2-22-8164/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Legislator summary
AI generatedAvalduse kohaselt on võlausaldaja andnud Xxxxxxxx OÜ-le 16 laenulepingu alusel laenu kokku 50 800 eurot. Laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist käendas võlgnik.
Legislator headnote
AI generated2-22-8164/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium: Laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist käendas võlgnik.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
K O H T U M Ä Ä R U S
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg
Määruse tegemise aeg ja koht
26. juuni 2023. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-8164
Kohtuasi
ReVA Investeeringud OÜ avaldus XX pankroti
väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.06.2022 määrus (menetlusse võtmisest
keeldumine)
Kaebuse esitaja ja liik
ReVA Investeeringud OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende
esindajad ringkonnakohtus
Võlausaldaja: ReVA Investeeringud OÜ (registrikood
11552688), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele
Viilup
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Harju Maakohtu 03.06.2022 määrus ja saata tsiviilasi menetlusse võtmise
otsustamiseks samale maakohtule.
2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord
Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
ReVA Investeeringud OÜ (võlausaldaja) esitas 31.05.2022 Harju Maakohtule avalduse XX
(võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
1.1. Avalduse kohaselt on võlausaldaja andnud Xxxxxxxx OÜ-le 16 laenulepingu alusel laenu
kokku 50 800 eurot. Laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist käendas võlgnik.
Xxxxxxxx OÜ laene ei tagastanud ja intresse ei tasunud, mistõttu esitas võlausaldaja käendajale
19.05.2022 pankrotihoiatuse, kus tõi välja, et 19.05.2022 seisuga võlgneb võlgnik
võlausaldajale laenulepingutest tulenevate kohustuste käendajana lisaks põhivõlale (50 800
2-22-8164
eurot) intressina 15 022,44 eurot ning viivistena 27 199,10 eurot ehk kokku 93 021,54 eurot.
Võlgnik ei ole võlausaldajale nimetatud summasid isegi mitte osaliselt tasunud.
1.2. Lisaks võlgneb võlgnik võlausaldajale veel 5000 eurot tulenevalt YY sõlmitud
laenulepingust, millega võlgnik kohustus 5000 eurot laenuandjale tagastama 01.06.2019.
Võlgnik laenu ei tagastanud ning YY ja võlausaldaja sõlmisid 18.05.2022 nõudeõiguse
loovutamise lepingu, millega YY loovutas 08.05.2019 laenulepingust tuleneva nõude
võlausaldajale. 19.05.2022 pankrotihoiatuses nõudis võlausaldaja seega võlgnikult täiendavalt
5000 euro ja viiviste 1196 euro (kokku 6196 euro) tagastamist. Võlgnik pankrotihoiatusele ei
reageerinud ja võlga ei tasunud.
1.3. Kuna võlgnik kannab karistust kinnipidamisasutuses, siis on võlausaldajal põhjust arvata,
et võlgnik ei ole suuteline rahuldama võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid ning see
suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
Maakohtu määrus ja põhjendused
Maakohus keeldus 03.06.2022 määrusega pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg 1 p 2 alusel
pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kuna võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses põhistatud
võlgniku maksejõuetust. Taotluse pankrotiavalduse tagamiseks jättis maakohus rahuldamata.
Maakohus põhjendas määrust järgmiselt.
2.1. Võlausaldaja tugineb pankrotiavalduses PankrS § 10 lg 2 p-le 1, märkides, et võlgnik ei
ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja
võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus)
ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Vastava hoiatuse esitas
võlausaldaja võlgnikule väidetavalt 19.05.2022. Oma väidete tõendamiseks on võlausaldaja
esitanud kohtule 19.05.2022 kirjaga võlgnikule edastatud nõudeavalduse. Kohus on
eelnimetatud kirjaga tutvunud ja leiab, et miski ei tõenda, et võlgnik eelnimetatud kirja üldse
kätte saanud on või millal see on toimunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et täidetud ei ole
PankrS § 10 lg 2 p 1 eeldused, mistõttu tuleb pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda.
Kuivõrd kohus keeldub avalduse menetlusse võtmisest, ei esine ka alust pankrotiavalduse
tagamiseks.
Määruskaebus ja menetluse edasine käik
Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus
määrus, millega võtta pankrotiavaldus menetlusse. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
3.1. Maakohus on ebaõigesti keeldunud pankrotiavalduse menetlemisest. PankrS § 14 lg 1 p 2
kohaselt keeldub kohus pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui võlausaldaja ei ole
pankrotiavalduses põhistatud võlgniku maksejõuetust. Kohus on asunud hindama tõendeid ja
jätnud tähelepanuta, et põhistamine ei tähenda väite tõendamist, vaid selle usutavaks tegemist.
Võlausaldaja on põhistanud nii nõude olemasolu kui ka võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja
ei pea pankrotiavalduse esitamisel esitama tõendeid pankrotihoiatuse kättetoimetamise kohta.
Eelduslikult ei vaidle võlgnik pankrotihoiatuse kättesaamisele ka vastu, kuna pankrotihoiatus
anti võlgnikule kinnipidamisasutuses üle allkirja vastu.
Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2-22-8164
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku
(TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi menetlusse
võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise üheks aluseks on tõepoolest see, kui
võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust (PankrS § 14 lg 1 p 2).
Samas ei ole õige maakohtu seisukoht, et võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses võlgniku
maksejõuetust põhistanud. Võlausaldaja on avalduses märkinud, et tal on laenulepingust
tulenev laenu tagastamise, intressi ja viivise nõue võlgniku kui laenude käendaja vastu. Samuti
täiendav laenulepingust tulenev nõue. Niisamuti on võlausaldaja märkinud, et ta saatis
võlgnikule pankrotihoiatuse, millele vaatamata võlgnik oma kohustusi ei täitnud. Seega on
võlausaldaja pankrotiavalduses põhistanud nii nõude olemasolu kui ka võlgniku maksejõuetust.
Põhistamine ei tähenda väite tõendamist, vaid selle usutavaks tegemist (TsMS § 235).
Maakohus on ekslikult asunud nõudma võlausaldajalt tõendite esitamist, mida ei ole
pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis alust teha. Võlausaldajalt saab
vastavate tõendite esitamist nõuda ajutise halduri määramise otsustamisel, kui võlgnik esitab
vastuväite, et ta pole pankrotihoiatust kätte saanud (vt ka TlnRnKm 07.06.2016, 2-16-3381;
TlnRnKm 31.01.2017, 2-16-18144). Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi
menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada pankrotiavalduse menetlusse võtmist,
tagamist, ajutise halduri määramist ning pankroti väljakuulutamist. Neil kaalutlustel kuulub
määruskaebus rahuldamisele osaliselt.
Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt
pankrotiavalduse lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vallo Kariler
Kaija Kaijanen
Maris Kuurberg