3-22-2508/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2508

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.10.2022 otsuse

nr 12204040143-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindajad Aleksandr Sergeev ja Aleksandr

Anissimov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.01.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X 06.06.2023 ja 15.06.2023 seisukohtade lisad.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-2508 osas,

milles halduskohus

rahuldas

kaebuse (s.o

sissesõidukeelu

ja sellega seotud

menetluskulude osas). Teha uus otsus, millega jätta X kaebus täies ulatuses rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes poolte endi kanda.

6. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-22-2508

2(12)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta saabus 03.04.2022 Venemaalt Eestisse ja esitas

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 04.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse, põhjendades seda

olukorraga Ukrainas ja Venemaa territooriumil viibimise ohtlikkusega.

2. PPA luges 04.10.2022 otsusega nr 12204040143-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks

ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni p 1), tegi talle väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale

vabatahtliku täitmise tähtajaga 30 päeva (resolutsiooni p 2) ning kohaldas VSS § 74 lg-te 1 ja 3

alusel sissesõidukeeldu kuueks kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3).

Kaebajat ei saa tunnustada pagulasena. Kaebaja selgitas, et tema tütrel on Ukraina kodakondsus.

Tütar tuli 24.02.2022 Ukrainast Venemaa kaudu Eestisse. Kaebaja hinnangul võib tal tekkida

Venemaal probleeme, sest tal on sidemed Ukrainaga ja selle tõttu süüdistatakse inimesi

ekstremismis. Kaebaja selgitas, et elas 1980. a-st Ukrainas ja võttis Ukraina kodakondsuse, kuid

viimased seitse aastat on ta elanud Venemaal ja 2018. a-l sai Venemaa Föderatsiooni

kodakondsuse. PPA hinnangul saab kaebaja ütluste alusel tema tagakiusajaks lugeda Venemaa

riigivõimu. Kaebaja subjektiivne tagakiusukartus ei ole objektiivselt põhjendatud. Kaebaja on

Venemaa Föderatsiooni kodanik ja räägib vene keelt. Kaebaja kolis 2015. a-l Venemaale, sest

arvas, et seal on parem elu, kuigi 2014. a-l asus Venemaa Ukrainat okupeerima. Kaebajal ei ole

olnud kokkupuuteid Venemaa ametivõimudega, ta ei ole osalenud meeleavaldustel ega

avaldanud avalikult arvamust poliitilistel teemadel. Pole alust arvata, et kaebaja alustaks

poliitilise tegevusega Venemaale tagasi pöördumise korral. Päritoluriigi teabe põhjal ei ole

usutav, et üksnes Ukrainaga seotud ja ukrainlastega suhtlevaid isikuid süüdistatakse

ekstremismis ning neile määratakse selle tulemusel ebaproportsionaalne karistus.

Kaebajal puudub täiendava kaitse vajadus. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille

tagajärjel võib kaebaja elu olla ohus. Pole teada, et välismaal varjupaika taotlenud Venemaa

kodanikke ähvardaks Venemaale tagasi pöördumise korral tõsine oht.

Kaebajale tuleb teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja on teinud PPA-

ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud

dokumente ega ole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Kaebaja on nõus

lahkuma vabatahtlikult Venemaale. Kaebaja ei ole integreerunud Eesti ühiskonda. Tal ei ole

majanduslikke, sotsiaalseid või tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada ettekirjutuse

tegemist ja täitmist. Kaebajal ei ole Eestis ega Euroopas vara, ta ei tööta Eestis. Kaebaja tütar

elab Eestis ajutise kaitse saajana üheaastase elamisloa alusel. Kaebajal on tütrega väga lähedased

3-22-2508

3(12)

suhted, kuid kaebaja ja tema tütar on täiskasvanud. Kaebaja tervislik seisund ei takista Eestist

lahkumist. Kohustus lahkuda Venemaale ei ole vastuolus VSS § 171 lg-ga 1.

Reeglina kohaldatakse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kaebaja on 1963. a-l sündinud naine,

kelle tervis on tema enda sõnade kohaselt korras. Kuigi kaebaja väitel õpib ta eesti keelt, ei ole

ta saavutanud ametlikku taset. Pole teada, et kaebajal oleks Eestis majanduslikke huve, mille

tõttu oleks sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. Kaebajal on Venemaal sõbrad ja sugulased.

Tütrega seotud asjaolude tõttu tuleb kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Puuduvad

mõjuvad põhjused, et jätta sissesõidukeeld humaansetel põhjustel kohaldamata.

Kaebaja ei toonud ärakuulamisel välja uusi asjaolusid. Teda ei saa VRKS § 7 lg 2 p 5 alusel

määratleda oma tütre pereliikmena, sest kaebaja on hea tervisega, ei vaja kõrvalabi ning ta ei ole

oma tütre ülalpeetav. Kaebaja väidab, et soovib tulevikus töötada. Kaebaja on abielus ja tal on

Venemaal sugulased.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetega

tühistada PPA 04.10.2022 otsus ja kohustada PPA-d vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotlus

uuesti läbi või alternatiivselt tühistada lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld.

Kaebajat oleks pidanud tunnustama pagulase või täiendava kaitse saajana või tema pereliikmena

või andma kaebajale ajutise kaitse. PPA ei arvestanud, et kaebajal on Ukraina kodakondsus. PPA

ei ole tuvastanud, et kaebaja Ukraina pass on kehtetu. Seoses sellega, et inimesed põgenevad

Venemaa agressiooni eest ja Ukraina välisesindustes on pikad järjekorrad, ei ole kaebajal endal

võimalust kontrollida passi kehtivust. Kui kaebaja pöördub tagasi Venemaale, siis hakatakse teda

tütre tõttu taga kiusama. Kaebaja tütrel on samuti Ukraina kodakondsus. Tütar kolis pärast

24.02.2022 Ukrainast Venemaa kaudu Eestisse. Tütre rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldati ja

ta sai Eestis elamisloa kehtivusega kuni 21.06.2023. Kaebaja tütar käis kaebajal Venemaal järel.

Seega on Venemaa võimud teadlikud, et kaebaja tütar elab Eestis. Kaebaja tütrel oli vestlus

Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) ametnikuga. Seega sai FSB kaebaja tütre käest

teada, et kaebaja taotleb Eestis rahvusvahelist kaitset. On tõenäoline, et kaebaja kutsutakse

vestlusele FSB-ga tütre tõttu, sest tütar viibib Eestis. Suure tõenäosusega saadetakse kaebaja

pärast FSB-ga vestlemist filtratsioonilaagrisse, kus teda piinatakse eesmärgiga välja selgitada,

miks ta ei jäänud Eestisse. Venemaal muutub olukord üha halvemaks riigivõimu poolse

tagakiusamise tõttu. Kaebajal on Venemaal asuva abikaasaga halvad suhted, nad elasid eraldi ja

kaebaja soovib abielu lahutada. Pärast Venemaa 24.02.2022 rünnakut Ukrainale on abikaasade

poliitilised vaated erinevad, mistõttu tekkisid lahkarvamused. Kaebaja abikaasa kolis

okupeeritud Krimmi, aga kaebaja kolis koos tütrega Eestisse. Kaebajal on Venemaal õde, kuid

ta ei suhtle temaga pärast Eestisse kolimist. Kaebajal ja tema õel on kaasomandis suvila, kuid

õde ei luba seda kasutada. Seega ei ole õige PPA järeldus, et kaebajal on võimalik edasi elada

Venemaal. Kaebaja tervis on väga halb ja see võib Venemaal veelgi halveneda. Venemaal ei ole

kaebajal võimalik saada sugulastelt abi. Seega ei vasta tõele väide, et kaebaja tervislik seisund ei

takista Eestist lahkumist. Kui kaebajal tuleb Eestist lahkuda, on ta sunnitud kolima Harkivisse,

kus on kaebaja endise abikaasa poja korter, kus enne Ukrainast põgenemist elas kaebaja tütar ja

kaebaja ise. Harkivit pommitatakse iga päev, linn on osaliselt elektrita, mistõttu on seal ohtlik

viibida. Kaebajale on määratud Venemaal pension 6135,49 rubla (98,16 eurot). Rahvusvaheliste

sanktsioonide tõttu ei saa kaebaja pensionit kätte. Samas on pension nii väike, et sellega ei oleks

võimalik ära elada, sest elatusmiinimum on 233,60 eurot. Kaebaja on oma tütre ülalpidamisel.

Lahkumisettekirjutus on õigusvastane. Kaebaja ei sisenenud Eestisse ebaseaduslikult ja taotles

rahvusvahelist kaitset esimesel võimalusel. Ukraina vastu sõja alustamine oli ootamatu ja pole

teada, kuidas muutub olukord Venemaal. Kaebaja tegi PPA-ga koostööd. Kaebaja andis

nõusoleku lahkuda Eestist vabatahtlikult, et teda ei paigutataks kinnipidamiskeskusesse.

3-22-2508

4(12)

Sissesõidukeelu kohaldamine on ebaõiglane. See tähendaks, et rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamine on karistatav. Eestis elab seaduslikul alusel kaebaja ainus lähisugulane. Kaebaja tütar

ei saaks kaebajat Venemaal külastada, sest tal on Eestis rahvusvaheline kaitse. Kaebaja soovib

esitada Eestis taotluse viisa saamiseks tütre juurde. Kaebaja elas Ukrainas koos tütrega. Kaebaja

on leidnud Eestis töökoha. Sissesõidukeelu kehtestamise korral ei saa kaebaja külastada oma

tütart ja kaotab Eestis töökoha. Sissesõidukeelu kehtestamise põhjendustest ei tulene, mille eest

määrati kaebajale selline karistus ja miks kaebaja ohustab Eestit.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Venemaa kodanikuna. Kaebajal võib olla Ukraina

pass füüsiliselt olemas, kuid see ei tähenda, et pass on kehtiv ja autentne. Kaebaja väidete

kohaselt ei teadnud ta, kas temalt võeti Ukraina kodakondsus ära või mitte. Kaebaja oleks

pidanud pöörduma Ukraina saatkonda, kes väljastab vastavasisulise dokumendi. PPA ei saanud

dokumenti küsida kaebaja eest. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund on halvenenud

sellisel määral, et see ei võimalda tal Eestist lahkuda. Ei ole alust arvata, et Venemaale naasmisel

ei saaks kaebaja ravi. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole elukoha puudumine

päritoluriigis. Puudub seos kaebaja tütre rahvusvahelise kaitse ja kaebajale tekkiva ohu vahel.

Kaebaja varasem elu ja käitumine ei anna alust arvata, et ta võiks Venemaale tagasipöördumise

korral sattuda ametivõimude huviorbiiti. Kaebaja suhtes ei kohaldu VRKS § 7 lg 2 p-d 1–5.

