3-21-204/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-204

Haldusasi

AS Logman Invest kaebus tunnistada õigusvastaseks

Kaitseministeeriumi 28. detsembri 2020. a keeldumine

Selja kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamisest ja

kohustada otsustama planeeringu kooskõlastamine uuesti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Logman Invest, esindaja v.adv Silja

Holsmer

Vastustaja – Kaitseministeerium, esindaja v.adv Reesa

Laur

Kaasatud haldusorgan – Lääne-Harju vald, esindajad EK

ja ER

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Logman Invest apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Logman Invest apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

19. aprilli 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-204 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. juulil 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-21-204

2(15)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Logman Invest esitas 29.09.2011 taotluse Paldiskis Selja kinnistul (katastritunnus

58001:004:0034, pindala 16,41 ha, sihtotstarve 100% maatulundusmaa) detailplaneeringu (DP)

algatamiseks eesmärgiga rajada kinnistule kolmest kuni 150 m kõrgusest tuulegeneraatorist

(koguvõimsusega kuni 9 MW) koosnev tuulepark.

2. Paldiski Linnavalitsus algatas 09.02.2012 korraldusega nr 48 Selja kinnistu DP menetluse

ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Kaitseministeerium juhtis 23.04.2012 kirjas

tähelepanu, et DP-ga kavandatav tuulepark asub Ämari õhuseireradari lähedal, mille tegevust

juba häirib olemasolev Paldiski tuulepark. Seetõttu on vaja hinnata lisanduva tuulepargi mõju

riigikaitselise objekti töövõimele ja DP tuleb kooskõlastada mh Kaitseministeeriumiga. KSH

koostamise raames selgitas Kaitseministeerium 12.03.2013, et Selja kinnistu DP kolm tuulikut

tekitavad Paldiski tuulepargile laienduse ida suunas ning süvendavad mõjutusi radarsüsteemile.

Radari töökindlusele oleks kõige parem tuulikute laba tipu kõrguse langetamine metsamassiivi

tasemele. Tuulikute mõju vähendamiseks on alternatiivse lahendusena võimalik katta tuulikute

labad, gondlid ja tornid RF-kiirgust neelava (stealth) kattega. Mõjutused saab uuesti üle vaadata

siis, kui on selgunud radarile Paldiski tuulepargi mõjutuste vähendamiseks tehtavad tark- ja

riistvaralised muudatused ning uued lahendused on ennast praktikas tõestanud.

3. Kaitseministeerium kooskõlastas 04.03.2014 kirjaga Selja kinnistu DP tingimustega, et

ehitusprojekt tuleb kooskõlastada Kaitseministeeriumiga ning ehitusprojekti kooskõlastamine

on võimalik pärast Ämari õhuseireradari uuendamist ja testimist ning tuulepargi mõjude

analüüsi teostamist. Kaitseministeerium jättis endale õiguse analüüsi tulemuste põhjal keelduda

ehitusprojekti kooskõlastamisest. Kavandatav tuulepark asub Ämari õhuseireradarist ca 12 km

kaugusel ja tuulikud kogukõrgusega 150 m asuvad suures ulatuses radari kattealas. Tuulikud

avaldavad radarile negatiivset mõju (põhjustavad häiringuid radari töös) ning laiendavad juba

eksisteeriva Paldiski tuulepargi poolt varjutatud ala. Kaitseministeerium on radarit uuendamas

ja uuenduse efektiivsus selgub pärast testperioodi 2014. a lõpus. Kui tuulikute negatiivne mõju

säilib, ei saa Kaitseministeerium kooskõlastada täiendavate tuulikute rajamist piirkonda.

4. Paldiski Linnavalitsus võttis 25.08.2015 korraldusega nr 263 Selja kinnistu DP vastu ning

suunas selle koos KSH aruandega avalikule väljapanekule. Keskkonnaamet kiitis 16.12.2015

kirjaga KSH aruande heaks. DP järelevalve käigus küsis Harju maavanem 09.03.2016 kirjaga

uuesti Kaitseministeeriumi seisukohta DP-s kavandatud kuni 150 m kõrguste tuulikute suhtes,

märkides, et planeeringulahenduse perspektiivikus tuleks ikkagi välja selgitada DP menetluse

käigus ja vältida sellise DP kehtestamist, mida ei pruugi üldse olla võimalik hiljem realiseerida.

