3-21-1415/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-1415

Otsuse kuupäev

28.06.2023

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Mikhail

Filippovi

kaebus

Viru

Vangla

tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses jalutuskäikude

võimaldamata jätmisega 17.03.2021–27.03.2021

Menetlusosalised

Kaebaja – Mikhail Filippov

Vastustaja – Viru Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-21-25 materjalide juurest käesoleva asja materjalide juurde

Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkiri nr 1-1/151.

2. Jätta Mikhail Filippovi kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Keelata kaebajal tutvuda 13.06.2023 kohtule esitatud laboratoorse uuringu

tulemustega ning kuulutada haldusasja nr 3-21-1415 menetlus seda tõendit puudutavas

osas kinniseks.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

28.07.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-21-1415

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Mikhail Filippov (edaspidi ka kaebaja) esitas 31.03.2021 Viru Vanglale

taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et perioodil 17.03.2021–27.03.2021

ei saanud ta vanglas igapäevasele jalutuskäigule. Kaebaja palus maksta talle 10 eurot iga päeva

kohta, mil ta ei saanud jalutama minna.

2. Viru Vangla jättis 02.06.2021. a otsusega nr 6-16/55-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt.

Perioodil 17.03.2021–27.03.2021 olid kaebaja osas kehtestatud piirangud, sest ta oli COVID-

19 positiivse isiku lähikontaktne. Kaebaja paigutati 16.03.2021, kui tuvastati tema kokkupuude

COVID-19 positiivse isikuga, isolatsiooni ning isolatsioon kestis kuni 27.03.2021, mil

vanglasse saabus M. Filippovilt 26.03.2021 võetud COVID-19 testi negatiivne tulemus.

Isolatsiooni lõppemise kohta saadeti R-hoone vanemvalvurile 27.03.2021 e-kiri. Jalutuskäik

võimaldati alates 28.03.2021. Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28

punktiga 3 pikendati käskkirjaga nr 1-1/151 kehtestatud liikumispiiranguid, sh piiranguid

jalutuskäigule saatmisele neile kinnipeetavatele, kes on COVID-19 haige lähikontaktsed

(p 3.2). M. Filippov oli käskkirja tähenduses lähikontakne ning seega oli olemas õiguslik alus

tema jalutuskäikudele mittesaatmiseks. COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levik

maailmas on pandeemiline ja sellest tingitud massiline nakatumise oht reaalne. Epideemia

korral on liikumisvabaduse piiramine kui täiendav julgeolekuabinõu käsitatav ennetava

meetmena, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavad ja ametnikud, kellest võib tuleneda

nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega, ja mille tulemusel väheneb vanglas viiruse

laiaulatusliku levimise risk.

3. Mikhail Filippov esitas 20.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega

ajavahemikus 17.03.2021–27.03.2021.

4. Kohus võttis 19.08.2021. a määrusega kaebuse menetlusse.

5. Viru Vangla esitas kaebusele 29.09.2021 kirjaliku vastuse.

6. Kohus määras 05.06.2023. a määrusega asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja andis

pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks.

7. Viru Vangla esitas 13.06.2023 kohtu nõutud täiendavad tõendid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja palub mõista talle Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise 10 eurot iga

päeva eest, mil talle ei võimaldatud käia jalutamas, põhjendades kaebust järgmiselt.

Kaebajale ei võimaldatud perioodil 17.03.2021–27.03.2021 seaduses ettenähtud jalutuskäiku

värskes õhus, kuigi talle 17.03.2021 tehtud koroonatest oli negatiivne. Vanglal on võimalus viia

kinnipeetavad jalutuskäigule eraldi boksidesse, kus kinnipeetavad ei puutu üksteisega kokku.

Samuti oli valvuritel spetsiaalse riietusega tagatud kaitse viiruse vastu. Teistele

kinnipeetavatele, nii haigetele kui tervetele, võimaldati igapäevast jalutuskäiku värskes õhus.

Ka kaebaja kambrikaaslane, kellega ta kokku puutus, ei pidanud olema isolatsioonis ning jätkas

jalutamas käimist ja töötamist. Jalutuskäigu võimaldamata jätmine ja värske õhu puudus tekitas

kaebajale pidevat peavalu ja halba enesetunnet. Kinnises kambris ilma jalutuskäiguta viibimine

oli emotsionaalselt väga raske.

9. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta järgmistel põhjustel rahuldamata.

Kaebajale 17.03.2021–27.03.2021 jalutuskäigu mittevõimaldamine ei olnud õigusvastane.

3-21-1415

Kaebaja oli COVID-19 haige lähikontaktne ning Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja

nr 1-1/28 p 3.2 kohaselt piirati lähikontaktsete kinnipeetavate jalutuskäike. Seda, et

koroonaviiruse leviku ohtlikkust arvestades oli jalutuskäikude piiramine õiguspärane, on

jaatatud ka kohtupraktikas. Oluline on seegi, et jalutuskäikudel käimise piiramine oli lühiajaline

ning ka väljaspool vanglat piirati oluliselt lähikontaktsete isikute liikumisvabadust.

Õigusvastasuse puudumine välistab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi

mittevaralise kahju nõude rahuldamise.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on põhjustanud talle hüvitamisele kuuluvat mittevaralist

kahju sellega, et jättis talle võimaldamata värskes õhus jalutuskäigud ajavahemikus

17.03.2021–27.03.2021 ehk kokku 11 päeval.

11. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue

rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-

õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul

kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

12. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik

värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Sellest sättest kinnipeetavale tuleneva õiguse piiramise

aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. VangS § 41 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. Kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele ning kui

seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võidakse kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on

vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Seejuures peavad piirangud vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste

ja vabaduste olemust (VangS § 41 lg 2). Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 41 piirata

kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate

normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja

tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2023. a otsus nr 3-21-1645, p 15).

13. Vastustaja on kaebajale kõnealusel perioodil jalutuskäikude mittevõimaldamisel lähtunud

Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 (dtl 37–42) punktist 3.2. Nimetatud

punktiga jätkati Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkirjaga nr 1-1/151 kohaldatud

meetmeid mitte saata jalutuskäigule COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse

testitulemuse andnud kinnipeetava kambrikaaslasi ja nendega samas eluosakonnas avatud

režiimil viibinud või muus tegevuses kokku puutunud kinnipeetavaid ehk lähikontaktseid.

Kohus võtab Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkirja nr 1-1/151 haldusasja nr 3-21-25

materjalide juurest käesoleva asja juurde. Käskkirjades nr 1-1/151 ja nr 1-1/28 on põhjendatud

kinnipeetavate, sh COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud

3-21-1415

kinnipeetava lähikontaktsete jalutuskäikudele saatmise piiramist ennekõike vajadusega

takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka

ametnike elu ja tervist. Seega oli kõnealune piirang kehtestatud vangla julgeoleku mõistega

hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.

14. Kohtule on esitatud Viru Vangla neljanda üksuse juhi 19.04.2021 koostatud õiend (dtl 44).

Õiendi kohaselt diagnoositi 16.03.2021 COVID-19 viirus kambris K108 viibinud

kinnipeetaval, kes oli olnud lähikontaktis muu hulgas kaebajaga (kes viibis kambris K105).

Üksuse juhi sõnul paigutati lähikontaktsed kinnipeetavad, sh kaebaja, samal päeval, s.o

16.03.2021 isolatsiooni R507 kambrisse. Isolatsioon kestis kuni 27.03.2021, mil vanglasse

saabus kaebajalt 26.03.2021 võetud COVID-19 testi negatiivne tulemus. Üksuse juht saatis

isolatsiooni lõppemise kohta R-hoone vanemvalvurile 27.03.2021 e-kirja kell 13.52 ning

üksuse töökorralduse tõttu samal päeval enam jalutuskäiku ei võimaldatud, kuid kaebajale

võimaldati jalutuskäik järgmisel päeval, s.o 28.03.2021. Lisaks võimaldati kaebajale täiendav

jalutuskäik 19.04.2021. Veel selgitas vastustaja kohtumenetluses, et kambris K108 viibinud ja

16.03.2021 COVID-19 positiivse testitulemuse saanud kinnipeetav (laboratoorse uuringu

tulemused dtl 57) ning kaebaja paiknesid mõlemad K1 osakonnas ja 16.03.2021 hommikusel

ajal saadeti nad meditsiiniosakonda (kambris K108 paiknenud kinnipeetav saadeti COVID-19

viiruse testimisele ja kaebaja hambaarstile), kus kinnipeetavad omavahel kokku puutusid.

Andmed selle kohta, et K108 kambris paiknenud kinnipeetav oli nakatunud koroonaviirusega,

sai vangla 16.03.2021 kella 15.47 paiku. Eeltoodu pinnalt ei ole kohtul kahtlust, et kaebajat tuli

pidada lähikontaktseks Viru Vangla direktori 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 punkti 3.2

tähenduses. Kaebaja ei ole esitanud tema lähikontaktseks lugemisele ka sisulisi vastuväiteid.

