5-23-25/15 · Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

R I I G I K O H U S PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-23-25 Otsuse kuupäev 20. juuni 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Hannes Kiris, Ants Kull, Heiki Loot ja Nele Parrest Kohtuasi Politsei ja piirivalve seaduse § 114 lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasuse kontroll Menetluse alus Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2023. a otsus asjas nr 3-22-109 Menetlusosalised Riigikogu Õiguskantsler Justiitsminister Sotsiaalkaitseminister Siseminister Sotsiaalkindlustusamet XX Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata. 2. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärkidega XX.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. XX (kaebaja) esitas 26. novembril 2021 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse väljateenitud aastate pensioni määramiseks politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 114 lõike 3 alusel. Kaebaja oli saanud politseiteenistuses olles 50-aastaseks ja tema politseiteenistuse staaž oli Politseija Piirivalveameti (PPA) kinnitusel avalduse esitamise aja seisuga 37 aastat 4 kuud ja 27 päeva. 2. SKA jättis 15. detsembri 2021. a otsusega nr E05069-1 (otsus) kaebaja väljateenitud aastate pensioni määramise avalduse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt. Kaebaja taotles väljateenitud aastate pensioni politseiametnikuna, kes oli teenistuses piirivalveametnikuna 1. juulil 2007 jõustunud piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) alusel. PPVS § 114 lõike 3 alusel tekib 50- aastaselt õigus pensionile politseiametnikul, kui ta oli PPVS-i jõustumisel (s.o 1. jaanuaril 2010) PVTS-i alusel piirivalveteenistuses, vahetult PPVS-i jõustumisel nimetati ametikohale politseiametnikuna ja 2007. a 1. juuliks oli tal vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Kaebaja täitis kaks esimest tingimust, kuid täitmata oli kolmas tingimus: 1. juuli 2007 seisuga ei olnud kaebaja piirivalveteenistuses ja sellest tulenevalt ei olnud tal ka seisuga 1. juuli 2007 piirivalveteenistuse staaži. Kaebaja asus piirivalveteenistusse 1. augustil 2008 ning sellest ajast arvestatakse tema piirivalveteenistuse staaži. Enne piirivalveteenistusse asumist oli kaebaja politseiteenistuses 1. septembrist 1990 kuni 15. veebruarini 1991 ja 1. märtsist 1991 kuni 14. oktoobrini 2007. PVTS § 42 lõike 2 järgi on need politseiteenistuse perioodid arvestatud siiski

5-23-25

2(11) piirivalveteenistuse staaži hulka, kuna järgnes teenistus piirivalveametniku ametikohal. Kokkuvõttes ei ole kaebaja osas kohaldatav PPVS § 114 lõige 3. Tema suhtes tuleb kohaldada PPVS § 114 lõiget 1, mille kohaselt tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt. 3. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata avaldus uuesti läbi. 4. Tallinna Halduskohus jättis 26. mai 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja oli politseiametnik 1. märtsist 1991 kuni 14. oktoobrini 2007 ja piirivalveametnik 1. augustist 2008 kuni 31. detsembrini 2009. Kaebaja oli alates 1. jaanuarist 2010 taas politseiametnik ning ametis ka pensioniavalduse esitamise ajal. Kaebaja puhul on seega täitmata PPVS § 114 lõike 3 punktis 3 sätestatud eeldus, kuna tal ei olnud 1. juuli 2007 seisuga piirivalveteenistuse staaži. PVTS § 86 lõikes 1 sätestatud eelduste täidetuse korral tekkis piirivalveametnikul 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. Kaebajal ei olnud PVTS-i kehtivuse ajal PVTS § 86 lõike 1 alusel pensioniõiguse tekkimise eeldused täidetud. Asjaolust, et PVTS-i alusel väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkimisel loeti politseiteenistuse staaž piirivalveteenistuse staaži hulka, ei järeldu, et kaebajal on õigus saada PPVS § 114 lõike 3 alusel väljateenitud aastate pensioni. PPVS § 114 lõike 3 punkt 3 on põhiseaduspärane säte. Kaebaja viidatud gruppe ei ole meelevaldselt erinevalt koheldud. Diskrimineeriv pole see, et seadusandja eelistas ühe riigiorgani ametnikke teise riigiorgani ametnikele. Riigikogul on ametipensionide määramisel avar otsustusruum. Soodustuse kehtestamisel on paratamatu, et selle kehtivusaja algus on erinev. Õiguspärase ootuse põhimõtet pole rikutud, kuna kaebajale ei tekitatud 1. juuli 2007 seisuga ootust saada pensionile 50-aastaselt. Sellel ajal oli kaebaja politseiteenistuses, mitte piirivalveteenistuses. 5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. märtsi 2023. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu ja Sotsiaalkindlustusameti otsused ning kohustas Sotsiaalkindlustusametit kaebaja avaldust uuesti läbi vaatama. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis otsuse tegemisel kohaldamata PPVS § 114 lõike 3 punkti 3 osas, milles see ei võimaldanud politseiteenistuses oleval inimesel minna väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt olukorras, kus politseiametnik oli politseiteenistuse seaduse (PolTS) alusel 1. juuliks 2007 omandanud vähemalt 20 aastat politseiteenistuse staaži, ta asus pärast 1. juulit 2007, kuid enne 1. jaanuari 2010 piirivalveteenistusse ning jätkas pärast Politseiameti ja Piirivalveameti ühendamist alates 1. jaanuarist 2010 kuni 50-aastaseks saamiseni politseiametnikuna politseiteenistuses.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. PPVS § 114 lõige 3 välistab kaebajale väljateenitud aastate pensioni määramise. Selle sätte põhiseaduspärasusest sõltub, kas kaebajal on õigus väljateenitud aastate pensionile piirvanuse 50 aastat täitumisel ja kas vastustaja oli kohustatud kaebaja taotluse rahuldama. 7. Kaebajal pole veel tekkinud varalist õigust politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, kuna seaduses sätestatud kõik tingimused ametipensioni saamiseks pole täidetud. Seega pole põhjendatud lugeda politseiametniku väljateenitud aastate pensioni seaduse alusel tekkinud varaliseks õiguseks, mille kaitse tuleks lugeda hõlmatuks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. 8. Samuti pole rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja lahkus politseiteenistusest piirivalveteenistusse 1. augustil 2008. Sellel ajal kehtis PVTS § 50 lõige 1, mille kohaselt oli väljateenitud aastate pensioni piirvanus 55 aastat. Seadusandja pole kaebajale lubanud, et kui ta lahkub politseiteenistusest enne seda, kui tal täitub piirvanus 50 aastat, säilib tal õigus ka teises teenistuses minna väljateenitud aastate pensionile 50 aasta vanuselt varem kehtinud normide alusel. 9. Kaebaja kuulub gruppi (esimene grupp), kes: 1) asus politseiteenistusse ajal, millal kehtis norm, mille kohaselt oli isikul õigus nõutud staaži täitumisel minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile; 2) oli olnud PolTS-i alusel politseiteenistuses vähemalt 20 aastat;

5-23-25

3(11) 3) pärast PVTS-i 1. juulil 2007 jõustunud muudatust (s.o piirvanuse tõstmist 50 aastalt 55 aastani) asus PVTS-i alusel piirivalveteenistusse ning 4) pärast PPVS-i jõustumist jätkas PPVS-i alusel politseiteenistuses. 10. Võrdlusgruppi (teine grupp) kuuluvad isikud, kes: 1) asusid piirivalveteenistusse enne 1. juulit 2007; 2) olid 1. juuliks 2007 täitnud 20-aastase piirivalveteenistuse staaži ning 3) jätkasid pärast ametite liitmist ehk 1. jaanuari 2010 politseiteenistuses. 11. Esimest ja teist gruppi ühendab asjaolu, et mõlemale grupile oli seadusandaja võimaldanud teenistusse asumisel minna väljateenitud aastate pensionile piirvanuse 50 aastat täitumisel, kui nad olid omandanud teenistusstaaži 20 aastat. Gruppe ühendab ka asjaolu, et nad olid 1. juuliks 2007 omandanud staaži 20 aastat. Samuti ühendab gruppe see, et nad olid piirvanuse 50 aastat täitumisel politseiteenistuses. Gruppe eristavaks asjaoluks on see, et esimene grupp asus piirivalveteenistusse pärast 1. juulit 2007. Esimest gruppi on seega võimalik teise grupiga võrrelda. 12. Seadusandja säilitas teisele grupile pärast ametite liitmist õiguse väljateenitud aastate pensionile jätkuvalt 50-aastaselt. Kuigi võrdlusgrupp oli 20 aastat staaži omandanud piirivalveteenistuses, võisid nad piirvanuse omandada ka politseiteenistuses. Seega ei pidanud seadusandja piirivalveja politseiteenistuse töö iseloomu – riigi sisemise julgeoleku tagamist – sedavõrd erinevaks, välistamaks ametite liitmisel staažide ühtlustamine ja piirvanuse 50 aastat täitmine teises teenistuses. Pärast ametite liitmist, kui piirivalveteenistusest sai politseiteenistus, lubati endistel piirivalveteenistujatel piirvanus 50 aastat omandada politseiteenistuses. Seadusandja ei võimaldanud aga esimesele grupile omandada piirvanust 50 aastat politseiteenistuses, kuigi isik oli politseiteenistuse esimesel perioodil täitnud 20 aasta staažinõude ja pärast ametite liitmist oli edaspidi tegemist politseiteenistusega. Kuna esimesel grupil pole õigust piirvanust 50 aastat täita PPVS-i kehtivuse ajal, koheldakse esimest gruppi teisest grupist ebasoodsamalt. Seega on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega. 13. Seaduseelnõude seletuskirjadest pole välja loetav, miks esimesele grupile ei loodud teise grupiga sarnast õigust. Esimene grupp võis jääda seadusandja tähelepanu alt välja juhuslikult, sest sellesse kuuluvate isikute arv ei pruugi olla suur. 14. Esimese grupi halvemat kohtlemist ei saa õigustada sellega, et otsustati kaitsta teise grupi õiguspärast ootust minna väljateenitud aastate pensionile pärast ametite liitmist piirvanuse saabumisel politseiteenistuses. Selle argumendiga saab õigustada seda, miks tuli teisele grupile säilitada PPVS-i jõustumisel omaaegne õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. Nii politseiametnikud kui ka piirivalveametnikud täitsid sisemise rahu ja julgeoleku tagamise ülesandeid ja ei erine üksteisest sisuliselt. 15. Eelduslikult ei ole tegemist riigile suure kuluga, kui kaebaja grupil on õigus minna väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. SKA-le teadaolevalt pole tegemist tavapäraste juhtumitega. Riigi raha sääst ei saa olla seega eelduslikult väga ulatuslik. 16. Küsimus, kas esimene võrdlusgrupp saab pikaaegse teenistuse korral minna väljateenitud aastate pensionile viis aastat varem, ei ole väheoluline. Kaebaja oli politseiteenistuse 20-aastase staaži välja teeninud enne piirivalveteenistusse asumist. Kaebaja politseiteenistus jääb ajajärku, kui politseitöö oli riigis toimunud suurtest muutustest tingitud sündmuste tõttu eelduslikult raske ning tasu selle eest väike. Selle kompensatsiooniks võis olla väljateenitud aastate pension. 17. Arvestades riive intensiivsust ja riigi raha säästliku kasutamise eesmärgi saavutamise ulatust, ei esine esimese grupi erinevaks kohtlemiseks mõistlikku põhjust. Kaebaja võrdsuspõhiõigust on ebaproportsionaalselt riivatud.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu 18. Riigikogu nimel arvamust avaldanud õiguskomisjon on seisukohal, et PPVS § 114 lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega kooskõlas. Sätte eesmärk on tagada piirivalveametniku ametipensioni säilimine nendele isikutele, kes olid juba enne 1. juulit 2007 kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) alusel

5-23-25

4(11) teenistuses. Õiguspärase ootuse alusel tagab PPVS § 114 lõige 3 neile isikutele õiguse 50-aastaselt (55 aasta asemel) väljateenitud aastate pensionile juhul, kui kõik § 114 lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud. Kaebaja nende isikute hulka ei kuulu. Seadusandja ei ole soovinud luua uusi gruppe, kellele laieneb väljateenitud aastate pension PPVS § 114 lõike 3 alusel 50-aastaselt. Sellele vastupidiselt on Riigikogu kaotanud ametipensionid politseiteenistusse alates 2020. aasta 1. jaanuarist astuvatele isikutele. Õiguskantsler 19. Õiguskantsler on seisukohal, et PPVS § 114 lõike 3 punkt 3 ja PPVS § 117 lõike 1 punkt 1 on vaidluse all olevas osas vastuolus PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Ainus takistus, miks kohtuasja algatanud inimesele ei määrata 50-aastaselt pensioni, seisneb selles, et ta ei olnud 1. juuli 2007 seisuga piirivalveteenistuses ega asunud 1. jaanuari 2010 seisuga PPA-s politseiametnikuna teenistusse vahetult politseiteenistusest, vaid piirivalveteenistusest. 20. Arvestades, et kaebaja õigus võrdsele kohtlemisele tugineb muu hulgas sellele, et pensioniõigused on säilitatud kõikidele kuni 31. detsembrini (k.a) 2009 politseiteenistuses olnud inimestele, kes jätkasid 1. jaanuari 2010 seisuga teenistust PPA-s politseiametnikena, võib asjassepuutuvaks pidada ka PPVS § 117 lõike 1 punkti 1. See säte takistab kohtuasja algatanud inimesel saada pensioni 50-aastaselt, kuna ta oli vahetult enne piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist ja PPA-sse asumist olnud piirivalveteenistuses, mitte aga politseiteenistuses. 21. PPVS § 114 lõike 3 eesmärk on õiguspärase ootuse austamine nende inimeste suhtes, kellel on vähemalt 20 aastat piirivalveteenistuse staaži ning kellel oli õigus 50-aastaselt pensioni saada juba PVTS § 86 lõike 1 alusel. Need on inimesed, kelle pensioniõigusi reguleeris enne PVTS-i kehtestamist KVTS. Ülejäänud piirivalveteenistuses olnud inimestel oli õigus pensioni saada 55-aastaselt PVTS § 50 lõike 1 alusel. PPVS § 117 lõige 1 on seevastu kantud eesmärgist kaitsta nende inimeste õiguspärast ootust, kellel oleks PolTS § 211 lõike 1 kehtima jäämisel olnud õigus saada pensioni 50-aastaselt. Seejuures ei pea PPVS § 117 lõike 1 punkti 3 järgi olema inimesel selleks ajaks 20-aastane politseiteenistuse staažinõue täidetud. Nii tekib 50-aastaselt pensioni saamise õigus ka sellel politseiametnikul, kes oli PPVS-i jõustumisel politseiteenistuses, kuid kelle staažinõue täitub alles tulevikus. 22. PPVS § 114 lõikega 3 ja PPVS § 117 lõikega 1 sooviti säilitada 50-aastaselt pensioni saamise õigus neile inimestele, kes vahetult pärast piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist jätkasid teenistust PPA-s. Ka kaebaja jätkas PPVS-i alusel teenistust PPA-s vahetult pärast piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist. Asjas on määravaks saanud see, et kõnealune inimene ei olnud 1. juuli 2007 seisuga piirivalveteenistuses ning ta ei asunud 1. jaanuari 2010 seisuga piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmisel PPA politseiametnikuna teenistusse vahetult politseiteenistusest, vaid piirivalveteenistusest. Puudub mõistlik ja asjakohane põhjus, miks peaks nende asjaolude tõttu kohtlema pensioniõiguste säilitamisel tuntavalt halvemini inimest, kes on PolTS-i alusel omandanud vähemalt 20 aastat politseiteenistuse staaži, teeninud piirivalves ning vahetult pärast kahe teenistuse ühendamist jätkanud teenistust PPA-s politseiametnikuna. 50-aastaselt saavad pensioni ka politseiametnikud, kes olid PPVS-i jõustumisel politseiteenistuses, kuid kellel oli selleks ajaks politseiteenistuse staaži nt vaid mõned aastad. 23. Samuti puudub mõistlik põhjus, miks peaks 1. juuli 2007 seisuga 20 aastat piirivalveteenistuses olnud inimese õiguspärast ootust kaitsma rohkem kui varem sama pikalt politseiteenistuses olnud, ent mõned aastad enne piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist Piirivalveametisse siirdunud ja PPVS-i jõustumisel vahetult PPA-s teenistust jätkanud isiku õigust saada 50-aastaselt pensioni. Piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmisel sooviti teenistust vahetult jätkavatele inimestele säilitada need pensioniõigused, mis olid varem sätestatud PolTS-is ja PVTS-is. Seda tehes jäi seadusandjal kahe silma vahele, et teenistuste vahel toimus liikumist: osa politseiametnikest olid siirdunud piirivalveteenistusse ja vastupidi. 24. Tõsi, kaebaja ei lahkunud politseiteenistusest vahetult piirivalveteenistusse. Ka pidi ta politseiteenistusest lahkumisel arvestama, et sellel on mõju tema pensioniõigustele, sh sellega, et

5-23-25

5(11) PVTS-i alusel oleks ta saanud pensioni 55-aastaselt. Ta ei saanud loota sellelegi, et teda oleks uuesti politseiteenistusse võetud. Samas ei saa konkreetsel juhul omistada neile asjaoludele olulist kaalu, kuna ka nende politseiteenistuses olnud inimeste puhul, kellele PPVS § 117 lõikega 1 anti õigus saada pensioni 50-aastaselt, luges vaid fakt, et inimene oli politseija piirivalveteenistuse liitmisel asunud PPA teenistusse politseiametnikuna vahetult pärast ühendameti loomist, mitte see, kas ta varem oli olnud katkematult politseiteenistuses. Justiitsminister 25. Justiitsminister on seisukohal, et PPVS § 114 lõike 3 punkt 3 on vaidlusaluses osas põhiseadusega kooskõlas. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et pensionile mineku tingimused jäävad sellisteks, nagu need olid siis, kui ta teenistusse asus. 1. juulil 2007 kehtestatud PVTS-i kohaselt kehtis politseiteenistuse staaži arvestamine piirivalveteenistuse staaži hulka vaid isikutele, kes olid seaduse jõustumise ajal piirivalveteenistuses. Kaebaja ei olnud 1. juulil 2007 piirivalveteenistuses, vaid oli sel ajal politseiametnik ning asus piirivalveametnikuna teenistusse hiljem. Seega ei saanud kaebaja eeldada, et staaži arvestamise säte talle kohaldub. PVTS § 50 nägi üldsättena kaebaja piirivalveteenistusse asumise ajal ette, et piirivalveametnikel on 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. 26. PPVS-i jõustumisel säilitati varasemad pensioniõiguse tekkimise põhimõtted PPVS § 114 lõikes 3 ja ei soovitud luua juurde isikute gruppe, kellel tekiks õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. Teisalt ei soovitud ka rikkuda politseinike õiguspärast ootust, kui nende pensionile jäämise aeg oleks võrdsustatud piirivalvurite omaga ehk tõstetud 55 eluaastani. Seega reformi tegemisel hoiduti politseiametnike pensioniea tõstmisest ja samas riigi raha kasutamise säästlikkust silmas pidades on mõistetav riigi otsus reformi käigus mitte suurendada 50-aastaselt pensionile minevate isikute ringi. 27. Muudatuste tegemine pensionisüsteemis nõuab seatavate tingimuste osas nii ajaliste kui sisuliste piiride tõmbamist ja võib osa pensionisaajaid mõjutada negatiivselt, tuues kaasa ebavõrdse kohtlemise. Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Võrdselt tuleb kohelda üksnes võrreldavaid isikugruppe. 28. Kui võrrelda PPVS § 114 lõikes 3 ja § 117 lõikes 1 nimetatud politseiametnikke, kellele on nähtud ette väljateenitud aastate pensionile jäämine 50-aastaselt, siis ühel grupil (kes olid PPVS-i jõustumise ajal piirivalveteenistuses), on täiendav tingimus ehk isikul pidi olema 2007. aasta 1. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Samas on need grupid erinevad selle poolest, et ühes grupis olevad isikud on olnud (järjest) politseiteenistuses, teine grupp liikus politseija piirivalveteenistuse vahel. Tegemist ei ole võrreldavate isikugruppidega. Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Sotsiaalministeerium 29. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et vaidlusalune säte on põhiseaduspärane. Piirivalveja politseiteenistus olid kaebaja teenistuskoha vahetamise ajal erinevates seadustes reguleeritud erinevad teenistused, kus erinev oli ka pensionile saamise aeg. Tegemist ei ole võrreldavate gruppidega. Kaebajal on kehtiva seaduse alusel 50-aastaselt pensionile minemiseks oluline tingimus täitmata – ta ei olnud 1. juulil 2007 piirivalveteenistuses, vaid politseiteenistuses. Olles politseiteenistuses üleminekuregulatsiooni loomise ajal, ei saanud tal tekkida ootust, et talle kohalduks teise teenistuse regulatsioon. Eripensionid on riigi loodud soodustus mingile isikute grupile ning seadusandjal on nende üle otsustamisel avar kaalutlusruum. Võrreldavad saavad olla vaid tollal piirivalves teeninud isikud piirivalves teeninud isikutega, mitte piirivalves teeninud isikud politseis teeninud isikutega. Siseminister 30. Siseminister leiab, et PPVS § 114 lõike 3 punkt 3 on põhiseaduspärane. Esineb mõistlik põhjus, miks ringkonnakohtu võrreldud gruppe on erinevalt koheldud. PVTS sätestas 50-aastase pensioniea vaid neile piirivalveametnikele, kes olid 1. juulil 2007 piirivalveteenistuses ja kes olid selleks ajaks välja teeninud vähemalt 20-aastase piirivalveteenistuse staaži (PVTS § 86 lõige 1). Selle erisuse

