3-22-70/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-70

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ja kambritingimustega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. novembri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. novembri 2022. a

otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. juuli 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud

kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et kaebaja suhtes

kohaldati 6. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/221 täiendavaid julgeolekuabinõusid,

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt kasutati kaebaja suhtes ülemäärast jõudu,

kaebaja suhtes jõu kasutamisel tilkus kaebaja jalgadele vedelik, täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise järgselt rebiti kaebaja seljast riided ning kambri olmetingimused ei olnud

nõuetekohased. Kaebaja taotles kahju hüvitamist tema väärikuse alandamise ja tervisekahju

tekitamise eest.

Kaebaja leidis, et vanglal ei saanud tekkida kahtlust, et kaebaja võib kujutada ohtu oma elule või

tervisele. Ka täiendavate julgeolekuabinõude ellu rakendamine oli arusaamatu. Kaebaja ei jõudnud

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja lõpunigi lugeda, kui valvur juba ründas

kaebajat. Teisel korral, mil kaebaja ei osutanud passiivset vastupanu, koheldi kaebajat kõige

julmemal viisil, s.o kaebaja käsi väänati ilma põhjuseta ning kasutati keelatud võtet – pöidlaga

suruti kaebaja kõrva ja lõualuu vahele ja samal ajal oldi terve keha raskusega (ühe põlvega) kaebaja

pea peal. Eelneva tulemusena tekkisid kaebaja parema õla liigese ümber verevalumid ning kaebaja

pea sai kannatada. Ka tilkus kaebaja jalgadele mingi vedelik. Kaebaja paigutati täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks kartserikambrisse, kuigi vangla sõnul ei olnud tegemist

kaebaja karistamisega. Kaebajalt riiete seljast rebimine on õigusvastane, sest ametnikud ei palunud

kaebajal riideid ära võtta ning ka ei hoiatanud, et nad seda teevad. Riiete äravõtmise ajal ei

selgitatud kaebajale, miks nii tehakse.

Kambris nr 472 oli umbne ning selle ventilatsioon ei vastanud nõuetele. Psühhiaatriaosakonna

kambris kambri seinad, lagi ja laud olid kaetud roojaga. Järgmisel päeval pärast kaebaja keeldumist

kambris süüa, kutsuti koristajad, kuid kambris ei muutunud selle tulemusel oluliselt midagi.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitusel andis valvur 6. oktoobril 2021 teada, et kaebaja avaldas, et hääled sunnivad

teda kätt tõstma oma elu külge, ravimeid on vähendatud ja ta ei tule endaga toime. Sellisest

avaldusest tekkis põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu enda elule või tervisele. See

andis aluse kohaldada kaebaja elu ja tervise kaitseks täiendavaid julgeolekuabinõusid.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt oli vajalik kaebaja ümberpaigutamine S8

eluosakonna kambrist nr 477 sama osakonna kambrisse nr 472, kus on videojärelevalve võimekus.

Ümberpaigutamise käigus füüsilise jõu kasutamise tingis kaebaja allumatus minna temale

määratud uude elukambrisse ja ametnikele passiivse vastupanu osutamine.

Samal päeval kell 15.57 kasutati kaebaja suhtes taas füüsilist jõudu, kuna kaebaja ei allunud

ametnike korraldustele. Jõudu kasutati üksnes niipalju, kui oli vajalik kaebaja kontrolli alla

saamiseks ning kambrisse sisenemise eesmärgi täitmiseks (peegli tükkide äravõtmiseks). Kinnitust

ei ole leidnud, et keegi valvuritest oleks sülitanud kaebaja jala peale.

Kaebajalt võeti julgeoleku tagamise eesmärgil ära vangla riietus ning talle anti ühekordne riietus.

Kuivõrd kinnipeetav ei allunud eelnevalt ametnike korraldustele ja osutas passiivset vastupanu,

siis kambrisse nr 472 toimetamise järgselt eemaldasid ametnikud kinnipeetava seljast särgi ja jalast

püksid. Toimingu eesmärk oli väljastada kinnipeetavale riided, mille abil on enesekahjustamise

võimalused väiksemad.

Kambris nr 472 akna avamisvõimaluse puudumist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Lisaks

paiknes kaebaja kambris nr 472 väga lühiajaliselt (umbes ühe tunni).

