2-20-18433/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18433

Kohtuasi

Q hagi X vastu ühisvara jagamiseks ning X vastuhagi

Q vastu ühisvara jagamiseks hagis taotletust erineval

viisil

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.05.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q apellatsioonkaebus

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Q apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

X apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Peeter Malve

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Merike Roosileht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14.05.2021 otsus osas, milles maakohus lõpetas Q ja X

varaühisuse, jättis rahuldamata X nõude kasutuseelise saamiseks korteriomandi

XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) kasutamise eest ulatuses 97,50 eurot kuus

alates 21.01.2021 ning mõistis tasaarvestuse tulemusena X-lt Q kasuks välja

594,53 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata X nõue varaühisuse

lõpetamiseks, jagada kasutuseelis korteriomandi XXX, Tallinn (registriosa

nr XXXXXXX) kasutamise eest ja mõista Q-lt X kasuks välja alates 21.01.2021 kuni

ringkonnakohtu otsuse tegemiseni (28.06.2023) kasutuseelis 2855,60 eurot ja

kasutuseelis 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse

jõustumiseni ning teha kohtuotsuse tervikresolutsioonis uus tasaarvestus.

2-20-18433

3. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 14.05.2021 otsuse resolutsioon muutmata,

kuid osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

4. Rahuldada Q ja X apellatsioonkaebused osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

5.2. Lugeda Q ja X ühisvaraks ja -kohustusteks:

5.2.1. korteriomand XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX);

5.2.2. laenukohustus 09.03.2012 lepingust nr XXXXXXXXX AS SEB Pank ees;

5.2.3. laenukohustus summas 7000 eurot W (isikukood XXXXXXXXXXX) ees.

5.3. Jagada Q ja X ühisvara ja -kohustused järgmiselt:

5.3.1. Lõpetada Q ja X ühisomand korteriomandile XXX, Tallinn (registriosa

nr XXXXXXX) selle müümisega avalikul enampakkumisel.

5.3.2. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.1 märgitud korteriomandi müügist

saadud rahast täita 09.03.2012 lepingust nr XXXXXXXXX tulenev

laenukohustus AS-i SEB Pank ees.

5.3.3. Jagada kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.1 märgitud korteriomandi

müügist ja kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.2 märgitud laenukohustuse

täitmisest üle jääv raha Q ja X vahel võrdsetes osades.

5.3.4. Jätta W (isikukood XXXXXXXXXXX) ees olev laenukohustus summas

7000 eurot Q kanda ja mõista X-lt välja Q kasuks hüvitis 3500 eurot.

5.3.5. Mõista Q-lt välja X kasuks X poolt laenulepingu nr XXXXXXXXX alusel

AS-ile SEB Pank tehtud tagasimaksete eest hüvitis 2905,47 eurot.

5.3.6. Jagada kasutuseelis kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.1 märgitud

korteriomandi kasutamise eest ning mõista Q-lt välja X kasuks alates

21.01.2021

kuni

ringkonnakohtu

otsuse

tegemiseni

(28.06.2023)

kasutuseelis 2855,60 eurot ja kasutuseelis 97,50 eurot kuus alates

29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni.

5.3.7. Tasaarvestada p-des 5.3.4–5.3.6 nimetatud ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni arvestatud nõuded, mille tulemusel mõista Q-lt X kasuks välja

2261,07 eurot ja kasutuseelis 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni

ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni.

5.3.8. Ülejäänud Q ja X nõuded jätta rahuldamata.

5.4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-18433

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (hageja) esitas 14.12.2020 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus jagada

poolte ühisvara selliselt, et jätta korter XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) hageja

ainuomandisse

ja

kohustada

kostjat

andma

selleks

nõusolek,

jätta

W

(isikukood XXXXXXXXXXX) ees võetud laenukohustus 7000 eurot ja AS SEB Pank ees

laenulepingust nr XXXXXXXXX tulenev laenukohustus hageja ainukohustusteks ning mõista

hagejalt kostja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara eest 15 748,74 eurot (= (65 000 –

7000 – 26 502,52)/2). Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ostsid pooled abielu ajal korteriomandi XXX, Tallinn

(korter).

Selleks

sõlmisid

pooled

AS-iga

SEB

Pank

(SEB pank)

laenulepingu

nr XXXXXXXXX (laenuleping), mille alusel andis pank laenu 28 392 eurot. Laenujääk oli

15.12.2014 seisuga, mil pooled lahutasid abielu, 26 502,52 eurot. Samuti võttis hageja korteri

ostuks nõutava broneerimistasu 1200 eurot ja omafinantseeringu 5800 eurot tasumiseks enda

emalt W-lt tähtajatu laenu 7000 eurot, mida ei ole tagastatud. Hageja elab alates abielu

lahutamisest korteris koos lastega. Korteri väärtus on 65 000 eurot.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas 01.03.2021

vastuhagi, milles palus lõpetada poolte varalistes suhetes varaühisus, jagada poolte ühisvara

selliselt, et müüa korter avalikul enampakkumisel, müügist saadud rahast täita SEB panga ees

olev laenukohustus ning üle jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades, arvestades

sealjuures, et hageja peab maksma kostjale hüvitise 2905,47 eurot lahusvara ühisvara huvides

kasutamise eest ning korteri kasutamise eest kasutuseelise 195 eurot kuus alates 01.01.2021

kuni ühisvara jagamiseni. Kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2.1. Vastuse ja vastuhagi kohaselt on korter koormatud SEB panga kasuks hüpoteegiga summas

