3-22-1019/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1019

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 21.01.2022 otsuse nr

TVH/22/003024, 24.01.2022 otsuse nr TVT/22/004292

ja 04.04.2022 vaideotsuse nr VO/22/585 tühistamiseks

ning Eesti Töötukassa kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad advokaat Jaanika Reilik-

Bakhoff

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad MP, PT ja RR

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.11.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 16.05.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta X vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.11.2022 otsus

haldusasjas nr 3-22-1019 muutmata.

3. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1019

2(19)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) 06.01.2022 ühistaotluse töövõime hindamiseks ja

puude raskusastme tuvastamiseks ning toetuste määramiseks. Taotluses olid välja toodud

tegutsemispiirangud järgmistes valdkondades: liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine

ja vastuvõtmine, õppimine ja tegevuste sooritamine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine

ning suhtlemine.

2. Töötukassa ei tuvastanud 21.01.2022 otsusega nr TVH/22/003024 kaebajal töövõime

vähenemist, võttes aluseks OÜ Arstikeskus Confido töövõime hindamise ekspertarsti TK

14.01.2022 eksperdiarvamuse.

Kaebaja töötamine ei ole takistatud, arvestades kaebaja terviseseisundit ning sellest tulenevaid

tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Kaebajal on kerge

tegutsemispiirang liikumise, käelise tegevuse ning teadvusel püsimise ja enesehoolduse

valdkondades, mille põhjuseks on närvisüsteemihaigus. Kaebaja kirjeldatud piirangud teabe

edasiandmise ja vastuvõtmise ning suhtlemise valdkondades ning ravimite kõrvaltoimete osas

ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust. Kaebajal on kerge tegutsemispiirang

õppimise ja tegevuste sooritamise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades,

mille põhjuseks on unehäire. Kaebaja kirjeldatud piiranguid muude tervisehäirete osas on

arvestatud õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonda hinnates. Kaebajal on pulsisageduse

kiirenemise, vererõhu languse, episoodiliselt esineva jalgade lihastõmbluste ja valu ning

seljavalu tõttu piiratud pikkade vahemaade käimine, treppidel liikumine, kestvalt ühes asendis

seismine ja istumine, lamavast ja istuvast asendist püsti tõusmine. Episoodiliselt esineva käte

valu ja värina tõttu on takistatud asjade haaramine sõrmedega ja käte täppisliigutuste

sooritamine. Põiefunktsiooni kontrollimise häire tõttu on raskendatud urineerimise

reguleerimine. Neelamishäire tõttu on raskendatud vedeliku joomine. Kaebajal on unehäire,

vaimse võimekuse vähenemise ning keskendumisraskuse tõttu takistatud igapäevatoimingute

planeerimine ja sooritamine ning muutustega toimetulek. Kuigi kaebajal esinevad piirangud

eelnimetatud valdkondades ja tegevustes, ei mõjuta need tema töövõimet ulatuses, mis takistaks

töötamist.

3. Töötukassa jättis 24.01.2022 otsusega nr TVT/22/004292 kaebajale töövõimetoetuse

määramata.

4. Kaebaja esitas 21.01.2022 otsuse ja 24.01.2022 otsuse peale vaide, mille töötukassa jättis

04.04.2022 vaideotsusega nr VO/22/585 rahuldamata.

Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega

pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. TVTS § 5 lg 2 järgi võetakse töövõime

hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise

piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse

nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise

tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 6 lg-st 1 tulenevalt

hinnatakse inimese töövõimet seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumine,

käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, teadvusel püsimine ja enesehooldus,

3-22-1019

3(19)

õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning suhtlemine)

võtmetegevuste alusel ning töövõime hinnang antakse üldjuhul püsivale seisundile. Määruse nr

39 § 6 lg 3 kohaselt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid

ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt sama määruse lisas

kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (astmed 0–4). See tähendab, et igas

valdkonnas hinnatakse inimese tegutsemisvõimet võtmetegevuste kaupa. Võtmetegevused on

tegevused, mis on vajalikud töösooritusteks või annavad ülevaate töösoorituseks vajalikust

funktsioonist. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse

raviga, s.t, et isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning ravimeetodid on

rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele

on väga oluline, peavad inimese ütlusi kinnitama ka terviseandmed. Määruse nr 39 §-s 6

ettenähtud metoodika kohaselt võetakse töövõime ulatuse määramiseks aluseks kõigi

võtmetegevuste arvväärtuste summa, kus hindamisel antud arvväärtused 2, 3 ja 4 liidetakse ning

arvväärtusi 0 ja 1 ei liideta.

Ekspertarst TK tuvastas 14.01.2022 eksperdiarvamuses, et kaebajal esines mitmes valdkonnas

kerge piirang (s.o võtmetegevuse raskusastme arvväärtus oli 1), kuid võtmetegevuste

arvväärtuste summeerimisel on tulemuseks 0. Määruse nr 39 § 8 lg 5 kohaselt hindab

eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste

summa on 3 või väiksem. Seega on ekspertarst õigesti hinnanud kaebaja töövõimeliseks. TK

andis 31.03.2022 täiendava arvamuse, võttes aluseks kaebaja terviseandmed ja vaides

kirjeldatud asjaolud, ning jäi varasemas eksperdiarvamuses toodud järelduste juurde. Kaebaja

taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ning TK arvamusi hindas

vaidemenetluses täiendavalt töötukassa ekspertarst PT, kes nõustus 01.04.2022 seisukohas TK

järeldusega ega leidnud selles vaides välja toodud vigu. PT täiendas TK eksperdiarvamuse

põhjendusi. Ka pärast ekspertiisi koostamist lisandunud andmeid arvestades tuleb piiranguid

hinnata kergeks.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetega

tühistada töötukassa 21.01.2022 otsus ja 04.04.2022 vaideotsus ning kohustada töötukassat

tema taotlust uuesti läbi vaatama.

Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Taotluse koostas töötukassa töötaja ja see kajastab

vaid lühikokkuvõtet kaebaja selgitustest. Ka TIS-st nähtuvad andmed on liiga üldised, et

hinnata adekvaatselt kaebaja tervislikku seisundit. Juhtum on tavapärasest keerulisem, sest

kaebajal on oma tervisega seoses väga suur hulk kaebusi. Töötukassa oleks pidanud koguma

täiendavaid tõendeid kaebajaga tegelevatelt spetsialistidelt. Vastustaja ei ole kaebajat enne

töövõime hindamise otsuse tegemist ära kuulanud. Ärakuulamisel oleks kaebaja saanud anda

põhjalikumad selgitused. Vaidlustatud haldusaktid on põhjendamispuudustega.

Vastustaja hinnang kaebaja tervislikule seisundile on väär. Kaebaja on esitanud kohtule

põhjaliku ülevaate oma tervislikust seisundist ja selgitanud, kuidas oleks pidanud kaebaja

tegutsemisvõimet hindama. Kui kohus leiab, et kaebaja tegutsemisvõime piiranguid on

hinnatud õigesti, oleks vastustaja pidanud tuvastama erijuhtumi määruse nr 39 § 2 p 6 mõttes

(s.o erandlik hindamisjuhtum, mille korral valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on

inimese tegutsemise ja osalemise piirangud vähe väljendunud ega vasta osalise või puuduva

töövõime kriteeriumitele, kuid tema töötamine on terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult

takistatud) ning hindama tegutsemispiirangu raskusastmega 4. Kaebajal on tuvastatud

piirangud viies valdkonnas. Vastustaja ei ole erijuhtumi kohaldamise võimalust üldse kaalunud

ja ainuüksi selle tõttu tuleks vaidlustatud haldusaktid tühistada.

3-22-1019

4(19)

Kui kohus leiab, et kõik kaebaja tervisevaevused on käsitatavad kerge piiranguna ja arvväärtusi

1 ei liideta ning tegemist pole ka erijuhtumiga, tuleb määruse nr 36 lg 6 tunnistada põhiseaduse

(PS) §-ga 28 vastuolus olevaks. Määrusega nr 39 kehtestatud metoodika ei ole õiguspärane, kui

selle kohaldamise tulemusel loetakse kaebaja töövõimeliseks, hoolimata viies võtmetegevuse

valdkonnas esinevatest piirangutest.

6. Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Praktikas on tavapärane, et taotluse koostab töötukassa töötaja taotleja ütluste alusel. Kaebaja

sai taotluse sõnastuse üle vaadata ja seda täpsustada. Eksperdihinnangute koostamisel on

arvestatud kõigi TIS-i kantud andmetega, mis võiksid olla seotud töövõime hindamisega, kuid

andmete väga suure mahu tõttu on eksperdiarvamustes välja toodud vaid kõige olulisemad ja

hilisemad andmed, mis kajastavad olukorda eksperdiarvamuse koostamise ajal. TIS-i

sissekanded olid eksperdiarvamuse koostamiseks piisavalt põhjalikud ja vastuoludeta ning

täiendavate selgituste küsimine ei olnud vajalik. Töötukassal ei tekkinud kahtlust, et mingid

andmed on jäänud TIS-i sisestamata. Mh on arvesse võetud kaebaja kirjeldust, et tema tervislik

seisund on muutlik. Kohtupraktikas on ärakuulamisena piisavaks peetud seda, et taotleja saab

taotluses kirjeldada temal esinevaid tegutsemispiiranguid. Töötukassa 21.01.2022 otsus oli küll

lakooniline ja sisaldas vaid 14.01.2021 eksperdiarvamuse kokkuvõtet, kuid otsuses oli viidatud,

et eksperdiarvamusega on võimalik tutvuda patsiendiportaali vahendusel või töötukassas.

PT koostas 28.06.2022 täiendava arvamuse, milles oli hinnatud ka kaebaja kohtumenetluses

esitatud vastuväiteid. Selle põhjal puudub alus asuda varasemate eksperdiarvamustega

võrreldes teistsugusele seisukohale. Tegemist ei ole ka määruse nr 39 § 2 p-s 6 nimetatud

erijuhtumiga, sest viies valdkonnas tuvastatud piirangud on kerged ja töötamine eelduslikult ei

halvendaks kaebaja tervislikku olukorda. Seejuures polegi määrav piirangute hulk, vaid

suutlikkus konkureerida ja osaleda tööturul. Kui tegemist ei ole erijuhtumiga, ei saa pidada

veaks, et vastustaja ei kaalunud seda vaidlustatud haldusaktides.

Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Töövõime

vähenemise tuvastamata jätmine ei tähenda, et riik jättis kaebaja abita. Nt on kaebajal õigus

saada ajutise töövõimetuse hüvitisi.

7. Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Töövõime hindamisel tuleb lähtuda TVTS §-dest 5 ja 7 ning määrusest nr 39 (vt vaideotsus).

