3-22-1577/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2023, Tallinn

Haldusasja number 3-22-1577

Haldusasi Põhja-Sakala valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse

13.04.2022 otsuse nr 11.4-5/0373 ja 22.06.2022 vaideotsuse

nr 11.4-5/0591 tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks

summas 2920,05 eurot

Menetlusosalised Kaebaja – Põhja-Sakala vald, volitatud esindajad vandeadvokaat

Piret Kergandberg ja advokaat Pilleriin Peedosk

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindajad

Kari Treial ja Marliis Elling

Asja läbivaatamine

30.05.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta Põhja-Sakala valla tühistamiskaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Põhja-Sakala valla kahju hüvitamise nõue osaliselt ning mõista Riigi

Tugiteenuste Keskuselt Põhja-Sakala valla kasuks välja kahjuhüvitis 1417,50 eurot.

Ülejäänud osas jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

3. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Põhja-Sakala valla kasuks välja menetluskulud

2325 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.07.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

3-22-1577

2(20)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK, rakendusüksus) tegi 13.04.2022 otsuse nr 11.4-5/0373,

millega luges projekti „Võhma linna koolivõrgu korrastamine (lammutamine, renoveerimine ja

sisustamine)“ raames mitteabikõlblikuks kuluks 266 342,88 eurot, millest Euroopa

Regionaalarengu Fondi toetus moodustab 226 391,44 eurot ja omafinantseering 39 951,44 eurot

(p 1), vähendas projektis riigihanke nr 204162 seotud abikõlblikke kulusid 10% võrra (p 2),

nõudis toetuse saajalt tagasi projekti raames välja makstud toetuse summas 197 222,70 eurot (p

3), tasaarveldas otsuse resolutsiooni p-s 3 märgitud tagasinõutava toetuse rakendusüksuses

menetluses olevate kuludokumentide alusel väljamakstava toetusega (p 4), vähendas projekti

eelarvet tegevuses nr 2 „Projekteerimine, ehitamine, lammutamine, haljastamine“ otsuse

resolutsiooni p-s 1 märgitud summade ulatuses (p 5), muutis 10.10.2017 taotluse rahuldamise

otsuse nr 3-3.1/300 punkte 1.1 ja 1.2 järgnevalt: „1.1. projekti kogumaksumus on eurot, millest

projekti abikõlblikud kulud on 2 636 697,12 eurot; 1.2. struktuuritoetust (edaspidi toetus)

antakse kuni 85% projekti abikõlblikest kuludest, kuid mitte rohkem kui 2 241 192,56 eurot.

Omafinantseering on vähemalt 15% projekti abikõlblikest kuludest, rahalises mahus vähemalt

395 504,56 eurot.“ (p 6).

1)

Toetuse saaja viis avatud hankemenetlusena läbi riigihanke nr 204162. Riigihankele

esitati 9 pakkumust, millest toetuse saaja tunnistas vastavaks kõik pakkumused ja edukaks Haart

Ehitus OÜ pakkumuse. Riigihanke tulemusel sõlmiti 10.06.2019 ehituse töövõtuleping nr

12-2/43 (hankeleping) maksumusega 2 525 654,21 eurot.

2)

Rakendusüksus tuvastas, et hankelepingu tingimusi on oluliselt muudetud (riigihangete

seaduse (RHS) § 123 lg 2 p 2). Hankeleping sätestas järgmist:

− p 4.5: „II etapp – Idapoolse hooneosa lammutamine ja õueala ehitustööd. Hiljemalt

30.11.2020 on kõik lepingujärgsed kohustused täidetud, Tellija ja Töövõtja on allkirjastanud

ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti, Töövõtja on Tellijale garantiiaegse tagatise

esitanud ja algab ehitise garantiiperiood“;

− p 11.1: „Kui lepingu dokumentides ei ole teisiti määratud, kohustub Töövõtja andma Tööle

kolme aastase garantii. Garantiiperiood algab peale Tööde täitmisakti allkirjastamist Poolte

poolt ja milles puuduvad vaegtööd või vaegtööd on teostatud kokkulepitud tähtajaks, (ETÜ 2013

punkt 5.1)“.

− p 11.2: „Töövõtja esitab hiljemalt täitmisakti allkirjastamisel garantiiaegse tagatise

kindlustusandja või panga garantiina või summa deponeerimisega Tellija arvelduskontole, mis

on 2 % hankelepingu maksumusest“.

Hankelepingu p 4.5 kohane ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakt on allkirjastatud

30.11.2020, kus vaegtööna jäid teostada mullakihi paigaldamine koos muruseemne külviga

mais 2021. Ehituse, sh vaegtööde täitmise akt on allkirjastatud 15.06.2021. Garantiiaegse

3-22-1577

3(20)

tagatise kohase summa deponeerimise tõenduseks on toetuse saaja esitanud maksekorralduse

nr 21, millest selgub, et makse on teostatud 18.08.2021 ja deponeerimise summa on 50 513

eurot. Seega ei ole edukas pakkuja esitanud hankijale garantiiaegset tagatist õigeaegselt.

Kõnesoleva muudatuse suhtes ei ole asjakohased RHS § 123 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud

hankelepingu muutmise alused. Ei kohaldu ka RHS § 123 lg 1 p 4, sest ei esinenud

ettenägematuid asjaolusid, millest tingituna oli vajalik kalduda kõrvale algselt kehtestatud

täitmistagatise garantii esitamise tingimustest. Hankija muutis hankelepingu tingimusi

pakkujale soodsamaks võrreldes sellega, mis hankes oli välja kuulutatud, seega on tegemist

hankelepingu tingimuste olulise muutmisega

RHS § 123 lg 2 p 2 järgi (RHS § 123 lg 1 p 7). Rakendusüksus möönab, et hankelepingus

kehtestatud täitmisjärgse garantiiaja alguse määratlemine on mitmeti mõistetav: hankelepingu

p 4.5 kohaselt algab täitmisjärgne garantii ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti

allkirjastamisest, kuid hankelepingu p 11.1 annab tähtaja alguseks täitmisakti allkirjastamise.

Samas mõlemal juhul ei vasta täitmisjärgse garantiiaja algus hankija käsitluses toodud

algusajale.

Võttes

täitmisjärgse

garantiiperioodi

tähtaja

alguseks

ehitustööde

üleandmisevastuvõtmise lõppakti allkirjastamine, mis toimus 30.11.2020, siis algas

garantiiperiood 01.12.2020 ja kestab kuni 01.12.2023. Kui aga lugeda garantiiperioodi tähtaja

alguseks vaegtöödele kohalduva täitmisakti allkirjastamise päeva, s.o 15.06.2021, siis algas

garantiiperiood 16.06.2021 ja kestab kuni 16.06.2024. 30.11.2020 allkirjastatud ehitustööde

üleandmise-vastuvõtmise lõppaktis on fikseeritud ehitise põhiline kasutusvalmidus. Lõppaktis

märgitud vaegtööd ei takista ehitise põhilist kasutuselevõttu. Järelikult on 30.11.2020 lõppakti

näol tegemist põhilise kasutusvalmidus aktiga ning selle allkirjastamise hetkest algab

täitmisjärgse garantiiperioodi tähtaja arvutamine. Seega on edukas pakkuja hilinenud

täitmisjärgse garantii esitamisega 261 päeva. Lisaks on töövõtja pakutav garantiiperiood lühem

kui hankelepingu p-s 11.1 märgitud kolm aastat.

Hankelepingu täitmise kuupäevad on olulised hankelepingu tingimused, mis mõjutavad otseselt

pakkujate ringi. Riigihanke nr 204162 puhul olid kõik pakkujad pakkumuste tegemise hetkel

võrdses olukorras, lähtudes pakkumuse koostamisel teadmisest, et pärast hankelepingu täitmist

tuleb esitada garantiiaegne tagatis 3-aastase perioodi kohta. Täitmisjärgse garantii perioodi

sedavõrd olulise muudatuse korral – garantii esitati 261 päeva hiljem ning garantiiperioodi

kestvus oli 91 päeva lühem – võis turul olla neid ettevõtteid, kes oleksid samuti olnud huvitatud

hankelepingus sätestatust erineva täitmisjärgse garantii perioodi ja algusajaga hankelepingu

täitmisest. Ei ole teada, millised oleksid sellisel juhul olnud hankes osalevad pakkujad ja nende

pakkumuste maksumused. Seega on tegemist hankelepingu olulise muudatusega ka RHS § 123

lg 2 p 1 järgi. Samuti on hankija rikkunud RHS §-s 3 sätestatud isikute võrdse kohtlemise ja

hanke läbipaistvuse põhimõtteid.

Eeltoodud rikkumise osas esinevad Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi

2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise

ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (ühendmäärus) § 228 toodud

asjaolud. Proportsionaalseks saab pidada 10%-list finantskorrektsiooni määra. Täitmisjärgse

garantii näol on tegemist hankelepingu kõrvalkohustusega, mis eelduslikult mõjutab pakkujate

ringi vähem kui põhikohustuste rikkumine. Teisalt ei anna eeltoodud põhjendused alust

rakendada 10%-st madalamat finantskorrektsiooni määra. RTK hinnangul võis mõni

hankelepingu täitmisest huvitatud isik loobuda hankes osalemisest garantii esitamise ajale ja

perioodile seatud tingimuste tõttu. Seega esineb põhjendatud oht, et hankelepingu õigusvastane

muutmine tõi kaasa rahalise mõju.

3-22-1577

4(20)

3) Hankija on jätnud kontrollimata hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtjate suhtes

RHS § 95 lg 1 kõrvaldamise alused. Hankeleping sätestas järgmist:

− p 9.1.7: „töövõtja esitab tellijale lepingu täitmise alustamise ajaks teadaolevate lepingu

täitmisel osalevate alltöövõtjate nimed. /…/ Vastav teave tuleb esitada ka iga alltöövõtja kohta,

kes osaleb lepingu täitmisel ja kelle kohta pole tellijale lepingu täitmise alustamise ajaks teavet

esitatud“.

− p 9.3.11: „tellija nõuab töövõtjalt sellise alltöövõtja asendamist, kellel esineb riigihangete

seaduse § 95 lõikes 1 sätestatud kõrvaldamise alus“.

Edukas pakkuja kasutas alltöövõtjatena isikuid, kellel esines maksuvõlg. Hankija rikkus seega

RHS § 122 lg-test 5 ja 7 tulenevaid kohustusi. Alltöövõtjatel Väljataguse Veod OÜ, Trautman

Grupp OÜ, FMB Inest Grupp OÜ oli maksuvõlg nii lepingulise suhte alguses kui ka selle

lõpetamisel. Samuti on allhankijana kasutatud osaühingut MRF Vool, kellel lepingulise suhte

alguses seisuga 24.03.2020 maksuvõlga ei esinenud, kuid ca kaks kuud hiljem oli juba

maksuvõlg 1458,88 eurot. Hankija ei oleks tohtinud lubada nende alltöövõtjate kasutamist

lepingu täitmisel ja ta oleks pidanud nõudma alltöövõtjate asendamist (RHS § 122 lg 7). Jättes

eelloetletud töövõtjad asendamata, mõjutas see ausat konkurentsi turul, kuna töövõtja sai eelise

kasutades alltöövõtjat, kes tegelikult ei tohiks maksude tasumata jätmise tõttu RHS-i kohaselt

alltöövõttu pakkuda. Sellest tulenevalt on rikutud ka RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud

läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning isikute võrdse kohtlemise põhimõtteid. RHS § 122 lg-tes

5 ja 7 sätestatud kontrollikohustus lasub hankijal endal. Isegi kui hankija eksimus pole olnud

tahtlik, ei muuda see olematuks RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud põhimõtete rikkumist, niisamuti

maksuvõlaga alltöövõtja aktsepteerimise fakti. Ei ole teada, milliseks oleks võinud kujuneda

pakkujate ring ja hanke tulemus, kui hankest huvitatud isikud oleksid teadnud, et hankija

aktsepteerib hankelepingu täitmisel maksuvõlaga alltöövõtjaid.

Eeltoodud rikkumise osas esinevad ühendmääruse § 228 toodud asjaolud. Põhjendatud on

rakendada 10%-list finantskorrektsiooni määra. Kuigi praegu ei ole toetuse saaja täitnud oma

kohustust kontrollida alltöövõtjaid, siis nähtub toetuse saaja selgitustest, et hankemenetlus jäi

keerulisse ajaperioodi, kui riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi ja Maksu- ja

Tolliametiga (MTA) peetud suhtluses olid ebakõlad. Sellest võib järeldada, et toetuse saaja ei

jätnud RHS-i nõudeid järgimata pahatahtlikult. Samuti riigihanke nr 204162 eeldatav ega

tegelik maksumus ei ületanud rahvusvahelist piirmäära. Teisalt ei anna eeltoodud põhjendused

alust rakendada 10%-st madalamat finantskorrektsiooni määra. Tegemist on hanke tulemusi

eelduslikult mõjutanud rikkumisega. Kokku on esitatud maksuvõlgades alltöövõtjate osa

hankelepingu mahust 196 234,32 eurot (käibemaksuta), mis teeb ca 7,8 % hankelepingu

maksumusest.

4) Kuna riigihankes nr 204162 on tuvastatud kaks rikkumist, millest mõlema osas peab

rakendusüksus põhjendatuks kohaldada 10%-list korrektsiooni määra, siis rakendatakse

tervikuna finantskorrektsiooni määra 10% ulatuses (ühendmääruse § 21 lg 3).

2. Põhja-Sakala vald esitas RTK 13.04.2022 otsuse peale vaide, mille RTK jättis 22.06.2022

vaideotsusega nr 11.4-5/0591 rahuldamata. Sama otsusega täiendas RTK 13.04.2022 otsuse

motivatsiooni.

1)

Vaide esitaja on rikkunud RHS § 3 punkte 1 ja 2, § 123 lg-t 1, § 122 lõikeid 5 ja 7 ning

sellest tulenevalt ka perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 26 lg-s 1 pandud

kohustust järgida hangete korraldamisel RHS-is sätestatud nõudeid. RTK ei ole rikkunud

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, arvestatud on kõiki asjas tähtsust omavaid

asjaolusid ning rakendatud finantskorrektsioonimäärad on proportsionaalsed.

3-22-1577

5(20)

2)

Kuigi RTK on lähtunud hankelepingu p-st 4.5, siis on ta analüüsinud rikkumise

asjaolusid ka hankelepingu p-s 11.1 kirjeldatud garantiiperioodi algustähtaega arvestades ning

jõudnud järeldusele, et ka sellisel juhul on töövõtja hilinenud tagatise esitamisega. Tõsikindlalt

ei ole RTK saanud tugineda ei ühele ega teisele garantiiperioodi algusajale, kuivõrd asjaomased

hankelepingu sätted on vastuolulised ning mitmeti mõistetavad. Seda kinnitab ka vaide esitaja

tõlgendusest erinev töövõtja tõlgendus garantiiperioodi algusaja kohta. Sealjuures määravat

tähtsust ei ole asjaolul, kas garantiiperiood algas 01.12.2020 või 16.06.2021, kuivõrd mõlemal

juhul ei ole töövõtja esitanud garantiiaegset tagatist õigeaegselt.

3)

Nõustuda ei saa sellega, et toetuse saaja on teinud endast kõik, et töövõtja täidaks

hankelepinguga võetud kohustusi. Kui lähtuda seisukohast, et hankelepingu garantiiperiood

algas 16.06.2021, siis nähtub vaide lisaks olevast kirjavahetusest, et RTK on 02.06.2021

palunud vaide esitajal esitada tõendid ehitusjärgse garantiitagatise olemasolu kohta, millele

vaide esitaja on 02.07.2021 (s.o 17 päeva pärast ehituse täitmise akti allkirjastamist) vastanud,

et töövõtja on lubanud ehitusjärgse garantii esitada hiljemalt 09.07.2021. Seega vaide esitaja

aktsepteeris, et töövõtja esitab ehitusjärgse garantii hankelepingus nõutud tähtajast hiljem,

mistõttu ei saa pidada õigeks väidet, et vald on palunud töövõtjalt tagatise esitamist tähtaegselt.

Kuigi vaidele esitatud tõenditest nähtub, et vaide esitaja on 15.07.2021 ja 21.07.2021 esitanud

töövõtjale kirja meeldetuletusega esitada tagatis, siis ei ole hankija nõudnud tagatise esitamist

tema poolt määratud tähtajaks ega kasutanud muid õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole vald

täitnud oma hoolsuskohustust tagatise nõudmisel.

4)

Finantskorrektsiooni tegemiseks ei piisa üksnes rikkumise tuvastamisest. Lisaks tuleb

hinnata, kas kahju tekkimise võimalus pole välistatud. Isegi kui asuda seisukohale, et kahju

tekkimise võimalus on vähetõenäoline, ei ole selle tekkimise võimalus välistatud. Hankes

huvitatud isikute ringi ei ole võimalik üksikasjalikult kindlaks teha, seega ei ole võimalik

välistada, et mõni hankes huvitatud ettevõte, kellel polnud võimalik garantiitööde aegset tagatist

nõutud ajal esitada, hankes osalemisest loobus.

5)

Ühendmääruse seletuskirja1 järgi tuleb § 228 rakendamisel asjakohase protsendimäära

valikul reeglina lähtuda analoogia alusel samalaadse rikkumise korral kohaldatavast

finantskorrektsiooni määrast. Kuivõrd hankelepingu lubamatu muutmine viitab ühendmääruse

§ 227 lg-s 2 kirjeldatud rikkumise asjaoludele ja 25%-lisele finantskorrektsiooni määrale, siis

üldjuhul kohaldub sellistele rikkumistele 25%-line finantskorrektsioonimäär. Vaide lahendaja

hinnangul ei ole RTK vaidlustatud otsuses toonud välja selliseid kaalukaid asjaolusid, mille

alusel oleks põhjendatud 25%-st madalama finantskorrektsiooni rakendamine. Küll aga on

vaide lahendaja rikkumisega seotud asjaolusid hinnanud ning leiab, et 10%-line

finantskorrektsioonimäära rakendamine on siiski põhjendatud. Kuivõrd tegemist on kooli

ehitamisega, mis on ühiskondlikult ja laste hariduse seisukohalt olulise tähtsusega objekt ning

omab tähtaegse ja sihipärase kasutamise seisukohalt kriitilist tähendust, siis on mõistetav, miks

vaide esitaja ei ole töövõtjapoolt garantiiaegse tagatise esitamisega viivitamisel hankelepingut

erakorraliselt üles öelnud ega töövõtja poole pöördumisel kasutusele võtnud võlaõigusseadusest

(VÕS) tulenevaid rangemaid õiguskaitsevahendeid (nt omapoolsest kohustuse täitmisest

keeldumine, viivised jms). Seda põhjusel, et hankelepingu erakorraline lõpetamine kui ka

õiguskaitsevahendite kasutamisest tekkivad vaidlused võivad välistada või takistada ka vajalike

garantiitööde teostamist, mis omakorda mõjutaks koolis kavandatava õppetöö läbiviimist. Vaide

esitaja arvestab asjaoluga, et hankelepingus puudus leppetrahvi esitamise võimalus juhuks, kui

1 vt https://eelnoud.valitsus.ee/main#lzZI9C2T

3-22-1577

6(20)

töövõtja kõrvalkohustuse täitmisega hilineb. Eeltoodust tulenevalt on garantiiaegse tagatise

tähtaja ületamise aktsepteerimine vaide esitaja poolt osaliselt mõistetav.

6)

Asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole kajastatud vaide esitaja iga esitatud väidet või

seisukohta, ei tähenda, et RTK ei oleks neid otsuse tegemisel arvestanud, vaid RTK on pidanud

neid oma sisu poolest kordavaks või mitteasjakohaseks. Asjakohane ei ole vaide esitaja väide

hankes piisava konkurentsi olemasolu kohta, sest see iseenesest ei välista võimalust, et mõni

hankes osalemisest huvitatud isik garantiitööde aegsele tagatisele kehtestatud nõude tõttu

hankes osalemisest loobus. Samal põhjendusel ei ole asjakohane fakt, et projekti eesmärk on

edukalt saavutatud – ei ole võimalik välistada, et kui hankija oleks algusest peale garantiitööde

aegsele tagatisele kehtestanud leebemad tingimused, oleks projekti eesmärk saavutatud

soodsamalt.

7)

Vaide esitajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et toetust ei küsita tagasi. RTK

18.10.2021 kirjast nähtub, et RTK on käsitlenud garantiiaegse tagatise hilisemat esitamist kui

rikkumist, kuid on hinnanud, et sellel puudub finantsmõju. Seega oli RTK ka oma esmase

kontrolli raames seisukohal, et tegemist on RHS-i rikkumisega. Õiguskindluse põhimõtte

eesmärk on luua kindlus kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Seega ei saanud vaide esitajal

tekkida arusaama, et tagatise hilisema esitamisega seoses ei rikutud RHS-i ja vaide esitaja

seisukoht õiguskindluse põhimõtte rikkumise osas on väär. Seda seisukohta toetavad ka

Euroopa Kohtu otsus nr C-383/06–C385/06 (p 56) ja otsus nr C-568/11 (p-d 51 ja 52).

8)

Vaide esitaja ootust, et talle kahjulik otsus jäetakse tegemata, tuleb kõrvutada

kolmandate isikute õigusega osaleda konkurentsipõhises ja õigusvastaselt piiravate

tingimusteta hankemenetlustes ning avaliku huviga, sh Euroopa Liidu (EL) huviga tagada

ühisturu tõrgeteta toimimine (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67). Kolmandate isikute

õigused ning EL huvid kogumina on ülekaalukaks avalikuks huviks, mis kaalub üles toetuse

saaja võimaliku ootuse talle kahjuliku otsuse tegemata jätmiseks. Tuleb nõustuda, et auditeeriva

asutuse seisukohad ei ole rakendusüksusele siduvad, kuid auditeeriv asutus ei olegi väljendanud

tagatistega seotud rikkumiste osas kindlat seisukohta, vaid andnud pelgalt soovituse selliseid

rikkumisi teravdatud tähelepanuga kontrollida.

9)

Kuigi vaide esitaja on rikkunud RHS § 122 lg-st 5 tulenevat kohustust kontrollida pärast

hankelepingu sõlmimist lisandunud alltöövõtjate suhtes RHS § 95 lg-s 1 nimetatud

kõrvaldamise aluseid, siis tulnuks hankelepingu p 9.3.11 ja RHS § 122 lg 7 alusel nõuda vaid

Väljataguse Veod OÜ ja FMB Invest OÜ asendamist, kuivõrd nimetatud ettevõtetel esines

maksuvõlg hetkel, millal vaide esitaja pidi kõrvaldamisaluste puudumist kontrollima, s.o

alltöövõtja hankelepingusse kaasamise seisuga. Vaide esitaja ei pidanud kontrollima

alltöövõtjate suhtes kõrvaldamise aluseid hankelepingu täitmise kestel, samuti ei näe RHS §

122 lg 5 ette kohustust kontrollida alltöövõtjat uuesti, kui see alltöövõtja täidab hankelepingus

erinevaid töölõike, mistõttu teda hankelepingusse erinevatel aegadel uuesti kaasatakse. See

eksimus ei mõjuta aga vaidlustatud otsust sisuliselt.

10) Jääb arusaamatuks, kuidas mõjutab MTA poolt eriolukorra ajal hilinenud maksete intresside

arvestuse peatamine vaide esitaja kohustust järgida RHS-i. Riigipoolset intresside arvestuse

peatamist ei saa võrdsustada riigipoolse maksuvõlgade aktsepteerimisega, aga isegi olukorras,

kui seda saaks niiviisi tõlgendada, ei vabastaks see hankijat RHS-i järgimisest.

3-22-1577

7(20)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Põhja-Sakala vald esitas 22.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

22.05.2023 ja 30.05.2023 istungil) RTK 13.04.2022 otsuse ja 22.06.2022 vaideotsuse

tühistamiseks ning kahju (vaidemenetluses kantud õigusabikulude) hüvitamiseks summas

2920,05 eurot.

1)

Ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakt allkirjastati 30.11.2020, milles jäi üles

veel vaegtööna mullakihi paigaldamine koos muruseemne külviga mais 2021, st saavutati

põhiline kasutusvalmidus. Ehitustööde täitmisakt, mille kohaselt lõpetati ka vaegtööd, on

allkirjastatud

15.06.2021. Lõplik kasutusvalmidus saavutati seega 15.06.2021. Pooled on hankelepingu p-s

11.1 kokku leppinud, et garantiiperiood algab peale tööde täitmisakti allkirjastamist poolte

poolt, milles puuduvad vaegtööd või vaegtööd on teostatud kokkulepitud tähtajaks. Seega on

pooled leppinud hankelepingus kokku ehituse töövõtulepingu üldtingimuste (ETÜ 2013) p-st

5.1.2 erinevalt selles, et garantiiperioodi alguseks ei loeta mitte põhilise, vaid lõpliku

kasutusvalmiduse saavutamine. Hankelepingu p 4.5 reguleerib eelkõige tööde vaheetappe ja

nende tähtaegasid. II etapi osas on lepingus selgitatud, et 30.11.2020 on kõik lepingujärgsed

kohustused täidetud ning allkirjastatud kaebaja ja peatöövõtja poolt ehitustööde

üleandmisevastuvõtmise lõppakt, mitte täitmisakt. Seejuures ei käsitleta hankelepingu p-s 4.5

vaegtööde teostamist üldse. Garantiid puudutavat käsitleb eelkõige hankelepingu p 11.1.

Garantiiperioodi arvestamise osas on selgelt välja toodud, et garantiiperiood saab alata üksnes

pärast kõigi tööde lõpetamist. Eeltoodust järeldub, et kui vaegtööd puuduvad, siis algab

garantiiperiood ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppaktist, mis on sisult ka täitmisakt

hankelepingu p 11.1 tähenduses. Kui aga esineb vajadus teostada täiendavalt vaegtöid, algab

garantiiperiood pärast vaegtööde teostamist kinnitava täitmisakti allkirjastamisest. Seega algas

garantiiperiood 16.06.2021.

2)

Kaebaja ei nõustu, et peatöövõtja arvamus kinnitab seda, et garantiiperioodi algusaja

regulatsioon oli ebaselge. Lepingupoolte vahelised eriarvamused ei ole praktikas tavapäratud.

Peatöövõtja hinnangul algas garantiiperiood juba sellest hetkest, kui kaebaja väljastas ehitisele

kasutusloa, s.o 31.08.2020. Eeltoodut põhjendab peatöövõtja mitmete ETÜ 2013 sätetega.

Peatöövõtja jättis aga arvestamata, et garantiiperioodi algus fikseeriti pooltevahelises

hankelepingus, seega pole ETÜ 2013 sätted asjakohased (vt ka hankelepingu p 3.1.3). Lisaks

on kaebaja ja töövõtja vahel erimeelsus garantiiaja tagatise kestvuse perioodi osas. Kaebaja

hinnangul peab garantiiaegne tagatis katma perioodi 16.06.2021-15.06.2024 ning seega kaebaja

tagastab deposiidi ka 16.06.2024. Juhul kui tekib vaidlus garantiiperioodi osas, vaieldakse seda

käesolevast asjast eraldiseisvas vaidluses töövõtjaga.

3)

Tegemist ei ole RHS § 123 rikkumisega, kuivõrd kaebaja on teinud endast kõik, et

peatöövõtja täidaks hankelepinguga võetud kohustusi. Kaebajal on olnud peatöövõtjaga pärast

tööde lõpetamist probleeme. Kaebaja ei ole saanud peatöövõtjalt dokumente ja vastuseid

küsitud aja jooksul. Kaebaja küsis peatöövõtjalt garantiiperioodi tagatist nii suuliselt kui

kirjalikult pärast 16.06.2021 korduvalt. Peatöövõtja esitas korduvatest päringutest hoolimata

tagatise alles 18.08.2021. Vastustaja arusaam, et selliselt on hankelepingut muudetud, on väär.

Tegemist on selgelt peatöövõtjapoolse kohustuse rikkumisega, millele ei saa omistada

hankelepingu muutmise tähendust. Vastustaja on vaideotsuses vääralt järeldanud, et kuna

02.07.2021 kirjas on kaebaja andnud teada, et ehitaja lubas ehitusjärgse garantii esitada

hiljemalt 09.07.2022, on kaebaja nõustunud tagatise hilisema esitamisega ning seeläbi muutnud

hankelepingut. Asjaolu, et 02.07.2022 kirjas vastustajale on kaebaja teavitanud kohustuse

3-22-1577

8(20)

täitmiseks täiendava tähtaja andmisest, ei välista, et kaebaja ei oleks ka varem peatöövõtjalt

kohustuse täitmist nõudnud. Kaebaja on selgitanud, et palus esialgu peatöövõtjalt garantiiaja

tagatist suuliselt. Peatöövõtja jättis järjepidevalt garantiiaja tagatise nõude täitmata.

4)

Kaebaja on kasutanud õiguskaitsevahendit, mille kasutamiseks ta oli kohustatud ning

mida ta on pidanud kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalseks (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108

lg 2, § 114 lg-d 1 ja 2). Kaebajal ei olnud võimalik enne täiendava tähtaja andmist kasutada

mistahes teisi VÕS-st tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Seejuures ei ole välistatud korduvalt

täiendava tähtaja andmine. Peatöövõtja kõrvaldas lõpuks kohustuse rikkumise ja esitas tagatise.

Seega polnud kaebajal võimalik muid õiguskaitsevahendeid kasutada. Kaebaja hinnangul ei

olnud teiste õiguskaitsevahendite kohaldamine ka põhjendatud. Hankelepingu täitmine oli

selleks hetkeks lõppenud. Tegemist oli kogukonna jaoks olulise tähtsusega objektiga, mille

sihipärase kasutamise seisukohalt oli määrava tähtsusega, et kaebaja ja peatöövõtja vaidlus ei

ületaks mõistlikkuse piire. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja täitnud tal lasuva hoolsuskohustuse.

Sealjuures vastutaja väär käsitlus nagu tuleks olukord lugeda hankelepingu muutmiseks võib

kahjustada kaebaja hilisemaid võimalusi oma õiguste kaitseks.

5)

Tagatise hilinenult esitamise eest finantskorrektsiooni määramise eeldused ei ole

täidetud, sest kaebaja ei ole rikkunud RHS-st tulenevaid kohustusi. Samas isegi kui lugeda

garantiiperioodi tagatise hilinenult esitamine RHS § 123 rikkumiseks, on vastustaja tuvastatud

finantskorrektsioonimäär

ebaproportsionaalne.

Ühendmääruse

§

sätestab,

et

finantskorrektsiooni tegemine on välistatud, kui rikkumine on üksnes formaalne. Väidetava

rikkumise mõju EL eelarvele on ebatõenäoline. Kui pidada rikkumist siiski finantsmõju

omavaks, on proportsionaalne finantskorrektsiooni määr 2%.

6)

Kahju saabumine liidu finantsvahenditele on väga ebatõenäoline. Vaideotsuse p-s 3.1.3

toodud asjaolud on olulised ja asjakohased. Samas on vastustaja jätnud arvestamata teiste

oluliste asjaoludega. Vastustaja oleks pidanud jõudma järeldusele, et proportsionaalne

finantskorrektsioon on 2%. Piisav konkurents oli tagatud. Lisaks said hankelepingu alusel kõik

tööd nõuetekohaselt ja tähtaegaegselt teostatud. Hankelepingu alusel tööde teostamise faasis ei

olnud kaebajal peatöövõtjaga (ega kaebajale teadaolevalt peatöövõtjal alltöövõtjatega)

probleeme. Vastustaja on jätnud arvestamata rikkumise väärtusega, mis on vaid 2%

hankelepingu esialgsest maksumusest. Garantiiperioodi tagatise nõue oleks kehtinud ükskõik

millisele pakkujale. Seega isegi odavama või kallima pakkumuse korral (kui väidetavalt oleks

olnud pakkujate ring teine), oleks väärtus olnud ikkagi 2% hankelepingu maksumusest. Mida

väiksema rahalise väärtusega rikkumine, seda vähem mõju eelduslikult rikkumisel on ja seda

vähem tõenäolisem on kahjuliku tagajärje saabumine. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustuse ja

tagatis esitati üksnes 2 kuud pärast ettenähtud tähtaega, mitte 8 kuud pärast tähtaega nagu

vastustaja väitis.

7)

Vastustaja tegevus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 10 ja 11 tuleneva

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Vastustaja tuvastas riigihanke nr 204162 II

tasandi kontrollis 18.10.2021, et garantiiperioodi tagatise hiljem esitamine on üksnes formaalne

rikkumine. Vastustaja selgitas, et finantsmõju garantiikirja ebaõige algusaja osas ei ole suur ning

seega hindas puuduse mitteoluliseks. Hilisemat meelemuutust on vastustaja põhjendanud

sellega, et Rahandusministeeriumi auditi talitus on täitmis- ja garantiiaegse tagatiste küsimuse

pannud kõrgendatud tähelepanu alla ja andnud rakendusüksustele täiendavad soovitused

edaspidi antud küsimusega seonduvad asjaolud kõrgendatud tähelepanuga üle kontrollida.

Kaebaja hinnangul ei ole see õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega kooskõlas.

Vastustaja eksis HMS §-st 67 tuleneva usalduse kaitse põhimõtte vastu. Vastustaja on jätnud

arvestamata sellega, et etteheidetava rikkumise potentsiaalne mõju liidu eelarvele on vähene

3-22-1577

9(20)

ning tegemist on ühiskondlikult ja laste hariduse seisukohast olulise objekti ehitusprojektiga.

Finantskorrektsiooni tulemusel suurenevad kaebaja finantskohustused, mis omakorda võib

mõjutada teiste oluliste projektide elluviimist. Lisaks, kaebajale on teatavaks saanud, et

vastustaja on halduspraktikat muutnud ning asunud nüüd mitmeid garantiiaegse tagatisega

seotud olukordi pidama mitteoluliseks muudatuseks RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses.

8)

Tulenevalt RHS § 122 lg 7 sõnastusest on alltöövõtjate kontrollimine oluline nende

lepingu täitmisesse kaasamise seisuga, mitte nende kaasamise viimase päeva seisuga. Sellisel

juhul puuduks mis tahes mõte alltöövõtja asendamise nõudmisel. Seega oli vastustaja hinnang

Trautman Grupp OÜ ja MRF Vool osas ekslik. Eeltooduga on vastustaja ka vaideotsuses

nõustunud. Küll aga ei mõjutanud vastustaja hinnangul see viga vaidlustatud otsust sisuliselt.

Kaebaja leiab, et see viga mõjutas finantskorrektsiooni suurust.

9)

Alltöövõtjate kontrollimata jätmise eest määratud finantskorrektsioon ei ole

proportsionaalne. Vastustaja ei ole arvestanud kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega. Hankes

oli konkurents piisavalt tagatud. Hankelepingu alusel tööde teostamise ajal ei olnud kaebajale

teadaolevalt alltöövõtjatega probleeme. Projekti eesmärk sai saavutatud. Samuti ei ole

vastustaja arvestanud sellega, et tegemist oli ühiskondlikult olulise objektiga, mille sihipäraseks

kasutusele võtmiseks oli oluline, et tööde teostamisse ei tekiks viivitusi. Alltöövõtjate

asendamine oleks võinud viia olukorrani, kus koolihoone ei valmi õppeaasta alguseks. Kaebajal

oleks tulnud teha täiendavaid kulutusi alternatiivsete lahenduste leidmiseks. Seejuures arvestas

kaebaja sellega, et hankelepingu täitmise periood kattub osaliselt Eestis väljakuulutatud

eriolukorraga, mis võis mõjutada alltöövõtjate maksuvõlgnevusi.

10)

Vaidlustatud otsused on ka formaalselt õigusvastased. Vastustaja rikkus HMS §-dest 40

ja 56 tulenevaid põhimõtteid. Ärakuulamisõiguse tagamiseks tuleb haldusorganil analüüsida

menetlusosalise esitatut ja vastuväidetega mittenõustumise korral oma seisukohta põhjendada.

Vaidlustatud finantskorrektsiooni otsusest nähtub, et vastustaja ei ole sisuliselt kaebaja

vastuväidetele vastanud. Vaideotsuses on vastustaja mõned puudused kõrvaldanud, kuid on

jätkuvalt jätnud olulistele kaebaja vastuväidetele vastamata. Vastustaja ei ole selgitanud, miks

ei ole tagatise hilinenult esitamine lepingulise kohustuse rikkumine, vaid seda tuleb pidada

lepingumuudatuseks. Ka on vastustaja jätnud vastamata kaebaja vastuväidetele seoses

rikkumisega kaasneva kahjuliku mõju saabumise tõenäosusega. Kaebaja on vastustajale

esitanud vastuväited, mille analüüsimine ja sisuline kaalumine oleks võinud mõjutada asja

otsustamist (HMS § 58).

11)

Kaebaja taotleb vaidemenetluses kantud õigusabikulude summas 2920,05 eurot

hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaselt. Struktuuritoetuste vaidlustes on

kohustuslik läbida kohtueelse menetluse raames vaidemenetlus (STS § 51 lg 1). Seega ei olnud

kaebajal valikut pöörduda õiguste rikkumise korral otse kohtusse. Kahju tekkimist summas

2920,05 eurot (käibemaksuta) tõendab kaebajale osutatud õigusteenuse eest esitatud arve nr

2222217. Kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja ei oleks

vaidlustatud otsuseid teinud, ei oleks kaebaja pidanud neid vaidlustama ja õigusabikulusid

kandma. Kaebaja kui haldusorgani vaidemenetluses kantud õigusabikulude kahjuhüvitisena

vastustajalt väljamõistmine on põhjendatud, kuivõrd struktuuritoetusi ja riigihankeõigust

puudutavad

küsimused

väljuvad

haldusorgani

igapäevase

põhitegevuse

raamidest.

Riigihankega seonduvaid vaidlusi ei saa pidada haldusorgani igapäevaseks põhitegevuseks.

RVastS §-des 3-4 ja 6 nimetatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks aidanud kahju ära hoida.

4. RTK palub 23.09.2022 vastuses (täiendatud 30.05.2023 istungil) jätta kaebus rahuldamata.

3-22-1577

10(20)

1) Hankelepingus kehtestatud täitmisjärgse garantiiaja alguse määratlemine on mitmeti

mõistetav. Vastustaja hinnangul on garantiiaja alguse määratlemisel õige lähtuda p-st 4.5, milles

on kehtestatud, et hiljemalt kuupäevaks 30.11.2020 peavad kõik lepingujärgsed kohustused

olema täidetud, sh tellija ja töövõtja poolt peab olema allkirjastatud ehitustööde

üleandmisevastuvõtmise lõppakt ning töövõtja peab olema tellijale esitatud garantiiaegse

tagatise, millega ühtlasi algab ehitise garantiiperiood. Kuna p-s 4.5 on kehtestatud konkreetne

kuupäev, millal peab tagatis olema esitatud ja millal algab ehitise garantiiperiood, siis tuleb

eeldada, et ka p-s 11.1 märgitud tööde täitmisakt, mis on garantiiperioodi algusega seotud,

pidanuks olema allkirjastatud hiljemalt 30.11.2020. Vaidlus puudub küsimuses, et edukas

pakkuja ei ole esitanud hankijale garantiiaegset tagatist õigeaegselt. Garantiiaegse

tagatissumma makse on teostatud 18.08.2021. Järelikult ei oma määravat tähtsust asjaolu, kas

garantiiperiood algas 01.12.2020 või 16.06.2021. Mõlemal juhul on töövõtja täitnud oma

kohustuse olulise hilinemisega. Lisaks täitmisjärgse garantii esitamisega hilinemisele on

töövõtja pakutav garantiiperiood lühem kui hankelepingu p-s 11.1 märgitud kolm aastat.

