3-20-1437/87 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1437

Haldusasi

X (X) ja Y kaebus Tallinna Perekonnaseisusameti 17.

juuli 2020. a kirja õigusvastasuse tuvastamiseks,

kooselulepingu

andmete

rahvastikuregistrisse

kandmiseks kohustamiseks ning mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebajad – X (X) ja Y, esindaja Reimo Mets

Vastustajad –

Tallinna linn, esindaja KP

Justiitsministeerium, esindaja KK

Siseministeerium, esindaja PA

Menetluse alus ringkonnakohtus

X (X) ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu X (X) ja Y 5. juuni 2023. a avaldus kaebusest loobumiseks mittevaralise

kahju hüvitamise nõude osas ja lõpetada selles osas haldusasja nr 3-20-1437

menetlus.

2. Võtta kaebajate 20. märtsi 2023. a seisukoha lisa ja 23. mai 2023. a seisukoha lisa

haldusasja nr 3-20-1437 materjalide juurde.

3. Rahuldada X (X) ja Y apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2022. a otsus haldusasjas nr 3-20-1437

ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada X (X) ja Y kaebus.

5. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Perekonnaseisuameti 17. juuli 2020. a toiming

ja kohustada Tallinna linna kandma X (X) ja Y kooselulepingu nr XXX kohta

andmed rahvastikuregistrisse.

6. Tagastada X (X) ja Y poolt haldusasjas nr 3-20-1437 tasutud riigilõiv kummalegi

282,50 euro (kakssada kaheksakümmend kaks eurot 50 senti) ulatuses ning kanda

3-20-1437

2(9)

tagastatav riigilõiv kokku 565 eurot Law Office Mets & Co OÜ (registrikood

14737684) pangakontole nr EE122200221071743654 Swedbank AS-s.

7. Mõista Tallinna linnalt X (X) ja Y kasuks solidaarselt välja esimese ja teise astme

kohtus kantud menetluskulud 1870 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend) eurot.

8. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

nende endi kanda.

9. Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja kooselulepingu registreerimise

number tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. juulil 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (X) ja Y sõlmisid 17.10.2019 Tallinna notari Priidu Pärna juures kooselulepingu ning

esitasid

Tallinna Perekonnaseisuametile 16.07.2020 avalduse kanda kooseluleping

rahvastikuregistrisse. Tallinna Perekonnaseisuamet selgitas 17.07.2020 kirjas, et kuna

kooseluseaduse (KooS) rakendusakte ei ole vastu võetud, puudub kooselulepingu kohta

rahvastikuregistrisse kande tegemiseks õiguslik alus. Lepingute kohta andmete registrisse

kandmine või mittekandmine ei mõjuta samas nende kehtivust. Kolmandad isikud ei saa küll

kontrollida lepingu olemasolu riiklikust registrist, kuid saavad lepingulist suhet arvestada ning

selleks tuleb isikul esitada kooseluleping asjaomasele asutusele.

2. X (X) ja Y esitasid 03.08.2020 kaebuse, mis võeti menetlusse nõuetega tuvastada

Tallinna Perekonnaseisuameti 17.07.2020 kirja õigusvastasus ja mõista KooS-i rakendusaktide

vastu võtmata jätmisega neile tekitatud mittevaralise kahju eest Eesti Vabariigilt välja hüvitis

kohtu äranägemisel õiglases suuruses.

3. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus, et Tallinna linnal puudus õiguslik alus

kaebajate taotletud toimingu tegemiseks, sest perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 3

lg-s 4 nimetatud toimingute kohta saab Tallinna Perekonnaseisuamet anda rahvastikuregistrisse

3-20-1437

3(9)

üksnes selliseid andmeid, milleks talle on volitus antud. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 29

lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20.12.2018 määruse nr 129 „Rahvastikuregistri

turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“

§ 43 ei anna kohaliku omavalitsuse üksusele kooselulepingute rahvastikuregistrisse kandmise

õigust. Haldusorgan ei saa teha oma pädevust / volitusi ületavaid toiminguid. PKTS § 13 lg 2

kohaselt muudetakse perekonnaseisuandmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel on

registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. Määruse nr 129 § 13 sisaldab

ammendavat loetelu perekonnaseisuandmetest, mida saab rahvastikuregistrisse kanda. Tallinna

Perekonnaseisuametil ei ole õigust ega ka võimalust kanda rahvastikuregistrisse määruse nr 129

