3-22-2176/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

K OH TU MÄ Ä RU S

Kohtuasja number

3-22-2176

Määruse kuupäev

03.07.2023

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Juri Surussini kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses laktoosivaba toidu mittesaamisega

kuu aja jooksul ning meditsiinitöötaja tegevuse, pikaajalise

kokkusaamise

ära

jäämise

ja

kaebaja

kartserisse

paigutamisega tema tervislikku seisundit arvestamata

Menetlusosalised

Kaebaja – Juri Surussin

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Lugeda

Juri

Surussini

kaebus

mittetähtaegselt

esitatuks.

2. Jätta Juri Surussini taotlus kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks rahuldamata.

3. Lõpetada haldusasja nr 3-22-2176 menetlus kaebust

menetlusse võtmata.

4. Jätta kaebaja taotlus vangistusseaduse § 11 lg 8 osas

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates

(halduskohtumenetluse

seadustiku

(HKMS) § 124 lg 3, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Juri Surussin esitas 09.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt anti kaebajale 11.11.2019 korraldus asuda tööle, millest

kaebaja keeldus tervislikel põhjustel. Meditsiiniõde tunnistas kaebaja töövõimeliseks,

sisenemata isegi kambrisse, ning kaebajale määrati korralduse täitmata jätmise eest

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine7 ööpäevaks. Kaebaja jaoks oli selline ametnike

ja meditsiiniõe suhtumine inimväärikust alandav ning tekitas vaimseid kannatusi ja moraalset

kahju. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 12.12.2019, mil kaebajal pidi olema pikaajaline

kokkusaamine, kuid see jäi vangla süül ära. Kaebaja abikaasa oli sel päeval juba vanglas

läbiotsimise protseduuride ootel. Vangla tegevus oli kaebaja hinnangul meelevaldne ja

põhjendamatu. Lisaks sellele tekitas vangla kaebajale füüsilisi kannatusi ja piinu ning kahjustas

3-22-2176

tema tervist, sest kaebajal põlv valutas, kuid ta pandi ikka kartserisse. 05.07.2020 tuvastati

kaebajal laktoositalumatus ning 21.07.2020 määrati kaebajale laktoosivaba toitlustus.

Laktoosivaba toitu hakkas kaebaja reaalselt saama 24.08.2020, s.o kuu aega pärast selle

määramist. Seetõttu pidi kaebaja vangla tegevuse tõttu põhjendamatult kannatama kõhuvalude

käes. Kaebaja palub vanglalt välja mõista hüvitise 4000 eurot.

Kaebaja taotleb kohtult vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaldamata jätmist ning selle

põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK)

vastuolus olevaks tunnistamist.

Kaebusele on lisatud kaebaja 11.09.2020. a taotlus nr 6-16/148-1 vanglale ja 14.08.2020. a

taotlus nr 6-16/133-1 vanglale.

2. Viru Vangla esitas 19.06.2023 vastuseks kohtunõudele vangla otsused kaebaja kahju

hüvitamise taotluste kohta (Viru Vangla 27.11.2020. a vastus nr 6-16/148-2 kaebaja

11.09.2020. a taotlusele nr 6-16/148-1 seoses laktoosivaba toidu mittesaamisega ning Viru

Vangla 14.10.2020. a vastus nr 6-16/133-2 kaebaja 14.08.2020. a taotlusele nr 6-16/133-1

seoses meditsiinitöötaja tegevusega tema terviseseisundi hindamisel, pikaajalise kokkusaamise

ära jäämisega ning kartserisse paigutamisega terviseseisundist hoolimata).

3. Tartu Halduskohus jättis 20.06.2023. a määrusega kaebuse käiguta. Kohtu hinnangul ei ole

kaebaja järginud kohtule hüvitamiskaebuse esitamisel kaebetähtaega ehk on esitanud kaebuse

tähtaega ületades. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse.

4. Kaebaja esitas 25.06.2023 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märgib, et kohus

on ekslikult leidnud, et hüvitamiskaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Kaebus on esitatud

kolmeaastase tähtaja jooksul alates ajast, mil kaebaja kahju tekkimisest teada sai. Õigusaktid ei

keela kaebajale teadaolevalt esitada korduvnõuet samas nõudes, kui isik on varasemalt jätnud

nõudemenetluse pooleli/lõpuni viimata. Kaebaja juhib ka kohtu tähelepanu asjaolule, et on

palunud VangS § 11 lg 8 asjas kohaldamata jätmist ning Eesti Vabariigi põhiseadusega ja

EIÕK-ga vastuolus olevaks tunnistamist. Juhul, kui halduskohus leiab, et vaatamata kaebaja

põhjendustele ei saa kaebust menetlusse võtta, siis palub kaebaja ennistada kaebuse esitamise

tähtaja. Kaebajal puudub juriidiline haridus ning ta on tähtaja mööda lasknud kogenematusest,

kuna arvas, et võib nõude esitada hiljem uuesti, ületamata kolmeaastast tähtaega. Riigikohus on

otsuses nr 3-3-1-18-16 p-s 13 leidnud, et sellises olukorras on mõjuv põhjus HKM § 71 lg 1

tähenduses kogenematus. Kaebuses on vaidluse all olulised põhiõiguste riived, mistõttu on

kaebetähtaja ennistamine põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse.

6. Kaebaja leiab, et kaebus on esitatud tähtaegselt, sest kaebus on esitatud kolmeaastase tähtaja

jooksul alates ajast, mil kaebaja kahju tekkimisest teada sai (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 150 lg 1, riigivastutuse seadus (RVastS) § 18 lg 2). Kaebajale teadaolevalt ei keela

õigusaktid esitada korduvnõuet samas nõudes, kui isik on varasemalt jätnud nõudemenetluse

pooleli/lõpule viimata.

6.1. Kohus jääb 20.06.2023. a määruses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et kaebaja ei

ole

järginud

kohtule

hüvitamiskaebuse

esitamisel

kaebetähtaega.

Kaebaja

viide

TsÜS § 150 lg-le 1 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Praeguses vaidluses kohaldub

HKMS, mille § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme

aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle

põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab.

3-22-2176

Seega on küll hüvitamiskaebuse esitamisel sätestatud 3-aastane üldine tähtaeg, kuid kuna

kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kohaldub tema suhtes enne kohtusse pöördumist

kohustuslik kohtueelne kord (HKMS § 47 lg 1, VangS § 11 lg 8). HKMS § 47 lg-st 2 tuleneb,

et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle

nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset

menetlust lõpetav lahend. Sarnaselt sätestab RVastS § 18 lg 2, et kui haldusorgan jätab kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu

hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse

hüvitise väljamõistmiseks.

6.2. Kaebaja põhjendusi ja kaebuses esitatud taotluseid arvestades on kaebaja tõenäoliselt

pidanud silmas seda, et tema hinnangul võib hüvitamiskaebuse esitada otse kohtule kolme aasta

jooksul kahju tekkimisest teada saamisest. Kaebaja on palunud jätta asjas kohaldamata

VangS § 11 lg 8 ja tunnistada see säte põhiseadusega vastuolus olevaks ja/või otsekohaldada

EIÕK artikli 6 lg-t 1 ja artiklit 13. Kohus mõistab kaebaja tahet selliselt, et kaebaja palub jätta

asjas kohaldamata sätted, mis takistavad kaebuse esitatud kujul menetlusse võtmist. Eesti

Vabariigi õiguskantsler on hinnanud VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 2 kooskõla

põhiseadusega. Õiguskantsler on 03.07.2012. a seisukohas nr 6-1/120922/1203217 avaldanud,

et VangS § 11 lg 8 ning HKMS § 47 lg 2 ei ole vastuolus põhiseadusega. Kohus selgitab, et

kuigi õiguskantsler hindas HKMS § 47 lg 2 kooskõla põhiseadusega, siis sisuliselt andis ta

hinnangu

õigusaktidest

tulenevale

kinnipeetava

kohustusele

enne

vangla

vastu

hüvitamiskaebuse esitamist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohtupraktikas ei ole

asutud teisele seisukohale. Seega ei ole kohtul alust jätta VangS § 11 lg-t 8 kohaldamata. Ka ei

ole kohtueelse menetluse läbimise nõue vastuolus EIÕK artikli 6 lg-ga 1 ja artikliga 13. Seega,

kuna kaebaja on esitanud vanglale kahjunõuded ja vangla lahendas need, tuli kaebajal lähtuda

