2-21-19404/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-19404

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. juuni 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Egon Linde hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu)

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks või alternatiivselt Tartu Maakohtu

30. oktoobri

2018.

a

määrusega

tsiviilasjas

nr 2-18-4690 tunnustatud kostja nõude aegumise

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Egon Linde apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant)

Egon

Linde

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Helena

Noot

Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja Rauno Õismaa

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

2(11)

1. Jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud Egon Linde kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Egon Linde (hageja) esitas 10. detsembril 2021 Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, milles

palus tunnistada:

1) põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigusnormide andmata jätmine, mis ei

kehtesta

pankrotimenetluses

tunnustatud

maksunõuete

aegumisele

maksukorralduse seaduse (MKS) §-ga 132 analoogset nõude aegumise

regulatsiooni, ning

2) lubamatuks Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-18-4690 tunnustatud kostja nõude summas 608 724 eurot 90 senti

sundtäitmine alates nõude aegumisest.

Hageja palus juhul, kui kohus leiab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eeldused

ei ole täidetud, tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigusnormide andmata

jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele

MKS §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni, ning tuvastada Tartu Maakohtu

30. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4690 tunnustatud kostja nõude

608 724 eurot 90 senti aegumine. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt tegi kostja 26. juunil 2013 hageja suhtes vastutusotsuse

nr 13-7/266-11 (vastutusotsus), millega kohustas hagejat tasuma EQ Ehitab OÜ

(pankrotis) poolt tasumata maksusumma 611 830 eurot 29 senti. Hageja vaidlustas

vastutusotsuse seaduses sätestatud korras, kuid edutult. Kostja esitas 27. veebruaril 2014

kohtutäiturile täitmisavaldused, millega algatati vastutusotsuse täitmiseks täitemenetlused.

Kostja esitas 27. märtsil 2018 pankrotiavalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks. Tartu

Maakohus tegi 30. oktoobril 2018 määruse, millega lõpetati hageja pankrotimenetlus

raugemise tõttu. Maakohtu 30. oktoobri 2018. a määruse resolutsioonis on märgitud, et

kostja nõue, mille ulatuses kostja ei ole raha saanud, on 608 724 eurot 90 senti. Maakohtu

30. oktoobri 2018. a määrus on jõustunud.

3(11)

Kostja ei ole maakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusest tuleneva nõude sundtäitmiseks

kohtutäituri poole veel pöördunud. See aga ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei ole välistatud enne

täitemenetluse alustamist, kui täitemenetluse alustamist võib lähitulevikus eeldada.

SEB Pank AS pöördus maakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusest tuleneva nõude täitmiseks

kohtutäituri poole. Võib eeldada, et kostja teeb lähitulevikus sama. Kostjal on kohustus

maksuvõlad sisse nõuda.

Täitedokumendist tuleneva nõude sundtäitmise aegumine on sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise aluseks. Kui kohus leiab, et kostja nõude sundtäitmine ei ole veel aegunud,

tuleb sundtäitmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 369 tulenevalt tunnistada

lubamatuks ajast, mil nõude sundtäitmine on aegunud. Kui aga kohus peaks leidma, et

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused ei ole täidetud, esitab hageja alternatiivselt

tuvastusnõude.

Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded on sisuliselt aegumatud. See on füüsilisest

isikust maksuvõlgnikele äärmiselt koormav. Hagejale tehti vastutusotsus 26. juunil 2013.

Vastutusotsus esitati 27. veebruaril 2014 täiturile täitmiseks. Täitemenetluses oleks nõue

aegunud viie aasta jooksul ehk 2019. a lõpus. Hageja pankrot kuulutati välja

11. juulil 2018. Sellega katkes MKS § 132 lg 5 p-st 2 tulenevalt aegumine. MKS § 128 lg 1

kohaselt rahuldatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral maksuvõlad

pankrotiseaduses sätestatud korras. Riigikohtu praktika kohaselt tuleks pankrotimenetluses

maksunõudele kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätteid. Pärast

pankrotimenetluse raugemist on kostjal pankrotiseaduse (PankrS) §-st 168 tulenevalt

tunnustatud maksunõuet võimalik sisse nõuda alternatiivselt nii MKS § 132 kui ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaegu

arvestades. Kuna TsÜS § 157 lg 3 kohaselt aegub pankrotimenetluses tunnustatud nõue 10

aasta jooksul pankrotimenetluse lõppemisest, võib kostja viivitada täitmisavalduse

esitamisega kuni 22. novembrini 2028. Täitmisavalduse esitamisel aegumine katkeb ja

algab TsÜS § 159 lg 1 alusel uuesti. See tähendab, et nõuet saaks enne aegumist täita kuni

2038. a lõpuni. Aegumise vältimiseks saaks kostja PankrS § 10 lg 2 p-le 2 tuginedes esitada

hageja suhtes uue pankrotiavalduse, mistõttu algaks menetlus uuesti.

