3-22-2672/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19. juuni 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2672

Haldusasi

Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi kaebus Põllumajandus-

ja Toiduameti 14.09.2022 otsuse nr 1.1-4/348 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Kihnu Maalambakasvatajate Selts, seaduslik

esindaja Anneli Ärmpalu-Idvand

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, volitatud

esindajad vandeadvokaadid Alar Urm ja Kärt Saar

Kolmas isik – Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata vastustaja ja kolmanda isiku taotlus kaebuse läbi vaatamata

jätmiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Tagastada kaebajale kaebuse lisa 7 (Teadlaste hinnang PTA otsusele); 13.03.2023

esitatud tõenditest lisad 1, 2, 4 ja 5 (EMÜ teadlaste arvamus, ETLL presidendi

arvamus, väljatrükk M. Tuimanni profiilist, PTA_vaideotsus_KMKS_16_12_22).

4. Rahuldada kolmanda isiku Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu taotlus

menetluskulude väljamõistmiseks ning mõista kaebajalt tema kasuks välja

menetluskulud 1170 eurot.

5. Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.07.2023. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi PTA) tegi 31.05.2022 otsuse nr 1.1-4/181 (edaspidi

otsus 181), millega keeldus Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu (edaspidi ELKL) esitatud

„Kihnu maatõugu lamba aretus-säilitusprogramm 2022-2032“ (esitatud taotlusega 8-1/1519)

kinnitamisest.

2. PTA 14.09.2022 otsusega nr 1.1-4/348 (edaspidi otsus 348) tunnistati 31.05.2022 otsus

kehtetuks ning kiideti ELKL-i taotlusega nr 8-1/1519 esitatud „Kihnu maatõugu lamba aretus-

säilitusprogramm 2022-2032“ (edaspidi KML programm) heaks.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli otsuses 181 KML programmi heakskiitmisest keeldumise

põhjusena toodud välja, et KML programm kahjustaks olemasoleva aretusprogrammi (edaspidi

ka programm) tõhusat rakendamist. Pärast uute andmete saamist on PTA aga seisukohal, et

KML programm ei saa kahjustada Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi (edaspidi KMKS)

aretustegevust, sest mõlema populatsiooni maht ületab nõutud piiri. Nimelt ohustatud tõu

aretusprogrammi heakskiitmisel tuleb jälgida, et tõuraamatus osaleva populatsiooni efektiivne

populatsioonimaht Ne oleks vähemalt 50. Praeguse populatsiooni juures tuleb uue tõuraamatu

efektiivne populatsioonimaht 63,9 ja KMKS-il on 01.12.2021 edastatud andmetel Ne 54,9.

09.08.2022 PTA ettepanekul toimunud koosolekul oli ka selge, et KMKS-i ning KML

programmi heakskiitmise taga olevaid Kihnu maalamba aretajaid ei ole omavahel võimalik

lepitada.

3. KMKS esitas otsusele 348 vaide, kuid PTA jättis selle 21.11.2022 vaideotsusega (edaspidi

vaideotsus) nr 1.5-5/501 rahuldamata.

4. KMKS (edaspidi kaebaja) esitas 21.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PTA otsuse 348

tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukoht

5.1. Kaebajal on kaebeõigus ja tema õigusi on rikutud.

5.1.1. Kaebaja on PTA poolt väljastatud tegevusloaga aretusühing (põllumajandusloomade

aretuse seaduse ehk PõLAS § 5 lg 1), mis tegeleb ohustatud tõu – kihnu maalammas (edaspidi

KML) – säilitamise ja aretamisega. Aretusühinguna on kaebaja kohustatud täitma PTA poolt

heaks kiidetud Kihnu maalamba aretus-säilitusprogrammi ning tagama ohustatud tõu säilimise.

Vaidlustatud haldusakt raskendab kaebajal eelviidatud kohustuste täitmist, rikkudes seega tema

õigusi. Kui varem oli PTA keeldunud ELKL-i KML programmi heakskiitmisest, siis veidi enam

kui kolm kuud pärast seda andis PTA haldusakti, mille sisu ja tähendus oli risti vastupidine.

Otsuse 348 andmine tähendas, et lisaks kaebajale omandas KML tõu aretuse ja säilitamisega

seonduvad õigused ja kohustused ka ELKL ja seni vaid ühe tõuraamatu ja aretusprogrammiga

hõlmatud KML populatsioon jaguneb edaspidi kahe tõuraamatu ja aretusprogrammi vahel.

5.1.2. PTA poolt kaebaja vaide menetlusest järeldub vaide esitamise õigus ja ka kaebeõigus

kohtusse pöördumiseks. Kaebaja oli haldusakti andmise menetluses kolmas isik

haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 11 lg 1 punkti 3 tähenduses. ELKL-i KML

programmi heakskiitmisel oli üheks kaalutavaks asjaoluks selle mõju kaebaja aretustegevusele

2 (11)

(vt otsuse 348 põhjendusi), seega ilmselgelt käsitles PTA kaebajat isikuna, kelle õigusi

haldusakt võib mõjutada. Määruse nr 2016/10121 (edaspidi tõuaretuse määrus) preambuli

punktis 21 toodust tuleneb, et tuleb hinnata teise aretusprogrammi mõju olemasoleva

aretusprogrammi tõhusale täitmisele, millest omakorda järeldub, et senisel ohustatud tõu

säilitamisega tegeleval aretusühingul peab olema menetluslik võimalus vaidlustada PTA

hinnangut. Oluline on ka tõuaretuse määruse art 10 lg 1 punkt (c) alapunkt (i), mis näeb ette

aluse aretusprogrammi heakskiitmisest keeldumiseks, kui see võib kahjustada sama tõu

varasemat aretusprogrammi. Kaebaja tugineb asjaolule, et ELKL-i KML programmi

heakskiitmine kahjustab kaebaja aretusprogrammi. Tõuaretuse määruse preambuli punkt 21 ja

art 10 lg 1 punkt (c) alapunkt (i) viitavad üheselt, et otsus 348 ei too tagajärgi kaasa mitte ainult

ELKL-ile. Ohustatud tõu aretusega ei saa tegeleda igaüks, nagu mitteohustatud tõu puhul.

Aretuspopulatsiooni väiksus tingib selle, et mitu erinevat aretusprogrammi ei saa olla tõhusad.

Kaebeõiguse jaatamiseks on piisav ainuüksi see, et kui olemasoleva programmi kõrvale tekib

teine, siis võib esimese programmi aretusloomade arv langeda alla miinimumi.

5.1.3. Teiste menetlusosaliste väited kaebaja soovist hoida „monopoli“ on alusetud. Ohustatud

tõu säilitamine on aretusvaldkond, mis ei ole äritegevus. Väide, et Eestis on piisavalt KML-e

kahe aretusühingu jaoks, on põhjendamata ja tõendamata. Riigivõimu tegevus

aretusprogrammide tunnustamisel peab alluma kohtulikule kontrollile.

5.2. Otsus 348 on õigusvastane järgmistel põhjustel.

5.2.1. Varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisel puudub faktiline ja õiguslik alus, otsus on

motiveerimata. Rikutud on HMS § 70 lg 1, § 54 ja § 56 lg 1-3 nõudeid. Otsuse 181 kehtetuks

tunnistamist pole otsuses 348 mitte kuidagi põhjendatud. Ei selgu, millest on tingitud otsuses

181 toodud PTA seisukoha, et teise tõuraamatu avamine võib olulisel määral kahjustada KML

tõu säilimist ning oluliselt mõjutada tõusisese mitmekesisuse säilimist, muutumine. Ka alles

vaideotsuses väidetud uuendamisele puudub otsuses 348 viide, uuendamist ei toimunud.

Vaideotsuse viide HMS § 56 lg-le 4 on väär, tegemist ei olnud adressaadi taotluse

rahuldamisega. Lisaks puudub alus väita, et otsuse 181 kehtetuks tunnistamine ei piiranud

kolmanda isiku õigusi ja vabadusi. Kolmandaks isikuks on kaebaja, mida mööndi vaideotsuse

punktis 7.

5.2.2. Efektiivse populatsioonimahu näitajatele tuginemisel on tehtud kaalutlusviga. Nimelt PTA

lähtus üksnes tingimusest, et Ne oleks vähemalt 50 (vt maaeluministri 21.12.2018 määruse nr

83 „Nõuded ohustatud tõugu põllumajandusloomade aretusprogrammi jaoks piisava

aretusloomade arvu määramiseks“, edaspidi määrus nr 83, § 1 lg 3). Sellest ei saa tuletada

järeldust, et kui Ne ületab miinimumtaseme, siis on välistatud olemasoleva aretusprogrammi

kahjustamine. KML populatsiooni killustumine täiesti ilmselgelt ja vaieldamatult kahjustab

aretustegevust, mida tõendavad 09.08.2022 korraldatud koosoleku protokollis fikseeritu ja Tartu

Ülikooli teadlaste hinnang (kaebuse lisa 7). Kolmanda isiku taotlus tõendi tagastamiseks on

põhjendamatu. Lisaks palub kaebaja vastu võtta viis täiendavat tõendit.

5.2.3. Uurimispõhimõtet rikuti sellega, et tugineti kontrollimatutele andmetele, mis on võetud

aluseks populatsioonimahu arvestamisel. Andmed, mille ELKL PTA-le 12.08.2022 täiendavalt

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/1012, 08.06.2016, tõupuhaste aretusloomade,

ristandaretussigade ja nende aretusmaterjali aretuse, turustamise ning nende liitu sissetoomise suhtes kehtivate

zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta, millega muudetakse määrust (EL) nr 652/2014, nõukogu

direktiive 89/608/EMÜ ja 90/425/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks teatavad õigusaktid tõuaretuse valdkonnas

(tõuaretuse määrus)

3 (11)

esitas, sisaldasid vähemalt osaliselt kaebaja aretusprogrammiga hõlmatud loomade ja nende

pidajate andmeid. Pole selge, mille põhjal PTA tegi kindlaks teise aretusprogrammiga liituda

soovivate aretajate ning nende loomade arvu.

5.2.4. Heakskiidetud ELKL-i KML programm ei vasta nõuetele (puudub piisav arv aretusloomi

ja aretajaid). Ne ei saa küündida 50-ni. Kui aretusloom või aretaja kuulub ühe aretusühingu

aretusprogrammi, siis ei saa seda looma ega aretajat senikaua, kuni ta pole aretusprogrammist

lahkunud, lugeda tõuaretuse määruse I lisa 2. osa punkti 2 tähenduses teise aretusprogrammi

kuuluvaks. ELKL-i KML programm ei vasta PõLAS § 9 lg 2 alusel kehtestatud nõudele, otsus

see heaks kiita on vastusolus PõLAS § 9 lg-s 1 ning § 11 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga.

5.2.5. PTA jättis tähelepanuta olulised asjaolud nagu aretusprogrammis kirjeldatud loomade

omadused (tõutunnused) ja loomade hindamise kriteeriumid. Otsusega heaks kiidetud KML

programmi täitmisel tekib madalam jämejalgsem (jässakam) mittetõutüübilise näo, villaku ja

sarvedega lammas teises populatsioonis, mis hakkab lahknema praegusest populatsioonist. See

seab ohtu tõu säilimise. PTA pole tähele pannud, et ELKL KML programmi järgides tuleb

turjakõrguse ülempiiri ületavad loomad aretusest kõrvaldada ja seega on ELKL-i

aretusprogrammi Ne veelgi väiksem, mis otseselt kahjustab KML-i. Otsuse 348 tegemine

eeldaks eriteadmisi, kuid PTA ei pöördunud teadlaste ega muude spetsialistide poole.

5.2.6. PTA jättis kaebaja vaidlustatud haldusakti andmisega lõppenud haldusmenetlusse

kaasamata, kuigi HMS § 11 lg 1 punkt 3 seda nõuab. Ühtlasi jättis PTA sellest tulenevalt

täitmata HMS §-ist 40 tulenevad kohustused.

5.2.7. PTA kohtleb aretusühinguid ebavõrdselt. PTA kiitis heaks sellise aretusprogrammi, mis on

PTA poolt kaebajale 05.10.2022 tehtud ettekirjutuse aluseks olevate seisukohtade kohaselt

tõuaretuse määruse nõuetega ja samuti PõLAS § 11 lg-ga 2 vastuolus.

5.2.8. Haldusakti põhjendati haldusaktis mittekajastuvate ja sisult ebaõigete kaalutlustega (vt

vaideotsuse punkte 14, 34 ja 35).

5.2.9. Kaebajale alles kohtumenetluses avaldatud tõenditest nähtub, et PTA rikkus

uurimispõhimõtet, kui tugines menetlusvälise isiku paljasõnalisele väitele. Fail „Lisa 3

Kokkuvõte.xlsx“ pole haldusmenetluses kogutud tõend, vaid haldusmenetlust läbi viinud PTA

ametniku töömaterjal, mille aluseks olevate andmete päritolu ja seega ka materjalis sisalduvad

järeldused pole kontrollitavad. Otsusest 348 ei nähtu 15.08.2022 esitatud andmetega

arvestamist. ELKL-i aretusprogrammi Ne oli tegelikult alla nõutava taseme.

6. Vastustaja seisukoht

6.1. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata või tagastada, sest kaebajal puudub kaebeõigus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1, § 121 lg 2 punkt 1).

6.1.1. Otsusest 348 ei tulene kaebajale mingeid õigusi ega kohustusi ja see ei mõjuta tema

subjektiivseid õigusi. Otsus 181 ei andnud kaebajale tagatist, et PTA ei tee hiljem teistsugust

otsust ja et ta peaks igavesti hoiduma aretusprogrammide heakskiitmisest. Otsuse 348 oleks

saanud teha ka ilma otsust 181 kehtetuks tunnistamata. ELKL esitas uusi andmeid ja vastustaja

uuendas haldusmenetluse. Aretusprogramm on siduv selle koostajale, mitte teistele. Üks

aretusühing või -ettevõtja ei oma kontrolliõigust teise üle ega saa esitada nõudeid sellele, kuidas

teine tegutseb. Nt ei saa üks isik ka kellelegi teisele antud juhtimise õigust vaidlustada põhjusel,

4 (11)

et viimane ei esitanud kohast arstitõendit ega oska sõita. Haldusmenetlus aretusprogrammi

heakskiitmiseks on aretusprogrammi esitaja ja haldusorgani vaheline suhe. Aretusprogramm ei

oma aretusühingute ülest mõju. Kaebaja oli menetlusse kaasatud, sest haldusmenetlus on avalik,

kaebaja ja ELKL tegelevad mõlemad lammaste aretusega ja kaebaja soovis saada teavet ELKL

kavandatava aretustöö kohta. Kaebaja tahab ELKL-i tegevust takistada ja olla ainus KML

aretusühing, kuid PõLAS ja tõuaretuse määrus pole mõeldud sellise eesmärgi kaitsmiseks.

Lammaste aretamine ei ole haldusmenetlus ega ettevõtlus. Aretustöö sisuline regulatsioon

realiseerubki läbi tegevusloa ja aretusprogrammi. Aretusprogrammi heakskiitmise menetlus

pole nagu planeerimismenetlus, kus igaühele on antud vaidlustamisõigus. Kaebajal ei ole otsuse

348 vastu seadusega kaitstud huvi. Kaebajal oleks ilmselt mugavam tegutseda, kui ta oleks

ainus aretusühing. Kui ühe tõu esindajate arvukus on madal, siis tuleb sellega aretustöös

arvestada, kuid edu saavutamiseks on tavapärane, et jõupingutusi teevad erinevad isikud. KML

tõu säilimise huvides on anda aretusõigus nii kaebajale kui ELKL-ile. Monopoolsus takistab

sageli arengut ja seab põhjendamatuid tõkkeid, pole tulemuslik ega üldistes huvides. Kaebajal ei

ole õigust ega pädevust otsustamaks, kuidas rakendada seadusega sätestatud haldusmeetmeid

teiste aretusühingute aretustöös.

6.1.2. Aretusprogrammi heakskiitmist reguleerivad tõuaretuse määrus, PõLAS ja määrus nr 83.

PTA-l on väga piiratud juhtudel õigus (mitte kohustus) keelduda aretusprogrammi

heakskiitmisest (vt ka tõuaretuse määruse preambuli punkt 21). Kaebajal ei ole subjektiivset

õigust nõuda teise sama tõu aretusprogrammi heaks kiitmata jätmist isegi juhul, kui teine

aretusprogramm takistaks tema aretusprogrammi tõhusat täitmist. Aretusprogrammi

nõuetekohasuse vaidlust saavad pidada vaid aretusprogrammi esitaja ja vastustaja.

Aretusühingule ei ole seadusega antud õigust teostada riigis aretuspoliitikat. Otsus 348 on

ELKL-ile soodne haldusakt, mida ei pea põhjalikult põhjendama, kuid otsus on siiski piisavalt

põhjendatud. Vastustaja lähtus sellest, et nii kaebaja kui ELKL-i Ne on vähemalt 50.

6.1.3. Asjaolust, et kaebaja kui mittetulundusühing tegeleb ohustatud tõu aretamisega, ei tulene

kaebeõigust. ELKL aretusprogramm ei kahjusta kaebaja oma. Kaebeõigust ei tulene ka

tõuaretuse määruse art 10 lg 1 punkt (c) alapunktist (i). Kaebaja loogika, et kaebeõigus tuleneb

sellest, et tema programmis osalevate loomade arv jääb väiksemaks, on põhjendamatu. Väide, et

riik peab tagama piisava arvu loomi, ei põhine seadusel. Aretajad ei ole kaebajaga rahul ja

sellises olukorras on teise aretusprogrammi kinnitamine põhjendatud. Kaebajal ei ole lammaste

aretamise ainuõigust ja kui kaebaja programmist tahetakse lahkuda, siis PTA ei saa sundida

aretajaid sinna jääma. Kaebaja esitatud täiendavad tõendid on asjakohatud.

6.2. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väidetega, kaebus tuleb jätta rahuldamata.

6.2.1. Otsuse 181 kehtetuks tunnistamine ei mõjutanud kaebaja õigusi. Haldusmenetluse

uuendamise avaldusele pole ette nähtud kohustuslikku vormi, vaid piisab nt uute andmete

esitamisest. Aretusprogrammi heakskiitmine on õiguspärane, kui nõutav Ne on ületatud, ja

praegusel juhul see nii oli. Kaebuse lisana 7 esitatud tõendit polnud otsuse 348 tegemisel

olemas. Sealt ka ei nähtu, et ELKL-i KML programmi täitmine takistab kaebaja aretustegevust.

Osad aretajad tahavad igatahes kaebaja aretusprogrammist lahkuda. Puudub keeld, et üks loom

ei võiks samaaegselt kuuluda kahte aretusprogrammi. ELKL KML programm vastab tõuaretuse

määruse art 8 punkti 3b nõuetele. Kaebaja ei saa nõuda, et ELKL KML programm peab olema

üks-üheselt sama tema omaga. Kaebaja saab enda aretusprogrammi jätkuvalt ellu viia, ta ei ole

kohustatud ELKL-i KML programmist lähtudes enda hindamispõhimõtteid muutma.

5 (11)

6.2.2. Kaebaja oli menetlusse kaasatud kui puudutatud isik, vastustaja üritas saavutada kaebaja

ja ELKL-i koostööd. Kaebaja sai 09.08.2022 koosolekul teostada õigust olla ära kuulatud, ehkki

vastustajal polnud tema ärakuulamise kohustust. Kaebaja ebavõrdset kohtlemist pole toimunud.

Vastustaja oleks võinud jätta kaebaja vaide menetlemata, sest tal puudus vaidlustamisõigus.

Vastustaja soovis kaebajale vaideotsusega selgitusi anda.

7. Kolmanda isiku seisukoht

7.1. Kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleks tagastada või jätta läbi vaatamata. Kaebaja

õigusi ei ole mitte kuidagi rikutud. Kaebajal ei olnud õigust vaiet esitada, otsus 348 ei puuduta

tema õigusi ega vabadusi ja ka kaebuses ei ole seda konkretiseeritud. Ei selgu, kuidas raskendab

PTA poolt teise aretusprogrammi heakskiitmine kaebajal tema enda aretusprogrammi täitmist.

Tegevuse raskenemine pole käsitletav alusena, mille puhul väita, et kaebaja õigused saaksid olla

kuidagi rikutud. Kaebajalt pole ära võetud õigust pidada KML tõuraamatut. Kaebaja tahe olla

aretusühinguna monopoolses seisundis ei ole kaebaja õigus ja seda ei saa rikkuda. Ka teistel

ühingutel on õigus soovi korral ja nõuete täitmisel tegeleda KML aretusega. Kaebajal ei ole

õigust esitada nõudmisi, et vaid kaebaja üksi võib KML aretusega tegeleda või et teiste aretajate

aretusprogramm peaks olema täpselt samasugune kui kaebajal. ELKL ei tee takistusi tema

aretusprogrammis osalevate loomade kasutamiseks ka kaebaja aretusprogrammis.

7.2. Kaebus on igatahes põhjendamatu. Otsus 348 on seaduslik. PTA ei pidanud soodustavat

haldusakti põhjalikult motiveerima (HMS § 56 lg 4). Vaideotsuses esitas PTA kaebajale selged

põhjendused. Otsus 348 on kaalutletud ja õige, ELKL-i KML programmi Ne on nõuetekohane.

Uurimispõhimõtet pole rikutud, otsuse aluseks olevad andmed on kontrollitud, ELKL-i KML

programm vastab nõuetele ja see ei ohusta kuidagi põlistõu säilimist. Aretajal on õigus valida,

kelle programmis ta osaleb. Kaebaja pole kolmas isik, keda oleks pidanud kaasama. Ebavõrdse

kohtlemise väide on asjakohatu, kaebaja saab vaidlustada talle tehtud 05.10.2022 ettekirjutust.