Kaebaja ei ole oma tütre ülalpidamisel. Nad elasid erinevates riikides ja kaebaja saab enda sõnul

pensioni. Pensioni suurus ei puutu rahvusvahelise kaitse taotluse hindamisel asjasse. Arvestades

kaebaja ütlusi, ei olnud ta tütre ülalpidamisel ka Eestis viibides, sest tal oli oma raha, mida ta on

Eestis viibides kasutanud. Kaebaja ütlustest on näha, et rahvusvahelise kaitse taotlemise tegelik

eesmärk ei olnud põhjendatud hirm tagakiusamise ees, vaid soov olla Eestis koos oma tütrega.

Kaebaja ei vasta ajutise kaitse saamise tingimustele.

Hoolimata lähedastest suhetest Eestis elava tütrega, ei ole alust jätta lahkumisettekirjutust

tegemata, sest kaebajal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus.

PPA on hinnanud ka kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada sissesõidukeelu kohaldamist

ja selle kehtivusaega.

5. Tallinna Halduskohus tühistas 31.01.2023 otsusega PPA 04.10.2022 otsusega kohaldatud

sissesõidukeelu ja muus osas jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis PPA-lt kaebaja

kasuks välja 519 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Rahvusvaheline kaitse

VRKS § 14 lg 5 p 4 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotleja esitama tõendid selle kohta, et tal

on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. See ei kõrvalda siiski haldusorgani

kohustust arvestada menetluse läbiviimisel haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud

uurimispõhimõttega. Vastustaja on kaebajat põhjalikult küsitlenud, andnud võimaluse esitada

täiendavaid seisukohti, analüüsinud kaebaja väiteid ja hinnanud nende usaldusväärsust, samuti

analüüsinud päritoluriigi infot ning kõrvutanud seda taotluse asjaoludega. Seega on PPA

selgitanud välja kõik otsuste tegemisel tähtsust omavad asjaolud.

Kaebaja märkis rahvusvahelise kaitse taotluses, et ta on abielus ja rahvuselt venelane, tema

emakeel on vene keel ning tal on Venemaa kodakondsus. Varem on kaebajal olnud Ukraina

kodakondsus. Kaebaja kinnitas oma allkirjaga, et esitatud andmed on õiged. Vastustajal tuli

lähtuda neist andmetest. Kaebaja märkis 07.06.2022 vestlusel, et tal on üks kodakondsus ning ta

ei tea, kas tal on jätkuvalt Ukraina kodakondsus. Kaebaja ei ole seni tundnud huvi Ukraina

kodakondsuse vastu, sest elas abikaasaga Moskvas (protokolli p 15). Kaebaja selgitas 16.09.2022

vestlusel, et ta ei tea, kas tema Ukraina pass on kehtiv (protokolli p 8). Vastustajal ei olnud

kohustust kontrollida, kas kaebaja Ukraina pass on kehtiv. VRKS § 14 lg 5 alusel on

3-22-2508

5(12)

rahvusvahelise kaitse taotleja kohustatud esitama mh kodakondsust tõendavad dokumendid ning

muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa kodakondsuse tuvastamisele. Kaebaja pöördus PPA

poole taotlusega, milles tõi välja, et ta on Venemaa kodanik. Kohtumenetluses esitas kaebaja

koopia Ukraina passist, mille järgi pass kehtis ajavahemikul 06.11.2008–06.11.2018. Seega on

tegemist kehtetu isikut tõendava dokumendiga. Nimetatud tõendist nähtuvalt on kaebaja olnud

Ukraina kodanik, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks pöördunud passi kehtivuse

pikendamiseks Ukraina saatkonna poole. Samas asjaolu, et kaebaja on Ukrainas elanud või tal

on Ukraina pass, ei annaks eraldi võetuna alust saada rahvusvahelist kaitset.

Kaebaja selgitas 07.06.2022, et taotles rahvusvahelist kaitset, sest tema tütar kolis Eestisse elama.

Kuna kaebaja on eakas, võib tekkida olukord, kus kaebaja vajab abi. Venemaale ei saa raha üle

kanda (protokolli p 6). Kaebajal ei ole olnud Venemaal kokkupuuteid Venemaa ametivõimudega

(protokolli p 10), ent ta kardab, et tal võivad seal tekkida pahandused (protokolli p 14), samas ei

ole tal Venemaal seni olnud probleeme (protokolli p-d 33–35). Kaebaja ei tea, mis Venemaale

naasmisel juhtuks (protokolli p 36). Kaebaja soovib üksnes tütre pärast Eestis elada ja töötada

(protokolli p-d 36–37). Kaebuses tõi kaebaja välja, et ta ei soovi enam abikaasaga koos elada.

Samuti ei ole tal võimalik elada Venemaal asuvas kaasomandisse kuuluvas elamus. Eeltoodust

nähtub, et kaebaja soovib Eestis elada põhjusel, et kaotas Venemaal oma elukoha ja soovib olla

koos tütrega, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

Kaebaja ei oleks Venemaal oma tütre tõttu ohus pelgalt selle tõttu, et tütar on Ukraina kodanik

ja elab Eestis. Venemaal elab arvukalt inimesi, kellel on Ukrainaga perekondlik side ja ei ole

põhjust arvata, et nad kõik on seetõttu tagakiusamise ohus. Kaebaja selgitas 07.06.2022 vestlusel,

et teda ja tütart ei tahetud esialgu Venemaa piirilt Eestisse lasta, sest kaebajal ei olnud viisat.

Pärast kinnitust, et FSB on kaebaja tütart intervjueerinud, lubati kaebaja üle piiri (protokolli p 7).

Päritoluriigi teabe põhjal puudub alus arvata, et kaebajal on oht sattuda Venemaal ukrainlaste

jaoks loodud nn filtratsioonilaagrisse. Seega puudub alus eeldada, et kaebaja satub Venemaale

naasmisel tõsisesse ohtu. Kaebaja külastas Eestis elavat tütart ja see on arusaadav põhjus, miks

kaebaja käis Eestis. Kokkuvõttes on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja ei ole

Venemaale tagasi pöördumise korral ohus. Kaebaja ei soovi Venemaale naasta, sest tal on halvad

suhted Venemaal elava perekonnaga ja ta soovib elada oma tütre läheduses, st kaebaja lihtsalt ei

soovi Venemaal elada.

Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldub VRKS § 7 lg 2 p 5, sest tema tütrele on antud tähtajaline

elamisluba.

Nimetatud

sätte

kohaselt

on

pagulase

ja

täiendava

kaitse

saaja

perekonnaliikmeks tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui

päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus. Sama paragrahvi lõige

5 sätestab, et VRKS-s nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond

oli olemas päritoluriigis. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei elanud koos oma täisealise tütrega

Ukrainas, kust tema tütar saabus Eestisse. Kaebaja elas koos abikaasaga Venemaal ning saabus

Eestisse Venemaalt. Seega ei saa lugeda kaebajat ja tema tütart perekonnaks VRKS § 7 lg 2 p 5

tähenduses. Kaebajal ja tema tütrel olid rahvusvahelise kaitse saamise aluseks erinevad asjaolud.

Rahvusvahelist kaitset ei anta alusel, et kaebajal ei ole võimalik koduriigis majanduslikult toime

tulla. Kaebaja märgib, et ta asus Eestis alates 01.12.2022 tööle õmblejana. Eelnevast saab

järeldada, et kaebajal on võimalik ka Venemaal otsida sarnast tööd. Kaebaja ei ole

haldusmenetluses väitnud, et ta oleks olnud tütre ülalpeetav.

Asjaolu, et kaebaja viimane elukoht enne Venemaale kolimist oli Harkivis, ei too kaasa kohustust

pöörduda sinna tagasi. See, et kaebajal puudub hetkel Venemaal elukoht ja majanduslik olukord

Venemaal üha halveneb, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

Lahkumisettekirjutus

3-22-2508

6(12)

Kuna PPA luges õiguspäraselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks, on

lahkumisettekirjutus samuti õiguspärane. Kaebaja selgitas 16.09.2022 vestlusel, et ta on nõus

Eestist lahkuma ega hakka ennast varjama (protokolli p 24). Kaebaja ei soovi Eestist lahkuda,

sest talle meeldib Eestis ning siin elab ka tema tütar (protokolli p 27). Kaebaja soovib jääda

Eestisse, et elada tütrega ja käia Eestis tööl (protokolli p 32). Arvestades eelnevat, andis PPA

kaebajale maksimaalse 30-päevase tähtaja Eestist lahkumiseks (VSS § 72 lg 4). Veenev ei ole

kaebaja väide, et ta avaldas nõusolekut Eestist lahkumiseks üksnes seetõttu, et kartis sattuda

kinnipidamiskeskusesse. Kuna kaebaja selgitas, et ta ei soovi Eestist lahkuda, siis puudus

kinnipidamiskeskusesse paigutamise eelduseks olev põgenemise oht.

Kaebaja väitel on tema tervis väga halb ja võib Venemaal veelgi halveneda. Üks tõend on

väljastatud 15.05.2013 ja teine on antud kaebaja tütre nimele. Need ei kinnita, et kaebaja ei saa

reisida või vajalikku ravi on võimalik saada üksnes Eestis. Kaebaja ei ole ka väitnud, et tal ei ole

võimalik Venemaal ravi saada. Kaebaja kinnitas 07.06.2022 vestlusel, et tema tervis on hea, vaja

on võtta üksnes ravimit kilpnäärme toetuseks (protokolli p 30). Ka 16.09.2022 vestlusel ei toonud

kaebaja välja, et tal oleks tervisega probleeme (protokolli p 4). Seega ei tulene kaebaja

selgitustest ja tõenditest, et tema tervis takistaks tal Venemaale tagasi pöördumist.

Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal puuduvad sellised majanduslikud, sotsiaalsed ja

tervislikud põhjused, mis välistaksid lahkumisettekirjutuse tegemise. Eestis töökoha omamine ei

ole alus jätta lahkumisettekirjutus tegemata ega näita integreerumist Eesti ühiskonda. Kaebaja ja

tema tütar ei olnud enne Eestisse saabumist ühes leibkonnas ega moodusta perekonda VRKS §

7 lg 2 p 5 tähenduses. Kaebaja ei ole oma tütrega vältimatus sõltuvussuhtes, sest ta ei ole

objektiivsetel põhjustel oma tütre ülalpeetav. Üksnes soov olla tütrega koos ei ole piisav.

Kaebaja kuulati enne lahkumisettekirjutuse tegemist ära. PPA on lahkumisettekirjutust piisavalt

põhjendanud ja ei ole teinud olulisi kaalutlusvigu.

Sissesõidukeeld

PPA on rakendanud VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeelu

kuueks

kuuks.

Sissesõidukeeld

on

viibimisaluse

lõppemisel

või

lõpetamisel

lahkumisettekirjutusega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus.

