2-23-105235/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Asja menetlev kohtunik

Hele Kaldma

Määruse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2023, Tartu

Tsiviilasi nr

2-23-105235

Tsiviilasi

O. I. O. hagi D. M. vastu võla väljamõistmiseks

Menetlustoiming

hagi menetlusse võtmisest keeldumine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja O. I. O. (rk XXX),

lepinguline esindaja A. V. (e-post XXX)

Kostja D. M. (ik XXX, tegelik elu- ja viibimiskoht XXX,

e-post XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta O. I. O. hagi D. M. vastu võla väljamõistmiseks menetlusse võtmata.

2. Jätta menetluskulud O. I. O. kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Käesolev määrus toimetada kätte hageja esindajale.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult Tartu Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. O. I. O. (hageja) esitas 2. veebruaril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse D. M. (kostja) vastu 960 euro 86 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Kohtunikuabi

lõpetas 27. aprilli 2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus jättis 8. mai 2023 määrusega hagi käiguta ja andis hagejale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, s.o nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks, sh kohtualluvuse põhjendamiseks,

ning täiendava riigilõivu tasumiseks. Hageja esitas 24. mail 2023 hagiavalduse. Kohus jättis 29.

mail 2023 hagiavalduse uuesti käiguta ja andis hagejale tähtaja kohtualluvuse põhjendamiseks.

Hageja selgitas, et esitab hagi kostja viimase teadaoleva elukoha järgi. Alternatiivselt esitab

hageja hagi pooltevahelisest kokkuleppest tulenevalt Harju Maakohtule.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

Kohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt, kas

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel

kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 2

alusel hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012,

kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades

(edaspidi: määrus nr 1215/2012) art 17 lg 1 p c näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid,

mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil,

määratakse kohtualluvus kindlaks määruse neljanda jao alusel, kui tegemist on:

• järelmaksuga kaupade müügilepinguga,

• osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti

kaupade müügi rahastamiseks, või

• muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise

elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes

vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka

nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu XXX ja kostja vahel 3. aprillil 2022

sõlmitud krediidikontolepingust viitenumbriga 7107824221 (edaspidi: „leping“). Kostja

kasutas krediiti kaupade ostmiseks XXX-lt summas 696 eurot 67 senti, mille kohustus

tagastama XXX igakuiste osamaksetena 35 kuu jooksul, intressimääraga 41,12% aastas ja

viivisemääraga 24,15% aastas (0,0671% päevas).

Eelnevast tulenevalt sõlmis kostja lepingu tarbijana oma majandustegevusest või kutsealast

sõltumatul eesmärgil ning tsiviilasja kohtualluvus tuleb määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1

punkti b järgi seega määrata määruse nr 1215/2012 II peatüki neljanda jao alusel.

Teine lepingupool võib määruse nr 1215/2012 art 18 lg 2 kohaselt algatada menetluse tarbija

vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Sellest sättest võib

kõrvale kalduda määruse nr 1215/2012 art 19 kohaselt üksnes kokkuleppe alusel:

1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket,

2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või

3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli

kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks

pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus

asjaomase liikmesriigi õigusega.

Hageja tugineb kostja viimasele teadaolevale elukohale, kuid alternatiivselt viitab

kohtualluvuse kokkuleppele. Poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punkti 10.3 kohaselt

lahendatakse kokkuleppe mittesaavutamise korral vaidlus Eesti Vabariigi kohtutes, esimese

astme kohus on Harju Maakohus, kui imperatiivsest kohtualluvuse regulatsioonist ei tulene

teisiti.

Eelnevast tulenevalt ei olnud kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud pärast vaidluse teket ning

menetluse algatajaks ei ole tarbija, seega tuleb kontrollida, kas määruse nr 1215/2012 art 18

lg-st 2 annab õiguse kõrvale kalduda art 19 punkt 3 ehk kas sõlmitud kokkulepe ei ole vastuolus

asjaomase liikmesriigi ehk Eesti õigusega.