Töövõtja poolt deponeerimisel märgitud garantiiaegse tagatise perioodi lõpptähtajaks oli

01.09.2023. Riigihanke nr 204162 puhul olid kõik pakkujad pakkumuste tegemise hetkel

võrdses olukorras, lähtudes pakkumuse koostamisel teadmisest, et pärast hankelepingu täitmist

tuleb esitada garantiiaegne tagatis 3-aastase perioodi kohta ning hiljemalt kuupäevaks

30.11.2020. Eeltoodud põhjustel on hankelepingu täitmise käigus muutunud lepinguliste

kohustuste vahekord pakkuja kasuks ja tegemist on hankelepingu tingimuste olulise

muutmisega RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes. 2) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kaebaja on

teinud endast kõik oleneva, et töövõtja täidaks hankelepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt

ja õigeaegselt. Garantiiaegse tagatise nõudekirjad on kaebaja saatnud töövõtjale hilinemisega

ning alles pärast RTK sellekohast tähelepanekut, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ei

ole täitnud oma hoolsuskohustust tagatise nõudmisel. Kaebaja väited tagatise varasemale

suulisele nõudmisele ei ole tõendatud. 3) Hankelepingu muutmisena tuleb käsitada ka neid

olukordi, kus pooled sellekohaseid ja konkreetseid tahteavaldusi ei tee, kuid vaikimisi

aktsepteerivad toimuvat ning ei reageeri muudatusele hankelepingu kehtivuse ajal. Pooled ei

tohi õiguskaitsevahendi kohaldamise varjus tegelikkuses sõlmida lepingumuudatust. Juhul kui

õiguskaitsevahendi rakendamisel nähtub poolte tahe leppida kokku mõjutusmeetme valikus või

ulatuses või muus hankelepingu täitmist puudutavas asjaolus, siis loetakse sellist

õiguskaitsevahendi rakendamist lepingumuudatuseks. Seega on hankelepingu muutmisega

RHS-i mõttes tegemist alati, kui hankelepingu mõni tingimus saab esialgsest erineva sisu või

lisandub hankelepingusse tingimusi, mida seal varem ei olnud, samuti juhul, kui hankelepingu

mõni esialgne tingimus kaob. Samas kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et kaebaja väide

halduspraktika muutmise kohta on õige – vastustaja on täna leebem garantiiaegse tagatise

nõudmise küsimuses2.

4)

Finantskorrektsiooni määra ja selle suuruse kohaldamisel on lähtutud õigetest

kaalutlustest. Ei ole teada, milline oleks muudetud tingimuse korral võinud olla pakkujate ring.

Samuti ei saa vaidlusaluse rikkumise maksimaalset väärtust taandada üksnes garantiiaegse

tagatise suurusele. Ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind

olnuks rohkem kui 2% võrra soodsam. Üldjuhul rakendatakse hankelepingu lubamatu

muutmise korral 25%-list korrektsiooni määra. Praegu on vastustaja erandkorras leidnud, et

määra vähendamine 10%-le on põhjendatud. Kaebajal ei saanud tekkida ootust, et hangelepingu

lubamatu muutmise ja sellest tingitud RHS § 3 üldpõhimõtete mittejärgimise korral peaks

rakendatav finantskorrektsiooni määr veelgi madalam olema.

2 30.05.2023 kohtuistungi helisalvestis kl 10:43:45

3-22-1577

11(20)

5)

Puudub vaidlus, et hankija jättis riigihankes nr 204162 hankelepingu täitmise käigus

lisandunud alltöövõtjate Väljataguse Veod OÜ ja FMB Invest Grupp osas teostamata RHS §

122 lg-s 5 sätestatud kõrvaldamise aluste kontrolli ning ei nõudnud RHS § 122 lg-le 7 tuginedes

pakkujalt nimetatud alltöövõtjate asendamist. Sellele rikkumisele kohaldub ühendmääruse §

228.

Rikkumisega

seotud

alltöövõtjate

arv

ei

muuda

konkreetse

rikkumise

ja

finantskorrektsiooni olemust ega tagajärgi. Jättes maksuvõlaga töövõtja asendamata, mõjutab

see ausat konkurentsi turul. Juhul kui hankija oleks korrektselt lähtunud RHS § 95 lg 1 p-s 4

sätestatust ning maksuvõlaga alltöövõtjad hankemenetlusest kõrvaldanud, oleks alltöövõtjateks

osutunud tõenäoliselt hoopis teised ettevõtted, kellel maksuvõlg puudus. Samuti võinuks hanke

tulemused olla teistsugused. Olenemata alltöövõtjate arvust on tegemist hanke tulemusi

eelduslikult mõjutanud rikkumisega, mistõttu ei ole võimalik kohaldada 10%-st madalamat

finantskorrektsiooni määra või lugeda rikkumist formaalseks. Rikkumise potentsiaalne mõju

hankes osalevatele pakkujate ringile ning hanke tulemustele on alltöövõtjate arvust olenemata

sama. Asjaolu, et hanke objekti näol on tegemist ühiskondlikult olulise hoonega ei saanud

kaebajale tekitada ootust, et kohaldatav finantskorrektsioonimäär peaks 10%-st madalam

olema. See ei ole õigustus RHS-i rikkumiseks. Hankija saanuks teostada kontrollikohustust

pakkujate ja alltöövõtjate üle tavapärasest veelgi hoolsamalt ning alltöövõtjate asendamise ja

muude viivituste kartuses korraldada hankemenetlus turvalisema ajavaruga.

6)

Kahju eeldamisel ei oma tähtsust, kas mõni pakkuja ka tegelikkuses loobus vaidlusaluste

tingimuste või hankija poolsete kohustuste eiramise tõttu pakkumuse esitamisest või kas mõni

pakkuja oleks teinud soodsama pakkumuse, kui ta oleks teadnud, et hankija aktsepteerib

hankelepingu täitmisel alltöövõtjaid, kellel esinevad kõrvaldamise alused, ja/või kui hankija

oleks riigihanke alusdokumentides võimaldanud täitmistagatise garantii osas soodsamaid

tingimusi. Piisab, kui kahju tekkimine oli põhimõtteliselt võimalik. Seetõttu ei oma eeltoodu

kontekstis tähendust kaebaja viited riigihankes nr 204162 esitatud pakkumuste arvule,

varasemate ja samalaadsete hangete eeldatavalt ühesugusele pakkujate ringile või projekti

tulemuste saavutamisele. Ükski kaebuses loetletud asjaoludest ei välista võimalust, et

konkreetses hankes võinuks pakkujate ring, hanke tulemused ja pakkumuste maksumused olla

teistsugused, kui finantskorrektsiooni otsuses käsitletud rikkumisi poleks esinenud.

7)

Asjakohatu on kaebaja hinnang, et finantskorrektsiooni kohaldamine ei ole kooskõlas

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Kaebajal oli RHS-i nõuete järgimise

kohustus. Vastutust nende nõuete rikkumise eest ei saa lükata vastustajale ega varasemaid

auditeid läbi viinud organitele. Varasemad õigusvastased/ekslikud kontrollid ja auditid ei

saanud tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et kaebaja on toiminud õiguspäraselt ja toetust

tagasi ei küsita. Euroopa Kohtu otsuse C-349/17 p-des 104-106 tulenevalt ei saa õiguspärase

ootuse kaitse põhimõttele tugineda EL õigusakti konkreetse sätte vastu ning liidu õiguse

kohaldamise eest vastutava liikmesriigi asutuse tegevus, mis on selle õigusega vastuolus, ei saa

olla toetuse saaja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega

vastuolus. Samuti on kolmandate isikute õigused ning EL huvid kogumina ülekaalukaks

avalikuks huviks, mis kaalub üles toetuse saaja võimaliku ootuse talle kahjuliku otsuse tegemata

jätmiseks (HMS § 67).

8)

Alusetu on kaebaja vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõue, sest

vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuse õigusvastasus on tõendamata. Isegi juhul kui kohus

otsustab finantskorrektsiooni otsuse tühistada, ei ole kahju hüvitamine summas 2920,05 eurot

põhjendatud. RVastS § 13 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada

mh eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel, samuti muid

asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Teisisõnu kui

3-22-1577

12(20)

finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle võrra proportsionaalselt vähendada

ka kaebajale hüvitatavat kahju summat. Ühtlasi hindab vastustaja vaidemenetluses kulunud

õigusabiteenuse töötundide arvu ja tunnihinna suurust ülepaisutatuks ning mõlemaid näitajaid

tuleb vähendada veerandi võrra.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tühistamiskaebus

5. Vaidlus käib RTK 13.04.2022 finantskorrektsiooni otsuse ja 22.06.2022 vaideotsuse

õiguspärasuse üle. Nimetatud finantskorrektsiooni otsusega on RTK lugenud projekti „Võhma

linna

koolivõrgu

korrastamine

(lammutamine,

renoveerimine,

ehitustööd)“

raames

mitteabikõlblikuks kuluks 266 342,88 eurot, millest toetus moodustab 226 391,44 eurot ja

omafinantseering 39 951,44 eurot.

Vastustaja leidis, et nimetatud projekti raames läbi viidud riigihankes nr 204162 saab kaebajale

ette heita kahte RHS-i rikkumist. Esiteks, kaebaja muutis vastustaja hinnangul oluliselt

hankelepingu tingimusi, mis puudutavad garantiiaegse tagatise esitamist (hankelepingu p-d 4.5,

11.1 ja 11.2), muudatus ei vasta RHS § 123 lg 1 tingimustele ning sellega on omakorda rikutud

RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtteid (finantskorrektsiooni otsuse p 1). Teiseks tuvastas

vastustaja, et kaebaja ei ole hankelepingu täitmise käigus kontrollinud, kas alltöövõtjate osas

esinevad RHS § 95 lg-s 1 sätestatud kõrvaldamise alused ning sellest tingituna ei ole kaebaja

ka nõudnud maksuvõlaga alltöövõtjate asendamist (RHS § 122 lg-d 5 ja 7, finantskorrektsiooni

otsuse p 2). Mõlema rikkumise osas pidas vastustaja põhjendatuks kohaldada 10%-list

korrektsiooni määra, seega rakendas vastustaja tervikuna finantskorrektsiooni määra 10%

ulatuses (ühendmääruse § 21 lg 3). Kaebaja seevastu on seisukohal, et hankelepingu tingimusi

seonduvalt garantiiaegse tagatise esitamisega ei muudetud, vaid tegemist on töövõtja kohustuse

rikkumisega ning kaebaja tegi endast kõik, et töövõtja täidaks hankelepinguga võetud

kohustusi. Kaebaja leiab, et isegi juhul, kui tagatise hilinenult esitamist saab pidada RHS § 123

rikkumiseks, siis on tegemist formaalse rikkumisega, millisel juhul on finantskorrektsiooni

tegemine välistatud (ühendmääruse § 228) või ka juhul, kui pidada seda muudatust finantsmõju

omavaks, siis on finantskorrektsiooni määr ebaproportsionaalne. Alltöövõtjate kontrollimata

jätmise eest määratud finantskorrektsioon on samuti kaebaja hinnangul ebaproportsionaalne.

Lisaks eelnevale leiab kaebaja, et vaidlusalused otsused on formaalselt õigusvastased, sest

vastustaja on rikkunud HMS §-dest 40 ja 56 tulenevat ärakuulamisõigust kui ka

põhjendamiskohustust.

