on patsiendil tervishoiuteenuse

osutamise lepingu poolena õigus pöörduda diagnoosi- ja ravivigade korral avaldusega kohtu

poole (VÕS § 770 lg 1). Kuna tervishoiuteenuse osutamise leping on võlaõiguslik leping, on

tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine on maakohtu pädevuses. Praegusel

juhul on kaebaja kasutanud võimalust vaidlustada diagnoosi õigsust maakohtus ja on

saavutanud tsiviilasjas nr 2-19-18602 diagnoosi muutmise. Kuna diagnoosi põhjendatuse

küsimuses on olemas jõustunud kohtulahend menetluse lõpetamise kohta, siis ei saa samas

küsimuses enam kohtu poole pöörduda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 432).

Jõustunud

kohtuotsus

(ka

kompromissi

tõttu

menetluse

lõpetamise

määrus)

on

menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). See tähendab, et diagnoosi osas on olemas

lõplik lahend ja selles osas ei saa enam uusi vaidlusi algatada, sh menetlust tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjonis (TTKS § 502 lg 3 p 2). Kuigi kompromisslepingust nähtuvalt

muudeti kaebaja diagnoosi alates 19.11.2020, ei ole enam võimalik vaidlustada ka varasemat

diagnoosi, sest tegemist on sama vaidluse esemega. Kõik kaebaja püüded saavutada oma

tervisedokumentides varasema diagnoosikande kustutamine või muutmine on põhjendamatud

ja need tuleb jätta tähelepanuta.

23. Kaebaja väitis, et ta on kandnud kahju valeravi tõttu. Ka see vaidlus on tsiviilõiguslik ja

tuleb lahendada maakohtus (VÕS §-d 770-771), sest väidetav kahju on tekitatud võlaõigusliku

lepingu täitmise käigus. Vastustaja ei ole vaidluste lahendamise organ. Tema pädevusse ei

kuulu ravivigade ega nendega põhjustatud kahju üle otsustamine. Samuti ei ole vastustaja

kaebaja esindaja, kes peaks kaebaja asemel tema asju ajama. Kaebaja saab oma asjade ajamiseks

võtta endale advokaadi või muu õigusteadmistega esindaja, kes kvalifitseerub esindajale

esitatavatele nõuetele. Kui kaebajal puuduvad majanduslikud võimalused advokaadi

3-22-626

8(10)

palkamiseks, saab ta taotleda maakohtult riigi õigusabi määramist. Sellisel juhul jäävad

advokaadikulud osaliselt või täielikult riigi kanda.

24. Samas on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja viitas ka mitmetele arsti poolsetele

rikkumistele tervishoiuteenuse dokumenteerimisel – kaebaja sõnul on arst keeldunud

koostamast epikriise ja saatekirju, varjab neid kaebaja eest, kustutab koostatud dokumente või

lisab neid omavoliliselt süsteemi. VÕS § 769 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile

tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente

säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju,

kui seadusest ei tulene teisiti. Tervishoiuteenuse dokumenteerimist reguleerivad TTKS § 42 ja

selle alusel vastu võetud määrus nr 56. Tegemist on tervishoiuteenuse osutajale TTKS-iga

kehtestatud nõuetega, mille täitmise üle teostab järelevalvet vastustaja (TTKS § 60 lg 1). Seega

on vastustajal pädevus kaebaja sellist kaebust läbi vaadata ja õigus selle alusel

järelevalvemenetlust algatada. Samuti nõustub kohus kaebaja seisukohaga, et tegemist ei ole

sama vaidluse esemega, mis lahendati tsiviilasja nr 2-19-18602 raames. Seega ei ole tsiviilasjas

tehtud lahendile viitamine järelevalvemenetluse algatamisest keeldumise põhjusena

asjakohane.

25. Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimine on tervishoiuteenuse osutajale seatud

oluline kohustus. TTKS § 42 lisati seadusesse 01.09.2008 jõustunud tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse ja seonduvate seaduste muutmise seadusega, mille eelnõu 146 SE

seletuskirja10 kohaselt on TTKS § 42 näol sisuliselt tegemist VÕS §-s 769 viidatud

nõuetekohasust sisustava sättega ning dokumenteerimiskohustuse eesmärgiks on patsiendile

osutatud teenuse kohta sellise info talletamine, mis on vajalik nii patsiendi õiguste teostamiseks

kui ka näiteks ravikvaliteedi kontrolliks, arveldamiseks, arstiteaduse üldise taseme tõstmiseks

jne (lk 26). Dokumenteerimine peab võimaldama aru saada, mis on tegelikult raviteenuse

osutamise käigus toimunud. Kui tervishoiuteenuse osutamise kulg on kirja pandud, siis saavad

sellest lähtuda ka teised tervishoiuteenuse osutajad, kellelt patsient võib vajada eriarstiabi,

teisest arvamust vms. Lisaks on dokumenteerimine vajalik teenuse osutamise nõuetekohasuse

hindamiseks. Kuna teenuse nõuetekohasust hinnatakse muu hulgas dokumenteeritud teabe

põhjal ja dokumenteerimise nõuetekohasusest sõltub, kas tervishoiuteenuse osutaja vastutuse

(VÕS § 770) aluseks oleva asjaolu tõendamise kohustus on teenuse osutajal või patsiendil (VÕS

§ 770 lg 3), on dokumenteerimisnõudel nii teenuse osutajat kui teenuse saajat kaitsev funktsioon

(Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1134).

26. Praegusel juhul ei ole vastustaja järelevalvemenetluse algatamise otsustamisel kaalunud

kaebaja viidatud dokumenteerimisnõuete võimalikke rikkumisi ja sellest tulenevat kaebaja

õiguste võimalikku rikkumist. Vastustaja ei saa enne menetluse algatamist olla veendunud, et

tõendeid rikkumise kohta ei ole enam võimalik koguda. Kaebaja avaldas valmidust ise tõendid

esitada. Lisaks saaks koguda infosüsteemide logisid ning võtta haiglalt ja arstilt seletused.

Tegemist on veaga, mis saab mõjutada kaalumise tulemust. Kohus ei saa olla veendunud, et

vastustaja oleks jätnud järelevalvemenetluse algatamata ka juhul, kui ta oleks pööranud

tähelepanu dokumenteerimiskohustuse võimalikele rikkumistele.

27. HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud

toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust

haldusorgani eest. Kuna järelevalvemenetluse algatamise otsustamine on vastustaja

10 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/7ce9f65d-c96a-f8a1-83cb-

164337ca5e11/tervishoiuteenuste-korraldamise-seaduse-ja-seonduvate-seaduste-muutmise-seadus.

3-22-626

9(10)

kaalutlusotsus, siis ei saa kohus otsustada vastustaja eest, kas praegusel juhul tuleks kaebaja

esitatud kaebuse alusel vastustajal järelevalvemenetlus algatada või mitte. Selle otsuse peab

vastustaja ise tegema, kaaludes otsuse langetamisel olulisi asjaolusid ja kaebaja õiguste

võimalikku riivet. HKMS § 41 lg 3 järgi võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada

vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu

tegemist uuesti otsustama. Seega ei kohusta kohus vastustajat kaebaja kaebusel alusel

järelevalvemenetlust algatama, vaid uuesti kaaluma järelevalvemenetluse algatamist. Kaebus

kohustamisnõudes kuulub rahuldamisele.

28. Küll aga puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vastustajalt arsti töölt vabastamist või

tema tervishoiutöötaja registreeringu kustutamist. Vastustaja ülesandeks ei ole hinnata (ka mitte

järelevalvemenetluse raames) arstide pädevust. Tervishoiutöötaja pädevust on õigustatud

hindama tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TTKS § 502 lg 2 p 3). Samuti puudub

vastustajal TTKS-i järgi õigus tervishoiutöötaja registreeringut peatada tervishoiutöötaja

ebapädevuse tõttu. Isiku registreerimiseks tervishoiukorralduse infosüsteemis piisab sellest, kui