Määrav ei ole taotlejal diagnoositud haigused, vaid see, kuidas need mõjutavad tema

tegutsemisvõimet, kui ta kasutab ettenähtud tegutsemisvõimet parandavaid või säilitavaid

abivahendeid ja järgib määratud ravi. Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime

hindamisel antud eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamus koostatakse, lähtudes isiku

taotlusel olevatest andmetest, TIS-i kantud terviseandmetest ning taotleja tegutsemisvõime

täpsustamise vajaduse korral arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt

eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt saadud andmetest. Töövõime

hindamise otsus on hindamisotsus ja selle põhjendusi võib kohtumenetluses täiendada

(Riigikohtu 22.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p-d 16 ja 17). Kohus kontrollib haldusakti

õiguspärasust selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, HKMS § 158

lg 2).

Kaebaja töövõime hindamise menetluses andis eksperdiarvamuse AS Arstikeskus Confido

ekspertarst TK. Kuna õigusaktides ei ole reguleeritud, millise eriala arst tohib töövõimet

hinnata, ei saa hinnangut pidada ebausaldusväärseks üksnes selle tõttu, et tegemist on

perearstiga. Kaebajal tuvastati kerged tegutsemispiirangud (arvväärtus 1) liikumise, käelise

tegevuse, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise ning

3-22-1019

5(19)

muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades. Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise

aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa oli 0, sest arvväärtusi 1 ei liideta. Sellest

tulenevalt jõudis ekspertarst järeldusele, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud.

Töötukassa 21.01.2022 otsuse põhjendustes on toodud valdkondade kaupa välja kaebajal

tuvastatud tegutsemispiirangud ja nende põhjused. Hinnangute arvväärtusi ja arvväärtuste

aritmeetilist keskmist ei ole eraldi välja toodud. Samuti ei ole selgitatud, miks hinnati kõik

piirangud kergeks. Otsuse õiguslike alustena on viidatud TVTS §-dele 5–9 ning üldiselt

määrusele nr 39. Samas on 21.01.2022 otsuses märgitud, et töövõime ulatuse tuvastamise

aluseks olev eksperdiarvamus on taotlejale kättesaadav patsiendiportaalis digilugu.ee ja e-

töötukassas. Eksperthinnangu põhjal saab täpsema ülevaate, kes oli ekspertarst, milliseid

terviseandmeid kasutati, millise arvväärtusega hinnang anti igale võtmetegevusele ja millisel

põhjusel. Seega on töövõime hindamise otsuse põhjendused esitatud kaebajale kättesaadavas

dokumendis, millele on otsuses viidatud. Kuna vaidlustatud haldusakti ei antud kaalutlusõiguse

alusel, saab täiendavalt arvestada vaideotsuse põhjendusi ja töötukassa kohtumenetluses

esitatud seisukohti. Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi küll kanduda ulatuslikus

mahus üle kohtumenetlusse (Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32), kuid praeguses

asjas vaidlustatud haldusakte ei ole alust tühistada üksnes põhjendamispuuduse tõttu.

Riigikohus on 05.09.20219 otsuses nr 3-17-1110 selgitanud, et kui eksperdiarvamuse andja

hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud

piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem, on

eksperdiarvamuse andjal täiendav põhjendamiskohustus (p 21). Kui eksperdiarvamuse andja

hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud

piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele

kahtluse alla, tuleb haldusorganil kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa

arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (p 22). Halduskohtu pädevuses on tuvastada, kas haldusakti

toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud

andmeid õigesti, eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel (p 24).

Kaebaja märkis töövõime hindamise taotluses oma tegutsemispiirangud järgnevalt:

-

Liikumine: 1.1. Liikumine eri tasapindadel – 1 (kerge piirang); 1.2. Ohutu ringiliikumine

– 9 (muutlik); 1.3. Seismine ja istumine – 3 (raske piirang); 1.4. Liikumisega seotud muud

piirangud – 9;

-

Käeline tegevus: 2.1. Käte sirutamine – 0 (piirang puudub); 2.2. Asjade liigutamine – 2

(mõõdukas piirang); 2.3. Käteosavus – 2; 2.4. Käelise tegevusega seotud muud piirangud

– 9;

-

Teabe edasiandmine ja vastuvõtmine: 3.1. Teabe edasiandmine – 0; 3.2. Teabe

vastuvõtmine – 9; 3.3. Teabevahetusega seotud muud piirangud – 0;

-

Teadvusel püsimine ja enesehooldus: 4.1. Teadvusel püsimine – 0; 4.2. Tualettruumi

toimingud – 9; 4.3. Söömine ja joomine – 9; 4.4. Teadvusel püsimise ja enesehooldusega

seotud muud piirangud – 9;

-

Õppimine ja tegevuste sooritamine: 5.1. Tegevuste õppimine – 0; 5.2. Tegevuste

alustamine ja lõpetamine – 1; 5.3. Õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud

piirangud – 0.

-

Muutustega kohanemine ja ohu tajumine: 6.1. Väljaskäimine – 0; 6.2. Riski või ohu

tajumine – 9; 6.3. Toimetulek muutustega – 9; 6.4. Muutustega kohanemise ja ohu

tajumisega seotud muud piirangud – 0;

-

Suhtlemine: 7.1. Suhtlemisega hakkamasaamine – 2; 7.2. Kohane käitumine – 2; 7.3.

Suhtlemisega seotud muud piirangud – 9;

3-22-1019

6(19)

-

Ravimite kõrvaltoimed: Jah, kuna kaebajat on ravitud väga intensiivse ravimiga haiglas,

mille mõju kestab siiani (sh vaimsele tervisele);

-

Muud tervisehäired: Unehäire on väga oluline tervisehäire. Pulsikell näitab, et hapnik on

öösel alla normi. Neelupiirkonnast kaovad ära teatud refleksid, nt köhimise ja okserefleks.

TK 14.01.2022 eksperdihinnanguga tuvastati kaebajal kerge tegutsemispiirang liikumise

valdkonna võtmetegevustes 1.1 (liikumine eri tasapindadel) ja 1.3 (seismine ja istumine), 2.3

(käteosavus), 4.2 (tualettruumi toimingud), 4.3 (söömine ja joomine), 5.2 (tegevuste alustamine

ja lõpetamine), 6.1 (väljaskäimine), 6.3 (toimetulek muutustega). Tervisandmetes puudub

teave, et esineks ravimite kõrvaltoimeid või need oleksid tegutsemisvõimet piiravad. Taotlejal

esinevat unehäiret on arvestatud võtmetegevuse „tegevuste sooritamine“ hindamise all. TK on

14.01.2022

eksperdihinnangus

põhjendanud

piirangutele

antud

hinnanguid,

tuues

uuringutulemuste all välja konkreetsed terviseandmed. Puudub vajadus korrata kohtuotsuses

ekspertarsti põhjendusi ja viiteid terviseandmetele. See, et ekspertarst on eksperdihinnangus

välja toonud ainult osa terviseandmeid, ei tähenda, et ülejäänud terviseandmeid poleks

arvestatud. Vastustaja on selgitanud, et eksperdiarvamuses ja vaideotsuses tuuakse piiranguid

põhjustavate objektiivsete terviseandmetena välja vaid kõige olulisemad ja sageli ka hilisemad

terviseandmed, mis kajastavad kokkuvõtlikult hetkeolukorda. Töötukassa on esitanud kaks

faili, mis sisaldavad kaebaja terviseandmeid (29.06.2022 vastus, terviseandmed seisuga

31.03.2022 ja 10.06.2022). Mõlema dokumendi maht on üle 100 lk. Arvestades kaebaja

terviseandmete hulka, ei oleks võimalik kajastada neid kõiki töövõime hindamise

eksperdihinnangus, ilma et see muutuks raskesti jälgitavaks. Puudub alus arvata, et ekspertarst

ei vaadanud kaebaja terviseandmeid täies mahus üle. Kui TK ei tuvastanud piiranguid (andis

hinnanguks 0), on ta põhjenduseks märkinud, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei ole TIS-i

andmetel töövõimet mõjutavad, kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust või

on viidanud kirjeldatud piirangute hindamisele muu valdkonna raames. Kaebaja terviseandmete

väljavõtetest ei nähtu, et ekspertarst oleks andnud hinnanguid, mis on otseses vastuolus

olemasolevate terviseandmetega. Kaebaja on mitmes võtmetegevuses märkinud piirangud

muutlikeks, mis tähendab, et need ei saagi olla püsivalt mõõdukad või rasked. TK koostas

vaidemenetluses 31.03.2022 eksperthinnangu, kus jäi seisukohale, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud. Töötukassa 04.04.2022 vaideotsuses on täiendavalt välja toodud, et kaebaja käis

11.02.2022 psühhiaatri vastuvõtul. Diagnoositud on depressioon, kuid tablettravi ordineerimist

ei peetud vajalikuks. Esinevad ka unehäired, kuid püsivat ravi unehäirete tõttu ei ole samuti

ordineeritud. Neid asjaolusid arvestades jäi vastustaja seisukohale, et piiranguid saab hinnata

jätkuvalt üksnes kergeks. Töötukassa ekspertarst PT oli vaidemenetluses TKga samal

seisukohal.

PT jäi ka 28.06.2022 kohtumenetluses esitatud kirjalikus seisukohas varasemate järelduste

juurde. Terviseandmetele ja kaebaja enesehinnangule tuginedes nõustus PT, et kaebajal on

tunnetatav elukvaliteedi langus ja diagnoositud neuroloogiline haigusseisund põhjustab kergeid

piiranguid mitmes võtmetegevuses, kuid vaideotsuse tegemise hetkel ei olnud need siiski

püsivalt üldist töövõimet vähendavad. Kohtuistungil selgitas PT täiendavalt, et hindamise ajal

olid mitmed piirangud vähenenud, leevenenud või osutunud harvaesinevateks, mida

iseloomustavad nt vaidemenetluse ajal olemas olnud Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloogia

statsionaarse ravi epikriisid (11.10.2022 istungi helisalvestis 10:47:47). PT toonitas, et

töövõime hindamisel ei ole oluline see, kui kindel on diagnoos, vaid hinnatakse objektiivselt

kinnitatud piiranguid ravi foonil. Kui ravi pole mingil põhjusel rakendatud, siis võetakse seda

arvesse (helisalvestis 10:51:00). Näitena viitas PT sellele, et kaebaja puhul ei ole rakendatud

valuravi, mis viitab sellele, et piirangud on pigem kerged. PT viitas ka vaidemenetluse ajal

olemas olnud psühhiaatri hinnangule, mille kohaselt oli kaebaja esialgne kohanemishäire oma

terviseprobleemidega muutunud kliiniliselt väljendunud depressiooniks, mis vajab toetavat

3-22-1019

7(19)

psühhoteraapiat ja vajadusel ka antidepressantravi (helisalvestis 10:54:50). Kuna ravi

antidepressantidega oli alustamata, ei olnud vastustajal võimalik kuus kuud edasiulatuvalt

hinnata sümptomite püsivust (helisalvestis 11:00:05). Kaebaja on väitnud, et antidepressantravi

ei alustatud kokkuleppel psühhiaatriga, sest kaebaja ravikoormus oli juba suur. Seda TIS-i

andmete väljavõttest ei tulene ja ka vastustaja hinnangul puudub põhjus pidada kaebaja

ravikoormust suureks.