Millises konkreetses seisukorras oli psühhiaatriaosakonna kamber nr 1221 kaebaja sellesse

paigutamise hetkel, ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada. Vangla praktikas ei paigutada

kinnipeetavaid kambritesse, mis on määrdunud teiste kinnipeetava väljaheidetega või muu

sellisega. Tartu Vanglale teadaolevalt oli kamber nr 1221 perioodil 24. september – 6. oktoober

2021 teise kinnipeetava kasutuses. Ei ole teada, et nimetatud kinnipeetav oleks kasutanud

väljaheiteid kambri määrimiseks või nendega ametnike loopimiseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 6. novembri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et Tartu Vangla 6. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/221

kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist ning isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks oli samal päeval toimunud intsident, kus telefonivestluse

käigus avaldatust oli aru saada, et kaebaja võib oma elu kallale kippuda. Telefonikõne järgselt

saadeti kaebaja psühhiaatri vastuvõtule ja talle anti blankett vastuväidete esitamiseks. Määrava

tähendusega ei ole millises sõnastuses kaebaja viitas enesevigastamise võimalusele. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks ei ole mitte konkreetne sõnastus, vaid vanglal tekkinud

kahtlus selles, et kaebaja võib kujutada ohtu iseendale. Vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluses selgitas kaebaja, et tema avaldas valvurile, et tablettidest on ärajäämanähud ja sellised

mõtted nagu tahaks endale kätt külge panna. Seega kinnitab kaebaja ise ohu esinemist.

Ohu esinemine nähtub ka kaebaja terviskaardi kandest. 7. oktoobri 2021. a anamneesis märgiti:

„Eilsest osakonnas suitsiidmõtete avaldamise ja katse ettevalmistamise tõttu. 06.09.2021 kella

15.39 ajal teavitati peavalvest, et kinnipeetava X (IK: xxxx) suhtes kasutati jõudu ning oleks vaja

meediku poolt võimalikud vigastused üle vaadata. Mindud kambri juurde visiidile. Visuaalselt

näha mõlema randme ümber punetavaid alasid. Kuklal ebamäärase kujuga punetav ala.

Kinnipeetav väga ärritunud, sõimab ametnikke ning lubab seoses paigutamisega ennast kindlasti

ära tappa. Enda sõnul soovib ainult rahustit ning psühhiaatriga rääkida. Olevat olnud enesetapu

mõtted, esmakordselt. Ärritus ümberpaigutuse käigus. Uues kambris lõhkus peegli, kõndis ühe

killuga kambris ringi. Mingi hetk läks peegli killuga WCsse. Mindi kilbiga sisse ning eemaldati

teravad esemed kambrist. Peale seda hakkas ühekordsetest riietest nööri valmistama. Ka need

eemaldati. Konsulteeritud dr. Kooliga ning kinnipeetav paigutatud psühhiaatria osakonda.“

5. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja

terviseseisundi kontrollimise protokollist nr 99 nähtub, et 6. oktoobril 2021 kella 15.16 paiku ei

allunud kaebaja korraldusele liikuda kambrist 477 välja ümberpaigutuse teostamiseks. Ametnik

andis kinnipeetavale korralduse liikuda näoga akna poole ja hoiatas teda jõu kasutamise eest.

Kinnipeetav ametniku korraldust ei täitnud. Protokollist nr 99 nähtuvalt osutas kaebaja passiivset

vastupanu, ümberpaigutamise ajal ei allunud korraldustele püsti tõusta ja lasi end jalgadest

nõrgaks, mistõttu tuli ametnikel kinnipeetav teise kambrisse kanda. Jõu kasutamise järgselt

keeldus kaebaja vigastuste fikseerimisest.

6. oktoobril 2021 kell 15.57 kasutati kaebaja suhtes taas füüsilist jõudu. Füüsilise jõu,

teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi

kontrollimise protokollist nr 100 nähtub, et kaebaja oli kambris ära lõhkunud peegli. Kaebaja ei

allunud ametnike korraldustele. Kaebaja ei teinud seda ka pärast jõu kasutamise eest hoiatamist.

Protokollist nähtuvalt tõusis kaebaja järsku voodilt püsti ja hakkas vastu kilpi tõukama. Seepeale

viisid ametnikud kaebaja põrandale ja võtsid kinnipeetava kontrolli alla.

Vaidlusalustel juhtumitel oli jõu kasutamise eesmärk teenistusülesannete täitmine ja ohutuse

tagamine. Kaebaja allumatus takistas ümberpaigutamise lõpuleviimist, mistõttu oli ametnikel nii

õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kaebaja enesevigastamise vältimiseks oli jõu

kasutamine põhjendatud ka kambrist peegli tükkide eemaldamiseks.

6. Kaebaja väited talle jõu kasutamisega tervisekahju tekitamise kohta on paljasõnalised, kuna

tervisekaardi kannetest ega muudest materjalidest ei selgu, et Tartu Vangla tegevusega oleks

tekkinud kaebajale mittevaraline kahju.

7. Tõendatud on, et jõu kasutamise ajal kandsid ametnikud kaitsevarustust ja kaitsemaske.

Sülitamine läbi kaitsemaski on äärmiselt ebatõenäoline. Ei ole eluliselt usutav, et sellise olukorra

ja kinnipeetava kontrolli alla saamise käigus hakkaks ametnik kaitsemaski eemaldama. Seega ei

ole tõendatud, et kaebaja inimväärikust sülitamisega alandati.

8. Kaebaja paiknes kambris nr 472, kus aken ei avanenud, väga lühikest aega (umbes 1 tunni).

Sedavõrd lühikest aega kambris viibimisega ei saanud tekitada sellist mittevaralist kahju, mis

õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Liiati ei tulene VangS § 45 lg-st 1, et kambri aken või

tuulutusosa peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -

ringlus.

9. Kaebajalt võeti julgeoleku tagamise eesmärgil ära vangla riietus ning talle anti ühekordne

riietus. Kuivõrd kaebaja ei allunud eelnevalt ametnike korraldustele ja osutas passiivset vastupanu,

siis kambrisse nr 472 toimetamise järgselt eemaldasid ametnikud kinnipeetava seljast särgi ja jalast

püksid. Toimingu eesmärgiks oli väljastada kinnipeetavale riided, mille abil on enesekahjustamise

võimalused väiksemad. Olukorras, kus kaebaja ei allu ametnike korraldustele ning tema suhtes on

vajalik kasutada füüsilist jõudu, ei saa pidada õigusvastaseks riiete eemaldamist ilma eelneva

vastava korralduse andmiseta.

10. Vangla selgitusi arvestades ei ole eluliselt usutav, et kamber nr 1221 oleks olnud määrdunud

väljaheidetega, kui kaebaja sellesse kambrisse paigutati. Kuna kaebaja väidetud olukorda ei ole

fikseeritud, siis ei ole tõendatud kaebaja väärikuse alandamine kambri tingimuste tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vastustajal ei olnud õigust täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks, sest kaebaja soovis üksnes arstiabi ravimite vähendamisest tingitud

ärajäämanähtude leevendamiseks. Lubamatu oli tuginemine arhiveeritud karistusandmetele.

Kaebaja suhtes jõu kohaldamine oli õigusvastane. Kaebajal oli õigus keelduda teise kambrisse

minemast. Ta sooviti paigutada kartserikambrisse, kuigi kaebaja karistamiseks ei olnud alust.

Kartserikambri ventilatsioon oli takistatud mustuse ja kinnipeetavate poolt sinna topitud paberite

tõttu. Kambris oli peegel, mis kergesti purunes. See asjaolu on vastuolus eesmärgiga kaitsta

kaebaja elu ja tervist. Kaebajal tekkis soov endalt elu võtta alles ametnike vägivalla tagajärjel.

Kaebajal riiete seljast rebimise põhjus ei ole jätkuvalt arusaadav.

Kaebaja suhtes jõu kasutamise, s.h jalale sülitamise asjaolud ei ole tuvastatavad, kuna vangla

hävitas valvekaamera videosalvestise. Salvestis hävitati vaatamata sellele, et kaebaja taotles

salvestise säilitamist. Vangla peaks tõendama, et tema suhtes jõudu kasutanud ametnikud

kasutasid kaitsemaski.

Need valvekaamera salvestised, mis on säilinud ja esitati kohtule, on aga põhjendamatult kaebajale

kättesaamatud.

Kui kaebaja soovis talle tekitatud vigastuste fikseerimist, siis teostas meditsiinitöötaja üksnes

eemalt vaatluse ega pannud selleks isegi tuld põlema.

Tõenäoliselt näitaks kambri nr 1221 kontrollimine tänagi, et kamber on ebasanitaarses olukorras.

Kambri seisukorda ei ole aga üldse uuritud. On lubamatu, et hüvitisenõude aluseks olevaid

asjaolusid hindas vangla ise.

Vangla tegevus on esile kutsunud püsiva trauma, mis väljendub selles, et kaebaja ei suuda ennast

vanglas ohutult tunda.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et Riigikohus on 7. veebruari 2018. a määruses asjas nr 1-14-10087 tõesti

leidnud, et arhiveeritud karistusandmete kasutamine ei ole lubatud, kuid seda süüdimõistetu

vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel.

Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei tuginenud kaebaja sellele, et teda paigutati

õigusvastaselt kambrisse, mille seinal oli peegel. Sellise asjaolu osas ei ole kahju hüvitamise

taotlust läbi vaadatud. Seega ei pidanud ka halduskohus sellise asjaolu õiguspärasuse ja

põhjendatuse osas seisukohta kujundama.

Kaebaja hinnang ametniku korralduse seaduspärasusele ei anna alust jätta sellist korraldust

täitmata ega muuda allumatuse tõttu tarvitusele võetud abinõusid õigusvastaseks. Seejuures jääb

arusaamatuks, milliste asjaolude pinnalt järeldas kaebaja enne kambrisse nr 472 paigutamist, et

seal õhuvahetus puudub ja ventilatsiooniavad on umbes.

Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole kaebaja tuginenud sellele, et vigastused on

jäänud fikseerimata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas mittevaralise kahju hüvitamise õigussuhte eeldusi ja tõendeid hinnates leidis

põhjendatult, et need ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega,

järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

14. Ringkonnakohus mõistab kaebaja apellatsioonkaebuse väiteid selliselt, et kaebaja ei nõustu

halduskohtu seisukohaga vangla tegevuse õiguspäraseks hindamisel. Samuti leiab kaebaja, et

selles osas, milles halduskohus leidis, et kaebuse väited ei ole tõendatud, tuleb väited siiski

tõendatuks lugeda, sest tõendamiskoormus oli vanglal.

Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohti.

15. Mittevaralise kahju tekitamise eest võimaldab kehtiv õigus mõista välja rahalise hüvitise

üksnes seaduses loetletud õigushüvede kahjustamise korral. Kaebaja väidab, et vangla rikkus

kaebaja inimväärikust ja tekitas talle tervisekahju. Nii inimväärikus kui tervis on nimetatud

RVastS § 9 lg-s 1 õigushüvedena, mille kahjustamise eest on rahaline hüvitis lubatav. Seega juhul,

kui vastustaja tegevus on olnud õigusvastane ja süüline ning toonud kaasa kaebaja väärikuse

rikkumise või tervise kahjustamise, siis on kaebuse nõude rahuldamine võimalik (RVastS § 7 lg 1

ja § 9 lg 1). Kaebuse rahuldamiseks on samas nõutav nii see, et vastustaja tegevus oleks

õigusvastane kui seegi, et tegevusega kaasnev kaebaja õiguste riive ületaks lävendi, millest alates

saab seda pidada RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüve kahjustavaks.

16. Ringkonnakohtu hinnangul 6. oktoobril 2021 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine inimväärikuse alandamise künnist ei ületanud. Kaebaja suhtes kohaldati seaduses

lubatud abinõusid ning seda ei tehtud meelevaldselt. Abinõude kohaldamine lõpetati 20. oktoobril

2021 (dtl 51). Seega ei olnud meetmete kohaldamise kestus iseenesest samuti selline, et väärikuse

alandamine võiks tuleneda täiendavate julgeolekuabinõude ajas kumuleeruvast mõjust. Kui

vastustaja siiski eksinuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või

elluviimisel, siis võiks kõne alla tulla mittevaralise kahju hüvitamine näiteks kaebaja

vabadusõiguse õigusvastase piiramise tõttu. Praeguses asjas see aga nii ei ole. Kaebaja vaidleb

küll vastu 6. oktoobri 2021. a käskkirjas nr 2-21/1-2/221 (dtl 45-47) esitatud sündmuste

kirjeldusele väites, et ta ei saanud sisetelefoni kaudu ühendust vangla ametnikega. Samas möönab

kaebaja, et ütles tema kambri juurde tulnud vanemvalvurile, et tal on ravimite vähendamise tõttu

ärajäämanähud ja sellised mõtted nagu tahaks kätt külge panna endale.