isik on tasunud registreerimistaotluse läbivaatamise eest riigilõivu ning tema kvalifikatsiooni

andmed on kantud Eesti hariduse infosüsteemi või ta esitab vastustajale kvalifikatsiooni

tõendava dokumendi ärakirja (TTKS § 28 lg-d 1 ja 4). Järelikult puudub vastustajal õigus

keelduda

kandmast

psühhiaatri

kvalifikatsiooni

omavat

isikut

tervishoiukorralduse

infosüsteemi või tema kohta tehtud kannet sealt kustutada. Registreeringu kustutamiseks esineb

alus, kui tervishoiutöötaja sureb (TTKS § 32). Registreeringu saab peatada, kui

tervishoiutöötaja jätab vastustaja ettekirjutuse täitmata (TTKS § 321 lg 1) või kui

tervishoiutöötajale on kohtuotsusega kohaldatud kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis või

infosüsteemis märgitud kutse- või erialal tegutsemise keeldu (TTKS § 321 lg 2).

Tervishoiutöötajale saab kutse- või erialal tegutsemise keeldu seada vaid kohus

süüteomenetluse käigus lisakaristusena (karistusseadustiku § 49). Vastustaja ei ole

süüteomenetluse läbiviija ega saa arstile kutsetegevuse keeldu seada. Samuti puudub vastustajal

õigus nõuda arsti lahkumist konkreetsest raviasutusest või nõuda tervishoiuteenuse osutajalt

tema töötajate vallandamist. Kaebaja õigused on piisavalt kaitstud seeläbi, et ta ei ole

kohustatud pöörduma terviseprobleemidega konkreetse tervishoiuteenuse osutaja või arsti

poole, vaid võib soovi korral nii tervishoiuteenuse osutajat kui ka arsti vahetada.

29. Kaebajal puudub õigus nõuda, et vastustaja algataks arsti või haigla suhtes süüteomenetluse

või pöörduks süüteomenetluse algatamise avaldusega uurimisorgani poole. Vastustaja ei ole

süütegude menetlemiseks pädev organ. Samuti ei ole vastustaja kaebaja esindaja, kelle

ülesandeks oleks kaebaja nimel menetlusi algatada. Kui kaebaja leiab, et arst või haigla on

pannud tema suhtes toime süüteo, saab ta ise avaldusega uurimisorgani poole pöörduda (KrMS

§ 195 lg 1). Uurimisorganil on endal kohustus asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastada.

Vajadusel saab uurimisorgan küsida vastustajalt täiendavat teavet või arvamust.

Süüteomenetluse algatamise eelduseks ei ole vastustaja poolt läbi viidud järelevalvemenetlus.

Seda, kas kaebaja välja toodud rikkumised on käsitletavad süütegudena ja kas need annavad

aluse süüteomenetluse algatamiseks, otsustavad uurimisorganid. Nende otsuste õiguspärasust

hindab ringkonnakohus (KrMS § 208).

30. Kaebaja tugines vastustajale esitatud kaebuses ka sellele, et arsti koostatud ravidokumendid

sisaldavad kaebaja ja tema lähedaste kohta valeväiteid. Kaebaja peab valedeks nii faktiväiteid

(kaebaja poolt arstiga kohtumise käigus öeldu, koduse puhtuse hoidmine, kaebaja ema kohta

välja toodu, kaebaja venna poolt arstiga kontakti võtmise aasta jms) kui ka arsti poolt

tervishoiuteenuse osutamise käigus kirjeldatud kaebaja käitumist, temal esinenud sümptomeid,

meeleolusid ja mõttehäireid (sh religioosseid veendumusi). Halduskohus leiab, et maakohus on

ekslikult suunanud kaebajat selles küsimuses vastustaja poole pöörduma. Vastustaja pädevusse

kuulub selle kontrollimine, kas tervishoiuteenuse osutaja on järginud temal lasuvat