Kaebaja on kohtumenetluses esitanud silmaarsti 29.06.2022 epikriisi, uneuuringu 30.06.2022

epikriisi ja taastusraviarsti 04.07.2022 epikriisi. Tegemist on pärast töötukassa 21.01.2022

otsust ja 04.04.2022 vaideotsust tekkinud terviseandmetega, mistõttu ei saanud vastustaja neid

arvesse võtta. Epikriisidest ei nähtu ka sellist infot, mis võiks töövõimele antud hinnangu

tagantjärgi ümber lükata. Silmaarsti 29.06.2022 epikriisis on fikseeritud teatav nägemise langus

(kaugelenägevus), mille täpsem põhjus jääb selgusetuks. Kuna nägemise langus on prillidega

korrigeeritav, ei ole see töötukassa varasema praktika järgi olnud asjaolu, mis tooks kaasa

töövõime vähenemise. Uneuuringu 30.06.2022 epikriisist nähtub, et kaebajal esineb

kerges/mõõdukas astmes obstruktiivne uneapnoe ja rahutute jalgade sündroomi kahtlus.

Obstruktiivse uneapnoe valikraviks on püsiva positiivse õhurõhu (CPAP) ravi. Rahutute jalgade

kaebuste esinemise korral on võimalik teha raviproov uneaegse liigutushäire põhjusliku raviga,

milleks on pramipeksool või gabapentiin. Kuna uinumise ja une säilitamise häireid on töövõime

hindamisel arvesse võetud ja hiljem on selgunud, et obstruktiivne uneapnoe esineb

kerges/mõõdukas astmes, ei anna pärast töövõime hindamist diagnoositud unehäired põhjust

kahelda kogu töövõime hindamise sisulises õigsuses. Ka taastusraviarsti 04.07.2022 epikriisist

ei nähtu infot, mis saaks tagantjärgi mõjutada vastustaja tehtud otsuse lõppjäreldust.

Eeltoodu põhjal puudub alus arvata, et ekspertarstid oleks kaebaja olemasolevaid

terviseandmeid sisuliselt valesti hinnanud. Vaidlus hinnangute andmise sisulise õigsuse üle

taandub küsimusele, kas ekspertarstidel oli otsuse tegemiseks piisavalt teavet või oleks

vastustajal tulnud kaebaja täiendavalt ära kuulata ja koguda lisainfot.

Töövõime hindamise menetluses on tavapärane, et taotleja enda kommentaarid ei ole tekstina

eriti mahukad ning piiranguid on kirjeldatud kokkuvõtlikult. Lisaks taotleja hinnangutele

arvestatakse ka tema terviseandmeid, mis sisaldavad oluliselt detailsemat infot. Terviseandmeid

uurides võib ekspertarst hinnata piirangu ka suuremaks kui taotleja ise seda tegi. Kaebaja ei ole

väitnud, et juhtumikorraldaja oleks taotlusesse kirjutanud midagi, mis on tegeliku olukorraga

vastuolus. Kaebajal oli võimalus enne töövõime hindamise taotluse menetlemist seda

täpsustada (07.01.2022 e-kiri). Lisaks esitas kaebaja vaidemenetluses põhjalikumad selgitused

oma töövõime kohta, kuid ka vaideotsuses ei leitud, et kaebaja töövõime oleks vähenenud.

Seega ei ole usutav, et töötukassa oleks teinud teistsuguse otsuse, kui juhtumikorraldaja oleks

täitnud kaebaja töövõime hindamise taotlust põhjalikumalt.

Töövõime hindamise menetlus algab töövõime hindamise taotluse esitamisega töötukassale,

kus taotleja selgitab oma terviseseisundiga seonduvat. Seega ei saa töövõime hindamise

menetluses tekkida olukorda, kus haldusakt antakse üllatuslikult, s.o ilma haldusakti adressaati

toimuvast menetlusest informeerimata. Töövõime hindamise menetluses ei anta taotluse

esitajale enne otsuse langetamist eraldi tähtaega täiendavate seisukohtade esitamiseks, kuid

seda ei ole senises kohtupraktikas peetud õigusvastaseks.

PT on 28.06.2022 seisukohas märkinud, et terviseandmetest lähtuvalt on erinevad arstid ja

spetsialistid kaebajat mitmekülgselt uurinud. TIS-s on põhjalikud sissekanded. Puudus vajadus

andmete täiendamiseks, s.t ei tekkinud kahtlust, et raviarstidel võinuks olla mingid

terviseandmed, mida ei olnud sisestatud TIS-i. TVTS § 7 lg 6 alusel on ekspertarstil õigus teha

terviseandmete päring, kui taotlusel või vaides märgitud arst ei ole andmeid TIS-i sisestanud

3-22-1019

8(19)

või TIS-i sisestatud olemasolevad terviseandmed vajavad täpsustamist või on sisult

vastuolulised. Töötukassa võib isiku piirangute täpsustamiseks andmeid taotleda ka töövõime

hindamise taotlusel või vaides märgitud spetsialistilt. Vastustajaga saab nõustuda, et kuna

raviarstidelt andmete täpsustamine toimub vastavalt vajadusele, ei ole tegemist töövõime

hindamise menetluse kohustusliku osaga. Täiendavate andmete küsimata jätmine saab tuua

kaasa otsuse tühistamise üksnes siis, kui on selge, et see rikkumine võis mõjutada töövõime

hindamise otsust (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p-d 28 ja 32). Praegusel juhul

ei ole tegemist sellise olukorraga. Pigem on olukord vastupidine, sest kaebaja kohta on palju

terviseandmeid ja arstide mittekülastamisest ei ole tehtud järeldust tema tervenemise kohta.

Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milliste asjaolude kohta oleks vastustaja pidanud raviarstidelt

täiendavat infot hankima.

Kaebaja taotles vaides vastuvõtupõhist ekspertiisi, kuid vaideotsuses ei ole seda taotlust

lahendatud. Vastustaja on esitanud oma seisukoha kohtumenetluses, mistõttu saab vaideotsuse

vea lugeda kõrvaldatuks. TVTS § 7 lg 3 sätestab, et kui olemasolevate andmete põhjal ei ole

võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta

arvamuse saamiseks TVTS § 7 lg-s 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule.

Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et visiidipõhine ekspertiis viiakse läbi, kui

terviseandmed on ebapiisavad või vastukäivad. Vastustajaga saab nõustuda, et praegusel juhul

ei olnud sellist vajadust. Tegemist ei olnud olukorraga, kus visiidipõhise hindamise vajaduse

oleks tinginud terviseandmete vähesus. Lisaks ei saa visiidipõhise hindamise puhul olla kindel,

et selle käigus kogutud andmed on varasematest terviseandmetest põhjalikumad, sest ka

visiidipõhine hindamine kirjeldab üksnes hetkeolukorda ja võib mõnel juhul olla isegi

pealiskaudsem kui varasemad visiidid eriarstide juurde (nt vaimse tervise probleemid).

Määruse nr 39 § 2 p 6 kohaselt on erijuhtum erandlik hindamisjuhtum, mille korral valdkondade

kaupa tegutsemisvõimet hinnates on inimese tegutsemise ja osalemise piirangud vähe

väljendunud ega vasta osalise või puuduva töövõime kriteeriumitele, kuid tema töötamine on

terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud. Töövõime hindamise metoodika

dokumendis on selgitatud, et erijuhtumi all mõeldakse erandlikku töövõime hindamise

juhtumit, mida ei ole võimalik käsitleda üheski hindamise valdkonnas ning mille puhul isiku

terviseseisund põhjustab piiranguid ainult ajuti või põhjustab kergeid piiranguid mitmes

hindamise valdkonnas või on risk töötamise jätkamisel haiguse süvenemiseks. Erijuhtumiga

võib näiteks tegemist olla, kui: 1) taotleja saab halvaloomulise kasvaja tõttu keemia- ja

kiiritusravi, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; 2) taotlejal

on raske põletikuline nahahaigus, mille tõttu on tal nahakontakt mistahes objektidega (sh

riietega) valu tõttu takistatud ja infektsioonioht on suur, kuid kõikides küsitud valdkondades on

tema tegutsemisvõimekus hea; 3) taotlejal on kääbuskasv, mille tõttu jäävad talle raskesti

kättesaadavateks igapäevaelus vajalikud töö-, suhtlus- ja muud tasapinnad, kuid kõikides

küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea. Erijuhtumi puhul langetab ekspertarst

kaalutlusotsuse töövõime ulatuse ja raskusastme kohta, toetudes terviseandmete analüüsimisel

ja töövõime hindamisel metoodika dokumendis loetletud kriteeriumitele (p 3.3.2, lk 15–16).

Kuna töövõime hindamine tugineb ekspertarsti hinnangule, põhineb ka erijuhtumi esinemine

ekspertarsti seisukohal. TK 14.01.2022 ja 31.03.2022 hinnangud sisaldavad p-i 10 „Erijuhud“,

mille kohta on märgitud järgmine tekst: „Taotleja andmete töötlemisel ilmnenud teave selle

kohta, et tegemist on raske haiguse või kehalise või vaimse häirega või tegutsemispiirangut

võimendava haiguste koosmõjuga ning selle haiguse või häire tõttu oleks isiku vaimne või

kehaline tervis ohus, kui piiratud töövõime jääks tuvastamata.“ Ekspertarst märkis, et

erijuhtumit ei esine. Vastustaja on vastuses kaebusele tuginenud erijuhtumi välistamisel

põhiliselt sellele, et tegemist ei ole olukorraga, mil töötamine eelduslikult halvendaks isiku

tervislikku seisukorda. Seega eksperdihinnangus ja vastustaja kirjalikes seisukohtades on

3-22-1019

9(19)

tuginetud teistsugusele erijuhtumi määratlusele kui määruse nr 39 § 2 p-s 6. Nimetatud säte ei

nimeta erijuhtumi kohaldamise eeldusena seda, et töötamine peaks halvendama isiku vaimset

või kehalist tervist või ohustama isiku tervislikku seisukorda. Pole selge, millisest allikast on

pärit töövõime hindamise metoodikas sisalduv selgitus, et erijuhtumi esinemiseks peab

terviseseisund põhjustama piiranguid ainult ajuti või esinema risk haiguse süvenemiseks

töötamise jätkamisel. Vastustaja põhjendas aga kohtuistungil täiendavalt, miks kaebaja juhtum

ei ole erijuhtum. Kaebaja piirangud hinnati 2022. a jaanuaris kergeks ja ka vaideotsuse tegemise

seisuga olid need maksimaalsed võimalikud piirangud, sest teatud juhtudel ei olnud kaebaja

kaebustele objektiivset kinnitust. Seega ei ole kaebajal tuvastatud kerged piirangud koosmõjus

sellised, et kaebaja töötamine oleks terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud.