36 910 eurot ning korteri turuväärtus on 70 531,20 eurot. Kostja tasus pärast abielu lahutamist

oma lahusvara arvel ühisvara huvides SEB pangale laenulepingust tulenevaid tagasimakseid

kokku 5810,95 eurot, millest hageja peab hüvitama pool. Võlakohustus W ees ei ole poolte

ühiseks kohustuseks. Kostja ei olnud teadlik laenu võtmisest ning tõendamata on ka asjaolu, et

hageja võttis laenu ning tasus sellest broneerimistasu ja omafinantseeringu. Maksed on tehtud

ühisvara arvel, sest kostja kandis hagejale kontole rahalisi vahendeid kuue kuu jooksul enne

korteri soetamist.

2.2. Hageja on pärast abielu lahutamist kasutanud korterit ise ja kostja on pidanud elama

üüripinnal. Korteri üür oleks vähemalt 390 eurot kuus. Hageja peab sellest kostjale hüvitama

pool. Kostja pöördus 13. ja 20.03.2020 hageja poole ning teatas, et ta soovib saada korteri

võtmeid ja palus hagejal tema jaoks vabastada üks tuba. 22.03.2020 keeldus hageja jätkuvalt

kostjale korteri võtmeid andmast.

Hageja vastuväited

3. Hageja palus jätta kostja vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja

vastuväidete kohaselt põhjustaks kostja soovitud ühisvara jagamise viis hagejale ja poolte

ühistele lastele uue elukoha otsimise vajaduse. Samuti on kasutuseelise nõue alusetu, sest kostja

2-20-18433

loobus ise korteri edasisest kasutamisest. Kostja on jätnud ka tasumata riigilõivu oma rahaliste

nõuete eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus tegi 14.05.2021 otsuse, millega lõpetas poolte varaühisuse, luges poolte

ühisvaraks XXX, Tallinn korteri, poolte SEB pangaga 09.03.2012 sõlmitud laenulepingust

nr XXXXXXXXX tuleneva laenukohustuse ja W ees võetud laenukohustuse 7000 eurot ning

jagas ühisvara järgmiselt:

1) müüa korter avalikul enampakkumisel ja müügist saadud rahast rahuldada nõuded, mis

tulenevad poolte ja AS SEB Pank vahel 09.03.2012 sõlmitud laenulepingust

nr XXXXXXXXX;

2) jagada korteri müügist saadud ja pärast SEB panga ees oleva laenukohustuse

mahaarvamist üle jääv raha poolte vahel võrdselt;

3) jätta W ees olev võlakohustus 7000 eurot hageja ainukohustuseks;

4) mõista kostjalt hageja kasuks välja 3500 eurot;

5) mõista hagejalt kostja kasuks välja 2905,47 eurot;

6) teha poolte rahaliste nõuete osas tasaarvestus, mille tulemusena mõista kostjalt hageja

kasuks välja 594,53 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et korter

osteti poolte abielu ajal, mil nende vahel oli varaühisus, ning et pooled sõlmisid SEB pangaga

09.03.2012 korteri soetamiseks laenulepingu ja pärast abielu lahutamist 15.12.2014 tasus

laenumakseid kostja. Eksperdiarvamuse kohaselt on korteri turuväärtus 75 000 eurot. Kõige

mõistlikum oleks ja pooled on põhimõtteliselt olnud nõus kohtu pakutud kompromissiga jagada

ühisvara selliselt, et korter müüakse avalikul enampakkumisel, sellest tasutakse panga ees olev

laenukohustus ja üle jääv raha jagatakse poolte vahel. Poolte panga ees võetud laenukohustus

on poolte ühine kohustus ühisvara mõttes, mistõttu tuleb hüvitada kostjale pool tasutud

laenumaksetest perioodi 02.01.2015 kuni 05.12.2020 eest summas 2905,47 eurot.

4.2. W seletuse, 25.11.2011 lepingu väljavõtte ja hageja maksekorralduste põhjal saab asuda

seisukohale, et hageja tasus W-lt 28.11.2011 saadud laenu 7000 eurot eest korteri soetamiseks

broneerimistasu 1200 eurot ja omafinantseeringu 5800 eurot. Eeldada ei saa, et tegemist oli

kinkega. Omafinantseeringu tasumist on pooled kinnitanud pangaga sõlmitud laenulepingus.

Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et ta ei olnud teadlik laenust, mille eest see tasuti. Kuna

kõnealune kohustus jääb hageja ainukohustuseks, siis tuleb kostjalt välja mõista tema osa

kohustusest ehk 3500 eurot.

4.3. Kostja kasutuseelise nõue jääb rahuldamata. Kuigi esitatud kinnisvaraportaali kuulutuse

järgi on Tallinnas XXX tänaval korteri üürihind 390 eurot kuus, siis ei tõenda üks kuulutus

keskmist turuhinda. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et kostja nõudis hagejalt korteri võtmeid

ja hageja seadis selle tingimuseks elatise tasumise. See ei tõenda, et hageja tegi kostjale takistusi

korteri kasutamiseks, ja et kostja oleks astunud samme oma õiguse maksmapanekuks.

