3-22-1547/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-1547

Otsuse kuupäev

7. juuli 2023

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X kaebus Tartu Vangla vastu jalatsite andmisega

tervisele tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta

rahuldamata

kaebaja

taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

3. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

4. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioonkaebuse esitamiseks on 07.08.2023.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

5. Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja)

on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt

otsuse punkti 15).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kaebaja X esitas 11.05.2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/142-1,

tl 7). Tekkinud kahjuks on see, et 2020. aasta septembris tuvastati kaebajal parema

puusaliigese endoproteesimise vajadus, tema selgroog on kannatada saanud, 2022. aasta mais

tuvastati põlveliigese proteesimise vajadus. Nõude aluseks oli muuhulgas see, et vangla andis

alates 2018. aastast kaebajale spordijalatsid, mis lõhuvad jalgu ja liigeseid.

2. Tartu Vangla jättis 14.07.2022.a otsusega nr 1-13/142-2 (tl 8-9) kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebajal on augustis 2020 diagnoositud osteoartoos, mis on levinuim

liigesehaigus. Kaebajal esineb parema puusaliigese 3.-4. astme artoos ja vasaku puusaliigese

1. astme artoos. Kaebaja seljavaevused on seotud puusaartoosi esinemisega. Põlveliigese

proteesimise vajadus tuvastati veebruaris 2021. Kaebaja on puusa- ja põlveliigese

proteesimise operatsiooni järjekorras. Vastustaja on kaebajale võimaldanud taastusravi arsti,

ortopeedi ja neuroloogi vastuvõtu ning talle on määratud valuravi. Osteoartoosi

tekkepõhjuseks ei saa olla vangla tegevus jalanõude andmisel.

Vastustaja tegevus oli õiguspärane. Kaebajale anti jalatsid, mille vangla soetas riigihanke teel.

Need on kerged, kandmisele vastupidavad, sees on hingavast materjalist vooder, tald on

libisemiskindlast materjalist ja külmaga ei murene. Jalanõud on laia liistuga, mugavad ja

kergesti hooldatavad. 2022. aastal anti kaebajale vastavalt arsti soovitusele jalatsid, millega

koos saab kasutada meditsiinilisi abivahendeid (lisatallad ja tallatoed). See, kui kaebaja

hinnangul jalatsid sportimiseks ei sobi, ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks.

3. Kaebaja esitas 18.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid

seisukohti. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervise kahjustamisega.

Kaebaja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

Kaebaja taotles 2018. aastal vanglalt korvpallitrennis käimiseks spordijalatseid, kuna tema

enda jalatsid olid läbi ja vahendeid uute spordijalatsite soetamiseks polnud. Vangla andis

kaebajale sportimiseks sobimatud OÜ Abrise jalatsid, millega pole jalgu lõhkumata võimalik

sporti teha.

Sobimatute jalatsite tõttu tekkis kaebajal 2020. aasta sügisel parema puusaliigese

endoproteesimise vajadus, 2021. aasta kevadel pandi ta operatsiooni järjekorda. 2022. aasta

alguses selgus, et kaebaja parem põlv vajab samuti proteesimist ja tal on selgrookahjustused.

2022. aasta suvel selgus mõlema puusa vahetamise vajadus. Loogilise jätkuna lisandub vasak

põlv.

Vastab tõele, et 16.05.2022 anti kaebajale lõpuks spordijalatsid, kuid nüüd ei ole sellest enam

kasu. Kaebajale on tekitatud püsivad tervisekahjustused ja tema elukvaliteet on rikutud

majandusliku kokkuhoiupoliitikaga, mis on vastuolus põhiseadusega.

Kohus palus kaebajal selgitada, millel põhineb tema arvamus, et vastustajal on kohustus anda

talle tasuta eriotstarbelisi jalatseid (mõne konkreetse spordiala harrastamiseks mõeldud

jalatseid). Kaebaja selgitas, et vangla pole kohustatud eriotstarbelisi jalatseid väljastama ja ta

pole seda ka taotlenud. Kaebaja taotles jalanõusid, millega saaks spordisaalis ja

korvpallitrennis käia. Vähekindlustatud kinnipeetavale on vangla kohustatud tagama jalanõud

vastavalt vajadusele või aastaajale.