Sellega saab lugeda erijuhtumi kohaldamata jätmisega seonduva põhjendamispuuduse

kohtumenetluses kõrvaldatuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus erijuhtum võis jääda valesti

kohaldamata.

PS-st tuleneb riigi üldine kohustus abistada inimest vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja

puuduse korral, kuid seadusandja võib täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses

osutatakse ning kehtestada abi saamise tingimused. Seadusandjal on õigus määrata mh, kellel

on õigus töövõimetoetusele. Kuna kaebaja töövõime ei ole püsivalt vähenenud, ei ole kaebaja

puhul seadusandja kehtestatud kriteeriumid täidetud, s.o tal puudub püsivast töövõimetusest

tulenev abivajadus. Kaebaja ei jää riigi abist ilma, sest tal on võimalik saada ajutise töövimetuse

hüvitisi. Kaebajal ei ole tuvastatud püsivat ja pikaajalist töövõime langust, mis takistaks tal

töötamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada vaidlustatud

töötukassa otsused ning kohustada töötukassat kaebaja töövõimet uuesti hindama või kohustada

töötukassat vastu võtma otsus, millega määratakse kaebajale osaline töövõime.

Halduskohus jättis kaebaja taotletud ekspertiisi määramata ja see tõi kaasa vale otsuse. Kohtul

ei ole pädevust, et hinnata vastustaja tuvastatud meditsiiniliste asjaolude paikapidavust ning

kaebajal ei ole muud võimalust töötukassa otsustes tehtud järelduste ümberlükkamiseks. Kohus

ei täitnud nõuekohaselt selgituskohustust, kuigi tegemist oli keskmisest mahukama ja

keerukama vaidlusega. Kaebuse rahuldamata jätmine oli üllatav, sest menetluse käigust jäi

mulje, et kohtu hinnangul oli kaebaja töövõime vähenenud või vähemalt oli tegemist

erijuhtumiga. Ainuüksi eeltoodud menetluslike rikkumiste tõttu tuleks halduskohtu otsus

tühistada.

Kohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, vaid eeldas, et ekspertarst on arvestanud kõigi

terviseandmetega ja vastustaja järeldused on õiged. Kohtu põhjendused on üldsõnalised ega ole

kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-17-1110 ja nr 3-20-2474. Kaebaja on

korduvalt selgitanud, et kaebaja töövõime hindamisel jäid olulised tervist puudutavad andmed

arvesse võtmata. Taotluses välja toodud piirangud ja terviseandmed on väga erinevad. Arstide

poolt TIS-i kantud andmed on vastuolulised ja vajavad täpsustamist. Logidest nähtub, et

kaebaja hindamise ajal vaadati kaebaja terviseandmeid valikuliselt, kuid hiljem on vastustaja

korduvalt vaadanud kaebaja terviseandmeid. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja 23.05.2022

esitatud tõendid, mis kinnitavad kaebaja südametöö muutlikkust ja kurgureflekside häirumist,

mis omakorda on toonud kaasa piiranguid. Kaebaja esitatud epikriisid kinnitavad sümptomite

olemasolu taotluse esitamise ajal ja seega ka kaebaja töövõime vähenemist, kuigi diagnoosid

suudeti panna alles hiljem.

Kohus jättis kaebaja seisukohad tähelepanuta. Kaebaja selgitas, et ekspertarst kasutas epikriisi

nr 81270978 võtmetegevusele „tualettruumi toimingud“ vaid osaliselt ega arvestanud, et põie

3-22-1019

10(19)

tööd reguleerivate närvide kahjustumise tõttu esineb kaebajal uriinilekkeid. Kaebaja kirjeldas

oma terviseandmete alusel põhjalikult oma käelise tegevuse muutlikkust, kuid ekspertarst

kasutas hinnangu andmisel ainult ühte epikriisi viiest. Tähelepanuta jäänud epikriisidest nähtub

pigistus-, sirutus- ja painutusjõu ning sõrmede koordinatsiooni muutlikkus. Kaebaja selgitas

detailselt, et terviseandmeid arvestades ei saa pidada põhjendatuks ekspertarsti seisukohta, et

kaebajal ei esine ravimite kõrvaltoimeid või need ei piira kaebaja tegutsemisvõimet.

Eksperthinnangu andmisel ei võetud arvesse, et kaebaja terviseseisund oli pidevas muutumises,

kaebaja oli pikalt uneuuringute järjekorras ning kaebajale ei määratud antidepressante, sest

tema ravimikoormus oli niigi suur.

Kohus tuvastas asjaolud valesti. Kaebaja selgitas, et juhtumikorraldaja koostatud taotlus ei ole

piisavalt põhjalik ja täpne ega kirjelda selgelt kaebaja seisundit. Kaebaja töövõimet oleks

pidanud hindama visiidipõhiselt, et pöörata tähelepanu kõigile detailidele. See oleks

kõrvaldanud vastuolu kaebaja ja eksperdi punktiskooride vahel. Kuigi kaebaja kohta oli

terviseandmeid palju, ei olnud need piisavalt põhjalikud ja vastuoludeta – seda ilmestab

eksperdiarvamuse järeldus, et mitmed kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmete

põhjal kinnitust. Kaebaja on üksikasjalikult kirjeldanud, milliste asjaolude kohta oleks pidanud

küsima raviarstidelt täiendavat infot. Kaebaja suutlikkus erinevate võtmetegevuste tegemisel

on muutlik, mille tõttu ajas hajutatult ja staatiliselt läbiviidavad uuringud ei pruugi toimuda ajal,

kui kaebajal on raskusi igapäevaste toimingutega hakkama saamisega. Seepärast ei kirjelda

TIS-i andmed adekvaatselt kaebaja seisundit. Ekspertarst ei ole kaebaja seisundi muutlikkusega

piisavalt arvestanud. TIS-i andmed on ka sisult vastuolulised ja seetõttu kaebaja töövõime

hindamiseks ebapiisavad. Isegi kui mingit haigust on võimalik tulevikus kompenseerida (nt

uneapnoe puhul kasutada asjakohaseid seadmeid ja depressiooni puhul antidepressante), on

kompenseeriva mõju avaldumiseni ikkagi tegemist raske tervisehäirega, mis vähendab oluliselt

kaebaja töövõimet. Kohtuistungil sai neis küsimustes sõna peamiselt vastustaja, kelle selgitused

olid segased ja laialivalguvad ega põhinenud tõenditel. Kohus lähtus otsuse tegemisel neist

segastest selgitustest. Kohtu seisukoht, et puudus vajadus visiidipõhiseks hindamiseks, on

vastuolus määruse nr 39 § 2 p-ga 10.

Vaidlustatud haldusaktid on oluliste põhjendamispuudustega. Riigikohtu praktika kohaselt ei

tohi

töövõime

hindamise

otsuse

põhjendamine

kanduda

ulatuslikus

mahus

üle

kohtumenetlusse. Praegusel juhul ei ole vastustaja haldusaktides üldse põhjendanud

visiidipõhise hindamise ja töövõime hindamise erijuhtumiga seonduvat. Kaebaja puhul oli

ilmne, et piirangute koosmõju oli suur ning tegemist oli määruse nr 39 § 2 p-s 6 nimetatud

erijuhtumiga.

Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja on äärmiselt ettevõtlik inimene, kes ei jää lihtsalt

koju, kui tal on halb olla. Kuna kaebaja oli ettevõtja, ei saanud ta jääda haiguslehele. Kaebaja

oli üliõpilane ega käinud 2021. a-l töölepinguga tööl. Kaebaja pidi 2021. a suvel tervislikel

põhjusel loobuma projektipõhisest tööst, taanduma mittetulundusühingu juhatuse esimehe

ametkohalt ning võtma ülikoolist akadeemilise puhkuse. Kaebajal ei ole võimalik tööle minna,

kui ta suure tõenäosusega ei suuda tööd teha ja peaks viibima haiguslehel.

9. Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade

juurde.

Kaebaja väited ei kinnita eksperdiarvamuse mittenõuetekohasust ega anna alust kahelda selle

õigsuses. Eksperdiarvamus ei ole vale pelgalt selle tõttu, et kaebaja sellega ei nõustu. Täiendava

ekspertiisi korraldamine ei olnud vajalik. Kaebajat esindab advokaat, mistõttu ei pidanud kohus

täitma selgitamiskohustust kuigi põhjalikult. Töövõime hindamise menetluse eripära on see, et

üldjuhul ei toimugi kohtumenetluses täiendavate tõendite kogumist, sest töövõime olemasolu

3-22-1019

11(19)

või puudumine tuvastatakse eksperdiarvamusega, mille esitab kohtule vastustaja. Kohus

kontrollib, kas eksperdiarvamus on nõuetekohane.

Kohus ei eksinud tõendite hindamisel. Puudub mõistlik alus arvata, et ekspertarst ei tutvunud

eksperdiarvamuse koostamisel kõigi kaebaja terviseandmetega, kuigi arvamuses ei ole andmete

suure hulga tõttu neile kõigile viidatud. Kaebaja andmeid vaadati 2022. a juunis täiendavalt

selleks, et koostada vastus kaebusele. Kaebaja enda hinnanguid oma piirangutele peavad

kinnitama TIS-i andmed. Kaebaja käekellaga mõõdetud südame löögisagedused on kaudne

tõend raviarstide poolt edasiste uuringute ja ravi määramiseks, kuid mitte objektiivsed

uuringuandmed töövõime hindamise käigus piirangute määramisel. Tualettruumi toimingute

võtmetegevuses on võetud arvesse põieregulatsiooni häiret, kuid sellega seotud piirang hinnati

kergeks. Vastustaja ei saanud arvestada andmetega, mis laekusid TIS-i pärast vaidlusaluste

haldusaktide andmist. Töövõime hindamise juhendi järgi ei kopeerita piirangu raskusastme

selgitusse terviseandmeid, vaid antakse piirangu raskusastme arstlik selgitus. Käelise tegevuse

valdkonnas on arvestatud piiranguid kinnitavate objektiivsete andmetega ning leitud, et

kaebajal on vasaku labakäe funktsioonilangus. Ravimite kõrvaltoime iseenesest ei mõjuta

piirangute raskusastet, kui seda ei ole kasu ja kahju aspektist hinnatud kui terviseseisundit

püsivalt mõjutavat tegurit. Raviarst on TIS-s märkinud pulsi kiirenemist ja seda, et see takistab

jõuharjutuste tegemist, kuid esialgu ei ole alust arvata, et tegemist on püsiva

maksakahjustusega, mis võiks põhjustada püsivaid tegutsemispiiranguid. Neuropsühholoogilisi

baasteste ei ole raviarstide otsusel korratud. Unehäirest tingitud piiranguid ilma objektiivse

kinnituse ja ravivajaduseta saab hinnata vaid kergeks. Uneuuring on tehtud pärast vaidlustatud

haldusakte, kuid ka selle järgi avaldub unehäire kerges või mõõdukas raskusastmes, mis ei

muudaks eksperdiarvamuse järeldusi. Ravi valik ja ajastamine on raviarsti ja patsiendi vaheline

kokkulepe. Psühhiaatri hinnangul oli antidepressantidega ravi vaideotsuse tegemise ajal

edasiseks kaalumiseks. Vastustaja on põhjendanud, miks täiendavate arstide või spetsialistide

kaasamine ei olnud vajalik. Kui kaebaja ei määranud piirangu raskusastet põhjendusega, et tema

seisund on muutlik, pidi ekspertarst määrama piirangu raskusastme kaebaja kirjelduse ja TIS-i

andmete alusel. Muutliku seisundi korral võetakse arvesse piirangute esinemise sagedust,

kestvust ja intensiivsust. Arvestatakse selliste piirangutega, mis on juba jäänud püsima või ravi

foonil jäävad püsima kauemaks kui kuus kuud. Kaebaja kurgurefleksi esinemise muutlikkusega

on arvestatud.

Töövõimet hinnatakse valdavalt dokumendipõhiselt. Visiidipõhine ekspertiis on vajalik selleks,

et täpsustada isiku selgituste, vaatluse, või testide abil konkreetseid piiranguid, kui

terviseandmed on ebapiisavad või vastuolulised. Selle tulemusel saadav seisundikirjeldus on

vaid täiendav info olemasolevatele terviseandmetele. Reeglina ei tehta visiidipõhist hindamist

muutlike sümptomite korral. Vastustaja on selgitanud, miks ei ole tegemist erijuhtumiga.

Halduskohus selgitas õigesti, et hindamisotsuseid on võimalik kohtumenetluses täiendavalt

põhjendada. Kaebaja täiendavad tõendid ei tõenda kaebaja töövõime vähenemist, sest kaebaja

saab ise otsustada, kas ja millises vormis ta töötab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses korduva taotluse määrata kohtulik ekspertiis, et anda

hinnang tema tegutsemisvõimele määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud võtmetegevuste kaupa

koos raskusastme määramisega ning hinnang asjaolule, kas tegemist on määruse nr 39 § 2 p-le

6 vastava erijuhtumiga. Ringkonnakohus jättis 15.03.2023 määrusega taotluse rahuldamata.

11. Kaebaja esitas 27.04.2023 seisukohas vastuväite kohtu tegevusele. Kaebaja leiab

kokkuvõtlikult, et vastustaja esitatud eksperdihinnang on oluliste puudustega, mistõttu tuleks

teha uus ja objektiivne kohtulik ekspertiis selliselt, et ekspertarst poleks vastustaja mõju all.

3-22-1019

12(19)

Kaebaja leiab, et ekspertiisi korraldamata jätmise korral ei ole tagatud poolte võrdsus, sest

kaebajal ei võimaldata esitada ainsat tõendit, millega saaks vastustaja esitatud

eksperdihinnangu ümber lükata.

12. Kaebaja vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jääb 15.03.2023 määruses

toodud põhjenduste juurde. Kaebaja töövõime ulatust on hinnanud nii tervishoiuteenuse osutaja

ekspertarst TK kui ka töötukassa ekspertarst PT. Mõlemad ekspertarstid on hinnanud kaebaja

töövõimet korduvalt ja jõudnud sarnasele järeldusele, et TVTS-i mõistes ei ole kaebaja

töövõime vähenenud. Kaebaja ei ole välja toonud kaalukaid asjaolusid, mis annaks kahelda

ekspertarstide pädevuses või erapooletuses meditsiinivaldkonna ekspertteadmisel põhinevate

hinnanguliste otsuste kujundamisel. Kohtul on pädevus hinnata eksperthinnanguid kui

tõendeid. Kui tõendite hindamise tulemusel selgub, et töötukassa otsuste aluseks olnud väited

ei ole tõendatud või olulised asjaolud on jäänud tähelepanuta ning nende puuduste

kõrvaldamine tähendaks töövõime hindamise otsuse põhjendamise kandumist ulatuslikus

mahus üle kohtumenetlusse, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada ja töötukassa peab kaebaja

töövõimet uuesti hindama (vrd Riigikohtu 20.02.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32).

II

13. Kaebaja on vaidlustanud töötukassa 21.01.2022 otsuse nr TVH/22/003024, millega

tuvastati, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, 24.01.2022 otsuse nr TVT/22/004292, millega

jäeti kaebajale töövõimetoetus määramata, ja 04.04.2022 vaideotsuse nr VO/22/585 (vt nõude

täpsustamise kohta ka ringkonnakohtu 13.12.2022 määruse põhjenduste p 9 ja 16.05.2023

kohtuistungi helisalvestis alates 00:01:00). Vaidluse keskmes on küsimus, kas vastustaja on

hinnanud õigesti kaebaja töövõimet. Sellest sõltub, kas kaebajale töövõimetoetuse määramata

jätmine on õiguspärane.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on hinnanud õigesti kaebaja

töövõime ulatust määruse nr 39 § 3 lg-s 2 ettenähtud kehalise ja vaimse võimekuse

valdkondades ja võtmetegevustes. Eksperdiarvamuste järgi esines kaebajal mitmes valdkonnas

kergeid piiranguid määruse nr 39 § 6 lg 3 p 2 tähenduses, kuid sama määruse § 6 lg-tes 4–6 ja

§ 8 lg-s 5 toodud metoodikat arvestades tuli hinnata kaebaja töövõimeliseks. Ringkonnakohus

ei korda selles osas kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

15. See, et töötukassa hindas kaebaja vaidlustatud haldusaktide andmise aja seisuga

töövõimeliseks, ei tähenda hinnangut, et kaebajal ei esinenud mingeid terviseseisundist tingitud

tegutsemise ja osalemise piiranguid. Vastustaja tuvastas, et viie valdkonna puhul esinesid küll

piirangud, kuid need olid kerged, s.o ei takistanud eriti igapäevaelu või esinesid vähem kui 25%

ajast. See tähendab, et kaebajal tuvastatud piirangud ei ületanud TVTS-i alusel kehtestatud

metoodika põhjal arvutatud lävendit, mis on vajalikud osalise või puuduva töövõime

tuvastamiseks.

16. Halduskohus selgitas õigesti, et töötukassa 21.01.2022 otsus on põhjendamispuudustega,

sest ei sisalda otsuseni jõudmise arutluskäiku (vt ka Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110,

p 16), kuid otsuses on viidatud TK 14.01.2022 eksperdiarvamusele (dtl 81 jj), mis oli kaebajale

kättesaadav, ning eksperdiarvamuses on selgitatud, milliseid terviseandmeid otsuse tegemiseks

kasutati ja kuidas jõudis ekspertarst järeldusele, et kaebaja tuleb hinnata töövõimeliseks.

Ekspertarst on esitanud põhjendused nende võtmetegevuste puhul, kus tema terviseandmetel

põhinev hinnang piirangu raskusastmele erineb kaebaja omast (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3;

Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 25). Vastustaja esitas täiendavad põhjendused

kaebaja töövõime kohta 04.04.2022 vaideotsuses, mis omakorda tugineb TK 31.03.2022

täiendavale eksperdiarvamusele (dtl 60 jj; selles on täiendatud esialgse eksperdiarvamuse

põhjendusi) ja töötukassa ekspertarsti PT 01.04.2022 arvamusele (dtl 344 jj). Vaidemenetluses

täitis töötukassa seega kohtupraktikast tuleneva nõude, et kui taotleja hindab oma piirangu

3-22-1019

13(19)

raskusastmeid suuremaks kui eksperdiarvamuse andja ja seab sellega eksperdiarvamuse andja

hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, tuleb töötukassal kaaluda vaidemenetluses teise

tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (vt Riigikohtu

05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110, p 22). Töötukassa on esitanud täiendavaid põhjendusi ka

kohtumenetluses, tuginedes mh PT 28.06.2022 täiendavas arvamuses (dtl 364) ja halduskohtu

11.10.2022 istungil esitatud seisukohale (protokoll ja helisalvestis dtl 432 jj). Kokkuvõttes on

vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele

ja igapäevaelus osalemise piirangutele ning vastustaja hinnang kaebaja töövõimele on erinevad.

17. Kaebajal on iseenesest õigus, et kohus peab töövõime hindamise otsuse aluseks olevate

faktiliste asjaolude tõendatust kontrollima täielikult ega saa piirduda vaid ratsionaalsuse või

ilmselgete vigade testiga. See ei tähenda siiski, et kohus saaks asuda eksperdiarvamuse andja

asemele ja prognoosida tema asemel kaebaja tervisliku seisundi kulgu (vt Riigikohtu

20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 20). Töövõime hindamine peab kokkuvõttes alati tuginema

meditsiinialaste eriteadmistega spetsialisti hinnangule. Kohtul tuleb eeskätt kontrollida, kas

töötukassa on täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust, sh kas töötukassa on kõrvaldanud

vajaduse korral esialgse eksperdiarvamuse võimalikud puudused töövõime hindamise aluseks

olevate asjaolude tuvastamisel, kaasates teise ekspertarsti (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 14 asjaolude kohta, mis annaks aluse kahelda

eksperdiarvamuse õigsuses), ning esitanud põhjalikuma motivatsiooni nendes küsimustes,

milles töötukassa seisukohad erinevad taotleja enda hinnangutest. Kaebaja viidatud haldusasjas

nr 3-17-1110 heitiski Riigikohus ette seda, et eksperdiarvamuse andja ei olnud põhjendanud,

miks ta hindas konkreetse piirangu raskusastet taotlejast erinevalt, kuid kohtumenetluses ei

uuritud piisavalt, kas eksperdiarvamuse andja hinnang oli õige, sh ei kaasatud selleks teist

arstiõppe läbinud isikut. Praeguses asjas, nagu eespool märgitud, on kaebaja töövõime

hindamisse olnud kaasatud kaks ekspertarsti, kes mõlemad on hinnanud kaebaja töövõimet

kahel korral, arvestades mh kaebaja vastuväiteid, ning on jõudnud sarnasele järeldusele. Kuna

halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktide (sh nende aluseks olevate eksperdiarvamuste)

põhjendustega ja järgis neid, ei olnud kohustust kõiki põhjendusi kohtuotsuses korrata (HKMS

§ 165 lg 2).

18. Pole alust arvata, et kaebaja töövõimet hinnanud ekspertarstid tutvusid TIS-i kantud

terviseandmetega üksnes osaliselt. Vastustaja on esitanud väljavõtted TIS-st ka

kohtumenetluses tõenditena ja puudub kahtlus, et nende tõenditega on tutvunud mh

kohtumenetluses osalenud töötukassa ekspertarst PT (vt ka kaebaja apellatsioonkaebuse lisa 1).

Halduskohus selgitas õigesti, et kuna TIS-s oli kaebaja terviseandmeid väga suur hulk (andmete

väljavõttes 31.03.2022 seisuga on 111 lk; vt dtl 233 jj), ei saa eksperdiarvamustele ette heita

seda, et need ei kajasta eraldi iga üksikut sissekannet. Õigusaktidest ei tulene ka nõuet, et

eksperdiarvamuses tuleks tsiteerida kõiki TIS-i kantud terviseandmeid, vaid seal tuleb anda

eeskätt meditsiinivaldkonna teadmistel põhinev hinnang piirangu raskusastme kohta, võttes

aluseks TIS-i kantud meditsiinilised andmed (vt määruse nr 39 § 7 lg-d 1 ja 4).

Eksperdiarvamuses ei ole tingimata vajalik kajastada ka kõiki TIS-st nähtuvaid diagnoose. PT

selgitas ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:22:50), et kui eksperdihinnangusse on

pandud piirangute põhjustajana laiapõhjaline, nn katusdiagnoos (kaebaja puhul G61.8 – muud

põletikulised polüneuropaatiad), siis meditsiinilisest aspektist puudub töövõime hindamisel

vajadus märkida spetsiifilisemaid, n-ö madalama taseme diagnoose. Seega ei ole põhjust

kahelda eksperdiarvamuse õigsuses pelgalt selle tõttu, et seal ei ole tsiteeritud kõiki kaebaja

kohta TIS-i kantud andmeid.

19. Vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (HMS §

54, HKMS § 158 lg 2 teine lause), mistõttu ei pidanud kaebaja töövõime hindamisel arvesse

võtma neid terviseandmeid, mis tekkisid pärast 04.04.2022 vaideotsuse tegemist. Vaidlustatud

3-22-1019

14(19)

haldusaktide andmise ajal ei olnud mitmed kaebajal avaldunud terviseprobleemid saanud

kaebajat ravinud arstidelt (lõplikku) diagnoosi. Töövõime hindamise otsus tuleb aga üldjuhul

teha 30 tööpäeva jooksul nõuetekohase töövõime hindamise taotluse saamisest (TVTS § 9 lg 1

lause 1). Kuigi seda tähtaega võib mõjuval põhjusel pikendada (TVTS § 9 lg 1 lause 2), ei saa

töötukassa jääda töövõime hindamisel ootama, kuni kõik arstide poolt taotleja terviseseisundi

kohta püstitatud kahtlused on saanud lõpliku kinnituse. Töövõime hindamise otsus tuleb teha

mõistliku aja jooksul otsuse tegemise ajal teadaoleva teabe põhjal. Ka vaidemenetluses ei

saanud töötukassa jääda ootama täiendavate uuringute toimumist või diagnooside kinnitamist.

Lõplike diagnooside puudumine ei tähenda iseenesest TIS-i kantud andmete ebapiisavust (vt

andmete piisavuse kohta täpsemalt allpool). Kui asjaolud hiljem oluliselt muutuvad, on

võimalik esitada uus taotlus, mille kohta tuleb töötukassal koostada uus eksperdiarvamus.

Eeltoodut arvestades võis kohus jätta tähelepanuta 23.05.2022 seisukohas esitatud andmed, mis

kaebaja hinnangul kinnitasid tema südametöö puudulikkust ja kurgureflekside häirumist, kuid

olid hilisemad kui 04.04.2022. Kaebaja 23.05.2022 menetlusdokumendis esitatud tabelid 3 ja

X kajastavad kaebaja pulsikellaga mõõdetud südametööd ja vere hapnikusisaldust mh 2022. a

märtsis.

Vastustaja

on

asjakohaselt

selgitanud,

et

sellised

kaebaja

fikseeritud

mõõtmistulemused toetavad tema enda hinnangut oma tegutsemisvõimele ja võivad anda

kaebaja raviarstile sisendi määrata edasisi uuringuid ja ravi, kuid töövõime hindamise

kontekstis ei ole need TIS-i kantavad objektiivsed andmed, mida oleks tulnud ekspertarstil

hinnata.

20. Kaebaja heidab ette, et halduskohus jättis hindamata 23.05.2022 menetlusdokumendi p-des

6.3, 6.4 ja 7 toodud väited.

21. Viidatud menetlusdokumendi p-s 6.3 kirjeldas kaebaja oma põie tööd ja selle mõju

valdkonna „Teadvusel püsimine ja enesehooldus“ võtmetegevusele 4.2 „Tualettruumi

toimingud“. Kaebaja tõi välja, et epikriisi nr 81270978 on arvestatud üksnes osaliselt –

arvestamata jäi märge, et kaebajal esineb ka uriinilekkeid. Töövõime hindamise metoodika1

järgi hinnatakse selle võtmetegevuse juures tahtele alluvat soole ja põie sisu kinnipidamist ning

väljutamist, arvestades mh abivahendite kasutamist ja vajadust vahetada märgamise või

lekkimise tõttu riideid (lk 42, vt ka taotluse vormi p 4.2). Kaebaja hindas 06.01.2022 taotluses

oma põie kontrollimise muutlikuks (hinne 9, vt määruse nr 39 lisa 1), kuid ei täpsustanud

lekkimise sagedust vms asjaolusid, selgitades üksnes, et põie tööd reguleerivad närvid on

saanud kahjustada. TIS-i kantud andmete järgi (epikriis nr 81270978) on kaebajal mõnikord

juhtunud, et püksid on niisked, kuid uriini väljumist ei tundnud. Töötukassa 21.01.2022 otsuses

hinnati TK 14.01.2022 eksperdiarvamuse põhjal kaebaja piirang võtmetegevuse p 4.2 puhul

kergeks, märkides, et põiefunktsiooni kontrollimise häire tõttu on urineerimise reguleerimine

raskendatud. Seega ei ole jäänud TIS-i andmed selles osas tähelepanuta. TK jäi vaidemenetluses

kaebaja töövõimet korduvalt hinnates seisukohale, et piirangut ei saa hinnata suuremaks. Ka

teine ekspertarst PT on jäänud nii vaide- kui ka kohtumenetluses samale seisukohale, arvestades

mh kaebaja viiteid konkreetsetele epikriisidele. Vastustaja on 12.01.2023 vastuses

apellatsioonkaebusele PT arvamusele tuginedes selgitanud, et väikeste (pesukaitsetega

kontrollitavate) lekete korral piiranguid ei ole või on piirang kerge. Hinnang piirangu

raskusastmele on arstiharidusega spetsialisti erialane arvamus, mida kohus ei saa ise ümber

hinnata. Pole mõjuvat põhjust, et kahelda TK ja PT eksperdiarvamuste õigsuses.

Apellatsioonkaebuses viidatud epikriis nr 81646741 on hilisem kui vaidlustatud haldusaktid

(koostatud 24.04–02.05.2022 ravil viibimise kohta) ja sellega ei saanud vastustaja kaebaja

töövõime hindamisel arvestada. Seetõttu ei pidanud seda hindama ka halduskohus.

1 Leitav: https://www.tootukassa.ee/et/teenused/toovoime-hindamine/toovoime-hindamise-pohimotted-ja-

metoodika (20.06.2023).

3-22-1019

15(19)

22. Kuigi kaebaja viitas 23.05.2022 menetlusdokumendi p-s 6.3 ka soole kontrollimisega

seotud probleemidele, ei ole selle kohta TIS-i andmeid kantud. Halduskohtu pädevuses ei ole

lahendada vaidlust selle üle, kas arstid on kandnud TIS-i õiged ja täielikud andmed või mitte,

sest see puudutab tervishoiuteenuse osutamist (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p

24). Seega ei olnud halduskohtul vaja uurida, kas kaebaja tegelikult esitas soole kontrollimisega

seotud info oma arstile ja millisel põhjusel jäi see TIS-i kandmata.

23. Kaebaja kirjeldas 23.05.2022 menetlusdokumendi p-s 6.4 muutlikku jõudlust kätes ja selle

mõju valdkonnale „Käeline tegevus“. Kaebaja väitis, et ekspertarst ei ole arvesse võtnud kõiki

TIS-st nähtavaid epikriise, millest nähtub pigistus-, sirutus- ja painutusjõu ning sõrmede

koordinatsiooni muutlikkus. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse selle

valdkonna juures, kas taotleja suudab ülemäärase pingutuseta oma igapäevategevustes käsi

välja sirutada, suuri esemeid haarata ja liigutada ning sõrmedega täpseid liigutusi teha. Käeline

tegevus on raskusteta, kui ei esine valu, käte nõrkust või värisemist, liikumispiiratust vms (lk

33). Taotluses hindas kaebaja selle valdkonna võtmetegevused järgmiselt „Käte sirutamine“ –

piirang puudub (0); „Asjade liigutamine“ – mõõdukas piirang (2); „Käteosavus“ – mõõdukas

piirang (2); „Käelise tegevusega seotud muud piirangud“ – muutlik (9). Vastustaja tuvastas TK

14.01.2022 eksperdihinnangule tuginedes kaebajal käelise tegevuse valdkonnas kerge piirangu

ning märkis, et episoodiliselt esinevate käte valu ja värina tõttu on takistatud asja haaramine

sõrmedega ja käte täppisliigutuste sooritamine. Pole alust arvata, et ekspertarst ei tutvunud selle

hinnangu andmisel kõigi TIS-i kantud epikriisidega. Vaideotsuses on loetletud, millistele

sissekannetele on ekspertarstid selle valdkonna tegutsemispiirangutele hinnangu andmisel

tuginenud (lk 6). Vaideotsuses on täiendavalt märgitud, et kaebaja viitab sõrmede kohmakusele

ja jäigastumisele, kuid objektiivsete uuringute alusel ei ole TIS-s kirjeldatud sõrme- ja

labakäeliigeste

liikuvuse

piirangut;

pigistusjõud

labakäes

on

külgühtlane

ja

koordinatsioonikatsud kätel on täpsed. Vaideotsuses on seejuures võetud arvesse, et uuringutel

on kaebajal leitud C-kiudude neuropaatia. Vastustaja selgitas 12.01.2023 vastuses

apellatsioonkaebusele lisaks, et objektiivselt on kaebajal leitud vasaku labakäe kerge

funktsioonilangus ja dünaamika hindamisel on olulisemad ajaliselt hilisemad terviseandmed.

Eeltoodu põhjal puudub alus arvata, et ekspertarstid ei ole arvesse võtnud kõiki asjakohaseid

terviseandmeid ning nende hinnang käelise tegevuse valdkonna piirangutele on kaebaja

väljatoodud põhjustel ebaõige.

