2-22-9768/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

21 juunil 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-9768

Tsiviilasi

Fepower OÜ hagi Tulundusühistu Laeva Piim

(pankrotis) pankrotihaldur Kristo Teder ja Varmela

Investeeringute OÜ vastu nõude tunnustamiseks

Tulundusühistu

Laeva

Piim

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Fepower OÜ (registrikood 12325730, asukoht A.

H. Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn), lepinguline esindaja

vandeadvokaadi

abi

Sven

Lass

(Advokaadibüroo

INDELA, e- post: sven@indela.ee)

Kostja

I:

Tulundusühistu

Laeva

Piim

(pankrotis,

registrikood 10766683) pankrotihaldur Kristo Teder

(Maria Mägi Advokaadibüroo, e-post: kristo@mmab.ee)

Kostja II: Varmela Investeeringute OÜ (registrikood

16057976, asukoht Pargi tee 1, Ilmatsalu alevik, 61401

Tartu linn, e-post: M.@lpiim.ee)

Kohtuistung

31.01.2023

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja advokaat Sven Lass

Kostja I seaduslik esindaja pankrotihaldur Kristo Teder

Kostja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek

Leppik

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Jätta hageja Fepower OÜ hagi kostja I Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis)

pankrotihaldur Kristo Teder ja kostja II Varmela Investeeringute OÜ vastu nõude

tunnustamiseks Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotimenetluses, rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta tsiviilasja menetluskulu täies ulatuses hageja kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Kohtule 07.02.2022 esitatud hagiavalduse kohaselt nimetati Tulundusühistu Laeva Piim

ajutine haldur 03.12.2020. Harju Maakohus kuulutas 11.01.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-

16848 välja Tulundusühistu Laeva Piim pankroti. Harju Maakohtu 18.02.2022 määrusega

tsiviilasjas nr 2-20-16848 nimetati Tulundusühistu Laeva Piim pankrotihalduriks Kristo Teder.

Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 02.02.2021 nõudeavalduse, milles palus tunnustada

oma nõuet summas 109 939,30 eurot. Nõue on pandiga tagamata ehk PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel

on tegemist teise rahuldamisjärgu nõudega. Võlgniku pankrotimenetluses 02.06.2022 toimunud

nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostjad hageja nõudele vastuväited, kuna kostjate hinnangul

on hageja nõue aegunud. PankrS § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet,

selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või

pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on

vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui

nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele,

selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul,

arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Arvestades, et nõuete

kaitsmise koosolek toimus 02.06.2022, on hagi esitatud tähtaegselt. PankrS § 106 lg 4 sätestab,

et nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Kuivõrd

võlgniku pankroti kuulutas välja Harju Maakohus, esitab hageja nõude tunnustamise hagi PankrS

§ 106 lg 4 alusel Harju Maakohtule.

2. Tulundusühistu Laeva Piim (ostja) ja osaühingu M (müüja) vahel sõlmiti 15.12.2005 piima

ostu-müügileping nr 06001, mille kohaselt toimus toorpiima võõrandamine ostjale. Lepingu

alusel väljastas müüja 31.12.2016 ostjale arve nr 216299, maksetähtajaga 20.01.2017, summas

124 894,20 eurot. Ostja tasus arve 19.01.2017 osaliselt, summas 61 198,20 eurot, põhinõude

summa on 63 696 eurot (124 894,20 eurot - 61 198,20 eurot). Vastavalt piima ostu-müügilepingu

nr 06001 punktile 4.1 on müüjal õigus maksete tähtaegadest mitte kinnipidamisel nõuda viivist

0,05% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Võlausaldaja nõuab võlgnikult

viivist perioodi 21.01.2017-11.01.2021 eest, kokku summas 46 243,30 eurot (63 696 eurot *

0,05% päevas * 1452 viivitatud päeva, täpsem viivisearvutus hageja nõudeavalduse lisas 4).

Osaühing M loovutas 29.01.2021 oma nõudeõiguse Tulundusühistu Laeva Piim vastu nii põhi-

kui kõrvalnõuete osas täielikult Fepower OÜ-le ning Fepower OÜ on võlgnikku nõude

loovutusest teavitanud. Hagejal on võlgniku vastu 15.12.2005 piima ostu-müügilepingust nr

06001 tulenev nõue summas 109 939,30 eurot (63 696 eurot + 46 243,30 eurot). Tegemist on

pandiga tagamata nõudega ehk PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudega.

3. Võlgniku vastu esitatud nõude osas kuulub hageja hinnangul kohaldamisele TsÜS § 146 lg-s

4 toodud aegumistähtaeg, s.o 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kuna võlgniku

juhatuse liikmed on kohustust rikkunud tahtlikult. Tulundusühistu Laeva Piim juhatuse liikmed

M. M. ja A. M. korraldasid teadlikult ja planeeritult kogu võlgniku majandustegevuse üleviimise

uude äriühingusse ehk Tulundusühistusse P, jätkates seeläbi majandustegevust ilma

võlausaldajate nõueteta, sh sooviti tahtlikult vabaneda osaühingu M nõudest. M. M.i ja A. M.i

poolt algatatut jätkas nendega kooskõlastatult ja nende juhendamisel hilisem juhatuse liige Cavere

Õigusbüroo jurist K. L.. Võlgniku 12.04.2018 üldkoosoleku protokollis märgiti et „juhatuse

vahetamise eesmärk oleks jätta vanad vaidlused juristidele tegeleda, et mitte koormata asjatult

seniseid juhatuse liikmeid“. Ajal mil otsustati Tulundusühistu P asutamine ja toimus

austamislepingu (lisas 8) sõlmimine oli teada osaühing M ja ka paljude teiste võlausaldajate

nõuded Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) vastu. Tulundusühistu Laeva Piim juhatus soovis

tahtlikult vältida nende nõuete tasumist. Tulundusühistu Laeva Piim liikmed, nõukogu ja juhatus

lootsid tekkinud võlad ja kohtuvaidlused „jätta maha“ ning otsustasid teadlikult jätkata

Tulundusühistu Laeva Piim majandustegevust Tulundusühistu P alt „puhtalt lehelt“.

Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) viimane deklareeritud ja maksustatav käive oli 2017. aasta

kolmandas kvartalis, pärast seda võlgniku majandustegevus rauges. Tulundusühistu P registreeriti

käibemaksukohuslasena 15.06.2017, ehk 2017. aasta II kvartalis. Tulundusühistu P käive hakkas

tekkima samuti 2017. aasta teises ja kolmandas kvartalis, seega on toimunud Tulundusühistu

Laeva Piim (pankrotis) käibe vähenemine ja samaaegselt on toimunud omandaja Tulundusühistu

P käibe suurenemine samas mahus. Andmetest nähtub, et Tulundusühistu Laeva Piim

majandustegevuses tekkinud maksustatav käive oli suurusjärgus 7,2-7,7 miljonit eurot, mis 2017.

a III kvartalis „kanditi“ Tulundusühistusse P. Alates 2017. a neljandast kvartalist Tulundusühistul

Laeva Piim maksustatavat käivet ei esine.

4. Alternatiivselt, juhul kui kohus peaks leidma, et käesolevas asjas ei kuulu kohaldamisele TsÜS

§ 146 lg-s 4 toodud kümneaastane aegumistähtaeg, siis on hageja seisukohal, et ka TsÜS § 146

lg-s 1 toodud kolmeaastane aegumistähtaeg ei olnud 02.02.2021, mil hageja esitas haldurile

nõudeavalduse, veel saabunud. Võlgnik on osaühing M ees nõuet tunnistanud 2017. aastal 2.

veebruaril antud saldokinnitusega. Hagejale teadaolevalt on selliseid saldokinnitusi või muid

samalaadseid võla tunnistamisele suunatud dokumente esitatud võlgniku poolt osaühingule M ka

hiljem, mistõttu ei hakanud nõude aegumine kulgema 01.01.2018 nagu haldur võlausaldajate

02.06.2022 toimunud üldkoosoleku protokollis märkinud on, vaid ajaliselt oluliselt hiljem.

Hageja nõue võlgniku vastu ei ole aegunud ka TsÜS § 146 lg-1 alusel ning hageja poolt

pankrotimenetluses 02.02.2022 esitatud nõudeavaldus on esitatud enne kolmeaastase

aegumistähtaja saabumist.

Kostja I vastuväited

5. Kostja hagi ei tunnista. Hageja heidab võlgniku juhatuse liikmetele ette, et need on üleviinud

võlgniku majandustegevuse uude äriühingusse. Hageja väitel Tulundusühistu Laeva Piim juhatus

soovis tahtlikult vältida nende nõuete tasumist. Riigikohus on oma 8. detsembri 2021 otsuses asjas

nr 2-19-117829 välja toonud, et jääb oma senises praktikas avaldatud seisukoha juurde, et

ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole

aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Õigusteoorias

on veel välja toodud seoses TsÜS §-iga 146 lg 4, et kuigi sätte kohaldamine ei ole täielikult

välistatud ka rahaliste kohustuste (eelkõige tasu maksmise kohustuse) rikkumise puhul, peaks see

kõne alla tulema vaid erandlikul juhul, kui suudetakse tõendada, et nt ostja ei kavatsenudki

algusest peale asja eest maksta või laenu tagastada, kavatsedes kohe teist poolt n-ö tüssata.

Ainuüksi teadlik raha maksmata jätmine ei too kaasa veel tahtlikku rikkumist selle sätte järgi.

Tahtlikkust (pettuslikust) ei eeldata, seda peab tõendama nõude esitaja. Kostja 1 on seisukohal, et

väljatoodut arvesse võttes, on TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine erandlik. Kohaldamine on rahaliste

kohustuste rikkumise tõttu võimalik kostja 1 hinnangul eeltoodut arvesse võttes juhul, kui tahe

kohustus täitmata jätta oli olemas kohustuse tekkimise ajal. Sellist väidet ei ole hageja esitanud,

millest tulenevalt kostja 1 hinnangul TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine ei saa olla ka teoreetiliselt

võimalik ja seda sõltumata sellest, kas on tõendatud asjaolud, mille kohaselt on võlgnik oma

majandustegevuse üle viinud uude äriühingusse. Kostja 1 märgib ära, et hageja poolt esile toodu

järgi ei saa ka seda üheselt väita, kuid sellel puudub antud juhul ka tähendus TsÜS § 146 lg 4

kohaldamise aspektist.

6. Hageja nõue on aegunud lähtudes TsÜS § 146 lg-s 1 toodud kolmeaastasest aegumistähtajast.

Kostja 1 on seisukohal, et hageja nõue on aegunud lähtudes TsÜS § 146 lg-s 1 toodud

kolmeaastasest tähtajast. Tulenevalt 02.02.2017 antud saldokinnistusest hakkas aegumine

kulgema TsÜS § 147 lg 3 alusel 01.01.2018 ja seetõttu oli nõue aegunud alates 01.01.2021.

Hageja esitas oma nõude 02.02.2021, millest tulenevalt oli hageja nõue jõudnud selleks ajahetkes

aeguda. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Lg 2 kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava

osalises tasumises, intresside maksmisest, tagatise andmises või muus teos. Käesoleval juhul ei

ole hageja toonud esile selgeid asjaolusid, millest võiks nähtuda nõude tunnustamine. Hageja toob

välja üksnes paljasõnalised oletused, et saldokinnitusi või muid samalaadseid dokumente on OÜ