Kehtiv regulatsioon ei ole piisavalt määratletud ega selge, et keskmine inimene saaks aru

pankrotimenetluses tunnustatud maksuvõla aegumisest. Maksuvõlgade pankrotieelne,

pankrotimenetluse aegne ja pankrotimenetluse järgne aegumistähtaja kulgemise,

peatumise ja katkemise regulatsioon on seaduste vahel jaotatud. Sätestatud ei ole, millal

milline seadus kohaldub. See on vastuolus õigusselguse põhimõttega.

Maksunõuete aegumise regulatsioon soodustab ebaproportsionaalselt kostjat. Kostjal on

võrreldes teiste võlausaldajatega suuremad võimalused võlgu sisse nõuda, sh valida,

millisel õiguslikul alusel ja kuidas seda teha. Maksuhaldur saab erinevalt teistest

võlausaldajatest ise teha võla sisse nõudmiseks täitetoiminguid enne kohtutäituri poole

pöördumist (MKS § 130). Kostjat ei peaks aegumise regulatsiooni kaudu täiendavalt

soodustama. Maksunõuete sundtäitmise tähtaja piiramine ei paneks maksuhaldurit

võrreldes teiste võlausaldajatega halvemasse olukorda.

Regulatsiooni puudumine, mis sätestaks maksunõude sundtäitmise aegumistähtaja

absoluutse ülempiiri, on vastuolus põhiseadusega. MKS § 132 ei piira sundtäitmise

katkemiste arvu ega sätesta maksuvõla sundtäitmise absoluutset ülempiiri. Seetõttu on

MKS § 132 järgi võimalik, et erinevad sundtäitmise aegumist katkestavad asjaolud

pikendavad

maksuvõla

sundtäitmise

aegumistähtaega

oluliselt

üle

viieaastase

aegumistähtaja. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja ülempiiri puudumine on

vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud õigusselguse ja õigusrahu

põhimõtetega. Ülempiiri puudumine jätab maksukohustuslase maksuvõla sundtäitmise

4(11)

aegumistähtaja

osas

teadmatusse

ja

ebakindlusesse.

Maksuvõla

sundtäitmise

aegumistähtaja ülempiiri puudumine rikub PS §-s 14 sätestatud õigust menetlusele ja

korraldusele. Maksumenetlus peab olema seaduses reguleeritud vajaliku detailsusega.

Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja ülempiiri seaduses sätestamata jätmine on

vastuolus PS § 13 lg-s 2 sätestatud õigusega seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest.

Kehtiv regulatsioon võimaldab maksuhalduril maksuvõla aegumistähtaega erinevate

toimingutega katkestada ja seeläbi aegumistähtaega määramatuseni pikendada.

Maksuhalduri poolt maksuvõla sissenõudmise puhul on tegemist sunni teostamisega,

mistõttu ei ole maksuhaldur ja eraõiguslikust isikust võlausaldaja maksukohustuslase

pankrotimenetluses ega selle järgselt võrdses olukorras. Maksunõuete sundtäitmise

aegumistähtaja regulatsioonist peab selgelt tulenema, millise ajaperioodi jooksul on riigil

õigus isiku suhtes sundi rakendada. Eraõiguslikust isikust võlausaldajal ei pruugi olla soovi

ega vahendeid lõputult täitetoiminguid algatada ja võlgnevust sisse nõuda. Riigi ressurss

on aga piiramatu. Maksuhaldur saab soovi korral pärast pankrotimenetluse lõppu anda uue

korralduse maksuvõla tasumiseks ja seejärel kohaldada MKS §-s 130 sätestatud

täitetoiminguid kohtutäituri poole pöördumata. Sealjuures saab maksuhaldur teha seda

korduvalt, st esitada uue täitmisavalduse, seejärel pankrotiavalduse ning pankroti

raugemisel teha uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja rakendada uuesti täitetoiminguid.

Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõude täitmise võimaldamine TsÜS § 157 lg 3

alusel on vastuolus põhiseadusega. See kahjustab oluliselt maksukohustuslase olukorda.

TsÜS § 157 lg 3 kohaldamine ei ole võrdse kohtlemise tagamiseks põhjendatud, kuna

maksuhaldur ja eraõiguslikust isikust võlausaldaja ei ole maksukohustuslase

pankrotimenetluses võrdsed. Viieaastase aegumistähtaja sätestamine MKS §-s 132

kinnitab seadusandja tahet kehtestada maksunõuete, sh pankrotimenetluses esitatavate

maksunõuete sundtäitmise suhtes viieaastane aegumistähtaeg.

Õigus mõistliku pikkusega sissenõudmisajale tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1. EIÕK art 6 lg 1 kohaldub

kõikidele menetlusstaadiumitele, sh täitemenetlusele. Maksunõuete sissenõudmine on

täitemenetlus, olenemata sellest, kas seda viib läbi maksuhaldur, kohtutäitur või

pankrotihaldur. Maksunõuete sissenõudmine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Kehtiv

regulatsioon, mis lubab pankrotimenetluses tunnustatud maksunõudeid erinevalt

täitemenetluses täidetavatest nõuetest sisuliselt lõpmatult täita, on ebamõistlikult pikk

EIÕK art 6 lg 1 tähenduses ja seega EIÕK artikliga 6 vastuolus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Hageja ei toonud välja asjaolusid, millest tulenevalt saaks eeldada, et kostja algatab hageja

suhtes lähitulevikus täitemenetluse. Asjaolust, et teine võlausaldaja esitas hageja vastu

täitmisavalduse, ei saa eeldada, et kostja teeb sama.

Kõikidel võlausaldajatel on pankrotimenetluse lõppedes võimalik kohtulahendiga

tunnustatud nõuet täita 10 aastat. Maksuhaldur on pankrotimenetluse lõppedes teiste

võlausaldajatega võrdses olukorras. Kui aga maksuhaldurile TsÜS-is sätestatud aegumise

regulatsioon ei kehtiks, oleks maksuhaldur teiste võlausaldajatega võrreldes ebavõrdses

seisus. Nimelt saaks sellisel juhul maksuhaldur nõuet MKS-i alusel täita vaid viis aastat.

Maksuhalduri õigus täita oma nõuet sarnaselt teistele võlausaldajatele TsÜS-i

regulatsiooni järgi ei ole maksuhaldurit ebaproportsionaalselt soodustav või keskmisele

inimesele arusaamatu. Kuna MKS-ist tulenev tähtaeg ei ole pikem TsÜS-is sätestatud

tähtajast, ei saa sellise sätte järgi nõude täitmine võlgniku olukorda halvendada.

Võlgniku pankrotimenetluse korral TsÜS-i sundtäitmise aegumise sätete kohaldamine ei

ole vastuolus õigusselguse põhimõttega. Siinjuures tuleb arvestada, et pankrotimenetluse

näol on tegemist tsiviilmenetlusega, mida reguleerib peamiselt pankrotiseadus. Asjaolu, et

5(11)

maksuhaldurile kehtivad pankrotimenetluses tunnustatud nõude sundtäitmisel teiste

võlausaldajatega sarnased tingimused, on võlgnikule pigem arusaadavam.

Maksuhalduri õigus valida pärast pankrotimenetluse lõppu maksunõude sissenõudmise

aluseks sarnaselt teistele võlausaldajatele TsÜS § 157 lg 3, ei ole vastuolus õigusselguse

ja õigusrahu põhimõtetega ega kahjusta maksukohustuslase õigust seaduse kaitsele

riigivõimu omavoli eest. Õiguslikult ebaselge olukorraga ega riigivõimu omavoliga ei saa

olla tegemist olukorras, kus riik teeb otsuse, mille tegemise õigus tuleneb seadusest.

Maksunõude täitmine TsÜS § 157 lg 3 alusel täidab võrdse kohtlemise põhimõtet ega ole

vastuolus põhiseadusega. Põhiseadusega ei ole vastuolus selliste õigusnormide andmata

jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele

MKS §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni.

Kuivõrd hageja suhtes lõppes pankrotimenetlus 2018. aastal, hakkas nõude sundtäitmise

uus aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuaril 2019. Nõude sundtäitmine aegub hageja suhtes

MKS-i alusel kõige varem 1. jaanuaril 2024 ning TsÜS-i alusel alles 1. jaanuaril 2029.

Kostja nõue hageja vastu ei ole aegunud. Aegumine peatub TsÜS § 160 kohaselt õigustatud

isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 14. novembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Hagi esitamine ei ole välistatud. SEB Pank AS-i tegevusest ei saa teha järeldusi kostja

tegevuse kohta. Kostja on samas kohustatud maksuvõlad sisse nõudma.