Erinevalt kaebajast jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et ka kaebaja poolt

omaks võetud sõnad on piisavad, et luua kahtlus selles, et kaebaja võis olla ohtlik iseendale.

Kahtluse tekkimisel ei ole määrav, kas kaebaja edastas sõnumi vanemavalvurile vahetult või

telefoni kasutades. Samuti ei muuda kahtlust olematuks see, kui kaebaja ei oleks öelnud valvurile,

et kaebaja kuuleb hääli ega suuda endaga enam toime tulla. Need sõnad üksnes süvendaksid

veendumust kaebaja ohtlikkusest iseenda suhtes. Samas ei ole põhjust arvata, et vastustaja ametnik

oleks moonutanud kaebaja sõnu või neid ise juurde mõelnud. Ringkonnakohtule ei ole teada, et

ametnikul oleks vaen kaebaja suhtes või muu põhjus kaebajat võimalikult haavatavana näidata.

Samas ei ole sugugi selge, kas kaebaja ravimite vähendamise tõttu tajus olukorda sarnaselt

tavapärasele ja milline mälupilt tal sellest tekkis. Seega võib kahelda hoopis kaebaja poolt esitatud

kirjelduses sündmuse kohta. Vaidluse korral peab ringkonnakohus seetõttu usaldusväärsemaks

vanemvalvuri seletust. See ei ole aga vaidluse lahendamisel määrav, sest kahtlus, et kaebaja võib

olla ohtlik iseendale, esineb igal juhul. Kahtluse põhjendatust on kinnitanud kaebaja isegi

apellatsioonkaebuses, selgitades et kaebaja teise kambrisse paigutamise ja jõu kasutamise tõttu

tekkist tal kindel soov endalt elu võtta. Ringkonnakohus ei pea usutuvaks, et selline soov oleks

kaebajal tekkinud ainuüksi vastustaja tegevuse tõttu juhul, kui kaebaja juba eelnevalt ei oleks

sellele võimalusele mõelnud. Oma tervise kahjustamine ja/või oma elu ohustamine on VangS § 69

lg-s 1 otsesõnu nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lubava asjaoluna.

Vastavalt pidi vangla kaaluma, kas ja millist meedet rakendada ohu realiseerumise ärahoidmiseks.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist otsustanud sõltuvalt kaebaja varasematest, juba karistusregistri arhiivi kantud,

karistusandmetest. Arhiveeritud andmed on käskkirjas küll esitatud, kuid täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist ja valikut on selgelt põhjendatud üksnes kaebaja öeldust tekkinud

kahtlusega tema ohtlikkusest iseenda suhtest ja vajadusega vältida selle ohu realiseerumist.

Seetõttu ei sõltu asja lahendamine sellest, kas varasema karistatuse andemete arvestamine oli

lubatav või mitte.

18. Ringkonnakohtu arusaama järgi on vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõudena meetmeid, et tagada kaebaja üle pideva järelevalve teostamine ning vältida

kaebaja sattumist olukorda või keskkonda, mis võiks anda tõuke ennast kahjustavate mõtete

elluviimiseks või soodustaks seda. Seetõttu on eesmärgipärane Tartu Vangla 6. oktoobri 2021. a

käskkirjaga otsustatud kaebaja paigutamine lukustatud videovalvega kambrisse ning isiklike riiete

ja vangla vormi asendamine ühekordse paberist vormiga. Vangla tegevust ei saa pidada kaebaja

karistamiseks, kuna meetmed on arusaadavalt suunatud enesevigastamise ohu vähendamisele.

Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kamber nr 472, kuhu kaebaja algselt

eluosakonnas paigutati, on olnud kasutuses kartserina. Ümberpaigutamisel oli määrav see, et

kambris on videovalve võimalus, mida tavapärases elukambris ei ole. Kaebaja viibis kambris

üksnes tunni jooksul. Seetõttu jagab ringkonnakohus arusaama, et kambri tingimused ei saanud

kaebajale arvestatavaid kannatusi põhjustada isegi juhul, kui kaebaja väited õhuringluse

puudulikkuse kohta kambris oleks tõendatud.

19. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei nõustunud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega ning keeldus allumast ametnike korraldustele julgeolekuabinõude rakendamiseks.

Sellega takistas kaebaja vastustaja ametnikel nende teenistusülesannete täitmist ja ohustas vangla

julgeolekut üldiselt. Vastavalt oli ametnikel õigus kasutada füüsilist jõudu tulenevalt VangS § 71

lg-st 2. Jõu kasutamine oli siiski lubatud üksnes proportsionaalselt taotletavat eesmärki silmas

pidades ja juhul, kui eesmärk ei olnud mõistlikult saavutatav kaebaja suhtes leebema vahendi

kaudu. Praegusel juhul on raske näha, et olukorras, kus kaebaja keeldus allumast ametnike

korraldustele, öeldes, et viimased teeks mis vaja, olnuks kaebaja ümberpaigutamine või isikliku ja

vangla riietuse loovutamine olnud saavutatav veenmise või muu leebema meetmega. Kaebajat oli

hoiatatud füüsilise jõu kasutamise eest. Seega kaebaja keeldumisest täita ametnike korraldusi

järeldub seegi, et kaebaja oli teadlik, et see toob kaasa füüsilise jõu kasutamise ja möönis sellise

tagajärje saabumist. Seda kinnitab täiendavalt asjaolu, et 8. oktoobri 2021. a ettekandest nr 2-21-

4797 (dtl 57) nähtuvalt kasutas kaebaja kogu sündmuse jooksul ebatsensuurseid väljendeid. Sellest

ilmneb, et kaebaja ei muutnud sündmuse ajal oma suhtumist ega olnud jõu kasutamise vältimiseks

valmis ametnike korraldusi täitma. Ringkonnakohus nõustub, et protokollist nr 99 (dtl 59-60) ei

saa teha järeldust, et füüsilise jõu kasutamine oleks olnud ülemäärane taotletava eesmärgi suhtes.

Tegelikult ei väida ka kaebaja, et tema suhtes oleks tehtud toiminguid, mis ei seostu teise

kambrisse kandmise või isiklike ja vangla riiete äravõtmisega. Ka eluosakonna koridori

valvekaamera salvestistelt (dtl 99 ja 100) ei nähtu kaebaja suhtes füüsilise jõu sobimatut

kasutamist. Samuti ei ole kaebajal fikseeritud füüsilise jõu kasutamise tagajärjel selliseid vigastusi,

mis oma iseloomu tõttu osutaks jõu ülemäärasusele. Ringkonnakohtu hinnangul kaebajale

käeraudade paigutamist ja tema kandmist teise kambrisse silmas pidades, saab protokollis nr 99

kirjeldatud naha punetamist randmetel ja vasaku abaluu piirkonnas pidada tavapäraseks.

20. Sarnaselt ei ole alust pidada kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamist ülemääraseks vähem kui

tund hiljem, kui selgus, et kaebaja oli purustanud peegli kambris 472 ja hoidis peegli kildu käes,

keeldudes peegli kilde kambrist välja andmast. Ringkonnakohus nõustub, et vangla ekslikult jättis

peegli kambrisse, kui rakendas meetmeid kaebaja enesevigastamise võimaluste vähendamiseks.

See ei muuda aga tõsiasja, et peegli lõhkumisega oli kaebaja saanud enda valdusse eseme, mis oli

kasutatav nii endale kui teistele isikutele vigastuste tekitamiseks. Kaebaja apellatsioonkaebuse

väidetest järeldub, et selleks ajaks oligi kaebaja veendunud soovis endalt elu võtta. Teada ei ole,

kas sellega kaasnes hoolimatus ka teiste isikute elu ja tervise suhtes. Seetõttu peab ringkonnakohus

eesmärgipäraseks kaebaja suhtes sellise füüsilise jõu kasutamist, mis ilma kahtluseta välistas

kaebaja poolt enda ja teiste isikute vigastamise. Seega oli õigustatud füüsilise jõu suurem

intensiivsus võrreldes varasemaga ning kaebajale mõningase valu põhjustamine. Protokollist

nr 100 (dtl 61-62) nähtuvalt ei toonud see kaasa täiendavate vigastuste tekkimist võrreldes

protokollis nr 99 kirjeldatutega. Kuigi kaebaja heidab vastustajale ette vigastuste fikseerimata

jätmist, ei selgu tema väidetest, millised vigastused fikseerimata jäid. Ka ei nähtu kaebaja

tervisekaardi väljavõttest, et kaebajal esinenuks või ta oleks hiljem kaevanud jõu kasutamisest

tingitud vigastuste üle.

21. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine ning füüsilise jõu rakendamine oli õiguspärane. Kambri nr 472 tingimused aga ei

saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata ega põhjustada inimväärikuse rikkumist..

22. Halduskohus leidis põhjendatult sedagi, et kaebaja peale sülitamine tema suhtes füüsilise jõu

kasutamise ajal, samuti tervisekahju tekkimine kambris nr 1221 viibimise või sama kambris

ebasanitaarsetes tingimustes viibimine ei ole tõendatud.

Apellatsioonimenetluses kaebaja ei eita, et puuduvad tõendid nimetatud väidete kinnitamiseks,

kuid leiab, et tõendamiskoormus nimetatud väidete osas oli vastustajal. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustu. HKMS § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid

asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Käesolevas

asjas ei ole kohus nõudnud vanglalt tõendite esitamist kaebaja väidete kinnitamiseks. Seega pidi

eelkõige kaebaja ise sellekohased tõendid esitama. Vastustaja on hinnanud mõlemat väidet ning

selgitanud, et tema valduses ei ole väidet kinnitavaid tõendeid ja nende hankimine ei ole samuti

võimalik. Protokollidest nr 99 ja nr 100 ega 8. oktoobri 2021. a ettekandest nr 2-21-4797 ei nähtu

kaebaja peale sülitamist. Kui see siiski aset leidis olnuks kaebajal võimalik see esile tuua suheldes

vangla ametnike või meditsiinitöötajaga. Iseenesest on õige, et kambri nr 472 valvekaamera

salvestise säilimine võinuks anda täpsema ülevaate kambris toimunud sündmustest. Salvestise

kustumine ei ole aga selline asjaolu, mis iseenesest muudaks tõendamiskoormust, pannes selle

hoopis vastustajale. Olukord võiks olla teistsugune, kui kohus oleks kohustanud vanglat esitama

salvestise tõendina ja seejärel oleks salvestis siiski kustunud. Salvestis oli aga kustunud enne, kui

kohus selle esitamist nõudis.

23. Kambri nr 1221 tingimuste kohta tõendi loomiseks saanuks kaebaja samuti taotleda ametnikelt

kambri tingimuste fikseerimist. Tavapäraselt ei ole kinnipeetava kambrisse paigutamisel vajalik

kambri tingimuste fikseerimine ja see ei kuulu vangla praktikasse. Ka praegusel juhul on vastustaja

selgitanud, et ei ole teada, et enne kaebajat kambris viibinud kinnipeetav oleks käitunud viisil, mis

annaks alust kahtluseks, et kamber oli ebasanitaarne ega olnud seetõttu sobiv kaebaja sinna

paigutamiseks. On ilmne, et tagantjärele on keeruline tuvastada, milline oli kambris seisukord

kaebaja selles viibimise ajal. Kaebaja ise ei ole ka olnud järjekindel oma väidetes kambri kohta.

Vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses leidis kaebaja, et kambri seinad oli „millegagi

koos“ ja kambri tingimused põhjustasid kaebajal lööbe tekkimise. Halduskohtule esitatud

kaebuses väitis kaebaja aga, et kambri seinad ja laud olid kaetud roojaga ja kambri tingimused

rikkusid kaebaja inimväärikust.

Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus võimalust kaebaja väidete kinnituseks täiendavate tõendite

kogumiseks. Vastavalt jäävad need tõendamata ega saa olla aluseks hüvitise väljamõistmisele.

24. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited vastustaja esitatud valvekaamera

salvestiste osas menetluse kinniseks kuulutamisega seonduvalt. Kaebaja vaidlustas menetluse

kinniseks kuulutamise määruskaebuse esitamisega ning selle kohta 24. mail 2022 tehtud

ringkonnakohtu määrus on jõustunud. Seega on see küsimus juba lahendatud jõustunud

kohtulahendiga ja seetõttu ei saa küsimust menetluses uuesti tõstatada.

25. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

23. jaanuari 2023. a määrusega jätkas ringkonnakohus kaebajale halduskohtu poolt antud

menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

Tulenevalt HKMS § 118 lg-st 3 tuleb sellega kaasnev menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

27. Kaebaja isikuandmete käisteks tuleb otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)