Kohus palus kaebajal selgitada, millised on kaebaja hinnangul tema enda kohustused ja

vastutus oma tervise hoidmisel. Miks tegeles kaebaja mitme aasta jooksul teatud

spordialadega, kui ta oli teadlik, et tal puuduvad selleks sobivad jalatsid ja spordiala

harrastamine üldotstarbelistes jalatsites on ohtlik tema tervisele. Kaebaja selgitas, et tema

kohus on hoida oma füüsilist vormi ja olla aktiivne, mis mõjub omakorda hästi tervisele.

Kuna vangla poolt väljastatud jalanõud olid ainsad, mis kaebajal olid, siis polnud tal muud

valikut kui mängida nende jalanõudega.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitas kaebajale jalatsite andmise

kohta järgmist.

* 01.02.2018 esitas kaebaja vanglale avalduse nr 6-26/91-1 (tl 19), milles soovis saada

spordisaalis käimiseks jalatseid (tosse). Taotluse alusel väljastati kaebajale 22.02.2018

spordijalanõud.

* 29.03.2018 esitas kaebaja vanglale teabenõudena pealkirjastatud avalduse nr 6-26/247-1

(tl 21), milles soovis teada, miks väljastati temale spordiga tegelemiseks kingad või siis heal

juhul vaba aja veetmise jalatsid, kui ta palus väljastada spordijalatsid.

* Vangla selgitas 19.04.2018.a vastuskirjas nr 6-26/247-2 (tl 22), et kinnipeetavale

vajadusel tasuta antavate spordijalatsite osas on läbi viidud hange ning selle võitis OÜ

Abris. Botased on kerged ning vastupidavad kandmisele, sees on hingavast materjalist

vooder, mis on vastupidav tugevale hõõrdumisele. Botased on valmistatud laia liistuga, on

mugavad ja kergesti hooldatavad, tald on libisemiskindlast materjalist ja ei murene külmaga.

* 09.08.2018 esitas kaebaja vanglale avalduse nr 6-26/572-1 (tl 24), milles palus väljastada

spordi- või vabaaja jalatsid, kuna ei ole juba ligi 2 kuud saanud spordisaali ja mõned korral

ka jalutamisest ilma jäänud. 24.08.2018 väljastas vangla kaebajale spordijalatsid.

* 20.01.2021 esitas kaebaja vanglale avalduse nr 6-26/50-1 (tl 25), milles palus väljastada

humanitaarabi korras spordijalatsid (kohtu märkus: avalduselt nähtub, et eelmised jalatsid

Abris kuulusid mahakandmisele). 09.02.2021 väljastas vangla kaebajale spordijalatsid.

* 28.04.2022 esitas kaebaja vanglale taotluse nr 6-26/259-1 (tl 26), milles palus endale

väljastada spordijalanõud, millele saaks lisada tallakõrgendused koos lisataldadega. Vangla

meditsiiniosakonna juhataja P. Kool pidas taotluse menetluse käigus vajalikuks, et kaebajale

hangitakse sobivad spordijalanõud, mille sisse mahuksid lisatallad ja tallatoed

(tallakõrgendused). Kaebaja sai 16.05.2022 vanglalt sinised Nike kaubamärgi

spordijalanõud.

Vangistust reguleerivad õigusaktid ei reguleeri jalanõude andmisega seonduvat. Jalanõud ei

kuulu vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 alusel antava vangla riietuse hulka. Kinnipeetavad

kannavad reeglina isiklikke jalanõusid. Vähekindlustatud kinnipeetavatele väljastab vangla

vajadusel jalanõud Tartu Vangla kodukorra punktis 11.4 ja selle alapunktides sätestatud

korras.

Kodukorra punkti 11.4.2 kohaselt väljastatakse kinnipeetavale vaid hädavajalik miinimum.

Jalanõude puhul väljastatakse kuni 2 paari jalanõusid – ühed välisjalanõud ja ühed

sisejalanõud.

Seega vanglal on küll kohustus tagada kinnipeetavale ilmastikule sobilik riietus, mis hõlmab

ka jalanõusid, kuid vanglale ei ole pandud imperatiivse iseloomuga kohustust väljastada

kindlat liiki jalanõusid (nt spordijalanõud). Sel juhul puudub kaebajal ka subjektiivne õigus

seda vanglalt nõuda ning kaebajale meelepäraste spordijalanõude väljastamata jätmist ei saa

pidada õigusvastaseks.