RVastS § 18 lg-st 2, millele ka kaebaja ise on kohtule esitatud 25.06.2023. a pöördumises

osutanud. Vangla jättis kaebaja kahjunõuded 14.10.2020. a otsusega nr 6-16/133-2 ja

27.11.2020. a otsusega nr 6-16/148-2 rahuldamata, kuid kaebaja pöördus kohtu poole alles

09.10.2022, s.o peaaegu kaks aastat pärast vangla otsuste kättesaamist. Kaebaja ei saanud

eeldada, et pärast vanglalt kahjunõude lahendamise otsuse saamist on tal piiramatult aega

kohtule kaebuse esitamiseks. Ka korduva nõude esitamisel tuleb järgida seaduses sätestatud

tähtaegasid. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kaebaja ei ole järginud RVastS § 18 lg-s 2

sätestatud 30-päevast tähtaega ning kaebus ei ole tähtaegne.

7. Kohus andis 20.06.2023. a määrusega kaebajale võimaluse esitada kohtule põhjendatud

taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja esitas 25.06.2023 kohtule pöördumise, milles

selgitas tähtaja järgimist puudutavaid asjaolusid.

8. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus.

Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel

juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma

käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii

objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge,

lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses

võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks

kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu halduskolleegiumi

16.01.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16-17; 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-

13, p 12; 11.05.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13).

9. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja olnud kaebetähtaja järgimisel ise piisavalt hoolikas ning tema

väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väitel tingis

3-22-2176

kaebuse hilinenult esitamise asjaolu, et tal puudub juriidiline haridus ning ta on tähtaja mööda

lasknud kogenematusest, kuna arvas, et võib nõude esitada hiljem uuesti, ületamata 3-aastast

tähtaega.

9.1. Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes

määrava tähtsusega põhjused, mis takistavad isikul kohtu poole tähtaegselt pöörduda (Tartu

Ringkonnakohtu 09.02.2022. a määrus asjas nr 3-21-2843). Tähtaja ületamine ei saa olla

vabandatav, kui isik ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise

kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab

lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Tartu Ringkonnakohtu

01.09.2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1235, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi

01.10.2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Viru Vangla 14.10.2020. a ja 27.11.2020. a

otsustes on märgitud, et kaebus tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusorgani poolt

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Seega ei saanud kaebaja arvata, et tal oli õigus

esitada kaebus ka hiljem, s. o kolme aasta möödumisel. Järelikult ei ole kaebaja olnud ise

piisavalt hoolikas tähtaja järgimisel ning on esitanud hüvitamiskaebuse tähtaega ületades.

Kaebaja on ka varasemalt halduskohtumenetluses osalenud ning pidi olema teadlik, et võib

kaebuse esitamise õiguse tähtaja ületamisel minetada. Mis puudutab kaebetähtaja ennistamist

põhjusel, et kaebus puudutab olulisi põhiõigusi, siis nimetatud põhjus ei saa olla praegusel juhul

kaebetähtaja ennistamise aluseks. Kuigi tähtaja ennistamise üle otsustamisel saab

põhimõtteliselt arvestada ka asja olulisusega isiku jaoks (vt Riigikohtu 21.06.2013. a määrus

asjas nr 3-3-1-30-13, p 12), siis käesolevas asjas puudutab ennistamise taotlus kaebajale

võimaliku hüvitise väljamõistmist selle eest, et meditsiiniõde ei vaadanud kaebajat tema

hinnangul nõuetekohaselt üle, kaebajal jäi ühel korral ära pikaajaline kokkusaamine, kaebaja

paigutati 7 ööpäevaks kartserisse hoolimata tema põlvevalust ning ta ei saanud laktoosivaba

toitu peaaegu kuu aja jooksul, kuigi see oli talle määratud. Kohtu hinnangul ei saa kaebetähtaja

ennistamata jätmine kaebaja õigustele olulist mõju avaldada.

9.2. Eelnevast tulenevalt ei loe kohus kaebaja esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid

mõjuvateks ning jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

10. HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse,

kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades

lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse.

Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule

kaebuse esitamine lubatud.

(allkirjastatud digitaalselt)