2-19-15211/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.06.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-15211

Tsiviilasi

X ja Y hagi C (C) vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

C apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

Y

(isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Q ja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Orav

Kostja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 30.12.2022 otsus osas, milles maakohus mõistis C-lt X

kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022

eest 3 069 eurot 12 senti ületavas osas ja osas, milles maakohus mõistis C-lt Y kasuks

välja sissenõutavaks muutunud elatise perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022 eest

3122 eurot 42 senti ületavas osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Kehtiv kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Mõista C-lt X kasuks välja elatis perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022 eest 3 069

eurot 12 senti.

2.3. Mõista C-lt Y kasuks välja elatis perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022 eest 3122

eurot 42 senti.

2.4. Kanda elatis Q arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXX.

3. Rahuldada C apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja I/laps) ja Y (hageja II/laps) esitasid 01.10.2019 maakohtule hagi (täiendatud

16.10.2019) C (kostja/ema) vastu elatise saamiseks. Hagejad palusid jätta menetluskulud kostja

kanda.

2. Asjaolude kohaselt sündisid hagejad kostja ja Q (isa) kooselust. Vanemate kooselu lõppes

02.04.2019, mille järel jäid lapsed elama isa juurde. Pärast kooselu lõppemist toetas kostja lapsi

rahaliselt summas, millest nende ülalpidamiseks ei piisanud. Laste isa soovis saavutada

kostjaga kohtuvälist kokkulepet elatise maksmise osas, kuid kostja vältis asja arutamist.

Hagejad palusid mõista kostjalt hageja I ja hageja II kasuks välja elatise 270 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja I

täisealiseks saamiseni 29.08.2024 ja hageja II täisealiseks saamiseni 11.02.2031. Elatis tuli

tasuda iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks laste isa arveldusarvele.

Kuivõrd menetluses oli C avaldus suhtluskorra määramiseks ja ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks Y suhtes (tsiviilasi nr 2-19-16946), peatas kohus 10.01.2020 käesoleva tsiviilasja

menetluse. 30.09.2020 rahuldas maakohus hagejate taotluse elatishagi tagamiseks ja kohustas

kostjat maksma mõlemale lapsele elatist 100 eurot kuus kuni tsiviilasja lõppemiseni. Tsiviilasja

nr 2-19-16946 tulemusena lõpetas kohus kostja ja laste isa ühise hooldusõiguse hagejate suhtes,

andis kostjale üle ainuhooldusõiguse hageja II suhtes ja laste isale ainuhooldusõiguse hageja I

suhtes. 24.03.2022 uuendas kohus käesoleva tsiviilasja menetluse.

Hagejad esitasid 11.04.2022 nõude täpsustuse, milles märkisid, et kostja tasumata elatis

hagejatele alates hagi esitamisest 01.10.2019 oli kokku 8 717 eurot. Elatise võlgnevus hageja I

ees oli 4 306 eurot ja hageja II ees 4 411 eurot. Hagejad arvestasid kostja poolt elatise maksmist

ja kulutusi lastele 5105 euro ulatuses (I kd, tl 116). 20.09.2022 eelistungil tunnistasid hagejad

täiendavalt kostja kulutusi hagejale I 582 euro ulatuses ja hagejale II 633 euro 70 sendi ulatuses.

Seega jäi hagejate lõplikuks nõudeks elatise nõue hageja I kasuks 3 724 eurot ja hageja II kasuks

3 777,30 eurot (II kd, tl 74). Laste isa esitas 14.10.2022 ülalpidamiskulude arvestuse

vaidlusalusel perioodil 26 470 euro 87 sendi ulatuses. Hagejate igakuised vajadused hõlmasid

kulutusi eluasemele, riietele, koolitarvetele, huvitegevusele, hügieenile, tervisele, toidule,

sidevahenditele, elektrile, kodutarvetele, kommunaalmaksetele, kütusele ning lemmikloomale.

Täiendavalt said lapsed isa kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hagejate

seadusliku esindaja kanda.

17.03.2022 esitas kostja taotluse jätta hagejate nõue elatise saamiseks läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata seoses kohtumääruse jõustumisega 14.03.2022 tsiviilasjas 2-19-

16946, milles kohus andis kostjale ainuhooldusõiguse hageja II viibimiskoha ja hariduse

küsimustes ja laste isale hooldusõiguse hageja I viibimiskoha ja hariduse küsimustes. Samuti

määrati kohtumäärusega kindlaks suhtlemiskord laste ja vanemate vahel. Kuivõrd kehtiva

elukorralduse kohaselt elas hageja I peamiselt isa elukohas ning hageja II peamiselt kostja

elukohas, jagunes vanemate ülalpidamiskohustus võrdselt. Vanemad pidasid vahetult üleval

mõlemat last samas ulatuses, kattes laste põhivajadused. Seega tuli hageja II nõue kostja vastu

jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kuivõrd

hageja II elas kostjaga ja oli peamiselt kostja vahetul ülalpidamisel, ei olnud

(perekonnaseaduse) PKS § 101 lg 2 alusel elatise väljamõistmine kostjalt õiguslikult võimalik.

Hagejal II oli nõue isa, kuid mitte kostja vastu. Seega täitis kostja hageja II osas lapse isa

ülalpidamiskohustust ja oli põhjendatud, et lapse isa kannab temaga koos elava hageja I

ülalpidamiskohustust ainuisikuliselt. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud jätta hageja I nõue

elatise väljamõistmiseks kostjalt rahuldamata.

Oma nõude täpsustusena esitasid hagejad kostja vastu uue nõude, mis sisult vastas

tagasiulatuvalt esitatud elatise nõudele. Sealjuures leidsid hagejad ekslikult, et nõue oli

eelduslik ja tõendamist ei vajanud. Kohtupraktika kohaselt ei ole hagimenetluse kestel

sissenõutavaks muutunud elatise nõude lahendamisel ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri

kulutusi üks või teine vanem lapse ülalpidamiseks tegi ja kas vanemate varalised panused olid

võrdväärsed. Oluline on, kas kõik lapse vajadused olid kaetud. Seega tuli hagejatel tõendada,

et hagejate vajadused jäid vaidlusalusel perioodil rahuldamata. Hagejad ei esitanud eelneva

kohta tõendeid. Samuti ei peaks üks vanem saavutama eelist elatise asjas seeläbi, et takistab

teisel vanemal lastega normaalse suhtluse ja osalemise laste elus. Eeltoodust tulenevalt oli

vajalik hinnata hagejate vajaduste katmist ning seda, millises ulatuses jäid laste vajadused alates

01.10.2019 kuni 14.03.2022 katmata. Käesoleval juhul oli ilmne, et nõude perioodil ei jäänud

laste vajadused katmata. Kostja täitis enda ülalpidamiskohustuse täielikult elatise maksmise ja

vahetu ülalpidamise läbi ning pidas kokkuvõttes lapsi üleval suuremas ulatuses kui laste isa.

Laste isal oli võimalik menetluse ajal suuremast ülalpidamiskohustusest tekkinud kahju

hüvitamist nõuda eraldi hagimenetluses teise vanema vastu, mitte läbi elatise nõude. Kahju

hüvitamise korral tuli arvestada vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel. Kui üks vanem

takistas laste suhtlemist teise vanemaga, rikkus ta hea usu põhimõtet, põhjustas kahju enda

tegevusega ja seetõttu kahju hüvitamisele ei kuulu. Lapsed veetsid 01.10.2019 kuni 14.03.2022

kummagi vanema juures võrdväärse ajavahemiku. Perioodi alguses, kui lapsed ei saanud emaga

võrdväärses ulatuses aega veeta, oli see tingitud asjaolust, et laste isa takistas lastel kostjaga

suhtlemist. Kostja kandis lisaks igapäevastele laste toidu- ja eluasemekuludele ainuisikuliselt

ka lasteaia, huviringide ja teraapiakulusid ja korraldas transpordi huviringidesse. Enne kohtusse

pöördumist leppisid vanemad kokku, et kostja tasub igakuiselt laste ülalpidamiseks kummalegi

lapsele 100 eurot ning lasteaia ja huviringidega seotud kulud. Kostja pidas kokkuleppest kinni.

Samuti tasus kostja märtsis 2019 laste isa pangakontole rahaülekandega 1400 eurot, mida tuli

käsitleda laste elatise ettemaksuna. Kostja jättis perekonna ühisest kodust lahkudes maha

temale kuulunud pesumasina, nõudepesumasina ja köögimööbli, mida tuli elatise otsuse

tegemisel arvestada. Otsuse tegemisel tuli arvesse võtta asjaolu, et perehüvitiste seaduse (PHS)

§ 17 lg 3 alusel tasus riik hagejate seaduslikule esindajale peretoetusi kahe lapse eest kokku 120

eurot ja seega tuli vähendada väljamõistetavat elatist riiklike peretoetuste võrra.

Hagejate seisukoht

4. Ebaõige oli kostja väide, mille kohaselt ei olnud kostjalt võimalik elatist välja mõista.

Hagejad elasid alates vanemate lahkuminekust 02.04.2019 kuni 18.03.2022 koos isaga.

Kuivõrd hagejad olid isa vahetul ülalpidamisel ja kostja hagejate ülalpidamiseks elatist ei

tasunud, esitasid hagejad 01.10.2019 elatise väljamõistmiseks hagiavalduse. Muudatused

hagejate elukorralduses toimusid alles 18.03.2022, mil hageja II asus elama kostja juurde.

Kuivõrd kostja ei täitnud ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses ajal, mil hagejad elasid

igapäevaselt isa juures, oli hagejatel õigus nõuda kostjalt elatise tasumist alates hagi esitamisest.

Seega jäid hagejad hagiavalduses esitatud miinimumelatise nõude juurde. Kuivõrd kostja tasus

alates 01.09.2020 hagi tagamise määruse kohaselt elatist 100 eurot kuus lapse kohta, tuli vastav

summa miinimumelatisest maha arvata. 2019-2020 kohustus kostja tasuma hagejate

ülalpidamiseks kokku miinimumelatist 540 eurot kuus (2 x 270 eurot). 2020-2022 kohustus

kostja tasuma seadusest tulenevat miinimumelatist 584 eurot kuus (2 x 292 eurot). Alates

01.09.2020 tasus kostja kokku üksnes 200 eurot kuus ja rikkus sellega ülalpidamiskohustust.

Kuivõrd kumbki hageja ei saanud kostjalt piisavas ulatuses ülalpidamist, puudus alus hagi läbi

vaatamata ja/või rahuldamata jätmiseks.

Hagejate nõue ei vastanud sisult tagasiulatuvalt esitatud elatise nõudele. Samuti olid ekslikud

kostja väited, mille kohaselt pidid hagejad enda kulusid miinimumulatuses tõendama ning

selgitama, millises ulatuses jäid hagejate vajadused alates 01.10.2019 kuni 14.03.2022 katmata.

Kohtupraktika kohaselt ei tule elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäära ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Ülalpidamiskulusid

tuleb tõendada vaid siis, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad. Ebaõige oli kostja

väide, mille kohaselt takistas isa kostja osalemist laste ülalpidamises vahetult. Hagejad ei

viibinud kostja elukohas olulise osa ajast. Kostja poolt väidetavalt hagejate ülalpidamiseks

kantud kulud olid ülepaisutatud. Samuti oli alusetu kostja väide, et ta täitis täielikult hagejate

ees ülalpidamiskohustuse elatise maksmise ja vahetu ülalpidamise läbi. Kostja väide, et ta pidas

hagejaid üleval suuremas ulatuses kui isa, oli tõendamata. Samuti oli ebaselge kostja väide,

mille kohaselt tuli varasemalt tasutud raha käsitleda elatise ettemaksuna kostja poolt.

Arvestades, et hagejad esitasid miinimumelatise väljamõistmise nõude alates hagi esitamisest

ja kostja tasus hagejate ülalpidamiseks hagi tagamise korras üksnes 100 eurot kuus hageja kohta

alates 01.09.2020 kuni kohtulahendi jõustumiseni, täitis kostja hagejate ülalpidamiskohustust

menetluse ajal ebapiisavas ulatuses. Arvutuste kohaselt tuli kostjal hagejate ülalpidamiseks

alates hagi esitamisest kuni 18.03.2022 tasuda 13 822 eurot. Tegelikkuses tasus kostja vaid

5 105 eurot. Kostja kohustuse suuruse arvutamisel võeti arvesse lastetoetusi alates 01.01.2022

ja asjaolu, et suvekuudel veetsid lapsed võrdselt aega mõlema vanemaga, mistõttu kostja sel

perioodil elatist tasuma ei pidanud. Kostja tasus alates hagi esitamisest elatist vähem 8 717

eurot. Hageja II ülalpidamiseks tasus kostja elatist vähem 4 411 eurot ja hageja I ülalpidamiseks

4 406 eurot. Vaidlusalusel ajal tasus kostja hageja I kulusid vahetult 582 euro ulatuses ja hageja

II kulusid 633 euro 70 sendi ulatuses. Hagejad tunnistasid eelnevaid kulusid ja seega jäi

hagejate lõplikuks nõudeks elatise nõue hageja I kasuks 3 724 eurot ja hageja II kasuks 3 777

eurot 30 senti (II kd, tl 74). Miinimumelatise ulatuses on mõlemal vanemal seadusest tulenev

ülalpidamiskohustus oma laste suhtes. Antud juhul ei tõendanud kostja mõjuva põhjuse

olemasolu, mille alusel sai elatist vähendada alla miinimumsuuruse. Vaidlust ei saanud olla

selles, et hagejate püsiv elukoht oli isa juures. Juhul, kui hagejatel oleks olnud vahelduv elukoht,

oleks vastav asjaolu tuvastatud suhtlusõiguse ja hooldusõiguse kohtuasjas. Hagejatel oli

vahelduv elukoht üksnes suveperioodidel, mille kohta ei esitanud hagejad kostjale elatise nõuet.

Hagejad esitasid tõendid selle kohta, et nende igakuised vajadused aastatel 2019-2022 olid

oluliselt suuremad kui kahekordne miinimumelatis ja pool lastetoetusest alates 01.01.2022.

Igakuised vajadused kokku olid vaidlusalusel perioodil olid vähemalt 26 470 eurot 87 senti.

Täiendavalt olid hagejatel elamispinna kulud kasutuseelise näol. Tegemist oli reaalsete ja

hagejate vajaduste katmiseks laste isa poolt kantud kuludega, millest pool oleks tulnud kanda

kostjal. Isegi kui hagejatel oleks olnud vahelduv elukoht, tõendasid hagejad, et laste isa kandis

vahetult kostjast oluliselt suuremas ulatuses hagejate kulusid. Kuivõrd kostja tasus koos hagi

tagamise korras väljamõistetud elatisega kokku 5 105 eurot, ei saanud vaidlust olla selles, et

kostja ei täitnud hagejate suhtes ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses ja vähem makstud elatis

tuli kostjalt hagejate kasuks välja mõista.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja I kasuks alates 01.10.2019 kuni

14.03.2022 välja elatise 3097 eurot 12 senti, hageja II kasuks alates 01.10.2019 kuni 14.03.2022

välja elatise 3150 eurot 42 senti ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Hagejad nõudsid elatist kuni 18.03.2022, kuigi määrus, millega maakohus lõpetas vanemate

ühise hooldusõiguse laste suhtes ja andis mh kostjale üle hageja II ainuhooldusõiguse lapse

viibimiskoha, hariduse ja suhtluskorra küsimustes jõustus 14.03.2022. Kuivõrd hagejate

täpsustatud hagiavaldusest nähtus, et hagejad nõudsid elatist märtsikuu 14 päeva eest, mis

moodustas 126 eurot lapse kohta, oli sisutu poolte vaidlus selle üle, kas elatise nõudmine kuni

18.03.2022, mil hageja II asus elama kostja juurde oli põhjendatud. Hagiavaldus esitati

01.10.2019 ja hagejad nõudsid elatist alates hagiavalduse esitamisest. Kuivõrd hagejad ei

esitanud tagasiulatuva elatise nõuet, oli õige hagejate viide kohtupraktikale selle kohta, et

elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras ei olnud lapse vajaduste

rahuldamise kulusid vaja tõendada. Tuli eeldada, et mõlemad vanemad suudavad anda lapsele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses ja tõendada tuli lapse vajadusi, mis olid

miinimumist suuremad.

Kohtu hinnangul ei tõendanud vahetut ülalpidamist vanemate kirjavahetused, milles lepiti

jooksvalt kokku laste transport kooli, lasteaeda ja huviringidesse (II kd, tl 79-174). Kui lastel

oleks olnud vahelduv elukoht, oleks see tuvastatud suhtlus- ja hooldusõiguse vaidluse

lahendamisel. Hagejad ei eitanud, et lastel oli vahelduv elukoht suveperioodil, kuid arvestasid

sellega elatise nõudmisel. Kostja viitas kirjavahetusele, kus laste isa tunnistas, et lapsed olid

ajaliselt pool aega kostja või kostja vanemate juures (I kd, tl 136). Kuivõrd kohtule jäi

selgusetuks, kui pikast ajast ja millal vastav sõnumivahetus toimus, ei saanud kohus tõendile

laste vahelduva elukoha kohta tugineda. Kostja väitis, et laste isa takistas kostjat osalemast laste

ülalpidamises vahetult, kuid vaidlus puudus selles, et kostjal oli võimalik lisaks lapsi

huviringidesse transportimisele nendega aega veeta ka muul ajal. Kohus leidis, et elatise

väljamõistmisel 2022 jaanuari- ja veebruarikuu eest tuli arvestada seda, et lapsed viibisid ema

juures vähemalt pool kuud. Ainuüksi asjaolu, et lapsed ei ööbinud ema juures, ei olnud

arvestatav argument kostjalt 2022 jaanuari ja veebruari elatise väljamõistmisel. Kuivõrd

hagejad elasid jaanuaris ja veebruaris olulise aja emaga, tuli elatise väljamõistmisel selle

perioodi eest kostja poolt tasutud elatis 100 eurot lapse kohta elatise summalt maha arvestada.

Kostja leidis, et tema poolt 2019 märtsis tasutud 1 400 eurot tuli käsitleda laste elatise

ettemaksuna (I kd, tl 30-31). Kuivõrd hagejad elatise ettemaksu kokkulepet ei kinnitanud ja

hagejate vanemad elasid sel ajal koos, ei arvestanud kohus seda ettemaksuna. Kuna puudus

vastav kokkulepe, ei saanud arvestada vahetu ülalpidamisena ka kostja ostetud, kuid hagejate

kasutusse jäetud köögimööblit, nõudepesumasinat ja pesumasinat. Kostja leidis, et lisaks

vahetult koosoldud ajale osales ta olulisel määral laste ülalpidamises, tasudes huviringide,

muusikakooli, lasteaia, laagritasu, psühholoogi teenuse ja eraõppe eest, esitades ka vastavaid

tõendeid (I kd, tl 161-200; II kd, tl 1-56). Samuti andis kostja lastele taskuraha, tegi kingitusi

ning ostis erinevaid riideesemeid. Hagejad tunnistasid kulutusi ülalpidamiskulude katteks

hageja II puhul 633 euro 70 sendi ulatuses ja hageja I puhul 582 euro ulatuses. Hagejad

tunnistasid kulutusi tantsuringile 5 eurot lapse kohta ning hageja I puhul seda ainult 2019.

Samuti ei nõustunud hagejad Rootsi kruiisi eest tasutud 75 euro tasumisega kostja poolt ning

esitasid konto väljavõtte, et reis maksis 50 eurot (I kd, tl 153), mille vanemad jagasid hiljem

pooleks.

Kuivõrd eelpoolnimetatud kostja poolt tehtud väidetavad kulud olid tõendamata, ei arvestanud

kohus nendega. Hagejad nõustusid kostja kulutustega, mis seondusid kulutustega lasteaiatasule,

hageja I muusikakooli tasule (va 2022), hageja II muusikastuudiole, hageja I ja hageja II

laagritasule, hageja I psühholoogile ja eraõppe tasule. Kohtu hinnangul ei olnud õige arvestada

ülalpidamiskulu katteks lapsele antud taskuraha, kuivõrd vanemad andsid lapsele taskuraha

vabatahtlikult vastavalt oma võimalustele ning sellega ei kaetud lapse esmavajadusi. Sama oli

lapsele tehtud kingitustega juhul, kui teise vanema nõusolek selle arvestamiseks

ülalpidamiskulude katteks puudus. Kostjal olid täiendavad kulutused seonduvalt laste

transpordiga, kuid tõendamata oli transpordikulude suurus. Kuivõrd kostja ei tõendanud oma

transpordikulutusi, jättis kohus need tähelepanuta nagu ka kulutused lastele vajalike riiete

soetamiseks, mille soetamist ei pidanud laste isa ilmtingimata vajalikuks. Samuti ei tunnistanud

hagejad kostja kulusid tõendavatena arvet nr 5176 (I kd, tl 180), mille tasumise kohta tõend

puudus, maksekorraldust nr 397 (I kd, tl 172), mis ei olnud hageja I muusikakooli arve, vaid

hageja II lasteaiaarve ning maksekorraldust nr 370 (II kd, tl 18). Kuivõrd kostja ei esitanud

täiendavaid tõendeid tõendite osas usaldusväärsuse kontrollimiseks, jättis kohus 3 eelnimetatud

kostja menetlusdokumenti tähelepanuta. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et põhjendatud oli

arvestada 01.10.1019 kuni 18.03.2022 kostja kulutused hageja I ülalpidamiseks 582 euro

ulatuses ja hageja II ülalpidamiseks 633 euro 70 sendi ulatuses.

Kohus tuvastas, et hagejate põhiline elukoht oli isa juures. Hagejate seaduslik esindaja esitas

tõendid kulutuste kohta eluasemele, riietele, koolitarvetele, kommunaalmaksetele jne

ajavahemikul 2019 kuni 2022 kokku 26 470 euro 87 sendi ulatuses (II kd, tl 67-68; III kd, tl 1-

197; IV kd, tl 1-66). Olukorras, kus hagejad nõudsid elatist üksnes seaduses sätestatud määras,

pidas laste isa vajalikuks kulutusi kahele lapsele keskmiselt 900 eurot kuus, mistõttu tuli

kriitiliselt hinnata selliste kulutuste vajadust. Isa kulutused seoses elukoha vahetusega olid

täiskasvanu otsus. Kuivõrd laste isa välistas ülalpidamiskuludena kostja transpordikulud, siis

jäi selgusetuks, miks neid kulusid pidi arvestama hagejate esindaja poolt laste

ülalpidamiskuludena. Samamoodi olid lisaks hagejate esindajale eluasemekulud ka kostjal.

Kostja osundas õigesti, et kasutuseelise arvestuse tegemisel tuli arvestada kõigi elamispinnal

elavate inimestega. Kasutuseelise arvutamine elamispinna ruutmeetri põhiselt ja selle alusel

elatise nõude esitamine ei olnud asjakohane, kuna mõlemad vanemad pidid tagama lastele

mõistlikud elamistingimused ning elatise vaidluses ei saanud üks vanem hankida endale eelist

elamispinna suuruse arvelt. Vaatamata eeltoodule oli tõendatud, et laste isa panustas hagejate

ülalpidamisse olulise osa vajaminevast, mis vastas laste vajadusele kostja poolt katmata osa

ulatuses ning puudus alus väita, et isa peaks eraldi tõendama laste vajaduste katmata jätmist.

Eeltoodud põhjendustel tuvastas kohus laste isa suurema panuse laste ülalpidamisse. Olukorras,

kus üks vanem kandis vahetult laste ülalpidamiskulusid suuremas ulatuses kui teine vanem, oli

põhjendatud elatist vähem tasunud või kulusid vähem kandnud vanemalt välja mõista vähem

tasutud elatise summa. Kostja taotles otsuse tegemisel arvesse võtta, et perehüvitiste seaduse

(PHS) § 17 lg 3 alusel tasub riik hagejate seaduslikule esindajale peretoetused, paludes

vähendada väljamõistetavat elatist peretoetuste võrra. Ainuüksi peretoetuste maksmine ei

andnud alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla

miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude

asjaoludega. Kostja selliseid asjaolusid ei tõendanud ja kohus kuni 31.12.2021 peretoetusete

maksmisega ei arvestanud. Alates 01.01.2022 arvestasid hagejad elatise nõudmisel peretoetuste

maksmisega.

Eeltoodust lähtudes tuli hageja I elatise nõuet 4 306 eurot vähendada 582 euro võrra ja hageja

II elatise nõuet 4 411 eurot 633 euro 70 sendi võrra. Lisaks tuli jätta rahuldamata elatise nõue

2022 jaanuarikuu ja veebruarikuu eest, igakuiselt kummalegi lapsele 213 eurot 44 senti. Saadud

summast tuli maha arvestada kostja poolt hagi tagamise korras makstud elatis. Seega kuulus

hagi rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuli hageja I kasuks välja mõista 3097 eurot 12 senti (4306

– 582 – 2 x 213,44 – 2 x 100) ja hageja II kasuks 3150 eurot 42 senti (4411 – 633,70 – 2 x

213,44 – 2 x 100).

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta elatis täielikult välja

mõistmata. Menetluskulud tuli jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.

Lastel oli suhteliselt võrdne suhtlemiskord mõlema vanemaga. Lisaks laste vahetule

ülalpidamisele, mis oli riiete, toidu ja eluasemekulude kandmise osas vähemalt võrdne laste isa

panusega, kandis kostja lisaks laste transpordikulusid, huviringi ja lasteaiakulusid ja tasus ka

elatist. Laste isa sai lisaks kostja tasutud elatisele ka ainuisikuliselt riiklikke peretoetusi. Kostja

osales laste ülalpidamises suuremas ulatuses kui laste isa, mistõttu ei olnud temalt elatise välja

mõistmine põhjendatud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt tuleb

menetluse ajal moodustunud elatise nõude osas kohaldada tagasiulatuva elatise väljamõistmise

põhimõtet. Olukorras, kus kostjal oli hageja II suhtes ainuhooldusõigus, ei omanud lapse isa

menetluses õigust hageja II nõuet ema vastu esindada. Samuti ei olnud võimalik hageja II

kasuks tema suhtes ainuhooldusõigust omavalt kostjalt elatist välja mõista selliselt, et elatise

tasumise kohustus tuleb täita kandega isa kontole.

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole hagimenetluse kestel sissenõutavaks muutunud elatiste

nõude lahendamisel ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi üks või teine vanem lapse

ülalpidamiseks tegi ja kas vanemate panused olid võrdväärse suurusega. Oluline on asjaolu, kas

kõik lapse vajadused olid kaetud. Kui lapse vajadused rahuldati seeläbi, et üks vanematest

kandis rohkem kulusid ja teine vähem, siis võis suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud

vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu, arvestades mh vanema käitumist

suhtluskorra täitmisel. Seega tuli hagejatel välja tuua asjaolud, millest nähtus, et hagejate

vajadused jäid nõudes esitatud ajavahemikus ja esitatud mahus täitmata. Hagejad ei esitanud

tõendeid, millest nähtus, et laste vajadused jäid rahuldamata. Kuivõrd hageja II ei olnud alates

14.03.2022 enam isa ülalpidamisel, sai isal olla õigus üksnes kahju hüvitamisele, mitte hageja

II elatise kasutamisele. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et lapsed veetsid olulise osa

ajast kostjaga. Ebaõige oli maakohtu väide, mille kohaselt oli miinimummääras elatise

väljamõistmine eelduslik ja nõue tõendamist ei vajanud. PKS § 100 lg-t 2 oli vaja täpsemalt

tõlgendada olukorras, kus lapsel oli vahelduv elukoht. Sellisel juhul pidasid mõlemad vanemad

eelduslikult last vahetult üleval ajal, mil laps elas kummagi vanema juures, kattes ka lapse

põhivajadused.