Kaebaja ei ole tõendanud, et tema väidetud kahjulik tagajärg (tervisekahjustus) on saabunud

just vanglale ette heidetud tegevuse (OÜ Abris botaste väljastamise ja nende kandmise)

vahetu tagajärjena. Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool on kinnitanud (tl 27), et

kaebaja liigeste proteesimise vajadus ei ole seotud ebasobivate jalanõude kandmisega.

Kohtu seisukoht

5. Kohus tegi kaebuse menetlusse võtmisel kindlaks, et kaebaja esitas mittevaralise kahju

hüvitamise nõude. Menetlusse võetud nõude aluseks on see, et kaebaja kasutas ajavahemikul

22.02.2018 (esimeste jalatsite andmise aeg) kuni 16.05.2022 (jalatsite Nike andmise aeg)

sportimisel vastustaja antud jalatseid, mis kaebaja hinnangul ei sobi tema soovitud

spordialade harrastamiseks.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või

toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt tervise

kahjustamise korral.

Eeltoodud normidest tulenevad järgmised kahju hüvitamise eeldused: 1) haldusülesandeid

täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2)

kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju

korral ka avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema

täidetud kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on täitmata, siis ei ole

hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ja muude tingimuste täidetus enam tähtsust ei oma.

7. Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus.

VangS normid ei käsitle kinnipeetava jalanõusid. VangS § 46 ja vangla sisekorraeeskirja § 83

- 89 reguleerivad kinnipeetava riietust, kuid jalanõud selle hulka ei kuulu. Vastustaja selgitas,

et reeglina kasutab kinnipeetav isiklikke jalanõusid. Ka kohtu teada on see nii.

Kohtupraktikas on leitud, et tulenevalt üldkehtivatest inimväärikuse austamise ja tervise kaitse

põhimõtetest tuleb vanglal anda kinnipeetavale ilmastikule vastavad jalanõud, kui

kinnipeetaval endal ei ole võimalik neid soetada (Riigikohtu lahend 3-3-1-59-16 p 11).

Tartu Vangla kodukorra punktis 11.4.1 ja 1.1.4.2 on öeldud, et kinnipeetaval on võimalik

taotleda vajadusel vanglalt jalanõusid. Taotlust menetledes arvestatakse kinnipeetava

vanglasisesel isikuarvel kasutamiseks olnud rahalisi vahendeid ja taotletud jalanõude saamise

põhjendatust (vajadust). Kinnipeetavale väljastatakse vaid hädavajalik miinimum, mis on kuni

2 paari jalanõusid - ühed välisjalanõud ja ühed sisejalanõud. Kui kinnipeetaval on olemas üks

paar sisejalanõusid või üks paar välisjalanõusid, siis teist paari sama liiki jalanõusid temale ei

väljastata.

8. Kaebaja leidis, et vähekindlustatud kinnipeetavale jalanõude andmise kord on vastuolus

põhiseadusega. Kohus selgitab, et Tartu Vangla kodukord on haldusakt ning selle vastuolu

põhiseadusega otse hinnata ei saa. Kohtu hinnangul ei ole põhiseadusega vastuolus see, et

kinnipeetavale vajaduse korral jalanõude andmine on reguleeritud haldusakti tasandil, kuna

praegune regulatsioon ei ole endaga kaasa toonud kaebaja põhiõiguste rikkumist. See, et

kinnipeetava võimalused riietuse, jalanõude, harrastuste jms valiku osas on piiratud, on

vangistusega kaasnev paratamatu tagajärg VangS § 41 lg 1 tähenduses.

9. Eeltoodu tähendab, et kaebajal on subjektiivne õigus saada vangla kulul jalanõud, kui tal

endal puudub võimalus neid soetada, ning vanglal sellele vastav kohustus kinnipeetavale

jalanõud anda. Selle kohustuse on vangla täitnud - vangla andis kaebajale riigihanke teel

selleks otstarbeks soetatud jalanõud ning nende kasutamiskõlbmatuks muutumisel uuendas

neid korduvalt.

Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et vangla annab talle tasuta

kindla spordiala, näiteks korvpalli harrastamiseks kohandatud jalatsid. Sel juhul ei saa

vastustajale ette heita õigusvastast tegevust või tegevusetust. Kaebuse rahuldamine ei ole

võimalik.

10. Kohus ei käsitle eeltoodut arvestades muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ja ei

kohalda hüvitise suuruse kindlaksmääramist reguleerivaid õigusnorme. Kohus siiski märgib,

et isegi kui kõik kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, välistaks kaebajale rahalise

hüvitise määramise kaebaja enda osa väidetava kahju tekkimises.

RVastS § 13 lg 1 p 4 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud

piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. Võlaõigusseaduse § 139 lg 1-3 tuleneb,

et kui tervisekahju on tekkinud kahjustatud isiku tahtluse või raske hooletuse tõttu, siis

vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles kahju tekkimist soodustasid kahjustatud isikust

tulenevad asjaolud. Sellisteks asjaoludeks on ka ohu tõrjumata jätmine või kahju vähendava

toimingu tegemata jätmine, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.

11. Kaebaja avalduste ja kohtule esitatud tõendite põhjal oli kaebaja alates vaidlusaluste

jalanõude saamisest seisukohal, et tegemist ei ole korvpalli harrastamiseks sobivate

jalanõudega ning kui kaebaja neid korvpalli mängimisel kasutab, siis võib see kahjustada

tema tervist. Kohtuasja tõendite hulgas on foto kaebajale 22.02.2018 antud jalatsitest (tl 12),

mille kaebaja algselt esitas 13.07.2018 kohtuasjas 3-18-1400. Kaebaja on foto tagaküljele

oma käega kirjutanud, et need on vastustaja poolt talle väljastatud spordijalatsid, mida ta

taotles korvpalli trennis käimiseks. Kaebaja on nooruses korvpalliga tegelenud ning leiab, et

need jalanõud on otsene tervise ohtu panek. Kaebajal on tekkinud kapillaaride lõhkemine

ümber hüppeliigese ja on olnud ka traumasid. Vastustaja selgitas kaebajale 19.04.2018.a

vastuskirjas nr 6-26/247-2 (tl 22) tasuta jalatsite saamise aluseid ja korda, samuti seda, et

niisugused jalatsid soetab vangla riigihanke teel.

Eeltoodule vaatamata jätkas kaebaja korvpalli harrastamist. Kaebaja väitel tal ei olnud muud

valikut, kuna teisi jalanõusid tal ei olnud. Kohus leiab vastupidi, et kaebajal oli valik mitte

mängida korvpalli, vaid tegelda liikumise ja kehakultuuriga viisil, mis tema hinnangul tervist

ei kahjusta (näiteks tegelda kõnniga, teha võimlemisharjutusi).

Kohus ei ole kontrollinud, kas kaebaja nimetatud tervisekahjustustel saab olla põhjuslik seos

sellega, et kaebaja mängis vaidlusalustes jalanõudes korvpalli (vt otsuse punkte 6 ja 10).

Kaebaja lähtub oma seisukohades eeldusest, et selline põhjuslik seos on olemas. Kui nii, siis

see ühtlasi tähendab, et kaebaja on kahju oma tervisele ise tahtlikult põhjustanud. Kaebajalt

sai mõistlikult oodata, et kui tema hinnangul puuduvad tal korvpalli mängimiseks sobivad

jalanõud, siis ta ei mängi korvpalli.

12. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

13. Asjas ei ole tõusetunud küsimust, kas kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse

vastustajale tähtaegselt. Kohus märgib selguse huvides, et tervisekahjustus, millele kaebaja

tugineb, avaldus kaebajal jaanuaris 2020 (tl 8 pöördel, 30) ning sündmus, millega kaebaja

tervisekahjustuse tekkimist seostab, toimus 2018 aastal. 11.05.2022 esitatud kahju hüvitamise

taotlus on seega RVastS § 17 lg 3 tähenduses tähtaegne - see esitati kolme aasta jooksul

sellest, kui kaebaja sai teada kahju tekkimisest ja mitte rohkem kui 10 aasta jooksul kahju

põhjustanud sündmusest arvates.

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud

kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud

välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole (kaebus oli riigilõivuvaba). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel

juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid

oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

15. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus

avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks

avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja

seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige

kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks