3-23-246/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Virgo Saarmets, Janar Jäätma ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

06.07.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-246

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada XX

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. aprilli 2023. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – XX, esindaja adv Merili Laansoo

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XX taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

2. Vabastada XX käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida

määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

3. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. aprilli 2023. a

määruse haldusasjas nr 3-23-246 resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata, kuid muuta

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 04.02.2023 Setomaa vallas kinni ebaseaduslikult

piiri ületanud isiku, kes tutvustas end Soome Vabariigi kodaniku Y, kuid kes tuvastati temal

kaasas olnud dokumentide järgi kui Venemaa Föderatsiooni kodanik XX (sünd. xxx Ukrainas

Luhanski oblastis). PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15

lg 1 alusel kinni. Isik esitas 05.02.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt soovib

isik rahvusvahelist kaitset selleks, et saada paremat arstiabi kui seda on võimalik saada

Venemaal. Tartu Halduskohus andis 06.02.2023 määrusega välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa isiku kinnipidamiseks

3-23-246

2(7)

ja kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni 06.04.2023. Tartu Ringkonnakohus jättis

30.03.2023 määrusega Tartu Halduskohtu 06.02.2023 määruse muutmata.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 30.03.2023 taotluse pikendada

VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 362 lg 5 alusel XX KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu

võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ning ebaseadusliku piiriületuse tõttu esineb isiku

puhul VSS § 68 p 8 kohane põgenemisoht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isik on menetlustoimingute

raames esitanud valeandmeid oma isiku kohta ning tema isik tuvastati alles siis, kui PPA

koerapatrull leidis isiku poolt metsa peidetud dokumendid (Venemaa sisepassi, „Luhanski

Rahvavabariigi“ passi, Venemaa sõjaväepileti ja ümberasuja tunnistuse). Alguses suhtles isik

PPA ametnikega inglise keeles ja väitis, et ta on Soome kodanik ning tuli Soomest Eestisse

lennukiga ja tal on seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isik on valeandmete esitamist põhjendanud

üksnes väitega, et ta kartis piirivalvurite poolt füüsilise vägivalla kasutamist. Isiku sõnul peitis

ta oma dokumendid metsa ära, arvates, et tal ei lähe neid rohkem vaja. Isik on rahvusvahelise

kaitse taotlemist põhjendanud sooviga saada paremat arstiabi, kuid pole täpsustanud, kuhu ta

selle saamiseks jõuda soovib. Isiku selgituste kohaselt on tal posttraumaatiline stress ning tal

oli 07.10.2020 insult. PPA on pidanud isikuga vestluse, kus isik andis samuti ebamääraseid

ütlusi ega esitanud ühtegi tõendit reaalse rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta. Seega on pigem

tegu isikuga, kes soovib oma humanitaarset olukorda parandada. PPA plaanib isikuga teha veel

ühe intervjuu, tutvuda infoga päritoluriigi meditsiinisüsteemi kohta ning kõrvutada seda isiku

ütlustega. Isiku väitel kaalus ta ka variante taotleda rahvusvahelist kaitset Soomes või Lätis.

Seega võib isik vabadusse jäädes liikuda edasi tema soovitud riiki. Isiku käitumise tõttu on

PPA-l alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Väide, et isik loobus

otsimast seaduslikult Eestisse sisenemise võimalust selle liigse kulukuse tõttu, ei ole

adekvaatne ega eluliselt usutav, kuna rahvusvahelise kaitse taotlejalt saab eeldada, et ta uurib

välja, kuidas riiki seaduslikult siseneda ning kuidas rahvusvahelist kaitset taotleda. Seega võib

eeldada, et isiku eesmärgiks oli pigem Venemaalt lahkuda kui taotleda Eestis rahvusvahelist

kaitset. Põgenemisohtu tõttu ei saa isiku puhul kohaldada VRKS §-s 29 loetletud leebemaid

järelevalvemeetmeid.

3. XX palus halduskohtu 04.04.2023 istungil jätta PPA taotlus rahuldamata, kuna puudub

tema põgenemise oht ning tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavad

asjaolud on juba välja selgitatud. PPA ei ole arvestanud, et isik loobus ise valeandmete

esitamisest ja andis seejärel enda kohta tõeseid ütlusi. Tegelikult esitas isik rahvusvahelise

kaitse taotluse juba varem, kuid seda ei võetud arvesse. Isiku terviseprobleemid vähendavad

samuti tema põgenemisohtu. Samuti süvendab KPK-s viibimine isiku vaimse tervise probleeme

(sh meeleoluhäireid ja paanikahooge).

4. Tallinna Halduskohus pikendas 06.04.2023 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel PPA-le antud luba puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks mitte kauemaks kui

05.08.2023 (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Kuigi ainuüksi isiku varasemast kinnipidamisest ei saa

järeldada, et tema jätkuv kinnipidamine on igal juhul õigustatud, esineb praegu siiski alus isiku

kinnipidamise pikendamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Isikuga tehti 09.02.2023

esimene intervjuu, kus tema ütlused jäid napisõnalisteks. PPA väitel esineb vajadus teha veel

üks intervjuu ning PPA-l tuleb isiku ütlusi kõrvutada päritoluriigi infoga. Teatud juhtudel võib

olla rahvusvahelise kaitse andmine võimalik ka põhjusel, et päritoluriigi meditsiinisüsteem ei

suuda isikule pakkuda vajalikku ravi. Seega ei saa PPA-d pidada isiku taotluse läbivaatamisel

tegevusetuks. Põhjendamatu ei ole ka PPA vajadus tagada isiku kättesaadavus intervjuuks,

ehkki PPA taotlusest nähtub ka soov pidada isikut kinni tulevikus tema väljasaatmise

3-23-246

3(7)

korraldamiseks. Põgenemisohu osas on isiku puhul täidetud VSS § 68 p-s 8 nimetatud eeldus

ehk isik peeti kinni ebaseaduslikul piiriületusel. Lisaks näitab isiku põgenemisohtu asjaolu, et

ta peitis Eestisse saabudes metsa oma dokumendid ning andis PPA ametnikele valeütlusi. Isik

väitis end olevat Soome kodanik ning oma identiteedi varjamiseks suhtles ta PPA ametnikega

inglise keeles. Isegi kui pidada dokumentide peitmist spontaanseks teoks, siis ei ole seda endale

uue identiteedi loomine. Seega on põhjendatud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.

Kohtupraktikast tulenevalt on VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamine lubatav, kui isikut on juba

kinni peetud väljasaatmise täideviimiseks VSS-i alusel ning objektiivsete kriteeriumite põhjal

on alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks.

Praegu peeti isik esmalt 48 tunniks kinni VSS § 15 lg 1 alusel, et kontrollida tema Eestisse

saabumise asjaolusid ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus VSS § 23 lg 1 alusel.

Isik on kohtuistungitel kinnitanud, et ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset enda esmasel

kinnipidamisel, vaid esitas taotluse alles siis, kui talle sai teatavaks tema tagasisaatmine

Venemaale. Ka asjaolu, et isik ei saabunud Eestisse sooviga saada rahvusvahelist kaitset

tagakiusamise eest, vaid hoopis sooviga saada paremat meditsiiniabi, viitab sellele, et isik on

esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise vältimiseks. Seega on lubatav isiku

kinnipidamine ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Isikust lähtuv põgenemisoht ei õigusta tema

suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist ning ka isiku tervislik seisund ei ole selline,

mis välistaks tema edasiliikumise mõnda teise riiki. Isiku selgituste kohaselt reisis ta varasemalt

mööda Venemaad ringi ning ka Eestisse tulekuks läbis ta Gverstoni asulast Eesti piirini ca 8

km pikkuse vahemaa. Ka isiku poolt dokumentide peitmine väitega, et tal ei lähe neid enam

vaja, viitab sellele, et isik on valmis edasi liikuma ilma dokumentideta. Seetõttu ei välistaks

dokumentide hoiule võtmine tema riigist lahkumist. KPK-s viibimine ei ole ohuks isiku

tervisele, sh vaimsele tervisele. KPK-s on isikule tagatud arstiabi, mille kättesaadavus oleks

talle vabaduses keerulisem. Seega ei saa jätkuvat kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. XX palub 20.04.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p-d

2 ja 3 ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. PPA ei ole

põhjendanud, milliseid täiendavaid asjaolusid on rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks

vaja välja selgitada. Isikuga täiendava intervjuu tegemiseks ja päritoluriigi kohta andmete

kogumiseks ei ole vajalik isikut KPK-s kinni pidada. Isikust lähtuvat põgenemisohtu ei saa

pidada piisavalt suureks ning põgenemisohu sedastamiseks ei piisa üksnes VSS §-s 68

nimetatud aluse tuvastamisest. Isiku ebaseadusliku piiriületuse põhjuseks oli pigem soov

vältida kokkupuudet Venemaa võimudega ning isikul puudub plaan Eestist lahkuda, vaid ta

soovib enda Eestis viibimise seadustada. Olukorras, kus pärast isiku kinnipidamist selgusid

tema kohta tõesed asjaolud 17 minuti jooksul, ei ole põhjust heita isikule ette valeandmete

esitamist. Pärast PPA poolt isiku dokumentide leidmist otsustas ta ise rääkida tõtt. Seega ei ole

põhjendatud isikut kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.

Praegusel juhul ei ole isikule tehtud kehtivat lahkumisettekirjutust ning teda ei ole ka kinni

peetud lahkuma kohustamise menetluse raames. Kuigi isik peeti 48 tunniks kinni VSS § 15 lg

1 alusel tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslike aluste kontrollimiseks, ei ole sel

puhul tegemist lahkuma kohustamise menetlusega VRKS § 361 lg 2 p 5 mõttes. Kuigi isik tõdes

kohtuistungil, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui talle oli öeldud, et ta

saadetakse tagasi Venemaale, ei saa sellest järeldada, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

enda väljasaatmise vältimiseks. Isik soovis algusest peale taotleda rahvusvahelist kaitset ning

ta esitas taotluse kohe, kui pidas seda võimalikuks. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist ca

10 tundi pärast esmast kinnipidamist ei saa pidada ebamõistlikuks, võttes arvesse, et esmalt

3-23-246

4(7)

tehti isikule tervislik kontroll ning temaga tehti menetlustoiminguid, samuti ka seda, et isik oli

söömata ja reisist väsinud. Seega ei esine alust isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5

alusel. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole proportsionaalne ning leebemate meetmete

kohaldamine on võimalik ja vajalik. Isiku tervislik seisund maandab tema põgenemise ohtu

ning kuna isik on läbi elanud insuldi, siis vajab ta igapäevaselt retseptiravimeid ja arstlikku

järelevalvet. Isik ei ole võimeline kiirelt liikuma ega läbima pikki vahemaid. Isiku varasem

reisimine, millele halduskohus viitas, toimus osaliselt enne insulti ning pärast seda reisis isik

aeglaselt. Oma erivajaduste tõttu ei vaja isik statsionaarset ravi, vaid talle on määrav keskkond.

KPK-s on palju isikuid ja vähe privaatsust, mistõttu mõjub seal viibimine halvasti isiku

psüühikale. Psüühilised probleemid omakorda tingivad paanikahooge ja südameprobleemide

süvenemist. KPK-sse on isikule kutsutud ka kiirabi. Isik soovib määruskaebuse lahendamist

ringkonnakohtu istungil vene keele tõlgi osalusel.

6. Politsei- ja Piirivalveamet palub 31.05.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata

ja halduskohtu määrus muutmata. Halduskohus kohaldas õigesti VRKS § 361 lg-tes 4 ja 5

nimetatud kinnipidamise aluseid. PPA nõustub täielikult halduskohtu määruse põhjendustega.

Isiku poolt valeandmete esitamisega arvestamine ei ole kohatu ning seda tuleb käsitleda koos

dokumentide peitmisega. Isiku enda selgituste kohaselt suhtles ta PPA ametnikega esmalt

inglise keeles ja esitas valeandmeid just seetõttu, et jätta endast mulje kui Soome kodanikust,

kellel on õiguslik alus Eestis viibida. Õiged andmed esitas isik alles siis, kui PPA oli leidnud

tema dokumendid. Seega on ilmne, et esineb isiku põgenemise oht ning tema tegevus oli

suunatud väljasaatmise takistamisele. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades jõudis halduskohus

õigele järeldusele, et esineb vajadus isikut kinni pidada, tagamaks tema kättesaadavus

menetlustoiminguteks. Isiku põgenemisohu tuvastas ka Tartu Ringkonnakohus 30.03.2023

määruses. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise osas ei ole vaidlust selles, et PPA pidas isiku

esmalt kinni VSS § 15 alusel ning isik on halduskohtu istungil kinnitanud, et talle oli enne

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist arusaadav, et ta saadetakse Venemaale tagasi. Isikul oli

võimalus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus ka varem, kuid ta tegi seda alles 10 tundi pärast

kinnipidamist. Põgenemisohu tõttu ei saa rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isiku

vaimse tervise probleemide ja KPK tingimuste kohta tuleb märkida, et ka varjupaigataotlejate

majutuskeskuses on teisi isikuid. KPK-s viibib isik üksinda toas, kuhu teised kinnipeetavad ei

või siseneda. Isikul võimaldatakse kindlatel aegadel viibida värskes õhus, KPK-s on kohal

meditsiiniõde ning 3–4 korda nädalas käib ka arst, samuti pakutakse psühholoogi teenust. KPK-

s on meditsiiniõde 31.03.2023 leidnud, et isiku tervis ei ole halvenenud ning ilmnenud ei ole

ka uusi sümptomeid. Seega on KPK-s tagatud isikule igakülgne meditsiiniline abi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli

halduskohtul korraldada PPA 30.03.2023 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS §

265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud

määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks selle

läbivaatamiseks korraldada kohtuistung. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu

04.04.2023 istungil, millest võttis osa ka vene keele tõlk. Isikut esindab advokaat, kes on saanud

määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused.

Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata ka kirjalikus menetluses.

Seetõttu jääb taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata. Kohtuistungi korraldamata

jätmise tõttu käsitab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotlust tõlgi kaasamiseks

taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Isiku

17.02.2023 riigi õigusabi taotlusele lisatud majandusliku seisundi teatise kohaselt puudub isikul

3-23-246

5(7)

igasugune vara ja sissetulek ning kuna isik on pärast kinnipidamist viibinud järjepidevalt KPK-

s, siis pole alust arvata, et isiku majanduslik seis oleks muutunud. Tõlkeabi andmisel ei hinnata

isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka riigi õigusabi korras

advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Seega tuleb taotlus HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel

rahuldada osaliselt ning tõlkida käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused

riigi kulul vene keelde.

8. PPA 30.03.2023 taotlus tugines VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning § 362 lg-le 5 ning

põgenemise ohu osas VSS § 68 p-le 8. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks VRKS §

361 lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on tagada,

et isik oleks PPA-le kättesaadav vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks).

Seega esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud alus kahelda,

et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu

30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole VRKS § 361 lg 1 kohaselt

lubatud ka juhul, kui soovitud eesmärki oleks tõhusalt võimalik saavutada VRKS § 29 lg-s 1

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti olukorras, kus kinnipidamine oleks

rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

9. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna

seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa

Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus

nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA järeldas puudutatud isiku

põgenemisohtu tema poolt Eesti välipiiri ebaseaduslikust ületamisest (VSS § 68 p 8) ning

asjaolust, et puudutatud isik esitas enda esmasel kinnipidamisel valeandmeid oma isiku ja

Eestisse saabumise asjaolude kohta ning peitis temal kaasas olnud dokumendid metsa.

10. Ringkonnakohus nõustub PPA põhjendustega sellest, et olukorras, kus isik on oma

rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendanud üksnes sooviga saada paremat arstiabi kui seda on

võimalik saada Venemaal, esineb PPA-l põhjendatud vajadus korraldada täiendav intervjuu

isiku rahvusvahelise kaitse vajaduse väljaselgitamiseks. Rahvusvahelise kaitse andmise üheks

eelduseks on isiku põhjendatud alus karta tagakiusamist (vt VRKS § 4 lg 1), kuid puudutatud

isik ei ole senini enda tagakiusamist väitnud. Üksnes päritoluriigis kehvemat arstiabi

kättesaadavust või selle kvaliteeti ei saa pidada isiku tagakiusamiseks. PPA ei ole ületanud ka

VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise 6-kuulist tähtaega

ning ei saa ka järeldada, et PPA oleks täiendava intervjuu tegemisega põhjendamatult

viivitanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab puudutatud isiku põgenemisohtu järeldada lisaks

ebaseadusliku piiriületuse faktile (VSS § 68 p 8; vt ka Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-

2119, p 20; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 10) ka isiku poolt valeandmete esitamisest ja

dokumentide peitmisest. Ringkonnakohtu hinnangul viitab puudutatud isiku käitumine nii enne

kui ka pärast kinnipidamist tema läbimõeldud kavatsusele varjata oma identiteeti ja Eestisse

saabumist, mis võis isikule olla vajalik kinnipidamise vältimiseks ja järgmiste sammude

astumiseks, nt mõnda teise riiki edasiliikumiseks. Usutav ei ole väide, et isik kartis Eesti

piirivalve vägivaldset käitumist. Selline väide on ebaharilik ja konkretiseerimata.

Üldteadaolevalt Eesti ametivõimud ei rakenda füüsilist vägivalda seadusliku aluseta riiki

saabunud inimeste vastu ja piiriületust planeerivatele isikutele on see info erinevate kanalite

(veebifoorumid, smugeldajad) kaudu reeglina teada. Isik on 05.02.2023 seletuskirjas (PPA

05.02.2023 taotluse lisa) maininud, et ta kaalus Venemaalt kas Eestisse või Lätisse lahkumist

ning et tema unistuseks oleks jõuda Kanadasse, samuti et tal on tuttavaid Soomes ja Poolas. Ka

3-23-246

6(7)

väide, et isik loobus seadusliku piiriületuse üritamisest, kuna tal ei olnud raha Venemaa

välispassi hankimiseks, on ringkonnakohtule ebaveenev. Olukorras, kus isikul oli pärast

Venemaal töötamist rahaline võimekus mööda riiki ringi reisida ning mõte Eestisse tulla tekkis

tal 2 nädalat enne piiriületust, s.o tegemist oli pikemalt ette planeeritud käiguga (vt 05.02.2023

seletuskiri), ei ole usutav, et isikul puudus rahaline võimekus hankida endale Venemaa

välispass. Isik ei ole ka esitanud ühtegi väidet, mis annaks talle aluse karta Venemaalt

seadusliku lahkumise üritamist või Venemaa ametivõimudega suhtlemist. Eelneva põhjal oli

õigustatud isiku kinnipidamise pikendamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.

11. Alates 16.08.2022 kehtiva VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel on rahvusvahelisse kaitse taotleja

kinnipidamine vältimatu vajaduse korral lubatud, kui välismaalane on Eestist lahkuma

kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isiku rahvusvahelise

kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

Nimetatud seadusmuudatus on tehtud õigusselguse huvides selleks, et VRKS § 361 lg 2 p 5

sõnastus vastaks paremini selle aluseks olevale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013

direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-le d (vt Riigikogu XIV koosseisu 630 SE seletuskiri, lk 10).

Kohtupraktikas on direktiivile 2013/33/EL ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud,

et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast

seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel

ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on

piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi

lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist, nt kui isikul on juba olnud võimalus

varjupaigamenetluseks (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12–15; 17.04.2020

määrus nr 3-19-1068, p-d 12–17; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649,

p15; 01.07.2022 määrus nr 3-22-1185, p 9 jj).

12. Praeguses asjas peeti puudutatud isik pärast Eestisse saabumist esmalt kinni 48 tunniks

VSS § 15 lg 1 alusel (vt PPA 05.02.2023 kinnipidamise protokoll, PPA 05.02.2023 taotluse

lisa). Alates 18.06.2022 kehtiva VSS § 15 lg 1 kohaselt võib PPA või Kaitsepolitseiamet

(KAPO) pidada välismaalast ilma halduskohtu loata kinni kuni 48 tundi, et kontrollida tema

Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid ning selgitada välja tema

kinnipidamise vajalikkus VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alusel. Halduskohus leidis, et nimetatud

kinnipidamisega 48 tunniks oli isiku puhul täidetud üks VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise

kohustuslik tingimus ehk isik oli enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peetud kinni

Eestis lahkuma kohustamise menetluses. Ringkonnakohus halduskohtu sellise käsitusega ei

nõustu. Kehtiv VSS § 15 lg 1 kehtestati selleks, et anda PPA-le või KAPO-le võimalus pidada

ka n-ö tavaolukorras välismaalast kinni selleks, et kontrollida välismaalase Eestisse saabumise

ja Eestis viibimise seaduslikku alust ning selgitada välja, kas välismaalase kinnipidamine on

vajalik direktiivi 2008/115/EÜ rakendamiseks, st Eestist lahkuma kohustamise menetluse

korraldamiseks või välismaalasele pandud lahkumiskohustuse täitmiseks. Sätte kohaselt tuleb

PPA-l või KAPO-l 48 tunni jooksul taotleda halduskohtult luba välismaalase kinnipidamiseks

VRKS-i alusel, kui välismaalane esitab kinnipidamise ajal rahvusvahelise kaitse taotluse, või

siis VSS-i alusel, kui esmaste menetlustoimingute käigus selgub, et välismaalane viibib Eestis

ebaseaduslikult ning esineb alus tema kinnipidamiseks lahkumiskohustuse ettevalmistamiseks

või tagasisaatmiseks direktiivi 2008/115/EÜ mõistes (vt Riigikogu XIV koosseisu 518 SE

seletuskiri, lk 11). Eelnevast lähtudes tuleb seadusandja tahet mõista selliselt, et VSS § 15 lg 1

kehtestamisega on loodud alus välismaalase kinnipidamiseks n-ö ettevalmistava menetluse

tarbeks, mille tulemusena peaks mh selguma, kas esineb vajadus algatada välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise menetlus. Selline esialgne välismaalase kinnipidamine on siseriikliku

õiguse reguleerida (Euroopa Kohtu 06.12.2011 otsus nr C-329/11, Alexandre Achughbabian, p

30; vt ka 518 SE seletuskiri, lk 11). Eelneva põhjal ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda, et

3-23-246

7(7)

välismaalase kinnipidamisel kehtiva VSS § 15 lg 1 alusel on välismaalane kinni peetud Eestist

lahkuma kohustamise menetluses VRKS § 361 lg 2 p 5 tähenduses. Menetlus

lahkumiskohustuse kindlakstegemiseks ei võrdu menetlusega lahkumiskohustuse täitmiseks.

Seega ei ole praeguses asjas täidetud VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused (st välismaalast

ei ole enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinni peetud Eestis lahkuma kohustamise

menetluses) ning selles osas tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist pidada

ebaproportsionaalseks. Kuigi isiku kinnipidamine kokku kuni 6 kuuks kujutab endast

kahtlemata isiku põhiõiguste olulist piiramist, on VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise

korral lubatud isikut pidada kinni kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-

16, p-d 10-11), mistõttu ei saa ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt hinnata isiku jätkuvat

kinnipidamist praegusel juhul ülemääraseks. VRKS § 29 lg-s 1 loetletud leebemate meetmete

kohaldamine eeldab prognoosi, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid isiku suhtes

tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks hinnanguks alust. Ka isiku väidetud

terviseprobleemid ei välista temast lähtuvat põgenemisohtu, arvestades et need ei takistanud tal

mööda Venemaad ringi reisimist ega ka Eestisse tulekut. Asjas puuduvad ka tõendid selle kohta,

et isiku jätkuv KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus tema tervise kaitse kaalutlustega. PPA on

selgitanud, et KPK-s on isikule tagatud igakülgne juurdepääs ravile, sh psühhiaatrilisele ravile

(vt VSS § 269), ning et KPK keskkond ei erine olulisel määral (s.o isiku kirjeldatud määral)

majutuskeskuse omast, kus on samuti palju inimesi ja võrreldaval määral privaatsust.

14. Ringkonnakohus märgib, et isiku pikaajaline kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel

ei ole lubatud ning kui pärast tähtsust omavate asjaolude selginemist teisi kinnipidamise aluseid

ei esine, tuleb isik KPK-st vabastada. Seetõttu tuleb tähtaja pikendamisel arvestada ka VRKS

§-s 181 sätestatud taotluse läbivaatamise tähtaegu. PPA-l tuleb praegusel juhul silmas pidada,

et puudutatud isikut ei ole lubatud KPK-s kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 17; 04.08.2022 määrus nr 3-22-903, p-d

13 ja 16).

15. Eelneva põhjal tuleb XX määruskaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

06.04.2023 määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

16. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

17. XXle määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi

tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)