§-s 13 nimetamata perekonnaseisuandmeid. Kooselulepingu andmete registrisse kandmise

õigusliku aluse ja tehnilise lahenduse puudumist ei saa panna süüks Tallinna linnale. Tallinna

linn on pöördunud mh Siseministeeriumi poole, kes kinnitas, et kooselulepingu registrisse

kandmine ei kuulu perekonnaseisuameti pädevusse. Seetõttu ei ole Tallinna linn käitunud

õigusvastaselt, jättes kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse kandmata. Probleem tuleks

õigusselguse eesmärgil lahendada seadusandja tasandil.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Tallinna linn käitus kannet tegemata

jättes kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja oma pädevuse / volituste piires, mida ei saa Tallinna

linnale ette heita. Ka notaritel ei ole sarnaselt perekonnaseisuametnikega võimalik õigusliku

aluse ja tehnilise rakenduse puudumise tõttu teha rahvastikuregistrisse kandeid kooselulepingu

kohta. Kaebajad on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kooselulepingu

andmeid ei ole võimalik kanda rahvastikuregistrisse. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14

lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud ning kaebajatele ei saanud tekkida õigustloova akti

andmata jätmise tõttu mittevaralist kahju. Riigikohus ei ole senini tuvastatud, et KooS-i

rakendusaktide puudumine oleks põhiseadusvastane, ega kohustanud seadusandjat kõnealuseid

rakendusakte andma. Vaid asjaolust, et KooS-i rakendusaktid on vastu võtmata, ei saa tuletada

kaebajatele mittevaralise kahju tekkimist. Perekonnapõhiõiguse ja perekonnaelu puutumatuse

tähtsaimaks sisuks on perekonnaliikmete õigus ja võimalus olla üksteisega koos, sh luua ühine

kodu ja seal koos elada. Rahvastikuregistris kande tegemata jätmine ei mõjuta kaebajate

kooselulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimist, sh õigust elada perekonnaelu.

Samuti ei mõjuta kande puudumine kooselulepingu kehtivust. Riik tunnustab kooselulepingu

sõlminud isikute vahelist suhet rahvastikuregistri kandest olenemata. Kaebajatel on võimalik

tõendada kooselulepingu sõlmimist, esitades selle kinnituseks kooselulepingu. See võib küll

olla ebamugav, kuid see ei kujuta kaebajate perekonnapõhiõiguse ja perekonnaelu puutumatuse

riivet, mistõttu ei ole kaebajatele saanud tekkida mittevaralist kahju, mis tuleks rahas hüvitada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. X (X) ja Y paluvad 02.05.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 16.02.2023,

20.03.2023, 23.05.2023) tühistada halduskohtu otsus ning uue otsusega rahuldada kaebus ja

jätta menetluskulud vastustajate kanda. KooS on kehtinud juba aastaid, kuid selle rakendusaktid

on jätkuvalt puudu. Muu hulgas ei ole PKTS-s reguleeritud, kuidas tehakse kandeid

kooselulepingu sõlmimise ja lõpetamise kohta. Riigikohus märkis 07.06.2019 otsuses nr 3-16-

1191 (p 9.3), et kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata

jätmisega on rikutud tema õigusi, tuleb tal vaidlustada kohtus registrikande tegemisest

keeldumise otsus. Kaebajad ongi toiminud vastavalt neile suunistele. Halduskohus leidis

vääralt, et Tallinna linnal puudus PKTS § 3 lg 4 ja määruse nr 129 § 43 kohaselt õiguslik alus

taotletud toimingu tegemiseks. KooS § 3 lg 4 näeb ette, et kooselulepingu andmed kantakse

rahvastikuregistrisse PKTS-s sätestatud korras. Kuna kehtiva seadusega on juba otsustatud, et

kooselulepingu andmed tuleb kajastada rahvastikuregistris, siis on tegemist seaduses nimetatud

perekonnaseisuandmetega, mis tuleb rahvastikuregistrisse kanda. Asjaolu, et määramata on

3-20-1437

4(9)

sellise toimingu tegemise täpsem pädevus, menetlus ja vorm, ei muuda KooS § 3 lg-st 4

tulenevat kohustust olematuks.