TsMS § 69 lg 1 näeb ette, et kohtualluvus on isiku õigus ja kohustus kasutada oma

menetlusõigusi kindlas kohtus. Kohtualluvus on üldine, valikuline või erandlik. Erandliku

kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda

(TsMS § 69 lg 4).

TsMS § 104 sätestab olukorrad, mille puhul võib kohus kohtuasja läbi vaadata poolte vahel

sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe järgi. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine ühtegi TsMS

§-s 104 sätestatud olukorda, mille puhul võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata

vastavalt poolte kokkuleppele. Seetõttu tuleb lugeda, et sõlmitud kokkulepe on vastuolus eesti

õigusega ning ei esine määruse nr 1215/2012 art-s 19 sätestatud erandit sama määruse art 18

lg-s 2 sätestatust.

Eelnevast tulenevalt tuleb tuvastada, kus on tarbija alaline elukoht. Tuvastamaks, kas poole

alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab

kohus määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 järgi enda siseriiklikku materiaalõigust. Kui poole

alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus

teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis

(määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2).

Hagiavalduse, rahvastikuregistri ja e-maksuameti andmetel on kostja elukoht Mõisavahe tn 64

3, Tartu. Maksekäsu kiirmenetluses tagastati menetlusdokumendid sellelt aadressilt hoiutähtaja

möödumisel. Kohtutäituri XXX 25. novembri 2022. a aruandest selgub, et varasemas

menetluses ei õnnestunud toimetada kostjale dokumente kätte aadressil XXX, kuna kostja ei

ela seal. Korteri XXX omanik on 11. jaanuaril 2023 kinnitanud, et kostja elas seal paar nädalat,

kuid enam ei ela. Rahvastikuregistri andmetel elab aadressil XXX 12 täiskasvanut enamasti

lätipäraste nimedega isikut. Hagiavaldusele lisatud lepingu järgi on kostja aadress XXX. Kohtul

ei õnnestunud leida Tallinnast aadressi XXX. Rahvastikuregistri andmetel on kostja Lätis

sündinud ja Läti kodanik, kostja emakeel on läti keel. E-maksuameti andmetel ei ole kostja

kunagi saanud Eesti Vabariigis maksustatavat tulu.

Arvestades kostja seotust Läti riigiga ning kostjaga seotud Eesti aadresside kohta ülal

kirjeldatud teavet, on kohtu hinnangul alust arvata, et kostja elab Lätis. Kohus palus hagejal

esitada väljavõte Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete kohta

või Läti rahvastikuregistri kinnitus, et hagejale ei väljastata Läti rahvastikuregistrist kostja

elukoha ja muude sidevahendite andmeid. Hageja ei esitanud kohtule andmeid, millest saaks

järeldada, et kostjal ei olnud hagi esitamise aja seisuga Lätis elukohta. Hageja ei esitanud

kohtule ka kinnitust, mille kohaselt talle ei väljastata Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja

muude sidevahendite andmeid. Kohtute infosüsteemist nähtub, et menetluses sama kostja vastu

(tsiviilasi nr XXX) on 20. juulil 2021 kontrollitud Läti rahvastikuregistris olevaid andmeid

kostja elukoha kohta ning teada saadud, et kostja elukohaks on märgitud XXX.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1

tähenduses Eesti Vabariigis elukoht. Läti tsiviilkoodeksi (Civillikums) § 7 lg 1 järgi on isiku

elukoht koht, kus isik vabatahtlikult viibib otsese või kaudse sooviga seal alaliselt elada või

tegutseda. Kohtul on alust arvata, et kostja kasutas Eesti elukohta ajutiselt, on sellest loobunud

ja naasnud Lätti.

Arvestades, et pooled ei ole sõlminud kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks

ning kostja elukoht on Läti Vabariigis, on Läti kohtud määruse (EL) nr 1215/2012 art 18 lg 2

alusel pädevad käesolevat tsiviilasja lahendama. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb see jätta

TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata.

4. Kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle, jäävad menetluskulud

TsMS § 168 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulude puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik