1-10-7862/21 · Tallinna Ringkonnakohus

1-10-7862

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-7862 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Z.V süüdistuses KarS § 424 ja § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2010. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja

Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristine Tamm ja süüdistatav Z.V Prokurör Kristine Tamm

Süüdistatav Z.V

XXX, elukoht XXXXX XXXXX-XXXXXXXX X, XXX XXXXX XXXX XXXXXXXXXXX, varem 13 korda

kriminaalkorras karistatud, viimati 23.02.2010. a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,7, § 266 lg 2 p 1 ja §

215 lg 2 p 1,2 järgi 2 aasta 2 kuu 25 päeva vangistusega,

mille kandmata osa asendati KarS § 69 alusel 962 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 1 aasta 6 kuud. Kaitsja advokaat Argo Küünemäe

RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2010. a otsus Z.V suhtes KarS § 50 lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega

KarS § 50 lg 1 alusel võtta Z.V-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks.

Prokuröri apellatsioon rahuldada, süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 11. märtsil 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

2(4)

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2010. a otsusega üldmenetluses tunnistati Z.V 424 ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 2

päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud 28 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 23. veebruari 2010. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 aasta 1 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud 29 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.

Süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi mõisteti Z.V õigeks, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata.

2. süüdi selles, et ta 7. mail 2010. a kella 19.35 paiku juhtis KarS § 424 järgi mõisteti Z.V

Pärnumaal Halinga vallas Pärnu-Jaagupi alevikus mootorsõidukit Volkswagen Transporter alkoholijoobes (0,82 mg/l kohta).

3. , kes taotleb kohtuotsuse Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Z.V tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja prokurör, kes taotleb Z.V-lt võtta lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks.

3.1 peab mõistetud karistust põhjendamatult karmiks, kuid täpsemaid motiive selle Z.V kohta ei esita.

3.2 suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmise osas on Prokurör leiab, et maakohtu otsus Z.V põhjendamatu ning vastuolus karistuse mõistmise põhimõtete ja kohtupraktikaga. Kohtuotsuse põhjendusest nähtub, et kohus on lisakaristuse kohaldamisel lähtunud mitte KarS §-s 56 sätestatud karistuse kohaldamise alustest vaid otstarbekuse põhimõttest. Prokurör viitab Riigikohtu

lahenditele, milles väljendatud seisukoha kohaselt tuleb KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult

üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus KarS § 50 lg 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud

asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. Erandlikke asjaolusid asjas tuvastatud ei ole. Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada süüdistatava karistamist vangistusega, kuna see on üks KarS § 424 sanktsioonis ettenähtud põhikaristustest. Maakohus leidis Z.V-le karistuse mõistmisel tema süü olevat nii suure, mis tingis õigustatult isikule vangistuse mõistmise.

Samas ei toonud samade asjaolude arvestamine vastuoluliselt kaasa lisakaristuse kohaldamise vajadust.

Kohus leidis õigesti, et liiklusalase kuriteo eest Z.V varem karistatud ei ole, kuid jättis

tähelepanuta asjaolu, et teda on varem seitsmel korral karistatud liiklusalaste väärtegude eest,

sealjuures ühel korral mootorsõiduki joobes juhtimise eest ja kahekümne neljal korral

alkoholiseaduse rikkumise eest. See näitab Z.V suhtumist liiklusalaste õigusnormide

täitmisesse ja seda, et isikul on probleeme alkoholi kuritarvitamisega. Eeltoodud asjaolusid arvestades on vajalik sellise isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist lisakaristuse kohaldamine, et hoida ära uute süütegude toimepanemine.

4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni ja palus jätta prokuröri

apellatsioon rahuldamata. Prokurör toetas oma apellatsiooni ja taotles süüdistatava apellatsiooni rahuldamata jätmist.

3(4) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsus kuulub KrMS § 338 p 4 alusel

osaliselt tühistamisele mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

5.1 Esmalt peatub kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni taotlusel kergendada talle mõistetud karistust, sest mõistetud karistus olevat ülemäära range. Milles täpsemalt ülemäärane rangus seisneb, seda süüdistatav oma apellatsioonis ei põhjenda.

KarS § 424 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

KarS § 45 lg 1 kohaselt on karistuse minimaalne määr kolmkümmend päeva. Kohus mõistis Z.V-le KarS § 424 järgi karistuseks 4 kuud vangistust. Vangistuse mõistmist põhjendas kohus asjaoluga, et Z.V on varem 13 korda kriminaalkorras ja 37 korda väärteomenetluse korras karistatud ning käesoleva kuriteo pani ta toime üldkasuliku töö tegemiseks määratud ajal. See näitab,

et vaatamata varasematele karistustele ei ole Z.V oma hoiakuid muutnud ja ta kujutab

endiselt ohtu ühiskonnale ja kehtivale õiguskorrale. Kohus põhjendas sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmist sellega, et Z.V kahetses tegu ja liiklusalaseid kuritegusid ei ole ta varem toime pannud.

Z.V pani käesoleva kuriteo toime ajal, kui talle mõistetud vangistus oli juba asendatud üldkasuliku tööga, seega kohtu poolt määratud katseajal. KarS § 69 lg 7 sätestab selgelt ning alternatiive välistavalt, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa

vangistusega ja mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui

süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist

toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi

mõistetud karistuse ärakandmata osa võtta. Selliselt on maakohus ka toiminud. Seega ei ole

kohtukolleegiumil Z.V suhtes üldkasuliku töö uuesti kohaldamist võimalik isegi mitte kaaluda.

Kuna maakohus mõistis Z.V-le karistuseks 4 kuud vangistust, so sanktsiooni alammäära lähedase karistuse ja lõplik karistus moodustati KarS § 65 lg 2 alusel, siis ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni väitega, et mõistetud karistus on liiga range.

5.2 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väiteid, mis käsitlevad Z.V-le KarS § 50 lg-s 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmist.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele

suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline

tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on

lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu praktika

olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise

eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07).

Kohtukolleegiumi hinnangul Z.V suhtes selliseid erandlikke asjaolusid tuvastatud ei ole.

Prokuröri apellatsioonis märgitakse põhjendatult, et maakohus leidis Z.V-le karistuse mõistmisel tema süü olevat nii suure, et mõistis talle karistuseks vangistuse. Samas ei toonud

4(4) samade asjaolude arvestamine kaasa lisakaristuse kohaldamise vajadust. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et Z.V on varem seitsmel korral karistatud liiklusalaste väärtegude eest, sealjuures

ühel korral mootorsõiduki joobes juhtimise ja kahekümne neljal korral alkoholiseaduse rikkumise

eest. Sellised õigusrikkumised näitavad Z.V suhtumist liiklusalaste õigusnormide

täitmisesse ja seda, et isikul on probleeme alkoholi kuritarvitamisega. Maakohtu istungil antud ütluste kohaselt hakkas Z.V alkoholi tarvitama ja sõiduautoga sõitma juba päeval ning oli jõudnud päeva jooksul ära juua 10 pudelit õlut, mistõttu ta kinnipidamise hetke õieti ei mäletagi. Seega jõi Z.V õlut ja sõitis uude sihtpunkti, kus tarvitas õlut ja sõitis jälle edasi.

Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust

oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni

seisukohaga, et eeltoodud asjaolusid arvestades on vajalik Z.V suhtes pärast vangistuse ärakandmist lisakaristuse kohaldamine, et hoida ära uute süütegude toimepanemine.

KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. KarS § 67 lg 2 kohaselt arvutatakse lisakaristuse tähtaega aastates ja kuudes. Seega on lisakaristuse mõistmise minimaalne tähtaeg üks kuu. KarS § 55 lg 1 kohaselt lisakaristuse

mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud ajale.

Kohtukolleegium on seisukohal, et prokuröri poolt taotletud Z.V-lt mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks on tema süü suurust ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4 ja 338 p 4 tühistab kohtukolleegium süüdistatava Z.V suhtes tehtud Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2010. a otsuse osaliselt ja teeb lisakaristuse mõistmise osas uue otsuse.

Meelika Aava Sten Lind Urmas Reinola