Hageja apellatsioonkaebus ja vastustaja seisukoht

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus

rahuldas vastuhagi ja jättis hagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega tervikuna rahuldada

2-20-18433

hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja täpsustas, et kostjale tuleks õiguste ja kohustuste

hagejale jätmise eest välja mõista hüvitis 20 748,74 eurot (= (75 000 – 7000 – 26 502,52)/2).

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult lõpetanud poolte varaühisuse, sest

see lõppes juba 15.12.2014 abielu lahutamisega. Maakohus tugines ekslikult sellele, nagu oleks

hageja olnud nõus korteri müümisega avalikul enampakkumisel, ning jättis põhjendamata, miks

ta ei pidanud võimalikuks jätta korterit hageja ainuomandisse. Lisaks võttis kohus alusetult

menetlusse kostja kasutuseelise nõude ja laenulepingust tekkinud solidaarkohustuse

ebavõrdsest täitmisest tuleneva regressinõude, mille eest kostja ei tasunud riigilõivu.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus ja vastustaja seisukoht

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus

rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega tervikuna rahuldada

vastuhagi ja jätta hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud oma järeldust, et pooltel on võetud

ühine laenukohustus W ees. Seejuures on tõendamata, et selle laenu arvel tasuti broneerimistasu

ja omafinantseering. Kostja kandis hageja pangakontole kuue kuu jooksul enne korteri

soetamist kokku 6875 eurot. Kostjal oli ka maksete tegemiseks vajalik raha 8000 eurot

pangakontol olemas. Samuti on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, nagu ei oleks kostja

tõendanud, et hageja tegi kostjale takistusi korteri kasutamiseks ja kasutuseelise väärtust. Kostja

toob ka esile, et hageja kutsus kostjale 22.02.2020 politsei ja selgitas, et kostjal ei ole õigus

korteris viibida.

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et poolte apellatsioonkaebused tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tühistada osas,

milles maakohus lõpetas poolte varaühisuse ning jättis rahuldamata kostja nõude mõista

hagejalt välja kasutuseelis korteri XXX, Tallinn kasutamise eest ulatuses 97,50 eurot kuus

alates 21.01.2021 ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja

594,53 eurot. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab

rahuldamata kostja nõude varaühisuse lõpetamiseks ja rahuldab kostja kasutuseelise nõude

nimetatud ulatuses ning teeb uue tasaarvestuse. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi

jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jaotab ka apellatsioonimenetluse kulud.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 alusel.

10. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt ühisvara koosseisu, jagamise viisi ning

seonduvate nõuete üle.

2-20-18433

11. Kolleegium käsitleb esmalt ühisvara koosseisu (I), seejärel hindab kostja ühisvara

jagamisega seotud rahalist nõuet (II), analüüsib ühisvara jagamist sinna kuuluvate esemete ja

sellel lasuvate kohustuste (III), samuti kasutuseelise (IV) osas, ning teeb viimasena

menetluslikud otsustused (V).

I

12. Pooled ei vaidle selle üle, et nende ühisvarasse kuulub XXX, Tallinn asuv korter ning selle

soetamiseks SEB panga ees võetud laenukohustus, mis tuleneb poolte ja panga vahel

09.03.2012 sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXX. Pooled vaidlevad selle üle, kas ühisvarasse

kuulub ka X ees võetud laenukohustus summas 7000 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga,

et tegemist on ühisvaral lasuva kohustusega.

13. Kostja vaidleb vastu maakohtu tõendite hindamisele osas, milles maakohus leidis, et

tõendatud on X-lt võetud laenust korteri soetamiseks broneerimistasu ja omafinantseeringu

tasumine. Ringkonnakohtul puudub alus asuda maakohtust teistsugusele seisukohale.

13.1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt hinnanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui tuvastas W-le

võlgnetava 7000 euro suuruse laenukohustuse olemasolu ning selle laenu arvel broneerimistasu

ja omafinantseeringu tasumise. Maakohus andis hinnangu X selgitusele, milles ta kinnitab, et

andis hagejale 28.11.2011 laenu 7000 eurot (tl-d 14–15), 25.11.2011 lepingu väljavõttele ja

28.11.2011 maksekorraldusele, millest ilmneb X vara müügist saadud raha arvel läbi notari

ametialase konto 7000 euro ülekandmine hagejale (tl-d 13 ja 24), 28.02.2012 ja 08.03.2012

maksekorraldustele, millest nähtub hageja kontolt broneerimistasu ja omafinantseeringu kokku

7000 eurot tasumine (tl-d 16–17), ning SEB pangaga 09.03.2012 sõlmitud laenulepingule,

milles pooled kinnitavad omafinantseeringu tasumist (tl 20). Maakohus leidis tõendeid kogumis

hinnates, et laenu olemasolu ja suurus ning selle arvel broneerimistasu ja omafinantseeringu

tasumine on tõendatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks

neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.

13.2. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja

viitab sellele, et broneerimistasu ja omafinantseering tasuti varem kui osteti korter, kuid need

tasutaksegi tavapäraselt enne ostutehingut. Samuti ei saa ainuüksi kostja väitest, et ta kandis

hagejale kontole kuue kuu jooksul enne korteri soetamist kokku 6875 eurot, järeldada, et seda

raha kasutati korteri ostuks nõutava broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumiseks. Hageja

ka ei nõustunud, et sellest oleks tasutud korteri soetamiseks vajalikud summad. Täiendavalt

tugineb kostja sellele, et tal oli broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumiseks vajalik raha

pangakontol olemas. Tegemist on apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud asjaoluga,

mille arvestamiseks puudub alus, nagu kolleegium selgitas 06.06.2023 määruse p-s 7 (tl-d 189–

191). Samas ei annaks see väide ka alust muuta maakohtu otsustust X-lt võetud laenust korteri

soetamiseks vajalike summade tasumise kohta, sest hageja on maksekorraldustega tõendanud,

et broneerimistasu ja omafinantseering tasuti tema pangakontolt (tl-d 16–17).

14. Kolleegium nõustub maakohtuga, et W-le võlgnetava 7000 euro suuruse laenukohustuse

näol on tegemist poolte ühise kohustusega, kuid täiendab selles osas otsuse õiguslikke

põhjendusi.

14.1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli abielu ajal varaühisuse varasuhe. Kolleegium

märgib, et varaühisuse varasuhte korral vastutavad mõlemad abikaasad kolmanda isiku ees enda

lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning

2-20-18433

kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest,

kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud

kohustustega (vt perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). Sealjuures täpsustab PKS § 18

lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet. Ühe abikaasa tehingust tekib

abikaasade solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise

korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks.

PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 III lause ette, et abikaasa võib teise

abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

14.2. Kolleegium selgitas ülal, et maakohtu otsust ei ole alust muuta osas, milles maakohus

tuvastas, et hageja tasus X-lt võetud laenust poolte abielu ajal ühise eluasemena soetatud korteri

ostuks nõutava broneerimistasu ja omafinantseeringu. Seega saab lähtuda sellest, et laen võeti

perekonna huvides, mistõttu vastutab kostja eelviidatud sätetest tulenevalt solidaarselt hagejaga

sellest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Asjaolu, et kostja ei olnud enda sõnul

teadlik sellest, et hageja ja X on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja solidaarset vastutust.

Riigikohtu praktika järgi ei pea ühise vastutuse tekkimiseks teine abikaasa tingimata olema

teadlik võetud kohustusest (RKTKo 09.04.2020, 2-17-14766, p-d 19–20 ja seal viidatud

varasem kohtupraktika). Neil põhjendustel vastutavad pooled ühiselt W-ga sõlmitud

laenulepingust tuleneva kohustuse eest.

II

15. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude korteri

soetamiseks SEB pangaga sõlmitud laenulepingu järgi tehtud laenumaksete eest hüvitise

2905,47 eurot saamiseks. Kolleegiumi arvates on maakohus tuvastatud asjaoludel põhjendatult

ühisvara jagamisel arvestanud sellega, et kostja tasus pärast abielu lõppemist üksi pangale laenu

tagasimakseid.

16. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõue pärast abielu lahutamist üksi täidetud

laenukohustuse eest hüvitise saamiseks ei ole seotud ühisvara jagamisega. Kolleegium

põhjendab seda järgmiselt, täiendades selles osas ühtlasi maakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

16.1. Maakohus asus õigesti seisukohale, et laenukohustus SEB panga ees on poolte ühine

kohustus (solidaarkohustus). Tuvastatud asjaoludel oli hagejal ja kostjal abielu lahutamise

seisuga täitmata laenukohustus SEB panga ees, mis tulenes poolte abielu ajal

kaaslaenusaajatena SEB pangaga 09.03.2012 ühisvaraks oleva korteri soetamiseks sõlmitud

lepingust (tl 20). Esitatud asjaolude põhjal vastutavad pooled selle laenukohustuse täitmise eest

solidaarselt (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2, PKS § 29 lg-d 1 ja 4). Laenukohustust panga ees saab

seega pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks.

Kostja täitis pärast abielu lahutamist panga ees olevat laenukohustust oma lahusvara arvel.

Maakohus tuvastas, et pärast abielu lahutamist tasus alates 02.01.2015 kuni 05.12.2020

laenumakseid kostja. Seda asjaolu ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Kuna

poolte abielu lõppes 15.12.2014 (tl 12), siis lõppes ka poolte varaühisuse varasuhe PKS § 35

p 3 alusel 15.12.2014. Riigikohus on selgitanud, et pärast abielusuhete lõppemist täidetakse

kohustusi reeglina lahusvara arvel (vt RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 14). Seega saab

asuda seisukohale, et kostja kasutas ühisvaral lasuva kohustuse täitmiseks oma lahusvara, tehes

pärast abielu lahutamist üksi laenumakseid.

2-20-18433

16.2. Kostja soovib hüvitist kokku 2905,47 eurot oma lahusvara ühisvara huvides kasutamise

eest. Kostja viitas maakohtu menetluses, et ta soovib hüvitist PKS § 34 lg-st 2 tulenevalt (tl-

d 35 pöördel ja 36, 37 pöördel, 75 ja pöördel, 124 pöördel). Kui üks abikaasa kasutab oma

lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 alusel nõuda selle väärtuse hüvitamist.