15. Kohus leiab, et praegusel juhul oli COVID-19 positiivse isikuga lähikontaktis olnud

kaebajale isolatsiooniperioodiks jalutuskäikude keelamine vangla julgeoleku tagamiseks sobiv,

vajalik ja proportsionaalne meede. Kaebaja jalutuskäikudele saatmise ärajätmine võimaldas

tagada, et kaebaja, kellest võis tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste vanglas viibivate

isikutega, ning vähendada seeläbi vanglas viiruse levimise riski. Vanglaga tuleb nõustuda, et

vangla tingimustes, sh ka jalutusaladel, ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat

ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida. Jalutuskäigule saatmisel järelevalvetoimingute

tegemisel ei ole aga võimalik vältida vahetut füüsilist kontakti vanglaametnikega. Samuti on

vangla tingimusi arvestades reaalne, et kaebajale kui potentsiaalsele nakatunule jalutuskäikude

lubamisel ei oleks olnud võimalik täielikult vältida tema poolt pindade nakatamist. Kuna viirus

võib levida ka ilma sümptomiteta isikult (vt nt käskkirja nr 1-1/151 lk-l 2 ja käskkirja nr 1-1/28

lk-l 3 viidatud allikad) ning 2021. a märtsis püsis COVID-19 haigusesse nakatumine ja

surmajuhtumite arv jätkuvalt kõrgel (vt käskkirjas nr 1-1/28 viidatud statistika), sai vangla

pidada õigustatult oluliseks, et nakkusohtlikel, sh sümptomiteta, kuid COVID-19 positiivse

isikuga lähikontaktis olnud isikutel oleks inim- ja pindkontakte võimalikult vähe.

16. Tõepoolest on õiguskantsler kaebaja viidatud seisukohas1 leidnud, et COVID-19 haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks on keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ja võib

kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ja

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes. Viidatud seisukoht

ei käsitle aga COVID-19 diagnoosiga ja lähikontaktsetele kinnipeetavatele jalutuskäikude

võimaldamise piiramist. Samuti on õiguskantsleri seisukohad soovitusliku iseloomuga, mida

tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse

1 Õiguskantsleri seisukoht nr 7-7/200489/2001899; kättesaadav aadressil:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/COVID-

19%20haigust%20p%C3%B5hjustava%20viiruse%20leviku%20t%C3%B5kestamise%20meetmed.pdf

3-21-1415

korral õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel juhinduda (vt nt Riigikohtu 31.12.2014. a

otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei tulenenud vanglale

õiguskantsleri soovitustest automaatset kohustust kinnipeetavatele tingimata jalutuskäike

võimaldada, kui vangla hinnangul oli see kinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute

tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Vangla on käskkirjades nr 1-1/151 ja

nr 1-1/28 põhjendatult leidnud, et nakkusohtlikele kinnipeetavatele isolatsiooni kohaldamine ja

nende isolatsiooni ajal jalutuskäikudele mitteviimine on proportsionaalne vahend vanglas

täiendavate nakatumiste vältimiseks ning seeläbi ka vanglas viibivate isikute elu ja tervise

kaitsmiseks ja kogu riigi tervishoiusüsteemi täiendava koormamise ärahoidmiseks. Ka kaebaja

osutatud alternatiivsed vahendid, nagu valvurite poolt spetsiaalse kaitseriietuse kasutamine, ei

oleks saanud olla soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Vangla on käskkirjas

nr 1-1/151 asjakohaselt põhjendanud, et COVID-19 positiivsete ja nende lähikontaktsete

jalutuskäikudele saatmise jätkamisel oleks tulnud desinfitseerida kogu saatmisteekond ning

jalutusboks või jalutusala, mis ei olnud aga vangla ressursse, teenistujate tervise kaitse vajadust

ja ka üldiselt vangla julgeolekut arvestades mõeldav.

17. Kaebaja suhtes jalutuskäikudele saatmise piirangu kohaldamisega samal ajal oli Vabariigi

Valitsuse 30.01.2021. a korraldusega nr 472 kehtestatud sarnane kord ka väljaspool vanglat.

Nimelt oli korralduse nr 47 punkti 3 kohaselt isikul, kes elas COVID-19 haigega koos, viibis

temaga püsivalt samas viibimiskohas või oli muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud

oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda haige COVID-19 diagnoosist teada

saamisest arvates 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes oli olnud haigega

lähikontaktis, hakati 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis

olemisest arvates. Kuigi korralduse nr 47 punktis 4 olid ette nähtud ka erandid, mil punktis 3

nimetatud piirangut ei kohaldata, ei oleks olnud sarnaste erandite kohaldamine vangla

tingimustes võimalik, sest erinevalt väljaspool vanglat viibivatest isikutest ei saa kinnipeetavad

ise järgida ja võtta kasutusele kõiki võimalikke meetmeid nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

Kaebaja ei ole toonud välja ka ühtegi erandlikku asjaolu, mis oleks võinud anda alust tema

suhtes isolatsiooni mitte rakendada või see katkestada.

18. Kohtu hinnangul ei ole alust pidada vangla kohaldatud piiranguid ka kaebaja inimväärikust

alandavateks. EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt nt ka

Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku

kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse

kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu

isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega

kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist,

vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt

(Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).

Praegusel juhul ei viita vaidluse asjaolud ning kaebaja poolt kohtule avaldatu sellele, et

piirangud oleksid võinud olla kaebaja inimväärikust alandava iseloomuga. Vastavalt Viru

Vangla 01.03.2021. a käskkirjale nr 1-1/28 olid piirangute leevendamiseks jäetud kambris

ööpäevaringselt

sisselülitatuks

raadio,

kaabeltelevisioon

ja

elekter.

Kuigi

need

leevendusmeetmed ei saanud kaebajale asendada igapäevast värskes õhus viibimist,

2 Vabariigi Valitsuse 30.01.2021. a korraldus nr 47 „Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2

põhjustatud COVID-19 haiguse diagnoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsivalt

viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“. Kättesaadav aadressil:

https://kriis.ee/covid-19/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-seletuskirjad#korraldus-nr-170.

3-21-1415

kompenseerisid need siiski vähemalt osaliselt talle isolatsiooni ajal kaasnenud ebameeldivusi

ja heaolutunde vähenemist. Kaebajale tehti test COVID-19 haiguse kindlakstegemiseks

10. päeval pärast tema isolatsiooni paigutamist, mis on kooskõlas teadusliku informatsiooniga

sellest, et enamusel patsientidest tekivad haigusnähud positiivse COVID-19 testi tulemusega

isikuga kokkupuute järel esimese 10 päeva jooksul (vt nt käskkirja nr 1-1/151 lk-l 4 viidatud

allikad). Arvestades, et kaebaja saadeti jalutuskäigule 12. päeval pärast tema isolatsiooni

paigutamist ja sellele eelneval päeval testitulemuse saamist, olid kaebaja suhtes kohaldatud

piirangud kohtu hinnangul kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.

19. Eeltoodust tulenevalt ei olnud vastustaja tegevus kaebaja suhtes värskes õhus viibimise

piirangu rakendamisel õigusvastane, mistõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev

kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kohus

kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei

mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis

jääb vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 alusel jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

21. Vastustaja on palunud kohtul piirata ligipääsu kohtule 13.06.2023 esitatud laboratoorsete

uuringute tulemuste väljavõttele ning kuulutada menetlus seda tõendit käsitlevas osas

kinniseks. Vastavalt HKMS § 88 lg-le 1 on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada

seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest

ärakirju. Seda õigust võib piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel ning HKMS § 88 lg-tes 2

ja 3 sätestatud põhimõtteid järgides. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes

juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga

ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju

(HKMS § 88 lg 2). Tulenevalt HKMS § 79 lg 1 p-st 3 võib piirata menetlusosalise õigust

toimikuga tutvuda ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju muu hulgas

menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks. Kuigi poolte vahel ei ole vaidlust, et

kambris K108 viibinud kinnipeetaval diagnoositi 16.03.2021 COVID-19 haigus, sisaldab

kõnealune tõend ka muid viimati nimetatud kinnipeetava terviseandmeid. Seetõttu on kaebaja

teadmisvajadust ja teise kinnipeetava eraelu kaitse huve arvesse võttes põhjendatud kaebaja

juurdepääsu sellele tõendile piirata. Vastavalt HKMS § 77 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 38 lg 1 p-le 3 on põhjendatud kuulutada menetlus seda tõendit puudutavas osas ka

kinniseks, kuna huvi selle tõendi avalikuks saamise vastu ei ole suurem kõnealuse kinnipeetava

huvist hoida salajas tema eraelu ja tervise kohta käivaid andmeid.

(allkirjastatud digitaalselt)