3-22-626

10(10)

dokumenteerimise kohustust, st koostanud tervishoiuteenuse osutamise kohta ette nähtud

dokumendid, kajastanud neis nõutud andmeid, dokumente õigesti säilitanud, kandnud andmed

tervise infosüsteemi jms. Vastustaja pädevusse ei kuulu selle hindamine, kas dokumenti kantud

andmed ja väited vastavad sisu poolest tõele või kas arsti poolt tervishoiuteenuse osutamise

käigus antud professionaalne hinnang on sisuliselt põhjendatud. Tegemist on tervishoiuteenuse

sisulise hindamisega, milleks vastustajal puudub pädevus. Kuigi kaebaja väitis, et ta ei taotle

vastustajalt tervishoiuteenuse sisulist hindamist, taotleb ta seda tegelikult tervisedokumentide

sisulise hindamise kaudu. Tegemist on kaebaja ja arsti/haigla vahelise vaidlusega. Kuna kaebaja

ja tervishoiuteenuse osutaja vahel on lepinguline suhe, siis on tegemist eraõigusliku suhtega,

mille kohased vaidlused kuuluvad lahendamisele maakohtus (TsMS § 11 lg 1). Nagu kohus

juba eespoolt välja tõi, ei ole vastustaja vaidluste lahendamise organ ning tema pädevusse ei

kuulu ravi- ega diagnoosivigade hindamine. Arsti poolt tervisedokumentidesse kirja pandud

kaebajal esinevad sümptomid ja arsti hinnangud kaebaja tervisliku seisundi kohta on sisuliselt

seotud ravi- ja diagnoosivigade vaidlusega ning tulnuks läbi vaadata samas asjas. Halduskohtu

hinnangul ei saa praegusel juhul ilmselgelt välistada kaebaja võimalust algatada selles osas

maakohtus uus vaidlus, sest maakohus keeldus tervisedokumentides olevate kannete sisu

õigsust kontrollimast, piirdudes vaid diagnoosi õigsuse kontrollimisega. Ka kaebaja kohta

avaldatud muude väidete õigsuse kontrollimine kuulub maakohtu pädevusse. Tegemist ei ole

vaidlusega, mida saaks lahendada vastustaja või halduskohus. Nagu kaebaja ka ise viitas, on

teine isik (Y) pöördunud ebaõigete andmete kustutamise nõudega maakohtu poole ja maakohus

on tema avalduse (asjas nr 2-22-3000) menetlusse võtnud. Samuti on ebaõigete andmete

muutmise nõuet lahendatud tsiviilasjas nr 2-15-5804 (vt Riigikohtu 06.12.2017 otsus). Seega

on maakohus varem sarnaseid asju läbi vaadanud ja ebaõige on maakohtu selgitus, et kaebajal

tuleb sellise kaebusega pöörduda vastustaja poole. Kaebaja viidatud VÕS-i normid (§-d 1045-

1047 ja 1055) on eraõiguse normid, mille kohased vaidlused alluvad maakohtu pädevusele.

Kaebaja viidatud Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 138 „Tervise infosüsteemi

põhimäärus“ § 18 annab andmesubjektile õiguse nõuda infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid

edastanud isikult õigete isikuandmete edastamist. Seega tuleb nõue esitada haiglale/arstile, kes

väidetavalt valed andmed tervise infosüsteemi edastas, mitte vastustajale. Vajadusel saab

vastava kohustamisnõudega pöörduda maakohtu poole. Seega on tegemist maakohtu pädevusse

kuuluva vaidlusega ja vastustaja ei saanud ega pidanud selles osas järelevalvemenetlust

algatama või selle algatamist kaaluma.

Otsus ja menetluskulude jaotus

31. Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus rahuldada terves ulatuses, kuigi teistel motiividel, kui

kaebaja välja tõi. Kohus tunnistab õigusvastaseks vastustaja poolt kaebaja avaldustele

vastamisega viivitamise. Samuti kohustab kohus vastustajat uuesti kaaluma kaebaja taotluse

alusel järelevalvemenetluse algatamist.

32. Kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, seetõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista. Muude võimalike menetluskulude kohta ei ole kaebaja kohtule tähtaegselt

menetluskulu dokumente esitanud, sel põhjusel jäävad need kaebaja enda kanda (HKMS § 109

lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/