Hageja solidaarvõlgnikuna on kohustatud kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 alusel

maksma hüvitist hagejale langeva solidaarkohustuse osa eest. Kuna perekonnaseaduses ei ole

sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda

VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1

järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui

laenu tagastati 5810,95 eurot, siis täitis sellest 2905,47 euro ulatuses kostja oma kohustuse ja

hagejal tuleb hüvitada teine 2905,47 eurot.

17. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kolleegium ka hageja väitega, et kostja oleks pidanud

lisaks ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu tasumisele maksma ka täiendava riigilõivu pärast

abielu lahutamist SEB pangaga sõlmitud lepingust tulenevalt tehtud laenu tagasimaksete eest

hüvitise nõudmisel. Kostja soovib hüvitist osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest,

tuginedes sellele, et ta kasutas oma lahusvara ühise laenulepingu täitmiseks. Kolleegium märgib

täiendavalt, et kui kostja oleks pidanud maakohtus hüvitisnõude 2905,47 eurot esitamise eest

tasuma eraldi riigilõivu, siis oleks ka hageja pidanud tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel

kõnealuse nõude rahuldamise vaidlustamise eest täiendava riigilõivu (TsMS § 137 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 59 lg 15).

III

18. Maakohus leidis, et korter tuleb jagada kostja vastuhagis taotletud viisil avalikul

enampakkumisel müümise läbi, müügist saadud rahast tuleb täita laenukohustus SEB panga ees

ja ülejääk jagada poolte vahel võrdselt. W ees oleva laenukohustuse otsustas maakohus jätta

vastavalt hageja taotletule hageja ainukohustuseks ja mõista kostjalt välja pooles ulatuses

hüvitise selle eest. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu otsust eelnimetatud osas

tühistada.

19. Hageja arvates jagas maakohus põhjendamatult poolte ühisvarasse kuuluva korteri XXX,

Tallinn vastuhagis taotletud viisil selle avalikul enampakkumisel müümise läbi. Kolleegium

nõustub iseenesest hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Samas ei toonud see kaasa ebaõiget

lahendust, et korter on põhjendatud jagada kostja vastuhagis taotletud viisil. Ringkonnakohus

saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi.

19.1. Kolleegium selgitab, et abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete

alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77). Ühisvara hulka kuuluva korteri jagamise

viisidena tulevad põhimõtteliselt kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta

korter ühele abikaasadest kohustuse vastu teisele selle osa rahas hüvitada või müüa korter

avalikul või ühisomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel

vastavalt nende osa suurusele. Riigikohtu praktika järgi tuleb ühisomand lõpetada viisil, mis

koormab ühisomanikke kõige vähem (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22).

Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid

ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka

ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning

ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega.

Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga

2-20-18433

(vt RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14). Praegusel juhul tuleks arvesse võtta korteri

soetamisega seotud laenukohustusi SEB panga ja W ees.

19.2. Hageja on palunud jagada korter ja sellega seotud laenukohustused selliselt, et jätta need

hagejale, pannes talle kohustuse maksta kostjale tema osa eest hüvitis. Õige on hageja

apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on põhjendamatult tuginenud poolte kompromissi

arutamisel väljendatule. Riigikohtu praktika järgi ei ole lubatud tõlgendada poolte

kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas (RKTKo

17.06.2020, 2-18-7948, p 27). Samuti nõustub kolleegium iseenesest hagejaga, et maakohus

oleks pidanud korteri jagamise viisi üle otsustamisel võtma arvesse, et vaidlusalune korter on

hageja ja tema laste elukohaks ning tal on huvi korteriomandi säilitamisele. Riigikohtu praktika

kohaselt on korteri müümine avalikul enampakkumisel mõistlik, kui kumbki pool seda endale

ei soovi ja mõlemal poolel on üksnes rahaline huvi korteri vastu (RKTKo 26.05.2017, 3-2-1-

14-17, p 35). Praegusel juhul väljendas hageja soovi saada korter endale.

Samas on hageja huvi korteris elada vaid üks tingimus otsustamaks, kas korter jätta hagejale.

Kolleegium selgitab, et kohus saab lõpetada ühisomandi selle jätmisega ühele ühisomanikule

üksnes juhul, kui ühisomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele ühisomanikele

tema osa rahas välja maksma (vt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13). Esimene tingimus on

praegusel juhul täidetud, kuna hageja esmane huvi on saada korter enda ainuomandisse. Teise

tingimuse kontrollimiseks tuleb selgitada, kui palju on hageja valmis korteri endale saamise

eest maksma ja kas see summa vastab kostja osale. Kui hageja tahab korterit endale, kuid ta ei

suuda kostjale tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisomandi lõpetamine korteri hagejale

jätmisega võimalik (vt samas). Ühtlasi tähendab see, et puudub sobivam ühisvara jagamise viis,

mis annaks kohtule aluse keelduda kostja taotletud viisil ühisvara jagamisest.

19.3. Riigikohtu praktika kohaselt, kui asja või õigust soovib üks ühisomanik, peab kohus enne

eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema hüvitise määra, mida ühisomanik on valmis

ja võimeline teisele ühisomanikule maksma (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25). Kuivõrd

maakohus jättis selle kindlaks tegemata, siis andis ringkonnakohus hagejale hüvitise määra

täpsustamiseks tähtaja (tl-d 167 pöördel, 168 ja 190 pöördel). Hageja märkis, et ta on suuteline

kostjale panga abiga maksma apellatsioonkaebuses märgitud hüvitise summa 20 748,74 eurot

(tl-d 139 ja 177). Kuna hagejal tuleks praegu maksta kostjale õiguste ja kohustuste endale

jätmise eest suuremat hüvitist, kui ta on nõus ja võimeline maksma, siis ei saa õigusi ja

kohustusi hagejale jätta. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Seega lähtekoht on, et korteri kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks

hageja, kes soovib korteri endale jätmist, hüvitama kostjale poole selle väärtusest. Maakohus

tuvastas, et jagatava korteri väärtus on 75 000 eurot. Pooled ei ole selle asjaolu tuvastamist

apellatsioonkaebuses vaidlustanud ega toonud esile uut väärtust, mistõttu tuleb lähtuda

nimetatud summast. Kui SEB pangaga ja W-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad poolte

ühised kohustused jäävad hagejale, siis väheneb selle võrra kostjale omandi kaotuse eest

makstav kompensatsioon. Hageja tõi esile, et abielu lahutuse seisuga (15.12.2014) oli täitmata

laenukohustus panga ees 26 502,52 eurot (tl-d 1 pöördel ja 23 pöördel). Samuti on esitatud

asjaoludel täitmata W ees olev laenukohustus 7000 eurot. Kuivõrd kostja vabaneks poolte

omavahelises suhtes laenukohustusest ja edasi peaks seda täitma üksnes hageja, siis tuleks

korteri väärtusest 75 000 eurot maha arvata 33 502,52 eurot (täitmata laenukohustused), s.o

41 497,48 eurot, millest kostjale tuleks hüvitist maksta pool ehk 20 748,74 eurot.

2-20-18433

Viimati nimetatud summale tuleb aga täiendavalt juurde arvestada 2905,47 eurot, millises

ulatuses on kostjal PKS § 34 lg 2 järgne nõue (vt selle arvestamise kohta RKTKo 25.10.2017,

2-14-18828, p 28.3). See teeb hüvitise suuruseks 23 654,21 eurot. Kuna hagejalt

väljamõistmisele kuuluv hüvitis oleks seega suurem kui hüvitise määr, mille maksmise

valmidust on hageja avaldanud, siis ei ole põhjendatud jätta korterit hagejale ning ainuvõimalik

viis on jagada korter kostja vastuhagis taotletud viisil, müües selle avalikul enampakkumisel.

20. Kolleegiumi hinnangul tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ka SEB panga ees oleva

laenukohustuse täitmise osas. Kuna ühisomandi lõpetamiseks müüakse korter avalikul

enampakkumisel, on põhjendatud korteri soetamiseks võetud SEB panga ees olev

laenukohustus enampakkumise tulemist vastavalt PKS § 38 I lause esimesele alternatiivile

täita, mitte jätta abikaasade solidaarkohustust panga ees endiselt kehtima ja jagada seda üksnes

abikaasade omavahelises suhtes (vt ühisvaral lasuvate kohustustega arvestamise kohta RKTKo

21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14).

21. Kolleegium leiab, et maakohtu otsust ei ole alust muuta ka W ees oleva poolte ühise

kohustuse jagamise osas, kuid peab vajalikuks täiendada selles osas kohtuotsuse õiguslikke

põhjendusi.

21.1. Maakohus on põhjendatult jaganud W ees oleva laenukohustuse PKS § 38 alusel selliselt,

et see jääb poolte omavahelises suhtes hageja kanda. Hageja soovis selle kohustuse jagamist

tema kanda jätmisega. Riigikohtu praktika järgi saab kohus valida üksnes sellise jagamise viisi,

mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt ka RKTKo 09.05.2006, 3-2-1-45-06, p 19).

Kostja ei ole alternatiivset jagamise viisi esitanud ega ole pooled soovinud selle kohustuse

täitmist.

21.2. Maakohus tuvastas, et W ees oleva laenukohustuse suurus on 7000 eurot ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kostjale langeva laenukohustuse osa ulatuses. Selles osas

ei ole põhjust maakohtu otsust muuta. Kolleegium nõustus ülal maakohtuga, et kostja vastutab

solidaarselt hagejaga W ees võetud laenukohustuse täitmise eest. Kuna perekonnaseaduses ei

ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab

Riigikohtu praktika kohaselt lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69.

Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes

osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti (RKTKo 25.02.2015,

3-2-1-164-14, p 14). Arvestades omavahelises suhtes jääva laenukohustuse suurust on

maakohus õigesti mõistnud kostjalt välja hüvitise 3500 eurot.

IV

22. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema nõude

kasutuseelise saamiseks summas 195 eurot kuus alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni sel

alusel, et hageja on kasutanud üksi ühisvara hulka kuuluvat XXX, Tallinn korterit ja takistanud

kostjal seda kasutamast. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et kostjal on õigus nõuda

kasutuseelist, kuid alates 21.01.2021 ja 97,50 eurot kuus.

22.1. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab abikaasadel olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja

§ 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa

kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude

maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada

(RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p-d 13–14). Kolleegium märgib, et seetõttu on ebaõige ka

hageja arusaam, et kostjal oleks tulnud lisaks ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu tasumisele

2-20-18433

maksta veel eraldi riigilõiv kasutuseelise nõude esitamise eest. Kostja nõuet tuleb käsitada

poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena.

22.2. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on

maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud takistuste tegemist korteri

kasutamiseks. Maakohus hindas ühisomandi kasutuseelise nõude rahuldamiseks, kas hageja

tegi kostjale takistusi ühisomandis olevas korteris elamiseks. Kolleegium ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et kostja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja oleks teinud kostjale

takistusi ühise korteri kasutamiseks. Maakohus tuvastas poolte e-kirjavahetuse põhjal (tl-

d 126–129), et kostja nõudis hagejalt korteri võtmeid, kuid hageja ei olnud sellega nõus enne,

kui kostja maksab kogu tasumata elatise. Seega on tõendatud kostja soov korterit kasutada ning

et hageja takistas kostjal korterit kasutamast, sest ei andnud selleks võtmeid.

22.3. Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb kostja kasutuseelise nõue jätta siiski osaliselt

rahuldamata. Kostja nõuab hagejalt kasutuseeliseid alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni.

Kolleegium leiab, et asjas saab jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast

kostja käesolevas asjas 20.01.2021 menetlusdokumendi esitamist.

Riigikohtu praktika järgi saab kasutuseelist ühisvarana jagades üldjuhul jagada üksnes selliseid

kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele

eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega,

kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et

abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade

ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa

ei nõudnud selle eest tasu, saab Riigikohtu arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe

asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu

kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma

osa saamiseks (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Ringkonnakohus selgitas pooltele

eelviidatud õiguslikku käsitlust ka 02.06.2023 kirjas (tl 168 pöördel). Korter jäi pärast poolte

abielu lahutamist hageja kasutusse koos lastega ja asjas ei ole esile toodud, et kostja oleks

nõudnud selle eest tasu. Seega saab eeldada, et pooltel oli vaikiv kokkulepe korteri tasuta

ainukasutuseks seni, kuni kostja esitas 20.01.2021 menetlusdokumendis nõude kasutuseelise

hüvitamiseks (tl 36). Nimetatud eeldusest erinevat kokkulepet kostja esile ei toonud ega

tõendanud. Neil kaalutlustel tuleb kostja nõue kasutuseelise saamiseks alates 01.01.2021 kuni

20.01.2021 jätta rahuldamata.

Alates 20.01.2021 menetlusdokumendi esitamisest saab kostja aga kasutuseelist nõuda ja selles

osas puudub vastuolu hea usu põhimõttega. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kostja kaotas

vastava nõude pelgalt põhjusel, et ta ise lahkus poolte ühisest elukohast pärast abielusuhete

lõppemist. Korter, mille kasutuseeliste hüvitamist kostja hagejalt nõuab, on poolte

ühisomandis. Pooltele kui ühisomanikele kuulub ühine õigus ühist korterit kasutada ning ühine

õigus saada korterilt kasutuseeliseid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62, AÕS § 68

lg 1, § 70 lg 6, § 71 lg 2; RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p-d 16–17, RKTKo 01.11.2017, 2-

14-11930, p 13). Praegusel juhul sai korteri kasutamisest eeliseid üksnes hageja.

22.4. Kolleegiumi hinnangul on ka ekslik maakohtu hinnang, nagu ei oleks kostja esitatud

eluaseme üürikuulutust võimalik üldse kasutuseelise väärtuse kindlakstegemisel kasutada.

Samas ei ole siiski tõendatud ühiskasutuses oleva korteri kasutuseelise väärtust, mistõttu

määrab kolleegium kasutuseelise väärtuse kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades. Kolleegium peab põhjendatuks hinnata kasutuseelise väärtuseks

97,50 eurot kuus.

2-20-18433

Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise

kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (TsÜS § 65). Kostja

tõi välja, et vaidlusaluse korteriga samal tänaval (XXX) asuva 48 m2 suuruse korteri üürihind

on 390 eurot kuus. Selle väite kinnitamiseks esitas kostja tõendina väljatrüki veebilehelt kv.ee

(tl 54). Ringkonnakohus selgitas 02.05.2023 kirjas (tl 168 pöördel) pooltele, et Riigikohtu

praktika kohaselt lasub ühisvara jagamisel ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal

poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool

juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse

tõendi ühisvara väärtuse kohta (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 21). Hageja ei ole esitanud

vastuväiteid kostja kinnisvaraportaali kuulutusele ega esitanud omapoolseid tõendeid

kasutuseelise väärtuse kohta.

Kasutuseeliste väärtuse arvestamise lähtekoht saab olla see, et kummalgi abikaasal on õigus

saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest. Samas peab arvestama, et Riigikohtu praktika

kohaselt, kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning

kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt

saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam

juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise

kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad

lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p 14).

Ringkonnakohus juhtis eelnimetatud käsitlusele tähelepanu 02.05.2023 kirjas (tl 168 pöördel).

Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline on kasutuseelise väärtus olukorras, kus

eluruum on mitme inimese kasutuses.

Siiski ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud jätta kasutuseelist täielikult jagamata, vaid

vastavalt Riigikohtu praktikale saab kohus kasutuseelise väärtuse määramisel lähtuda TsMS §-

s 233 sätestatust ning määrata selle suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 21). Ühisomandis oleva korteriomandi

kasutuseelise suuruse tõendamine on raskendatud. Üldjuhul võetakse kinnisvara väärtuse ja

võimaliku saadava üüri suuruse hindamisel aluseks teised sarnased kinnisvaraobjektid. Kuna

üldjuhul üüritakse kinnistuid välja tervikuna, siis ühiskasutuses olemine ei kajastugi

üürihindades. Juhul, kui praegusel juhul lähtuda terve korteri turuüürist, oleks ühe kuu üüri

väärtuseks 195 eurot (= 390/2). Võttes arvesse tervikuna väljaüüritava korteri üüri turuhinda,

aga ka seda, et korter omandati mõlema abikaasa poolt ühiseks kasutamiseks, korterit kasutavad

hageja ja tema lapsed koduna, ning et korteri pindala on väike (49,60 m2 (tl-d 18 ja 41)), teeb

ringkonnakohus oma siseveendumusele tuginedes diskretsiooniotsustuse ja leiab, et selle

kasutuseelise, mis tuleb kindlaks määrata ja hageja poolt kostjale hüvitada, väärtuseks ühe kuu

eest on 97,50 eurot.

22.5. Kostja nõuab vastuhagis kasutuseelise eest hüvitist kuni ühisvara jagamiseni (tl 75).

Kohus saab tulenevalt TsMS §-st 439 nõuet menetleda vaid hagi piires. Riigikohtu praktika

kohaselt kuulub abikaasadele kui ühisomanikele asja kasutuseelis ühiselt kuni ühisomandi

lõppemiseni (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Seega on kostjal võimalik nõuda kuni

ühisvara jagamiseni saadud kasutuseeliste jagamist. Arvestades, et ühisvara jagamine jõustub

vastava kohtuotsuse jõustumisest, saab kostja seega kolleegiumi arvates praegusel juhul nõuda

korterilt kasutuseeliste hüvitamist kuni käesolevas asjas korteri jagamise kohta tehtava

kohtuotsuse jõustumiseni.

22.6. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja kasutuseelise saamise nõue osaliselt rahuldamisele.

Ringkonnakohus arvutab välja kasutuseelise kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.06.2023) ja

mõistab selle edasi välja igakuise hüvitisena kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Hagejalt tuleb

2-20-18433

kostja kasuks välja mõista kasutuseelise hüvitis 2021. a jaanuari 11 päeva eest 34,60 eurot (=

11 / 31 x 97,50), järgneva 11 kuu eest 1072,50 eurot (= 11 x 97,50), 2022. a eest 1170 eurot

(= 12 x 97,50), 2023. a 5 kuu eest 487,50 eurot (= 5 x 97,50) ja 2023. a juuni 28 päeva eest

91 eurot (= 28 / 30 x 97,50). Kuni kohtuotsuse tegemiseni on seega kostja nõue põhjendatud

kokku summas 2855,60 eurot (= 34,60 + 1072,50 + 1170 + 487,50 + 91). Edasi tuleb maksta

kasutuseelist kuni kohtuotsuse jõustumiseni 97,50 eurot kuus.

V

23. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kuna poolte varaühisuse

varasuhe lõppes juba abielu lahutamisega, siis on maakohus kostja taotlusel otsuse

resolutsioonis põhjendamatult lõpetanud poolte varaühisuse ja vastav otsustus tuleb eeltoodu

tõttu tühistada. Varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega.

Maakohus tuvastas, et poolte abielu lahutati 15.12.2014 (tl 12). Seega lõppes selle aja seisuga

ka varaühisuse varasuhe ning puudub vajadus selle lõpetamiseks.

24. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab erinevalt maakohtust osaliselt kostja kasutuseelise

saamise nõude, teeb ringkonnakohus käesoleva otsusega uue tasaarvestuse poolte rahaliste

nõuete vahel. Hageja peab nõuete lahendamise tulemusel kuni ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni maksma kostjale 5761,07 eurot (= 2905,47 + 2855,60). Kostja peab nõuete

lahendamise tulemusel maksma hagejale 3500 eurot. Selle tulemusel ja TsMS § 445 lg 1

II lause alusel tasaarvestab ringkonnakohus poolte vastastikused kuni ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni arvestatud kohustused ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 2261,07 eurot

(= 5761,07 – 3500) ja kasutuseelise 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu

otsuse jõustumiseni.

25. Kuigi ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuste alusel osaliselt maakohtu otsuse ja

muudab vastuhagi rahuldamise ulatust, ei anna see TsMS § 173 lg-st 3 juhindudes alust muuta

kohtuasja menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud

kõigis kohtuastmetes TsMS § 164 lg 1 üldreegli kohaselt poolte endi kanda. Kuna hagi ja

vastuhagi rahuldati osaliselt, puudub alus TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvale

kalduda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt

kindlaks määrata.

26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 I lause).

(allkirjastatud digitaalselt)