Kaebaja ei ole käitunud viisil, mida saaks tõlgendada Euroopa Liidu varjupaigamenetluse

süsteemi tahtliku ärakasutamisena, mis omakorda on sissesõidukeelu kohaldamise eelduslikuks

aluseks. Asjas kohaldub VSS § 74 lg 4, mille järgi võib jätta sissesõidukeelu kohaldamata

humaansetel kaalutlustel. Selliseks kaalutluseks on peetud nt isiku enda või tema lähedase

haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. PPA märkis, et

kaebajal on tütrega väga lähedased suhted ja tütar külastas Venemaal ema, millest tulenevalt on

võimalik sissesõidukeelu tähtaega vähendada. Lisaks võib kaebaja vajada abi, tulenevalt oma

tervislikust seisundist. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja praegune tervislik seisund välistaks

reisimise, kuid (lähi)tulevikus võib olukord muutuda. Sissesõidukeelu kohaldamine takistaks

kaebajal saada vajadusel mh lühiajalist viisat tütre külastamiseks. Samuti puudub kaebajal

võimalus muul moel seadustada võimalust tütrega koos elamiseks. Eelnevatel põhjustel on

kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ebaproportsionaalne ja tuleb tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi

rahuldamata, ning uue otsusega rahuldada kaebus täies ulatuses.

Halduskohus ei arvestanud, et kaebajal on topeltkodakondsus. Kaebaja kontrollis andmebaasist,

et tema Ukraina kodaniku pass ei ole kehtetu. PPA ei ole ümber lükanud väidet, et kaebajal on

Ukraina kodakondsus. Kaebaja elas Ukrainas aastatel 1980–2015, sai pärast Nõukogude Liidu

lagunemist Ukraina kodakondsuse ja valdab ukraina keelt. Kaebaja elas enne Venemaale

3-22-2508

7(12)

lahkumist koos tütrega Harkivis. Seega on kaebajal Ukrainaga tihedad sidemed. Kaebaja

abikaasa ei soovi kaebajat näha ja suhted õega on katkenud. Kaebajal pole Venemaal elukohta.

Seega poleks muud võimalust kui pöörduda tagasi Harkivisse. Kaebajale tuleks anda vähemalt

ajutine kaitse.

Lahkumisettekirjutuse tegemisel tuli arvestada ka pärast selle tegemist muutunud asjaoludega.

Kaebajal on tuvastatud keskmise raskusega hüpotüreoos, mis põhjustab organismi funktsioonide

halvenemist ja raskel juhul võib viia koomasse. Kaebajal puuduvad Venemaal sugulased, kes

võiksid teda vajaduse tekkimisel aidata.

7. PPA palub jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisel ei ole tähtsust, kas tal on Venemaal olemas sotsiaalsed

tagatised ja kas ta soovib Venemaale tagasi pöörduda. Kaebajat ei saa võrrelda tuhandete Ukraina

kodanikega, kes pidid Ukrainast põgenema Venemaa agressiooni tõttu. Kuna kaebaja taotles

rahvusvahelist kaitset Venemaa kodanikuna, võis PPA taotluse lahendamisel sellest lähtuda.

Täiskasvanud inimese puhul võib eeldada, et ta teab, millise riigi kodanik ta on, või ta teeb

pingutusi selle väljaselgitamiseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund takistaks

tema väljasaatmist.

8. PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati

ja mõisteti välja menetluskulud, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus

tervikuna rahuldamata.

Sissesõidukeelu tühistamiseks ei olnud alust. Puudub põhjuslik seos sissesõidukeelu

kohaldamata jätmise ja kaebaja tervise võimaliku halvenemise vahel. Humaansete kaalutluste

alla ei saa paigutada kõikvõimalikke hüpoteetilisi ohte. Humaansetel kaalutlustel tuleb jätta

sissesõidukeeld kohaldamata, kui vastasel korral kaasneks inimesele reaalne kahju või tema

inimõigusi riivatakse ebaproportsionaalselt. Kaebaja ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid oma

terviseseisundi kohta. Pole usutav, et päritoluriigis ei oleks ravi kaebajale kättesaadav. PPA

vähendas maksimaalset kolmeaastast sissesõidukeeldu kuuele kuule, tuginedes kaebajaga seotud

asjaoludele. Täiskasvanud lapse elamine Eestis ei ole nii kaalukas põhjus, et jätta sissesõidukeeld

kohaldamata, isegi kui kaebajal ei oleks sel ajal võimalik Eestis elavat tütart külastada.

9. X palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata.

Humaansetel põhjustel tuli jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja on 59-aastane

pensionär, ta on haige ning kui kaebaja tervislik seisukord peaks veelgi halvenema, ei aitaks

teda Venemaal keegi. See oht pole pelgalt hüpoteetiline. Ukrainasse tagasi pöördumine on sõja

tõttu võimatu. Sissesõidukeelu kohaldamise korral ei oleks kaebajal võimalik oma tütart

külastada ja saada temalt vajaduse korral abi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde kaebaja

06.06.2020 ja 15.06.2023 seisukohtade lisad (dokumendid, mille kohaselt kaebaja tütre

elamisluba pikendati kuni 21.06.2025; väljavõte kaebaja haigusloost), sest neil on tähtsus

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel.

11. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (I) ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada (II). Kokkuvõttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata ning menetluskulud poolte endi

kanda (III).

I

12. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise ja

lahkumisettekirjutuse osas.

3-22-2508

8(12)

13. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks (VRKS § 4 lg 1) ega vaja

ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3), samuti ei ole alust anda kaebajale ajutist kaitset (VRKS

§ 5; Euroopa Liidu Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/382, millega määratakse

kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ

artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse; Vabariigi Valitsuse

08.03.2022 korraldus nr 66 „Ajutise kaitse andmine“).

