4-11-486/5 · 4-11-486/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-11-486

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. märts 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-10-486 (2373,10,007587) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi

E.A

kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 19.01.2011 otsusele nr 2373,10,007587 E.A karistamises LS § 74 19 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 7419 lg 2

järgi rahatrahviga 170 trahviühiku ulatuses, so 10 200 krooni (651,90 €) ja KarS § 50 lg 1 p 2 ning LS § 7419 lg

3 p 1 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat

Menetlusalune isik: E.A, XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta E.A kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

juhi politseimajor Oleg Lodeikini 19.01.2011 otsusele nr 2373,10,007587 E.A karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 7419 lg 2 järgi rahatrahviga 170 trahviühiku ulatuses, so 10 200 krooni (651,90 €) ja KarS § 50 lg 1 p 2

ning LS § 7419

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 19.01.2011 otsus nr 2373,10,007587 E.A karistamises LS § 74 19 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 7419 lg 2 järgi rahatrahviga 170 trahviühiku ulatuses, so 10 200 krooni (651,90 €) ja KarS § 50 lg 1 p 2 ning LS § 7419 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest, so 06.04.2011 ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

2

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 07.03.2011. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on

05.04.2011. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.04.2011.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 19.01.2011 otsusega nr 2373,10,007587 karistati E.A LS § 74 19 lg 2 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest LS § 7419

lg 2 järgi rahatrahviga 170 trahviühiku ulatuses, so 10 200 krooni (651,90 €) ja KarS § 50 lg 1 p 2 ning LS § 7419 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 31.12.2010 kella

03.14 ajal Klooga mnt 10 juures Tabasalu alevikus Harku vallas Harjumaal juhtis

mootorsõidukit seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,40 +/-

0,05 mg, millega rikkus LS § 20 lg 4 nõudeid ning pani toime LS § 7419

lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et elab linnast väljas ja lähim

bussipeatus on majast 3,5 km kaugusel ja sealtki toimub väga harv bussiliiklus Tallinna, mistõttu ilma juhtimisõiguseta on võimatu käia linnas tööl. Abikaasa töötab laevas ja viibib tihti pikalt välismaal. On praegu töötu ja ei saa vastu võtta ühtegi tööpakkumist kuna puudub

liikumisvõimalus. Tallinnas elab ka üksinda tema 72 aastane ema, kes vajab regulaarselt

külastamist. Seetõttu palutakse tühistada lisakaristus, arvestades tema siirast kahetsust ja eelnevalt puhast karistusregistrit.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja seletas, et ei oleks vaidlustanud otsust, sest see on õiglane, kuid elab linnast väljas ja on töötu ning ei saaks tööl käia. Õhtusöögi kõrvale

jõi umbes 3-4 klaasi veini. Üritusele läks autoga ja ei olnud plaanis tagasi sõita. Ei olnud plaanis alkoholi tarvitada ja alkoholi pidi tarvitama ainult abikaasa. Läks teisiti. Tagasi sõitis

koos abikaasaga, kellel on küll juhtimisõigus, kuid ka tema oli alkoholi tarvitanud. Enne

sõitma hakkamist ei olnud 2-3 tundi alkoholi tarvitanud ja tundis end hästi. Proovis taksot tellida, kuid taksot ei saa nii lihtsalt, aeg oli ka hiline. Alkomeetrit ei olnud. Abikaasa töötab

laeval ja on järjest ära pool kuud. Ise on otsinud tööd toitlustusalal, tööta jäi jõuludest. Ülalpeetavaid ei ole, käib kaks korda nädalas vaatamas Mustamäel elavat 72 aastast ema.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo, juhtides sõidukit seisundis kui on ületatud alkoholi lubatud piirmäär. Isikuna, kellele

on välja antud juhtimisõigus, on ta teadlik nii liikluseeskirja kui liiklusseaduse nõuetest ja sanktsioonidest. Menetlusalune isik asus sõidukit juhtima teadmisega, et on eelnevalt alkoholi tarvitanud, lootuses, et alkohol on organismist väljunud. Isikule ei olnud üllatuseks asjaolud,

millised on tema ühistranspordi või muu transpordi kasutamise võimalused. Isik on ka

tunnistanud, et pereliikme külastamine ei ole juhtimisõiguse puudumisel võimatu, kuid on raskendatud ja ebamugav. Isik oli teadlik vajadusest juhtimisõiguse järele ja sellest, et tema

enese väär käitumine võib tal esile kutsuda liikluspiiranguid. Isik peab arvestama oma

igapäevaseid võimalusi ja valima käitumisviisi, mis tagaks soodsa olukorra säilimise. Olukord, kus isik hindab oma seisundit niivõrd vääralt, on liikluses ohtlik nii iseendale kui teistele liiklejatele ning selline ohtlik liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste

ohutuse vähemalt selleks ajaks kui isik aktiivselt liikluses ei osale. Vaidlustatud otsuse

tegemisel hinnati tõendeid ja asjaolusid õigesti, järgiti menetlusnorme ning menetlusaluse

isiku süü on tõendatud ja menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Määratud karistuse liik ja määr on kooskõlas teo tehiolude ja raskusastmega. Menetlusalune isik ei saa valida temale soodsaimat karistusliiki ning määratav karistus ei pea

olema süüdlase jaoks meeldiv, vaid distsiplineeriv. Menetlusalune isik ei ole esitanud

3

asjaolusid, mis kirjeldanuks erandlikku olukorda, millest nähtuks määratud lisakaristuse ülemäära kahjustav iseloom.

Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse,

tutvunud kohtuistungil avaldatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni (käesoleval ajal kuni 1200 €) või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või

kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419

sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud.

Menetlusalust isikut karistati LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mõningal määral ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületava põhikaristusega ja KarS § 50 lg 1 p 2

ning LS § 7419

lg 3 p 1 alusel lisakaristusega ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras. Otsusele esitatud kaebuses vaidlustati KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 7419 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristust, leides, et lisakaristus takistab kaebuse esitanud isikul tööd leida, tööl

käia ja eakat ema külastada. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuses esitatud motiivide juurde ja pidas olulisimaks kaebuse esitamise põhjuseks elukoha asumist linnast väljas.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri

kohta alkoholisisaldus 0,40 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse

isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks

näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg

väljahingatava õhu liitri kohta. LS § 7419

lg 2 sätete kohaselt saab väärteokorras karistada isikut, kelle väljahingatava õhu liitri kohta on tuvastatud alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 mg. Seega oli alkoholisisaldus tuvastatud mõningal määral alla vastutust ettenägeva sätte keskmist piiri, mistõttu süü suurust arvestades on määratud põhikaristus proportsionaalne LS § 7419 lg

2 ettenähtud väärteo toimepanemisel tuvastatud süü suurusega. Kohus leiab, et kohtuväline

menetleja on menetlusaluse isiku käitumist kogumis arvestades, samuti kahetsust ja töötust arvestades määranud karistuse suhteliselt leebena ja määranud ka seetõttu karistuse tasumise ositi, mistõttu puudub alus määratud põhikaristuse muutmiseks.

Esitatud kaebuses ei ole põhimõtteliselt põhikaristust vaidlustatud ning on vaidlustatud määratud lisakaristust põhjendusega, et juhtimisõiguse olemasolu on menetlusalusele isikule oluline nii tema enda elukorralduseks kui ka eraldi elava eaka ema abistamiseks.

Väärteoasja materjalides leiduvatest Karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust

isikut karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest aastates 2007 ja 2008 kokku

kolmel korral ning viimane karistus kustus 29.09.2009. Sellest saab teha järelduse, et

menetlusaluse isiku puhul ei ole tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga.

Esitatud vastulauses on märgitud, et sõidukit juhtima asudes tundis isik end selgena ja otsustas autoga koju sõita, märkides ka seda, et Tiskre elamurajoonist Sõrve külla on raske

taksot saada. Kohus suhtub väitesse, et menetlusalune isik arvas ennast nö selge olevat,

kriitiliselt. Arvestades kaebuse esitanud isiku vanust võiks eeldada, et alkoholi toime

inimorganismile ei ole kaebuse esitanud isiku jaoks võõras ja esmakordne ning ootamatu kogemus. Kaebuse esitanud isik oli teadlik sellest, et ta oli sõidukit juhtima asudes eelnevalt alkoholi tarvitanud. Väärteoasjas kogutud informatsioonist saab järeldada ka seda, et kaebuse

esitaja ei veendunud ühelgi viisil selles, et ta oleks täielikult kainenenud ning tegi alkoholi

tarvitamise järgselt oma kainuse kohta järelduse seisundis, mis peaks välistama sõiduki juhtimise. Seega tundis isik end alkoholi tarvitanuna kainena, mis kohtu arvates näitab isiku

4

ohtlikku käitumist ja enesekriitika puudumist, kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit objektiivselt hindama. Vastulauses märgitud väide selle kohta, et nüüdseks on kaebuse esitaja soetanud autosse ka alkomeetri, sunnib kohut samuti ettevaatlikkusele, kuivõrd sellest väitest

võib järeldada, et ka edaspidi plaanib kaebuse esitanud isik enda juhitud sõidukiga sõita

alkoholi tarvitama. Kohus leiab, et LS § 7419

ettenähtud väärteo toimepanemisest hoidumiseks ei ole vajalik mitte alkomeetri soetamine, vaid alkoholi tarvitamisest hoidumine. Mis puudutab väidet selle kohta, et Tiskrest Sõrve külla on väga raske taksot tellida, siis jääb

taoline väide kohtule arusaamatuks. Kohus ei pea võimalikuks, et Tiskre külas puuduvad võimalused sidevahendite kasutamiseks või et Tiskre küla asuks ligipääsmatus kohas, kuhu

transpordivahendiga ei pääse. Väärteoasjast saab järeldada, et vähemalt kaebuse esitanud isiku juhitud sõidukile oli Tiskre külast lahkumine võimalik.

