2-22-8164/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2023. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-8164

Kohtuasi

ReVA Investeeringud OÜ avaldus XX pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.06.2022 määrus (menetlusse võtmisest

keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

ReVA Investeeringud OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja: ReVA Investeeringud OÜ (registrikood

11552688), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele

Viilup

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 03.06.2022 määrus ja saata tsiviilasi menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ReVA Investeeringud OÜ (võlausaldaja) esitas 31.05.2022 Harju Maakohtule avalduse XX

(võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt on võlausaldaja andnud Xxxxxxxx OÜ-le 16 laenulepingu alusel laenu

kokku 50 800 eurot. Laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist käendas võlgnik.

Xxxxxxxx OÜ laene ei tagastanud ja intresse ei tasunud, mistõttu esitas võlausaldaja käendajale

19.05.2022 pankrotihoiatuse, kus tõi välja, et 19.05.2022 seisuga võlgneb võlgnik

võlausaldajale laenulepingutest tulenevate kohustuste käendajana lisaks põhivõlale (50 800

2-22-8164

eurot) intressina 15 022,44 eurot ning viivistena 27 199,10 eurot ehk kokku 93 021,54 eurot.

Võlgnik ei ole võlausaldajale nimetatud summasid isegi mitte osaliselt tasunud.

1.2. Lisaks võlgneb võlgnik võlausaldajale veel 5000 eurot tulenevalt YY sõlmitud

laenulepingust, millega võlgnik kohustus 5000 eurot laenuandjale tagastama 01.06.2019.

Võlgnik laenu ei tagastanud ning YY ja võlausaldaja sõlmisid 18.05.2022 nõudeõiguse

loovutamise lepingu, millega YY loovutas 08.05.2019 laenulepingust tuleneva nõude

võlausaldajale. 19.05.2022 pankrotihoiatuses nõudis võlausaldaja seega võlgnikult täiendavalt

5000 euro ja viiviste 1196 euro (kokku 6196 euro) tagastamist. Võlgnik pankrotihoiatusele ei

reageerinud ja võlga ei tasunud.

1.3. Kuna võlgnik kannab karistust kinnipidamisasutuses, siis on võlausaldajal põhjust arvata,

et võlgnik ei ole suuteline rahuldama võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid ning see

suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus keeldus 03.06.2022 määrusega pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg 1 p 2 alusel

pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kuna võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses põhistatud

võlgniku maksejõuetust. Taotluse pankrotiavalduse tagamiseks jättis maakohus rahuldamata.

Maakohus põhjendas määrust järgmiselt.

2.1. Võlausaldaja tugineb pankrotiavalduses PankrS § 10 lg 2 p-le 1, märkides, et võlgnik ei

ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja

võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus)

ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Vastava hoiatuse esitas

võlausaldaja võlgnikule väidetavalt 19.05.2022. Oma väidete tõendamiseks on võlausaldaja

esitanud kohtule 19.05.2022 kirjaga võlgnikule edastatud nõudeavalduse. Kohus on

eelnimetatud kirjaga tutvunud ja leiab, et miski ei tõenda, et võlgnik eelnimetatud kirja üldse

kätte saanud on või millal see on toimunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et täidetud ei ole

PankrS § 10 lg 2 p 1 eeldused, mistõttu tuleb pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda.

Kuivõrd kohus keeldub avalduse menetlusse võtmisest, ei esine ka alust pankrotiavalduse

tagamiseks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega võtta pankrotiavaldus menetlusse. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Maakohus on ebaõigesti keeldunud pankrotiavalduse menetlemisest. PankrS § 14 lg 1 p 2

kohaselt keeldub kohus pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui võlausaldaja ei ole

pankrotiavalduses põhistatud võlgniku maksejõuetust. Kohus on asunud hindama tõendeid ja

jätnud tähelepanuta, et põhistamine ei tähenda väite tõendamist, vaid selle usutavaks tegemist.

Võlausaldaja on põhistanud nii nõude olemasolu kui ka võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja

ei pea pankrotiavalduse esitamisel esitama tõendeid pankrotihoiatuse kättetoimetamise kohta.

Eelduslikult ei vaidle võlgnik pankrotihoiatuse kättesaamisele ka vastu, kuna pankrotihoiatus

anti võlgnikule kinnipidamisasutuses üle allkirja vastu.

Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2-22-8164

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi menetlusse

võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise üheks aluseks on tõepoolest see, kui

võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust (PankrS § 14 lg 1 p 2).

Samas ei ole õige maakohtu seisukoht, et võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses võlgniku

maksejõuetust põhistanud. Võlausaldaja on avalduses märkinud, et tal on laenulepingust

tulenev laenu tagastamise, intressi ja viivise nõue võlgniku kui laenude käendaja vastu. Samuti

täiendav laenulepingust tulenev nõue. Niisamuti on võlausaldaja märkinud, et ta saatis

võlgnikule pankrotihoiatuse, millele vaatamata võlgnik oma kohustusi ei täitnud. Seega on

võlausaldaja pankrotiavalduses põhistanud nii nõude olemasolu kui ka võlgniku maksejõuetust.

Põhistamine ei tähenda väite tõendamist, vaid selle usutavaks tegemist (TsMS § 235).

Maakohus on ekslikult asunud nõudma võlausaldajalt tõendite esitamist, mida ei ole

pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis alust teha. Võlausaldajalt saab

vastavate tõendite esitamist nõuda ajutise halduri määramise otsustamisel, kui võlgnik esitab

vastuväite, et ta pole pankrotihoiatust kätte saanud (vt ka TlnRnKm 07.06.2016, 2-16-3381;

TlnRnKm 31.01.2017, 2-16-18144). Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada pankrotiavalduse menetlusse võtmist,

tagamist, ajutise halduri määramist ning pankroti väljakuulutamist. Neil kaalutlustel kuulub

määruskaebus rahuldamisele osaliselt.

Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt

pankrotiavalduse lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg