2-21-8127/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-8127

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. juuni 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Anneli Alekand, Indrek Parrest

Tsiviilasi

ERGO Insurance SE hagi Kindlustustööde OÜ

vastu 100 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ERGO Insurance SE apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

100 000 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

30. mai 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) ERGO Insurance SE (registrikood

10017013), esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja

(vastustaja)

Kindlustustööde

OÜ

(registrikood 12835520), esindaja vandeadvokaat

Vesse Võhma

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel

(vastustaja)

Maidu

Hoop

(isikukood

XXXXXXXXXXXX; FIE registrikood 12025429)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a

otsus muutmata.

2. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta ERGO Insurance SE kanda.

3. Määrata kindlaks Kindlustustööde OÜ apellatsiooniastme menetluskulud.

Mõista

ERGO

Insurance

SE-lt

Kindlustustööde

OÜ

kasuks

välja

2(11)

apellatsiooniastme

menetluskulude

katteks

1362

eurot.

Maidu

Hoobil

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Jätta rahuldamata Kindlustustööde OÜ 8. juuni 2023. a taotlus Tartu

Ringkonnakohtu 30. mai 2023. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. ERGO Insurance SE (hageja) palus 20. mail 2021 Tartu Maakohtule esitatud hagis

mõista Kindlustustööde OÜ-lt enda kasuks välja 100 000 eurot. Maakohus kaasas

22. novembri 2021. a määrusega kostja taotlusel menetlusse kostja poolel iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna Maidu Hoobi (Hoop).

Hagiavalduse kohaselt süttis 19. septembril 2018 remonditööde käigus eramu aadressil

XXXXXX (eramu). Eramu suhtes kehtis hageja ja Priit Lauri vaheline kodukindlustuse

leping (poliis nr XXXXXXX). Tulekahju puhkes ajal, mil eramus tegi remonditöid kostja,

kes kasutas alltöövõtjana M. Hoopi (kolmas isik). Täpsemalt paigaldati gaasipõletiga ehk

lahtise tulega bituumenrullmaterjali. Päästeameti vastusest nähtuvalt põhjustas tulekahju

just see tegevus ja hooletus tuletööde tegemisel. Tulekahju tagajärjel sai eramu ulatuslikke

tulekahjustusi. Silindia Ehituse OÜ ja Ehitusmaakler OÜ hinnapakkumiste järgi oli hoone

taastamise kulu 247 734 kuni 348 567 eurot. Hageja tegi kahjustatud isikuga kompromissi

ja hüvitas 100 000 eurot.

Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 järgi tagasinõudeõigus kostja vastu.

Töövõtulepingu eesmärgiks olid eramu remonditööd ning kui töövõtu ajal tekitatakse

eramule kahjustusi, on automaatselt tegemist töövõtulepingu rikkumisega. VÕS § 640 lg 2

järgi kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni.

Seega vastutab kostja praegusel juhul töövõtulepingu rikkumise eest isegi juhul, kui

rikkumine võiks olla vabandatav. Eramu sai tulekahju käigus tule-, suitsu-, tahma- ja

kustutamiskahjustusi. Tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga, kuivõrd töövõtu olemusest tulenevalt peab töövõtja asjatundjana tegema kõik

võimaliku, et töövõtu ese ei saaks töövõtu käigus kahjustada ning selle väärtus ei väheneks.

Kahju võis ja pidi olema kostjale ettenähtav, sest töövõtu raames on asjatundjaks töövõtja.

Kostjal oli ka üldisest käibekohustusest tulenev hoolsuskohustus teha kõik vajalik selleks,

et vältida hageja omandi kahjustumist selle kasutamise käigus. Rikkumise ja kahju vahel

on põhjuslik seos, sest eramu sai kahjustada tulekahju tõttu, tulekahju tekkis põhjusel, et

katusematerjali paigaldamisel tehti seda tuletööde osas hooletult. Hageja kandis

3(11)

19. septembri 2018. a tulekahju tõttu kokku vähemalt 100 000 euro suurust kahju ning

palub nimetatud summa kostjalt välja mõista.

5. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal nõudeõigus VÕS § 492 lg 1 alusel. Hageja

esitatud kindlustuspoliisi järgi kohaldusid kindlustuslepingule "Kodu koguriskikindlustus

ERGO Maksi KT.0927.15 tingimused", mille punkti 5.19 alusel ei kuulu hüvitamisele

kahju ega kulud, mille otseseks või kaudseks põhjuseks on kindlustusobjektil tehtavate

ehitustöödega põhjuslikus seoses olev kahju. Hageja ja kindlustusvõtja vahel 29. jaanuaril

2019 sõlmitud kompromissi punktis 1.4 on märgitud, et kindlustusandja (st hageja) keeldus

kahju hüvitamisest, sest tulekahju tekkimine oli otseses põhjuslikus seoses

kindlustusobjektil tehtavate töödega ning vastavalt kindlustustingimustele ei kuulu sel

põhjusel tekkinud kahju hüvitamisele. Kuivõrd hageja on sellele vaatamata hüvitanud

kindlustusvõtjale tulekahju tagajärjel tekkinud kahju 100 000 eurot, siis on hageja oma

tegevusega sisuliselt tunnistanud, et kostja ega tema alltöövõtja ei põhjustanud tekkinud

kahju. Seega ei saanud ka kindlustusvõtjal olla ühtki nõuet kostja vastu, mis oleks saanud

hagejale üle minna.

Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud. Hageja esitatud Päästeameti 26. septembri 2018. a

vastuse kohaselt põhjustas tulekahju hooletus tuletööde teostamisel ning 21. jaanuari

2021. a

täiendavas

vastuses

selgitas

Päästeamet

lisaks,

et

gaasipõletiga

bituumenrullmaterjali paigaldamisel jõudis gaasileek kivivoodris oleva tuulutusvahe

kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini, mis hõõgus pikaldaselt seina vahel, kuni tuli jõudis

puitkonstruktsioonideni ja levis sealt edasi. Kostja leiab, et eelkirjeldatud viisil tulekahju

tekkimine ei olnud võimalik ning Päästeameti hüpoteetiline seisukoht on alusetu ja

tõendamata.

Kostja tegi 2018. aasta septembris eramus väikesemahulisi remonditöid. Töödel oli

alltöövõtjaks M. Hoop. Üks töödest oli teise korruse rõdu remont, mille käigus valati

rõdule

täiendav

betoonikiht

ning

kaeti

seejärel

bituumenrullmaterjaliga.

Bituumenrullmaterjali, mille paigaldamiseks oli vaja seda eelnevalt gaasipõletiga

kuumutada, paigaldasid alltöövõtja ja kostja töötaja L. Leheste. Rõdu horisontaalpind kaeti

rullmaterjaliga 19. septembril 2018 enne lõunat ning seejärel kl 13.30 läksid töötajad

lõunapausile. Pärast kella 14.00 hakkasid töömehed paigaldama rullmaterjali ribasid rõdu

ja seina ühenduskohta koos ca 10‒15 cm ülestõstega. Selle töö käigus kasutasid töötajad

rullmaterjali kuumutamiseks samuti gaasipõletit, kuid materjali ei kuumutatud eramu seina

juures, vaid rõdul ca 2 meetrit seinast eemal. L. Leheste ja M. Hoop järgisid tööde

tegemisel kõiki ohutusnõudeid ning kontrollisid pärast kuumutustöö lõpetamist, et kõik

kuumutatud kohad oleksid jahtunud. Tulekahju tekkimine on Päästeameti hüpoteesi

kohaselt välistatud, kuna rullmaterjali paigaldamisel ei saanud gaasileek jõuda kivivoodris

oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini. Töötajad lahkusid objektilt

19. septembril 2018 ca kl 17.00 ning tulekahjust teavitati häirekeskust kl 21.07. Seega

tekkis tulekahju ca 6–7 tundi pärast rullmaterjali paigaldustööde lõppu ja 4 tundi pärast

töötajate objektilt lahkumist. Kuna eramu oli tööde perioodil tellija valduses ning selles

elasid tellija ja tema perekonnaliikmed, on võimalik, et pärast töötajate lahkumist võis teise

korruse rõdul keegi käia.

Pärast tulekahju tegid hageja tellimusel eramu kahjustatud osa lammutustööd ja ajutise

katmise M. Hoop ja L. Leheste. Nende tööde käigus ilmnes, et hoone ehitamisel oli tehtud

mitmeid ehitusvigu. Ei saa välistada, et tulekahju tekkepõhjus võis olla seotud

elektrisüsteemi rikke või mõne muu asjaoluga. Kindlasti ei saanud see olla seotud

rullmaterjali paigaldustöödega ega muude kostja ja tema alltöövõtja tegevustega. Kostja

töötajad katsetasid hilisemate lammutustööde käigus, kas hoone seinakonstruktsioonis

4(11)

kasutatud tuuletõkkeplaat läheb gaasileegiga põlema või hõõguma. Vaatamata korduvatele

katsetele tuuletõkkeplaat põlema ei läinud ning samuti ei hakanud see hõõguma.

Kostja tegi töö nõuetekohaselt valmis 19. septembril 2018 kl 14.30 ning ei kandnud pärast

töö valmimist selle juhusliku hävimise riisikot. Kuna puudub kostja rikkumine, ei saa ka

olla põhjuslikku seost olematu rikkumise ja tekkinud kahju vahel, samuti ei saanud

tulekahju teke ega ka tulekahju tagajärjel tekkinud kahju olla kostjale ettenähtav. Kostja ei

ole hageja nõuet tunnistanud.

3. Kolmas isik (M. Hoop) hagi osas seisukohta ei avaldanud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 14. novembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kostja menetluskulude suuruseks 4355 eurot

70 senti ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja.

Maakohus leidis, et Riigikohtu poolt 12. märtsil 2008 tsiviilasjas 3-2-1-2-08 tehtud otsuse

p-s 17 väljendatud põhimõttest tuleb lähtuda ka praegusel juhul, kus kindlustusandja on

tekkinud kahju hüvitanud, hoolimata sellest, et kindlustuslepingu alusel võis esineda

kindlustusjuhtumit välistav asjaolu. Kohus nõustus kostjaga, et kindlustusvõtja ei ole

praegusel juhul kindlustuslepingut rikkunud. Olemuslikult ei ole vahet, millisel põhjusel

kindlustusandja kindlustusvõtjale kahju hüvitas, olukorras, mil esines kahju hüvitamise

välistus. Tegemist on kindlustusandja ja kindlustusvõtja sisesuhtega. Põhjustel, miks

kindlustusandja tekkinud kahju hüvitas, ei ole käesolevas vaidluses tähtsust. Seega on

hagejal nõudeõigus kostja vastu.

Juhul kui hageja on tõendanud, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise

tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul

(alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei pea tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel

muudel põhjustel. Hageja on esitanud oma väite tõendamiseks kohtule Päästeameti

vastused hageja järelpärimistele. Päästeameti 26. septembri 2018. a vastuse kohaselt

põhjustas tulekahju hooletus tuletööde teostamisel ning 21. jaanuari 2021. a täiendavas

vastuses selgitas Päästeamet lisaks, et gaasipõletiga bituumenrullmaterjali paigaldamisel

jõudis gaasileek kivivoodris oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini, mis

hõõgus pikaldaselt seina vahel kuni tuli jõudis puitkonstruktsioonideni ja levis sealt edasi.

Hageja taotlusel kuulas kohus tunnistajana üle eelnimetatud vastused koostanud K. Voori,

kes on Lõuna päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo peainspektor.

Kohus nõustus kostjaga, et Päästeameti hüpotees on oletuslik ja tõendamata. 21. jaanuari

2021. a Päästeameti vastusest ei nähtu, kas ja kuidas on K. Voor uurinud tulekahju

tekkepõhjuseid. Selliselt koostatud Päästeameti vastus ei omanud kohtu hinnangul

tulekahju tekkepõhjuste osas iseseisvat uurimuslikku tähendust. Päästeameti kõnealune

vastus on käsitletav üksnes menetleja arvamusena sündmuspaigal kogutud info kohta,

mida asutus on kogunud ainult asutuse määratud eesmärkidel. Hageja ei ole esitanud

kohtule ekspertiisiakti, millest nähtuks läbi viidud uurimistoimingud, asjaolude

dokumentaalne tuvastamine ning analüüs, mille aluseks olevad andmed ning nendest

tehtud järeldused (sh metoodika) oleks jälgitavad ja kontrollitavad.

K. Voori ütluste kohaselt tegi ta üksnes vaatluse, kuulas üle M. Hoobi ning vestles mitmeid

kordi kostja juhatuse liikme Mario-Martin Maalmanniga, väärteomenetlust ei algatatud ja

vajalikke menetlustoiminguid läbi ei viidud. Kostja seadusliku esindaja M.-M. Maalmanni

seletusega on tõendatud, et tema ja K. Voori kohtumisel lubas viimane, et ta konsulteerib

eksperdiga ning alustab menetluse. M.-M. Maalmann selgitas vande all, et K. Voor

5(11)

tunnistas talle, et ei saanud algul aru, kust võis põlema minna, siis kuulis omaniku käest,

et eelmisel päeval oli paigaldatud bituumenmaterjali ja sellele tuginedes tegi oma

järelduse. Kohus märkis, et iga tulekahju tekkepõhjuste kindlaks tegemiseks ei ole vaja

ekspertiisi teha, kuid olukorras, kus Päästeameti menetleja on ise möönnud, et ekspertiis

võib vajalik olla ja on kostja hooletusele ehitustööde tegemisel tuginenud pärast seda, kui

menetleja sai teada, et eramus tegi tuletöid kostja, tulnuks siiski teha ekspertiis, mis

välistanuks ka muud tulekahju tekkepõhjused.

Samuti ei ole praegusel juhul üheselt arusaadav, kust tuli alguse sai. Kostja esitatud

tõenditest, s.o L. Leheste ütlustest ning M. Hoobi ja kostja juhatuse liikme

M.-M. Maalmanni vande all antud seletustest (maakohus on otsuses ekslikult märkinud, et

M. Hoop on andnud tunnistajana ütlusi), nähtub, et hageja väidetud kohast tulekahju algust

ei saanud ning välistada ei saa seda, et tulekahju tekkepõhjuseks võis olla elektrisüsteemi

rike või mõni muu asjaolu. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja tunnistajate ütlused ei ole

usaldusväärsed, sest neil on huvi rääkida kostja kasuks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata

ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Tõendi selle sätte alusel arvestamata jätmine

on kohtu kaalutlusotsus. Kõnealused tunnistajad tegid ise nii bituumenmaterjali

paigaldustöid kui ka hiljem tulekahju lammutus- ja kattetöid. Kohtul ei ole alust kahelda

tunnistajate usaldusväärsuses ainuüksi sellepärast, et nad tegutsesid eramut remontides

kostja huvides. Tunnistajate ütlused olid ülevaatlikud ja piisavalt detailsed. Lisaks oli

hageja esindajal võimalik kostja tunnistajaid küsitleda. Lähtudes TsMS § 251 lg-st 1 ja §-

st 254, ei ole alust asuda seisukohale, et tunnistajad on andnud valeütlusi. Hageja ei ole

selgitanud ega esitanud tõendeid selle kohta, et bituumenrullmaterjali paigaldamine

toimub teisiti, kui tunnistajad selgitasid, st ei kuumutata mitte kattematerjali alumist pinda,

vaid põrandat või seina, millele see paigaldatakse. Kohtu hinnangul leidis seega

tõendamist, et kattematerjali paigaldanud isikud ei suunanud gaasipõleti leeki maja seina

suunas ja seda põhjusel, et katet kuumutatakse katte alt. Seetõttu ei saa tulekahju

tekkepõhjusena välistada ka teisi tulekahju tekkeversioone.

Kostjal tuli praeguses vaidluses tõendada seda, et tulekahju võis alguse saada muul

põhjusel kui tema tegevus. Kostja poolt esitatud eriteadmisega isiku, elektrivaldkonna

asjatundja OÜ Rohemünt juhataja L. Lahtvee arvamuse (TsMS § 272 lg 2) kohaselt ei

olnud eramu elektripaigaldis nõuetekohaselt ehitatud. Aurutõkkena oli kasutatud

ehituskilet, mis paiknes kipsplaadi ja soojustusvilla vahel. Kõik elektripistikud ja lülitid

olid paigaldatud läbi kile ja elektrijuhtmed ning isoleerimata ühendused olid veetud kile ja

kipsplaadi vahelt. Lammutustööde käigus tuvastati lahtine elektriühendus, mis oli otseses

kontaktis kilega, õhkvahe puudus. Kaarleegi tekkimisel on see otseses kontaktis kilega,

mis on kergesti süttiv ja kannab tuld hästi edasi. Arvestades elektrisüsteemi renoveerimise

lohakust ja renoveerimistööde käigus tehtud vigu, on asjatundja arvates tõenäoline, et

tulekahju tekkepõhjus võis olla seotud elektrisüsteemi rikkega. Elektrisüsteemi nõuete

ning ohutuse eest vastutab majaomanik.

Kohus nõustus kostjaga, et praeguses vaidluses ei ole kostja ega tema alltöövõtja

töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ega vaidlusalust eramut kahjustanud. Kostja

tegi töö nõuetekohaselt valmis 19. septembril 2018 kl 14.30 ning ei kandnud pärast töö

valmimist selle juhusliku hävimise riisikot. Asjas on tõendatud, et kostja kasutatud

töömehed ei suunanud tuletöö tegemise käigus gaasipõleti leeki hoone suunas, mistõttu ei

saanud leek siseneda tuulutusava kaudu vastu tuuletõkkeplaati. Kuna puudub kostja

rikkumine, ei ole ka põhjuslikku seost olematu rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kohtu

hinnangul ei olnud otsuse tegemise ajaks võimalik tuvastada tulekahju tekkepõhjuseid ega

kahju põhjustanud isikut.

6(11)

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 162 lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Tuleohutuse seaduse § 14 lg 1 sätestab, et tuletöid võib majandustegevusena osutada isik,

kes on läbinud tuletööde tegemise koolituse ja kellel on tuletöötunnistus. Nõuded tuletöö

tegemise koolitusele ja tuletöötunnistusele (siseministri 30. augusti 2010. a määrus nr 38)

§ 7 lg 1 sätestab, et tuletöötunnistus tõendab, et tuletöö tegija on edukalt läbinud tuletöö

tegemise koolituse ning saanud ettevalmistuse ohutu tuletöö tegemiseks. 15. septembri

2022. a kohtuistungil kinnitasid L. Leheste (remonttöid teostanud isik) ja M.-M. Maalmann

(kostja juhatuse liige), et tuletöö tegijal puudus tuletöö tunnistus. Sama saab järeldada

27. septembri 2018 e-kirjast, milles kostja on kinnitanud, et tal puudusid kogemused

tuletööde tegemiseks, kuna kostja on varem sellistest töödest keeldunud. Samuti puudus

kostjal eramus tuletööde teostamise ajal õigusaktides ettenähtud tuletöö tunnistus. Kostja

kui peatöövõtja kohustus oli tagada, et töid teostavad asjatundjad ja vastava loaga isikud.

Seega käitus kostja tahtlikult õigusvastaselt, kui asus teostama tuletöid, omamata selleks

pädevust ja õigusaktides ettenähtud luba. Just kostja tahtlik tegevus viis kahju tekkimiseni.

Kohus jättis kostja tahtliku õigusvastase tegevuse analüüsimata ja see viis ebaõige

lahendini.

Kostja on 27. septembri 2018 e-kirjas hagejale enda vastutust ja võlga tunnistanud. Kostja

on 27. septembri 2018. a e-kirjas märkinud: "korvan teile graafiku alusel koos

alltöövõtjaga." Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Kostja on

27. septembri 2018. a e-kirjaga loobunud hageja nõudele vastuväidete esitamisest,

milliseid kostja on esitanud käesolevas menetluses. 27. septembri 2018 e-kirjast nähtub, et

kostja on tunnistanud, et ta on kohustatud kahju hüvitama. Isegi kui kostjal oleks õigus

esitada käesolevas menetluses esitatud vastuväiteid, ei ole kostja täitnud enda

tõendamiskoormist, arvestades, et võlatunnistuse tulemusena on tõendamiskoormis

pöördunud. Kuna kostja ei ole enda tõendamiskoormist täitnud, tuleb hagi rahuldada.

Lisaks, kui asuda seisukohale, et kostjal on võimalik esitada deklaratiivsele

võlatunnistusele vastuväiteid, on kostja tekitanud hagejale deklaratiivse võlatunnistamise

väljastamise kaudu kahju. Just kostjapoolse vastutuse tunnistamise ja võlatunnistuse

andmine oli põhjuseks, miks vastustaja sõlmis 29. jaanuaril 2019 eramu omanikuga

kompromissilepingu. Kuna kostja selgitas hagejale, et vajab tasumiseks maksegraafikut,

sõlmis hageja eramu omanikuga kompromissilepingu. Hageja on ka hagiavalduses

märkinud, et algselt kostja tunnistas nõuet ja oma vastutust.

Vaatamata eeltoodule, jättis maakohus eelnimetatud hageja väited ja tõendi tähelepanuta

ega hinnanud, millised tagajärjed on kostja käitumisel hageja nõudele. TsMS § 436 lg 7

kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus oleks

pidanud eeltoodule tähelepanu juhtima, seda otsuses käsitlema ja jätma hagi rahuldama.

Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, jättes otsuse tegemisel tõendid TsMS § 232 lg-s 1

sätestatut rikkudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata.

Hageja esitas kohtule Päästeameti 21. jaanuari 2021. a kirja, millest nähtub, et esmase

tulekolde koha juures ei olnud elektripaigaldisi ega muud sellist, mis võiks tulekahju

põhjustada. Seega gaasipõletiga bituumenrullmaterjali paigaldamisel jõudis gaasileek

kivivoodris oleva tuulutusvahe kaudu puitkiust tuuletõkkeplaadini. Maakohus ei ole kirja

kui tõendi ebausaldusväärsust otsuses nõuetekohaselt põhjendanud. Alusetu on maakohtu

7(11)

otsuses esitatud järeldus, et hageja oleks pidanud enda väiteid tõendama ekspertiisiga.

Kohtul ei ole kohustust lähtuda kohtuekspertiisi tulemustest ja selle asemel võib kohus

lähtuda hoopis dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamusest (Riigikohtu

14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 14). Samuti on alusetu maakohtu

otsuses väidetu, et uurimistoiminguid peaks dokumenteerima või et uurida tuleks tulekahju

erinevaid versioone. Pooltest sõltumatu ja riikliku taustaga erialaasjatundja K. Voor on

välistanud muud tulekahju tekkimise võimalused. K. Voori mõttekäik on jälgitav ja

arusaadav.

Lisaks selgitas K. Voor kohtuistungil täpsemalt metoodikat, kuidas ta vastava järelduseni

jõudis. Kuigi hageja tõendamiskoormiseks ei ole välistada kõiki teoreetilisi võimalusi

tulekahju tekkeks, välistas asjatundja tulekahju tekke muudest allikatest. Seega on hageja

enda tõendamiskoormise täitnud.

Kohus hindas ebaõigesti tõendite usaldusväärsust ja jättis oma vastavad järeldused otsuses

põhjendama. Maakohtul tuli kaaluda pooltest sõltumatu ja riikliku taustaga

erialaasjatundja arvamuse ja asjast huvitatud ning mitte-spetsialistidest kostja ning

kolmanda isiku ütluste vahel. Kohus jättis alusetult arvestamata asjatundja arvamuse, kuid

arvestas tuletöödeks mittepädevate isikute ütlustega. Kohus oleks pidanud lugema kostja

ja kolmanda isiku ütlused ebausaldusväärseks, sest nad ei ole tulekahjude uurimise

spetsialistid. Lisaks olid nimetatud isikud otseselt huvitatud asja lahendamisest kostja

kasuks, sest sellest sõltub nende materiaalne vastutus.

Minetused tõendite hindamisel viisid maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni.

6. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses mitu uut asjaolu. Esiteks ei ole hageja maakohtu

menetluses tuginenud väitele ega esitanud asjaolu, et kostjal ja kolmandal isikul puudus

tuletööde tunnistus selliste tööde teostamiseks. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses

väidetuga, nagu puuduks pooltel selle asjaolu üle vaidlus. Teiseks ei ole hageja menetluses

varem tuginenud väitele, et kahju tekkimiseni viis kostja tahtlik õigusvastane tegevus, kuna

kostjal puudus õigusaktides ettenähtud tuletööde tunnistus. Hagis väitis hageja, et tuletöid

tehti

hageja

arvates

hooletult.

Kolmandaks

väidab

hageja

esmakordselt

apellatsioonkaebuses, et kostja andis 27. septembri 2018. a e-kirjas deklaratiivse

võlatunnistuse ning see olevat põhjus, miks hageja sõlmis 29. jaanuaril 2019

kompromisslepingu. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 peab pool uue asjaolu esitamise

lubatavust oma kaebuses põhjendama. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud,

miks ta ei ole seda asjaolu varem esitanud.

Kostja ei nõustu hageja poolt apellatsioonkaebuses nende uute asjaolude esitamisega ja

palub jätta need kohtul tähelepanuta kui lubamatud.

Juhul kui ringkonnakohus peab võimalikuks käsitleda esmakordselt apellatsioonkaebuses

esitatud tuletööde tunnistuse puudumise asjaolu, siis ei põhjustanud tunnistuse puudumine

tulekahju tekkimist ega ka kahju tekkimist. Tunnistaja L. Leheste ütluste ning M. Hoobi

vande all antud seletusega on tõendatud, et rullmaterjali paigaldustööd viidi läbi, järgides

kõiki ohutusnõudeid. Samuti on L. Leheste ütlustega tõendatud, et tööde teostamise ajal

oli tal 20-aastane tööstaaž ning ta oli sama materjali varem korduvalt paigaldanud, lisaks

oli ta osalenud põhjamaade tööohutuskoolitusel.

Juhul kui kohus peab võimalikuks käsitleda esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud

hageja väidet, et kahju tekkimiseni viis kostja tahtlik tegevus, siis on see väide väär ja

tõendamata. Asjas olevate tõenditega on tõendatud, et tulekahju ei saanud tekkida kostja

ja tema alltöövõtja tegevusest, ning maakohus tuvastas õigesti, et kostja ega tema

8(11)

alltöövõtja ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ega vaidlusalust eramut

kahjustanud.

Juhul kui kohus peab võimalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud

väidet kostja poolt 27. septembri 2018. a e-kirjas antud väidetava võlatunnistuse kohta, on

see väide kostja hinnangul tõendamata. Poolte vahel 2018. a septembris toimunud e-

kirjavahetuses, sh 27. septembri 2018. a e-kirjas, ei ole kostja tunnistanud mitte ühtki

hageja nõuet ning ei ole nõustunud ühegi võlasummaga. Samuti on väär, tõendamata ja

asjassepuutumatu hageja väide, nagu oleks hageja sõlminud eramu omanikuga

kompromisslepingu seetõttu, et kostja andis hagejale väidetava võlatunnistuse.

Kostja vaidleb vastu hageja väitele, nagu oleks tulekahju puhkenud ajal, mil kostja ja

kolmas isik tegid eramus remonditöid. Maakohus leidis õigesti, et kostja tegi töö

nõuetekohaselt valmis 19. septembril 2018 kl 14.30 ning ei kandnud pärast töö valmimist

selle juhusliku hävimise riisikot.

Kohus hindas tõendeid õigesti. Hageja esitas tulekahju asjaolude tõendamiseks kolm

tõendit: Päästeameti 26. septembri 2018. a ja 21. jaanuari 2021. a vastused hageja

järelepärimistele ning tunnistaja K. Voori ütlused. Hinnates nimetatud tõendeid koos teiste

asjas olevate tõenditega, tegi maakohus õige järelduse, et Päästeameti hüpotees on

oletuslik ja tõendamata. Kohus leidis õigesti, et puuduvad tõendid läbiviidud

uurimistoimingute kohta, asjaolude dokumentaalse tuvastamise kohta, samuti ei ole

jälgitav ja kontrollitav see, kuidas Päästeamet sellisele järeldusele jõudis. Tulekahju

tekkimine Päästeameti esitatud hüpoteesi kohaselt on välistatud. Kohus on otsuses

põhjendanud, miks ta luges kostja poolt taotletud tunnistajate ütlused usaldusväärseteks.

Kostja leiab jätkuvalt, et hagejal puudub nõudeõigus vastavalt VÕS § 492 lg-le 1, sest

sättes nimetatud eeldused ei ole täidetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse

väited

ei

anna

alust

selle

tühistamiseks.

Vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõigust tuvastatud

asjaoludele õigesti, leides, et hageja on esitanud kostja vastu nõude VÕS § 492 lg 1 alusel,

mis sätestab, et kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle

kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise

nõue. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja nõue põhineb VÕS § 115

lg -l 1. Maakohus järeldas põhjendatult, et kostja ega tema alltöövõtja (M. Hoop) ei ole

töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ega eramut kahjustanud. Kuna puudub

kostja rikkumine, ei ole ka põhjuslikku seost (olematu) rikkumise ja tekkinud kahju vahel.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

9. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

9.1.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS

§ 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele

vastavalt põhjendanud. Maakohus on otsuses kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid nende

kogumis ja vastastikuses seoses hinnanud. Üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on otsuses (p-s 26) ka põhjendanud, miks ta luges

tunnistaja L. Leheste ütlused ning M. Hoobi ja M.-M. Maalmanni vande all antud seletused

9(11)

usaldusväärseteks. Tunnistaja K. Voori "riiklik taust" ei muuda tema ütlusi iseenesest

tõendina usaldusväärsemaks.

Kokkuvõttes jõudis maakohus järeldusele, et Päästeameti hüpotees on oletuslik ja

tõendamata ning puuduvad tõendid läbiviidud uurimistoimingute ja asjaolude

dokumentaalse tuvastamise kohta. Kohtu hinnangul ei olnud kontrollitav, kuidas

Päästeamet tulekahju tekkepõhjuste osas järeldustele jõudis. Apellatsioonkaebuses hageja

küll ei nõustu maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei anna

alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas

esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi.

9.2.

Hageja hinnangul jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta, et kostja

27. septembri 2018. a e-kirjas sisaldub kostja deklaratiivne võlatunnistus (hageja väitel

deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses), millega kostja on loobunud hageja

nõudele nende vastuväidete esitamisest, milliseid kostja on esitanud käesolevas

menetluses. Lisaks on võlatunnistuse andmise tulemusena pöördunud tõendamiskoormis

(mida kostja ei ole täitnud). Need minetused on viinud maakohtu hageja arvates ebaõigete

lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu.

Kõnealusest poolte 2018. a septembris toimunud kirjavahetusest (tl 11) ei saa järeldada, et

kostja oleks selles mingis osas võlga tunnistanud, lubanud kohustuse täita vms.

Kirjavahetusest võib järeldada poolte vahel toimunud läbirääkimisi, kuid puuduvad

tõendid kokkuleppe saavutamisest. VÕS § 14 lg 3 esimese lause järgi ei tulene sellisel

juhul läbirääkimisi pidanud isikutele läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi. Poolte vahel

hiljem, 2021. a-l toimunud e-kirjavahetusest võib järeldada, et ka hageja enda arvates ei

olnud pooled kahju hüvitamise kohustuse osas kokkulepet saavutanud. Hageja esindaja on

tundnud 21. jaanuari 2021. a e-kirjas huvi, kas on võimalik kokkulepe saavutada (I kd, tl

9). Samuti ei väitnud hageja maakohtu menetluses, et viidatud 27. septembri 2018. a e-

kirjas sisaldub kostja (deklaratiivne) võlatunnistus.

9.3.

Hageja on asunud apellatsioonkaebuses väitma, et rullmaterjali paigaldanud

isikutel puudus selleks vajalik tuletöö tunnistus. Ringkonnakohus ei tähelda, et hageja

oleks nimetatud tunnistuse väidetavale puudumisele maakohtu menetluses tuginenud.

TsMS § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 652 lg-st 1

tulenevalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ning menetlusosaliste esitatud

uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Uute asjaolude

esitamine apellatsioonimenetluses on lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel,

mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad seaduses sätestatud alused, mille järgi saaks

ringkonnakohus tuletöö tunnistuse puudumise kui apellatsioonimenetluses esitatud uue

asjaoluga arvestada.

9.4.

Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kostja oma kohustusi rikkunud ning kostja

tegevus või tegevusetus ei ole põhjuslikus seoses eramule tekkinud kahjuga. Sellest

lähtudes ei olnud maakohtul vajalik hinnata, kas kostja käitus tahtlikult õigusvastaselt.

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust ega kulude kindlaksmääratud rahalist suurust.

Apellatsioonkaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

jätab

ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

10(11)

11. Kuna maakohus on otsuses menetluskulud kindlaks määranud, määrab

ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga käesolevas otsuses kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

11.1. Kostja poolt 30. mail 2023 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja

kohaselt olid kostja apellatsiooniastme menetluskulud 29. mai 2023. a seisuga kokku

1375 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Nimekirjast

nähtuvalt oli esindaja teinud apellatsiooniastmes toiminguid 9 tunni 10 minuti ulatuses

järgmiselt: hageja apellatsioonkaebuse analüüs (1 t), telefoninõupidamine kliendiga

(20 min), vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (4 t 30 min), suhtlus kliendiga ja

apellatsioonkaebuse vastuse esitamine kohtule (40 min), suhtlus kohtu ja kliendiga seoses

kohtuistungi määramisega (20 min), nõupidamine kliendiga seoses apellatsioonikohtu

istungi ettevalmistamisega (2 t) ning menetluskulude nimekirja koostamine (20 min).

Ringkonnakohtu istungil palus kostja esindaja mõista lisaks välja tasu istungi eest vastavalt

istungi tegelikule kestusele (kohtuistung kestis 55 min). Kostja esindaja tunnitasu on

150 eurot (käibemaksuta).

Kostja kinnitab, et kõik kulud on seotud käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

11.2. Hageja ei ole vastaspoole kulude kohta seisukohta esitatud.

11.3. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ning mahuga.

Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17

koos selles viidatud praktikaga).

Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu seoses vastuse

esitamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebuse analüüs, suhtlus kliendiga ja vastuse

kohtule esitamine) kokku on 5 tundi 30 minutit. Tsiviilasi ei ole keskmisest mahukam ega

keerukam. Nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses kordavad pooled

osaliselt ka menetluses juba varem esitatud seisukohti. Muus osas on kostja esindaja

toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks

TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas

tsiviilasja materjalidega ja nimekirjast ei nähtu, et esindaja oleks kulutanud aega

põhjendamatult. Esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) on ringkonnakohtu arvates

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

11.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsiooniastme

hüvitatavate kulude (esindajakulu) suuruseks 1362 eurot (9,08 × 150) ning mõistab

nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. Kostja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10

kohast kinnitust ega taotle menetluskuludelt tasutud käibemaksu hüvitamist.

11.5. TsMS § 167 lg 1 järgi hüvitab iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku

esindaja menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd,

kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule.

Käesolevas asjas ei ole iseseisva nõudeta kolmas isik apellatsioonimenetluses

menetlustoiminguid teinud, mistõttu ei ole tal ka menetluskulusid tekkinud.

12. Lähtudes TsMS § 442 lg-st 5 ja § 654 lg-st 1, lahendab ringkonnakohus otsusega

kostja 8. juunil 2023. a taotluse 30. mai 2023. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.

Kostja on palunud parandada protokolli ajamärgiga 00:45:12 oleva lõigu eelviimases

11(11)

lauses kostja esindaja väidete kohta märgitu. Hageja vaidleb 9. juunil 2023 esitatud

seisukohas kostja taotlusele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et protokolli parandamiseks ei ole alust ning kostja taotlus tuleb

jätta rahuldamata. Istungi protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatule. Menetlusosaliste

väited ei pea olema protokollis kajastatud sõna-sõnalt.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Anneli Alekand

Indrek Parrest