Arvestades selliseid andmeid ning menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo iseloomu,

millisest nähtuvalt asus kaebuse esitanud isik, veendumata selles, et ta on pärast alkoholi tarvitamist piisavalt kainenenud, sõidukit juhtima, siis selline käitumine näitab menetlusaluse

isiku ohtlikkust liikluses. Menetlusalune isik seadis ohtu nii ennast, temaga kaasa sõitnud

abikaasat, kui ka teisi liiklejaid. Selline liiklusseaduse nõuete rikkumise iseloom näitab ilmselgelt seda, et menetlusalune isik suhtub liikluskorda, enese ja abikaasa tervisesse ning

teistesse liiklejatesse üleolevalt. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks

oleva rikkumise iseloomu, oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti

põhjendatud ning menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo iseloomu ja menetlusaluse

isiku süü suurust ning senist kohtupraktikat arvestades olnuks lisakaristuse kohaldamata jätmine ilmselgelt põhjendamatu.

Menetlusalune isik pani toime ohtliku väärteo, mille toimepanemise eest on ette nähtud

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise võimalus nii põhi- kui ka lisakaristusena, millest

menetlusalune isik kui juhtimisõiguse saanud isik oli väga hästi teadlik. Kuivõrd senini

määratud ja tasutud rahatrahvid ei ole menetlusalust isikut siiski piisavalt mõjutanud,

sundimaks teda hoiduma väärtegude toimepanemisest edaspidi, siis leiab kohus, et menetlusaluse isiku mõjutamiseks ei piisa rahatrahvist ning kohaldada tuleb ka teisi seaduses

ettenähtud vahendeid, millega saab ohtliku liikleja liiklusest kõrvaldada ning kohtuväline menetleja on seda ka teinud.

Kohus asub seisukohale, et juhul, kui isikule on juhtimisõiguse säilimine oluline, siis tema

enda ja lähedaste soodsa olukorra säilitamiseks peab isik igapäevaelus valima sellise

käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa olukorra säilimise. Kohtuistungil selgitas

menetlusalune isik kaebuse esitamist sellega, et kuivõrd ta elab linnast väljas, siis võiks juhtimisõiguse äravõtmise osas vaidlustatud otsuse tühistada. Kohus leiab, et menetlusaluse

isiku jaoks ei olnud tema elukoha valik ja asukoht ootamatud ja nendest asjaoludest oli ta teadlik juba enne väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt otsuse koostamist. Seega oli ta ka

teadlik sellest, et elukohast lahkumiseks on mugavaim viis kasutada enda juhitud sõidukit.

Juhtimisõiguse saanud isikuna on menetlusalune isik teadlik ka sellest, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda võib halvendada ka väärteo toimepanija

majanduslikku olukorda, seades temale piiranguid. Seda nii määratava rahatrahvi tasumise

kohustusena kui ka juhtimisõiguse võimaliku äravõtmise tulemusena. Olles taolisest riskist

teadlik peab isik ise käituma selliselt, et tema majanduslik olukord ega juhtimisõiguse

kasutamisest tulenevad liikumisvajaduse rahuldamise ja lähedase eest hoolitsemise võimalused ei halveneks ei määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse äravõtmise tõttu. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ega ole sundinud teda

hoiduma ohtliku väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud liiklusalase väärteo iseloom ja tema käitumine viitavad sellele, et menetlusalune isik on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades

liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale.

5

Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab menetlusaluse isiku ilmselgelt ükskõikset

suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so tema käitumisest tekitatud liiklusohtu ja

järjekordsesse rahatrahvi ning võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle

edaspidi takistuseks oma senise elukorralduse jätkamisel. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimine oli

menetlusaluse isiku jaoks olulisem kui võimalus senist soodsat olukorda säilitada. Kohtu

arvates näitab menetlusaluse isiku käitumine pigem seda, et ta tegi kõik enesest oleneva selleks, et temalt sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine muutuks vältimatuks. Väärteoasjas ei

ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse kohaldamise.

Kuivõrd menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud vaidlustatud otsusega ettenähtud

sanktsiooni alammäära lähedasena, asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku süü suurust ja senist kohtupraktikat arvestades ei saa menetlusaluse isiku lisakaristust kergendada,

sest lisakaristus on määratud alammäära lähedasena, kuid alkoholi lubatud piirmäära ületamine on oluliselt suuremas määras kui rikkumise alumine piirmäär.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming kohtunik