M (hageja õiguseelneja) esitatud ka pärast 02.02.2017. Õigusteoorias on TsÜS § 158 lg 2

sisustamise osas muuhulgas välja toodud, et aegumise katkemise aluseks on esmalt loomulikult

nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega (vt ka

RKTKo 3-2-1-21-06 p 15, 3-2-1-63-08 p 15), veksli või tšekiga. Veel on toodud välja, et piisav

ei ole avalduse tegemine, mis ei ole mõeldud võlausaldajale, nt kriminaalmenetluses või

maksumenetluses esitatud, samuti majandusaasta aruandes märgitu. Nõude tunnustamiseks ei ole

ka avaldus, milles üksnes lubatakse asjaga tegeleda. Ka saldoteatise saatmist ei peaks vähemalt

alati lugema nõude tunnustamiseks kommenteeritava paragrahvi tähenduses. Käesoleval juhul

soovib hageja tõendada seda, et võlgnik on nõuet pärast 02.02.2017 täiendavalt tunnistanud

tõenditega, mida tal endal olemas ei ole. Sealjuures ei oska hageja märkida, et millisel ajahetkel

sellised nõude tunnistamised aset leidsid ja millisest ajahetkest algas uuesti nõude aegumine.

TsÜS § 144 tulenevalt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest

tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on hageja nõue aegunud terves

ulatuses. Kostja 1 pankrotihaldurile ei ole teada, et tõendid, mille kogumist hageja taotleb,

eksisteeriksid. Hageja ei ole selgitanud, miks ei ole võimalik neid dokumente küsida tema

õiguseelnejalt OÜ-lt M.

Kostja II vastuväited

7. Hageja ei ole tõendanud tahtlikku rikkumist TsÜS § 146 lg 4 mõttes ega ole seega täitnud TsÜS

§ 146 lg 4 kohaldamiseks vajalikku tõendamiskoormist. Ükski hageja esile toodud asjaolu ei

tõenda, et võlgnikul oleks olnud osaühinguga M 15.12.2005 piima ostu-müügilepingu nr 06001

sõlmimisel või selle täitmise ajal pettuslik tahe, st eesmärk juba algusest peale kohustuse võtmisel

jätta viidatud lepingust tulenevad kohustused täitmata ja sellega hagejale kahju tekitada. Kostja

II rõhutab, et võla tasumata jätmine ei ole tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg 4 mõttes.

8. Ettevõtte ülemineku hindamisel on asjassepuutumatu hageja viide võlgniku 12.04.2018

üldkoosoleku protokolli p-le 5, milles otsustati vahetada juhatuse liikmeid. Hageja tugineb

tahtlikkuse sisustamisel väidetavale ettevõtte üleminekule tuginedes üldkoosoleku protokollis

toodud väitele, et „juhatuse vahetamise eesmärk oleks jätta vanad vaidlused juristide tegeleda, et

mitte koormata asjatult seniseid juhatuse liikmeid“. See lause ei kanna mõtet planeeritult ega

varjatult ettevõtte ülemineku teostamiseks, vaid uute juhatuse liikmete säästmist juba tõusetunud

vaidlustega. N-ö vanad vaidlused anti juristide kätte, et õigusvaidlustele spetsialiseerunud

professionaalid saaksid nendega tegeleda ja juhatuse liikmed saaksid tegeleda igapäevase

majandustegevusega, mis jääb nende pädevusse. Juhatuse liikmetelt ei saa oodata samasugust

pädevust tegeleda tsiviilvaidlustega nagu see on kvalifitseeritud advokaatidel. Vastupidi, see on

loomulik, et ühing kasutab vaidluste lahendamiseks õigusteenust. Seega ei tõenda võlgniku

12.04.2018 üldkoosoleku protokoll, millega otsustati uusi juhatuse liikmeid õigusvaidlustega

tegelemisest säästa, võlgniku tahtlust hageja nõude täitmata jätmisel. Niisamuti ei tõenda ettevõtte

üleminekut ega tahtlikku rikkumist võlgniku ja Tulundusühistu P käibenumbrite võrdlus. Asjaolu,

et võlgniku käive langes, ei saa mitte kuidagi tõendada, et võlgnikul oli osaühingu M ees võlgu

jäämisel pettuslik tahe jätta nõue täitmata. Tahtliku rikkumise välistab asjaolu, et võlgnik tasus

arve 19.01.2017 osaliselt ära, s.o peaaegu 50% ulatuses põhinõudest. Kui võlgnikul olnuks tahe

hagejat (esialgu osaühingut M) petta, siis vaevalt oleks kostja pärast arve saamist sellest poole ära

maksnud. Seega ei ole võlgnikul olnud kunagi pettuslikku tahet jätta hagejale nõue tasumata.