Maksunõude täitmine TsÜS § 157 lg 3 alusel on võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas

ega ole seetõttu põhiseadusega vastuolus. Maksuhalduri võimalus täita pärast

pankrotimenetluse lõppu pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet alternatiivselt nii

TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ega ole

ebaproportsionaalselt maksuhaldurit soodustav. Kui maksuhalduril oleks võimalik oma

nõuet täita üksnes viis aastat, asetaks see maksuhalduri teiste võlausaldajatega võrreldes

ebavõrdsesse olukorda. Maksuhalduri valikud pikema aegumistähtaja osas on võrdsed

teiste võlausaldajatega. Tegemist ei ole õigusliku määratlematusega, mis oleks vastuolus

õigusselguse ja õigusrahu põhimõtetega ning kahjustaks maksukohustuslase õigust

seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest ning õigust korraldusele ja menetlusele.

Regulatsioon ei ole PS §-ga 10 ega § 13 lg-ga 2 vastuolus. PankrS § 44 lg 1 näeb ette, et

pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid

võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 168 näeb ette, et

ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud

pankrotimenetluses rahuldamata, on kohtu määrus täitedokumendiks. Pankroti

väljakuulutamisel muutub maksunõue olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele

kohaldatakse koos teiste nõuetega pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded

on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Sissenõudmistoimingute

aegumise regulatsioon ei ole pankrotimenetluse lõppedes sellisena keskmisele inimesele

eelduslikult arusaamatu.

Olukord, kus füüsilisest isikust maksuvõlgnikele on täitemenetluses toimuv sundtäitmine

koormav ja võimaliku ettenähtamatu aegumistähtaja ülempiiriga, ei ole põhiseadusega

vastuolus. Maksuvõla olemus ei tingi erineva regulatsiooni otstarbekohasust või

möödapääsmatust. Kui seadusandja peab tsiviilkäibe paremaks tagamiseks või muul

põhjusel vajalikuks eristada maksuvõla sundtäitmisega seonduvat teistest võlausaldajatest,

on see õiguspoliitiliselt põhjendatav. Vastuolu PS §-s 10 sätestatud õigusselguse ja

6(11)

õigusrahu põhimõtetega ei ole tuvastatav, kehtiv regulatsioon ei soodusta maksuhaldurit

ebaproportsionaalselt. Põhiseadusega ei ole vastuolus selliste õigusnormide andmata

jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele

MKS §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni. Ei ole alust jaatada kostja poolt

hageja teistsuguse kohtlemise põhjendatust võrreldes teiste võlausaldajatega.

Regulatsioon ei ole EIÕK art 6 lg-ga 1 vastuolus. Hageja väide pankrotimenetluses

tunnustatud maksunõuete sisuliselt lõpmatu täitmise kohta ei ole hagi rahuldamist tingiv

ka seetõttu, et maksuhalduri poolt avalduste esitamine põhineb reaalselt iga juhtumi eraldi

hindamisel ja tegelikkuses lõpmatut täitmist ei toimu.

Hageja põhinõuded jäävad seega rahuldamata. Hageja alternatiivsed nõuded jäävad

rahuldamata samadel põhjustel, mis põhinõuegi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha uus

otsus, millega hagi rahuldada, ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kehtiv regulatsioon lubab maksuhalduril maksunõudeid sisuliselt lõpmatult täita ja valida,

millist aegumistähtaega maksuhaldur parasjagu kohaldada soovib. Maksuhalduril on

PankrS §-st 168 tulenevalt tunnustatud maksunõuet võimalik sisse nõuda alternatiivselt nii

MKS § 132 kui ka TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaegu arvestades. Kuivõrd

TsÜS § 157 lg 3 kohaselt aegub pankrotimenetluses tunnustatud nõue kümne aasta jooksul

pankrotimenetluse lõppemisest, siis võib kostja viivitada täitmisavalduse esitamisega kuni

22. novembrini 2028. Täitmisavalduse esitamisel aegumine katkeb ja algab

TsÜS § 159 lg 1 alusel uuesti. See tähendab, et kostja saaks nõuet enne aegumist täita kuni

2038. a lõpuni. Kostja saaks aegumise vältimiseks PankrS § 10 lg 2 p-le 2 tuginedes esitada

hageja suhtes uue pankrotiavalduse, mistõttu algaks menetlus uuesti. Maksuhaldur saab

alternatiivselt MKS §-le 132 tuginedes anda võlgnikule korralduse tasuda maksuvõlg ja

täita seda MKS-s sätestatud aegumistähtaegu arvestades. Olukorras, kus õigusnormid

võimaldavad maksuhalduril maksunõudeid lõputult täita, ei muuda kostja kinnitus, et ta

tegelikult ei tee seda, õigusnorme põhiseaduspäraseks. Kohus järeldas üksnes kostja

kinnituse alusel, et lõputut täitmist ei toimu, ja jättis analüüsimata hageja selgitused, mille

kohaselt on maksuhalduril võimalik isiku suhtes lõputult sundi kohaldada.

