1-10-8305/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(5) 1-10-8305

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

8. märts 2011. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-10-8305 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kriminaalasi

J. -i süüdistuses KarS § 113 järgi Z Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. septembri 2010. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja Talvi Vaske Prokurör Toomas Tomberg

Süüdistatav J. Z

XXX, elukoht xxxxxxx xxxxxxx xxx-x, ei tööta, varem 5 korda kohtu poolt karistatud, viimati 27.05.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 121 ja § 200 lg 2 p 4,8 järgi 4 aasta 6 kuu vangistusega, millest KarS § 74 alusel kandis koheselt ära 6 kuud 4 päeva vangistust, 2 aastat 5 kuud 26 päeva jäeti tingimisi täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga, kinni peetud 13.01.2010.a Kaitsja Advokaat Talvi Vaske

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 30. septembri 2010. a kohtuotsus J. i suhtes jätta muutmata Z- ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 8. märtsil 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

2(5)

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. septembri 2010. a otsusega üldmenetluses tunnistati J. süüdi KarS § Z

113 järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust. Mõistetud karistust suurendati Harju Maakohtu 27. mai 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 2 aasta 5 kuu 26 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat 5 kuud 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 13. jaanuar 2010.a.

2. J. mõisteti süüdi selles, et ta ajavahemikul 01.01.2010 kella 23.30-st kuni 02.01.2010 Z kella 07.25-ni Tallinnas XXXXXXX XXX-XX korteris lõi S. S. tuvastamata torke-lõikevahendiga vähemalt 13 korda rindkere piirkonda, millega tekitas talle eluohtlikud tervisekahjustused – hulgalised rindkereja kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad rindkere eespinnal ja seljal, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus, mis põhjustas kannatanu surma sündmuskohal.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustena märgib kaitsja KrMS § 338 p-des 1 ja 3 sätestatud kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kuna J. -i süü on Z

vastuvaidlematult tõendamata, siis § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Apellatsiooni motiivide kohaselt seisneb kriminaalmenetlusõiguse rikkumine esmalt selles, et prokurör esitas kohtuistungil J. -ile uue süüdistuse, kuid kohus jättis J. -i uue Z Z süüdistuse järgi kohtu alla andmata. Veel rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust sellega, et võttis prokuröri taotlusel KrMS § 297 alusel kriminaalasja materjalide juurde ilmajaama tõendi lumekatte paksuse kohta. Kaitsja oli selle tõendi juurdevõtmise vastu ning leidis, et vastav tõend oleks tulnud esitada hiljemalt eelistungiks. Prokurör ei põhjendanud kohtule, miks ta seda tõendit varem ei esitanud.

Edasiselt leiab kaitsja, et J. -i süü S. S. tapmises ei ole tõendamist leidnud ning esitab Z omapoolse nägemuse kriminaalasjas kogutud tõendite kohta.

J. ise ei ole end S. S. tapmises kunagi süüdi tunnistanud. Tema ütluste kohaselt viibis ta 1. Z jaanuari kella 16.00-st kuni 2. jaanuarini 10.00-ni perekond K. juures ja S. S. juures käinud ei ole.

Kella 20.00-20.30 paiku käis ta küll korra väljas, sest käis kodust raha võtmas ja ostis Männiku kauplusest viina, kuid tuli sellega K. juurde tagasi. Tee peal oli tal kaklus noorte poistega, mille käigus ta sai kehavigastusi, mis on fikseeritud tema kinnipidamise aktis. Kuidas S. S. veri tema pluusile sattus, seda ta seletada ei oska. Viimati käis ta S. S. juures jõulude paiku ja suitsetas tema akna all. Ilmselt seetõttu leitigi S. S. akna alt tema suitsukoni. Tema poeg tunnistaja A. F. kinnitas kohtus, et käis koos isaga jõulude ajal S. S. juures salaviina ostmas ning isa suitsetas tema akna all. Ka tunnistaja A. R. ütluste kohaselt käis ta jõulude ajal koos J. -i ja tema pojaga S. S. juures Z salaviina ostmas ning J. suitsetas S. S. akna all. Z

J. -i ütlused on kooskõlas maakohtus üle kuulatud tunnistajate V. K. ja tema abikaasa V. K. Z ütlustega, kes samuti kinnitavad, et J. käis õhtul väljas alkoholi ostmas ja tuli tagasi verise Z näoga, sest ta olevat kakelnud mingite noorukitega. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata tunnistaja M. K. ütlustega, kes kuulis öösel kella 2.00-

2.30 paiku, et kolm meest nõudsid S. S. akna all neile salaviina müümist, millest S. S. keeldus. Selle

3(5)

peale lubasid mehed S. S. maha lüüa. Surnu ekspertiisiakti kohaselt saabus surm 7-10 tundi enne laiba leidmist, seega umbes samal ajal, millest räägib tunnistaja M. K..

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Prokurör taotles jätta tunnistaja M. K. ütlused tõendite kogumist välja, sest need ei ole usaldusväärsed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89- 06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu.

Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg

2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1- 4-07).

Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks.

5.2 Vastuseks apellatsioonis tõstatatud väidetele kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta maakohtus, leiab kohtukolleegium, et need väited on alusetud ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kohtueelsel uurimisel J. -ile esitatud süüdistuse Z

kohaselt leidis S. S. tapmine aset 1. jaanuari 2010. a kella 23.30 ja 2. jaanuari kella 7.25 vahel. Kohus mõistis J. -i selles süüdistuses ka täielikult süüdi. Kohtuistungi protokoll ei kajasta Z seda, et prokurör oleks esitanud J. -ile uue süüdistuse. Prokurör on küll märkinud, et seoses Z tunnistajate vastuoluliste ütlustega võib osutuda uue süüdistuse esitamine vajalikuks seoses sellega, et sündmus võis aset leida kella 23.37 ja 02.37 vahel ja palunud kohtul teha selleks vaheaeg. Pärast

4(5)

vaheaega aga prokurör J. -ile muudetud või täiendavat süüdistust esitanud ei ole. Ta on Z kinnitanud, et süüdistuse sisu jääb samaks ja ta täpsustab vaid kellaaega. Kohtuvaidluses on prokurör leidnud, et S. S. tapmine leidis aset kella 23.37 ja 02.37 vahel. Nagu kohtuotsusest nähtub, kohus selle seisukohaga ei nõustunud ja mõistis J. -i süüdi esialgses süüdistuses. Z Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et käesoleval ajal kehtiv KrMS §

268 redaktsioon ei näegi ette, et seoses prokuröri poolt süüdistuse muutmisega, tuleks isik muudetud süüdistuses uuesti kohtu alla anda. KrMS § 238 lg 3 kohaselt kuulutab kohus süüdistatava või kaitsja taotlusel sellisel juhul välja vaheaja või lükkab kohtuliku arutamise edasi. Seega ei ole kaitsja väide ka õiguslikult pädev.

KrMS § 297 lg-te 1 ja 2 kohaselt pärast kohtumenetluse poolt esitatud tõendite uurimise lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Kohtumenetluse pool peab taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. Kohus lahendab täiendavate tõendite kogumise määrusega.

Asja materjalidest nähtub, et kohus on rahuldanud prokuröri taotluse võtta täiendava tõendina kriminaalasja materjalide juurde ilmajaama õiend sademete kohta Harku vaatlusjaamas. Prokurör on esitanud täiendava tõendi seoses lahknemisega tunnistajate ütlustes ja süüdistatava väitega, et pärast

2009. a jõuluid ei ole ta S. S. juures käinud. Kohtukolleegium on seisukohal, et täiendava tõendi kriminaalasja materjalide juurde lisamisega ei ole kohus kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud.

Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava J. -i ütlused põhjendamatult Z kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-

77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Maakohtu otsuses on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult märgitud, et kohus ei arvesta L.M-i ütlusi, kuna need ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega.

J. -i ütluste kohaselt viibis ta õhtul ja ööl vastu 2. jaanuari 2010. a perekond K. juures, kuid Z

käis õhtul korra väljas kauplusest alkoholi ostmas ning sai teel noorukite käest peksa. S. S. juures käimist ta eitab. Tunnistajad V. K. ja V. K. kinnitavad, et J. käis õhtul korra väljas ja tõi Z tagasi tulles limonaadipudelitesse villitud salaviinaga. J. -ise oli verine, sest olevat kellegagi Z

kakelnud. Kuna K. olid tarvitanud alkoholi, siis ei oska nad täpsemalt öelda, kui kaua J. Z

ära oli. Seega on tunnistajate K. ütlustega ümber lükatud J. -i väide selle kohta, et ta tõi Z

alkoholi kauplusest. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli just S. S. see isik, kes selles piirkonnas salaalkoholiga kauples. Tunnistaja M. K. ütlustest nähtub, et õhtul koeraga välja jalutama minnes nägi ta, et S. S. räägib kellegi vanema mehega juttu. Tunnistaja M. K. tundis S. S. kindlalt ära, sest elas temaga samas majas. Öösel kuulis ta S. S. akna all lärmi. Kohus hindas tunnistaja M. K. ütlusi usaldusväärseteks ja ei pidanud neid vastuoluliseks, sest M. K. ei väitnud kohtuistungil täie kindlusega, et ta öösel S. S. häält kuulis. Kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtu seisukohaga ja ei soostu prokuröri taotlusega arvata tunnistaja M. K. ütlused tõendite kogumist välja.

Sündmuskoha vaatluse käigus leitud suitsukoni kuulub DNA ekspertiisi arvamuse kohaselt vaieldamatult J. -ile . Ilmajaama õiendi kohaselt on ümber lükatud J. -i Z Z ennastõigustavad väited selle kohta, et ta käis S. S. juures viimati eelmise aasta jõulude paiku. S. S.

DNA-d leiti ka J. -i veriselt dressipluusilt, mille olemasolu ei oska ta ise mingil viisil Z selgitada. Mis puutub asjaolusse, et üksikuid S. S. verepritsmeid leiti ka koridori seintelt, siis need

5(5)

võis jätta sinna J. verise torke-lõikevahendiga sündmuskohalt lahkudes, sest tapmiseks Z kasutatud eset sündmuskohalt ei leitud. Lisaks sellele oli J. ise määrdunud S. S. verega. J. Z Z

võis jõulude piku S. S. juures salaalkoholi ostmas küll käia, kuid see ei välista tema viibimist S. S. juures ööl vastu 2. jaanuari 2010. a. Neid asjaolusid arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et J. -i süü S. S. Z

tapmises on kogutud tõenditega täielikult tõendamist leidnud ning talle mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätetega ning kohtupraktikas mõistetavate karistustega teise isiku tapmise eest.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 30. septembri 2010. a otsuse J. -i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Z

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla