2-22-6509/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. juuni 2023

Tsiviilasja number

2-22-6509

Tsiviilasi

Liina Alliku hagi Osaühingu Activitas vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

17 360,61 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. veebruari 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Activitas apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Osaühing Activitas (rk: 11261301), esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Vastustaja (hageja): Liina Allik (rk: XXXXXXXXXXX),

esindaja advokaat Kristina Sööt

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. veebruari 2023 otsus osas, milles maakohus mõistis

Osaühingult Activitas Liina Alliku kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitise 3701,87

eurot (bruto), hüvitise seoses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega 11 238 eurot

(bruto), viivise summalt 15 917,96 eurot (bruto) ning menetluskulude 2334,50 eurot

suuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Osaühingult Activitas Liina Alliku

kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitis 2021,86 eurot (neto), hüvitis seoses töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemisega 4333,29 eurot (neto), viivis summalt 7211,10 eurot (neto)

ning 1402,60 eurot menetluskulude katteks.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Tuvastada, et töölepingu ülesütlemine Liina Allikuga Osaühing Activitas poolt 31.

märtsil 2022. a on tühine.

4.3. Lõpetada Liina Alliku ja Osaühing Activitas vahel 8. novembril 2016 sõlmitud

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 31. maist 2022. a.

4.4. Välja mõista Osaühingult Activitas Liina Alliku kasuks saamata jäänud töötasu

848,75 eurot (neto), sõidukompensatsioon 7,20 eurot (neto), kasutamata puhkuse hüvitis

2021,86 eurot (neto) ja hüvitis seoses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega 4333,29

eurot (neto).

4.5. Välja mõista Osaühingult Activitas Liina Alliku kasuks viivis summalt 7211,10 eurot

(neto) alates 1. juunist 2022 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

4.6. Jätta menetluskulud 70% ulatuses Osaühingu Activitas kanda ja 30% ulatuses Liina

Alliku kanda.

4.7. Määrata Liina Alliku menetluskulude suuruseks 3335 eurot, millest 70% moodustab

2334,50 eurot, ning Osaühingu Activitas menetluskulude suuruseks 3106,25 eurot, millest

30% moodustab 931,90 eurot.

4.8. Tasaarvestada väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud (2334,50-931,90) ning

tasaarvestuse tulemusena mõista Osaühingult Activitas Liina Alliku kasuks välja

menetluskulude katteks 1402,60 eurot.

4.9. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1402,60 eurot) tuleb tasuda alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

7. Jätta rahuldamata Osaühingu Activitas 26. mai 2023 esitatud taotlus 31. detsembri

2020 e-kirja ja 4. jaanuari 2021 e-kirja asja materjalide juurde võtmiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Liina Allik (hageja) esitas 02.05.2022 maakohtule osaühingu Activitas (kostja) vastu hagi,

milles palus tuvastada, et poolte vahel oli 08.11.2016 sõlmitud tähtajatu tööleping ning mõista

kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu 970,89 eurot, sõidukompensatsioon

7,20 eurot ja hüvitis kasutamata puhkuse eest 3701,87 eurot. Hageja palus tuvastada, et lepingu

erakorraline ülesütlemine kostja poolt 31.03.2022 on tühine, lõpetada tööleping alates

31.03.2022 ja mõista kostjalt välja hageja kasuks töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 teise

lause kohane hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 12 kuu

keskmise töötasuni, st 22 476,01 euroni (bruto). Kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine ei

ole tühine, mõista kostjalt välja hüvitis vähem ette teatatud aja eest 2842,51 eurot.

Kui kohus leiab, et poolte vahel puudub töölepinguline suhe, palus hageja tuvastada, et lepingu

erakorraline ülesütlemine kostja poolt 31.03.2022 on õigusvastane ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja tasu 2022. a märtsikuu eest 970,89 eurot (bruto)/848,75 eurot (neto),

sõidukompensatsioon 7,20 eurot ja kahju saamata jäänud tulu näol/hüvitis vähem ette teatatud

aja eest 1963,47 eurot (bruto)/1529,40 eurot (neto).

Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetavate tasude ja

hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.11.2016 töövõtulepingu nr 57, mille järgi kohustus

hageja täitma rehabilitatsioonimeeskonnas füsioterapeudi ülesandeid ning osutama tasuliselt

füsioterapeudi teenust, lähtudes füsioterapeudi tööjuhendist. Hageja tutvus kostja tööjuhendiga

ning kinnitas oma allkirjaga, et on tööülesannetega tutvunud ja kohustub neid täitma.

02.01.2017 sõlmisid pooled uue tähtajalise töövõtulepingu nr 66, hageja kohustused jäid

samaks. 12.07.2017 sõlmisid pooled töövõtulepingu nr 66 lisa, millega muudeti töövõtulepingu

p-i 5. 25.01.2018 sõlmisid pooled tähtajalise käsunduslepingu nr 1/25.01.2018, mille juurde

kuuluv teenuse kirjeldus on peaaegu identne tööjuhendiga. 12.–13.02.2018 toimunud

arenguvestlusel arutati hageja kui kostja töötaja poolt ajavahemikus 01.01.2017 kuni

31.01.2018 tehtud töö tulemusi. Seejärel pidasid pooled läbirääkimisi lepinguliigi üle (kas

tööleping või käsundusleping). 02.07.2018 sõlmisid pooled tähtajatu käsunduslepingu

nr 7/2.07.2018. 31.03.2022 edastas kostja hagejale käsunduslepingu nr 7/2.07.2018

ülesütlemise teate, tuginedes konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisele hageja poolt. Pooltel

ei õnnestunud tekkinud vaidlust läbirääkimiste teel lahendada.

Hageja leiab, et poolte vahel on algusest peale sõlmitud tööleping. Hageja tegi tööd isiklikult

ja igakuiselt, kostja koostatud graafiku alusel, kostja ruumides ja kostja töövahendeid

kasutades, allus kostja juhistele ja kontrollile. Kostja pidas hagejaga arenguvestlusi ning andis

hagejale täiendavaid ülesandeid, nt kirjutada tasuta artikleid kostja kodulehele. Kostja esitles

kodulehel hagejat kui oma töötajat. Töölepingule viitab ka perioodiline, st igakuine tasu.

Konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, kuna see ei vasta töölepingu seaduse nõuetele.

Kokkulepe ei ole hagejale äratuntavalt piiritletud. Kostjal puudub tootmis- või ärisaladus, mida

hageja saaks ära kasutada. Hagejal on võimatu tekitada kostjale olulist kahju seetõttu, et tal on

ligipääs kostja klientidele, sest 98% klientidest suunab teenustele riigiasutus. Hageja ei ole

kostja konkurent, kuna Allik OÜ osutab teenuseid eranditult erateenusena.

Hageja ei ole ka konkurentsipiirangut rikkunud. Hagejal ei ole keelatud pakkuda füsioterapeudi

teenuseid. Lepingust tuleneb hagejale keeld tegutseda rehabilitatsioonivaldkonnas. Hageja ei

tegutse ega saa tegutseda rehabilitatsioonivaldkonnas vajaliku tegevusloa puudumise tõttu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel kunagi olnud

töölepingulist suhet. 08.11.2016 ja 02.01.2017 lepingute tekst ja sisu vastavad töövõtulepingu

tunnustele. 25.01.2018 ja 02.07.2018 lepingud olid käsunduslepingud. Hageja soovis 2018. a

mais lepingu liiki muuta, st sõlmida töölepingu. Kuna hageja soovitud tingimust – kokkulepitud

tasu maksmine töötundide arvust sõltumata – tööõigus ei võimalda, pakkus kostja hagejale

võimalust valida töölepingu ja käsunduslepingu vahel. Hageja valikul sõlmiti käsundusleping.

Käsunduslepingu ülesütlemine on kehtiv. Konkurentsipiirang oli määratletud selliselt, et hageja

ei tegele eraettevõtlusega tegevusvaldkonnas, mis sarnaneb kostja tegevusvaldkonnale. Hageja

asus Allik OÜ kaudu osutama füsioterapeudi teenuseid, mida osutab ka kostja.

Hagejal ei ole kostja vastu käsunduslepingust tulenevaid nõudeid. Tehtud töö eest tasu

maksmise nõue on lõppenud tasaarvestusega, mis sisaldus lepingu ülesütlemisavalduses. Kahju

hüvitamise nõuet hagejal ei ole, sest kostja ei ole lepingut rikkunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 15. veebruari 2023 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et

Osaühingu Activitas töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetas L. Alliku ja Osaühingu

Activitas 8. novembril 2016 sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 31. maist 2022

ning mõistis Osaühingult Activitas välja L. Alliku kasuks saamata jäänud töötasu 970,89 eurot

(bruto), sõidukompensatsiooni 7,20 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise 3701,87 eurot (bruto),

TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 11 238 eurot (brutosumma, millelt tuleb kinni pidada seaduses

sätestatud maksud ja maksed) ning viivise kogusummalt (15 917,96 eurot) alates

1. juunist 2022 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus 70% ulatuses kostja ja 30% ulatuses hageja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 2334,50 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib

vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on

töölepinguga. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhistele ja

kontrollile (TLS § 1 lg 1).

Kohus leidis, et kostja määras töö tegemise aja, koha ja viisi ning hageja allus kostja kontrollile.

Hageja osutas füsioterapeudi teenust kostja nime all, kasutades kostja tööruume ja saades

tellimusi kostja kaudu. Kostja ei ole vaielnud vastu, et kliente broneeris hagejale peamiselt

kostja, lähtudes kostja lahtiolekuaegadest, seega tegi hageja tööd peamiselt kostja määratud

ajal. Hagejal oli õigus määrata endale vabu päevi, kuid graafikujärgse töö puhul on tavapärane,

et tööandja võtab tööaegade planeerimisel arvesse ka töötaja soove. Kuigi pooled ei olnud

kokku leppinud töö tegemise kohta, tuli arvestada rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohale

kehtivaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Kuna kostja on rehabilitatsiooniteenuse pakkuja, ei

olnud hagejal võimalik teenust osutada mujal kui kostja määratud asukohas ja ajavahemikus.

Kuigi hagejal oli kokkuleppel kliendiga võimalik visiitide aegu muuta, pidi hageja

kokkulepitud tööaegadel olema tööandjale kättesaadav ning tema isiklik kohalolek kostja

ruumides oli ilmselgelt vajalik. Hageja selgitas, et kuigi kostja ei määranud, milliseid teenuse

osutamise meetodeid, vahendeid ja mahte hageja kasutas, tuli lähtuda sotsiaalse või tööalase

rehabilitatsiooni osutamise reeglitest, mis kohaldusid kostjale. Teenuse osutamine sõltus

sellest, kui suures ulatuses rahastas teenust sotsiaalkindlustusamet või töötukassa ning mis

teenusele klient suunati. Hageja kohustus juhinduma teenuse osutamise mahu ja korra osas

kostja juhistest on tõendatud ka kostja 30.11.2020 e-kirjaga. Hageja on selgitanud, et kuna tema

töövõime vähenes 2020. aastal (Eesti Töötukassa 03.04.2020 ja 10.03.2021 otsused), palus ta

vähendada massaažide arvu, kuid kuna kostja sellega ei nõustunud, pidi hageja loobuma

massaažidest tervikuna. Nimetatud asjaolu on iseloomulik töösuhtele, sest tööandjal tuleb töö

ümber korraldada, kui töötaja ei ole tervislikust seisundist tulenevalt võimeline sama tööga

jätkama. Kostja pani Google kalendrisse kirja, mis ulatuses, milliseid teenuseid hageja vastaval

päeval ja ajal peab osutama. Hagejal puudus võimalus mõjutada töökoormust, teenuste liiki ja

mahtu. Kostja esindaja vaatas mitmeid kordi, kuidas hageja teenust osutas. Samuti on

töösuhtele omane, et kostja pidas hagejaga arenguvestlusi ning tegeles koolitusvajaduse

väljaselgitamisega. Ka töövahendid hankis peamiselt kostja. Töö tegemine hõlmas hageja

kaasamist ettevõtte tegevusse. Kostja kodulehel oli hageja meeskonnaliikmete nimekirjas,

millega loodi kolmandatele isikutele arusaamine, et tegemist on kostja töötajaga. Sellele viitab

ka kostja 25.11.2020 pöördumine hageja kui meeskonnaliikme poole ja kostja ootus, et hageja

panustaks ettevõtte kodulehel avaldatavate artiklite koostamisse. Hageja tegi tööd isiklikult ja

kostja kasuks, töö oli kestev ja jätkuv ning kostja maksis hagejale töö eest perioodilist tasu.

Eeltooduga on tuvastatud, et poolte vahel oli tähtajatu töösuhe, kuna see tuleneb lepingu sisust

ning poolte õigustest ja kohustustest, mitte sellest, kuidas leping on pealkirjastatud ja kuidas

pooled seda nimetavad.

Kostja väide, mille järgi hageja oli teadlik, et poolte vahel olid töövõtu- ja käsunduslepingud,

ning hageja soovis töölepingu asemel sõlmida töövõtu- või käsunduslepingut, ei ole

põhjendatud. Meilivahetus mais 2018 tõendab, et hageja soovis jätkuvalt töölepingu

vormistamist ning kostja edastas talle kolm alternatiivi, millest üks oli töölepingu sõlmimine

miinimumtasuga 500 eurot kuus (arvestusega 6,5 eurot/tund) ja sellest summast üle

6,5 eurot/tund, maksimaalselt 160 tundi kuus, teine käsundileping boonusega ning kolmas

käsundileping boonuseta. Pakutud töölepingu sõlmimisel ei oleks hageja töökorralduses

ega -ülesannetes midagi muutunud, mis kinnitab, et pooltel oli töösuhe. Ainsaks muutuseks

olnuks tasu, mis töölepingu sõlmimisel oleks vähenenud, sest kostjast tulenevatel põhjustel ei

olnud hageja töömaht kuus 160 tundi. Kohtu hinnangul soovis hageja teha tööd vähemalt

normaaltundide piires, ka ületunnid olnuks aktsepteeritavad. Arenguvestlusest nähtub, et hageja

arvates oli tal liiga vähe kliente ja ta tahtis kliente teenindada pikemate pausideta klientide

vahel. Käsunduslepingu sõlmimine olukorras, kus tulnuks sõlmida tööleping, jättis töötaja ilma

nii töölepingu seaduses kui ka muudes seadustes ette nähtud õigustest ja hüvedest. Seega on

tegemist ilmselgelt töötajat kahjustava kokkuleppega, mis on TLS § 2 alusel tühine, ning lisaks

ka hea usu põhimõtte rikkumisega, sest töötajat on survestatud tasu suurusega n-

ö käsunduslepingut jätkama.

Konkurentsipiirang on TLS § 23 lg 4 alusel tühine. Kostjal puudus vajadus konkurentsipiirangu

kokkuleppe sõlmimiseks ning kokkulepe ei vasta TLS § 23 lg-te 2 ja 3 tingimustele. See ei ole

hagejale äratuntavalt piiritletud. Lepingu p 9.3 kohaselt „Käsundisaaja ei konkureeri Lepingu

kehtivuse ajal ja 1 (üks) aasta pärast Lepingu lõppemist Käsundiandjaga Eesti Vabariigis, see

tähendab, et Käsundisaaja ei tegele eraettevõtlusega rehabilitatsiooni valdkonnas, mis sarnaneb

Käsundiandja tegevusvaldkonnale, välja arvatud juhul, kui Osapooled lepivad selles eraldi

kirjalikult kokku.“ Hageja on välja toonud, et kostja osutab eelkõige sotsiaalse ja tööalase

rehabilitatsiooni teenuseid, st teenindab isikuid, kelle on kostja juurde suunanud mõni muu

asutus ning mida rahastab sotsiaalkindlustusamet või töötukassa. Seega on kostja

tegevusvaldkond sotsiaalne/tööalane rehabilitatsioon. Allik OÜ osutab teenuseid erateenusena,

mistõttu ei saa hageja olla kostja konkurent. Erateenusena kasutavad kliendid kostja teenuseid

äärmiselt vähe, mistõttu isegi kui hagejal oleks võimalik sellised kliendid n-ö üle meelitada, ei

tekiks sellest kostjale olulist kahju. Lisaks on tervishoiuteenuse valdkonnas tavaline, et

spetsialistid osutavad teenuseid erinevate ettevõtete juures.

Kuna konkurentsipiirang on tühine, on kostja poolt töölepingu ülesütlemine 31.03.2022

vastavalt TLS §-le 104 tühine. TLS § 107 lg 1 järgi tuleb lugeda, et leping ei ole ülesütlemisega

lõppenud. Hageja on taotlenud lepingu lõpetamist 31. märtsist 2022. TLS § 97 lg 2 p 3 kohaselt

pidi tööandja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva. Kostja ütles

töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Kui ülesütlemine oleks kehtiv, oleks tööleping

lõppenud 31.05.2022. Kohus lõpetas TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 31.05.2022.

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus

tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju

(saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (RKTKo 3-2-1-79-13, p 32.3). Hageja

keskmine kuutasu on 1444,46 eurot (neto). Kohus leidis, et põhjendatud on kostjalt TLS § 109

lg 1 alusel välja mõista 6 kuu hüvitis, s.o 11 238 eurot (bruto). Kohus arvestas hüvitise suuruse

määramisel sellega, et käsunduslepingute sõlmimisega on kostja välistanud hagejal võimaluse

saada haigushüvitist ja puhkusetasu, ning asjaoluga, et tööandja ütles töölepingu üles päeva

pealt, kuigi oleks pidanud lepingu lõpetamisest ette teatama 60 kalendripäeva.

Kostja on jätnud hagejale tasumata ½ 2022. a märtsikuu tasust põhjendusel, et kostjal on hageja

vastu leppetrahvinõue. Kuna hageja ei ole selleks TLS § 78 lg 1 kohaselt nõusolekut andnud,

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2022. a märtsi saamata jäänud töötasu 848,75 eurot

(neto) ehk 970,89 eurot (bruto) ja sõidukompensatsioon 7,20 eurot.

Lepingu lõpetamise seisuga oli hagejal kasutamata põhipuhkust 56 päeva. Hageja keskmine

kalendripäeva tasu on 50,98 eurot, mistõttu mõistis kohus TLS § 71 alusel kostjalt välja hageja

kasuks puhkusehüvitise 2854,88 eurot (neto), s.o 3701,87 eurot (bruto).

Kuna kohus luges, et tööleping on lõppenud 31.05.2022, muutusid kõik töösuhtest tulenevad

nõuded sissenõutavaks 01.06.2022, millisest ajast alates mõistis kohus kostjalt välja ka viivise.

Arvestades, et hageja tuvastusnõue rahuldati tervikuna ja hüvitisenõue osaliselt, on põhjendatud

jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 70% kostja

ja 30% hageja kanda. Hageja palus mõista kostjalt välja menetluskulud 3474,20 eurot,

sh riigilõiv 455 eurot ja esindajakulu 3019,20 eurot (ajakulu 26 tundi 16 minutit). Arvestades

tsiviilasja sisu ja mahtu, pidas kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 3335 eurot,

sh riigilõiv 445 eurot ja esindajakulu 2880 eurot (tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks),

ajakulu 20 tundi), millest kostja peab hüvitama 70%, s.o 2334,50 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. veebruari 2023 otsuse

tühistamist, hagi rahuldamist ja menetluskulude jaotamist puudutavates osades ning tühistatud

osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole poolte vahel olnud töösuhet, kehtis võlaõiguslik käsunduslepingusuhe.

Kohus ei ole analüüsinud 08.11.2016 töövõtulepingu nr 57 ja 02.01.2017 töövõtulepingu nr 66

tingimusi ega viidanud ühelegi muule asjaolule, mis annaks alust tõlgendada neid töölepinguna.

Ka 25.01.2018 käsunduslepingu nr 1 osas ei ole kohus analüüsinud, millised asjaolud annavad

aluse tõlgendada seda töölepinguna. Käsunduslepingu nr 1 kehtivusperioodil aset leidnud

arenguvestluse kohta koostatud dokumendist nähtub, et mõlemad pooled mõistsid lepingut

sellisena, mille alusel ei tekkinud töölepingusuhet (hageja väljendas soovi tööleping sõlmida

ehk möönis, et kehtiv leping ei ole tööleping; kostja väljendas valmisolekut töölepingu

sõlmimise võimalust 2018. a suve alguses arutada). Selle dokumendi pinnalt saab järeldada, et

poolte ühine tegelik tahe (VÕS § 29 lg 1, lg 5 p 3) oli käsunduslepingu sõlmimine.

Alates 02.07.2018 reguleeris poolte suhet 02.07.2018 käsundusleping nr 7. Kohtu järeldus, et

kostja survestas hagejat käsunduslepingut jätkama, ei ole kooskõlas tõenditega. Kohus võttis

arvesse üksnes algse, 6,5-eurose tunnitasuga töölepingu pakkumise. Kostja pakkus

läbirääkimiste tulemusel hagejale korduvalt töölepingut töötasuga 8 eurot/tund. Hageja valis

käsunduslepingu sõlmimise (19.06.2018 e-kiri). Järeldus, et pakutud tingimustel töölepingu

sõlmimisel olnuks ainus muutus tasu vähenemine, on ekslik. Töölepingu sõlmimisel tekkinuks

töötajal õigus saada täiendavat tasu ületunnitöö eest, tasustatud põhipuhkust ja muid seadustes

sätestatud puhkuseid. Kostja ei avaldanud hagejale survet käsunduslepingu eelistamiseks.

Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolud, millele tuginedes kvalifitseeris kohus lepingu töölepinguna.

Kostja sai kliente hageja juurde suunata üksnes aegadele, mis olid hageja poolt Google

kalendris sobivatena märgitud. Seega hageja otsustas, millal ta teenuseid osutab ja millal mitte.

Ükski säte ei näinud hagejale ette kohaloleku ja kättesaadavuse kohustust. Hageja oli kohal siis,

kui toimus teenuse osutamine. Rehabilitatsiooniteenuse koha valik sõltub teenuse sisust ja selle

üle otsustas hageja – nt esines juhtumeid, kus hageja osutas teenust pargis. Ettevõtja saab

käsitleda oma meeskonna liikmetena ka isikuid, kes ei ole ettevõtja töötajad (sh juhatuse

liikmed, välised konsultandid, muud lepingupartnerid). Koolitusvajaduse väljaselgitamine ja

koolituste pakkumine ei ole asjaolud, mis on omased üksnes töölepingule, seda esineb sageli

nii töövõtusuhtes, käsunduslepingusuhtes, teenuste osutamise lepingutes ja mujal. Kohtu

järeldused on rajatud hageja väidetele ja asjaoludele, mis võivad olla iseloomulikud töösuhtele,

jättes tähelepanuta, kas need asjaolud võivad olla omased ka muudele lepingulistele suhetele.

Kostja väited ja asjaolud, mis toetavad töösuhte puudumist, on jäetud arvestamata;

2) alternatiivselt on kohus töölepingu seaduse norme ebaõigesti kohaldanud. Kohtu otsus, et

hüvitamisele kuulub 56 päeva kasutamata puhkust, ei ole kooskõlas TLS § 68 lg-ga 6 ja

§-ga 71. Hüvitamisele kuulub vaid aegumata põhipuhkus. Seega saab arvesse võtta 2021. ja

2022. a kasutamata puhkust, 2021. aastal maksimaalselt 28 päeva ja 2022. aastal 12 päeva;

3) ei ole käsunduslepingu nr 7 p 9.3 vastuolus TLS § 23 lg-tega 2, 3 ega tühine. Samuti on

ekslik seisukoht, et Allik OÜ ei ole kostja konkurent. Ka nn erateenused kuuluvad kostja

teenuste hulka. Hageja reklaamis Allik OÜ teenuseid kui rehabilitatsiooniteenuseid ajal, mil ta

osutas samasuguseid teenuseid kostjaga sõlmitud käsunduslepingu alusel. Hageja tegutses

käsunduslepingu nr 7 kehtivusajal ilmselgelt eraettevõtjana rehabilitatsiooni valdkonnas, mis

sarnanes kostja tegevusvaldkonnale, ehk rikkus käsunduslepingu nr 7 p 9.3 kohustust. Asjaolu,

kuidas teenuste eest tasuti, ei oma tegevusvaldkonna piiritlemisel tähtsust – oluline on teenuste

olemus. Kuivõrd lepingu p 9.3 oli kehtiv, ei ole selle rikkumisele tuginev ülesütlemine tühine;

4) kui kvalifitseerida lepingu ülesütlemine töölepingu ebaseaduslikuks lõpetamiseks, puudub

alus kostjalt hüvitise väljamõistmiseks suuremas summas kui kolme kuu keskmine töötasu.

Kohtuotsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud kehtinud TLS § 109 lg 1 teises

lauses ettenähtud asjaoludega, st kohus ei ole arvestanud kostja huve ega töölepingu

ülesütlemise asjaolusid. Tegemist oli hageja soovil käsunduslepinguna vormistatud lepinguga.

Sellest tulenevalt ei pidanud kostja hageja poolt lepingu tingimuste rikkumise tõttu lepingu

ülesütlemisel lähtuma eeldusest, et ülesütlemisele kohaldub töölepingu ülesütlemise kord.

TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamist ei saa põhjendada asjaoluga, et kostja teatas

ülesütlemisest ette vähem, kui seadus nõudis. Sellise rikkumise eest sätestab hüvitise TLS § 100

lg 5. Põhjendus, et käsunduslepingute sõlmimisega on kostja välistanud hagejal võimaluse

saada haigushüvitist ja puhkusetasu, ei ole samuti kohane, sest tegemist ei ole lepingu

ülesütlemise asjaoludega, kohus mõistis kostjalt välja hüvitise kasutamata puhkuse eest ning

kohtuotsusest ei selgu, millele on rajatud seisukoht haigushüvitise saamata jäämisest.

TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamisel tuleks hüvitist vähendada, mitte suurendada;

5) ei ole kohus käsitlenud kostja menetluskulusid, kuigi menetluskulude jaotuse kohaselt pidid

need 30% ulatuses hageja poolt hüvitamisele kuuluma.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) olid sõlmitud lepingud töölepingud ja poolte suhe algusest peale töölepinguline suhe. Hageja

väljendas mitmel korral, et sooviks endale töölepingut, st soovis, et suhe oleks õigesti

fikseeritud ning tööandja täidaks töölepinguga ette nähtud kohustusi. Töölepingu seadus ei

võimalda teha töötaja kahjuks kokkuleppeid. Lepingulise suhte kvalifitseerimisel tuleb lähtuda

suhte sisust. Kui suhe vastab töölepingule, tuleb suhe kvalifitseerida töölepingulise suhtena ka

siis, pooled on endale teadaolevalt sõlminud teistsuguse lepingu.

Kohus on õigesti analüüsinud hageja õiguste ja kohustuse sisu ning on seejuures hinnanud kõiki

tõendeid ja poolte väited. Kostja maksis hagejale perioodilist tasu ning määras töö tegemise aja

ja koha. Kostja otsustada oli, millist teenust hageja konkreetsel ajal osutab. Graafikuga töö

puhul on tavaline, et tööandja arvestab töötaja soovidega. Kostja pani kliente ka ajale, kus

hageja oli märkinud, et ta ei soovi tööd teha. Teenuse osutamine toimus kostja määratud

kohtades (kostja tegutsemiskoha füsioteraapia kabinetis või Aura Veekeskuses ja Arena

basseinis, kuhu kostja tagas hagejale sissepääsu). Mõnel üksikul korral võis hageja teenust

osutada ka pargis, kuid sel juhul oli see kostjaga kooskõlastatud. Hageja oli seotud tööandja

kontrolli ja juhistega. Kostja vaatas pealt, kuidas hageja teenust osutab, pidas arenguvestlusi,

kohustas hagejat kirjutama artikleid ja osalema pildistamisel. Hagejat esitleti selliselt, mis jättis

mõistlikule isikule mulje, et tegemist on ettevõtte töötajaga. Koolitusvajaduse väljaselgitamine

ja töötaja koolitamine on puhtalt töölepingulisele suhtele omane asjaolu. Poolte vahel kehtisid

ka mitmed suulised töölepingule iseloomulikud kokkulepped – nt lubas kostja hagejal võtta

aastas 28 kalendripäeva puhkust. Käsundus- või töövõtulepingu puhul ei saa tööandja ette näha,

mitu päeva käsundisaaja või töövõtja puhkab.

Kohus on õigesti tuvastanud, et pakutud töölepingu sõlmimisel oleks ainukeseks muutuseks

olnud töötasu suurus. Põhipuhkust ja lapsehoolduspuhkust lubas kostja hagejale suuliselt iga

lepinguliigi puhul ning on e-kirjas suuliste kokkulepete kehtivust kinnitanud. Väide, et kostja

pakkus töölepingut ka töötasuga 8 eurot tunnis, ei ole oluline. Hagejale oli oluline ka ületundide

tegemise võimalus, mida kostja töölepingu puhul ei oleks aktsepteerinud, mistõttu oleks hageja

sissetulek oluliselt vähenenud. Eeltoodus väljenduski tööandjapoolne survestamine;

2) ei vaielnud kostja maakohtus kasutamata puhkusepäevade arvule ja puhkusetasu suurusele

vastu. Tegemist on uue argumendiga, mis on esitatud hilinenult ning tuleks jätta tähelepanuta;

3) on konkurentsipiirang tühine ja lisaks ei ole hageja konkurentsipiirangut rikkunud. Hageja

ei oma rehabilitatsiooniteenuse osutamise luba, mistõttu ei saa ta rehabilitatsiooniteenust

pakkuda ega olla ka kostja konkurent. Kostja klientideks olid peamiselt avalikest vahenditest

rahastatud kliendid, Allik OÜ pakkus teenuseid eranditult eraklientidele, kes rahastasid oma

teenuseid ise. Ka seetõttu ei saanud Allik OÜ kostjale konkurentsi pakkuda;

4) on määratud hüvitis õiglane. Kostja ei esitanud maakohtus ühtegi argumenti selle kohta, et

kohus ei peaks hüvitist suurendama. Tegemist on uute asjaoludega, mis on esitatud hilinenult.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitise 3701,87 eurot (bruto) ja

hüvitise seoses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega 11 238 eurot (bruto) (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 4). Seoses kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate hüvitiste suuruse osalise

tühistamisega tuleb muuta summat, millelt on arvutatud kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

viivis (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus kostja

menetluskulude rahaliselt kindlaks määramata jätmise ning kostjalt hageja kasuks

menetluskulude 2334,50 eurot väljamõistmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja

kasutamata puhkuse hüvitise 2021,86 eurot (neto) ja hüvitise seoses töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemisega 4333,29 eurot (neto). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summalt

7211,1 eurot (neto) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskulude katteks 1402,60 eurot.

Apellatsioonkaebus kuulub eelnimetatud osas rahuldamisele.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused hüvitiste suuruse kohta

seoses kasutamata puhkuse ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega on põhjendatud.

7.1. Hageja nõue sisaldas mh hüvitist kasutamata puhkuse eest.

Vastavalt TLS §-le 71 on tööandja kohustatud hüvitama töölepingu lõppemisel töötajale

kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 68 lg 6 esimese lause kohaselt

põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust

arvestatakse.

Maakohus lõpetas pooltevahelise töölepingu alates 31.05.2022. Arvestades TLS § 68 lg-s 6

sätestatut, on hagejal õigus saada kasutamata puhkuse hüvitist 2021. a eest 28 päeva ulatuses

ning 2022. a eest 11,66 päeva ulatuses (5x2,33 päeva). Maakohus on tuvastanud, et hageja ühe

kalendripäeva tasu suurus on 50,98 eurot (neto) ning sellest tulenevalt on kasutamata puhkuse

hüvitise suuruseks kokku 2021,86 (28 päeva x 50,98 + 11,66 päeva x 50,98) eurot (neto).

Maakohus jättis tähelepanuta, et 2020. kalendriaasta põhipuhkus aegus 01.01.2022 ning seega

puudus hagejal õigus saada kasutamata puhkuse hüvitist kokku 56 päeva (osaliselt ka 2020. a)

eest. Maakohus kohaldas valesti TLS § 68 lg-t 6.

7.2. TLS § 109 lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kui kohus või

töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul,

maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või

töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid

ja mõlema poole huve.

Riigikohtu üldkogu on 14.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 p-s 32.5 asunud

seisukohale, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal

algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme

kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset

kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust

ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Seega on TLS § 109 lg 1 teise lause

kohaldamine õigustatud kaalukatel asjaoludel.

Ringkonnakohus leiab ning seda toetab ka eelmärgitud Riigikohtu lahendi p-s 32.5 väljendatud

seisukoht, et TLS § 109 lg 1 teise lause eesmärgiks on anda töövaidlust lahendavale organile

kaalutlusõigus hüvituse suuruse määramisel ning oluline on see, et töötajale mõistetud hüvitis

oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Seega on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega ning

ringkonnakohus saab hüvitise suurust muuta juhul, kui maakohus on diskretsiooni piire

ületanud.

Maakohus mõistis hagejale välja hüvitise kuue kuu keskmise töötasu ulatuses ning põhjendas

seda sellega, et käsunduslepingute sõlmimisega on kostja välistanud hagejal võimaluse saada

haigushüvitist ja puhkusetasu ning sellega, et kostja ütles töölepingu üles etteteatamistähtaega

järgimata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitise suuruse määramisel ületanud

diskretsiooni piire ja seetõttu mõistnud põhjendamatult kostjale hüvitise kuue kuu keskmise

töötasu ulatuses.

