3-22-2114/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

T Ä I E N D A V K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuli 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2114

Haldusasi

X. Xi kaebus Tallinna Vangla 23.08.2022 vastuse nr 5-

8/22/15211-2 ja 23.09.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/255-2

tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks võimaldada

kaebajal vaba liikumine osakonna piires ning vastustajalt

kahju hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja vandeadvokaat Daniil

Savitski

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul puuduva osaga täiendatud tervikotsuse kättetoimetamisest arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (kaebaja) peeti 13.02.2018 kahtlustatavana kinni ja vahistati Harju Maakohtu

15.02.2018 määrusega asjas nr x-xx-xxxx. Vahistamist pikendati korduvalt. Kaebaja anti

Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega asjas nr x-xx-xxx kohtu alla süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine), § 137 lg 1

(eraviisiline jälitustegevus), § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 (väljapressimine suures ulatuses ja grupi

poolt), § 3891 lg 2 (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine suures

summas), § 4024 lg 1 (altkäemaksu andmine erasektoris), § 418 lg 2 p-de 2 ja 3 (suures

koguses tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine grupi poolt),

§ 4181 lg 1 (tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseaduslik

käitlemine) ja § 420 lg 1 (tulirelva helisummuti, laser- ja öösihiku ebaseaduslik käitlemine)

3-22-2114

järgi ning vahistamine tõkendina jäeti muutmata. Kohus tunnistas korduvalt kaebaja

vahistamise jätkuvalt põhjendatuks. Harju Maakohus tunnistas 06.01.2023 otsusega asjas nr x-

xx-xxx kaebaja õigeks KarS § 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi,

süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 137 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi ning mõistis talle

liitkaristuseks 8 aastat vangistust, mille hulka tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates

13.02.2018. Kaebaja apellatsioonkaebus on hetkel Tallinna Ringkonnakohtus menetlemisel.

2. Kaebaja esitas 25.06.20221 Tallinna Vanglale (vastustaja) taotluse2 tagada talle vabalt

liikumise võimalus osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas sarnaselt süüdimõistetutega.

Kaebaja tugines õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 24, mille kohaselt on

vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 5 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).

3. Vastustaja jättis 23.08.2022 vastusega nr 5-8/22/15211-23 kaebaja taotluse rahuldamata.

Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8. Selle lg 1 näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas

vabalt vähemalt 4 tundi päevas, kuid pole lg-test 4 ja 5 tulenevalt kohaldatav

vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel tuleb VangS § 90 lg 3

järgi olla lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale ja töötavale

vahistatule, keda ei pea lukustatud kambris hoidma ajal, kui ta töötab või õpib. Tegemist on

kehtiva õigusaktiga. Kaebaja on vahistatu staatuses, seega puudub vastustajal tema osas

kaalumisruum. Vastustaja ei saa teha seadusega vastuolus olevat toimingut (riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 6 lg 1).

4. Kaebaja esitas vastuse peale 01.09.2022 vaide4. Kaebaja on viibinud vahi all juba 4,5

aastat, mille jooksul ei ole tal võimaldatud väljaspool kambrit oma osakonna piires ringi

liikuda. VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus, kuna diskrimineerib vahistatuid, seades nad

kinnipeetavatega võrreldes põhjendamatult halvemasse olukorda. Vastustajal on võimalik jätta

ilmselgelt PS-iga vastuolus olev säte kohaldamata.

5. Vastustaja jättis 23.09.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/255-25 vaide rahuldamata.

Vastustaja otsus ei ole vastuolus kehtiva õigusaktiga. VangS § 90 lg-t 3 ei ole tunnistatud

põhiseadusevastaseks. Kaebajat ei ole diskrimineeritud. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole

omavahel võrdsed grupid, seega on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Kõiki vahistatuid

koheldakse selles osas vanglas võrdselt.

6. Kaebaja esitas 05.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis

14.10.2022 määrusega asjas nr 3-22-2114 menetlusse nõuetes tühistada vastustaja 23.08.2022

vastus ja 23.09.2022 vaideotsus ning kohustada vastustajat võimaldama kaebajal osakonna

piires vähemalt 4 tundi päevas vabalt liikuda.

7. Vastustaja palus 14.11.2022 vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

8. Kaebaja esitas 26.10.2022 vastustajale kahju hüvitamise taotluse6. Kahju tekitati

osakonna piires vaba liikumise mitte võimaldamisega. VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus.

See riivab ebamõistlikult vahistatute põhiõigusi ja on diskrimineeriv. Kaebaja on 23 tundi

ööpäevas suletud oma kambrisse ja tal võimaldatakse VangS § 93 lg 5 alusel vaid 1 tund

päevas viibida kambrist väljas värskes õhus. Taoline pikaajaline suhtlemise ja ajaviitmise

võimaluste karm piiramine mõjub väga halvasti kaebaja vaimsele ja füüsilisele tervisele.

1 Taotlusel on 25.07.2022 kuupäeva kandev tempel.

2 Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 4.

3 Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 1.

4 Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 2.

5 Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 3.

6 Vastustaja 01.03.2023 esitatud lisa 1.

2(12)

3-22-2114

Sisuliselt jõudis kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine lõpuni 16.12.2021 toimunud

kohtuistungiga. Juba 15.02.2022 määruses kriminaalasjas nr x-xx-xxx nentis maakohus, et

kohtliku uurimise lõpetamisega väheneb oluliselt ka õigusemõistmise vastaste kuritegude

toimepanemise oht ja antud oht on aja vähenenud. Kaebajale tekkinud kahju ei kõrvalda

hiljem antav võimalus osakonna piires vabalt liikuda. Piirang tulnuks lõpetada hiljemalt

16.12.2021. Kaebaja vaba liikumise õigusvastane piiramine rikkus tema õigust vabale

eneseteostusele. Vastustaja tegevus oli tahtlik ja süüline.

9. Vastustaja jättis 27.12.2022 vastusega nr 5-37/22/156-37 kaebaja taotluse rahuldamata.

Põhjendused:

9.1. VangS § 90 lg 3 järgi peab vahistatu viibima ööpäev läbi lukustatud kambris. Tegemist

on kehtiva regulatsiooniga, mille täitmine on vastustajale kohustuslik ja vastustajal puudub

selles osas igasugune kaalumisruum. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas vahistatu staatuses,

seega kohalduvad tema suhtes eelvangistust reguleerivad sätted. Kuna kaebaja ei õpi ega

tööta, siis tuleb teda hoida 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja võimaldada tal sealt

väljuda ainult 1 tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks (VangS § 93 lg 5). Kohus võttis

kaebaja kaebuse asjas nr 3-22-2114 menetlusse, kuid ei ole veel teinud otsust, millega oleks

tunnistanud vastustaja tegevuse õigusvastaseks. Seega ei ole RVastS § 7 lg 1 eeldus täidetud

ja puudub alus kahju hüvitada.

9.2. VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 toodud piirangud on õiguspärased ning PS-i ja vahistamise

eesmärgiga kooskõlas. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt süüdimõistetud kinnipeetavatega

võrreldes, kuna vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole

ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika

kujundamisel avar otsustusruum ja sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid

õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda

kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel. Riigikohus sedastas 16.11.2016 otsuses

asjas nr 3-4-1-2-16 (p 116), et VangS ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning

vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne

vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Lisaks on Riigikohus 09.12.2015

otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) sedastanud, et kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus

viibida väljaspool kambrit on tingitud tema vahistatu staatusest ja seda saab pidada

kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.

Tallinna Ringkonnakohus pidas 07.12.2022 määruses asjas nr 3-22-2114 kaebaja

liikumispiirangut proportsionaalseks, sest talle kriminaalasjas nr x-xx-xxx esitatud süüdistus

on raske ja teda ähvardav vangistus pikaajaline. Kaebajale on esitatud mh süüdistus

vägivallaga toimepandud varavastases kuriteos (väljapressimine) ning kriminaalmenetluses on

läbivalt viidatud kaebaja ja tunnistaja vahelisele konfliktile. Sellises olukorras võib suhtlemine

teiste vahistatutega tuua kaasa kriminaalasjas tunnistajate mõjutamise katse, arvestades, et

tõendite hindamine on seal võimalik ka maakohtu otsuse peale edasikaebamisel

ringkonnakohtus. Piirangud teiste kinnipeetavate või vahistatutega suhtlemisele on seetõttu

olulistes avalikes huvides ja kaebajaga seotud asjaoludel on piirang proportsionaalne.

9.3. Kuigi kaebaja suhtes kohaldatakse vahistatu režiimi tõttu VangS-is sätestatud

liikumispiiranguid, ei ole teda hoitud täielikus isolatsioonis. Talle on olnud pidevalt tagatud

võimalus erinevate vangla teenistujate (vanglaametnik, psühholoog, kaplan jne) poole

pöördumiseks. Vangiregistri andmetel on tal nt 2022. a-l toimunud vestlused teabe- ja

uurimisosakonna töötajaga, inspektor-kontaktisikuga ja vaimulikuga. Lisaks saab kaebaja

suhelda ka oma lähedastega ja seda nii kirja, telefoni kui ka kokkusaamiste teel. Nt kõnelogist

nähtuvalt on kaebaja 3-kuulise perioodi jooksul 11.07.-11.10.2022 saanud teha

7 Kaebaja 23.01.2023 esitatud lisa 1.

3(12)

3-22-2114

telefonikõnesid 47 päeval. Samuti on tal 2022. a-l toimunud 7 korral pikaajalised

kokkusaamised ning 17 korral lühiajalised kokkusaamised. Lisaks on ta 2022. a-l 18 korral

saanud vanglas kokku kaitsjatega. Kuivõrd kõik eelmärgitud kokkusaamised toimuvad

väljaspool kambrit, on kaebaja lisaks värskes õhus jalutuskäikudele saanud kambrist

väljaspool viibida ka kokkusaamiste toimumiste ajal. Kaebaja on saanud viibida väljaspool

kambrit ka vanglaväliste saatmiste ajal, mida nt 2022. a-l oli 38 korral. Lisaks on kaebajal

olnud püsivalt võimalus end ümbritsevas maailmas toimuvaga kursis hoida. Tal on kambris

isiklik teler, mille vahendusel oli võimalik jälgida erinevaid teleprogramme. Kambrisse sisse

ehitatud raadio tagab võimaluse kuulata erinevaid raadiokanaleid. Soovi korral saab ta lugeda

vangla poolt väljastatud raamatuid ja ajalehti, samuti neid ka enda kulul tellida.

9.4. Ka tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja füüsiline või vaimne tervis oleks

vangistustingimuste tõttu kannatanud. Seega olukorras, kus kaebajale ei kaasnenud muid

piiranguid kui need, mis paratamatult vahistatu staatusega kaasnevad, ei ole vastustaja

käitunud õigusvastaselt. Üksi kambris viibimine ei saa põhjustada talle kahju, mis õigustaks

hüvitise nõuet. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ja ka mittevaralise kahju

tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on

suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille

hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise,

tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei

ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus

avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Eesti

õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline

hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral. Vastustaja tegevus sellisele õiguste riivele ei viita.

10. Kaebaja esitas 23.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt kahju hüvitise

välja mõistmiseks õiglases ulatuses kohtu äranägemisel. Kohus võttis 27.01.2023 määrusega

asjas nr 3-23-149 kaebuse menetlusse ja liitis selle asjaga nr 3-22-2114.

11. Vastustaja palus 01.03.2023 vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

12. Kohus jättis 09.06.2023 resolutsioonotsusega kaebuse rahuldamata.

13. Kaebaja avaldas 09.06.2023, et soovib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Kaebaja kokkuvõtlikud seisukohad:

14.1.

Kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 13.02.2018 ja vahistati Harju Maakohtu

15.02.2018 määrusega. Kaebaja on viibinud vahistatuna vangis ligi 5 aastat ja kriminaalasi on

alles maakohtu menetluses. Seega võib kaebaja vahi all viibida veel aastaid, sisuliselt kogu

potentsiaalse karistuse kestuse aja. Sellises olukorras on kaebaja vahistatuna pandud süütuse

presumptsiooni rikkudes halvemasse olukorda kui juba süüdi mõistetud, mis on ilmselgelt

ebaõiglane. Kaebaja on 23 tundi ööpäevas suletud oma kambrisse ja tal võimaldatakse vaid 1

tund päevas viibida kambrist väljas värskes õhus. Taoline pikaajaline suhtlemise ja ajaviitmise

võimaluste karm piiramine mõjub kahtlemata halvasti tema vaimsele ja füüsilisele tervisele.

14.2.

VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus, sest diskrimineerib vahistatuid kinnipeetavatega

võrreldes (PS § 12). Taolise intensiivsusega absoluutne piirang ei ole demokraatlikus

ühiskonnas vajalik (PS § 11). Piirang riivab oluliselt ja ebamõistlikult vahistatute õigust

vabale eneseteostusele (PS § 19). Ebaõiglasele kohtlemisele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler

4(12)

3-22-2114

oma 07.01.2014 ettepanekus nr 24, milles leidis, et VangS § 90 lg 3 esimene lause on

vastuolus PS-iga. VangS § 90 lg 3 kohaldamata jätmisel võib vaba liikumise lubamist

takistavaks osutuda ka VangS § 90 lg 5, millisel juhul on ka see säte samadel põhjustel

vastuolus PS-iga ja tuleb jätta kohaldamata. Lähtuda tuleb VangS §-st 8. Kuna vastustaja

23.08.2022 vastus ja 23.09.2022 vaideotsus tuginevad põhiseadusevastasele sättele, on need

õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele.

14.3.

VangS § 90 lg-te 3 ja 5 sõnastus ei võimalda läheneda paindlikult vahistatute suhtluse

piiramisele ning kehtestab ilma kaalutlusõiguseta jäigad piirangud kõigile vahistatutele, mis ei

arvesta vahi alla võtmise põhjust, konkreetse kriminaalasja asjaolusid ega kulgu ning neist

johtuvat tegelikku tarvidust vahistatu suhtlust teiste vahistatute ja kinnipeetavatega piirata.

Viidatud normid ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu liikumisvabaduse piirang on

konkreetsel juhul kriminaalmenetluse asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades menetluse

huvides vajalik ja proportsionaalne. Lähtuda tuleks sarnastest põhimõtetest nagu Riigikohus

11.06.2019 otsuses asjas nr 5-18-8.

14.4.

Sisuliselt jõudis kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine lõpuni 16.12.2021 toimunud

kohtuistungiga. Juba 15.02.2022 määruses kriminaalasjas nr x-xx-xxx nentis maakohus, et

kohtuliku uurimise lõpetamisega väheneb oluliselt ka õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise oht ja antud oht on ajas vähenenud. 15.09.2022 määruses tunnistas maakohus,

et kohtu viibimisega nõupidamistoas väheneb oluliselt õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise oht veelgi. Määrustes toodud põhjendustest lähtuvalt on selge, et kaebajale

vaba liikumise võimaldamine vangla osakonna piires ei saa kuidagi suurendada

kriminaalmenetluse kahjustamise ohtu kaebaja poolt. Seega ei ole absoluutne keeld

proportsionaalne.

14.5.

Vastustaja viide sellele, et vahistamise põhjendatust hindab kohus, ei ole asjakohane,

sest kaebaja ei vaidlusta vahistamist, vaid tema põhiõiguste piiramist vangistatutega võrreldes

rangemalt. Samuti ei ole oluline, et vahistatutel võimaldatakse osaleda sotsiaalprogrammides,

nõustamisel, tööhõives, õppetegevuses ning suhelda lähedaste ja kaitsjaga ning neil on

ligipääs raamatutele, raadiole ja telerile. Kõiki neid hüvesid võimaldatakse ka vangidele.

Nende mitte võimaldamise korral oleks kaebajal õigus esitada kaebus teisel alusel. Seejuures

on kaebaja avaldanud soovi osaleda erinevates programmides, kuid on saanud eitavad

vastused. Vastustaja eitavast vastusest järeldub, et taotluse esitamine ei saa kanda endas

eesmärki viibida väljaspool elukambrit. Vastustaja vastusest selgub, et kaebaja viibis 2022. a-l

väljaspool kambrit vähemalt 49 päeval. Seega viibis kaebaja lukustatud kambris 314 päeva,

s.o 90% päevadest. Kaebaja silma-, kõhu-, liigese- ja sooleprobleemid, seeninfektsioon,

allergilised reaktsioonid jne annavad aluse järeldada, et kaebaja tervise üldine

vastupanuvõime on vähenenud. Selleks, et ebamõistliku põhiõiguse riive eest hüvitist nõuda,

ei pea ära ootama tõsiste tervisekahjustuste tekkimist.

15. Vastustaja kokkuvõtlikud seisukohad:

15.1.

Vastustaja on kohustatud järgima kehtivat õigusakti ja tal puudub võimalus seda

kohaldamata jätta. VangS § 90 lg 3 on imperatiivne ega jäta vastustajale kaalumisruumi.

Kehtiva seaduse järgimist ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja ei tööta ega õpi vanglas,

seega õigusaktidest tulenevalt tuleb vastustajal hoida teda lukustatud kambris ja võimaldada

sealt välja ainult VangS § 93 lg-st 5 tuleneva vähemalt 1 tunni pikkuse värskes õhus viibimise

ajaks.

15.2.

VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 seatud piirangud on õiguspärased ning vahistamise

eesmärgiga kooskõlas. Kaebajat ei ole süüdimõistetutega ebavõrdselt koheldud, sest

vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole ka

5(12)

3-22-2114

ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika

kujundamisel avar otsustusruum ja sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid

õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda

kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel.

15.3.

Vahistamise alused sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2, kuid

tõkendi valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg-t 1, mis sätestab, et tõkendit

valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise,

kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise

võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema

tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. See

tähendab, et kaalutlusõiguse teostamine toimub vahistamisel, kus arvestatakse vahistatu

põhiõigustele tekkiva riive mõõdukust. Kohus kasutab kriminaalmenetluse tagamise vahendit

vaid vältimatult vajalikel juhtudel, mille väljaselgitamine toimub kaalutlusõigust teostades.

Eelnevast tulenevalt hindab vahistuse tõkendina kohaldamise vajadust kohus. Vangla

vahistamise aluseid ega vahistamise põhjendatust kuidagi ei kontrolli, vangla ülesandeks on

vaid vahistatu järelevalve tagamine selliselt, et vahistatu tegevus ei ohustaks

kriminaalmenetluse läbiviimist.

15.4.

Vangistust reguleerivate õigusaktidega on vastustajale pandud kohustus välistada

vahistatute suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu sattumine. Selle tagamiseks

tuleb vastustajal lisaks VangS § 12 lg-s 1 sätestatule, mis kohustab eraldi hoidma mehi ja naisi

(p 1), alaealisi ja täiskasvanuid (p 2), kinnipeetavaid ja vahistatuid (p 3), isikuid, keda nende

endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht (p 4), eraldi hoida ka vahistatuid,

keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (VangS § 90 lg 3) ning välistada eri

kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Arvestada

tuleb asjaoluga, et mida rohkem süüdistatavaid ühes ja samas kriminaalasjas on, seda kergem

on neil leida võimalusi vanglas info edastamiseks (nt edastatakse info tuttavale vahistatule,

kes selle omakorda edastab, kuni info jõuab soovitud isikuni). Seega on ainukeseks

võimaluseks vanglas info liikumise piiramiseks vahistatute omavahelise kokkupuute

minimeerimine. Tallinna Vangla erinevates üksustes on kokku ligi 200 vahistatut. Arvestades,

et neid kõiki saadetakse igapäevaselt vanglasiseselt erinevatele toimingutele (jalutuskäigud,

arsti külastused, kokkusaamised jms), ei oleks vastustajal juba olukorras, mil mõni üksik

vahistatu osakonnas vabalt ringi liigub, võimalik tema suhtlust saadetava vahistatuga

välistada. Lisaks ei saa osakonnas vabalt liikuva vahistatu puhul vältida ka tema suhtlust teise

vahistatuga läbi kambriukse. Vahistatute hulka arvestades ei suudaks vastustaja ka kõigile

erinevate kambrite kinnipeetavatele eraldiseisvalt 4-tunnist kambrivälist liikumisvõimalust

tagada. Seega vahistatutele 4-tunnise kambrivälise liikumisvõimaluse tagamise korral ei oleks

vastustajal enam võimalik vahistatute omavahelist kokkupuudet vältida. Kuivõrd vangla

kriminaalmenetluses ei osale, ei oska ta ka hinnata, kas ja kuivõrd mõni vahistatu endast ohtu

kriminaalmenetluse läbiviimisele kujutab. Eelnevast tulenevalt satuks vahistatutele 4-tunnise

kambrivälise liikumisvõimaluse tagamise korral kriminaalmenetluste läbiviimine

potentsiaalselt ohus.

15.5.

Kuigi vahistatute suhtes kohaldatakse režiimi tõttu erinevaid piiranguid, kohtlevad

vanglad iga vahi all viibivat isikut individuaalselt, sh võimaldatakse vahistatutel osaleda

sotsiaalprogrammides ja eri sihtrühmadele suunatud eraviisilises nõustamises. Nii saavad kõik

vahi all olevad isikud osa võtta sotsiaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga peetavast

individuaalsest nõustamisest. Samuti saavad vahi all olevad isikud vastavalt võimalusele

osaleda tööhõives, õppetegevustes ning sotsiaalprogrammides (nt eluviisitreening, viharavi ja

sotsiaalsete oskuste alane koolitus). Kaebaja ei ole olnud täielikus isolatsioonis. Talle on

olnud pidevalt tagatud võimalus erinevate vangla teenistujate poole pöördumiseks.

6(12)

3-22-2114

Vangiregistri andmetel on kaebajal nt 2022. a-l toimunud vestlused teabe- ja uurimisosakonna

töötajaga (16.03.2022), inspektor-kontaktisikuga (04.10.2022) ja vaimulikuga (28.02.2022,

07.04.2022, 08.07.2022, 22.09.2022). Lisaks vanglas töötavatele isikutele saab kaebaja

suhelda ka oma lähedastega ning seda nii kirja, telefoni kui ka kokkusaamiste teel. Nt 2022. a

viimase 3 kuu kõnelogist nähtuvalt on kaebaja saanud teha telefonikõnesid 47 päeval. Samuti

on tal 2022. a-l toimunud 7 korral pikaajalised kokkusaamised ja 17 korral lühiajalised

kokkusaamised. Lisaks on ta 2022. a-l 18 korral saanud vanglas kokku kaitsjaga. Kuivõrd

kõik eelmärgitud kokkusaamised toimuvad väljaspool kambrit, on kaebaja lisaks värskes õhus

jalutuskäikudele saanud kambrist väljaspool viibida ka kokkusaamiste toimumiste ajal. Samuti

on ta saanud viibida väljaspool kambrit vanglaväliste saatmiste ajal, mida 2022. a-l oli 38

korral. Kaebajal on olnud püsivalt võimalus end ümbritsevas maailmas toimuvaga kursis

hoida. Tal on kambris isiklik televiisor, mille vahendusel oli võimalik jälgida erinevaid

teleprogramme. Lisaks on kambrisse sisse ehitatud raadio, mis tagab võimaluse kuulata

erinevaid raadiokanaleid. Soovi korral saab ta lugeda vangla poolt väljastatud raamatuid ja

ajalehti ning samuti neid ka enda kulul tellida. Vastustaja esitatud tabel kajastab vaid selliseid

vangla teenistujatega toimunud kohtumisi, mille kohta on tehtud kanne vangiregistrisse.

Kuivõrd vangiregistrisse kantakse enamasti planeeritud kohtumised, ei kajasta vangiregister

andmeid igapäevaste vanglaametnikega kokkupuudete kohta – nt on vanglas 2 korda päevas

loendus, mil vanglaametnikud käivad kambris, samuti käib ametnik 3 korda päevas kambri

juures toidujagamise ajal.

15.6.

Kaebaja väiteid tervisekahju tekkimise kohta ei toeta ka kaebaja tervisekaart, millest ei

nähtu kandeid, et kaebaja füüsiline või vaimne tervis oleks vangistustingimuste tõttu

kannatanud. Samuti ei saa nõustuda väitega, justkui annaks kaebaja tervisekaart alust

järeldada tema tervise üldise vastupanuvõime vähenemist vangistustingimuste tõttu.

Kriminaalasja nr x-xx-xxxx menetlustes on kaebaja kaitsja läbivalt viidanud kaebaja halvale

terviseseisundile. Nähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2018, 09.05.2018 ja 18.09.2018

ning Harju Maakohtu 08.06.2018, 13.08.2018, 09.10.2018, 23.10.2018 määrustest on kaitsjad

juba 2018. a-l kohtule esitatud arvukates pöördumistes väitnud kaebajal äärmiselt kehva

terviseseisundit. Määrustest võib aru saada, et kaitsjad on viidanud kaebajal juba enne

Tallinna Vanglasse paigutamist esinenud tõsistele terviseprobleemidele. Vastustajale ei nähtu

kaebaja tervisekaardist selliseid kandeid, millest saaks järeldada kaebaja terviseseisundi

halvenemist vangistustingimuste tõttu.

15.7.

Vastustaja ei ole keelanud õppetegevuses osalemist põhjusel, et kaebaja peab viibima

kogu oma vaba aja kambris. Vastustaja selgitas 07.10.2022 vastuses, et kaebajal ei ole

subjektiivset õigust nõuda õppetegevuses osalemist. Vastustaja ei saanud kaebajat

konkreetsesse kutseõppesse suunata olukorras, mil üheaegselt esinesid järgmised tingimused:

kaebajal on juba omandatud doktorikraad või sellega võrdustatud haridustase ning seega

hädavajadus uue hariduse omandamiseks puudub; on potentsiaalne võimalus, et kaebaja

paiknemise koht võib igal ajahetkel muutuda (vabaneb, kohtuotsuse jõustumisel saadetakse

teise vanglasse), mille tõttu eriala omandamine katkeb; õppekohad olid täidetud, mis

tähendab, et kaebaja õppetööle suunamiseks tulnuks mõnelt teiselt isikult õppekoht ära võtta.

Esmajärjekorras suunatakse õppetööle isikud, kellele on see kriminogeensete riskide

maandamiseks ette nähtud – nt madala haridustasemega isikud.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebaja vaidlustab vastustaja 23.08.2022 vastust ja 23.09.2022 vaideotsust, millega

keelduti kaebajale vaba liikumise võimaldamisest osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas.

Vastustaja tugines VangS § 90 lg-le 3 ja VSKE §-le 8.

7(12)

3-22-2114

17. VangS § 90 lg 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja

samas kriminaalasjas.

VSKE § 8 lg 1 järgi ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas

viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava

tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras

selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema

vähemalt 4 tundi. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et seda paragrahvi ei kohaldata vahistatule

ega arestialusele.

18. Eeltoodud sätetest nähtub selgelt, et vahistatul ei ole lubatud väljaspool kambrit viibida,

v.a kui ta töötab või õpib või 1-tunnine jalutuskäik vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Lisaks saab

vahistatu viibida väljaspool kambrit saatmiste ja kokkusaamiste ajal. Viidatud sätted on

üheselt selged ega anna tõlgendamisvõimalusi. Samuti ei anna need sätted vastustajale

võimalust kaaluda, kas lubada vahistatul väljaspool kambrit osakonna piires vabalt liikuda.

Seega on vastustaja tegevus olnud õigusnormidele vastav. Kohus nõustub vastustajaga, et

haldusorganil ei ole võimalik kehtivat normi eirata ega teha kaebaja taotlusel talle erandeid.

19. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et VangS § 90 lg 3 või lg 5 oleksid

põhiseadusevastased. Kohus ei anna asjas hinnangut normi põhiseaduspärasusele abstraktselt,

vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades. Kohtu hinnangul ei riiva viidatud

normid kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt.

20. Kaebaja viitas õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 248, milles õiguskantsler leidis,

et VangS § 90 lg 3 esimene lause ja lg 5 on kehtival kujul vastuolus PS §-ga 11, § 19 lg-ga 1

ja §-ga 26 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu

liikumisvabaduse piirangu (kohustus viibida ööpäevaringselt oma kambris) ja teiste

vahistatutega suhtlemispiirangu rakendamine on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse

asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades menetluse huvides vajalik ja seega

proportsionaalne eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse õiguse piirang või ei. Kohus juhib

kaebaja tähelepanu asjaolule, et õiguskantsler ei leidnud oma ettepanekus, et VangS § 90 lg-d

3 ja 5 oleksid igal juhul põhiseadusevastased, vaid põhiseadusevastasus väljendub selles, et

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangut kohaldatakse valimatult kõigile vahistatutele,

arvestamata nendele ette heidetud süütegu ning nendest lähtuvat potentsiaalset ohtu

kriminaalmenetluse läbiviimisele. Õiguskantsler on viidatud ettepaneku p-s 54 möönnud, et:

„Isikute puhul, kelle kuritegu, mille toimepanemises neid kahtlustatakse või süüdistatakse, või

hilisemad menetluse asjaolud annavad alust konkreetsel ajahetkel kahtlustada, et nad

püüavad kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada (püüdes nt mitme osavõtjaga

kuritegude puhul kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestades tunnistajaid vms

subjekte), on VangS § 90 lõike 3 lause 1 ja lõike 5 näol ilmselt tegemist proportsionaalsete

piirangutega. Ahendades isiku vanglasisest suhtlemist ja vajadusel seda vanglavälise

suhtlemise piiramisega kombineerides (KrMS § 1431) on tegemist kahtlemata meetmetega,

mis vähendavad sama kuriteo kaasosaliste kokkuleppimisvõimalusi menetlejaga kasutatava

strateegia osas, samuti raskendavad seda soovival isikul tunnistajate jms isikute mõjutamist

kas otse või vahendlikult. Keeruline oleks selliste suhtluspiirangute osas tuua esile

alternatiive, mis isiku põhiõigusi vähem riivaks – taas rõhutades, et seda juhul, kui tegemist

on olukorraga, kus asjaolud kriminaalmenetluse mõjutamist võimaldavad või selleks on

reaalne oht.“. Seega on ka õiguskantsler leidnud, et teatud süütegude ja teatud isikute puhul

8 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/

field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_24_riigikogule_vahistatu_liikumisvabadus_ja_suhtlemisvoimalus

_teiste_vahistatutega.pdf.

8(12)

3-22-2114

on vahistatutele kehtiv liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang põhjendatud ja

proportsionaalne.

21. Vahistatutele seatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute eesmärgiks on selgitada

välja tõde ehk oletatava õigusrikkuja poolt toimepandu, tuua ta kohtu ette ja kindlustada

õigusemõistmine. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist

ja jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja

tunnistajate mõjutamist. PS § 20 lg 2 p 3 võimaldab vabaduspõhiõigusesse sekkuda kuriteo

või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult

kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Seega

on tegemist PS-iga lubatud põhiõiguse riivega.

22. Praegusel juhul võimaldab kaebaja vahistamine vältida tema poolset võimalikku

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramine vanglas

aitab vältida võimalike uute kuritegude toimepanemist ja käimasoleva kriminaalmenetluse

takistamist. Kriminaalasjast nr x-xx-xxx nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku

ühenduse organiseerimises, eraviisilises jälitustegevuses, väljapressimises suures ulatuses ja

grupi poolt. Selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse

mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate

mõjutamise kaudu. Tegemist oleks uute kuritegudega, mille toimepanemist suhtlemis- ja

liikumisvabaduse piiramisega saab takistada. Takistades vahistatul suhelda teiste samas

kriminaalasjas uurimise all olevate isikutega, puudub neil võimalus omavahel ütlusi

kooskõlastada ja kriminaalmenetluse ausat läbiviimist takistavaid tegevusplaane läbi arutada.

Suhtlemise mittevõimaldamine teiste kinni peetavate isikutega võimaldab ära hoida nii

vanglasisest lubamatut suhtlemist teiste kinnipeetavate kaudu kui ka väljapoole vanglat

teadete (nt tõendite hävitamiseks, võltsimiseks) või ähvarduste (tunnistajate mõjutamiseks)

saatmist. Mida ahtam on vahistatu suhtlusringkond ja võimalus väljapoole vanglat teateid

saata, seda väiksem võimalus on tal õigusmõistmise vastaseid süütegusid toime panna. Seega

kaitstakse nende piirangutega olulisi avalikke huve, aga ka teiste inimeste õigusi (tunnistajad,

kannatanud). Muul viisil ei ole võimalik sama efektiivselt neid huve kaitsta. Seega on piirang

sobiv ja vajalik. Piirang ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kaebajale etteheidetavate

süütegude raskust. Kuigi maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, tunnistati kaebaja osades

süütegudes süüdi ja talle mõisteti karistuseks 8-aastane vanglakaristus. Karistuse rangust

arvestades saab pidada usutavaks, et kaebajal võib olla motivatsioon tunnistajaid mõjutada või

tõendeid muuta.

23. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et pärast asja sisulise arutelu lõppu maakohtus

vähenes oluliselt kriminaalmenetluse mõjutamise võimalus, mistõttu muutusid kaebaja suhtes

kehtivad suhtlemis- ja liikumisvabadus ebaproportsionaalseks. Asja sisulise arutelu

lõpetamine ei tähenda, et enam ei oleks võimalik tõendeid või tunnistajaid mõjutada ning

selleläbi asja lahendust mõjutada. Ei ole välistatud, et maakohus peab enne otsuse avalikult

teatavaks tegemist vajalikuks asja arutamist uuendada ja uusi tõendeid asja juurde võtta.

Samuti ei ole välistatud, et ringkonnakohtus vaadatakse tõendeid uuesti sisuliselt läbi või

saadetakse asi uueks arutamiseks maakohtusse. Asja võib uueks sisuliseks arutamiseks saata

ka Riigikohus. Järelikult ei saa enne kohtuotsuse jõustumist tekkida olukorda, kus tõendeid

või tunnistusi ei oleks võimalik õigusvastaselt mõjutada. Igal juhul ei saa pidada

põhjendamatuks ega ebaproportsionaalseks liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni

maakohtu otsuse tegemiseni, sest maakohtus toimub esmane ja kõige põhjalikum tõendite

kontrollimine ja uurimine, seega on selles kohtuastmes kriminaalmenetluse mõjutamise oht

suurim. Teistes astmetes on tõendite esitamise võimalus piiratum.

9(12)

3-22-2114

24. Antud juhul kaalus kaebaja õiguste piiramise põhjendatust maakohus. Maakohus on

kaebaja vahistatuse põhjendatust korduvalt hinnanud. Kaebaja vahistati Harju Maakohtu

15.02.2018 määrusega ning vahi all pidamise tähtaega pikendati Harju Maakohtu 11.04.2018,

12.06.2018, 13.08.2018, 12.10.2018 ja 11.12.2018 määrustega. Kaebaja anti kohtu alla Harju

Maakohtu 12.02.2019 määrusega, millega jäeti tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine

muutmata. Harju Maakohus kontrollis vahistatuse põhjendatust oma 09.04.2019, 10.10.2019,

14.04.2020, 12.10.2020, 13.04.2021, 13.10.2021, 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustega.

Kaebajal oli võimalik neid määrusi vaidlustada. Seega on kaebaja õiguste piiramise

proportsionaalsust hinnatud menetluse erinevates etappides ja erinevates kohtuastmetes.

Maakohus arvestas vahistatuse põhjendatuse hindamisel konkreetselt kaebajaga seotud

asjaolusid, talle etteheidetavat süütegu ja kaebajast lähtuvalt võimalikku ohtu. Maakohtu

15.02.20229 ja 15.09.202210 määrustest nähtuvalt arvestati kaebaja vahistatuse põhjendatuse

kontrollimisel mh asjaoludega, et kaebaja ja tunnistaja vahel on kestev konflikt ning kaebajale

on esitatud mh süüdistus vägivallaga toimepandud varavastases kuriteos (väljapressimine).

Järelikult pidas maakohus ohtu tunnistaja ja kannatanu suhtes kuritegude toimepanemiseks

kättemaksuks nende poolt kohustuste täitmise eest tõenäoliseks. Seda arvestades pidas

maakohus kaebaja jätkuvat vahistamist põhjendatuks. Samal põhjusel oli põhjendatud ka

kaebaja suhtes jätkuvalt kehtiv liikumis- ja suhtlemispiirang vanglas, sest ilma selleta jäänuks

osa vahistamise eesmärkidest saavutamata.

25. Puudus vajadus, et sama kaalumise oleks teostanud ka vastustaja. Seda enam, et

vastustaja ei ole kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave

kriminaalmenetluses oluliste asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu

puudub tal võimalus asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane

käitumine ohustada kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi.

Riigikohus märkis 16.11.2016 otsuses asjas nr 3-4-1-2-16 (p-d 114-115), et seadusandjal on

kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum. Sellesse kuulub ka otsustamine selle üle,

milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda. Samuti peab seadusandja

otsustusruum hõlmama valikut küsimuses, millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus

vahistatu pikaajaliste kohtumiste lubatavuse otsustamisel juhul, kui selle sätestamist peetakse

vajalikuks, ning milline kohtuvõimu haru kontrollib selle kaalumisõiguse teostamist. Kehtiva

regulatsiooni järgi antakse lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht

kriminaalmenetluse läbiviimisele, kriminaalkohtumenetluses. Selline regulatsioon vastab ka

paremini kohtuharude sisemise pädevusjaotuse põhimõttele. Kohtu hinnangul saab ka

praeguses asjas lähtuda sarnasest põhimõttest – kuna maakohus on hinnanud kaebaja

vahistatuse üle otsustamisel kaebaja kinnipidamise vajadust, temaga seotud asjaolusid ja

temast lähtuvat ohtu, siis ei saa ainuüksi VangS-is vanglal kaalutlusõiguse puudumine muuta

normi põhiseadusevastaseks.

26. Kohtu jaoks on usutavad vastustaja selgitused, et neil ei jätkuks olemasolevat

töötajaskonda ja kinni peetavate isikute arvu arvestades piisavalt ressurssi selleks, et tagada

kõigile kinni peetavatele isikutele ette nähtud jalutuskäigud, saatmised, kokkusaamised ja täita

muid vajalikke ülesandeid ning tagada seejuures, et vahistatud ei saaks suhelda teiste

vahistatute ega süüdimõistetutega. Vanglateenistuse veebilehe11 andmetel oli Tallinna vanglas

2022. a-l 776 kinni peetavat isikut, sh 594 süüdimõistetut ja 182 vahistatut. Seejuures töötas

Tallinna vanglas samal ajal 415 inimest. Samuti ei oleks vanglas piisavalt ruumi selleks, et

tagada kõigi süüdimõistetute ja vahistatute liikumine ja paiknemine selliselt, et välistada

vahistatute puhul esinev oht kahjustada kriminaalmenetluse huve.

9 Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 4.

10 Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 5.

11 https://www.vangla.ee/et/uudised-ja-arvud/2022-aasta-ulevaade.

10(12)

3-22-2114

27. Kohus nõustub, et kaebaja vahistatu staatus on kestnud väga pikka aega, kuid praegusel

juhul ei saa siiski veel järeldada, et see oleks muutnud vahistamisega kaasnevad tagajärjed

kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Menetluse pikk kestus on tingitud uuritavate süütegude

ja süüdistatavate rohkusest ning asja keerukusest.

28. Kaebaja väide ebavõrdse kohtlemise kohta kinnipeetavatega võrreldes ei ole asjakohane.

Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrdses olukorras, seega ei pea neid võrdselt kohtema ja

nende erinevat kohtlemist ei saa pidada põhjendamatuks. Vahistatutele kehtib vanglasisene

liikumis- ja suhtlemispiirang põhjusel, et nad ei saaks õigusemõistmist takistada ega tõendeid

või tunnistajaid mõjutada. Süüdimõistetute suhtes on kriminaalmenetlus juba lõppenud ning

neil puudub enam võimalus õigusemõistmist mõjutada. Seetõttu puudub vajadus neile

liikumis- ja suhtlemispiirangut kohaldada.

29. Vaidluse all ei ole, et kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väljaspool kambrit

viibimiseks – saatmised12, pika- ja lühiajalised kokkusaamised, kohtumised ametnike ja

kaitsjaga13. Kaebajale võimaldati igapäevased tunniajased jalutuskäigud. Välismaailmaga

kursis olemiseks ja meelelahutuseks sai kaebaja kasutada kambris telerit ja raadiot, lugeda

raamatuid ja ajalehti. Kaebajal oli võimalik suhelda telefoni ja kirja teel14. Seega ei olnud

kaebaja täielikus isolatsioonis. Kaebajal oli võimalik taotleda tööle määramist või õppima

asumist. Kaebaja ei ole vaidlustanud praeguses asjas vastustaja keelduvat otsust õppima

asumise osas, mistõttu ei saa kohus selle otsuse õiguspärasust hinnata.

30. Kaebaja on olnud pidevalt meedikute järelevalve all, käinud regulaarselt arstlikus

kontrollis, saanud ravi, talle on tehtud uuringuid, ta on käinud vanglavälisel ravil, tema

menüüd on terviseprobleemide tõttu muudetud 15. Kaebajal on mitmeid terviseprobleeme, kuid

need ei ole olnud sellised, mis tema vahistamist välistaksid või mida saaks pidada tema

kinnipidamisest põhjustatuks. Kaebaja psüühiline seisund oli korras ja see ei välistanud talle

mootorsõidukijuhiloa tervisetõendi väljastamist. Seega puudub põhjus tuvastada, et kaebaja

vahistamine ning sellest tingitud liikumis- ja suhtlemispiirangud oleksid põhjustanud kaebaja

tervisele kahju.

31. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja haldusaktid, millega keelduti

võimaldamast kaebajal vahistamise ajal kambrist igapäevaselt 4 tundi väljas viibida, olid

õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.

32. Kuna vastustaja vaidlusalused haldusaktid olid õiguspärased ja kohus ei pidanud VangS §

90 lg-t 3 kaebaja osas põhiseadusevastaseks, siis puudub alus rahuldada ka kaebaja

kohustamisnõuet. Vastustaja ei saa käituda kehtiva normi vastaselt ja kohus ei saa vastustajat

selleks kohustada.

33. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse ja taotlenud vahistamise asendamist elektroonilise valvega.

Ringkonnakohus otsustas 15.06.2023 määruses asendada kaebaja vahistamise elektroonilise

valvega. Määrus jõustus 04.07.2023. Seega on kaebaja kohustamisnõude alus ära langenud ja

kohustamisnõue tuleb jätta igal juhul rahuldamata.

34. Kahju hüvitise väljamõistmiseks puudub alus, sest RVastS § 7 lg-s 1 toodud vältimatu

tingimus on täitmata – vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja suhtes kehtinud

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg ning selleks

12 Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 3, 12.05.2023 esitatud lisa 3.

13 Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 1, 12.05.2023 esitatud lisa 2.

14 Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 2, 12.05.2023 esitatud lisad 1, 4, 5.

15 Vastustaja 01.03.2023 esitatud lisa 2 ja 3.

11(12)

3-22-2114

esines kaebaja puhul ka vajadus, seega polnud kaebaja puhul tegemist ebaproportsionaalse

tagajärjega.

35. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

36. Menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulu dokumente esitanud, seepärast

jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)