2-22-992/54 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.06.2023, Tallinnas, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-992

Tsiviilasi

S. S. hagi Osaühingu Aktiva Finants vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 031/2014/54

Tsiviilasja hind

260,75 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: S. S. (isikukood XXX, e-post XXX)

Kostja: osaühing Aktiva Finants (registrikood

14161161, asukoht A.Weizenbergi 20, 10150 Tallinn)

Kostja lepinguline esindaja A. K. (e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S. S. nõue Osaühingu Aktiva Finants vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2014/54. Tunnistada täiteasja sundtäitmine lubamatuks

summas 258,16 eurot, sundtäitmine jätkub rahuldamata nõude osas summas 484,93

eurot.

2. Tühistada 14.02.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas

täitemenetlus täiteasjas nr 031/2014/54 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi

jõustumiseni viiviste nõude summas 260,75 eurot ulatuses ja lisanduvate viiviste nõudes.

Menetluskulud

3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse

esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Harju Maakohtu menetluses on S. S. hagi Osaühing Aktiva Finants vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2014/54. Hageja palub sundtäitmine tunnistada lubamatuks

täiendavate viiviste summas 260,75 sissenõudmisel ja sissenõutud 206,75 eurolt täiendavate

viiviste nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt mõisteti hagejalt Pärnu Maakohtu 14.11.2013 määrusega maksekäsu asjas

nr 2-XX-XXX välja põhinõue summas 950 eurot, 14.11.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis summas 206,10 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulu 20 eurot, kokku 1221,90 eurot.

Samuti mõisteti hagejalt välja viivis määras 0,06% päevas summalt 950 eurot alates 15.11.2013

kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületa avalduses esitatud

põhinõuet ja sissenõutavad summad kokku ei ületa summat 6 400 eurot. Viidatud täitedokumendi

ja kostja avalduse alusel on kohtutäitur alustanud hageja suhtes sundtäitmist täiteasjas nr

031/2014/54.

3. Hageja tugineb sellele, et täitemenetluse nr 031/2014/54 käigus on Soome Vabariigi riigiasutus X

sissenõudja/ kasuks teinud hageja kontolt otse sissenõudjale väljamakseid 05.12.2017 summas

82,40 eurot ja 11.12.2018 summas 178,35 eurot. Hageja on seisukohal, et nimetatud summad on

jäänud täitemenetluses arvestamata ja seega on vale kostja poolt täiturile esitatud viivisearvutus.

Hageja palub tunnistada täiendavate viiviste nõudes sundtäitmine täiteasjas nr 027/2014/10248

(endine täiteasi nr 031/2014/54) lubamatuks.

Kostja vastuväited

4. Kostja ei võta hagi õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kostja selgitab, et 11.08.2020 edastas täitur

kostjale päringu täiendava viivise suuruse nõudes, kuivõrd kohtulahendi alusel väljamõistetud

summa 1 221,91 eurot sai täitemenetluses tasutud. Kostja palus täiendava viivisena hagejalt sisse

nõuda 743,09 eurot. Kostja selgitas, et kostja arvestuse kohaselt oli viivise suuruseks 806,16 eurot,

kuid lähtuvalt sellest, et kõrvalnõuded kokku ei tohtinud ületada 950 eurot, vähendas kostja

sissenõutavat viivist summani 743,09 eurot. Kostja möönab, et kostjale on 14.12.2018 laekunud

Soomes hageja suhtes läbi viidud täitemenetluse raames 11.12.2018 kinnipeetud summast 178,35

eurost 175,76 eurot, kuivõrd ülekande tasud on summast maha arvestatud. Kostja tõi 13.04.2022

menetlusdokumendis esile, et 05.12.2017 väidetavalt Soome kohtutäituri poolt kinnipeetud ja

kostjale edastatud summat 82,40 eurot ei ole kostjale laekunud. Kostja möönis, et kohtutäiturile on

jäänud edastamata info, et hagejalt on Soome kohtutäituri vahendusel laekunud kostjale 175,76

eurot, kuid kohtutäiturile edastatud viivisearvestuses on kostja selle summa põhinõude täitmisena

arvesse võtnud.

5. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja viivisearvestuse, millest nähtub, et 14.12.2018 laekumist

summas 175,76 eurot on kostja viivise arvutamisel arvestanud. Kostja esitas ka täiendava

viivisearvestuse, mille kohaselt juhul, kui kostja võtab põhinõude tasumisel arvesse 05.12.2017

hagejalt kinnipeetud summat 82,40 eurot, on sissenõutavaks muutunud viivise summa ikkagi

suurem (783,79 eurot), kui kohtulahendi järgi maksimaalselt lubatud viivis 743,09 eurot. Kostja

palub hagi jätta rahuldamata.

6. 01.06.2023 menetlusdokumendis kostja märkis, et kostjal on õigus nõuda täiendavat viivist

kohtulahendist toodud alustel tulenevalt kohtu lahendist ning see on tuvastatud tsiviilasja nr 2-XX-

XXX tsiviilasja raames. Nimetatud tsiviilasja raames leidis kohus, et puudub alus viivisemäära

muutmiseks samuti ka alternatiivselt viiviste vähendamiseks. Seega on hageja täiendava viivise

nõue 743,09 eurot õige ning põhjendatud. Käesolevaks ajaks on selgunud, et Soome

täitemenetluse raames on kostjale laekunud 14.12.2018 175,76 eurot ja 14.03.2022 82,40 euro,

mille ulatuses loeb kostja osaliselt tasutuks täiendava viivise nõude. Käesoleva hetke seisuga on

kostja täiendava viivise nõude jääk seega 484,93 eurot (743,09-175,76-82,40). Seega nimetatud

ulatuses on sundtäitmine igati põhjendatud. Kostja siinkohal kordab, et enne 14.03.2022 laekumist

oli ilmselgelt sundtäitmine põhjendatud ka 567,33 euro (743,09 -175,76) ulatuses, kuna kostjale ei

olnud selleks hetkeks Soome täituri poolt raha laekunud. Kostja märgib, et on kohtutäiturile

käesolevaks ajaks teavitanud, et nõude jääk on 484,93 eurot.

Kohtuotsuse põhjendused

7. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis,

leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2

sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele.

8. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221

lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need

põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

9. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. Pärnu Maakohtu 14.11.2013 määrusega maksekäsu asjas nr 2-

XX-XXX mõisteti hagejalt välja põhinõue summas 950 eurot, seisuga 14.11.2013 sissenõutavaks

muutunud viivis summas 206,10 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulu 20 eurot, kokku 1 221,90

eurot. Samuti mõisteti hagejalt välja viivis määras 0,06% päevas summalt 950 eurot alates

15.11.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületa

avalduses esitatud põhinõuet ja sissenõutavad summad kokku ei ületa summat 6 400 eurot (tl 31).

Viidatud täitedokumendi ja kostja avalduse alusel on kohtutäitur alustanud hageja suhtes

sundtäitmist täiteasjas nr 031/2014/54 (tl 98). Vaidlust ei ole selles, et kohtumäärusega hagejalt

väljamõistetud summa 1 221,90 eurot (so põhinõue summas 950 eurot, seisuga 14.11.2013

sissenõutavaks muutunud viivis summas 206,10 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulu 20 eurot)

on sundtäitmise käigus täielikult täidetud 10.08.2020 (tl 99 pöördel).

10. Kuivõrd maksekäsus kindla summana väljamõistetud summa tasuti täiturile lõplikult 10.08.2020,

palus kostja hagejalt 14.08.2020 sisse nõuda maksekäsuga väljamõistetud lisanduva viivise määras

0,06% päevas summalt 950 eurot alates 15.11.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni

ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületa avalduses esitatud põhinõuet. Kostja osundas, et tema

arvutuste kohaselt on lisanduv viivis 806,16 eurot, kuid arvestades seda, et täitedokumendi

kohaselt kõrvalnõuded ei tohtinud ületada põhinõuet, palus kostja hagejalt sisse nõuda 743,09 eurot

(tl 99).

11. Hageja põhiväide on see, et täitemenetluse nr 031/2014/54 käigus on Soome Vabariigi riigiasutus

X sissenõudja kasuks teinud hageja kontolt otse sissenõudjale väljamakseid 05.12.2017 summas

82,40 eurot ja 11.12.2018 summas 178,35 eurot. Hageja on esile toonud, et täitemenetluse kestel

välisriigist sisse nõutud summade arvel oleks pidanud vähendama täitmisel olevat põhinõuet, mitte

aga tulevikus tekkivat viivisnõuet, millist nõuet ei olnud viimase makse laekumise ajaks

(11.12.2018) täitemenetlusse veel esitatudki (viivisnõude esitas kostja kohtutäiturile 11.08.2020).

Seega ei olnud täitemenetlus täiendavate viiviste nõudes enne 11.08.2020 alanudki ja Soomest

laekunud summade arvel pidi vähenema täitmisel olnud põhinõue. Hageja hinnangul peab kostja

viivisnõude arvestusse viima sisse parandused, võttes arvesse välisriigist laekunud summade

laekumise aega, seejuures arvestusega, et pärast põhivõla osamakse laekumist kostjale ei saa enam

tasutud summadelt viivist arvestada.

12. Kohus hagejaga ei nõustu. Iseenesest on hageja õigesti viidanud, et Soome Vabariigist laekunud

summad oleksid pidanud minema maksekäsuga hagejalt välja mõistetud 1 221,90 euro katteks,

kuid vaatamata sellele ei muutu viivisenõude suurus. Käesoleval juhul on kostja sissenõutava

viivise arvutuses võtnud arvesse Soome Vabariigi riigiasutuse X poolt hagejalt kinni peetud

summasid, hageja vastupidised väited on ebaõiged. Kohus märgib, et kohtutäiturile esitatud

viivisearvutuses on kostja võtnud arvesse Soome Vabariigist kostja kontole 14.12.2018 laekunud

summat 175,76 eurot (tl 100). Kostja on esitanud oma konto väljavõtte, mille kohaselt hagejalt

detsembris 2017 X poolt kinni peetud 82,40 eurot laekus kostjale alles 14.03.2022.

13. Samas on kostja esitanud alternatiivse viivisearvutuse, milles kostja on arvestanud ka 05.12.2017

laekunud summat 82,40 eurot (tl 106). Alternatiivsest viivisearvutusest nähtub, et isegi kui oletada,

et viidatud 82,40 oleks kostjale laekunud 05.12.2017, olnuks kostjal sellegipoolest õigus saada

viivist 783,79 eurot, mis on taaskord suurem summa, kui kostjal oli tegelikult hagejalt õigus

täitedokumendi alusel hagejalt sisse nõuda so suurem kui 743,09 eurot. Seega oli kostja

viivisearvutus iseenesest õige. Kostja on hageja tasutud summasid põhinõude tasumisena arvesse

võtnud just nii nagu on hageja õigeks pidanud. Kostja viivisearvestusest nähtuvad põhinõude

katteks laekunud summad ja laekumise kuupäevad, viivisearvutus on hõlpsasti kontrollitav. Kohus

kontrollis kostja arvutuse üle, ning kostja ei ole viivisearvestuses eksinud. Hageja ei ole esile

toonud, et kostja poolt märgitud summade laekumiskuupäevad oleksid valed.

14. Kohus palus 20.05.2022 määrusega hagejal selgelt esile tuua: 1) millises summas on kohtulahendit

täidetud sh millises osas on täidetud põhinõuet ja millises osas viivist; 2) mida hagejalt nõutakse

(millises summas) ja 3) millise summa osas ei ole hageja nõus. Täiendavalt tuli hagejal välja tuua,

milline summa on hageja hinnangul õige. Hageja seda ei teinud ja osundas, et viivisearvestuse peab

kohtule esitama kostja, mitte hageja, kellelt viivist nõutakse. Hageja arvates ei nähtu ikkagi kostja

viivisearvutusest Soomest väljaspool täitemenetlust otse sissenõudjale üle kantud summad.

15. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et hagejale piisab omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et

ta põhistab (st teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla,

misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete

osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Käesoleval juhul on hageja põhistanud, et

väljaspool Eesti täitemenetlust on temalt kinni peetud 05.12.2017 summas 82,40 eurot ja

11.12.2018 summas 178,35 eurot (tegelik laekumine kostja kontole 14.12.2018 summas 175,76

eurot, hageja sellele vastu vaielnud ei ole). Kostja on esitanud omapoolsed arvutused, millest kohus

näeb, et kostja on neid laekumisi põhinõude kustutamisena arvesse võtnud ning teinud

viivisearvutused nende summade laekumisi arvestades. Seega, kui hageja ei nõustu kostja

viivisearvutusega tulnuks tal vähemalt väita, mis on tema hinnangul see õige arvutuskäik. Hageja

seda teinud ei ole. Kohus märgib, et kostjal on õigus nõuda täiendavat viivist Pärnu Maakohtu

14.11.2013 maksekäsust tsiviilasjas nr 2-XX-XXX tulenevalt. Kostja õigus on leidnud ka

tuvastamist Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja nr 2-XX-XXX tsiviilasja raames (tl 101-

105). Samade poolte vahel toimunud vaidluses leidis kohus, et puudub alus viivisemäära

muutmiseks samuti ka alternatiivse nõude viiviste vähendamiseks. TsMS § 457 lg 1 järgi on

jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga

esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on kostja

täiendava viivise nõue 743,09 eurot iseenesest õige ning põhjendatud.