Maakohtu istungil 14.12.2022 on hageja kinnitanud (tl 136 pöördel), et tal oli haigekassa

kindlustus olemas. Seetõttu on maakohus ebaõigesti leidnud, et käsunduslepingu sõlmimisega

on kostja välistanud hagejal võimaluse saada haigushüvitist. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid,

millest nähtuks kostja keeldumine haigushüvitise hüvitamiseks. Ainuüksi see, et hageja ei

saanud tasulist puhkust ning kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega, ei

ole sellised kaalukad asjaolud, mis õigustaksid kostjalt hüvitise väljamõistmist üle 3 kuu

keskmise töötasu. Seejuures on hageja nõue kasutamata puhkuse hüvitise väljamõistmiseks

TLS § 68 lg 6 alusel rahuldatud.

Asja materjalidest nähtub veel see, et töösuhte ajal 02.12.2021 asutas hageja äriühingu Allik

OÜ Füsioteraapia@Massaaž (vt tl 40 pöördel, 134, 135). Nimetatud tõenditest nähtuvalt on

hageja kinnitanud, et ta teeb klassikalist ja ravimassaaži. Samas on hageja esitanud maakohtule

töötukassa tõendid (tl 103, 106), milledest nähtuvalt on tal tuvastatud osaline töövõime

24.03.2020-23.03.2023. Hagiavalduses on hageja hüvitise suuruse põhjendamiseks tuginenud

ka sellele, et kostja on koormanud teda tööga üle, mistõttu on tal tekkinud probleeme tervisega.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja asutas 02.12.2021 äriühingu ning osutab selle kaudu

klassikalist ja ravimassaaži, siis ei ole usutav hageja väide, et tema terviseprobleemid on

tingitud ülekoormusest kostja juures töötades.

Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuse p-s 32.3 on rõhutatud, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike, sh saamata jääv tulu ning tekkinud mittevaraline kahju.

Hagiavalduses ei ole hageja tuginenud sellele, et töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu

jäi tal saamata tulu või et talle oleks tekkinud mittevaraline kahju. Asja materjalidest nähtub

see, et kuni töölepingu ülesütlemiseni 31.03.2022 (s.o ca 4 kuu jooksul) oli tal võimalus teha

tööd ka endale kuuluvad äriühingus.

Ülaltoodu kinnitab, et maakohus on TLS § 109 lg 1 teist lauset ebaõigesti kohaldanud ning

seetõttu mõistnud kostjalt hageja kasuks põhjendamatult välja hüvitise kuue kuu keskmise

töötasu ulatuses. Kuna puuduvad TLS § 109 lg 1 teises lauses sätestatud asjaolud, mõistab

ringkonnakohus kostjalt hagejale välja hüvitise TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et tema keskmine kuutöötasu

on 1444,46 eurot (neto) ning seega on hüvitise suuruseks 4333,29 eurot (neto).

7.3. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7211,10 eurot (neto) (2021,86+

4333,29+848,75+7,20) ning summalt 7211,10 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

7.4. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel seoses hagi osalise rahuldamisega menetluskulud

70% ulatuses kostja ja 30% ulatuses hageja kanda. Samas jättis maakohus kostja

menetluskulude suuruse kindlaks määramata ning õige on kostja väide apellatsioonkaebuses, et

menetluskulude jaotuse kohaselt peab hageja kandma 30% ulatuses menetluskulusid.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud õigusabi

kokku 17 tunni ja 45 minuti ulatuses tasumääraga 175 eurot tund. Ringkonnakohus leiab, et

kostja lepingulise esindaja õigusabi ajakulu 17 tundi ja 45 minutit on põhjendatud ja vajalik

ning tunnitasu määr 175 eurot mõistlik. Ringkonnakohus arvestab siinkohal mh sellega, et

hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks määras maakohus 20 tundi.

Lähtudes tunnihinnast 175 eurot on 17 tunni ja 45 minuti ulatuses kostja lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalik õigusabikulu kokku 3106,25 eurot (ilma käibemaksuta), millest hageja

peab hüvitama 30%, s.o 931,90 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt peab kostja hüvitama hageja

menetluskulud summas 2334,50 eurot. Tegemist on rahaliste nõuetega, mida on võimalik TsMS

§ 445 lg 1 alusel tasaarvestada. Tehes tasaarvestuse, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulude katteks 1402,60 eurot.

8. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

poolte vahel oli 08.11.2016 sõlmitud lepingu alusel töölepinguline suhe ning see tuleb lõpetada

TLS § 107 lg 2 alusel alates 31.05.2022. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste

põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks.

8.1. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes

tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Seega tuleneb TLS § 1

lg-st 2 eeldus, et leping, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest tööd, loetakse seni

töölepinguks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Vaidluse korral tuleb tööandjal tõendada, et

tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid TsMS § 232 lg-s 1 ettenähtud nõudeid järgides ning

põhjendatult kummutanud kostja peamise vastuväite poolte vahel töölepingulise suhte

puudumise kohta (kohtuotsuse p-d 7 ja 8). Seejuures on maakohus tuginenud asjakohasele

Riigikohtu praktikale. Vastupidiselt kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele leiab

ringkonnakohus, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust valesti

kohaldanud.

Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel sõlmitud järgmised lepingud: 08.11.2016

töövõtuleping nr 57; 02.01.2017 töövõtuleping nr 66; 25.01.2018 käsundusleping nr 1 ja

02.07.2018 käsundusleping nr 7. Lepingulise suhte olemuse tuvastamiseks võrdles maakohus

nende lepingute iseloomustavaid tunnuseid kogumis, tõlgendada neid kooskõlas VÕS §-s 29

sätestatud tõlgendamisreeglitega ning tuvastas õigesti peamise, st et hageja allus kostja

juhtimisele ja kontrollile ning ta ei olnud töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral

iseseisev. Sellised töölepingule omased tunnused on kokku lepitud kõikides eelnimetatud

lepingutes. Ringkonnakohus viitab siinkohal eraldi ajaliselt viimase, s.o 02.07.2018 sõlmitud

lepingu p-des 5.1.1-5.1.3 nimetatud kostja õigustele, mille kohaselt on kostjal õigus saada

mõistliku aja jooksul hagejalt informatsiooni teenuse osutamise käigu kohta, anda hagejale

lepingu täitmise käigus täiendavaid juhiseid teenuse osutamise kohta ning kontrollida teenuse

osutamise käiku. Seevastu oli hagejal vastavalt lepingu p-le 6.1.3 õigus määrata kindlaks

teenuse osutamise kord ja viis, kuid arvestades seejuures kostja juhiseid.

Maakohus on õigesti tuvastanud ka selle, et õigussuhte kvalifitseerimisel ei saa lähtuda üksnes

kirjalikult vormistatud lepingu pealkirjast või selles kasutatud terminitest (maakohtu otsuse p

9). Eeltoodut tõendab ilmekalt kostja 19.06.2018 e-kiri hagejale (tl 119), milles on kostja

kinnitanud, et kuigi lepingu nimi võib olla käsundus, on see tõlgendatav töölepinguna. Asja

materjalidest nähtub veel see, et hageja väljendas kostjale mitmel korral (sh arenguvestlusel),

et tema sooviks on vormistada leping töölepinguna. Seetõttu on põhjendamatu ja tõenditega

vastuolus kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja tegelik tahe oligi

käsunduslepingu sõlmimine.

8.2. Kuna 02.07.2018 sõlmitud lepingu puhul on tegemist töölepinguga, siis on maakohus

andnud hinnangu ka selle lepingu p-le 9.3 ja 9.4, milles on sätestatud konkurentsipiirang ning

mille rikkumist on kostja hagejale ülesütlemisavalduses ette heitnud.

Lepingu p 9.3 kohaselt käsundiandja ei konkureeri lepingu kehtivuse ajal ja üks aasta pärast

lepingu leppemist käsundiandjaga Eesti Vabariigis, see tähendab, et käsundiandja ei tegele

eraettevõtlusega rehabilitatsiooni valdkonnas, mis sarnaneb käsundiandja tegevusvaldkonnale,

välja arvatud juhul, kui osapooled lepivad selles eraldi kirjalikult kokku.

Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale (maakohtu otsuse p 10), et konkurentsipiirangu

kokkulepe on TLS § 23 lg 4 alusel tühine, kuna see ei vasta TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

tingimustele.

Tulenevalt TLS § 23 lg-s 2 sätestatust võib konkurentsipiirangu sõlmida, kui see on vajalik

tööandja eriliste majanduslike huvide kaitseks ning tööandjal on selleks õigustatud huvi, st

töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjad oluliselt kahjustada. Selliseid

asjaolusid ei ole kostja esile toonud ega ka tõendanud. Apellatsioonkaebuses on kostja korranud

maakohtus esitatud väiteid, kuid ei ole samuti nimetanud, millistele tõenditele tema väited

tuginevad. Seetõttu on lepingu p 9.3 ainuüksi vastuolu tõttu TLS § 23 lg-s 2 sätestatuga tühine.

Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja klientideks olid suures osas inimesed, kelle

rehabilitatsiooni teenuseid rahastasid riigiasutused. Samas ei osuta hageja äriühingu Allik OÜ

Füsioteraapia@Massaaž rehabilitatsiooniteenuseid ning teenuste eest tasuvad kliendid ise.

Seega ei ole lepingu p-s 9.3 sätestatud piirang (rehabilitatsiooni valdkond) äratuntavalt

piiritletud ega vasta seetõttu TLS § 23 lg 3 nõuetele.

Vastuseks kostja 26.05.2023 seisukohale märgib ringkonnakohus, et tühist lepingu punkti ei

saa rikkuda ning seetõttu ei saa lepingu p 9.3 väidetavat rikkumist kostja poolt TLS § 109 lg 1

järgi hüvitise suuruse määramisel arvestada.

8.3. Maakohus on lisaks kasutamata puhkuse hüvitisele ja hüvitisele seoses töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemisega mõistnud kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu

970,89 eurot (bruto) ja sõidukompensatsiooni 7,20 eurot. Nimetatud summade väljamõistmist

ei ole apellatsioonkaebuses eraldi vaidlustatud. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et tegemist

on hageja 2022. a märtsikuu töötasuga ning maakohus on õigesti leidnud, et kostjal puudus

seadusest tulenev õigus seda väidetava leppetrahvi nõudega tasaarvestada.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja vaidlustanud hageja esitatud töötasu andmeid: hageja

kalendripäeva tasu 50,98 eurot (neto); hageja keskmine kuutöötasu 1444,46 eurot (neto), 2022.

a märtsikuu saamata jäänud töötasu 848,75 eurot (neto) ja saamata jäänud sõidukompensatsioon

7,20 eurot. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ja

hüvitised netosummana.

9. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, s.o hageja kasuks väljamõistetud

hüvitiste suuruse ja kostja menetluskulude kindlaks määramata jätmise osas.

Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist oli töövaidlusega ning vaidlus keskendus töösuhte

tuvastamisele, millises osas apellatsioonkaebust ei rahuldatud, on põhjendatud jätta poolte

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi

kanda.

10. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata kostja 26.05.2023 esitatud

taotluse 31.12.2020 e-kirja ja 04.01.2021 e-kirja asja materjalide juurde võtmiseks. Nimetatud

e-kirju oli kostjal võimalus esitada juba maakohtu menetluses ning kostja ei ole põhjendanud,

miks ta ei esitanud neid maakohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja