3-22-2639/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2639

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse –

rahvusvahelise

kaitse

taotluse

tagasilükkamine,

ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning sissesõidukeeld –

tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 otsus

muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2639

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X saabus 04.04.2022 Eestisse ning esitas 06.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 01.11.2022 otsusega nr 12204060251-1 tema taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1).

Samuti tegi PPA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4

alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva.

PPA kohaldas kaebajale VSS 74 lg-te 1 ja lg 3 alusel sissesõidukeelu 3 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).

PPA leidis, et on vähetõenäoline, et Venemaa võimud hakkavad kaebajat taga kiusama tema

vaadete tõttu. Talle ei ole 2014. a-st saadik tehtud takistusi igapäevaelus ja ta pole oma meelsust

väljendanud. Kaebajal küll oli soov osaleda miitingutel, kuid ta ei teinud seda. Instituudis, kus

ta õppis, väljendas ta oma seisukohti 2022. a puhkenud sõjategevuse üle, kuid see ei toonud

talle kaasa kahjulikke tagajärgi, instituut mõistis lihtsalt tema arvamuse hukka ja üritas teda

ümber veenda. On alust arvata, et pelgalt erioperatsiooni sõjaks nimetamine või Venemaa

tegevuse kritiseerimine ei too enam kaasa võimude tähelepanu ja tagakiusamist. Kaebaja ei ole

PPA-le avaldanud Venemaa riigisaladusi ja puudub teave, et kaebaja suhtes oleks Venemaal

algatatud menetlus riigisaladuse avalikustamisega seoses.

On ebatõenäoline, et kaebaja kaasatakse Venemaa sõjategevusse Ukraina vastu. Kaebaja ei ole

läbinud kohustuslikku sõjaväeteenistust ega relvaõpet ja puuduvad tõendid, et teda kutsutakse

sõjaväeteenistusse või mobiliseeritakse. Tema sõjaväepiletis on kategooria „V“, mis viitab

teatud terviseseisundile, ja teda ei saa pidada reservväelaseks. Hirm lahingutegevuse ees ei saa

olla aluseks anda pagulasstaatus. Kaebaja ei ole mobilisatsioonikutset saanud. Venemaal ei ole

täielikku mobilisatsiooni. Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset, sest Venemaa pinnal ei toimu

relvakonflikti.

PPA andis kaebajale tähtaja lahkuda Eestist vabatahtlikult. Ettekirjutuse tegemata jätmiseks ei

esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid. Kaebaja on viibinud Eestis alates

04.04.2022 ega ole integreerunud märkimisväärselt Eesti ühiskonda. Tal pole Eestis ega mujal

Euroopa Liidus tööd, vara ega sugulasi. Tervis on normaalne ja psühholoogilist abi pole ta

Eestis saanud. Kaebaja on Venemaa kodanik ning ta ei nimetanud ühtegi teist riiki, kuhu tal

oleks võimalik lahkuda, seega on põhjendatud määrata sihtriigiks Venemaa. Venemaal ei toimu

sellist relvakonflikti, mis ohustaks kaebaja elu ning takistaks Venemaale minemist. Puudub

vajadus määrata pikem lahkumistähtaeg.

Sissesõidukeelu puhul arvestab PPA kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis. Kaebaja tervis

ega vanus ei takista sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebajal puuduvad Eestis majanduslikud

huvid, ta ei tööta, tal pole Eestis ega Euroopa Liidus vara või sugulasi, s.o kaitsmist väärivaid

huvisid. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud ning 3-aastane tähtaeg on

proportsionaalne. Kaebaja puhul ei esine ka asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu tähtaja

lühendamise.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2022 kaebuse, paludes tühistada PPA 01.11.2022

otsus nr 12204060251-1 ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi.

Venemaal ähvardas kaebajat oht tema veendumuste tõttu. Kaebaja on XXX viimase kursuse

tudeng ning on avaldanud ülikoolis avalikult oma sõjavastaseid seisukohti. Selle eest

karistatakse inimesi, sh pikaajalise vangistusega ning kaebaja tundis end ohustatuna. Lisaks

tundis kaebaja hirmu mobiliseerimise ees. Kaebaja ei soovi osaleda sõjas. Kaebajale on teada,

et sõjas osalemisest keeldunud mobiliseerituid hakatakse taga kiusama, võidakse karistada

vabadusekaotusega või tapetakse. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei ole sattunud õigusorganite

3-22-2639

3(7)

huviorbiiti ning on käitunud seadusekuulekalt. Eelnev ei välista, et seda ei juhtu Venemaale

naasmisel. PPA hinnang rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumise kohta ei põhine kontrollitud

faktidel. PPA on tuginenud välisajakirjanduses avaldatud arvamustele, mille tõesust ei ole

võimalik objektiivselt kinnitada. Ainuüksi asjaolu, et Venemaal ei ole lubatud võimusid

kritiseerivaid väljaandeid, viitab sellele, et eriarvamusi sanktsioneeritakse.

PPA on ekslikult leidnud, et Venemaa on turvaline päritoluriik. Venemaal on hulgaliselt näiteid,

kus karistuse saamiseks ei pea osalema võimudevastastel üleastumistel. Karistuse saamiseks

piisab sõjavastasuse väljendamisest igapäevases suhtluses.

Kaebaja suhtes pole alust ega vajadust kohaldada sissesõidukeeldu. Rahvusvahelise kaitse

taotluse rahuldamata jätmine ei anna alust sissesõidukeelu kohaldamiseks. Kaebaja pole Eestis

viibinud seadusliku aluseta ühtegi päeva. Kaebaja on teinud PPA-ga koostööd. Ettekirjutuses

puuduvad põhjendused, miks on vajalik kolmeaastane sissesõidukeeld.

3. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

PPA on rakendanud kaalutlusõigust ning arvestanud otsuses kaebaja ja Venemaad puudutavate

asjaoludega. Kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. Samuti on otsuses välja

toodud, et kaebaja taotlus on põhjendamatu, kuna subjektiivne kartus tagakiusamise ees pole

objektiivsete asjaoludega kinnitust leidnud.

Kaebaja kinnitas vestluses PPA-ga ning kaebuses, et lahkub juhul, kui Eesti ei pea võimalikuks

talle rahvusvahelist kaitset anda ja tal kaob Eestis viibimiseks seaduslik alus.

PPA otsuses on selgitatud, et puudusid humaansed põhjused jätta kaebajale sissesõidukeeld

kohaldamata või lühendada seda alla 3 aasta. Kaebaja kaasaaitamise kohustus tuleb VRKS §

11 lõikest 3 ning selle täitmine ei ole alus jätta sissesõidukeeld kohaldamata või lühendada selle

kestust. Kehtiva sissesõidukeelu olemasolu ei ole takistuseks vajadusel uue rahvusvahelise

kaitse taotluse esitamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 14.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus nõustus PPA seisukohaga, et vaatamata ülikooli ja kaebaja erimeelsustele ei

järgnenud kaebajale mingeid sanktsioone. Kaebaja eesmärgiks oli üksnes Eestisse tulla. Ta ei

osalenud demonstratsioonidel ega avaldanud avalikult arvamust Ukraina sõja kohta mujal kui

ülikoolis. Kaebaja kinnitas, et ta ei kuulu parteisse ega osale mõnes teises liikumises. Teda ei

ole Venemaal kinni peetud ning ta pole ole tagaotsitav. Kaebaja kardab Venemaale naasta, kuna

kaebaja teatas ülikooli juhtkonnale, et sõidab Eestisse tööle, mistõttu on tal oht saada karistatud

kriminaalkorras. Kohus ei pidanud seda tõenäoliseks. Kaebaja kinnitab, et on oma meelsust

ülikoolis Venemaa poliitika kohta avaldanud juba 2014. aastast. Lisaks teatas kaebaja ülikoolis,

et soovib ülikoolist akadeemilist puhkust, kuna soovib alustada Eestis tööd. Eelneva tõttu

puudub alus arvata, et ülikoolis võidakse asuda järeldusele, et kaebaja saabus Eestisse muul

eesmärgil peale töötamise.

Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning ta on praeguse ajani sellest

vabastatud tervislikel põhjustel. Samuti puuduvad tõendid, et kaebaja on kohustatud ilmuma

sõjaväekomissariaati seoses käimasoleva mobilisatsiooniga. Kaebaja toob ka ise välja, et ei tea

nimetada Moskvas elavat inimest, kes ei oleks läbinud sõjaväeteenistust ning oleks saanud

mobilisatsiooni kutse. Seega ei ole praegusel ajal kindlust, et kaebaja profiiliga inimest

võidakse mobiliseerida, arvestades et kaebaja on jätkuvalt üliõpilane, kellel on tervisega

probleeme.

