3-22-231/85 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Virgo Saarmets, Janar Jäätma ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

06.07.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-231

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2023. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X määruskaebus menetlusse.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2023.

a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi Venemaa Föderatsiooni kodanikule Xile

23.03.2019 ettekirjutuse nr 1046645446 Eestist lahkumiseks (sundtäidetav alates 13.11.2020)

ning kohaldas talle 09.04.2019 otsusega nr 1046645446 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 10 lg 2 p-des 1, 2, 3, 4 ja 5 nimetatud järelevalvemeetmeid. X on sündinud

Eestis, tema elamisluba kehtis kuni 03.11.2015 ning tema taotlused elamisloa pikendamiseks

või saamiseks jäid läbi vaatamata või rahuldamata. X asus alates 14.10.2020 end PPA eest

varjama, pärast mida kuulutati ta tagaotsitavaks ning ta peeti kinni 15.02.2021. Harju Maakohus

pööras 23.02.2021 määrusega nr 1-20-6373 täitmisele Xile 29.09.2020 kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuud ja 10 päeva. Pärast vanglast vabanemist hakkas X

lahkumisettekirjutuse täitmisest uuesti kõrvale hoidma ning PPA pidas isiku kinni 27.01.2022.

Tallinna Halduskohus andis 28.01.2022 määrusega PPA-le loa Xi kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni 28.03.2022. Tallinna Halduskohus

3-22-231

2(5)

pikendas 24.03.2022, 21.07.2022 ja 19.11.2022 määrusega Xi kinnipidamise KPK-s

kinnipidamise tähtaega, viimasega neist kuni 18.03.2023.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 13.03.2023 taotluse pikendada

VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel Xi KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra.

Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik isiku dokumenteerimiseks tema väljasaatmise

korraldamiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli ning isik keeldub dokumentide

hankimisele kaasa aitamast. Venemaa Siseministeerium on 08.11.2022 ja 24.11.2022 vastanud

PPA tagasivõtmispalvetele ning toonud välja, et isikuga 19.09.2022 peetud vestlusel ei saadud

juriidiliselt tähtsat teavet. Venemaa on kindlaks teinud, et X on nende kodanik, kuid Venemaa

ei saa tuvastada tagasivõtmisele kuuluvat isikut, kuna neil puuduvad Xi fotod. Hetkel ootab

PPA vastust korduvale 08.03.2023 tagasivõtmispalvele. Kuigi isikut on juba kinni peetud 14

kuud, võimaldab VSS § 25 lg 2 isikut kinni pidada kokku kuni 18 kuud, kui väljasaadetav ei

täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Isiku osas esineb jätkuvalt VSS § 68 p-des 1, 5 ja 6

nimetatud põgenemisoht, kuna isik ei lahkunud Eestist pärast lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaega ega järginud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud

järelevalvemeetmeid ning isiku käitumisest ja hoiakutest saab ka järeldada, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Isik keeldus tagasipöördumistunnistust taotlemast ning enda sõnul ei

taha ta Eestist lahkuda, vaid soovib endale elamisluba. Isik esitas 26.09.2022 uue elamisloa

taotluse, kuid PPA keeldus 24.11.2022 otsusega nr 15.3-3.1/2856 elamisloa andmisest. Isiku

kaebus PPA 24.11.2022 otsuse peale on Tallinna Halduskohtu menetluses (haldusasi nr 3-22-

2563). Isik ei olnud ka 09.03.2023 toimunud vestlusel nõus end dokumenteerima ja PPA-ga

koostööd tegema, vaid rääkis soovist seadustada enda Eestis viibimine, läbida eesti keele eksam

ja minna seaduslikult tööle. Seega ei täida isik jätkuvalt kaasaaitamiskohustust. PPA praktika

Venemaa kodanikele dokumentide hankimisega näitab, et isiku koostöö korral võtab see aega

umbes pool aastat, kuid Venemaale isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine võib

võtta aega üle pooleteise aasta ning see sõltub Venemaa ametivõimude tegevusest. Isiku suhtes

ei ole võimalik võtta leebemaid järelevalvemeetmeid, kuna tema käitumist arvestades on

tõenäoline, et vabadusse pääsedes asub isik end varjama ega täida järelevalvemeetmeid.

3. X avaldas Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 istungil, et ta ei soovi Venemaale lahkuda,

vaid püüab seadustada enda Eestis viibimist. Isik soovib minna koju oma ema juurde, kellel

tuleb lähiajal operatsioon ning kes vajab pärast seda abi. Isik on nõus ka elektroonilise

järelevalve kohaldamisega. PPA peaks tegutsema selle nimel, et seaduses oleks ette nähtud

võimalus ka haldusmenetluses elektroonilise järelevalve rakendamiseks.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 16.03.2023 määrusega VSS § 23 lg 1 p 3 ja § 25 lg 2

alusel PPA-le antud luba Xi KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 16.07.2023. Kuna isikut on alates 28.01.2022 peetud kinni juba 14

kuud, siis ei ole VSS § 23 lg 1 p 1 asjassepuutuv norm ja selle alusel ei saa taotlust rahuldada,

kuna möödunud on VSS § 25 lg-s 1 nimetatud 6 kuud (Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022

määrus praeguses haldusasjas, p 8). Täidetud ei ole ka VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused,

kuna PPA on isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist seostanud üksnes dokumentide

hankimisele kaasa aitamata jätmisega. VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamine nõuab

kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist, st see peaks seonduma eelkõige VSS § 264

lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist

ei saa tuletada isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 18.11.2022 määrus nr 3-22-231, p 13).

3-22-231

3(5)

Isiku puhul on siiski täidetud VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätetatud kinnipidamise eeldused. Vaidlust ei

ole selles, et puudutatud isikul ei ole seadusliku alust Eestis viibimiseks, tal puuduvad kehtivad

reisidokumendid ja ta ei ole asunud neid hankima, vaid on teavitanud oma soovist Eestist mitte

lahkuda. Isikule on pakutud võimalust end dokumenteerida, kuid ta on sellest keeldunud. PPA

on selgitanud, et isiku kaasabil võtaks dokumentide hankimine aega umbes pool aastat,

erinevalt olukorrast, kus PPA esitab Venemaale tagasivõtutaotluse. Praegu on PPA ära

näidanud, et hoolimata PPA mõistlikest jõupingutustest kestab väljasaatmine ettenähtust kauem

ning et PPA on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi isiku dokumenteerimiseks (vt

Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus nr C-146/14, p 83). Isiku väljasaatmine ei ole muutunud

perspektiivituks. PPA sõnul on praktikas esinenud ka olukordi, kus isik on viibinud KPK-s 16

kuud ning alles siis väljastab Venemaa isikule tagasivõtutunnistuse. Isikule ei ole võimalik

kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid ning halduskohus nõustub selles osas PPA

seisukohtadega. Isiku põgenemisohtu on hinnatud Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022

määruses (p-s 8) ning see hinnang on jätkuvalt asjakohane. Kuna isiku suhtes ei ole võimalik

kasutada leebemaid järelevalvemeetmeid (isikut ei saa paigutada Vao majutuskeskusesse

tulenevalt tema põgenemisohust ja asjaolust, et ta ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja), siis ei

ole isiku KPK-s kinnipidamise pikendamine 4 kuu võrra ebaproportsionaalne. Isikul on

võimalik endale ise reisidokumente taotleda, mis aitaks kaasa ka tema KPK-st vabanemisele.

PPA ei pea ka astuma samme seadusandluse muutmiseks seonduvalt haldusmenetluses

elektroonilise järelevalve rakendamisega, kuna seadusi võtab vastu Riigikogu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 30.03.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 16.03.2023 määrus ning uue

määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Halduskohus leidis õigesti,

et puudutatud isiku kinnipidamise pikendamise aluseks ei saanud olla VSS § 23 lg 1 p-d 1 ja 2.

Küll aga ei ole isiku puhul täidetud ka VSS § 23 lg 1 p 3 kohaldamise eeldused, kuna PPA ei

ole ära näidanud, et ta on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi isikule dokumentide

hankimiseks. PPA taotlused isiku vastuvõtmiseks Venemaale on esitatud 06.07.2022 ja

17.08.2022 ehk seega on möödunud juba rohkem kui pool aastat. Praegu pole üldse teada, kas

puudutatud isikule väljastatakse isikute tõendavad dokumendid. PPA viide varasemale

praktikale on asjakohatu ning näitab pigem seda, et isikuid peetakse KPK-s kinni ebamõistlikult

kaua. Kinnipidamine kauem kui 14 kuud on muutunud ebaproportsionaalseks, eriti kuna isiku

puhul ei ole põhjendatud põgenemisohtu. Halduskohus ei ole kinnipidamise proportsionaalsust

hinnanud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad

peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll

kinnipidamise põhjendatuse üle. PPA ei ole välja toonud, milliseid tähtsust omavaid

menetlustoiminguid on isikuga tehtud ning milliseid tähtsust omavaid asjaolusid tuleb veel

välja selgitada. Puudutatud isik ei soovi end varjata ega esitada valeandmeid. Leebema

järelevalvemeetmena saaks isikule kohaldada elamist kindlaksmääratud elukohas. Isikul on

Eestis elukoht ning kõik tema sugulased elavad Eestis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi

väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid

arvestab tema poolt varem avaldatuga.

3-22-231

4(5)

7. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu

loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse

läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. VSS § 25 lg-d 1 ja 2 näevad ette

alused välismaalase kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Kinnipidamine on eelkõige lubatud

juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS §

23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2

sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab

olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil

arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Kuigi PPA tugines 13.03.2023 taotluses

kõigile VSS § 23 lg-s 1 sätestatud kinnipidamise alustele, andis halduskohus PPA-le loa isiku

kinnipidamiseks üksnes VSS § 23 lg 1 p 3 alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga

selles, et praeguses asjas ei saanud isiku kinnipidamise pikendamise aluseks olla VSS § 23 lg 1

p-d 1 ja 2, ning ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata

(vt ka praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 määrus, p 8 ja 18.11.2022 määrus,

p 13).

8. VSS § 23 lg 1 p 3 alusel võib isiku kinni pidada, kui tal puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. VSS § 23

lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele

(vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole selles, et Xil puuduvad

tema Venemaale väljasaatmiseks vajalikud reisidokumendid. Ringkonnakohus jääb isiku puhul

VSS § 23 lg 1 p 3 kohaldamise osas praeguses asjas 18.11.2022 määruses (p-s 14) ja 22.12.2022

määruses (p-s 9) esitatud seisukohtade juurde ning toob välja, et isik keeldub jätkuvalt endale

dokumentide hankimisest (viimati PPA-s 09.03.2023 vestlusel). Isik pole ka halduskohtu

istungil ega määruskaebuses avaldanud, et ta on valmis tegema endast olenevat, et hankida

dokumente kodakondsusjärgsesse riiki minemiseks. PPA on ka selgitanud, et Venemaa keeldus

viimati isiku tagasivõtmisest põhjusel, et nende andmetes puuduvad isikust fotod ja seega ei saa

nad tagasivõtmisele kuuluvat isikut tuvastada (vt PPA 13.03.2023 taotluse lisa 2). PPA väitel

on nad esitanud Venemaale 08.03.2023 korduvnoodi isiku dokumenteerimise ja tagasivõtmise

kohta, millele nad ootavad vastust. Samuti on PPA isikule selgitanud, et tema väljasaatmise

kiirem

korraldamine

oleks

võimalik,

kui

isik

esitaks

ise

Venemaale

taotluse

tagasipöördumistunnistuse saamiseks.

9. Isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa praegusel juhul pidada ebaproportsionaalseks ka

ainuüksi seetõttu, et isikut oli halduskohtu määruse tegemise ajaks VSS alusel kinni peetud juba

üle 14 kuu. VSS § 25 lg 2 kohaselt võib isikut kinni pidada kokku 18 kuud. Euroopa Kohus on

05.06.2014 otsuses nr C-146/14 (p-s 83) leidnud, et VSS § 25 lg 2 aluseks olevat direktiivi

2008/115/EÜ art 15 lg-d 6 tuleb tõlgendada selliselt, et lisaks isiku koostöö puudumisele peab

asjaomane ametiasutus näitama, et ta on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi selle nimel,

et asjaomase kodaniku isikut tõendavad dokumendid väljastataks. Olukorras, kus PPA on

pakkunud isikule võimalust koostöö tegemiseks isikule dokumentide hankimiseks ja isik on

sellest keeldunud ning PPA on samas jätkuvalt suhelnud vastuvõtva riigiga isiku tagasivõtmise

korraldamiseks, on eelnimetatud eeldus täidetud. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi

muud asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise

või turvalisuse kaalutlused). VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete (nt

elamine kindlaksmääratud elukohas) kohaldamine eeldaks hinnangut, et isik järgib PPA

seatavaid reegleid, kuid tuvastatud asjaolud (isiku poolt VSS § 10 lg 2 p-des 1, 2, 3, 4 ja 5

ettenähtud järelevalvemeetmete eiramine alates 14.10.2020 ja ka isiku poolt enda varjamine

pärast 2021. a-l vanglast vabanemist) ei anna selle tekkimiseks alust. Olukorras, kus isik on

3-22-231

5(5)

selgesõnaliselt ja korduvalt väljendanud enda soovimatust Eestist Venemaale lahkuda, on

põhjendatud alus arvata, et vabadusse jäädes asuks isik end uuesti PPA eest varjama. VSS § 10

lg 2 ei anna PPA-le õigust kohaldada välismaalase suhtes elektroonilist järelevalvet.

10. Eelneva põhjal jääb Xi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.03.2023

määrus muutmata.

11. Xile määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi 30.03.2023 taotluse

riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)