Praegune regulatsioon on maksuhaldurit ebaproportsionaalselt soodustav. Maksuhalduri

nõudeid tuleb eristada teiste eraõiguslike võlausaldajate nõuetest, kuna maksuhaldur ei ole

nendega võrdses positsioonis. Maksuhaldur rakendab maksuvõlgade sissenõudmisel

isikute suhtes sundi ja tal on seetõttu võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt suuremad

võimalused võlgu sisse nõuda. Maksuhaldur ei pea erinevalt teistest võlausaldajatest

pöörduma

kohe

kohtutäituri

poole

maksunõude

osas

sissenõudmistoimingute

teostamiseks. Maksuhalduri poolt kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisel ei kohaldata

täitmisteate kättetoimetamise ja vabatahtliku täitmise regulatsiooni. Maksunõuded on igal

juhul pankrotimenetluse raugemisel PankrS § 168 tähenduses tunnustatud nõuded.

Maksuhaldur saab valida, millisel õiguslikul alusel ja millises formaadis võlgu sisse nõuda.

Maakohus ei analüüsinud sisuliselt kehtiva regulatsiooni vastuolu põhiseadusega.

Praegune regulatsioon rikub maksukohustuslase põhiseaduslikke õigusi (§ 19, § 28, § 31

ja 32) ning on vastuolus PS §-ga 10 (õigusselguse ja õigusrahu põhimõtted), § 13 lg-ga 2

(õigus seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest), §-ga 14 (õigus menetlusele ja

korraldusele) koosmõjus §-ga 113 ning EIÕK § 6 lg-ga 1.

Sissenõudmistoimingute aegumise regulatsioon pankrotimenetluse ajal ja lõppedes ei ole

keskmisele inimesele arusaadav. Maksuvõlgade pankrotieelne, pankrotimenetluse aegne

ja pankrotimenetluse järgne aegumistähtaja kulgemise, peatumise ja katkemise

7(11)

regulatsioon on mitmete seaduste vahel jaotatud. Sätestatud ei ole, millal milline seadus

kohaldub. See ei ole piisavalt selge, määratletud ega proportsionaalne.

Aegumistähtaja ülempiiri puudumine ja TsÜS § 157 lg 3 alusel maksunõude täitmise

võimaldamine on vastuolus põhiseadusega. MKS § 132 ei piira sundtäitmise katkemiste

arvu ega sätesta maksuvõla sundtäitmise absoluutset ülempiiri. Ülempiiri puudumine

võimaldab maksuhalduril maksuvõla aegumistähtaega erinevate toimingutega katkestada

ja seeläbi aegumistähtaega määramatuseni pikendada. Määramatus võimaldab omavoli.

Ülempiiri puudumine jätab maksukohustuslase maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja

osas teadmatusse ega kaitse maksukohustuslast ega anna talle võimalust näha ette riigi

käitumist. Ülempiiri puudumine on vastuolus ka õigusselguse ja õigusrahu põhimõtetega

(PS § 10), õigusega menetlusele ja korraldusele (PS § 14) koosmõjus maksupõhiõigusega

(PS § 113) ning EIÕK § 6 lg-ga 1. Kuna MKS ei sätesta maksuhaldurile tingimusi, millal

millist sissenõudmisviisi kasutada, on vastava regulatsiooni puudumine vastuolus

PS §-ga 10 ning PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14.

Hagi oleks tulnud seega rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete sissenõudmine on võrdväärne teiste nõuete

sissenõudmisega. Pankrotimenetluse lõppedes on igal võlausaldajal võimalik oma nõuet

kümme aastat täita. See tagab kõikide nõuete sissenõudmisele ühtse ajalise ülempiiri. Kui

maksuhalduril oleks võimalik oma nõuet täita üksnes MKS-i alusel viis aastat, oleks see

olulisel määral teisi võlausaldajaid soodustav. Põhjendatud on seega, et maksunõude

sundtäitmise

aegumisele

kehtivad

teiste

võlausaldajatega

samad

põhimõtteid.

Maksuhalduril on võimalik valida, kas ta lähtub sissenõudmisel sarnaselt teistele

võlausaldajatele kümne aastasest perioodist või kohaldab lühemat perioodi, mis on

võlgnikule soodsam. Valiku võimalus ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ega soodusta

maksuhaldurit, kuivõrd MKS § 132 ei võimalda TsÜS-ist pikemat sissenõudmisperioodi.

Regulatsioon ei ole keskmisele inimesele arusaamatu. Praegusel juhul saab võlgnik

kõikide nõuete puhul lähtuda ühtsest sissenõudmise perioodist. Hageja soovitud olukorras

muutuks regulatsioon keerulisemaks, sest erinevate võlgade sissenõudmine toimuks

erinevate perioodide jooksul.

Kehtiv regulatsioon võimaldab maksuhalduril täitmis- ja pankrotiavalduste esitamisega

oma nõuet sisuliselt lõputult täita. Samas ei saa sellest järeldada, et maksuhaldur seda teeb.

Sundtäitmise aegumise katkemise sätted kehtivad kõigile võlausaldajatele. Maksuhaldur

ei erine teistest võlausaldajatest.

Hageja pankrotimenetluses tunnustatud maksunõudele on kohaldatud viieaastast

aegumistähtaega. Maksuhaldur ei püüa iga hinna eest maksunõudeid lõpmatuseni täita.

Võla sissenõudmise korral hinnatakse toimingute tegemist iga juhtumi puhul eraldi.

Asjaolu, et maksuhaldur omab maksunõuete sissenõudmisel laiemaid võimalusi, ei

puuduta käesolevat vaidlust. Aegumise küsimuses ei ole kohane võrrelda kõiki

maksuhalduri ja eraõigusliku võlausaldaja õigusi, kohustusi ja võimalusi nõuete

sissenõudmisel. See, et maksuhalduril on riiklike nõuete sissenõudmisel teatud

täitetoimingute tegemise õigus, ei tähenda, et pankrotimenetluses tunnustatud

maksunõuete sissenõudmine peaks teiste nõuetega võrreldes varem aeguma.

Pankrotimenetluses loetakse kaitsmiseta tunnustatuks üksnes need maksuhalduri nõuded,

mille aluseks on jõustunud kohtuotsus või haldusakt (PankrS § 1003 lg 4). Eelviidatud sätte

alusel loetakse kaitsmiseta tunnustatuks kõikide võlausaldajate nõuded.

Kuna maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata, on menetluskulude jaotus õige.

8(11)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Maakohus

on

senisele

kohtupraktikale

tuginedes

õigesti

leidnud,

et

maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel muutub maksunõue oma olemuselt

pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata

sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest (vt Riigikohtu

erikogu 10. oktoobri 2018. a määrus kohtuasjas nr 2-17-12525, p 17.3 koos selles viidatud

kohtupraktikaga; Riigikohtu halduskolleegiumi 18. aprilli 2016. a otsus kohtuasjas nr 3-3-

1-4-16, p 12 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Pankrotimenetluses tunnustatud

maksunõude täitmise aegumistähtaeg TsÜS § 157 lg 3 järgi on seega kümme aastat

pankrotimenetluse lõppemisest arvates. Pankrotimenetluse raugemise määrus (PankrS

§ 158 lg 4) tsiviilasjas nr 2-18-4690 jõustus 22. novembril 2018. Seega ei ole kostja nõude

täitmine igal juhul aegunud.

8. Samuti leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et TsÜS § 157 lg-s 3

sätestatud aegumistähtaeg võib TsÜS § 159 lg 1 alusel katkeda (ja uuesti alata)

täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega (TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatud

tähtajad saabuvad sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt siiski üksnes eeldusel, et

täitedokument võetakse täitmiseks). Ringkonnakohus rõhutab, et kehtiva TsÜS § 159 lg 1

järgi katkeb aegumine üksnes täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega.

Sellega on välistatud võimalus, et sissenõudja saaks täitedokumendi täitmiselt tagasi

võtmise ja uuesti esitamisega täitmise aegumise ebamõistlikult pikaks venitada. Selline oli

ka seadusandja eesmärk TsÜS § 159 kehtiva redaktsiooni kehtestamisel (Riigikogu XIV

koosseis. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse 315 SE

seletuskiri, lk-d 12–13). Eelmärgitut arvestades ei ole põhjendatud hageja käsitlus, nagu ei

tuleneks TsÜS § 157 lg-st 3 (koosmõjus § 159 sätetega) pankrotimenetluses tunnustatud

nõuete (sh maksunõuete) täitmise aegumise ülempiiri. Sisuliselt aeguvad sellised nõuded

kümne aasta jooksul täitmisavalduse esitamisest või kui täitmisavaldust ei esitata, siis

kümne aasta jooksul pankrotimenetluse lõpetamisest arvates.

9. Iseenesest ei ole TsÜS § 157 lg 3 ja § 159 lg 1 koosmõjus välistatud, et sissenõudja

esitab pankrotimenetluses tunnustatud (kuid täitmata jäänud) nõude esimest korda

täitmiseks nt aegumistähtaja üheksandal aastal, millest algaks siis uus 10-aastane

aegumistähtaeg. Samas ei ole alust arvata, et enda nõude (sund)täitmisest huvitatud

sissenõudja täitmisavalduse esitamisega niivõrd pikka aega viivitaks. Erinevalt hagejast

leiab ringkonnakohus, et ka Maksu- ja Tolliamet (MTA) soovib maksunõudeid võimalikult

efektiivselt sisse nõuda. Lisaks laieneb sama aegumise katkemise regulatsioon muudele

pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele, sh eraõiguslikust suhtest tulenevatele nõuetele.

Ringkonnakohus ei leia, et täitedokumendist tulenevate maksunõuete aegumise

regulatsioon peaks olema riigi kui sissenõudja jaoks võrreldes teiste võlausaldajatega

ebasoodsam (vt ka põhjenduste p 11.2).

10. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et pankrotimenetluses tunnustatud

maksunõuded on sisuliselt aegumatud. Maakohus ei ole hageja selle väite osas

ringkonnakohtu hinnangul otsuses selget seisukohta võtnud. Otsusest ei nähtu, kas

pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded ei ole maakohtu arvates aegumatud või

need siiski on sisuliselt aegumatud, kuid selline olukord ei ole maksuhaldurit

ebaproportsionaalselt soodustav. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et

9(11)

pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded on sisuliselt aegumatud ning täiendab selles

osas maakohtu otsuse põhjendusi.

10.1. Senist kohtupraktikat arvestades on maksuhalduril pärast pankrotimenetluse lõppu

pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157

lg 3 kui ka MKS § 132 alusel (vt Riigikohtu erikogu 10. oktoobri 2018. a määrus

kohtuasjas nr 2-17-12525, p 17.3 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

10.2. Täitedokumendist tulenevate maksunõuete aegumise katkemise kohta on MKS

§ 132 lg-tes 5–7 ette nähtud erikord. MKS § 132 lg 5 p 1 kohaselt katkeb sundtäitmise

aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Uue

sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse MKS § 132 lg 6 järgi arvestama tähtaja

katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Sundtäitmise

aegumistähtaja katkemine kehtib MKS § 132 lg 7 alusel ainult selle summa kohta, millega

on seotud tähtaja katkemise põhjustanud asjaolu. Lisaks võib MKS § 132 lg-s 8 sätestatust

järeldada, et paragrahvi eelmistes lõigetes aegumistähtajana nimetatu on tegelikult õigust

lõpetav tähtaeg.

10.3. Ringakonnakohus siiski ei näe võimalust, et MKS § 132 alusel arvestatud tähtaeg

maksunõude sundtäitmiseks võiks kujuneda TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud tähtajast

pikemaks. Vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg

on MKS § 132 lg 2 järgi viis aastat ning selle tähtaja algust arvestatakse vastutusotsuse

kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Aegumistähtaeg võib TMS § 132 lg-s 5 sätestatud alustel küll katkeda, kuid

ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tõlgendada seadust selliselt, et ka TMS § 132

lg 5 p 1 alusel katkeb tähtaeg üksnes täitedokumendi esmakordselt täitmiseks esitamisel.

Sellist tõlgendust toetab ringkonnakohtu arvates seadusandja üldine soov TsÜS § 159 lg 1

redaktsiooni muutmisel alates 1. aprillist 2021. Sellise tõlgenduse kaudu on tagatud, et

maksukohustuslasele saabub tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava

aja jooksul õigusrahu ning ei toimu eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist.

11. Vastusena

hageja

apellatsioonkaebuse

ülalkäsitlemata

väidetele

märgib

ringkonnakohus järgmist.

11.1. Hageja käsitluse kohaselt saab maksuhaldur pärast pankrotimenetluse lõppu anda

uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja seejärel kohaldada MKS §-s 130 sätestatud

täitetoiminguid kohtutäituri poole pöördumata. Sealjuures saab maksuhaldur teha seda

hageja arvates korduvalt, st esitada uue täitmisavalduse, seejärel pankrotiavalduse ning

pankroti raugemisel teha uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja teha uuesti

täitetoiminguid.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu saaks MTA esitada (PankrS § 10 lg 2

p-le 2 tuginedes) hageja suhtes uue pankrotiavalduse, mistõttu algaks aegumine uuesti.

Hageja 26. juunil 2013 tehtud vastutusotsuse alusel või selle aluseks olevatel asjaoludel

uue pankrotiavalduse esitamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik. See oleks

vastuolus PankrS § 44 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt saavad võlausaldajad pärast

pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses

sätestatud korras. Hageja viidatud PankrS § 10 lg 2 p-s 2 on silmas peetud enne

pankrotimenetlust toimunud täitemenetlusi. Nagu eespool märgitud, muutub maksunõue

pankroti väljakuulutamisel olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse

pankrotimenetluse sätteid.

Hageja väited uue korralduse ja selle alusel uue täitmisavalduse esitamise kohta on

oletuslikud. Hageja ei ole väitnud, et MTA oleks hageja suhtes sellisel viisil toiminud.

MTA sellised toimingud ei nähtu ka asja materjalidest. Lisaks oleks MTA poolt EQ Ehitab

10(11)

OÜ-le (kustutatud 11. septembril 2020) esitatud maksunõue suure tõenäosusega

praeguseks aegunud (MKS § 98 lg-d 1–3), mis välistaks (uue) vastutusotsuse tegemise

(MKS § 96 lg 5). Vastutusotsuse tegemise välistaks ka maksuvõla sissenõudmise

aegumine (MKS § 96 lg 6 p 2).

11.2. Hageja hinnangul ei ole maakohus ka piisaval määral arvestanud sellega, et MTA

ei ole teiste eraõiguslike võlausaldajatega samas positsioonis, kuna MTA-l on võrreldes

teiste võlausaldajatega oluliselt suuremad võimalused nõuda sisse maksuvõlad, sh

rakendada maksuvõlgnike suhtes sissenõudmistoimingutega sundi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei anna need MTA eelised võla sissenõudmisel (teiste võlausaldajate ees) alust

kohelda MTA-d pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumise seisukohalt

teistest võlausaldajatest ebasoodsamalt. Pankrotimenetluses loetakse PankrS § 1003 lg 4 p

1 või p 5 alusel maksuhalduri nõuded küll kaitsmiseta tunnustatuks, eeldusel, et nõude

aluseks on jõustunud kohtuotsus või haldusakt. Samas loetakse PankrS § 1003 lg 4 alusel

kaitsmiseta tunnustatuks ka mitmetest teistest täitedokumentidest tulenevad võlausaldajate

nõuded.

11.3. Eelmärgitut arvestades on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja viidatud

regulatsiooni puudumine ei ole põhiseadusega vastuolus, mh on pankrotimenetluses

tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaega puudutav regulatsioon keskmisele inimesele

arusaadav ning tema maksuvõlgade sissenõutavuse osas ettenähtav. Ringkonnakohus

möönab, et TsÜS § 157 lg 3 ja § 159 lg 1 koosmõjust tulenevad järelmid, kus TsÜS § 157

lg-s 3 sätestatud tähtaeg katkeb TsÜS § 159 lg 1 järgi PankrS § 168 nimetatud

pankrotimenetluse lõpetamise määruste kui täitedokumentide esimest korda täitmiseks

andmisega ning pankrotimenetluses tunnustatud nõuet võib olla seetõttu võimalik

sundtäita pea kahekümne aasta jooksul pankrotimenetluse lõppemisest, võivad olla

füüsilisest isikust võlgniku jaoks ebamõistlikult koormavad, mistõttu võiks seadusandja

kaaluda asjakohase regulatsiooni muutmist. Teisalt tuleb arvestada, et hagejal olnuks

võimalik taotleda enda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist

pankrotimenetluse ajal kehtinud PankrS §-de 169 jj alusel, mis võinuks TsÜS § 157 lg-st 3

tulenevaid tagajärgi tema jaoks oluliselt leevendada. Kohustustest vabastamise esmase

eeldusena tulnuks hagejal esitada kohtule vastavasisuline avaldus. 30. oktoobri 2018. a

kohtumäärusest nähtuvalt hageja sellist avaldust pankrotimenetluses ei esitanud (tl 18

pöördel).

Kohtul ei ole alust kaaluda TsÜS § 159 lg 1 põhiseaduspärasust pankrotimenetluse

lõpetamise määrusest tulenevate nõuete osas ka põhjusel, et see norm ei ole

ringkonnakohtu arvates asjassepuutuv. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava

konkreetse

normikontrolli

lubatavuse

eelduseks

kontrollimiseks

esitatud

sätte

asjassepuutuvus. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on

kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus

peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele

vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-

4-1-5-02, p 15). Hetkel ei ole kostja 30. oktoobri 2018. a kohtumääruse sundtäitmiseks

kohtutäituri poole pöördunud ning kuna viidatud kohtumäärus jõustus 22. novembril 2018,

lõppeks TsÜS § 157 lg 3 kohane 10-aastane aegumistähtaeg alles 22. novembril 2028

(TsÜS § 136 lg 2). Hageja väited MTA edasise tegevuse kohta on üksnes hüpoteetilised.

Seega TsÜS § 159 lg 1 praeguses asjas kohaldamisele ei kuulu ning sättel ei ole otsustavat

tähtsust.

11(11)

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab

ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

13. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Margit Vutt

Indrek Parrest