2-21-108965/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-108965

Kohtuasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi XX vastu võlgnevuse

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

177,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Morozova

Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 26.

jaanuari 2022 tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-108965 menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646).

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2022 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21-

108965 osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 125,15 eurot osas ja edasiulatuva

viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas

osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.

4. Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 29.03.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XXe (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi 31.03.2021

kosjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 05.07.2021

määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 08.09.2021 kohtule hagi kostja vastu põhivõla 293,66 euro, intressi 19,86 euro,

sissenõudmiskulu 25 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 181,08 euro ning jooksva viivise

väljamõistmiseks.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS LHV Finance 29.02.2016 laenulepingu nr

900919, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokkulepitud

maksegraafiku alusel. Kostja rikkus lepingu punkti 6.6 ning ei taganud arvelduskontol piisavate

rahaliste vahendite olemasolu alates 16.02.2019. AS LHV Finance teavitas kostjat, et kui kostja

võlgnevust tähtpäevaks ei tasu, ütleb laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu erakorraliselt üles.

Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, luges laenuandja laenu tagastamise tähtpäeva

saabunuks 23.04.2019. AS LHV Finance loovutas 03.05.2019 oma nõude kostja vastu hagejale.

Nõude loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.

4. Kostja põhivõlg on 293,66 eurot. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras

25,90% aastas. Kostjal on intressivõlg 19,86 eurot.

5. Kostjale on saadetud korduvalt võla kohta meeldetuletusi, mille eest on hagejal vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p-le 2 õigus nõuda sissenõudmisega seotud kulusid 25

eurot.

6. Hageja nõudis kostjalt viivist laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 293,66 eurot alates

võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 23.04.2019 kuni hagi esitamiseni 08.09.2021 lepingus

kokkulepitud viivisemääras 25,90% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue 181,08 eurot. Hageja nõudis kostjalt edaspidi viivist

põhinõudelt 293,66 eurolt alates 09.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni 25,90 % aastas, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Kostja vastuväited

7. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus

8. Maakohus rahuldas hagi 26.01.2022 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 293,66 eurot, intressi 19,86 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 55,93 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 09.09.2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid kokku

koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohtu praktikast tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5

ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, ning ebaproportsionaalselt suure viivise

kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist

vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

10. Maakohus tuvastas, et hagiavaldusele lisatud laenulepingu nr 900919 tingimuste kohaselt

on viivisemääraks 25,90% aastas, mis ületab seadusejärgset viivisemäära 3,2375 korda

(25,90/8). Seega on hagejal õigus nõuda lepingust nr 900919 tulenevalt põhivõlgnevuselt

sissenõutavaks muutunud viivist perioodil 23.04.2019 kuni 08.09.2021 kokku 55,93 eurot

(võlasumma 293,66 eurot, viivisemäär 8% ja viivitatud päevi kokku 870). Hageja

sissenõutavaks muutunud viivisenõue jääb 125,15 ulatuses rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise VÕS § 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras.

11. Menetluskulud jättis kohus 78,99% ulatuses kostja kanda ja 21,01% ulatuses hageja kanda.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 221 eurot (riigilõiv 125 eurot ja

lepingulise esindaja tasu 96 eurot). Kohus kohustas kostjat tasuma menetluskulude hüvitiselt

(174,57 eurot) hagejale viivist alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras ning palub mõista kostjalt hageja

kasuks välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni summas 181,08 eurot. Samuti palub hageja

tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata edasiulatuva viivise nõude

lepingus kokkulepitud intressimääras ning vaidlustatud ulatuses nõue rahuldada. Hageja palub

tühistatud osas saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

13. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu

14.01.2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seetõttu tuleb kohalduvaks

viivisemääraks lugeda vastavalt 25,90 % aastas.

14. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg

1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kostja on sõlminud 29.02.2016 lepingu

krediidikulukuse määraga 33,22% aastas. Alates 30.11.2015 oli Eesti Panga avaldatud

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 21,65% (21,65% x 3 = 64,95%).

Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga

avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda

(33,22% < 64,95%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra.

15. Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes

sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Samale seisukohale

on asunud Tallinna Ringkonnakohus 28.05.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-20-4331.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

17. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise nõude summas 125,15 eurot ning edasiulatuva viivise lepingus kokkulepitud

intressimääras 25,90% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

18. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis hageja viivisenõuet osaliselt

rahuldades

materiaalõiguse

normide

tõlgendamisel.

Maakohus

jättis

tähelepanuta

tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113

lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära.

19. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike

teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava

kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses

lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1

ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS §

113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu pooled on lepingus kokku

leppinud intressimäärana. Kuivõrd laenuandja loovutas nõuded hagejale, siis on hagejal õigus

nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud määras. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam

rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

20. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 25,90% aastas. Seega oli

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud

vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva

intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud,

et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud

ülempiiri.

21. Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga,

mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud

intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le

1 ja lg 3 p-le 5. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud

intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes

siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat)

viivisemäära.

22. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa

ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi

saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole

praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja

menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise

lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole

ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (Riigikohtu

24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

23. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle

ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt

tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 125,15 eurot ja rahuldamata hageja

edasiulatuva viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas.

24. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)