5-23-25

6(11) eesmärk oli säilitada 50-aastane pensioniiga isikutele, kelle piirivalveteenistuse staaži arvestust oli varem reguleerinud KVTS, mis sätestas 50-aastase pensioniea. Erisäte oli selle sihtgrupi jaoks hädavajalik, kuna vastasel juhul oleks nende pensioniiga tõusnud sarnaselt ülejäänud piirivalveametnikega viie aasta võrra vaatamata asjaolule, et nad jätkasid piirivalveteenistuses ja olid vajaliku piirivalveteenistuse staaži 1. juuliks 2007 jõudnud välja teenida. Kaebaja sellesse gruppi ei kuulunud. Temal oli võimalus jätkata politseiteenistuses senistel tingimustel ning politseiteenistusse jäädes säilitada õigus jääda pensionile 50-aastaselt. Kaebaja seda võimalust ei kasutanud, liikus omal soovil politseiteenistusest piirivalveteenistusse ning pidi arvestama asjaoluga, et niisugune liikumine välistab tema suhtes PolTS-is sätestatud 50-aastase pensioniea rakendamise. Ka PolTS-i alusel oli õigus 50-aastaselt pensionile minna vaid otse politseiteenistusest. Pelgalt 20-aastane politseiteenistuse staaž ei andnud isikule automaatset õigust 50-aastaselt pensionile jääda. PPVS-i kehtestamisel oli eesmärk mh elanikkonna üldist vananemist arvestades säilitada senine olukord ja mitte luua juurde isikute gruppe, kellel tekiks õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. PolTS-i ja PVTS-i kehtima jäämise korral oleks kaebaja suhtes kohaldunud samuti 55-aastane pensioniiga ja tema õiguslik olukord ei oleks olnud teistsugune. Teenistusstaažist sõltuvate hüvede säilimise sidumine konkreetsel ajal (nt uue seaduse jõustumisel) vastavas teenistuses olekuga on seadusandja tavapärane praktika, mida kasutati ka nt avaliku teenistuse seaduse jõustamisel. Eripensioniõiguse andmine ei ole riigi põhiseadusest tulenev kohustus, sest soodsamaid pensionitingimusi ei anta põhiseadusega nõutud miinimumi ehk sotsiaalsete põhiõiguste tagamiseks. Tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mille kujundamisel on Riigikogul väga avar otsustusruum. Kuigi kaebajal ei ole õigust minna pensionile 50-aastaselt, jääb ta eripensioni subjektiks, kellel tekib pensioniõigus 55-aastaselt. SKA 31. SKA leiab, et tema pädevusse kuulub kehtiva seaduse rakendamine, aga mitte arvamuse avaldamine selle põhiseaduspärasuse kohta. XX 32. Kaebaja leiab, et vaidlusalust sätet on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlas selliselt, et ka pärast kaebaja piirivalveteenistusse asumist, mil kogu tema staaž muutus piirivalveteenistuse staažiks, saab hinnata, kas 1. juuli 2007 seisuga oli tal 20 aastat piirivalveteenistuse staaži täis. Kui Riigikohus asub seisukohale, et sätet ei ole võimalik kaebaja kirjeldatud viisil tõlgendada, rikub see säte kaebaja põhiseadusest tulenevat võrdsuspõhiõigust. Teenistuskoha vahetamise ajaks oli kaebajal enam kui 20 aastat teenistusstaaži täis ning politseiteenistuse staaž on võrdväärne piirivalveteenistuse staažiga. Sellega tekkis kaebajal õiguspärane ootus 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile minna ka piirivalveteenistusse asudes. Kui kaebaja oleks samal ajal asunud piirivalveteenistusest politseiteenistusse, oleks tal praegu võimalik 50-aastaselt eripensioni saada. Kui kaebaja oleks 1,5 aastat varem või 1,5 aastat hiljem teenistuskohta vahetanud, oleks tal samuti võimalik 50-aastaselt eripensioni saada. Seega koheldakse pensioni saamise võimaluse osas ebasoodsamalt vaid kitsal ajavahemikul politseiteenistusest piirivalveteenistusse liikunud isikuid. Sellisesse isikute rühma kuulub teadaolevalt ainult kaebaja, kellel Piirivalveamet palus ise ja oma vajadustest lähtuvalt teha teenistuskoha vahetus just sellel ajal. Piirivalveamet on varem jaatanud kaebaja õigust 50-aastaselt pensionile jääda ja kaebaja usaldas sellekohaseid kinnitusi. Teenistuskoha vahetamise ajaks oli teada, et politseija piirivalveteenistused liidetakse ja teenistustingimused võrdsustatakse. Ei ole lubatav, et kaebaja peab riigi eksliku või pahatahtliku tegutsemise tõttu veel viis aastat PPA teenistuses olema.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 33. Politsei ja piirivalve seaduse § 114 lõike 3 punkt 3 sätestab: „(3) Käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate pensionile tekib 50-aastaselt õigus politseiametnikul: [---]

5-23-25

7(11) 3) kellel oli 2007. aasta 1. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25- aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. Kolleegium kontrollib esmalt põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust ja määrab põhiseaduslikkuse järelevalve ulatuse (I), seejärel kontrollib kolleegium asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust ja lahendab taotluse (II). I 35. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse ja kehtivuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19). 36. Vaidlus põhikohtuasjas käib selle üle, kas kaebajal kui isikul, kellel oli enne 1. juulit 2007 omandatud üle 20 aasta politseiteenistuse staaži ja kes oli pensionile mineku avalduse esitamise ajal politseiteenistuses, on õigus minna väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. Kaebaja taotles endale kui varem piirivalveteenistuses olnud ametnikule pensioni määramist PPVS § 114 lõike 3 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kehtivat PPVS § 114 lõiget 3 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et sellest tuleneks kaebajale õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samas oleks PPVS § 114 lõike 3 põhiseaduspärasuse korral tulenenud kaebaja nimetatud õigus just sellest sättest. Ringkonnakohus kontrollis ka, kas kaebajal ei tekkinud õigust minna (PPVS § 114 lõikes 3 märgituga samadel tingimustel) 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lõike 1 alusel, ning leidis, et sellise õiguse tekkimise välistas asjaolu, et kaebaja ei olnud PPVS-i jõustumise hetkel politseiteenistuses PolTS-i mõttes. 37. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et ringkonnakohus oleks tõlgendanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatades PPVS-i norme valesti, ning lähtub järgnevas sellest, et vaidlustatud normist ega ühestki muust politseiametnikule väljateenitud aastate pensioni saamiseks õigust andvast PPVS-i normist ei tulenenud kaebajale õigust minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. PPVS § 114 lõige 3 on asjassepuutuv norm, sest muust alusest tuleneva pensioniõiguse puudumisel sõltub selle normi põhiseaduspärasusest, kas kaebajal tekkis 50-aastaseks saamisel õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. 38. Õiguskantsler on leidnud, et asjassepuutuva sättena võib käesolevas asjas käsitada lisaks PPVS § 114 lõikele 3 ka PPVS § 117 lõiget 1, sest kaebajal oli ka viimati nimetatud sätte järgi täitmata üksnes üks 50-aastaselt väljateenitud aastate pensioni saamise tingimus. Kolleegium ei pea põhjendatuks kontrolli laiendamist sellele sättele. Nagu eespool öeldud, kontrollis ringkonnakohus põhikohtuasjas küll selle sätte kohaldatavust kaebaja suhtes, kuid jättis normi kohaldamata. Kaebaja ei taotlenud selle sätte alusel endale pensioni määramist ning kohtuasjas ei vaieldud selle üle, et kaebaja ei täitnud selles PPVS § 117 lõikes 1 sätestatud pensioni saamise tingimusi (ei olnud PPVS-i jõustumise hetkel politseiteenistuses PolTS-i mõttes). Seetõttu puudub vajadus tunnistada säte asjassepuutuvaks üksnes seetõttu, et kaebajal oleks teatud tingimustel võinud tekkida pensioniõigus ka mõne muu normi alusel, kuigi ta normis sätestatud tingimusi põhikohtuasja asjaoludel ei täida. II 39. PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus nr 5-19-42/13, punkt 47).

40. Ringkonnakohus võrdles põhikohtuasjas kaebajat ja muud temaga samas olukorras olevat isikut (võrdlusgrupp 1) ning isikut, kellel tekkis PPVS § 114 lõike 3 alusel õigus minna väljateenitud aastate

5-23-25

8(11) pensionile 50-aastaselt (võrdlusgrupp 2). Kaebajal erinevalt võrdlusgruppi 2 kuuluvast isikust õigust väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt ei tekkinud. Ringkonnakohus pidas seda kaebaja suhtes põhjendamatuks ebavõrdseks kohtlemiseks. 41. PPVS § 114 lõike 3 kohaselt tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt politseiametnikul: 1) kes oli PPVS-i jõustumisel PVTS-i alusel piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult PPVS-i jõustumisel nimetatud ametikohale politseiametnikuna ja 3) kellel oli 2007. aasta 1. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. 42. Kaebaja oli vahetult enne PPVS-i jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2010, piirivalveteenistuses ja nimetati PPVS-i jõustumisel politseiametniku ametikohale, samuti oli ta saanud politseiteenistuses olles 50-aastaseks. 43. Erinevalt võrdlusgruppi kuuluvatest isikutest ei täitnud kaebaja aga PPVS § 114 lõike 3 punktis 3 nimetatud tingimust: ta ei olnud enne 1. juulit 2007 piirivalveteenistuses ning tal puudus selleks hetkeks piirivalveteenistuse staaž. Ent kui kaebaja oleks olnud enne 1. juulit 2007 piirivalveteenistuses, oleks tema varasem pikaajaline politseiteenistuse staaž arvatud PVTS § 42 lõike 2 punkti 4 alusel piirivalveteenistuse staaži hulka ja staažinõue oleks olnud täidetud. Seega on erinevat kohtlemist määravaks tunnuseks, mille tõttu kaebaja ei vastanud PPVS § 114 lõike 3 alusel pensioniõiguse tekkimise tingimustele, üksnes asjaolu, et kaebaja ei olnud enne 1. juulit 2007 piirivalveteenistuses. 44. Tingimus, et 50-aastaselt piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku õigus tekib üksnes isikul, kellel oli enne 1. juulit 2007, s.o enne PVTS-i jõustumist, välja teenitud vähemalt 20 aasta pikkune piirivalveteenistuse staaž, kehtestati esimest korda enne PPVS-i kehtinud PVTS § 86 lõikega 1. Seevastu sellistel isikutel nagu kaebaja, kes asusid piirivalveteenistusse pärast 1. juulit 2007, oli PVTS § 50 lõike 1 kohaselt õigus minna väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt. 45. PVTS-i eelnõu seletuskirjas (seletuskiri eelnõu 1046 SE juurde, X Riigikogu, lk 39) on PVTS § 86 lõike 1 kehtestamise põhjendusena märgitud: „Piirivalveametnikel, kes on piirivalveteenistuses PVTS jõustumise ajal, on õiguspärane ootus saada eriteenistusest tulenevat pensioni senistel tingimustel. PVTS § 50 lg 1 kehtestab seni piirivalveteenistust reguleerinud KVTS-ga võrreldes viis aastat kõrgema vanusepiiri, millest alates tekib isikul õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Seetõttu sätestab § 86 lg 1 seaduse jõustumise ajal teenistuses olevatele piirivalveametnikele õiguse saada PVTS sätestatud väljateenitud aastate pensioni KVTS § 196 lg 1 sätestatud vanusepiiri (50 aastat) täitumisel.“ Seega oli seadusandja eesmärgiks PVTS § 86 lõike 1 sätestamisel kaitsta piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku ea tõstmise korral nende isikute õiguspärast ootust minna pensionile 50-aastaselt, kes olid olnud piirivalveteenistuses pikka aega enne PVTS-i kehtestamist ja kellele seadusandja oli nende teenistuse ajal kehtinud regulatsiooni alusel lubanud, et neil on võimailik minna pensionile 50-aastaselt. 46. PPVS-i eelnõu seletuskirja (seletuskiri eelnõu 343 SE juurde, XI Riigikogu, lk 31) kohaselt seati PPVS-i kehtestamisel eesmärgiks säilitada politseija piirivalveametnikele enne PPVS-i jõustumist muude seadustega ette nähtud pensioniõigused ja mitte laiendada eripensioni saamise õigusega isikute ringi. Sellele vastavalt säilitati PPVS-i jõustumisel PVTS §-des 50 ja 86 sätestatud pensioniõigused piirivalveteenistuses olnud isikutele samas ulatuses, sh sama vanusepiiri järgides, PPVS § 114 lõigetega 1 ja 3. 47. Põhikohtuasjas kohtute tuvastatud asjaoludel asus kaebaja piirivalveteenistusse 1. augustil 2008, mil piirivalveteenistuses juba kehtis PVTS § 50 lõike 1 kohaselt üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga 55 aastat. Kaebaja ei ole teeninud piirivalveteenistuses ühtegi päeva enne 1. juulit 2007, s.o ajal, mil väljateenitud aastate pensionile mineku üldine iga piirivalveteenistuses oli