Hageja nõue on aegunud, mis välistab hageja nõude esitamise võlgniku pankrotimenetluses.

9. Harju Maakohtu 02.06.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-20-16848 on kohus jätnud hagejale

hääled määramata, kuna nõue on aegunud. Kohus märkis määruse p-s 8 järgnevat: „Kohus jätab

Fepowerile hääled määramata, nõustudes halduriga. Nõue on aegunud. Üldjuhul aegumise

küsimust häälte määramise raames lahendada ei saa, kuid käesoleval juhul pole võlausaldaja

esitanud midagi sellist, mis annaks põhjust kahelda nõude aegumises. Fepower nõustus, et

aegumist tuleb arvestada alates 01.01.2018.``

Kohtu põhjendused

10. Kohus, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt,

asub seisukohale, et nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi

kuulub rahuldamisele. 10.10.2022 määrusega jättis kohus rahuldamata kostja I taotluse kohustada

hagejat andma kostja I eeldatavate menetluskulude katteks tagatist 1690 eurot. 09.08.2022

määrusega võitis kohus hagi menetlusse.

12. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle

rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse

tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur,

on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või

pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle

rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates

päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3

kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist

võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva

paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud

tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

13. Seega, hageja nõude rahuldamise eeldusteks on, et hageja nõue võlgniku vastu oleks kehtiv

ja sissenõutav, samuti, et hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses oleks esitatud

tähtaegselt. Hagi on kohtusse esitatud tähtaegselt 04.07.2022.

14. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel

omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja §

436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas

esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 2

kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi,

TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ühelgi

tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.

15. Vaidlustamata asjaolud, millest maakohus saab asja lahendamisel lähtuda:

• 11.01.2021 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku Tulundusühistu

Laeva Piim pankroti;

• pankroti väljakuulutamise teade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 11.01.2021;

• hageja Fepower OÜ esitas 02.02.2021 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles

oma nõude tunnustamist summas 109 939.30 eurot;

• hageja Fepower OÜ nõue on pandiga tagamata;

• hageja nõuetele esitas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 02.06.2022 täies ulatuses

vastuväite kostja I pankrotihaldur ja kostja II Varmela Investeeringute OÜ;

• osaühing M loovutas 29.01.2021 oma nõudeõiguse võlgniku vastu hagejale;

• menetlusosalised ei vaidle nõude loovutamise üle (kohtuistung 00:10:12).

16. Kohus juhindub antud asjas VÕS § 76 lõikest 1, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule

või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas

täitmisega viivitamine.

17. Hageja leiab, et pankrotivõlgniku vastu esitatud nõude osas kuulub kohaldamisele TsÜS §

146 lg 4 toodud aegumistähtaeg, so 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kuna võlgniku

juhatuse liikmed on kohustust rikkunud tahtlikult. Kohus nõustub kostjatega, et TsÜS § 146 lg 4

kohaldamine on erandlik ja rahaliste kohustuste rikkumise tõttu võimalik juhul, kui tahe kohustus

täitmata jätta oli olemas kohustuse tekkimise ajal. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt enne kohustuse

tekkimist pidi olema tahe, et seda ei täideta. Tahtluse sisustamisel selle sätte kontekstis on

Riigikohus juhindunud VÕS § 104 lg-st 5, mille järgi tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine

võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel ning sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes väitest,

et võlgnik oma kohustust tahtlikult ei täitnud (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-15-09, p 14; 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Sellist asjaolu

ei ole esile toodud ega seda väidet ei ole hageja asja sisulise arutamise käigus tõendanud, millest

tulenevalt kohtu hinnangul TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine hagi aegumise tähtaja osas ei ole

võimalik.