Lünga ületamiseks on võimalik kohaldada analoogiat abielu sõlmimise kui kooselulepingu

sõlmimisega lähedase õigussuhtega. PKTS § 3 lg 2 järgi teeb perekonnaseisutoiminguid ja

kannab nende andmed rahvastikuregistrisse perekonnaseisuasutus. Notariaalselt tõestatud

kooseluleping sisaldab kõiki andmeid, mis on vajalikud abielukandega (PKTS § 42) analoogse

kande tegemiseks rahvastikuregistris. Kuna kohustus kooselulepingu andmed registrisse kanda

tuleneb seadusest, siis ei saa tekkida küsimust, kas kooselulepingu andmeid tuleks üldse kanda

rahvastikuregistrisse, ja tegemist ei saa olla kaalutlusotsusega. Seega oli Tallinna linna keelduv

toiming õigusvastane ning kande tegemata jätmine ei olnud vabandatav tehnilise võimekuse

puudumisega, sest sellisel juhul tulnuks kohaldada analoogiat. Kui kaebust ei ole võimalik

rahuldada puuduvate õigusaktide tõttu, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Samas on Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2022 otsuses nr 3-21-39 (jõustus 17.01.2023) ja

12.05.2023 otsuses nr 3-20-1612 leidnud, et analoogia on kohaldatav ning praktikas on kandeid

sõlmitud kooselulepingu või registreeritud kooselu lõppemise kohta ka praeguseks tehtud (nt

haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse alusel tehti kanne rahvastikuregistris 07.03.2023).

Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne ega loo isikutevahelisi õigussuhteid, vaid sellel

on üksnes tõenduslik tähendus (nt Riigikohtu 12.01.2022 määrus nr 2-19-1719, p 14). Sõlmitud

kooselulepingu kohta andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumisega on kaebajaid

diskrimineeritud nende seksuaalse sättumuse tõttu.

Kaebajatele on riigi tegevusetuse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleb hüvitada.

KooS jõustus 01.01.2016, kuid rakendusaktide puudumise tõttu ei ole sellest tulenevad õigused

reaalselt tagatud. Rakendusaktide puudumine mõjutab eelkõige seksuaalvähemusi, sest neil ei

ole Eestis võimalik sõlmida abielu.

5. Tallinna linn palub 27.05.2022 vastuses ja 13.06.2023 täiendavas seisukohas jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, jäädes varem esitatu juurde.

Tallinna linnal (perekonnaseisuametil) puudub õiguslik alus taotletud toimingu tegemiseks (st

kooselulepingu rahvastikuregistrisse kandmiseks). Sellise riikliku ülesande täitmiseks ei ole

kohalikule omavalitsusele antud seadusest tulenevat volitust ega nähtud ette rahastust. Tallinna

linnal ei ole võimalik kõrvaldada seadusandja soovimatust korraldada kooselupaaride staatuse

rahvastikuregistrisse kandmist. Tallinna linn saab kanda andmed kaebajate kooselulepingu

kohta rahvastikuregistrisse vaid siis, kui Siseministeerium (rahvastikuregistri vastutav töötleja)

on taganud selliste kannete tegemise võimalikkuse ehk teinud registris vajalikud arendustööd.

Siseministeeriumi hinnangul ei ole esinevat lünka võimalik ületada ka analoogia abil. Tehnilise

lahenduse ja õigusliku aluse puudumise tõttu ei ole Tallinna linnale etteheidetav, et ta ei ole

omaalgatuslikult hakanud täitma riiklikku ülesannet või arendama riiklikku registrit. Lisaks on

Siseministeerium kui järelevalveasutus üheselt leidnud, et muutmiskande tegemise eest ei saa

samaaegselt vastutada notar ja kohalik omavalitsus ning kohalikule omavalitsusele ei ole antud

volitusi kooselulepingutega seonduvalt. Siseministeerium on selgitanud 23.02.2023 vastuses

kohtunõudele haldusasjas nr 3-20-1612, et tehniline võimekus kooselulepingute andmete

rahvastikuregistrisse kandmiseks luuakse ainult notaritele ja mitte perekonnaseisuasutustele.

Samuti nähtub kaebajate esitatud tõendist, et haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse alusel

on kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse kandnud Siseministeerium. Samuti on teinud

Siseministeerium kande kooselu lõppemise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei lasu kande tegemise

kohustus Tallinna linnal, keda ei ole kaasatud ka kande tegemisse. Õiglaseks ei saa pidada, et

Tallinna linn on seotud kohustusega, mille täitmiseks temale üldse võimekust ei looda. Sellest

tulenevalt ei saa väidetava kahju tekkimine seonduda Tallinna linna tegevusega, vaid kahju

saab olla tekkinud üksnes seadusandja tegevusetusega. Riikliku ülesande täitmise eest saab

3-20-1437

5(9)

Tallinna linn vastutada ainult juhul ja ulatuses, milles see on seadusega antud tema pädevusse.

Eeltoodut tuleks arvestada ka menetluskulude väljamõistmisel.

6. Siseministeerium palub 31.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata, jäädes ka varem esitatud seisukohtade juurde. Taotletud kande

tegemiseks puudus õiguslik alus, sest KooS § 3 lg 4 viitab kande tegemisele PKTS-s sätestatud

korras ning kannete tegemise kord ja andmekoosseisud nähakse ette rakendusaktides (KooS §

26). Kõik perekonnaseisuandmed, mis rahvastikuregistrisse kantakse, peavad olema sätestatud

seaduses (PKTS § 2 lg 4). Üheski seaduses või seaduse alusel antud määruses ei ole senini

nimetatud uut perekonnaseisu „registreeritud kooselus“, „kooselus“ vms. Määruse nr 129 järgi

ei ole ükski andmeandja pädev andma rahvastikuregistrisse andmeid kooselulepingu sõlmimise

kohta. Registrisse andmeid kandval ametnikul ei ole võimalik luua ise uusi perekonnaseise (vt

RRS § 21 lg 1 p 10). Täitevvõim ei saa analoogia alusel luua ise uut õigust. KooS § 3 lg 4 on

nii üldine, et selle alusel ei ole võimalik teha rahvastikuregistri kandeid. Analoogia korras peaks

kooselulepingu sõlminud isikud märkima rahvastikuregistris abielus olevaks, mis ei ole õige ja

moonutaks isiku andmeid. Analoogia kohaldamine ohustaks ka õiguskindlust (RRS § 6 lg 1).

Rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine. Andmete kandmine

rahvastikuregistrisse toimub mh erinevatel viisidel: abielukanne saadetakse rahvastikuregistri

menetlustarkvarast (haldusmenetlus), kuid kooselukanne on kavas saata e-notari infosüsteemist

(tõestamistoiming). Abielu ja kooselu sõlmimisega luuakse põhijoontes sarnane perekondlik

liit, kuid abielu ja kooselu sõlmimise menetlused on oluliselt erinevad (vt PKTS § 3; KooS § 3

lg 1). Põhiseaduskonformse tõlgendamise loomulikuks piiriks on õigusselgus (nt Riigikohtu

16.05.2008 otsus nr 3-1-1-88-07, p 31). Kuna siinsel juhul ei ole võimalik kohaldada analoogiat,

siis on kooselulepingute rahvastikuregistrisse kandmist reguleerivate õigusnormide puudumise

näol tegemist põhiseadusvastase lüngaga. Eestis tehtava perekonnaseisutoimingu puhul kehtib

RRS § 29 lg 1 järgi üldine põhimõte, et toimingu viib lõpule (kande teeb rahvastikuregistrisse)

toimingu teostaja. Ka sel põhjusel ei ole õige kohustada kannet tegema perekonnaseisuametit.

Kaebajate nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud, sest kande tegemisest

keeldumine oli õiguspärane. Rahvastikuregistris kande puudumine ei mõjuta ka kooselulepingu

kehtivust ega sellest tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimist. Kooselu on enamat kui

rahvastikuregistri kanne ja kande puudumine ei muuda kooselu olematuks või ebaseaduslikuks.

7. Justiitsministeerium palub 02.06.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ning halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Rahvastikuregistri

kande tegemisel on võimalik kohaldada analoogiat ja taotletud kande on kohustatud tegema

Tallinna linn (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018 otsus nr 3-17-1269, p 15; Tallinna

Halduskohtu 22.11.2021 otsus nr 3-21-39). Kaebajate nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks ei

ole põhjendatud ja RVastS § 14 lg 1 eeldused ei ole täidetud, kuna rakendusaktide puudumine

ei takista kooseluseaduse alusel tekkinud õigussuhte rahvastikuregistrisse kandmist. Samuti ei

mõjuta kooselulepingu kohta kande tegemata jätmine kaebajate kooselulepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste realiseerimist, sest riik tunnustab kooselulepingu sõlminud isikute vahelist

suhet sellest sõltumata, kas selle kohta on kantud andmed rahvastikuregistrisse. Kaebajatel on

võimalik tõendada kooselulepingu sõlmimist ka muul viisil kui rahvastikuregistri kandega, nt

esitades selle kinnituseks kooselulepingu. Kooselulepingu sõlminud samasoolised partnerid ei

erine kuidagi vastassoost partneritest, kes on samuti sõlminud kooselulepingu.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.05.2023 määrusega kaebajate 16.02.2023 taotluse

kaebuse täiendamiseks nõudega kohustada Tallinna linna kandma kaebajate kooselulepingu

andmed rahvastikuregistrisse.

3-20-1437

6(9)

9. X (X) ja Y esitasid ringkonnakohtule 05.06.2023 avalduse, mille kohaselt kaebajad

loobuvad oma kaebusest (HKMS § 191 alusel) mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning

paluvad selles osas menetluse lõpetada ja riigilõivu tagastada.

10. Tallinna Ringkonnakohus luges 06.06.2023 määrusega kaebajate 05.06.2023 avalduse

esitatuks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas kaebusest loobumiseks ning kaebajad ei

ole sellele tõlgendusele ringkonnakohtu määratud tähtajaks (13.06.2023) vastuväiteid esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Menetluse osaline lõpetamine

11. HKMS § 153 lg 1 näeb ette, et kaebajal on õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta

tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kaebusest loobumise sätteid

kohaldatakse ka liitkaebusest mõne nõude väljajätmise korral, kui seda ei asendata uue nõudega

(vt HKMS § 49 lg 3 p 5 ja lg 4). HKMS § 152 lg 1 p 3 ja § 155 lg 4 kohaselt lõpetatakse

kaebusest loobumise vastuvõtmisel ühtlasi haldusasja menetlus. Kui kaebaja loobub kaebusest

apellatsiooniastmes, tühistab ringkonnakohus menetluse lõpetamisel lisaks halduskohtu otsuse

(HKMS § 155 lg 3). Kui kaebaja loobub apellatsiooniastmes kaebusest osaliselt, siis lõpetab

ringkonnakohus asja menetluse ning tühistab halduskohtu otsuse üksnes osas, mida kaebusest

loobumine puudutab. HKMS § 155 lg-st 6 tulenevalt on menetluse lõpetamisel HKMS §-s 43

sätestatud tagajärjed.

12. X (X) ja Y on esitanud ringkonnakohtule 05.06.2023 avalduse, millega soovivad

mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas oma kaebusest loobuda. Ringkonnakohus selgitas

kaebajatele kaebusest loobumise tagajärgi 06.06.2023 määruses. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kaebusest loobumise avaldus tuleb vastu võtta ning haldusasja menetlus HKMS

§ 152 lg 1 p 3 alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas lõpetada. Kaebajad

ei saa hiljem esitada halduskohtule uut kaebust kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata

jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses nende 16.07.2020 taotluse alusel

kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega (HKMS § 43 lg 1 p 2).

13. HKMS § 104 lg 6 p 2 sätestab, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 50 eurot, tagastatakse

pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebaja loobub kaebusest. Kumbki kaebaja on esimese astme

kohtus tasunud 03.08.2020 ja 24.09.2020 riigilõivu kokku 250 eurot ning apellatsiooniastmes

on mõlemad kaebajad 02.05.2022 tasunud riigilõivu 350 eurot. Kuivõrd tegemist on kaebusest

osalise loobumisega, siis tuleb kaebajatele tagastada pool riigilõivu summast, mida ei oleks neil

tulnud tasuda juhul, kui nad poleks esitanud nõuet, millest nad loobusid. HKMS § 104 lg 1 teise

lause kohaselt tasutakse kaebuses mitme nõude esitamisel riigilõivu, lähtudes nõudest, mille

esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Praegusel juhul oli suurima riigilõivuga nõudeks just

mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmise nõue, millelt tuli 03.08.2020 kaebuse

esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 3 kohaselt mõlemal kaebajal tasuda 250

eurot ja 02.05.2022 apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 60 lg 3 järgi 350 eurot.

Kui kaebuses oleks esitatud üksnes tuvastamis- ja kohustamisnõuded, tulnuks sellelt riigilõivu

tasuda 03.08.2020 seisuga 15 eurot ja 02.05.2022 seisuga 20 eurot (vt RLS § 60 lg-d 1 ja 7).

Kuna mõlemad kaebajad on tasunud kahes kohtuastmes riigilõivu kokku 600 eurot, kuid ilma

mittevaralise kahju hüvitamise nõudeta tulnuks kummalgi tasuda kokku 35 eurot, tuleb neile

HKMS § 104 lg 6 p 2 alusel tagastada pool riigilõivust, mis seondus üksnes kahjunõudega ehk

282,50 eurot [s.o (600 – 35) ÷ 2 = 282,50]. Kuna kaebajad ei ole eraldi märkinud, kuhu tuleks

tagastatav summa kanda, siis tagastab ringkonnakohus riigilõivu maksjale (HKMS § 104 lg 8).

3-20-1437

7(9)

Tagastamisele mittekuuluv osa mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seotud riigilõivust jääb

HKMS § 108 lg 7 alusel kaebajate endi kanda.

14. Kaebusest loobumise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 7). Kuivõrd

praegusel juhul on kaebusest loobutud osaliselt, siis jäävad HKMS § 108 lg 7 alusel kaebajate

endi kanda esimese ja teise kohtuastme menetluskulud osas, milles need on seotud mittevaralise

kahju hüvitamise nõudega. Esimese astme kohtus taotlesid kaebajad õigusabikulude hüvitamist

kokku 5864,98 eurot (koos käibemaksuga summa). Õigusabikulude kandmise kohustuse kohta

(HKMS § 109 lg 11) on esitatud õigusbüroo 19.11.2021 arve summas 5864,97 eurot (sh KM).

Kaebajate 25.01.2021, 10.11.2021 ja 19.11.2021 menetluskulude nimekirjade põhjal ei ole

võimalik eristada, milline osa menetluskuludest seondus kahju hüvitamise nõudega ja milline

osa teiste nõuetega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esindajakulud lugeda pooles ulatuses

seotuks kahjunõudega ja pooles ulatuses teiste nõuetega. Apellatsiooniastmes ei ole kaebajad

õigusabikulude väljamõistmist taotlenud ega selliste kulude kandmise kohustuse kohta andmeid

esitanud. Seega jäävad kaebajate esindajakulud esimese ja teise astme kohtus 2932,49 euro

ulatuses HKMS § 108 lg 7 alusel nende endi kanda. Kuna kahjunõude osas vastustajaks olev

Justiitsministeerium ei ole esitanud kohtutele andmeid menetluskulude kandmise kohta, siis

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

II

Apellatsioonkaebuse lahendamine

15. Kaebajad on taotlenud Tallinna Perekonnaseisuameti 17.07.2020 toimingu (sõlmitud

kooselulepingu kohta andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumine) õigusvastasuse

tuvastamist ning Tallinna linna kohustamist kandma kaebajate kooselulepingu andmed

rahvastikuregistrisse. Halduskohus nõustus Tallinna linna ja Siseministeeriumi seisukohaga, et

keeldumine oli õiguspärane, sest taotletud toimingu tegemiseks puuduvad nii õiguslik alus kui

ka tehniline lahendus ning perekonnaseisuasutusel ei ole õigust (sh analoogiat kasutades) kanda

rahvastikuregistrisse perekonnaseise, mida ei ole seaduses või seaduse alusel antud määruses

sätestatud (st haldusorganil puudub pädevus luua uusi perekonnaseise).

16. Kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmise võimalikkus on olnud vaidluse

all mitmetes varasemates haldusasjades. Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas seisukohtade

juurde, mida on väljendatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2022 otsuses nr 3-21-39 (jõustus

17.01.2023) ja 12.05.2023 otsuses nr 3-20-1612 (jõustus 13.06.2023). KooS § 3 lg 4 näeb ette,

et kooselulepingu andmed kantakse rahvastikuregistrisse PKTS-s sätestatud korras. KooS § 19

lg-st 2 tulenevalt toimub samas korras ka kooselulepingu lõpetamise kohta rahvastikuregistris

kande tegemine. Seega on seadusandja näinud ette, et kooselulepingu sõlmimist ja lõpetamist

tuleb käsitada perekonnasündmusena PKTS § 2 lg-te 1 ja 11 tähenduses (s.o perekonnaõigusliku

muudatusena) ning andmed kooselu registreerimise kohta tuleb kanda rahvastikuregistrisse

perekonnaseisu andmetena (RRS § 21 lg 1 p 10). Määrav ei ole, et kooseluleping sõlmitakse ja

lõpetatakse notariaalselt (KooS § 3 lg 1, § 19 lg 1), sest kehtiv õigus ei näe ette, et notar peaks

tegema kooselulepingu sõlmimise või lõpetamise kohta perekonnaseisukande ametiülesande

korras. Kaebajad on kooskõlas PKTS § 6 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1 ning KooS § 3 lg-ga 4 taotlenud

perekonnaseisukande tegemist Tallinna Perekonnaseisuametilt kui perekonnaseisuasutuselt

(PKTS § 3 lg 1, lg 2 p 2, lg 32 p 12 ja lg 4, § 13 lg-d 1 ja 2).

17. Kooselulepingu andmeid ei saa jätta rahvastikuregistrisse kandmata põhjendusega, et

PKTS-s ei ole reguleeritud, millised konkreetsed andmed tuleb rahvastikuregistrisse kanda.

Kehtivas õiguses sisalduva lünga ületamiseks saab kohaldada analoogiat PKTS § 42 lg-ga 4,

sest nii abielu kui ka kooselu registreerimine on perekonnasündmused ja tegemist on andmetega

3-20-1437

8(9)

perekonnaseisu kohta. PKTS § 42 lg-s 4 loetletud andmed, mis kantakse abielu registreerimisel

rahvastikuregistrisse, langevad olulises osas kokku andmetega, mis kavandati kooseluseaduse

rakendamise seaduse eelnõu § 41 p 13 (vt Riigikogu XIII koosseisu 114 SE) kohaselt kanda

rahvastikuregistrisse kooselulepingu sõlmimise korral. Samasugused andmed on loetletud ka

19.06.2023 vastu võetud „Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse“ eelnõu § 25 p-s 4 (vt Riigikogu XV koosseisu 207 SE). Seetõttu tuleb KooS

§ 3 lg-te 1 ja 4 ning PKTS § 42 lg 4 alusel kanda rahvastikuregistrisse järgmised andmed:

mõlema registreeritud elukaaslase isikunimi, isikukood ja elukoht; kooselulepingu sõlmimise

kuupäev, kellaaeg ja koht; kooselulepingu sõlmimise dokumendi number ja kooselulepingu

tõestanud notari nimi; kui kooselulepingu sõlminud isik oli varem abielus või sõlminud

kooselulepingu, siis lõppenud abielu või kooselulepingu lõppemise alus. Samuti tuleb

kooselulepingu sõlminud isikute kohta rahvastikuregistrisse kanda perekonnaseisu kandena

„registreeritud kooselu“. Eeltoodud kannete tegemiseks vajaliku tehnilise võimekuse peab

tagama Siseministeerium kui rahvastikuregistri vastutav töötleja (RRS § 3 lg 2, § 9 lg 1 ja lg 2

p 1). Selleks, et Tallinna linnal oleks võimalik kanda kaebajate 16.07.2020 taotluse alusel nende

kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse, lasub Siseministeeriumil kohustus luua tehniline

lahendus sellise kande tegemiseks.

18. Kaebajad on oma kooselu 17.10.2019 registreerinud, sõlmides notariaalselt tõestatud

vormis kooselulepingu. Kaebajad esitasid Tallinna Perekonnaseisuametile 16.07.2020 taotluse

enda perekonnaseisu andmete (registreeritud kooselus) rahvastikuregistrisse kandmiseks. Kuna

eespool märgitust lähtudes oli Tallinna linn õigusaktidest tulenevalt kohustatud taotletud kande

tegema, siis on kohustamisnõude rahuldamise eeldused täidetud (HKMS § 5 lg 1 p 2 ja lg 3;

RVastS § 6 lg-d 1 ja 3). Kuivõrd perekonnaseisuasutusel ei ole taotletud toimingu tegemisel

kaalutlusõigust, siis tuleb Tallinna linna kohustada kandma kaebajate taotletud kooselulepingu

andmed rahvastikuregistrisse (HKMS § 41 lg 3; RVastS § 6 lg-d 4 ja 5).

19. Kaebajad on esitanud ringkonnakohtule 20.03.2023 ja 23.05.2023 täiendavad tõendid,

millest nähtuvalt on haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse täitmiseks kantud 07.03.2023

rahvastikuregistrisse isiku perekonnaseisuna „reg. kooselus“ ja hiljem „reg. kooselu lõpetatud“.

Need tõendid kinnitavad, et kooselulepingu sõlmimise ja lõpetamise kohta rahvastikuregistrisse

andmete kandmine on tehniliselt teostatav. Tõendid on asjakohased ja kuna need on tekkinud

hiljem, siis ei olnud neile võimalik tugineda esimese astme kohtumenetluses. Ringkonnakohus

võtab viidatud tõendid haldusasja toimikusse (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 2 p 3). Asjaolu, et

reaalselt on kõnealused kanded rahvastikuregistris teinud Siseministeerium, ei anna alust

kohustada Siseministeeriumi kannet tegema. Kaebajad ei ole taotlenud kande tegemist

Siseministeeriumilt, vaid Tallinna linnalt, kes on õigusaktidest tulenevalt selleks ka kohustatud.

20. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta asjaolu,

et Riigikogu võttis 19.06.2023 vastu seaduse, millega muu hulgas nähakse KooS § 3 lg-s 4 ja

§ 1 lg-s 2 ette, et kooselulepingu sõlmimise ja lõpetamise andmed kannab rahvastikuregistrisse

notar, ning uutes KooS §-s 31 ja § 19 lg-s 3 sätestatakse ka asjaomaste kannete andmekoosseis.

Uue KooS § 27 lg 1 kohaselt kannab kooselulepingu tõestanud notar hiljemalt 01.01.2024 mh

rahvastikuregistrisse andmed 01.01.2016–31.12.2023 sõlmitud ja lõpetatud kooselulepingute

kohta, kuid see säte jõustub 01.10.2023 (vt muutmisseaduse § 83 lg 2). Kuni nimetatud ajani

tuleb vastavad kanded siiski teha perekonnaseisuasutusel (vt Riigikogu XV koosseisu 207 SE

seletuskiri, lk 49–50).

III

Kokkuvõte ja menetluskulud

3-20-1437

9(9)

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X (X) ja Y

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 31.03.2022 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab X (X) ja Y kaebuse ning tunnistab Tallinna

Perekonnaseisuameti 17.07.2020 toimingu õigusvastaseks ja kohustab Tallinna linna kandma

X (X) ja Y kooselulepingu nr XXX kohta andmed rahvastikuregistrisse.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud.

23. Kuna kaebus rahuldatakse, peavad kaebajate menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel

kandma vastustajad. Jättes kõrvale mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud

osa riigilõivust ja õigusabikulust, on X (X) ja Y esimese astme kohtus taotlenud menetluskulude

väljamõistmist kokku 2962,49 eurot (sh pool 5864,97 euro suurusest esindajakulust koos

käibemaksuga ning riigilõiv 2 × 15 eurot). Riigilõivukulu kandmine ning õigusabikulu

kandmise kohustus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud.

Apellatsiooniastmes on kaebajad tasunud menetlusse jäänud nõuetelt riigilõivu 2 × 20 eurot,

kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seega

on kaebajate arvesse minevad menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 3002,49

eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajate esindajakulu täies ulatuses väljamõistmine

põhjendatud. Kaebajatele on halduskohtus osutatud õigusteenust kokku 32 tundi ja 35 minutit

ning esindaja tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Tegemist ei ole keskmisest

keerukama haldusasjaga ja asjas olevate tõendite maht on väga väike. Samuti oli juba kaebuse

esitamise ajal olemas (sh esindajale teada – nt 24.09.2020 kaebuse tervikteksti p-d 2.4, 2.44,

3.70) kohtupraktika, milles on leitud, et kooselulepingu sõlmimise andmeid on võimalik kanda

rahvastikuregistrisse abielukande analoogia alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018

otsus nr 3-17-1269). Mitmed kaebajate menetlusdokumendid on väga mahukad, kuigi vaidluse

sisu seda ei eeldaks. Ringkonnakohus mõistab kaebajate esindajakulude katteks Tallinna linnalt

välja 1800 eurot, mis vastab esindaja 10 töötunnile koos käibemaksuga. Ülejäänud osas jäävad

esindajakulud HKMS § 109 lg 6 alusel kaebajate endi kanda. Lisaks tuleb kaebuse rahuldamise

tõttu mõista tervikuna välja riigilõiv kahes kohtuastmes kokku 70 eurot. Kaebajad on taotlenud

menetluskulude väljamõistmist solidaarselt. Menetluskulud tuleb mõista välja Tallinna linnalt,

kes oli kohustatud taotletud kande tegema.

24. Kuna kaebus rahuldatakse ning Tallinna linn ja Siseministeerium ei ole esimese ega teise

astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad vastustajate

võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

25. Kuna otsus kajastab kaebajate eraelulisi andmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada

kaebajate nimed ja kooselulepingu registreerimise number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)