Eelnevast tulenevalt tuleb kohtul esmalt hinnata, kas kaebajale etteheidetavad rikkumised

andsid alust finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks ning kui jah, siis kas vastustaja määratud

finantskorrektsiooni määr 10% on õiguspärane. Lisaks tuleb kohtul võtta seisukoht küsimuses,

kas vaidlustatud otsused on formaalselt õigusvastased ning kui jah, siis kas see tingib

vaidlustatud otsuste tühistamise. Garantiiaja tagatise hilinenult esitamine

6. Peamine vaidlusküsimus finantskorrektsiooni otsuse p-s 1 käsitletud rikkumise

(garantiiaja tagatise hilinenult ja lühema kehtivusajaga esitamine) puhul on see, kas tegemist

oli hankelepingu (lubamatu) muutmisega või mitte.

7. Vaidlust ei ole selles, et hankija ja töövõtja vahel sõlmitud hankeleping nägi ette

garantiiaegse tagatise esitamise kohustuse. Hankelepingu p-st 4.5 tuleneb, et „hiljemalt

30.11.2020 on kõik lepingujärgsed kohustused täidetud, tellija ja töövõtja on allkirjastanud

ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti, töövõtja on tellijale garantiiaegse tagatise

3-22-1577

13(20)

esitanud ja algab ehitise garantiiperiood“; p-st 11.1 tuleneb, et „garantiiperiood algab peale

tööde täitmisakti allkirjastamist poolte poolt ja milles puuduvad vaegtööd või vaegtööd on

teostatud kokkulepitud tähtajaks, (ETÜ 2013 p 5.1)“ ning p-st 11.2 tuleneb, et „töövõtja esitab

hiljemalt täitmisakti allkirjastamisel garantiiaegse tagatise“. Tagatise esitamise tõendamiseks

esitas kaebaja maksekorralduse3 nr 21, millelt nähtub, et töövõtja on 18.08.2021 vallale tasunud

50 513 eurot selgitusega „Võhma kooli õppehoone ehitamise garantiiaegne tagatis 2%

hankelepingu maksumusest, tagatise kehtivus kuni 01.09.2023“.

Nii vastustaja (RTK), kaebaja (hankija) kui ka töövõtja (Haart Ehitus OÜ (pankrotis)) on aga

hankelepingut mõistnud erinevalt osas, mis hetkel tuli töövõtjal esitada garantiiaegne tagatis

(ehitusjärgne garantii). Töövõtja on seisukohal4, et vastavalt hankelepingu p-le 11.1 ja ETÜ

p-dele 1.2.6 ja 5.1.2 algas garantiiperiood 01.09.2020 (s.o pärast 31.08.2020 kasutusloa

väljastamist koolimaja juurdeehitusele) ning kestab kuni 01.09.2023. Kaebaja (hankija) on

seisukohal, et vastavalt hankelepingu p-le 11.1 algas garantiiperiood 16.06.2021 ehk pärast

ehitustööde täitmise akti5 allkirjastamist, s.o 15.06.2021, sest sel ajal saavutati ehitise lõplik

kasutusvalmidus. Vastustaja möönab, et hankeleping on garantiiperioodi alguse osas mitmeti

mõistetav - hankelepingu p 4.5 järgi algas garantiiperiood 01.12.2020 (s.o pärast 30.11.2020

ehituse vastuvõtu akti allkirjastamist), kuid hankelepingu p 11.1 järgi algas garantiiperiood

16.06.2021 (s.o pärast ehitustööde täitmise akti allkirjastamist, s.o 15.06.2021), ent mõlemal

juhul on garantiiaegne tagatis esitatud hilinenult. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et

eelmainitud hankelepingu punktid on mitmeti mõistetavad garantiiperioodi algusaja kohta. Seda

kinnitab juba asjaolu, et nii vastustaja, kaebaja kui ka töövõtja on selles küsimuses erinevatel

seisukohtadel. Kuigi nii hankelepingu p 4.5 kui ka p 11.1 järgi on töövõtja esitanud

garantiiaegse tagatise hilinenult, siis tuli vastustajal võtta seisukoht garantiiperioodi algusaja

kohta hindamaks, kas tegemist võis olla hankelepingu muutmisega või mitte. Kohtupraktikas

on hankemenetlust puudutavas vaidluses leitud, et „kui hindamiskriteerium on mitmeti

mõistetav, tuleb selle sisustamisel lähtuda ka hanke eesmärgist ja muudest olulistest

asjaoludest, sh tõlgendada hindamiskriteeriumit pakkujale soodsamalt, kui see on õiguspärase

tulemuse saavutamiseks vajalik.“ (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2019 otsus asjas nr

3-18-2338, p 27). Sarnaselt eeltoodud seisukohale leiab kohus, et praeguses asjas tulnuks

RTK-l järelevalvemenetluse raames tõlgendada kõnesolevaid mitmeti mõistetavaid

hankelepingu tingimusi kaebajale kui hankijale soodsamalt ehk viisil, kuidas hankija ise

vaidlusaluseid hankelepingu tingimusi mõistis. Selline hankelepingu tingimuste tõlgendamine

on praegusel juhul ka hankija jaoks (majanduslikult) kasulikum, sest garantiiperioodi kestvus

langeb hilisemasse perioodi.

Tallinna Ringkonnakohus on 04.05.2023 otsuse nr 3-21-1711 p-s 15 selgitanud järgmist:

„hankelepingu muutmine eeldas igal juhul mõlema poole tahteavaldust (sõltumata selle

vormist) ning töövõtja poolsest lepingu rikkumisest (tagatised jäeti õigeaegselt esitamata) ega

ka tellija poolsest RHS-st tulenevate kohustuste rikkumisest (tagatiste õigeaegne esitamine jäeti

kontrollimata) ei saa järeldada lepingupoolte kokkulepet hankelepingu muutmiseks. Tuleb

arvestada, et ka hankemenetluse tulemusel sõlmitud ehituse töövõtuleping on olemuselt

tsiviilõiguslik leping, mille muutmisele kohaldatakse asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut

(vt RHS § 8 lg 2 teine lause; VÕS § 13 lg 1; TsÜS § 68). VÕS § 13 lg 1 näeb ette üldpõhimõtte,

et lepingut saab muuta ainult kokkuleppeliselt (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§

1–207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 81–82). Ehkki RHS § 123 lg 1 viitab

3 kaebuse lisa 6

4 kaebuse lisa 17

5 kaebuse lisa 5

3-22-1577

14(20)

„hankija“ õigusele muuta sõlmitud hankelepingut, ei saa RHS §-st 123 siiski tuletada, et

hankelepingu muutmiseks ei peagi üldse esinema poolte kokkulepet, vaid piisab hankija

ühepoolsest tegevusest (nt jäetakse reageerimata töövõtja poolsele rikkumisele). RHS § 123

lg-st 1 ega selle aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi

2014/24/EL art 72 lg-st 1 ei järeldu sedagi, et nimetatud sätted loetlevad lepingumuudatused,

mida hankijal on seaduse alusel õigus teha ühepoolselt. Eeltoodud tõlgendust toetavad ka kuni

31.08.2017 kehtinud RHS v.r § 69 lg-te 3 ja 4 sõnastus ning kehtiva RHS-i eelnõu (Riigikogu

XIII koosseisu 450 SE) seletuskiri (lk 108–110). Euroopa Kohtu praktikast (nt 19.06.2008 otsus

kohtuasjas C-454/06, Pressetext, p 34; 07.09.2016 otsus kohtuasjas C-549/14, Finn Frogne, p

30) ei nähtu samuti, et hankelepingu muutmiseks ei peagi olema saavutatud poolte kokkulepet

või hankelepingu muutmiseks tuleks lugeda iga olukord, kus hankija on rikkunud kohustust

rangelt järgida väljakuulutatud hanketingimusi kuni hankelepingu täitmise lõpuni (nt Euroopa

Kohtu 29.04.2004 otsus kohtuasjas C-496/99 P, Succhi di Frutta, p 115; Riigikohtu 12.10.2011

otsus nr 3-3-1-31-11, p 16).“ Kuigi käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal ei ole eelviidatud

ringkonnakohtu otsus jõustunud, ei takista see viidatud seisukohtadele ja tõlgendustele

tuginemast (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2019 otsuse nr 3-17-2823, p 14). Kohus leiab,

et viidatud ringkonnakohtu seisukohad on asjakohased ka praeguse kohtuasja lahendamisel.

Kaebaja on kontrollimenetluses selgitanud, et nad palusid töövõtjalt korduvalt telefoni teel

tagatise esitamist, ning hiljem, s.o 15.07.2021 ja 21.07.2021 palusid tagatise esitamist ka

kirjalikult 6 . Seega erinevalt eelviidatud kohtuasjast on praegusel juhul kaebaja (hankija)

reageerinud töövõtja poolsele rikkumisele. Tuleb tõdeda, et kaebaja suulised pöördumised

seoses tagatise esitamisega on otseselt tõendamata, samas puudub ka alus kahelda, et vastavad

telefonikõned töövõtjale tehti. Suuliste pöördumiste tegemisele viitab kohtu hinnangul mh

kaebaja 02.07.2021 vastuskiri7 RTK-le, milles kaebaja märkis, et „Ehitaja lubas ehitusjärgse

garantii esitada summa deponeerimisega hiljemalt 09.07.2021.“ Sellest tuleneb, et hankija oli

tagatise esitamisega seonduvalt pöördunud töövõtja poole juba enne kirjalikke pöördumisi (s.o

02.07.2021 või juba enne kõnesoleva vastuskirja saatmist). Eelnevast tulenevalt ei saa kohtu

arvates väita, et tellija ja töövõtja vahel oli kokkulepe hankelepingu muutmiseks. Ühtlasi ei ole

vastustaja viidanud ühelegi tõendile, millest saaks järeldada poolte tahet hankelepingut muuta.

Arvestades, et kaebaja (hankija) hinnangul tuli garantiiaegne tagatis esitada hiljemalt

16.06.2021, siis sai hankija ka alles pärast nimetatud tähtaega kasutada VÕS § 101 lg-s 1

sätestatud õiguskaitsevahendeid (sh nõuda vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 kohustuse täitmist).

Ka kohtuistungil oli vastustaja seisukohal, et õiguskaitsevahendite kasutamine saaks kõne alla

tulla alles pärast rikkumise toimumist8 . Eeltoodud teabe põhjal ei saa kohtu hinnangul teha

järeldust, et tagatise õigeaegne esitamata jätmine jäeti kontrollimata ja töövõtjalt välja

nõudmata. Seda järeldust ei muuda kohtu hinnangul ka asjaolu, et RTK nõudis juba 02.06.2021

dokumentaalseid tõendeid garantiiaegse tagatise kohta. Ühtlasi nõustub kohus kaebajaga selles,

et kuna töövõtja kõrvaldas lõpuks kohustuse rikkumise (ehk esitas nõutavas suuruses tagatise),

siis ei olnud kaebajal vajadust enam muid võimalikke õiguskaitsevahendeid kasutada.

Ka garantiiaegse tagatise kehtivusperioodi osas ei saa kohtu hinnangul teha teistsugust järeldust

– töövõtja hinnang garantii kehtivusajale ei ole määrav. Kaebajal on võimalik nimetatud tagatist

hoida kuni lepingus kokkulepitud 3-aastase perioodi täitumiseni. Kui hankelepingu pooled

jäävad eriarvamusele ja üks lepingupool leiab, et tema õigusi on rikutud, siis sellest võrsuvad

vaidlused on võimalik lahendada tsiviilkohtus. Sealjuures ka kaebaja kinnitas oma 22.05.2023

6 kaebuse lisad 10 ja 12 – valla 10.02.2022 e-kiri RTK-le ja valla 15.07.2021 ning 21.07.2021 e-kirjad töövõtjale

7 kaebuse lisa 11

8 30.05.2023 kohtuistungi helisalvestis kl 10:42:55

3-22-1577

15(20)

seisukohas ja 30.05.2023 kohtuistungil, et kaebajal ei ole plaanis deposiiti tagastada enne

16.06.2024.

8. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et vastustaja on õigusvastaselt heitnud kaebajale ette

lubamatut hankelepingu muutmist seonduvalt garantiiaegse tagatise esitamisega (st hankija

poolset RHS-i rikkumist). Kuivõrd vastustaja on juba eeltoodud asjaoludel kohtu hinnangul

teinud õigusvastase järelduse kõnesoleva rikkumise osas, siis puudub kohtul vajadus analüüsida

poolte muid väited selle rikkumise osas (nt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete

rikkumine jm). Järgnevalt kontrollib kohus, kas kaebajale etteheidetav teine rikkumine andis

alust finantskorrektsiooni tegemiseks.

Alltöövõtjate kontrollimine

9. RHS9 § 122 lg 5 sätestab, et hankija kontrollib ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde

kontsessioonilepingu korral hankemenetluse jooksul pakkumuses nimetatud alltöövõtjate

suhtes ja pärast hankelepingu sõlmimist hankelepingu täitmisel lisanduva alltöövõtja suhtes

RHS § 95 lg-s 1 nimetatud kõrvaldamise aluste puudumist. Kui hankija kontrollib alltöövõtjate

suhtes kõrvaldamise aluste puudumist ja tuvastab, et alltöövõtjal esineb RHS § 95 lg-s 1

sätestatud alus, nõuab ta pakkujalt sellise alltöövõtja asendamist (RHS § 122 lg 7 esimene

lause). RHS § 95 lg 1 p 4 sätestab, et hankija ei sõlmi hankelepingut ja kõrvaldab

hankemenetlusest pakkuja või taotleja, kellel on riikliku maksu, makse või keskkonnatasu

maksuvõlg maksukorralduse seaduse tähenduses või maksu- või sotsiaalkindlustusmaksete

võlg tema asukohariigi õigusaktide kohaselt. RHS § 95 lg 6 esimene lause sätestab, et kui

hankija tuvastab mis tahes ajal hankemenetluse käigus, et pakkujal või taotlejal esineb RHS §

95 lg 1 p-s 4 või lg 4 p-s 1 sätestatud alus, annab ta pakkujale või taotlejale vähemalt kolm

tööpäeva maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks.

Hankelepingu p-d 9.1.7 ja 9.1.8 näevad ette, et „töövõtja esitab tellijale lepingu täitmise

alustamise ajaks teadaolevate lepingu täitmisel osalevate alltöövõtjate nimed, kontaktandmed

ja teabe nende seaduslike esindajate kohta. /…/ Vastav teave tuleb esitada ka iga alltöövõtja

kohta, kes osaleb lepingu täitmisel ja kelle kohta pole tellijale lepingu täitmise alustamise ajaks

teavet esitatud. Töövõtja peab tellijaga kooskõlastama kõik alltöövõtjad, keda lepingu täitmisel

kasutatakse. /…/“. Hankelepingu p 9.3.11 kohaselt nõuab tellija töövõtjalt sellise alltöövõtja

asendamist, kellel esineb RHS § 95 lg-s 1 sätestatud kõrvaldamise alus.

RHS § 3 p-d 1 ja 2 sätestavad, et riigihanke korraldamisel on hankija kohustatud järgima

järgmisi põhimõtteid: hankija tegutseb riigihanke korraldamisel läbipaistvalt, kontrollitavalt ja

proportsionaalselt (p 1) ning hankija kohtleb kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis,

mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või

Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgib, et

kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes

proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud (p 2).

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jättis hankelepingu täitmisel oma RHS § 122 lg-t 5 tuleneva

kontrollikohustuse täitmata ning sellest tingituna ei andnud kaebaja pakkujale RHS § 95 lg-s 6

sätestatud tähtaega maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks ega nõudnud pakkujalt RHS § 122

lg 7 ja hankelepingu p 9.3.11 alusel maksuvõlaga alltöövõtjate asendamist. Seega on hankija

oma tegevusetusega rikkunud RHS-i § 122 lg-d 5 ja 7 kui ka hankelepingu p 9.3.11. Samuti ei

9 Kohus osundab siin ja järgnevalt enne 01.06.2022 jõustunud RHS-i asjassepuutuvate sätete sõnastusele (s.o

kõnesoleva hankelepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel kehtinud RHS-i sätetele).

3-22-1577

16(20)

saa vastustaja tegevusetust pidada kooskõlas olevaks RHS § 3 p-s 1 sätestatud läbipaistvuse

põhimõttega. Saab eeldada, et (pea)töövõtja sai praegusel juhul eelise kasutades alltöövõtjaid,

kes tegelikkuses ei oleks RHS-i ja hankelepingu kohaselt tohtinud maksude tasumata jätmise

tõttu alltöövõttu pakkuda. Seega ei saa välistada, et kõnesoleval rikkumisel oli ka finantsmõju

liidu eelarvele. Selles osas ei ole ka kaebaja vastuväiteid esitanud.

10. Ühendmääruse § 228 sätestab, et kui /…/ hankemenetluses ilmneb §-des 22–227

nimetamata riigihangete seaduse rikkumine, kohaldatakse sõltuvalt rikkumise raskusest ja

ulatusest rikkumisega seotud hankelepingu osale § 21 lg-s 1 nimetatud finantskorrektsiooni

määra, välja arvatud juhul, kui rikkumine on üksnes formaalne. Eelnevast nähtub, et

ühendmääruse § 228 sätestatud rikkumise korral võib finantskorrektsiooni määr olla 2, 5, 10 või

25% või formaalse rikkumise korral ei tuleks finantskorrektsiooni üldse kohaldada.

Vastustaja on kaebaja rikkumise olulist ja raskust hinnates pidanud proportsionaalseks

kohaldada 10%-list finantskorrektsiooni määra. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega,

mille teostamisse saab kohus sekkuda vaid piiratud ulatuses (HKMS § 158 lg 3). Kohus saab

vaid kontrollida, kas vastustaja on erinevate määrade kohaldamist kaalunud ja valitud määra

kohaselt põhjendanud. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks teinud finantskorrektsiooni määra

valikul ilmselgeid kaalumisvigu. Vastustaja on põhjendanud, milliste asjaoludega on arvestatud

finantskorrektsiooni määra vähendamisel ja mis põhjustel ei ole kaebaja suhtes õigustatud

kohaldada veelgi madalamat ehk 2- või 5%-list määra. Vastustaja leidis, et kuigi ühendmääruse

seletuskirjas10 on selgitatud, et RHS §-s 3 nimetatud üldpõhimõtete olulise riive korral tuleb

eelduslikult rakendada 25% finantskorrektsiooni määra, siis praegusel juhul ei ole põhjendatud

rangeimat 25%-list määra kohaldada, sest kõnesolev hankemenetlus jäi keerulisse ajaperioodi,

kus riigihangete registris tehti märkimisväärseid uuendusi, MTA-ga peetud kommunikatsioonis

tekkisid kaebajal ebakõlad ning riigihange nr 204162 eeldatav ega tegelik maksumus ei

ületanud rahvusvahelist piirmäära. Teisalt leidis vastustaja, et 10%-st madalamat määra ei ole

põhjendatud kohaldada, sest tegemist on hanke tulemusi eelduslikult mõjutanud rikkumisega.

Kui hankija oleks korrektselt järginud RHS § 95 lg 1 p 4 ning hankemenetlusest kõrvaldanud

maksuvõlaga alltöövõtjad, siis oleks alltöövõtjateks tõenäoliselt osutunud hoopis teised

ettevõtted, kellel maksuvõlg puudus. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et 10%

finantskorrektsiooni määr on ebaproportsionaalne. Sealjuures asjaolu, et kaebajale heideti

algselt ette nelja alltöövõtja kontrollimata ja asendamise nõudmata jätmist ning hiljem

vaidemenetluses üksnes kahe alltöövõtja, ei ole konkreetsel juhul määrav, sest

(kontrollikohustuse) rikkumise olemust see ei muuda. Samuti ei heida RTK praegusel juhul

kaebajale ette konkreetse kahju tekitamist, millisel juhul võiks rikkumise ulatuse / raskuse

hindamisel omada tähtsust ka maksuvõlaga alltöövõtjate arv. Ka muud kaebaja väited (tegemist

on ühiskondlikult olulise hoonega, piisav konkurents oli tagatud ja projekti eesmärk sai

saavutatud) ei ole sellised, mis annaksid aluse järelduseks, et vastustaja määratud

finantskorrektsiooni määr 10% on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Ärakuulamisõigusest ja põhjendamiskohustusest

11. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid tuleb tühistada ka seetõttu, et need

on formaalselt õigusvastased. Nimelt leiab kaebaja, et vastustaja on rikkunud HMS §-st 40

tulenevat ärakuulamiskohustust ning HMS §-st 56 tulenevat põhjendamiskohustust. Kohus

kaebaja seisukohaga ei nõustu.

10 vt https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5be96a42-7aaf-466c-9caa-5d9c8cac898e#uFQXrbuP

3-22-1577

17(20)

Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli võimalik enne vaidlusaluste otsuste tegemist esitada oma

seisukoht kõigi asjassepuutuvate asjaolude osas ning kaebaja ka kasutas võimalust oma

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Üksnes asjaolu, et vastustaja ei ole piisavalt põhjalikult

otsuste tegemisel kõiki kaebaja väiteid üksikasjalikult analüüsinud või on kaebajaga

eriarvamusel, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist. Samuti leiab kohus, et vastustaja on

piisaval määral täitnud oma põhjendamiskohustust (st vaidlustatud otsustes on viidatud nende

andmise õiguslikele ja faktilisele alusele, vastustaja on põhjendanud, milliseid rikkumisi

kaebajale ette heidetakse ning esitanud kaalutlused finantskorrektsiooni määra valikul). Seega

ei ole vaidlustatud otsused vastuolus HMS § 56 lg 1-3 sätestatud haldusakti vorminõuetega ning

rikutud ei ole ka kaebaja ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1).

Tühistamiskaebuse kokkuvõtte

12. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud finantskorrektsiooni otsus ja vaideotsus on

materiaalselt õigusvastased osas, milles vastustaja heitis kaebajale ette hankelepingu lubamatut

muutmist seoses garantiiaegse tagatise esitamisega. See aga ei too kaasa finantskorrektsiooni

tühistamist, sest isegi kui jätta finantskorrektsioonist välja kõnesolev punkt, siis tuleks

vaatamata sellele kohaldada finantskorrektsiooni 10%. Seda põhjusel, et kohtu hinnangul on

vastustaja

õiguspäraselt

kaebajale

ette

heitnud

teist

rikkumist,

s.o

alltöövõtjate

kontrollikohustuse rikkumist ning määranud selle rikkumise eest õiguspäraselt ka

finantskorrektsiooni määra 10%. Ühendmääruse § 21 lg 3 sätestab, et kui ühes hankes

tuvastatakse enam kui üks rikkumine, mille mõju ei ole võimalik hinnata või selle hindamine

on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas, siis sama hanke erinevate rikkumiste korral

rakendatakse suurimat finantskorrektsiooni määra. Kuna vastustaja määras kaebajale tervikuna

10%-list finantskorrektsiooni määra, siis vaidlustatud finantskorrektsiooni resolutsioon

praegusel juhul ei muutu. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja tühistamiskaebuse

rahuldamata.

Hüvitamiskaebus

13. Kaebaja taotleb kahjunõudena vaidemenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist

summas 2920,05 eurot.

14. Kohtupraktika kohaselt saab kohustusliku kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud

välja mõista RVastS § 7 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsuse nr 3-

20895 p 26). STS § 51 lg 1 näeb ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse mh

rakendusüksuse otsuse vaidlustamiseks.

15. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud sättest tulenevad kahju

hüvitamise eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu

avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4)

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite

ammendatus.

16. Kohus leiab, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb osaliselt rahuldada.

Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes viib rakendusüksuse ülesandeid täites ellu avalikku

ülesannet (STS § 8 lg 1). Kohus tuvastas eelnevalt, et vaidlustatud finantskorrektsiooni- ja

vaideotsus on osaliselt õigusvastased, s.o finantskorrektsiooni p-s 1 käsitletud rikkumise osas.

3-22-1577

18(20)

Isiku õiguste kaitseks õigusabi kasutamisega kantud kulu on käsitatav otsese varalise kahjuna

(vt RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 128 lg 3, Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsuse

nr 3-20-895 p 27.3). Kahju tekkimine vaidemenetluses kantud õigusabikulude näol on

tõendatud Advokaadibüroo WALLESS OÜ 14.06.2022 arvega nr 2222217 summas 2920,05

eurot. Kaebaja 30.05.2023 esitatud maksekorraldus tõendab 14.06.2022 arve eest tasumist.

Seega on kahju tekkimine tõendatud.

Kaebaja kantud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse (s.o vaidlustatud finantskorrektsiooni

otsuse) vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja poleks andnud vaidlustatud 13.04.2022

finantskorrektsiooni otsust, siis ei oleks kaebaja pidanud seda vaidlustama ja õigusabikulusid

kandma. Kuna STS § 51 näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse, ei saanud kaebaja valida,

kas pöörduda vaidega haldusorgani poole või kaebusega halduskohtusse. Seega ei olnud

kaebajal võimalik valida teist õiguskaitsevahendit. Arvestades käesoleva vaidluse sisu, peab

kohus välise õigusabi kasutamist põhjendatuks. Tegemist on finantskorrektsiooni puudutava

spetsiifilisi eriteadmisi eeldava vaidluse lahendamisega, mistõttu ei saa eeldada, et kohaliku

omavalitsuse üksusel peaks igal juhul olema võimekus end sellises vaidluses ise esindada.

Vaidlust ei saa pidada ka õiguslikult sedavõrd lihtsaks, kuivõrd finantskorrektsioonide ja

nendega seonduvad riigihankeõiguslikud küsimused eeldavad korraga nii STS-i, selle alusel

kehtestatud määruste, RHS-i kui EL õiguse tundmist.

Tallinna Ringkonnakohus on oma 30.11.2021 otsuses asjas nr 3-20-895 selgitanud, et hüvitise

suuruse määramisel arvestatakse muu hulgas kahju tekkimise ettenägematust, eraõiguses

sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel, samuti muid asjaolusid, millest

tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p-d 1, 4 ja 5).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus esmalt seda, et kahjuhüvitist tuleb vähendada

advokaadibüroole tasutud büroo üldkulude (85,05 euro) võrra. Seonduvalt menetluskulude

väljamõistmisega on varasemas kohtupraktikas leitud, et nimetatud kulusid ei saa välja mõista,

sest puudub võimalus hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga

ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (nt Riigikohtu

13.04.2016 otsus nr 3-3-1-51-15, p 15; 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-61-14, p 25; 31.07.2014 otsus

nr 3-3-1-28-14, p 20.3). Nimetatud põhimõttest saab kohtu hinnangul juhinduda ka praegu

kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Lisaks tuleb kahjuhüvitist vähendada põhjusel, et

vaidlustatud otsused olid õigusvastased üksnes osaliselt (s.o pooles ulatuses). Seega leiab

kohus, et kaebajale on põhjendatud välja mõista kahjuhüvitis summas 1417,50 eurot (s.o

2920,05 – 85,05 / 2). Õigusabiteenuse eest tasutud tunnihinda ega vaidemenetluses kulunud

õigusabiteenuse töötundide arvu kohus ülepaisutatuks ei pea.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise nõude 1417,50 euro ulatuses.

Menetluskulud

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalisel rahuldamisel jagab kohus menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga

(HKMS § 108 lg 2). Kuigi kohus jätab tühistamiskaebuse rahuldamata, siis tuvastas kohus, et

vaidlustatud otsused on osaliselt materiaalselt õigusvastased (ca pooles ulatuses). Samuti leidis

kohus, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt (ca pooles ulatuses). Seetõttu

on kohtu hinnangul põhjendatud jätta kaebaja menetluskulud 50% ulatuses vastustaja kanda.

18. Kaebaja taotles menetluskulude hüvitamist kokku summas 5082,45 eurot (sh riigilõiv 1050

eurot). Kohtu hinnangul ei ole sellises ulatuses menetluskulude väljamõistmine põhjendatud.

Nagu kohus eelnevalt märkis, siis varasemas kohtupraktikas ei ole peetud põhjendatuks

bürookulude väljamõistmist (vt kohtuotsuse p 16). Samuti ei ole põhjendatud menetluskulude

3-22-1577

19(20)

nimekirja koostamise aja lisamine õigusabikulude hulka. Kohtupraktika kohaselt ei ole

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja

koostamise eest kantud esindaja kulu vajalik ega põhjendatud kulu HKMS § 109 lg 6 mõttes

(vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 avaldatud seisukohta sarnase sisuga TsMS § 175

lg 1 tõlgendamisel). Lisaks eeltoodule leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole tegemist nii

mahuka vaidlusega, mis eeldaks kahe esindaja osavõttu kohtuistungist. Seega loeb kohus

põhjendatuks ühe esindaja ajakulu (seoses kohtuistungil osalemisega). Ülejäänud osas (s.o

õigusabikulud 3600 euro ulatuses ja riigilõiv 1050 eurot, kokku seega 4650 eurot) on kaebaja

menetluskulud kohtu hinnangul põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista 2325 eurot (4965 x 50%).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee kohtunik

Osaliselt

jõustunud

Tallinna Ringkonnakohtu

otsusega

RESOLUTSIOON1.

Rahuldada

Põhja-Sakala

valla apellatsioonkaebus.2.

Tühistada

Tallinna

Halduskohtu

19.06.2023

otsus osas, millega Põhja-

Sakala

vallakaebus

jäeti

osaliselt rahuldamata (v.a

kahjunõue

85,05

eurot

puudutavas

osas)

ja

sellegaseotud

menetluskulud

kaebaja

kanda.3. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega

rahuldada

Põhja-Sakala

valla kaebus täiesulatuses,

v.a kahjunõue 85,05 eurot

puudutavas

osas.4.

Tühistada Riigi Tugiteenuste

Keskuse 13.04.2022 otsus

nr

11.4-5/0373

ja

22.06.2022vaideotsus

nr

11.4-5/0591.5.

Mõista

lisaks Tallinna Halduskohtu

19.06.2023

otsusega

väljamõistetud

1417,50eurole

Riigi

Tugiteenuste

Keskuselt

Põhja-Sakala valla kasuks

kahju

hüvitisena

välja

veel1417,50 eurot. Kokku

on

kahjuhüvitis

2835

eurot.6.

Mõista

lisaks

Tallinna

Halduskohtu

19.06.2023

otsusega

väljamõistetud

2325

euroleRiigi

Tugiteenuste

Keskuselt

Põhja-Sakala

3-22-1577

20(20)

valla

kasuks

välja

veel

4719,15 eurot esimeseja

teise

astme

kohtu

menetluskulu

katteks.

Kokku

on

menetluskulu

hüvitis

kahe

astmepeale

kokku 7044,15 eurot.