5-23-25

9(11) 50 aastat. Nagu ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, ei andnud seadusandja kaebajale lubadust, et tal on võimalik minna piirivalveteenistusest väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. 48. Kaebaja eripäraks on asjaolu, et ta asus piirivalveteenistusse pärast pikaajalist politseiteenistuses olekut. Politseiteenistusest lahkumise ajaks 14. oktoobril 2007 oli kaebajal välja teenitud enam kui 20 aasta pikkune politseiteenistuse staaž sel ajal kehtinud PolTS § 212 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et kuna nii piirivalveteenistuses kui ka politseiteenistuses täideti olemuslikult sarnaseid sisemise rahu ja julgeoleku tagamise ülesandeid, muudab see kaebaja olukorra lähedaseks varem pikka aega piirivalveteenistuses olnud isikute olukorraga. 49. PPVS § 114 lõike 3 punkti 3 eesmärk oli kaitsta üksnes pikka aega enne eripensioniea tõstmist piirivalveteenistuses olnud isiku ootust, et tema väljateenitud aastate pensionile mineku tingimusi sõnamurdlikult ei muudeta. Selle sätte seisukohast oli oluline üksnes see, kas kaebajal oli tekkinud enne PPVS-i jõustumist piirivalveteenistuses oleku tõttu õiguspärane ootus, millega seadusandja pidi arvestama. Määravat tähtsust ei ole küsimusel, kas piirivalveteenistusel ja politseiteenistusel olid sarnased eesmärgid sisemise rahu ja turvalisuse tagamisel. Politseija piirivalveteenistus olid piirivalve eripensioniea tõstmise ajal (s.o 1. juulil 2007) erinevad ja erinevate seadustega reguleeritud avaliku teenistuse liigid. Kaebaja varasem pikaajaline politseiteenistus ei saanud tekitada teenistuskoha vahetuse aega arvestades talle õiguslikku kaitset vajavaid ootusi sellest aspektist, mis vanuses on tal võimalik minna väljateenitud aastate pensionile piirivalveteenistusest. Samuti ei võrdsusta kaebaja olukorda pikka aega piirivalveteenistuses olnud isikute olukorraga asjaolu, et kui kaebaja oleks jäänud politseiteenistusse, oleks tal võinud olla või tekkida õiguspärane ootus politseiametniku väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt PolTS § 211 lõike 1 või PPVS § 117 lõike 1 mõttes, mida seadusandja oleks pidanud politseiteenistust sätestavate õigusaktide muutmisel arvestama. Ka politseija piirivalveteenistuse 1. jaanuaril 2010 toimunud ühendamisest ja teenistustingimuste ühtlustamisest ei saa tuletada nõuet, et seadusandja oleks pidanud kõik loodava PPA ametnikud pensioniea osas võrdsustama. 50. Kokkuvõttes oli kaebaja olukord võrdlusgrupist erinev. Kuigi ka kõnealuseid isikugruppe on võimalik võrrelda, tuleb arvestada, et mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-52-13, punkt 47; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-1-15, punkt 61). 51. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus nr 5-19-42/13, punkt 56). 52. Ühtlasi tuleb arvestada, et ametniku (sh politseija piirivalveametniku) väljateenitud aastate pension kui ametipension on seadusandja teatud ametite kandjatele pakutav lisahüve, mistõttu põhiõigust ametipensioni saada isikul ei ole (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 35). Riigikohus on varem leidnud, et kuna Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avaram otsustusruum kui selliste sotsiaalsete tagatiste andmisel, mida põhiseadus nõuab, on võrdsuspõhiõiguse rikkumisega ametipensionide süsteemi muutmisel tegemist ainult sellise ebavõrdse kohtlemise korral, mis on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-1-15, punktid 57 ja 58). 53. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võrreldavate gruppide erinevale kohtlemisele käesoleval juhul mõistlikku põhjust ning see võib olla juhuslik. Kaebaja ja temaga sarnases olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist ei saa ringkonnakohtu hinnangul õigustada teise võrreldava grupi õiguspärase ootuse kaitsmise vajadusega. 54. Kolleegium nõustub, et vajadus arvestada ühte gruppi kuuluvate isikute õiguspärase ootusega ei saa iseenesest olla teise grupi erineva kohtlemise põhjuseks. Samas tuleb isikute erineva kohtlemise

5-23-25

10(11) põhjendamisel hinnata ka mõju, mille tõi seadusandja tegevusele kaasa õiguspärase ootusega arvestamise vajadus. 55. Käesolevas kohtuasjas käsitletavad erinevalt koheldud grupid tekkisid seetõttu, et seadusandja otsustas tõsta 1. juulil 2007 jõustunud PVTS-iga piirivalveametniku väljateenitud aastate pensioni iga varasemalt 50 aastalt 55 aastale. Kolleegium ei kahtle, et pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioniea tõstmine vähendab eelduslikult pensioni saavate isikute arvu. Arvestades riigi kohustust rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral, tuleb riigil toimida säästlikult. Pensioni saavate isikute arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele (vrd Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, punkt 112; vt ka Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, punkt 59; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-1-15, punkt 55). Teiselt poolt võis pensioniea tõstmine aidata kaasa piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara ning oleks vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Samade eesmärkidega võib põhjendada ka seda, miks seadusandja otsustas PPVS-i jõustamisel mitte luua võrreldes nende isikutega, kellele oli 50-aastaselt pensionile saamise lubadus juba antud, juurde uusi gruppe, kellel tekiks pensionile mineku õigus 50-aastaselt. 56. Süsteemis muudatuste tegemisel pidi seadusandja sätestama tähtaja, millest alates uut pensioniiga kohaldatakse. Samuti pidi ta otsustama, mis juhtub varem teenistuses olnud isikutega. Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud isikutel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel. Isikute puhul, kellel ei olnud seadusandja hinnangul õiguspärast ootust senise pensioniea säilimisele, oli seadusandja pensioniea tõstmise eesmärkide saavutamisel vabam. 57. Kui seadusandja ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi reformida selliselt, et kohtleb teatud gruppe erinevalt ajas ehk selle hetke alusel, mil reform jõustub, ei saaks seadusandja pensionisüsteemi kui pika ajalise ulatusega sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida, kuna isik võiks alati nõuda eelmise süsteemi või selle soodsamate üksikosade kohaldamist võrdsusõiguse alusel. Seadusandjal on võimalik seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga. 58. Seadusandja otsustas siduda piirivalveteenistusest 50-aastaselt eripensionile pääsemise õiguse vähemalt 20 aasta pikkuse piirivalveteenistuses olemisega pensioniea tõusu ette nägeva seaduse jõustumise ajal, s.o 1. juulil 2007. Ülejäänud piirivalveteenistuses olevatele või hiljem piirivalveteenistusse astunud isikutele, sh kaebajale, sätestas seadusandja väljateenitud aastate pensioni eana 55 aastat, sest nende isikute puhul ei kaalunud muud põhjused pensioniea tõstmisega taotletavaid eesmärke üles. 59. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et küsimus, millal isikul tekib õigus minna pensionile, ei ole väheoluline. Samas pole käesolevas asjas tähtsusetu ka isiku enda võimalus kujundada oma sotsiaalseid tagatisi teenistusalaste valikutega. Pärast enam kui 20 aasta pikkuse teenistusstaaži täitumist lahkus kaebaja ise politseiteenistusest ja asus piirivalveteenistusse, kus seadusest tulenev üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga oli selleks ajaks 55 aastat. Kui kaebaja ei oleks politseiteenistusest lahkunud või oleks sinna naasnud hiljemalt 31. detsembril 2009, oleks tal võinud tekkida õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lõike 1 alusel. Õiguslik olukord ei olnud ülemäära keeruline. Seetõttu pidi kaebaja kolleegiumi hinnangul teenistuskoha vahetamise ajal aru saama, milline on selle tähendus tema pensioniõiguse seisukohast. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle Piirivalveameti väidetavalt antud selgitused või kinnitused tagavad talle igal juhul ja tegelikku õiguslikku olukorda arvestamata õiguse minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samuti ei saanud kaebajal olla politseiteenistusest lahkumisel 14. oktoobril 2007 või piirivalveteenistusse asumisel 1. augustil 2008 kindlust, et politseija piirivalveteenistus tulevikus liidetakse, ega ka teadmist selle kohta, kas või millisel määral teenistustingimused ühtlustatakse. Politseija piirivalveteenistuse ühendanud PPVS-i võttis Riigikogu vastu 6. mail 2009 ja see jõustus 1. jaanuaril 2010.

5-23-25

11(11) 60. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kui kaebaja jätkab politseiteenistuses, tekib tal õigus minna väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt PPVS § 114 lõike 1 alusel. Seega võib eeldada, et kaebaja ei jää väljateenitud aastate pensionist ilma, kuigi pensioniõigus tekib PPVS § 114 lõikega 3 võrreldes viis aastat hiljem. 61. Arvestades muuhulgas seadusandja avarat otsustusruumi ametipensionide süsteemi kujundamisel (vt eespool punkt 52), ei olnud võrreldavate gruppide erinev kohtlemine käesolevas asjas ilmselgelt asjakohatu ega puudunud sellel ka mõistlik ja asjakohane põhjus. Seetõttu ei ole PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust rikutud ja kolleegium jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)