24. Kaebaja viitas 23.05.2022 menetlusdokumendi p-s 7 tegutsemispiirangutele valdkonnas

„Õppimine ja tegevuste sooritamine“. Kaebaja heitis eksperdiarvamustele ette järgmisi

asjaolusid: neuropsühholoogiline testimine toimus 02.12.2021 ja töövõime hindamise ajaks oli

olukord juba muutunud; kaebaja on alates 01.02.2022 uneuuringute järjekorras, et

objektiviseerida magamisega seotud probleeme, kuid järjekorra pikkuse tõttu ei tohiks jätta

tema probleeme arvestamata; psühhiaater ei kirjutanud välja antidepressante põhjusel, et mitte

suurendada kaebaja ravimikoormust. Töövõime hindamise metoodika järgi hinnatakse selle

valdkonna juures, kuidas taotleja suudab omandada uusi oskusi ja neid kasutada, oma tegevusi

planeerida ja sooritada; siia kuuluvad vaimsetest ja psüühilistest piirangutest põhjustatud

tegutsemisraskused (lk 44). Kaebaja kirjeldas taotluses oma õppimise ja tegevuste sooritamise

tegutsemispiiranguid järgmiselt: „Tegevuste õppimine“ – piirang puudub (0); „Tegevuste

alustamine ja lõpetamine“ – kerge piirang (1); „Õppimise ja tegevustega sooritamisega seotud

muud piirangud“ – pole täidetud. Töötukassa 21.01.2022 otsuses hinnati TK 14.01.2022

eksperdiarvamuse põhjal kaebaja piirang valdkonna „Tegevuste alustamine ja lõpetamine“

puhul kergeks. Vaidlustatud haldusaktis märgiti, et kerge piirangu põhjuseks selles valdkonnas

on unehäire, mis ühtlasi põhjustab kergemaid piiranguid igapäevatoimingute planeerimisel ja

teostamisel ning igapäevase psüühilise koormusega toimetulekul. Seega ei ole selles

valdkonnas kaebaja ja ekspertarsti hinnangute vahel erisusi. Vastustaja on PT arvamusele

tuginedes selgitanud, et unehäirest tingitud piiranguid ilma objektiivse kinnituse ja

3-22-1019

16(19)

ravivajaduseta ei saa hinnata enam kui kergeteks. Töövõime hindamise ajal oli kaebaja

uneuuringute järjekorras, kuid ekspertarst sai arvestada teabega, mis oli töövõime hindamise

ajaks TIS-i kantud. Hilisemad uneuuringute tulemused ei mõjuta tagantjärgi vaidlustatud

haldusaktide õiguspärasust. Vastustaja on siiski märkinud, et ka hilisemate uneuuringute

tulemused ei annaks alust hinnata piiranguid rohkem kui kergeks. TIS-i andmete järgi pidas

psühhiaater kaebaja depressiooni raviks vajalikuks toetavat psühhoteraapiat ja viitas, et

vajadusel tuleks kaaluda medikamentoosset antidepressantravi. Seega on TK õigesti arvesse

võtnud, et kaebajale ei olnud antidepressante välja kirjutatud. Seda, kas ja millal oleks vaja

korrata neuropsühholoogilisi teste, sai otsustada kaebaja raviarst, mitte ekspertarst. Vaideotsuse

tegemise ajal jäid mõlemad ekspertarstid tegutsemispiirangu raskusastme osas samale

seisukohale. Eeltoodu põhjal ei anna kaebaja etteheited alust kahelda vaidlustatud haldusaktides

tehtud järelduste õiguspärasuses.

25. Kaebaja ei nõustu ekspertarstide järeldusega, et TIS-s puuduvad andmed ravimi

(Solumedrol) kõrvaltoimete kohta ja need ei piira kaebaja tegutsemisvõimet. Vastustaja on PTe

arvamusele tuginedes selgitanud, et ravimite kõrvaltoime iseenesest ei mõjuta piirangute

raskusastet. Vaidemenetluse ajal lisandunud epikriisi nr 81546776 põhjal hindas ekspertarst, et

raviarst on märkinud pulsi kiirenemist ja seda, et see takistab jõuharjutusi; laboratoorsete

vereanalüüside muutusi tuleb ajas jälgida, kuid esialgu pole alust arvata, et tegemist on püsiva

maksakahjustusega, mis võiks põhjustada püsivaid piiranguid. Seega on ekspertarstid hinnanud

ravimi kõrvaltoimetega seonduvaid asjaolusid, kuid leidnud, et kaebaja töövõime hindamise

ajal ei kinnitanud TIS-i andmed ravimite kõrvaltoimeid, mis võiks põhjustada püsivaid

tegutsemis- või osalemispiiranguid.

26. Töövõimet hinnatakse üldjuhul dokumendipõhises menetluses. Sellega seostub nõue, et

taotleja peab olema pöördunud vähemalt kuus kuud enne töövõime hindamise taotluse esitamist

perearsti, eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtule (TVTS § 6 lg 4). Niimoodi tagatakse, et

TIS-s on olemas objektiivsed terviseandmed, mille põhjal saab ekspertarst hinnata taotleja

töövõimet. Määruse nr 39 lg 2 p 10 sätestab tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtu kohta järgmist:

„töötukassa võib suunata isiku töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 3 alusel tervishoiuteenuse

osutaja vastuvõtule visiidipõhisele hindamisele, et hinnata isiku tegutsemis- ja osalusvõimet

isiku selgituste, vaatluse ja testide abil. Visiidipõhine hindamine tehakse juhul, kui töövõime

hindamise taotlusel välja toodud piirangud ja terviseandmed erinevad üksteisest olulisel määral

või arstide poolt tervise infosüsteemi sisestatud terviseandmed on sisult vastuolulised.

Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei ole seoses töövõime hindamise taotlusel välja toodud

piirangutega arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kirjeldavad

terviseandmed on olemas ja terviseandmetes vastuolud puuduvad, samuti uute diagnooside

püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute

tuvastamiseks“. Seega ei ole tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule suunamine tavapärane osa

töövõime hindamisest, vaid sõltub arstiharidusega spetsialisti hinnangust terviseandmete

piisavusele ja kvaliteedile. PT selgitas halduskohtu istungil (helisalvestis alates 10:29:10) ja

ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:19:59), et visiidipõhist hindamist tehakse

praktikas nt juhul, kui isik on toonud taotluses välja mingi piirangu ja sellise sisuga kaebus või

sellega seotud diagnoos kajastub ka TIS-i andmetes, kuid selle kohta puudub raviarsti

objektiivne hinnang. Sellisel juhul saab arsti hinnangu anda visiidipõhisel hindamisel.

Visiidipõhise hindamise mõte ei ole aga panna uusi diagnoose. Praegusel juhul on kaks

ekspertarsti leidnud, et TIS-i andmed olid kaebaja töövõime hindamiseks piisavad ja need

polnud ka omavahel vastuolus, lihtsalt kõik kaebaja väidetud piirangud ei leidnud TIS-i kantud

objektiivsete andmete põhjal kinnitust. Kuna töövõime hindamise aluseks on kaebaja

subjektiivne hinnang oma tegutsemispiirangutele, mida peavad kinnitama ka objektiivsed TIS-

st nähtuvad andmed, on paratamatu, et taotleja enda ja meditsiiniliste eriteadmistega isiku

hinnangud taotleja tegutsemispiirangutele alati ei kattu. Praktikas ei pruugigi olla võimalik

3-22-1019

17(19)

saavutada töövõime hindamise menetluse tulemusel olukorda, kus taotleja enesehinnangute ja

objektiivsete terviseandmete vahel on täielik kooskõla. Kaebaja väidab, et visiidipõhine

hindamine oli vajalik mh põhjusel, et tema seisund oli muutlik ja need muudatused ei kajastu

piisava põhjalikkusega TIS-s, kuid ka visiidi käigus oleks saanud fikseerida üksnes hetkeseisu

visiidi toimumise ajal.

27. Kaebaja väidab, et vastustaja oleks pidanud küsima täiendavat infot kaebaja psühholoogilt.

Ekspertarsti hinnangul ei olnud see vajalik, sest TIS-s oli olemas psühhiaatri epikriis koos

kliinilise psühholoogi koostatud testi ja ravivajadusega. Seega on vastustaja põhjendanud, miks

psühholoogi poole pöördumine ei olnud vajalik. Kaebaja väitel oleks vastustaja pidanud

koguma täiendavat teavet seoses asjaoluga, et tema seisund oli muutlik. Vastustaja on

12.01.2023 vastuses asjakohaselt selgitanud, töövõime hindamise metoodika kohaselt tuleb

piirangu raskusaste määratleda numbriliselt. Kui taotleja hindab taotluses oma seisundi

muutlikuks (s.o ei määratle ise piirangu raskusastet), peab tegutsemisvõime piirangu määrama

ekspertarst taotleja kirjelduste ja TIS-i andmete põhjal. Kaebaja väidab iseenesest õigesti, et

muutliku seisundi puhul ei ole võimalik kanda TIS-i andmeid iga terviseseisundi muudatuse

kohta. Vastustaja on aga PT arvamusele tuginedes selgitanud, et muutliku või ägenemiste ja

vaibumistega kulgeva seisundi puhul võetakse arvesse piirangute esinemise sagedust, kestust

ja intensiivsust; arvesse võetakse piiranguid, mis on jäänud pikema aja jooksul püsima või

ilmselt jäävad ravi foonil püsima kauemaks kui kuueks kuuks. PT selgitas neid asjaolusid ka

halduskohtu istungil (alates helisalvestis alates 10:29:10) ja ringkonnakohtu istungil

(helisalvestis alates 01:45:45). Seega põhimõtteliselt on tegemist eksperditeadmistel põhineva

prognoosiga. TVTS ja määruse nr 39 § 6 lg-te 1–6 järgi ei ole võimalik muutlikku seisundit

arvesse võtta muul viisil, kui hinnates taotleja tegutsemisvõimet konkreetsete valdkondade ja

võtmetegevuste kaupa.

28. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et töötukassa ekspertarst PT lähtus kaebaja töövõime

hindamisel ja selle kohtumenetluses hinnangute andmisel töötukassa suunistest, mitte oma

meditsiinilistest eriteadmistest. PTga samadel seisukohtadel oli ka esialgse eksperdiarvamuse

koostanud tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst TK, kelle puhul ei ole kaebaja välja toonud

mingeid objektiivseid asjaolusid, mis annaks aluse järeldada erapoolikust kaebaja töövõime

hindamisel. Ekspertide objektiivsust ja erapoolikust ei saa kahtluse alla seada pelgalt selle tõttu,

et nende eriteadmisel põhinev hinnang kaebaja töövõimele ei kattu kaebaja enda hinnanguga.

29. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega, mis puudutab määruse nr 39 § 2 p-s

6 nimetatud erijuhtumit.

30. Määruse nr 39 § 2 p 6 kohaselt on erijuhtum erandlik hindamisjuhtum, mille korral

valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on inimese tegutsemise ja osalemise piirangud

vähe väljendunud ja ei vasta osalise või puuduva töövõime kriteeriumitele, kuid tema töötamine

on terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud. Määruse nr 39 § 6 lg 7 sätestab, et kui

eksperdiarvamuse andmisel ilmneb erijuhtum, hinnatakse sellest tuleneva piirangu raskusastet

arvväärtusega 4. Määruse nr 39 § 7 lg 3 kohaselt koostatakse erijuhtumi kohta kokkuvõte, milles

sisalduvad: 1) diagnoosid ja seisundid, millele eksperdiarvamuse andja tugineb; 2) valdkonnad

ja võtmetegevused, kui nende koosmõju on käsitatav erijuhtumina; 3) piirangu avaldumine,

põhjus ja mõju tegutsemisvõimele, objektiivne staatus ja uuringutulemused, piirangu

põhjustanud tervisekahjustuse kulg. Määruse nr 39 § 7 lg 4 järgi koostatakse eksperdiarvamuse

põhjal kokkuvõttev arvamus, milles erijuhtumi puhul kirjeldatakse mh piirangu põhjuste,

avaldumise

ja

raskusastmete

koosmõju

isiku

töövõimele.

Selle

põhjal

tuvastab

eksperdiarvamuse andja kooskõlas määruse nr 39 §-ga 8 töövõime ulatuse. Eeltoodust saab

järeldada, et erijuhtumi kohaldamine on erandlik olukord ning selle kohta tuleb koostada

sisuline kokkuvõte vaid juhul, kui ekspertarst tuvastab erijuhtumi olemasolu.

3-22-1019

18(19)

31. Töövõime hindamise metoodika kohaselt mõeldakse erijuhtumi all erandlikku töövõime

hindamise juhtumit, mida ei ole võimalik käsitleda üheski hindamise valdkonnas ning mille

puhul isiku terviseseisund põhjustab piiranguid ainult ajuti või põhjustab kergeid piiranguid

mitmes hindamise valdkonnas või on risk töötamise jätkamisel haiguse süvenemiseks.

Erijuhtumiga võib metoodika kohaselt tegemist olla näiteks siis, kui: 1) taotleja saab

halvaloomulise kasvaja tõttu keemia- ja kiiritusravi, kuid kõikides küsitud valdkondades on

tema tegutsemisvõimekus hea; 2) taotlejal on raske põletikuline nahahaigus, mille tõttu on tal

nahakontakt mistahes objektidega (sh riietega) valu tõttu takistatud ja infektsioonioht on suur,

kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; 3) taotlejal on

kääbuskasv, mille tõttu jäävad talle raskesti kättesaadavateks igapäevaelus vajalikud töö-,

suhtlus- ja muud tasapinnad, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus

hea. Erijuhtumi puhul langetab ekspertarst otsuse töövõime ulatuse ja raskusastme kohta,

toetudes terviseandmete analüüsimisel ja töövõime hindamisel mh metoodikas loetletud

kriteeriumitele (lk-d 15 ja 16). Erijuhtumi puhul hinnatakse töövõime puuduvaks, kui taotleja

valdkonnapõhises tegutsemisvõimekuses ei ole rasket ega täielikku tegutsemispiirangut, kuid

inimese tervis on ohus, kui ta jätkab töötamist (lk 15). Erijuhtumi puhul hinnatakse töövõime

osaliseks, kui taotleja valdkonnapõhises tegutsemisvõimes ei ole rasket ega täielikku piirangut,

kuid on tema tervise halvenemise oht, kui ta jätkab töötamist (lk 16). Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa eeltoodud metoodikast järeldada, et kõigi erijuhtumi kohta toodud näidete

puhul tuleks alati tuvastada erijuhtumi alusel osaline või puuduv töövõime – see sõltub siiski

konkreetse taotleja olukorrast ja ekspertarsti hinnangust sellele.

32. Töövõime hindamise metoodika lisaks oleval ekspertiisi vormil on erijuhtumi kohta

selgitatud järgmist: „Taotleja andmete töötlemisel ilmnenud teave selle kohta, et tegemist on

raske haiguse või kehalise või vaimse häirega või tegutsemispiirangut võimendava haiguste

koosmõjuga ning selle haiguse või häire tõttu oleks isiku vaimne või kehaline tervis ohus, kui

piiratud töövõime jääks tuvastamata“ (lk 69). See sõnastus erineb määruse nr 39 § 2 p-s 6 ja

töövõime metoodikas kirjeldatud sõnastusest.

33. Ringkonnakohtu hinnangul puudub määruses nr 39, töövõime hindamise metoodikas ja

ekspertiisi vormil toodud sõnastuste vahel olemuslik vastuolu. Kõigepealt tuleb ekspertarstil

hinnata, kas taotlejal saab tuvastada osalise või puuduva töövõime, hinnates piiranguid

määruses nr 39 nimetatud valdkondades ja võtmetegevustes. Kui eeltoodud metoodika põhjal

saab hinnata taotleja töövõimeliseks, kuid TIS-i andmete põhjal on ekspertarstil kahtlus, et

taotleja töötamine on terviseseisundi tõttu siiski takistatud (s.o töötamine kahjustaks taotleja

elu või tervist), tuleb ekspertarstil TIS-i andmete põhjal selgitada, milline haigus või häire seda

põhjustab, s.o põhjendada selle kaudu erijuhtumi olemasolu.

34. TK 14.01.2022 eksperdiarvamuse p-s 10 on erijuhtumi kohta märgitud lühidalt „ei“.

Vastustaja 21.01.2022 otsuses ei ole samuti erijuhtumit mainitud. Vaidemenetluses koostatud

TK 31.03.2022 eksperdiarvamus on erijuhtumi osas sama sisuga kui 14.01.2022

eksperdiarvamus. PT vaidemenetluses antud arvamuses ega vaideotsuses ei ole samuti

erijuhtumit käsitletud. Ringkonnakohus leiab, et kuna taotleja ise ei anna taotluses hinnangut

erijuhtumile ja ekspertarst peab esitama eksperdiarvamuses põhjendused juhul, kui tema

hinnangul erijuhtum esineb, ei saa vastustajale ette heita, et 21.01.2022 otsuses (ja selle aluseks

olnud eksperdihinnangus) ei ole eraldi põhjendatud erijuhtumi (mitte)kohaldamist. Vastustaja

ei ole aga vastu vaielnud kaebaja väitele, et ta viitas vaides võimalusele, et tegemist on

erijuhtumiga. Seega oleks vastustaja pidanud vaideotsuses sellele kaebaja seisukohale vastama.

Selles osas on vaideotsus põhjendamispuudustega.

35. Vastustaja selgitas erijuhtumi kohaldumist täpsemalt kohtumenetluses, tuginedes mh

ekspertarst PT 28.06.2022 arvamusele. PT hinnangul ei ole tegemist erijuhtumiga, sest kaebaja

töövõimet mõjutavad piirangud on hinnatud kergeks, mitte mõõdukaks või raskeks, mistõttu

3-22-1019

19(19)

töötamine eelduslikult ei halvenda kaebaja tervislikku olukorda. PT lisab samas, et praegusel

juhul ei olegi oluline piirangute üldarv, mida kaebaja rõhutab, vaid kaebaja suutlikkus tööturul

konkureerida ja osaleda. PT nõustus, et kaebajal on tunnetatav elukvaliteedi langus ja

diagnoositud neuroloogiline haigusseisund põhjustab mitmeid kergeid piiranguid mitmes

võtmetegevustes, kuid need ei olnud vaideotsuse tegemise ajal püsivalt üldist töövõimet

vähendavad. Halduskohtu istungil selgitas PT (helisalvestis alates 10:39:49) kokkuvõtlikult, et

kaebaja seisund ei vastanud vaideotsuse tegemise aja seisuga erijuhtumile, sest terviseandmetel

põhineva prognoosi kohaselt ei saanud eeldada kaebaja töövõime vähenemist kuue kuu jooksul,

arvestades ka asjakohast ravi, sellisel määral, et ületaks minimaalse künnise vähenenud või

puuduva töövõimetuse tuvastamiseks. PT selgitas seejuures, et kaebajal ei olnud vaideotsuse

tegemise ajal selliseid füüsilisi piiranguid, mis oleks takistanud töötamist. Vaimse poole pealt

oli kaebajal väljendunud kliiniline depressioon, mis põhimõtteliselt võib ajutiselt piirata

töövõimet. Samas ei olnud vaidemenetluse ajal võimalik hinnata kaebaja depressiooni

sümptomite püsivust, eriti kui ravi oli alles soovitatud, kuid mitte veel alanud. Sama järeldus

puudutas PT selgituse kohaselt kaebaja välja toodud uneapnoed, mille puhul oli vaidemenetluse

ajal alles antud ravisoovitused. Kaebaja kerged piirangud kogumis ei takistanud PT hinnangul

töötamist. Sisuliselt sama selgitas PT ka ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:31:41),

märkides, et erijuhtum tuleb tema hinnangul kõne alla siis, kui taotleja töövõimele ei saa mingil

põhjusel asjakohast hinnangut anda määrusega nr 39 kehtestatud valdkondade ja

võtmetegevuste juures, kuid meditsiinilistel eriteadmistel põhineva hinnangu põhjal on alust

arvata, et inimese töötamine on terviseseisundi tõttu kokkuvõttes siiski osaliselt või täielikult

takistatud, s.o töötamise korral oleks inimese elu või tervis ohus. PT selgitas ringkonnakohtu

istungil (helisalvestis alates 01:32:40), et kaebaja puhul oli tegutsemispiiranguid ja nende mõju

kaebaja tegutsemisvõimele võimalik piisavalt hinnata määruses nr 39 nimetatud valdkondade

ja võtmetegevuste juures ning kaebaja puhul ei tuvastatud töötamise ohtu elule või tervisele.

36. Arvestades vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavaid põhjendusi, pole alust arvata,

et TK 14.01.2022 ja 31.03.2022 eksperdihinnangutes märgitud järeldus – tegemist ei ole

erijuhtumiga – on vale. Kuna töövõime hindamine, sh erijuhtumi kohaldamine, pole kaalutlus-

,

vaid

eriteadmistel

põhinev

hindamisotsus,

ei

anna

erijuhtumit

puudutavad

põhjendamispuudused praegusel juhul alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks.

37. Kaebaja on esitanud tõendeid selle kohta, et terviseseisundi halvenemise tõttu ei saanud ta

jätkata senise töö, ülikooliõpingute ja vabatahtliku tegevusega. Need tõendid toetavad

üldisemalt kaebaja taotluses väljendatud enesehinnangut oma tegutsemisvõimele, kuid need ei

ole töövõime hindamisel määrava tähtsusega, sest kaebaja subjektiivset hinnangut peavad

kinnitama ka objektiivsed TIS-i kantud terviseandmed. TVTS-i alusel kehtestatud metoodikat

järgides antud hinnang, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, ei ole hinnang sellele, et kaebaja

on täiesti terve ja võimeline tegema täistööajaga mistahes tööd, sh jätkamata tööd valitud

erialal.

III

38. Kokkuvõttes ei ole alust tühistada töötukassa 14.01.2022 otsust ega 04.04.2022 vaideotsust.

Järelikult ei ole alust tühistada ka töötukassa 24.01.2022 otsust, millega kaebajale jäeti

töövõimetoetus määramata.

39. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

40. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

41. Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus

avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)