Asjas esitatud seisukohad ja tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et sõjategevusest keeldunud

mobiliseerituid hakatakse taga kiusama, võidakse karistada vabadusekaotusega või tapetakse.

PPA on tuginenud vaidlustatud otsuses Taani Immigratsiooniameti, Eesti Rahvusringhäälingu

3-22-2639

4(7)

ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) avalikele andmetele, mida saab kohtu

hinnangul lugeda sellisteks allikateks, kust on võimalik saada adekvaatset tõendatud infot.

Lisaks on PPA tuginenud järgmistele interneti kanalitele: Meduza; Reuters; The Moscow

Times. Isegi kui arvestada, et viimati nimetatud väljaannetes võivad kajastuda ka tõendamata

andmed, on PPA tuginenud ka sõltumatutele allikatele.

Kaebaja ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele. Venemaal ei

toimu selliseid relvakonflikte, millest võib kaebajale tuleneda oht. Usutavad ei ole kaebaja

väited selle kohta, et ülikool karistab kaebajat kriminaalkorras, kuivõrd ülikoolil puudub selleks

pädevus. Asjaolu, et Venemaa (sh majanduslik) olukord üha halveneb, ei ole samuti täiendava

kaitse saamise aluseks.

Kaebaja ei nõustunud 7-päevase vabatahtliku lahkumistähtajaga, kuid ei nimetanud ka

põhjuseid, miks tal on vajalik määrata pikem tähtaeg. Seega oli PPA määratud tähtaeg piisav.

Kaebaja selgitas, et vajab aega uue elamise otsimiseks ning elu planeerimiseks teises riigis, mis

vajab palju aega. VSS § 72 lg 4 järgi on maksimaalne määratav tähtaeg 30 päeva. Seetõttu ei

saaks ka 30-päevast tähtaega lugeda piisavalt pikaks uue elukoha sisseseadmiseks olukorras,

kus kaebaja ei tea, millisesse riiki ta soovib elama asuda.

PPA on rakendanud VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeelu

3 aastaks. Kaebajal ei ole Schengeni alal lähemaid sidemeid, mis vääriksid kaitsmist. Kaebajal

on Venemaal sugulased. Seega tal on side päritolumaaga. Samuti ei ole kaebaja toonud esile

humaanseid vajadusi, mis välistaksid sissesõidukeelu määramise. Kuivõrd kaebaja tõi välja, et

ta soovib esitada rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes teises Euroopa Liidu riigis, on

sissesõidukeelu kohaldamine 3 aastaks proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X esitas Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja arvates pole halduskohus otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Tänaseks on Venemaal

mobilisatsioon välja kuulutatud. Mobilisatsioonikutse on saanud palju „V“-kategooria

sõjaväekohustuslasi, erinevate krooniliste haigustega inimesi. Mobilisatsiooni kasutatakse

võimudele mittesobivate vaadetega noormeeste karistamiseks. Paljud saadetakse lahingusse

ilma varustuse ja väljaõppeta. Kaebaja pole oma sõjavastast ja võimukriitilist seisukohta

varjanud ning on tõenäoline, et ta satub mobiliseeritute hulka. Mobilisatsioon ei toimu

vabatahtlikkuse alusel.

Kaebaja tunneb, et talle on heidetud ette seda, et ta pole aktiivselt osalenud sõjavastastel

demonstratsioonidel. Kaebaja hinnangul on põhjendamatu etteheide, et ta pole võimude

huviorbiiti 22-aastasena veel sattunud. Olukord on viimastel kuudel Venemaal oluliselt

muutunud. Kaebajat ähvardav oht on reaalne.

Kaebaja mõistab, et riigil on õigus otsustada, keda ta lubab riiki. Lahkumisettekirjutuse

tegemiseks puudub praegu alus, sest kaebaja ei viibi Eestis ebaseaduslikult.

Ka ei ole kaebaja suhtes alust kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu. Selleks ei anna alust

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine. Tegemist on meetmega, mis

oluliselt piirab kaebaja liikumisvabadust. Ei ole selge, milles seisneb apellandi ohtlikkus

Schengeni viisaruumis järgmise kolme aasta jooksul.

6. PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

3-22-2639

5(7)

Halduskohtu otsus on põhjendatud. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 sätestab, et tagakiusamisena

käsitletakse muu hulgas süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise

eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise.

Viidatud sätte aluseks on direktiivi 2011/95 artikkel 9 lg 2 punkt e. Seda tagakiusamise vormi

on sisustanud nii Riigikohtu halduskolleegium oma 15.02.2023 otsuses nr 3-20-1115 kui ka

korduvalt Euroopa Kohus. Riigikohus selgitas, et VRKS § 19 lg 2 punkti 5 kohaldamiseks peaks

olema selgunud, et isikule on saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse ning hinnata tuleks, kas

ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada. Praegusel

juhul ei ole kaebaja veenvalt põhistanud, et tal puuduks Venemaal võimalus sõjaväeteenistusest

keelduda või asendada see tsiviilteenistusega või taotleda sõjaväekõlblikkuse kordushindamist.

Kaebaja ei ole sõjaväekutset saanud.

Kaebajal puuduvad Eestis kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed. Ka

Schengeni alal sellised lähemad sidemed puuduvad. Kaebaja esitas 16.03.2023 PPA-le taotluse

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmiseks, ettekirjutuse Eestist lahkumise ja Schengeni

sissesõidukeelu tühistamiseks. Ta selgitas, et on Schengeni alalt 22.12.2022 lahkunud ning

juhul kui PPA tunnistab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtetuks, siis loobub kaebaja

halduskaebusest. Kaebajal puudub praegusel ajal võimalus tagasi võtta 06.04.2022 esitatud

rahvusvahelise kaitse saamise taotlust, kuna selle kohta on otsus tehtud ning otsuse üle käib

kohtuvaidlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Halduskohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus on põhjalikult analüüsinud, kas

kaebaja vastab rahvusvahelise kaitse saamise eeldustele. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtu

poolt tõendite hindamise ning õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise tulemusel tehtud

järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks vääralt kohaldanud menetlusõigust või

materiaalõigust.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ega PPA heitnud kaebajale ette seda, et ta

pole sattunud Venemaa võimude huviorbiiti. Halduskohus ja PPA on märkinud, et kaebaja

senine tegevus ei ole talle soovimatut tähelepanu toonud määral, mis viitaks, et kaebajat

võidakse tema poliitiliste veendumuste pärast hakata taga kiusama. Tegemist ei ole etteheitega,

vaid faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et need kohtu

tuvastatud asjaolud ei vasta tõele.

Kaebaja esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kaebajal ei ole olnud Venemaa

õiguskaitseorganitega sellist kokkupuudet, mis võimaldaks järeldada, et kaebajat kiusatakse

tema vaadete eest reaalselt taga. Apellatsioonkaebusest ja muudest dokumentidest nähtub

kaebaja hirm olla mobiliseeritud sõtta või väärkoheldud poliitiliste veendumuste pärast.

Kaebaja on ohu tõendamiseks väitnud, mille kohaselt represseeritakse Venemaal kõiki inimesi,

kes näitavad vastumeelsust sõja vastu. Kaebaja sellised väited on siiski üldsõnalised.

Päritolumaa teabest selliseid fakte ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esile

toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et kaebajat ohustaks poliitilise meelsuse tõttu

Venemaal reaalne tagakiusamine (VRKS § 19 lg 1 p 1). Kaebaja varasemat (pigem

alalhoidlikku) käitumist arvestades ei ole põhjust eeldada, et tema varasem tegevus Venemaa

võimude kritiseerimisel võiks päritoluriiki naasmisel muutuda selliseks, et oleks alust järeldada

3-22-2639

6(7)

võimude tegevust, mis küündiks tagakiusamiseni. See ei tähenda, et kaebaja peaks oma

poliitilist meelsust muutma. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud.

10. Apellatsioonkaebuses palub kaebaja arvestada, et Venemaal on olukord vahepeal

muutunud. HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest

keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste

kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis

ilmnesid

pärast

vaidlusaluse

otsuse

vastuvõtmist.

Varem

tuvastatud

ja

uute

(apellatsioonkaebuses esile toodud) asjaolude valguses ei ole praeguses asjas alust teha

järeldust, et olukord Venemaal ja arengud seoses Ukraina sõjaga oleksid sellised, mis tingiks

vältimatult rahvusvahelise kaitse andmise. Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks saadetud

mobilisatsioonikäsk või -kutse, kas ja millised oleks tema keeldumise võimalused ning kas ja

miks poleks tal võimalik neid kasutada (vt nt C-238/19 Bundesamt für Migration und

Flüchtlinge, p-d 28 ja 29). Ei ole teada, millisesse üksusesse kaebaja kuuluks, milliseid

teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks jms (vt nt C-472/13 Shepherd, p-d 30–46), vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 15.02.2023 otsus asjas nr 3-20-1115, p 26. Kaebaja väide, mille

kohaselt võidakse talle mobilisatsioonikäsk juba piiripunktis kätte anda, on oletuslik ja põhineb

pigem kaebaja abstraktsel hirmul mobiliseerimise ees. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole

päritoluriigi ebademokraatlikkus. Venemaal ei toimu laiaulatuslikku sõjategevust ja Ukrainaga

piirnevast konfliktikoldest on võimalik eemale hoida. Seega nõustub ringkonnakohus

halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks puudus alus.

Lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes viibib Eestis seadusliku aluseta või kelle

seaduslik alus riigis viibimiseks lõppeb. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise

tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi

piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks. VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise

kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus

Eestist lahkumiseks. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt

arvesse isiku perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet.

PPA on otsuses õigesti leidnud, et olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise

keelu VSS § 171 (mittetagasisaatmise põhimõte) järgi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

16.06.2023 otsus asjas nr 3-21-838, p 18). Kaebaja ei ole toonud haldus- ega kohtumenetluses

esile selliseid asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise.

12. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa

Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema

perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41). Sissesõidukeelu

võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui

eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg

3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones

olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje

(vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus

nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et kaebaja pole siinsel juhul esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse

sissesõidukeelu lühendamiseks.

13. Seega on vaidluse all eelkõige küsimus, kas esinevad asjaolud, mis muudavad 3-aastase

sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjenduse 14 kohaselt tuleb

sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat

kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat; eelkõige tuleks arvesse võtta asjaolu, kui

3-22-2639

7(7)

asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud juba üle ühe tagasisaatmisotsuse või

väljasaatmiskorralduse või ta on sisenenud liikmesriigi territooriumile sisenemiskeelu ajal.

Eesti seadusandja on esimese etapi kaalumise juba teostanud ja leidnud, et vabatahtliku

lahkumisaja saanud välismaalasele ei ole proportsionaalne seada üle 3-aastast keeldu.

Vabatahtliku lahkumisaja määramine eeldab üldjuhul, et isikul pole kehtivat sissesõidukeeldu

ja ta pole varem Euroopa Liitu sisenemise ja siin viibimise eeskirju rikkunud (vrdl VSS § 72 lg-

s 2 loetletud alused lahkumisettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks). VSS § 74 lg-s 1 nimetatud

3-aastast tähtaega võib põhimõtteliselt lühendada nullini. Vaidlustatud sissesõidukeeld on

piisavalt põhjendatud ning halduskohus leidis õigesti, et see on antud kaalutlus- ja

hindamisvigadeta. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS

§ 74 lg 3 alusel.

14. Kaebaja hinnangul on riive intensiivne ja piirab tema liikumisvabadust. Kuigi tegemist on

liikumisvabadust piirava meetmega, ei ole riive ebaproportsionaalne. Riigil on suveräänne

õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest

tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist ning kohaldada talle

sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda riigisisestele tagasisaatmise

meetmetele

üleeuroopaline

mõju.

Sissesõidukeeld

kujutab

endast

Euroopa

Liidu

tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast kolmanda riigi

kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide territooriumile. Seega

on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju.

15. Vaidlus puudub, et kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka

teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kaebaja on kinnitanud, et tema sooviks on varjupaika

taotleda teistest Schengeni riikidest ning et ta soovib otsida uut elamist teises riigis (p-d 33 ja

37, dtl 98). Selliste käitumismustrite takistamiseks ongi loodud (taas)sisenemiskeeld. Seega

nõustub kolleegium halduskohtu järeldusega, et PPA otsus sisenemiskeelu kohaldamisel on

proportsionaalne ja põhjendatud.

16. Sissesõidukeelu kestuse vähendamist ei tingi ka see, et kaebaja ei ohusta Eesti julgeolekut.

Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus ning kaalutlused on iga juhtumi puhul

erinevad. Praeguses asjas pole kohus kaalutlusvigu tuvastanud. Sissesõidukeelu kehtestamine

on vastustaja pädevuses ning kohus ei saa PPA eest otsustada, kas ja kui pikaks ajaks

sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3). Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas

vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise

õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, p 18).

17. Eespool märgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

kannab oma menetluskulud seega ise. Vastustaja ei ole menetluskulude kohta taotlusi esitanud,

mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)