16. Samas on kostja möönnud, et hageja väide on õige selles, et pärast eelpool viidatud ja Eesti

kohtutäiturile teatamata jäänud laekumist summas 175,76 eurot jätkas kohtutäitur sissenõudjale

välisriigist üle kantud summa sissenõudmist põhivõlana, mistõttu on tekkinud olukord, kus hagejalt

on välisriigis täitemenetluse ajal sisse nõutud ja kostjale üle kantud summa on sisse nõutud

põhivõlana ka täitemenetluses, s.o kahekordselt. Kuivõrd käesolevaks ajaks on selgunud, et Soome

täitemenetluse raames on kostjale laekunud 14.12.2018 175,76 euro ja 14.03.2022 82,40 eurot,

loeb kostja osaliselt tasutuks täiendava viivise nõude. Kostja täiendava viivise nõude jääk seega

484,93 eurot (743,09-175,76-82,40). Kohus nõustub, et nimetatud ulatuses on sundtäitmine igati

põhjendatud. Kohus leiab, et enne 14.03.2022 laekumist oli sundtäitmine põhjendatud summas

567,33 eurot (743,09 -175,76). Kostja on selgitanud, et on kohtutäiturit teavitanud, et käesoleval

ajal on nõude jääk on 484,93 eurot. Seega oli kostja viivisearvutus, mille ta esitas 10.08.2020

kohtutäiturile õige, kuid kostja jättis arvestamata, et summa 175,76 oli selleks ajaks laekunud

kahekordselt.

17. Hageja on märkinud, et ei saa vastutada välisriigist temalt sisse nõutud summa üle kandmata

jätmise eest ega maksma viivist hagejalt faktiliselt sisse nõutud summa kostjale üle kandmata

jätmise ajalise perioodi eest, sest selles puudub hageja süü. Kohtule on arusaamatu, kuidas vastutab

selle eest hageja hinnangul kostja. Ei saa olla kuidagi kostjale etteheidetav, et Soome Vabariigi

täiteasutus ei kandnud õigel ajal üle aastal 2017 kinnipeetud summat vaid tegi seda 4,5 aastat

hiljem. Kohus nõustub kostjaga selles, et ilmselt laekub kosja kontole iga päev tuhandeid makseid,

mistõttu võib jääda mõni makse tähelepanuta. Kohus ei näe siin kostja erilist pahatahtlikkust,

vastuvõtuviivitust ega hea usu põhimõtte rikkumist, seega ei saa täiendav viivisnõue olla tervikuna

põhjendamatu või ebaseaduslik. On sissenõudja kohustus kontrollida enne nõude sundtäitmisele

esitamist nõude suurust. Kui sissenõudja eksib, võib tema vastu esitada sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, kuid see ei muuda tervet nõuet veel olematuks või ebaseaduslikuks.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 031/2014/54 on põhjendatud osaliselt. Tunnistada täiteasja sundtäitmine lubamatuks

summas 258,16 eurot, sundtäitmine jätkub rahuldamata nõude osas summas 484,93 eurot.

19. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

20. TsMS § 386 lg 4 järgi kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja

määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tagas

14.02.2022 määrusega hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 031/2014/54 kuni käesolevas

tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni viiviste nõude summas 260,75 eurot ulatuses ja

lisanduvate viiviste nõudes. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb tühistada ka kohaldatud

hagi tagamise abinõu.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

21. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 132 lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses

mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise

nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Hageja on esile toonud, et taotleb sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise viiviste summas 260,75 eurot ulatuses, seega on hagi hind 260,75 eurot.

Menetluskulude jaotus

22. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude

rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et

arvestades antud kaasuse asjaolusid, seda, et viivisesumma oli iseenesest õige, kuid kostja jättis

10.08.2020 lisanduva viivisesumma kohtutäiturile teatamisel tähelepanuta, et summa 175,76 oli

tasutud kahekordselt on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda.

23. TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse

menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson, kohtunik