14. Kaebaja heidab PPA-le ja halduskohtule ette Ukraina kodakondsusega arvestamata

jätmist. Pole vaidlust, et kaebaja on olnud Ukraina kodanik. Ukraina kodaniku passi kui isikut

ja kodakondsust tõendava dokumendi kehtivuse lõppemine 2018. a-l ei tähenda, et kaebaja on

automaatselt kaotanud ka Ukraina kodakondsuse. Puuduvad tõendid, et Venemaa

kodakondsuse vastuvõtmisel tuli kaebajal Ukraina kodakondsusest loobuda ja ta on seda ka

teinud. Kaebaja 07.06.2022 selgituste järgi allkirjastas ta dokumendid Venemaa kodakondsuse

saamise, kuid mitte Ukraina kodakondsusest loobumise kohta; talle öeldi, et dokumendid

Ukraina kodakondsusest loobumise kohta saadetakse Ukrainasse, kuid kaebaja ei teadnud, kas

need saadeti või mitte (dtl 88). Kaebaja väidab ka, et Tallinnas asuva Ukraina saatkonna

ülekoormatuse tõttu ei ole ta saanud kinnitust oma kodakondsuse kohta, kuid kehtetute Ukraina

dokumentide andmebaasis ei ole andmeid kaebaja passi kohta (dtl 110, 114). Ei saa välistada,

et kaebajal on lisaks Venemaa kodakondsusele jätkuvalt olemas Ukraina kodakondsus, kuigi

tal puudub kehtiv Ukraina pass. Ringkonnakohus lähtub seetõttu eeldusest, et kaebajal võib olla

topeltkodakondsus.

15. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või

kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse)

ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud

loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või

kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist,

või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut

samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati

vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid

eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste

raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

16. Kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ja päritoluriigi teavet arvestades ei ole tõenäoline,

et kaebajat hakatakse Venemaale tagasi pöördumise korral taga kiusama mõnel VRKS § 4 lg-s

1 nimetatud põhjusel, isegi kui kaebaja on samaaegselt nii Venemaa kui ka Ukraina kodanik.

Rahvusvahelise kaitse taotluses märkis kaebaja oma rahvuseks „venelane“, kehtivaks

kodakondsuseks „Venemaa“ ja eelmiseks kodakondsuseks „Ukraina“ (dtl 67, 71). Kaebaja on

elanud alates 2015. a-st Venemaal, räägib vene keelt ega ole pidanud vajalikuks uuendada 2018.

a-l kehtivuse kaotanud Ukraina passi (eeldusel, et Ukraina kodanikuna oleks see tal võimalik).

Kaebaja ei tundnud enne rahvusvahelise kaitse menetlust isegi huvi, kas tal on Ukraina

kodakondsus jätkuvalt olemas. Seega on kaebaja end viimastel aastatel määratlenud Venemaa,

mitte Ukraina kodanikuna. Kaebajal ei olnud enne Venemaalt Eestisse lahkumist (03.04.2022)

mingeid konflikte Venemaa ametivõimudega oma sotsiaalse või poliitilise tegevuse, rahvuse

3-22-2508

9(12)

või kodakondsuse tõttu. Ka muud asjaolud ei kinnita, et kaebaja lahkus Venemaalt riigivõimu

poolse tagakiusamise tõttu. Puuduvad andmed, et kaebaja tütar, kellel on Ukraina kodakondsus

ja kes elab nüüd Eestis, oleks poliitiliselt aktiivne või võiks pakkuda muul põhjusel Venemaa

ametivõimudele erilist huvi ning seeläbi mõjutada kaebaja vajadust rahvusvahelise kaitse järele.

Kaebaja senist tegevust ja profiili ning tema selgitusi arvestades pole alust arvata, et kaebajale

saaks Venemaale tagasipöördumise korral Ukraina sidemete tõttu osaks kohtlemine, mis ületab

tagakiusamise künnise. Kaebaja viidatud filtratsioonilaagrid puudutavad Ukrainast

sunniviisiliselt Venemaale asustatud või Ukrainast sõja eest Venemaale põgenenud ukrainlasi.1

Kaebaja lahkus 2015. a-l vabatahtlikult Ukrainast Venemaale ja on end määratlenud eeskätt

Venemaa kodaniku ja venelasena. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja tegelik eesmärk

rahvusvahelise kaitse taotlemisel oli soov elada Eestis koos tütrega ja mitte pöörduda tagasi

Venemaale, kus tal puuduvad lähedased inimesed ja elukoht. Pagulasena saab aga tunnustada

üksnes isikut, kes otsib kaitset päritoluriigis aset leidva tagakiusamise ohu eest.

Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

17. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

18. Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu

VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus ei korda selles osas kõiki halduskohtu otsuse

põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Täiendava kaitse aluseks ei ole ebapiisav sotsiaalne

kindlustatus päritoluriigis, sh kaebaja hinnangul liiga väike pension või sobiva elukoha

puudumine. Pole vaidlust, et kaebajal on tuvastatud 2013. a-l keskmise raskusastmega

hüpotüreoidism (dtl 29). 06.07.2022 vestlusel kinnitas kaebaja, et tema tervis on hea, kuigi ta

võtab kilpnäärme haiguse tõttu ravimeid (dtl 89). Samuti selgitas kaebaja haldusmenetluses, et

tahab Eestis tööle minna ja juba otsib tööd (dtl 89, 93, 95). Kohtumenetluses selgitas kaebaja,

et asus 01.12.2022 tööle õmblejana (dtl 111, 118). Seega saab eeldada, et ravimite abil saab

hoida haiguse kontrolli all. Kaebaja 15.06.2023 esitatud haigusloo (dtl 248) kohaselt on

kaebajal lisaks kilpnäärme alatalitusele diagnoositud D-vitamiini vaegus ja täpsustamata

bradükardia (südameaeglus), kuid haigusloost ei nähtu, et kaebaja seisund oleks tõsine. Arsti

määratluse järgi on kaebaja seisund stabiilne ja bradükardia tunnuseid võiks edaspidi täpsustada

kardioloogi juures ning kilpnäärmehaigusega seoses jätkatakse senist ravi. Venemaa

tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid ei oleks ka täiendava kaitse

andmise aluseks. Kaebaja ei ole väitnud, et temale vajalikud tervishoiuteenused oleks talle

Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C‑542/13 M`Bodj,

p‑d 35, 41 ning Riigikohtu 23.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 29).

19. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, talle oleks pidanud andma ajutise kaitse kooskõlas

nõukogu 04.03.2022 rakendusotsusega (EL) nr 2022/382. Rakendusotsuse art 2 lg 1 kohaselt

kohaldatakse seda järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema

1 Vt nt https://www.hrw.org/report/2022/09/01/we-had-no-choice/filtration-and-crime-forcibly-transferring-

ukrainian-civilians; https://www.state.gov/russias-filtration-operations-and-forced-relocations/ (19.06.2023).

3-22-2508

10(12)

24.02.2022 või pärast seda kuupäeva tulenevalt Venemaa relvajõudude sõjalisest sissetungist,

mis algas nimetatud kuupäeval: a) enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; b)

kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas

rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.02.2022; ning c) punktides a ja b

osutatud isikute pereliikmed. Rakendusotsuse art 2 lg 2 sätestab, et liikmesriigid kohaldavad

rakendusotsust või oma siseriikliku õiguse kohast piisavat kaitset kodakondsuseta isikute ja

muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes suudavad Ukraina õiguse kohaselt

välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel tõendada, et nad elasid Ukrainas seaduslikult enne

24.02.2022 ega saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi

pöörduda. Eeltoodust selgub, et see rakendusotsus on suunatud inimestele, kes elasid

24.02.2022 seisuga Ukrainas ja olid sunnitud sealt põgenema 24.02.2022 alanud Venemaa

sõjalise sissetungi tõttu. Kaebaja ei kuulu selliste inimeste hulka, sest ta elas juba 2015. a-st

alates Venemaal. Kõnealuses rakendusotsuses ei ole silmas peetud kõiki inimesi, kes on kunagi

seaduslikult elanud Ukrainas, kuid lahkusid sealt ammu enne 24.02.2022.

20. Kaebaja tugineb nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL) nr 2022/382 art 2 lg-le 3, mis

sätestab, et kooskõlas direktiivi 2001/55/EÜ art-ga 7 võivad liikmesriigid kohaldada

rakendusotsust ka teiste isikute, kaasa arvatud kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate

riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes elasid seaduslikult Ukrainas ning kes ei saa turvalistel

ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. See säte on samuti

suunatud 24.02.2022 seisuga Ukrainas elanud inimestele ja lisaks annab EL liikmesriikidele

kaalutlusõiguse küsimuses, kas ja millistele muudele gruppidele ajutist kaitset laiendada.

21. Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduse nr 66 p 1 kohaselt kohaldatakse ajutist kaitset

järgmistele isikutele, kes lahkusid sõjalise konflikti tõttu Ukrainast alates 24.02.2022 ja on

saabunud Eestisse: 1) enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; 2) kodakondsuseta

isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline

kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.02.2022; 3) alapunktides 1 ja 2 nimetatud isikute

pereliikmed. Korralduse nr 66 p 2 sätestab, et pereliige p 1 alapunkti 3 tähenduses on abikaasa,

elukaaslane, alaealine vallaline laps, teised lähisugulased, kes elasid samas leibkonnas ja olid

p 1 alapunktis 1 või 2 nimetatud isiku ülalpidamisel. Korralduse nr 66 p 3 järgi käsitatakse

pereliikmeid perekonnana juhul, kui pere viibis ja pere elukoht oli juba enne 24.02.2022

Ukrainas. Kaebaja ei kuulu korralduses nr 66 nimetatud isikute hulka, sest ta elas 24.02.2022

Venemaal, mitte Ukrainas. Halduskohus tuvastas lisaks õigesti, et kaebaja ei moodustanud

24.02.2022 seisuga oma tütrega ühist leibkonda ega olnud tema ülalpidamisel. Eeltoodut

arvestades ei kvalifitseeruks kaebaja ajutisele kaitsele isegi siis, kui eeldada tal ka Ukraina

kodakondsuse olemasolu.

22. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebajat ei saa käsitada oma täisealise tütre kui

rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmena VRKS § 7 lg 2 p 5 tähenduses. Ringkonnakohus ei

korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

23. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on samuti õiguspärane (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4).

Ringkonnakohus nõustub selles osas samuti halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4). Kaebaja Venemaale tagasi saatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 sätestatud

väljasaatmise keelu põhimõttega samadel põhjendustel, mille tõttu ta ei kvalifitseeru

rahvusvahelise kaitse saajaks.

24. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra

tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt

või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus

arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal

kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule

3-22-2508

11(12)

halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt

13.12.2016 otsus Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; 07.12.2021. a otsus Savran vs. Taani

(57467/15), p‑d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on

väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p‑d 47 jj; C-353/16 MP, p‑d 37 jj, C-

69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66; vt ka Riigikohtu 23.02.2023 otsus

nr 3-20-1115, p 33). Asja materjalide järgi ei ole kaebaja terviseseisund selline, et välistaks

väljasaatmise, nagu ringkonnakohus eespool selgitas.

25. Kohtumenetluse ajal asus kaebaja tööle, kuid see asjaolu ei muuda lahkumisettekirjutust

õigusvastaseks. Kaebaja õigus Eestis viibida ja siin töötada tulenes asjaolust, et ta oli

rahvusvahelise kaitse taotleja. Ringkonnakohus märgib, et pärast halduskohtu otsust ei ole

kaebaja enam rahvusvahelise kaitse taotleja ja ringkonnakohus on 15.05.2023 määrusega

esialgse õiguskaitse korras üksnes keelanud kaebaja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise enne

kohtumenetluse lõppemist. Seega eelduslikult puudub kaebajal praegu Eestis töötamise õigus.

26. Kaebaja esitas 06.06.2023 ja 15.06.2023 seisukohtade lisadena tõendid, et tema tütre

elamisluba on pikendatud 2025. a juunini. Need ei muuda eespool toodud seisukohti, sest PPA

on arvestanud asjaoluga, et kaebaja tütrel on Ukraina kodanikuna Eestis ajutine kaitse seni,

kuniks tal on võimalik Ukrainasse tagasi pöörduda.

II

27. PPA vaidlustab halduskohtu otsust osas, milles halduskohus tühistas vaidlustatud

haldusaktiga kohaldatud sissesõidukeelu.

28. PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

29. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3

sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu

lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel

kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones

olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje

(vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus

nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15).

30. Kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. VSS § 74 lg 1 alusel

võib sellises olukorras kohaldada maksimaalselt kolmeaastast sissesõidukeeldu. PPA on

kohaldanud kaebajale sissesõidukeeldu kuueks kuuks. PPA võttis arvesse, et kaebaja on 1963.

a-l sündinud naine, kelle tervis on kaebaja haldusmenetluses antud selgituste kohaselt korras.

Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses tõendanud, et tal oleksid tõsised terviseprobleemid, mille

tõttu ta vajab meditsiinilist või sotsiaalset abi, mida saab osutada ainult Eestis. PPA selgitas

õigesti, et kaebaja ei ole olulisel määral lõimunud Eesti ühiskonda ja tal puudub siin kinnisvara

vm majanduslikud huvid. PPA lähtus vaidlustatud haldusaktis asjaolust, et kaebaja ei tööta.

Sissesõidukeelu õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et kohtumenetluse ajal asus kaebaja tööle, sest

nagu eespool märgitud, oli see ajutine võimalus, mis tulenes tema rahvusvahelise kaitse taotleja

staatusest. PPA on arvesse võtnud, et kaebajal on Venemaal sõbrad ja sugulased. Pole määravat

tähtsust, kui tihti kaebaja nendega suhtleb ja kas suhted on head. PPA võttis arvesse, et Eestis

elavad ajutise kaitse saajatena kaebaja täiskasvanud tütar ja viimase elukaaslane ning kaebajal

on oma tütrega väga lähedane suhe. See sai määravaks, et lühendada sissesõidukeeldu kolmelt

aastalt kuuele kuule. Kuna kaebaja ja tema tütar on mõlemad täiskasvanud ning neil on võimalik

jätkuvalt suhelda erinevate sidevahendite teel, ei saa kuuekuulist sissesõidukeeldu pidada

ülemääraseks ka juhul, kui neil ei ole sel ajal võimalik üksteisel külas käia. PPA ei ole kaebajale

3-22-2508

12(12)

ette heitnud varjupaigasüsteemi kuritarvitamist ega seda raskendava asjaoluna arvesse võtnud,

vaid on möönnud, et kaebaja tegi PPA-ga koostööd ega takistanud menetluse läbiviimist.

Kokkuvõttes on PPA kaalutlused kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamiseks asjakohased

ja piisavad.

31. PPA on vaidlustatud haldusaktis kaalunud, kas esineks alus jätta sissesõidukeeld

humaansetel põhjustel kohaldamata, kuid leidnud, et selleks puuduvad mõjuvad põhjused. Ka

ringkonnakohtule ei nähtu selliste mõjuvate põhjuste olemasolu. Kaebaja kilpnäärme haigus

tuvastati juba 2013. a-l ja seda hoitakse ravimitega kontrolli all. Ka muus osas luges arst

13.06.2023 seisuga kaebaja tervisliku seisundi stabiilseks. Kaebaja tervis on olnud piisavalt

hea, et teha Eestis tööd ja teenida elatist. Seetõttu on hüpoteetiline kaebaja väide, et tema tervis

võib lähiajal halveneda sellisel määral, et ta vajab vältimatult oma Eestis elava tütre

ülalpidamist ja abi. Humaanseks põhjuseks VSS § 74 lg 4 tähenduses ei ole pelgalt see, et

kaebajal on mõningaid terviseprobleeme ning kaebaja ja tema täiskasvanud lapse vahel on

lähedane side, mille tõttu nad eelistaks elada teineteise lähedal. Asjaolude olulisel muutumisel

on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist

(VSS §-d 75, 32).

III

32. Kokkuvõttes

jääb

kaebaja

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

vastustaja

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada sissesõidukeelu ja

menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb kaebus tervikuna

rahuldamata.

33. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid

vastustaja ei ole esitanud kuludokumente, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

34. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)