7.3. Kaebuse lisana 7 esitatud tõend tuleb jätta vastu võtmata, kuna see pole asjakohane ega

lubatav. Spetsialisti hinnang tuleb esitada korrektses vormis, esitatu on aga küsitava väärtusega,

vastuoluline, umbmäärane ja emotsionaalset laadi põhjendustega. Ka ei nõustu kolmas isik

kaebaja taotletud täiendavate tõendite vastuvõtmisega. Kolmas isik palub tõendina vastu võtta

15 KML kasvataja seisukoha, mis kinnitab, et just konfliktne kaebaja on ohuks KML tõule ja

aretajad ise soovisid ELKL KML programmi avamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Menetlusosalised vaidlevad, kas kaebajal on kaebeõigus vaidlustada PTA 14.09.2022 otsust

nr 1.1-4/3482, millega kiideti heaks kolmanda isiku „Kihnu maalamba aretus-säilitusprogramm

2022-2032“. Samuti vaieldakse otsuse õiguspärasuse üle.

9. Vastustaja ja kolmas isik taotlesid kaebuse tagastamist või läbi vaatamata jätmist. Menetlusse

võetud kaebuse puhul on kohane taotleda selle läbi vaatamata jätmist (HKMS § 151 lg 2 punkt

1, § 121 lg 2 punkt 1). Kohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna kaebeõiguse puudumine

pole ilmselge.

10. Siiski jätab kohus kaebuse rahuldamata kaebajal kaebeõiguse (kuigi mitte ilmselge)

puudumise tõttu, millest tulenevalt ei hinda kohus otsuse 348 õiguspärasust.

2 Kaebuse lisa 1.

6 (11)

11. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse

kaitseks. Kaebajal peab olema isiklik puutumus vastava haldusaktiga, mis väljendub tema

õiguse riives. Tegemist peab olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega, mitte

kõigest mõningase puutumusega faktilisel või huvi tasandil. Riigikohtu praktika järgi on

subjektiivsed avalikud õigused põhiõigused ja -vabadused, seadusest, muudest õigustloovatest

aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevad õigused. Kohus peab väidetavalt rikutud

õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku

huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest

kinnipidamist (vt Riigikohtu 21.06.2022 määruse nr 3-21-2230 punkti 9 ja seal viidatut).

12. Kaebaja ja kolmas isik on mõlemad mittetulundusühingutest aretusühingud. Tõuaretuse

määruse art 2 punkti 5 kohaselt on aretusühing aretajate ühing või organisatsioon või avaliku

sektori asutus, välja arvatud pädev asutus, mida liikmesriigi pädev asutus tunnustab kooskõlas

artikli 4 lõikega 3 selleks, et täita aretusühingu poolt peetava või tema poolt loodud

tõuraamatusse kantud tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammi. Aretusühinguna

tegutsemiseks peab isikul olema nii tegevusluba kui PTA heaks kiidetud aretusprogramm

tõuaretuse määruse artikli 2 punkti 26 tähenduses (PõLAS § 5 lg-d 1 ja 3, § 8). Selle kohaselt on

aretusprogramm süstemaatiliste tegevuste (sealhulgas aretusloomade ja aretusmaterjali

registreerimine, valimine, aretus ja vahetamine) kogum, mida kavandatakse ja rakendatakse

selleks, et säilitada või parandada soovitud fenotüübi ja/või genotüübi tunnuseid sihtrühmaks

olevas aretuspopulatsioonis.

13. Kaebaja ei ole otsuse 348 adressaat ning sellega ei anta talle mingeid õigusi ega panda

kohustusi. Tegemist on kolmandale isikule adresseeritud haldusaktiga tema KML programmi

heakskiitmiseks. Kaebaja põhiline argument on, et teise aretusprogrammi heakskiitmine

raskendab tal enda aretusprogrammi tõhusat täitmist ja sealhulgas ei saa kuidagi välistada, et

algse aretusprogrammiga hõlmatud aretusloomade arv väheneb teise aretusprogrammi arvel alla

õigusaktiga määratud minimaalse taseme, mis on KML kui ohustatud tõu puhul ette nähtud

(PõLAS § 9 lg 2 ja seal viidatud määrus nr 83).

14. Eelnevate väidete hindamiseks tuleb esmalt käsitleda tõuaretuse määruse, PõLAS-e ja

aretusprogrammide eesmärke.

14.1. Tõuaretuse määruse preambulist tulenevalt on mh lammaste aretus liidu põllumajanduses

majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast strateegiliselt tähtsal kohal ja annab panuse liidu

kultuuripärandisse (punkt 1) ja loomade aretust käsitlevad liidu õigusaktid peaksid kaasa aitama

loomade geneetiliste ressursside säilitamisele ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele ning

samuti tuleks edendada elujõulisi aretusprogramme mh ohustatud tõugude säilitamiseks (punkt

10). Preambuli punkti 20 kohaselt on tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammide üldeesmärk

parandada jätkusuutlikult aretusloomade jõudlust ja muu kui jõudlusega seotud näitajaid või

säilitada tõugu. Aretusprogrammid peaksid hõlmama piisaval arvul tõupuhtaid aretusloomi,

keda aretajad peavad selleks, et aretuse ja valiku abil edendada ja arendada neis loomades

soovitavaid tunnuseid või tagada tõu säilimist kooskõlas osalevate aretajate poolt ühiselt kokku

lepitud eesmärkidega.

14.2. Tõuaretuse määruse preambuli punktist 21 tulenevalt peaks kindlaksmääratud

kriteeriumidele vastava aretusühingu või aretusettevõtte õigus tunnustusele olema loomade

aretust ja siseturgu käsitleva liidu õiguse aluspõhimõte. Pädev asutus ei tohiks põhjendada juba

tunnustatud aretusühingu majandustegevuse kaitsmisega mõne teise sama tõuga tegeleva

aretusühingu tunnustamisest keeldumist ega siseturu põhimõtete rikkumist. Sama põhimõte

7 (11)

kehtib ka mõne teise aretusprogrammi või sellise aretusprogrammi geograafilise ulatuse

laiendamise heakskiitmise puhul, mida täidetakse sama tõu või sama tõugu aretusloomade

puhul, keda saab aretusprogrammi kaasata sama tõu aretusprogrammi juba täitva aretusühingu

aretuspopulatsioonist. Kui ühes liikmesriigis üks või mitu tunnustatud aretusühingut juba

täidavad teatava tõu jaoks heakskiidetud aretusprogrammi, peaks selle liikmesriigi pädeval

asutusel siiski olema teatavatel konkreetsetel juhtudel õigus jätta sama tõu teine

aretusprogramm heaks kiitmata, isegi kui see aretusprogramm vastab kõigile heakskiitmise

tingimustele. Üheks heaks kiitmata jätmise põhjuseks võiks olla see, et mõne teise sama tõu

aretusprogrammi heakskiitmine kahjustaks asjaomases liikmesriigis selle tõu või selle tõu

geneetilise mitmekesisuse säilitamist. Tõu säilitamist võib eelkõige kahjustada

aretuspopulatsiooni killustatus, mis võib põhjustada suuremat sugulusaretust, täheldatud

geneetiliste defektide sagedasemat esinemist, valikupotentsiaali kadu või aretajate piiratumat

juurdepääsu tõupuhastele aretusloomadele või nende aretusmaterjalile. Lisaks võiks keeldumist

põhjendada ebakõladega kindlaksmääratud tõutunnustes või aretusprogrammide peamistes

eesmärkides. Pädeval asutusel peaks olema õigus aretusprogrammi eesmärgist, nimelt tõu

säilitamine või tõu parandamine, sõltumatult teine sama tõu aretusprogramm keelata, kui kahe

aretusprogrammi eesmärkide või neis aretusprogrammides kindlaksmääratud tõutunnuste

põhinäitajate erinevuste tõttu kahaneks tõhusus nende eesmärkidega või nimetatud näitajate või

muude seonduvate näitajatega taotletavate geneetiliste edusammude seisukohast või kui

loomade vahetamise tõttu kahe aretuspopulatsiooni vahel tekiks oht, et olemuslikud näitajad

valitakse või aretatakse esialgsest aretuspopulatsioonist välja. Pädeval asutusel peaks samuti

olema õigus juhul, kui tegemist on ohustatud tõu või kohaliku põlistõuga, mida liidu piires

tavapäraselt ei leidu, teise sama tõu aretusprogrammi heakskiitmisest keelduda põhjusel, et

selline aretusprogramm takistaks olemasoleva aretusprogrammi tõhusat täitmist, eelkõige

genealoogilise ja zootehnilise teabe puuduliku koordineerimise või vahetuse tõttu, mille

tagajärjel selle tõu kohta kogutud andmete ühise hindamise positiivsed aspektid langeksid ära.

Kui pädev asutus keeldub aretusprogrammi kinnitamisest, peaks ta taotluse esitajale alati

keeldumist põhjendama ning andma neile õiguse kinnitamisest keeldumine vaidlustada.

14.3. Preambuli punktile 21 vastavalt sätestatakse tõuaretuse määruse artikli 10 lg-s 1, et

erandina art 8 lg-st 3 võib pädev asutus, kes on aretusühingu tunnustanud kooskõlas art 4 lg-ga

3, keelduda heakskiitmast aretusühingu aretusprogrammi, mis vastab I lisa 2. osas sätestatud

nõuetele /…/ põhjusel, et asjaomane aretusprogramm võib kahjustada sama tõu

aretusprogrammi, mida täidab muu aretusühing ja mis on selles liikmesriigis juba heaks kiidetud

vähemalt ühes järgmistest punktides: c) aretusprogrammi tõhus rakendamine, kui

aretusprogrammi eesmärk on tõu säilitamine i) ohustatud tõu korral /…/.

14.4. PõLAS-e eesmärk on rakendada tõuaretuse määrust ja reguleerida põllumajandusloomade

aretust ulatuses, mis ei ole reguleeritud asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktidega (vt § 1 lg-d 1

ja 2). Nõuded aretusprogrammile seab PõLAS § 9 ning ohustatud KML tõu puhul on

asjakohased nii lg 1 kui 2. Nimelt peab mh lammaste aretusprogramm vastama tõuaretuse

määruse artiklis 8 sätestatud nõuetele ja muudele nimetatud määruses ja selle alusel kehtestatud

õigusaktis ning PõLAS-es ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud asjakohastele nõuetele

(lg 1). PõLAS § 9 lg 2 kohaselt on nõuded ohustatud tõugu põllumajandusloomade

aretusprogrammi jaoks piisava aretusloomade arvu määramiseks kehtestatud määrusega nr 83.

PõLAS-e seletuskirja kohaselt on aretusprogrammi eesmärkide saavutamine olulisima

tähtsusega just ohustatud tõugude puhul, kuna lisaks genofondi säilitamisele on eesmärgiks ka

populatsiooni arvukuse suurendamine, et tuua tõug välja ohustatud tõu staatusest.

Aretusprogrammis on määratletud nii aretuse eesmärgid kui ka meetmed ja tegevused nende

saavutamiseks. Selleks, et oleks pidev ülevaade tegevuste toimimisest, on oluline teostada

8 (11)

tegevuse analüüs, mille tulemusest selgub, kas tegevused tõu säilitamiseks ja populatsiooni

suurendamiseks on piisavad ja kohased või on tekkinud vajades neid korrigeerida (lk 11).

14.5. Väljatoodust nähtuvalt on kohtu hinnangul tõuaretuse määruse ja PõLAS-e eesmärk

üldisemalt ja ka kitsamalt kaebaja tuginetud sätete eesmärk kaitsta avalikku huvi

põllumajandusloomade aretuse, sh ohustatud tõugude aretuse ja säilitamise vastu.

Aretusprogrammid ja aretusühingute tegevus nende täitmisel on vahendiks eesmärgi

saavutamisele. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et ta peab olema ainus KML aretusega tegelev

aretusühing ning ühegi teise aretusühingu aretusprogrammi heaks kiita ei tohi (vt ka tõuaretuse

määruse art 14). Ka tuleneb tõuaretuse määruse preambuli punktist 21, et ei teise aretusühingu

tunnustamisest ega aretusprogrammi heakskiitmisest keeldumist ei tohiks põhjendada juba

tunnustatud aretusühingu majandustegevuse kaitsmisega. Punktis 21 toodud selgitused, et millal

võiks pädev asutus siiski keelduda olemasoleva aretusprogrammi kõrvale teise iseenesest

nõuetelevastava aretusprogrammi heakskiitmisest, lähtuvad samuti eesmärgist mitte kahjustada

ohustatud tõu puhul selle säilimist, kuna see ongi aretusprogrammi tõhusa täitmise tagamise

mõtteks. Preambuli punktis 21 on selgelt veel esile toodud, et kui pädev asutus keeldub

aretusprogrammi kinnitamisest, peaks ta taotluse esitajale alati keeldumist põhjendama ning

andma õiguse kinnitamisest keeldumine vaidlustada. Seda aga, et kui olemasoleva

aretusprogrammi kõrvale kiidetakse heaks ka teine sama tõu aretusprogramm, et siis peaks

olemasoleva programmi täitjal olema vaidlustamisõigus, välja ei tooda. Samad järeldused teeb

kohus preambuli punktist 21 lähtuva artikli 10 lg 1 punkti (c) alapunkti (i) kohta. Asjaolust, et

pädevale asutusele on antud diskretsioon tõu säilitamise huvides uue aretusprogrammi

heakskiitmisest keeldumiseks, ei tulene aretusühingule õigust seda nõuda ja samuti kaebeõigust

antud küsimuses.

15. Kohus mõistab küll kaebaja väidet, et ohustatud tõu nagu KML aretuse ja säilitamise puhul

võib kaebaja aretusprogrammi kõrvale teise aretusühingu aretusprogrammi heakskiitmine teda

mõjutada, sest aretusloomade arv on piiratud (vt PõLAS § 9 lg 2 ja seal viidatud määrus nr 83),

kuid igasugusest võimalikust faktilisest puutumusest ei teki veel kaebeõigust. Kolmanda isiku

aretusprogrammi heakskiitmisest ei tulene vältimatult, et aretajad lahkuvad kaebaja

aretusprogrammist ja lähevad üle uude. Puudub vaidlus, et millises aretusprogrammis osaleda,

on aretajate vaba valik ning kaebajal ei ole õigust keelata kasvatajatel lahkuda ja seda isegi

mitte teise programmi üleminekuga. Seega iseenesest otsus 348 ei põhjusta kaebaja

aretusloomade vähenemist, ehkki kaudselt võib see selleks luua võimaluse. Lisaks märgib

kohus, et praegusel juhul ei väida kaebaja, et pärast kolmanda isiku aretusprogrammi

heakskiitmist oleks tema aretusprogrammi efektiivne populatsioonimaht langenud alla määruse

nr 83 § 1 lg-s 3 sätestatud 50-ne.

16. Kaebaja tõi esile, et aretusühinguna on ta kohustatud täitma PTA poolt heaks kiidetud KML

aretus-säilitusprogrammi ning tagama ohustatud tõu säilimise. Kohus nõustub, et kaebaja peab

järgima oma ning kolmas isik oma aretusprogrammi (PõLAS § 8 lg 1), kolmanda isiku

programmist kaebajale aga kohustusi ei tulene. Kohtu arvates ei saa väita, et kaebaja üksi on

kohustatud tagama KML säilimise. Võttes näiteks vaidlusaluse KML programmi (kaebaja

13.03.2023 lisa 3), siis programmis seatakse eesmärgid ning meetodid ja korrad nende

saavutamiseks. Teisisõnu aretusprogramm on mõeldud järgimiseks, et saavutada seal seatud

eesmärke, kuid sellest ei järeldu, et kui KML tõu aretuses ja säilitamises toimuvad negatiivsed

arengud tulenevalt asjaoludest, mis ei ole kaebaja mõjualas, et siis on ta oma kohustusi

rikkunud. Kaebaja ei pea ega saa vastutada selle eest kui PTA otsuse tulemusel kiita heaks ka

teine KML oleksidki negatiivsed tagajärjed KML-i tõule.

9 (11)

17. Asjaolust, et vaideotsuse punktis 7 nimetas PTA kaebajat kolmandaks isikuks HMS § 11 lg 1

punkti 3 mõttes ja lahendas seetõttu tema vaide, ei tulene kaebeõigust, kui vastustaja on eksinud

ja kaebajal tegelikult vaide- ega kaebeõigust pole.

18. Kohus märgib, et suhteliselt sarnast vaidlust on varasemalt lahendatud haldusasjas nr

3-12-1764, kus üks hobuste aretusühing vaidlustas Veterinaar- ja Toiduameti otsust tunnustada

teist hobuste aretusühingut (vaidlus oli tori tõugu hobuste aretuse üle). Tallinna

Ringkonnakohus leidis 16.01.2014 otsuses (punkt 19), et kaebajast aretusühingul puudus

kaebeõigus, kuna sisuliselt pöördus ta kohtusse avalikes huvides ehk tori hobuse tõu säilitamise

huvides. Ka ei tulenenud kaebeõigust sellest, et osa ühe aretusühingu tõuraamatu hobustest

viiakse tõenäoliselt üle teise aretusühingu tõuraamatusse. Kaebajal polnud õigust nõuda enda

monopoolse seisundi säilitamist ning tähtsust polnud, kas ja kuidas isik oli haldusmenetlusse

kaasatud või kas tema vaie lahendati. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud Euroopa

Kohtu 11.11.2004 otsuses asjas C - 216/02

käsitleti direktiivi 90/427/EMÜ3 ja sellega seoses

vastu võetud komisjoni otsust 92/3534, mis kaotasid tõuaretuse määrusest tulenevalt kehtivuse

(tõuaretuse määruse art 64, preambuli punkt 74), siis seal leidis kohus, et ühe hobuslaste tõu

jaoks juba ametlikult tunnustatud või heakskiidetud organisatsioonidel või ühingutel ei ole

õigust nõuda pädevatelt ametiasutustelt, et nad keelduksid sama tõu jaoks tõuraamatut pidava

või asutava uue ühingu või organisatsiooni tunnustamisest või heakskiitmisest (olukorras, kus

olid täidetud tingimused, et ametiasutus võinuks kaaluda uue organisatsiooni või ühingu

tunnustamisest keeldumist). Lisaks leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus

liikmesriigi õigus, millega olemasolevad ühingud ja organisatsioonid, kes on esitanud uue

ühingu või organisatsiooni tunnustamise osas vastuväiteid, jäetakse ilma õiguskaitsevahenditest

siseriiklike pädevate ametiasutuste poolt vastu võetud tunnustamisotsuste vaidlustamiseks.

Seega kokkuvõtvalt, kuigi asjades 3-12-1764 ja C-216/02 on tegemist vanemate õigusaktide

pinnalt ning hobuste valdkonnas tehtud lahenditega, siis toetavad need ka praeguses asjas

kaebeõiguse puudumist. Tõuaretuse määrusest, PõLAS-est ja muudest tõuaretuse valdkonna

õigusaktidest ei tulene kaebajale praeguses asjas teistsugust positsiooni.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

19. Kuna kaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, siis kohus tagastab tõenditest,

mille üle menetlusosalised vaidlesid, kaebuse lisa 7 (Teadlaste hinnang PTA otsusele) ja kaebaja

13.03.2023 esitatud lisad 1, 2, 4 ja 5 (kaks arvamust, M. Tuimanni LinkedIn profiili väljavõte ja

PTA 16.12.2022 vaideotsus kaebajale tehtud 05.10.2022 ettekirjutuse peale esitatud vaidele).

Kuna need tõendid võinuks olla asjakohased otsuse 348 õiguspärasuse hindamisel, mida kohus

praegusel juhul ei tee, siis ei oma tõendid tähtsust (HKMS § 62 lg 2) ja lisaks on need kõik

hilisemad otsusest 348. Seega kohtul pole vajalik käsitleda menetlusosaliste muid väiteid sellest,

miks tõendid pole asjakohased. KML programm (kaebaja 13.03.2023 lisa 3), mille

heakskiitmise üle vaidlus käib, on vajalik vastu võtta juba lähtudes HKMS § 39 lg 1 punktist 1

(KML programm kuulub haldusaktiga kokku).

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda

isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS

§ 108 lg 8). Seejuures tuleb menetluskulude hüvitamisel arvestada HKMS §-s 109 sätestatud

põhimõtteid ning kooskõlas Riigikohtu 11.05.2022 otsusega nr 3-20-663 tuleb esindaja kulud

3 Nõukogu 26.06.1990 direktiiv 90/427/EMÜ zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta ühendusesisesel

kauplemisel hobuslastega

4 Komisjoni 11.06.1992 otsus 92/353/EMÜ, milles sätestatakse registreeritud hobuslaste tõuraamatuid pidavate või

asutavate organisatsioonide ja ühingute tunnustamise kriteeriumid

10 (11)

välja mõista ilma käibemaksuta. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Esindajakulu (HKMS § 103 lg 1 punkt 1)

väljamõistmiseks piisab tõendamisest, et menetlusosalisel on tekkinud asjaomase kulu kandmise

kohustus (HKMS § 109 lg 11).

21. Kolmas isik taotleb menetluskulu 1170 eurot väljamõistmist (käibemaksuta summa, vt

21.03.2023 seisukohas sisalduvat menetluskulude nimekirja, arvet ja konto väljavõtet). Kohus

leiab, et menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6), ei nähtu

põhjendamatuid toiminguid ega ebamõistlikku ajakulu, samuti on esindaja tunnihind mõistlik.

Kohus mõistab 1170 eurot kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja.

22. Vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, seega tema kulud jäävad tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja kulud jäävad kaebaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11 (11)