Maakohus leidis üllatuslikult, et vahetut ülalpidamist ei tõendanud vanemate kirjavahetused,

milles lepiti kokku laste transport kooli, lasteaeda ja huviringidesse. Kohus ei võtnud arvesse

kirjavahetust, mille kohaselt laste isa tunnistas, et lapsed viibisid ajaliselt pool aega kostja

juures ja jättis kostja tõendid arvestamata. Kostjale jäi arusaamatuks maakohtu järeldus, mille

kohaselt puudusid tõendid kostja vahetu ülalpidamise kohta, mistõttu ei olnud võimalik elatist

määrata PKS §-s 101 sätestatud väiksemas määras. Maakohus jättis otsuse tegemisel

arvestamata asjaolu, et laste isa takistas vanemate kooselu järgselt kostja suhtlemist lastega.

Samuti ei arvestanud kohus asjaolu, et vanemate kooselu lõppemise järgselt leppisid vanemad

kokku, et kostja tasub elatist 100 eurot kuus kummalegi lapsele (I kd, tl 135). Lapse elatise

nõude puhul tuli mh arvestada vanemate kokkuleppega ettenähtut. Kohus jättis ebaõigesti

kostjapoolse laste ülalpidamisena arvesse võtmata laste ja isa kasutusse jäänud kostja ostetud

köögimööbli, nõudepesumasina ja pesumasina. Kuivõrd nimetatud asjad olid laste igapäevaelus

vajalikud, jäi arusaamatuks, miks neid ei arvestatud ülalpidamiskuluna. Seoses arvetega laste

huviringide ja lasteaiatasude osas oli kohustatud isikuks kostja. Arvetega seoses oli kohtul

võimalik teha järelepärimine omavalitsusele tõendi esitamiseks selle kohta, kes vaidlusalused

kohustused täitis. Kohus rikkus menetlusõigust, jättes kostja esitatud tõendid arvesse võtmata

hageja paljasõnaliste vastuväidete alusel. Üllatuslikult leidis kohus, et kostja kandis väidetavalt

täiendavaid kulutusi seoses laste transpordiga, kuid tõendamata oli transpordikulude suurus,

mistõttu tuli jätta laste huviringidesse transportimise kostja poolt arvestamata kui kostja vahetu

ülalpidamiskohustuse täitmise. Hageja ei vaielnud vastu menetlusdokumentidele, kus kostja

kirjeldas enda osalemist laste elus kirjeldades seejuures, kui sageli ta lapsi transportis. Asjaolu,

et isikliku sõiduauto ja kõikide muude transpordivahendite kasutamisega kaasnes kulu, tuli

lugeda üldtuntuks. Kostja ei pidanud vajalikuks tõendada transpordikulu suurust, sest kuivõrd

kostja oli ainus lapsevanem, kes laste huviringidesse transportimisega tegeles, oli temal selles

osa ainukesena kulu.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et kostja ostis lastele riideid, koolitarbeid ja muud

vajalikku. Laste isa ei vaielnud sellele vastu, vaid väitis, et tema ostis rohkem ja kostja ostud

olid ebavajalikud. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata Riigikohtu seisukoha, mille

kohaselt, kui lapsed elavad kummagi vanema juures olulise osa ajast, peavad sellisel juhul

mõlemad vanemad eelduslikult ka last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures,

kattes ka lapse põhivajadused. Käesolevas asjas tegi kostja laste igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks kulutusi ka ajal, mil lapsed viibisid isa elukohas, kandes kõik lasteaia ja

huviringidega seotud kulud ja tagades laste transpordi. Antud kulud tuli eelduslikult vanematel

võrdselt kanda, kuid antud asjas kandis need kostja. Maakohtu järeldus, mille kohaselt tuvastas

kohus laste isa suurema panuse laste ülalpidamisse, kui kostja panuse, ei tuginenud asjas

kogutud tõenditele. Lapsed veetsid võrdväärse aja mõlema vanemaga. Lisaks kandis kostja ka

lasteaiakulud, huviringikulud ja nendega seotud transpordikulud ja tasus laste isale elatist 100

eurot kuus kummagi lapse kohta. Laste isa sai kostjalt elatist ja riiklikku lastetoetust kummagi

lapse kohta 60 eurot kuus. Kuivõrd kostja ülalpidamise ulatus oli suurem laste isa omast, ei

saanud käesolevas asjas asuda seisukohale, et vanemate ülalpidamise ulatus oli võrdne.

Hagejate seisukoht

7. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, tutvunud kostja apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus

mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022 eest 3 069

eurot 12 senti ületavas osas ja kostjalt hageja II kasuks välja elatise perioodi 01.10.2019 kuni

14.03.2022 eest 3122 eurot 42 senti ületavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

otsuse ja muudab väljamõistetud elatise suurust. Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab

ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni.

9. TsMS § 631 lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese

astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele

kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme

kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt ei võtnud maakohus põhjendatud seisukohti kõigi

esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ega hinnanud kõiki tõendeid, samuti jättis kõrvale

kostja esitatud väited ja tõendid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Hagejad esitasid kohtule hagi miinimumelatise nõudes. Nõude materiaalõiguslikuks aluseks

oli PKS § 96 ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama

ning alaealine laps õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (RKTKo 09.06.2017, 3-2-

1-35-17, p 18; RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei

osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi

ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (RKTKo 08.01.2014

3-2-1-165-13, p 12). Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist, teeb seda

ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (RKTKo 16.01.2013, 3-2-1-160-12, p 16). PKS § 102

lg 2 järgi saab kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes mõjuva põhjuse olemasolul.

Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab tuginema kohustatud vanem, kes peab mõjuva

põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid tõendama (vt RKTKo 07.02.2018, 2-16-

118651, p 10; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15). Käesoleval juhul ei toonud kostja välja,

ega tõendanud mõjuvate põhjuste olemasolu, mis oleksid andnud aluse vähendada elatist alla

miinimummäära. Kostja palus jätta temalt elatis hagejate kasuks täielikult välja mõistmata.

11. Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et menetluse ajal moodustunud elatise nõude

lahendamisel tuli kohaldada tagasiulatuva elatise väljamõistmise põhimõtet. Ringkonnakohus

märgib, et asja materjalide kohaselt nõudsid hagejad elatist alates hagiavalduse esitamisest

01.10.2019. Nõustuda ei saa kostja väitega, et hagimenetluse kestel sissenõutavaks muutunud

elatise nõue on õiguslikult tagasiulatuva elatise nõue ja seega ei olnud tähtsust sellel, milline

vanem kandis kulusid suuremas ulatuses, vaid tähtsust omas asjaolu, kas laste vajadused olid

vaidlusalusel perioodil rahuldatud. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd käesolevas asjas

ei esitanud hagejad tagasiulatuva elatise nõuet, vaid edasiulatuva nõude alates hagi esitamisest,

ei saa hagejate nõuet käsitleda tagasiulatuva nõudena.

12. Vaidlus puudus selles, et hagejad esitasid kostja vastu hagi PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimumelatise väljamõistmiseks. Kuivõrd last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad,

kulub Riigikohtu praktika kohaselt lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne

miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi

kohtumenetluses tõendada (vt nt RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13; RKTKo 08.01.2014,

3-2-1-165-13, p 15). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel

kindlaks teha (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 27). Seega oli õige hagejate seisukoht, et

käesoleval juhul puudus vajadus tõendada ülalpidamiskulude suurust, kuivõrd nõue ei ületanud

miinimummääras elatist. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et

hagejatel tuli tõendada, et laste vajadused jäid vaidlusalusel perioodil rahuldamata. Elatise

väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras ei ole vaja tõendada laste vajaduste

rahuldamise kulusid, vaid tuli eeldada, et mõlemad vanemad on võimelised andma lastele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

13. Kostja sõnul oli lastel pärast vanemate lahkuminekut suhteliselt võrdne suhtlemiskord

mõlema vanemaga ja lapsed veetsid olulise osa ajast emaga. Hagejad eelneva väitega ei

nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja märkis õigesti, et lapse vahelduva elukoha

olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele

arvestada ka muid asjaolusid, tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu

hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate

vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on vahetu ülalpidamise

põhiraskus ühel vanematest (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491, p 13.2). Käesoleval juhul puudus

vaidlus selles, et pärast lahkuminekut elasid lapsed isa juures, kuni tsiviilasjas nr 2-19-16946

lahendi jõustumiseni 14.03.2022. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja viidatud

sõnumivahetus, mille kohaselt laste isa tunnistas, et lapsed olid ajaliselt pool aega emaga ja

pool aega isaga, ei tõenda vahetut ülalpidamist, kuivõrd vestlusest ei nähtu, millal kirjavahetus

toimus ja kui pikast ajast jutt käis. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et vahetut ülalpidamist

kostja poolt ei tõendanud vanemate kirjavahetus, kus lepiti jooksvalt kokku laste transport. Kui

lastel oleks olnud vahelduv elukoht, oleks see tuvastatud tsiviilasjas nr 2-19-16946.

14. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejate elukorralduse raskuskese oli seotud ühe vanema

elukohaga, kes korraldas suurel määral hagejate igapäevaelu küsimusi ja andis põhilise panuse

hagejate eest hoolitsemisse ning nende vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejatest lahus ja

hagejad tõendasid, et tema panus hagejate vajaduste katmisel oli oluliselt väiksem laste isa

panusest. Kostja ei tõendanud käesolevas asjas, et laste vahetu ülalpidamine, nende igapäevaelu

tegevuste ja toimingute korraldamine ja muude jooksvate vajaduste katmine jagunes vanemate

vahel enam-vähem võrdselt. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et laste isa panustas

nende ülalpidamisse olulise osa vajaminevast, mistõttu ei saanud väita, et vanemate panus oli

võrdne.

15. Õige oli kostja viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb PKS § 100 lg 3 teise lause

kohaselt lapse elatisnõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (RKTKo 3-

2-1-120-14 p 13; RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13). Kostja väitel jättis maakohus

ebaõigesti kostjapoolse vahetu laste ülalpidamisena arvesse võtmata laste ja nende isa kasutusse

jäänud köögimööbli, nõudepesumasina ja pesumasina. Samuti leppisid vanemad kooselu

lõppemise järgselt kokku kostja poolt elatise tasumise kummalegi lapsele 100 eurot kuus, mida

maakohus otsuse tegemisel arvesse ei võtnud. Ringkonnakohus kostja eelnevate väidetega ei

nõustu.

16. Poolte vahel puudus kokkulepe, et elatise väljamõistmisel tuli arvestada kostja poolt

hagejate elukohta jäetud köögimööblit, pesumasinat ja nõudepesumasinat, mistõttu jättis

maakohus põhjendatult eelneva elatise väljamõistmisel arvestamata. Ebaõige oli kostja väide,

et maakohus ei arvestanud vanemate kokkuleppe kohast elatise tasumist kostja poolt 100 eurot

lapse kohta. Hagejad arvestasid nõude esitamisel kostja tasutud elatisega. Samuti puudus

vaidlus selles, et vanemate kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostja elatist tasuma 2020 aasta

suvel (juuni, juuli, august) ja 2021 suvel (juuli, august), kuivõrd lastel oli suveperioodil

vahelduv elukoht. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et elatise väljamõistmisel 2022.

aasta jaanuaris ja veebruaris tuli arvestada asjaoluga, et lapsed viibisid emaga vähemalt pool

kuud, mistõttu tuli sel perioodil kostja poolt tasutud elatis 100 eurot lapse kohta elatise

kogusummalt maha arvestada. Seega oli ebaõige kostja väide, et maakohus ei arvestanud elatise

väljamõistmisel kostja poolt tasutud elatist 100 eurot lapse kohta kuus. Eelnevast tulenevalt

puudusid käesoleval juhul maakohtu poolsed rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks elatise osas, mis mõisteti välja kuni 31.12.2021.

17. Kokku moodustus hagejate elatise nõue alates hagi esitamisest 01.10.2019 järgnevalt (I kd,

tl 116):

− 01.10.2019 kuni 31.12.2019 oli elatise suurus 270 eurot kuus ühe lapse kohta, mis

moodustas kogu perioodi peale (3 kuud) 810 eurot (3 kuud x 270 eurot) lapse kohta.

− 01.01.2020 kuni 31.12.2021 oli elatise suurus 292 eurot kuus. Vanemate kokkuleppe

kohaselt ei pidanud kostja elatist tasuma 2020. aasta suvel (juuni, juuli, august) ja 2021.

aasta suvel (juuli, august). Seega moodustas kogu ajavahemiku (19 kuud) elatis ühe

lapse kohta 5 548 eurot (19 kuud x 292 eurot).

− 2022. aastast muutus miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka

miinimumelatise suurus. Hagejad leidsid, et elatise nõue vastavalt 01.01.2022 jõustunud

perekonnaseaduse muudatusele oli 213,44 eurot lapse kohta (arvutuskäik: keskmine

brutopalk 1448 x 0,03 (3% eelmise aasta Eesti keskmisest brutopalgast) = 43,44 eurot;

43,44 eurot + baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot)

(I kd, tl 116).

− 2022. aasta märtsis nõudsid hagejad elatist 126 eurot lapse kohta (arvutuskäik: 12 kuud

x 213,44 eurot/365 päevaga = 7 eurot; 7 eurot x 18 päeva = 126 eurot).

− Seega moodustas elatis hagejate arvutuse kohaselt 2022. aastal ühe lapse kohta kokku

553 eurot (2 kuud x 213,44 eurot + 126 eurot).

18. Eelnevast tulenevalt oli kogu elatise summa kahe lapse peale alates hagi esitamisest kokku

13 822 eurot (2 x 810 eurot + 2 x 5 548 eurot + 2 x 553 eurot).

19. Seoses 2022. aasta elatisenõudega tuvastas maakohus ebaõigesti, et hagejate 11.04.2022

esitatud täpsustatud hagiavaldusest nähtus, et hagejad nõudsid elatist märtsikuu 14 päeva eest,

mis lapse kohta moodustas 126 eurot (I kd, tl 116). Kuigi hagejad viitasid, et elatist nõuti märtsis

14 päeva eest (I kd, tl 116 joonealune viide), siis vastas hagejate menetlusdokumendis esitatud

arvutus siiski 18 päeva elatisele (18 päeva x 7 eurot = 126 eurot). Kuivõrd määrus, millega

kohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes jõustus 14.03.2022, tuli elatis 2022.

aasta märtsis välja mõista 14 päeva eest, mis moodustas kokku 98 eurot (14 päeva x 7 eurot)

lapse kohta. Eelnevast tulenevalt tuli maakohtul lähtuda sellest, et perioodil 01.01.2022 kuni

14.03.2022 oli elatise nõue kokku 525 eurot [(2 kuud x 213,44 eurot) + 98 eurot] lapse kohta.

Seega tuleb maakohtu väljamõistetud elatise nõudelt mõlema lapse puhul maha arvestada 2022.

aasta märtsi 4 päeva nõue 28 eurot (4 päeva x 7 eurot).

20. Hagejad tunnistasid, et kostja tasus menetluse kestel hagejate ülalpidamiseks kokku 5 105

eurot (hageja I kohta 2605 eurot ja hageja II kohta 2500 eurot), sh hagi tagamise korras alates

01.09.2020 100 eurot lapse kohta kalendrikuus. Kostjal oli tasumata elatis alates hagi

esitamisest 13 822 eurot. Kuivõrd kostja tasus vaidlusalusel perioodil hagejale I 2605 eurot

elatiseks ja hagejale II 2500 eurot, siis oli hageja I elatise nõue kokku 4306 eurot ja hageja II

elatise nõue kokku 4411 eurot. Hagejad tunnistasid täiendavalt vaidlusalusel perioodil kostja

kulutusi hagejale I 582 euro ulatuses ja hagejale II 633 eurot 70 sendi ulatuses. Hagejate

lõplikuks nõudeks oli elatise nõue hageja I kasuks 3 724 eurot ja hageja II kasuks 3 777 eurot

30 senti (II kd, tl 74).

21. Kuivõrd ringkonnakohustus tuvastas, et maakohtu väljamõistetud elatisest tuleb lahutada

2022. aasta märtsi 4 päeva elatis, kuulub väljamõistmisele elatis hageja I kasuks 3 069 eurot 12

senti (4306 eurot – 582 eurot – 2 x 213,44 eurot – 2 x 100 eurot – 28 eurot) ja hageja II kasuks

3 122 eurot 42 senti (4411 eurot – 633,70 eurot – 2 x 213,44 eurot – 2 x 100 eurot – 28 eurot).

Menetluskulud

22. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg 1 redaktsiooni kohaselt kannab alaealise lapse

ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab

osaliselt maakohtu otsuse ning nii hagi kui apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad

menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kuivõrd menetluskulud

jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)