18. Riigikohus on lahendi 2-29-119829 punktis 15 märkinud, et ``kolleegium jääb oma senises

praktikas avaldatud seisukoha juurde, et ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma

õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146

lg 4 kohaldamiseks piisav (vt nt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

09, p 11; 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37; 25. märtsi 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 20; 22. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081/178,

p 21). `` Kohus nõustub kostjatega, et võlgniku 12.04.2018 üldkoosoleku protokoll, millega

otsustati uusi juhatuse liikmeid õigusvaidlustega tegelemisest säästa, ei tõenda võlgniku tahtlust

hageja nõude täitmata jätmisel. Tahtlikku rikkumist ei tõenda ka võlgniku ja Tulundusühistu P

käibenumbrite võrdlus. Nimetatust nähtuvalt võlgniku käive küll langes, kuid ei saa kinnitada, et

võlgnikul oli osaühingu M ees võlgu jäämisel tahtlik mittetasumine ehk rikkumine, mille välistab

asjaolu, et võlgnik tasus arve 19.01.2017 osaliselt ära, s.o peaaegu 50% ulatuses põhinõudest.

19. Hageja leiab, et tema nõude aegumine ei hakanud kulgema 01.01.2018 nagu pankrotihaldur

on selle välja toonud 02.06.2022 toimunud võlausaldajate üldkoosoleku protokollis. Kohus

nõustub kostjatega, et hageja nõue on aegunud. Lähtudes TsÜS § 146 lg-s 1 toodud

kolmeaastasest tähtajast ja tulenevalt 02.02.2017 antud saldokinnistusest seisuga 21.12.2016

summas 185 507,67 eurot, hakkas aegumine kulgema TsÜS § 147 lg 3 alusel 01.01.2018 ja

seetõttu on nõue aegunud alates 01.01.2021. Kohtu korraldaval istungil 31.01.2023 on

pankrotihaldur kinnitanud, et saldokinnitusi tema valduses ei ole (00:20:06), hagejale määras

kohus tähtaja esitada saldokinnitused, millest oli teadlik hageja õiguseellane M, hiljemalt

27.02.2023 (01:01:26). 30.03.2023 teavitas hageja lepinguline esindaja, et tõendeid ei soovi

rohkem esitada ja palus jätkata kirjalikus menetluses. Kohus jätkas poolte nõusolekul TsMS §

403 kohaselt kirjalikus menetluses.

20. Harju Maakohtu 02.06.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-20-16848 on kohus jätnud hagejale

hääled võlausaldajate 02.06.2022 koosolekul määramata, kuna nõue on aegunud. Kohus on mh

määruse punktis tuvastanud: ``Kohus jätab Fepower OÜ-le hääled määramata, nõustudes

halduriga. Nõue on aegunud. Üldjuhul aegumise küsimust häälte määramise raames lahendada ei

saa, kuid käesoleval juhul pole võlausaldaja esitanud midagi sellist, mis annaks põhjust kahelda

nõude aegumises. Fepower OÜ nõustus, et aegumist tuleb arvestada alates 01.01.2018 ja palus

jätkata kirjalikus menetluses. Pankrot kuulutati välja 11.01.2021 teise võlausaldaja avalduse

alusel ja Fepower OÜ esitas pankrotimenetluses oma nõude 02.02.2021. Aegumist ei saa

mõjutada enne aegumistähtaja kulgemise algust 2017 võlgnikuga nõude üle peetud

läbirääkimised. Aegumist ei katkestanud võlgniku vanne – tegemist ei ole nõude tunnustamisega

TsÜS § 158 tähenduses.`` TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine

selliselt, et põhjenduste õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks

kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid,

mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis,

muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja ei ole esile toodud

hagi aegumise arvestamise aega alates 01.01.2018 vastupidiselt tõendanud. Hageja seisukoht

nõude aegumise kulgemise aja osas on olnud pigem vastuoluline.

21. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta hageja Fepower OÜ hagi kostja I Tulundusühistu Laeva

Piim (pankrotis) pankrotihalduri ja Varmela Investeeringute OÜ vastu nõude tunnustamiseks

Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotimenetluses, rahuldamata.

Menetluskulud

22. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad tsiviilasja menetluskulud hageja kanda.

23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on

menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

24. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liili Lauri

kohtunik