Kaitseministeerium märkis 24.03.2016 kirjas, et õhuväe õhuseiredivisjoni 15.03.2016 analüüsi

tulemusel väheneb radari töövõime, kui DP alale kavandatakse sõltuvalt konkreetsest asukohast

kõrgemad tuulikud kui 15–20 m (torn koos labadega). Harju maavanem jättis Selja kinnistu DP

12.04.2016 kirjaga heaks kiitmata, sest Kaitseministeeriumi seisukoha ning ehitusseadustiku

(EhS) § 120 lg 1 põhjal ei saa Selja kinnistu DP-d käsitada õigusaktidele vastava planeeringuna.

3-21-204

3(15)

5. Lääne-Harju Vallavalitsus esitas 18.10.2019 kirjaga muudetud planeeringulahenduse

Kaitseministeeriumile uuesti kooskõlastamiseks, viidates, et tuulikute püstitamiseks määratava

ehitusõiguse kõrguse osa on lahendatud tingimusega, et tuulikute kõrgus täpsustatakse koostöös

Kaitseministeeriumiga ehitusprojektis nii, et tuulikud ei segaks radarite tööd. Lisaks on jäetud

võimalus rajada planeeringualale päikesepaneelide park. Kaitseministeerium teatas 05.11.2019

kirjaga, et on hinnanud planeeritava tuulepargi mõju riigikaitselisele õhuseireradarile ning ei

kooskõlasta DP-ga kavandatava tuulepargi rajamist. Radari töövõime tagamiseks võib Selja

kinnistule sõltuvalt asukohast rajada maksimaalselt 15–20 m kõrguseid tuulikuid. Päikesepargi

rajamiseks seadis Kaitseministeerium tingimused, et päikesepark või selle osad ei tohi asuda

kõrgemal kui 15 m olemasolevast maapinnast ja park peab vastama asjaomastele standarditele.

6. AS Logman Invest on pöördunud 25.02.2020, 03.04.2020, 21.05.2020, 28.05.2020 ja

03.07.2020 kirjadega Kaitseministeeriumi poole, pakkudes täiendavate leevendusmeetmetena

välja võimalused reastada kõik kolm tuulikut Ämari radari suhtes ühele sirgele ja seadistada

need töötama sünkroonis (st need oleksid radarile sisuliselt nähtavad ühe tuulikuna), samuti on

kavas katta tuulikute labad stealth tehnoloogiaga ja rakendada tarkvaralahendust, mis vähendab

tuulikute häirivat mõju radarile. AS Logman Invest viitas ühtlasi, et kavandatav Selja tuulepark

asub Pakri ja Paldiski tuuleparkidega (kokku 26 tuulikut) samas piirkonnas, kuid nende tööd ei

ole takistatud, mistõttu peab piisavate leevendusmeetmete rakendamine olema ilmselt võimalik.

Kaitseministeeriumi 04.03.2020, 19.05.2020, 27.05.2020, 08.06.2020 ja 24.07.2020 vastustes

on leitud, et DP lahenduses pakutud leevendusmeetmed ei ole sobilikud militaarradari töövõime

tagamiseks. Ka siis, kui tuulikud joondada radari suunal, laieneks juba olemasolevate tuulikute

poolt takistatav sektor. Varjetehnoloogia kõrvaldaks üksnes valesihtmärkide probleemi, kuid ei

kõrvalda tuuliku taha tekkivat varjuala ja vähendaks mh radari maksimaalset tegevusraadiust.

Pakutud tarkvaraline lahendus on rakendatav lähilennuliikluse juhtimise radaritel, kuid ei ole

kasutatav militaarradaritel. Kokkuvõtlikult ei pidanud Kaitseministeerium DP kooskõlastamist

võimalikuks, sest piirkonda ei saa lubada täiendavaid häiringuallikaid, kuna ka olemasolevate

tuuleparkidega kaasnevad jätkuvalt negatiivsed mõjutused. Selja kinnistu DP-ga seonduvaid

probleeme ja nende lahendamise võimalusi arutati täiendavalt Kaitseministeeriumis toimunud

25.08.2020 kohtumisel, kuid ühistele seisukohtadele ei jõutud.

7. AS Logman Invest palus 23.11.2020 kirjas Kaitseministeeriumil DP kooskõlastada ning

näha vajadusel ette leevendusmeetmed. DP kooskõlastamisest keeldumise korral paluti vastata

kõigile kirjas esitatud argumentidele ning viidata seejuures konkreetsetele õiguslikele alustele.

Kaitseministeerium märkis 28.12.2020 kirjas, et kuigi muudetud jooniselt nähtub, et tuulikud

planeeritakse Selja kinnistule üksteise taha joondatult radari sihile, asetseksid tuulikud radari

suunast vaadatuna siiski väljaspool olemasolevat tuuleparki ja tekitaksid täiendava takistuse,

mis tähendab, et radar ei saaks tuulikute suunal töötada senise töövõimega. Kaitseministeerium

ei saa riigikaitse ja riigi julgeoleku tagamiseks lubada radari töövõime vähenemist. Seega ei ole

asjaolud muutunud ja Kaitseministeerium jääb oma senistes seisukohtades väljendatu juurde.

Ainsaks sobilikuks leevendusmeetmeks oleks tuulikute kogukõrguse vähendamine allapoole

Ämaris asuva õhuseireradari otsenähtavuse ala (sõltuvalt kohast 15–20 m maapinnast). Vastuse

õiguslike alustena viidati planeerimisseaduse (PlanS) § 127 lg-le 1 ja § 133 lg-le 1, Vabariigi

Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja

planeeringute kooskõlastamise alused“ § 3 p-le 1 ning lennundusseaduse (LennS) § 35 lg-le 61,

samuti EhS § 120 lg-le 1 ja kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 „Riigikaitseliste ehitiste

töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet

mõjutavate ehitiste kohta“ (määrus nr 16) § 4 lg-le 2.

8. AS Logman Invest esitas Tallinna Halduskohtule 27.01.2021 kaebuse tunnistada

õigusvastaseks Kaitseministeeriumi 28.12.2020 keeldumine Selja kinnistu detailplaneeringu

3-21-204

4(15)

kooskõlastamisest ja kohustada Kaitseministeeriumi otsustama DP kooskõlastamine uuesti.

Keeldumises viidatud EhS § 120 lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 ei ole asjassepuutuvad, kuivõrd

praegusel juhul ei ole tegemist projekteerimistingimuste või ehitusloa eelnõu kooskõlastamise

menetlusega, vaid DP kooskõlastamisega. DP ei ole ehitustegevuse aluseks. LennS § 35 lg 61

ei sätesta samuti õiguslikku alust kooskõlastuse andmisest keeldumiseks, sest selle kohaselt

lähtutakse kooskõlastamisel PlanS-st (planeeringute puhul) või EhS-st (ehitusprojektide puhul).

Keeldumine oli õigusvastane muu hulgas juhul, kui aktsepteerida tuginemist määrusele nr 16,

sest vastustaja ei ole kohaldanud uurimisprintsiipi (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-

2766, p-d 27.2–27.3). Kui mis tahes mõju radari toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa

andmist, siis ei saa see järelikult automaatselt välistada ka DP kooskõlastamist.

Vastustaja on talunud 26 tuuliku (st Pakri ja Paldiski tuuleparkide) igapäevast käitamist DP-s

kavandatud kolme tuulikuga samas piirkonnas, selgitades, et leevendusmeetmete kasutamisele

vaatamata omavad tuulepargid Ämari radarile negatiivset mõju. Asjakohane ei ole argument,

et olemasolevad tuulikud on püstitatud varem, sest riik saab 26 tuuliku käitamist aktsepteerida

vaid olukorras, kus sellega ei ületata lubatud negatiivsete mõjude lävendit. DP-s on kavandatud

püstitada kolm täiendavat tuulikut, mis asuksid radari suhtes täpselt üksteise taga ja töötaksid

sünkroonis ehk nende mõju vastaks ühe tuuliku mõjule. Sedavõrd minimaalse mõjuga DP

kooskõlastamisest saaks vastustaja keelduda üksnes siis, kui olemasolevate tuuleparkide mõju

ulatuks maksimaalse lubatud piirini. Seda ei ole vastustaja väitnud.

Kaebaja on pakkunud välja erinevaid leevendusmeetmeid, et vähendada DP-s kavandatu mõju

Ämari radarile, kuid vastustaja ei ole nendega arvestanud. Muu hulgas ei ole vastustaja väitnud,

et oleks hinnanud, millised oleksid mõjud siis, kui tuulikud töötavad sünkroonis. KSH aruande

p 5.8.4 kohaselt märkis Kaitseministeerium, et tuulepark moodustab radari suhtes küll varju,

kuid see efekt ei ole suur, kui tegemist on üksiku tuulegeneraatoriga. Vastustaja jättis hindamata

ka tuulikute labadel varjetehnoloogia kasutamise ja radari uue tarkvaralahenduse efektiivsuse

leevendusmeetmetena. Lisaks soovis kaebaja teada, millised on olemasolevate Pakri ja Paldiski

tuuleparkide leevendusmeetmed, kuid riigisaladusele viidates vastustaja seda ei avaldanud.

Leevendusmeede ei saa olla riigisaladuseks, mistõttu oli info avaldamata jätmine õigusvastane.

Kaitseministeerium andis 2014. a-l planeeringule tingimusliku kooskõlastuse. Järelikult ei ole

alale tuulikute püstitamine välistatud. DP kehtestamine ei tähenda tuulikute rajamist. Ehitusloa

menetluses saab teha täpsemad analüüsid ja näha nende tulemusel ette leevendusmeetmed.

9. Kaitseministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes seisukohale, et

DP-s kavandatud tuulepark vähendab riigikaitselise ehitise töövõimet, mistõttu on vaidlustatud

menetlustoiming õiguspärane. Määrus nr 16 on asjakohane ning vastustajal tuli sellest lähtuda

ja tal puudus võimalus DP-d kooskõlastada. Olemasolevad tuulepargid rajati siis, kui puudus

kohustus ehitamine Kaitseministeeriumiga kooskõlastada. Vastustajal puudub pädevus nõuda

olemasolevate tuuleparkide lammutamist. Kaitseministeerium ei saa ega pea pakkuma arendaja

eest ise välja kõiki võimalikke leevendusmeetmeid, vaid hindab kooskõlastamisel väljapakutud

lahenduse mõjusid. Kõiki kaebaja viidatud leevendusmeetmeid on hinnatud, kuid neil ei ole

olnud loodetud tulemust. Väide, et kolm tuulikut oleksid ühe tuuliku mõjuga, on tõendamata ja

ebaõige. Radari töövõime ei tohi tuulikute püstitamise tõttu väheneda, kuid praegusel juhul see

väheneks, mistõttu ei olnud vastustajal kaalutlusõigust. Täpsemaid andmeid ei olnud võimalik

kaebajale esitada, sest tegemist on salastatud teabega.

10. Lääne-Harju vald toetas seisukohas kaebust, leides, et tuulikute kavandamine vahetult

olemasolevate tuuleparkide kõrvale on kooskõlas kohalike ja riiklike strateegiadokumentidega.

Kui pooled kokkuleppele ei jõua, lõpetab vald DP menetluse PlanS § 129 lg 1 p 1 alusel, sest

üle 28 m kõrgusi tuulikuid kavandavat DP-d ei saa kehtestada ilma vastustaja kooskõlastuseta.

3-21-204

5(15)

11. Tallinna Halduskohus jättis 19.04.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaitseministeerium keeldus DP kooskõlastamisest lõplikult 28.12.2020 kirjaga. Samas oleks

vastustaja juba 04.03.2014 kirjas pidanud võtma üheselt mõistetava seisukoha, et taotletud DP

lahendust ei kooskõlastata. Kaebajal ei olnud DP algatamist taotledes õiguspärast ootust, et ta

saab oma kinnistule rajada tuulepargi. Tuuleparke ei näinud alal ette ka Paldiski üldplaneering.

Vaidlust ei ole selles, et vastustajalt kooskõlastuse küsimine oli kohustuslik ja ilma vastustaja

kooskõlastuseta ei saa DP-d kehtestada. Vaidlus on selles, kas LennS ja PlanS sätestasid mh

keeldumise õigusliku aluse ning kas selles osas olid kohaldatavad EhS § 120 lg 1 ja määrus nr

16. Samuti on vaidluse all, kas vastustaja on selgitanud piisavalt välja muudetud DP lahenduse

mõju radari töövõimele ja kas mõju on ulatusega, mis ei võimalda DP-le kooskõlastust anda.

Kaebaja on väitnud sedagi, et vastustaja pidanuks andma kooskõlastuse (kõrval)tingimustega,

arvestades mh võimalust, et Ämarisse tuuakse teistsuguse töövõimega radar.

Kaitseministeerium on kooskõlastamise kohustuse osas 28.12.2020 kirjas viidanud kehtivatele

normidele (PlanS § 127 lg 1, § 133 lg 1; määruse nr 133 § 3 p 1), kuid et DP menetlus algatati

09.02.2012, siis tulnuks ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS)

§ 1 lg-st 1 tulenevalt viidata enne 01.07.2015 kehtinud PlanS v.r § 17 lg 2 p-le 8. Täiendavalt

on viidatud 01.07.2015 jõustunud LennS § 35 lg-le 61, millest juhindumist EhSRS § 1 lg 1 ka

ei takistanud. Sõltumata sellest, kas kooskõlastuse andmisel tuli juhinduda enne 01.07.2015

kehtinud õigusaktidest või pärast 01.07.2015 kehtinud õigusaktidest (sh määrusest nr 16), ei

olnud vastustajal võimalik anda positiivset kooskõlastust.

PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ja LennS § 35 lg 61 sätestasid üksnes kooskõlastamise kohustuse, kuid

ei reguleerinud kooskõlastamisest keeldumise aluseid ega seda, kuidas hinnata riigikaitselise

ehitise töövõimet. Tallinna Halduskohtu 13.12.2019 otsusest nr 3-15-1914 (jõustus 04.05.2021)

ja samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsusest tulenevalt võis vastustaja

kooskõlastuse andmisest keeldumisel lähtuda enda tegevusvaldkonda puudutavatest seadustest

ja muudest õigusaktidest, sh Põhja-Atlandi lepingust ning NATO standardist ja juhendist,

millele tugines ka kaitseministri 26.06.2015 määrus nr 16. Seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt

ei saa pädeval riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust (vt Riigikohtu

06.04.2021 otsus nr 5-20-12, p 47). Kaitseministeerium on oma tegevusvaldkonnast tulenevalt

pädev hindama radari töövõimet kui riigi kaitsevõime tagamise üht meedet. PlanS ega LennS

ei pea üksikasjalikult sätestama kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseid. Isegi kui määrus

nr 16 ei ole asjakohane, andsid eeltoodud õigusaktid aluse kooskõlastamisest keelduda.

Radari töövõime kriteeriumid määratleb EhS § 120 lg 4 alusel antud määrus nr 16, mis hakkas

kehtima 01.07.2015. Kuivõrd PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ega LennS § 35 lg 61 ei reguleerinud

miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele, siis võis Kaitseministeerium kooskõlastamisel

lähtuda määrusest nr 16 ning see ei ole EhSRS-ga vastuolus. Olukorras, kus seadusandja oli

menetlustoimingu tegemise ajaks riigisisese õigusaktiga reguleerinud ära riigikaitselise ehitise

töövõime hindamise kriteeriumid, tuli vastustajal kooskõlastamisel neist ka lähtuda. Varem tuli

lähtuda NATO standardist ja juhendist ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K

lisast. Need kehtivad ka pärast määruse nr 16 andmist. Tegemist on salastatud välisteabega.

Kuigi määrust nr 16 ei ole antud PlanS-i alusel, on see planeerimisega siiski loogiliselt seotud.

DP alusel ei saa küll asuda ehitama, kuid DP on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS v.r § 9

lg 1; PlanS § 124 lg-d 2 ja 4). Radari töövõime kriteeriume reguleerivat määrust tuleb arvestada

ehitusloa andmisel ning vastuolu sellega tingib ehitusloa andmisest keeldumise (EhS § 44 p 1).

DP-ga kavandatava kooskõla määrusega nr 16 tuleb võtta arvesse juba planeerimismenetluses.

Pädev haldusorgan ei saa nõustuda DP-ga, kui ta ei saaks nõustuda selle realiseerimiseks antava

ehitusloaga. Planeering peab olema elluviidav (vt ka PlanS § 3 lg 5, § 6 p 11, § 129 lg 1 p 1).

3-21-204

6(15)

Määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi mh ehitise püstitamine vähendada radari töövõimet. Kui

kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, ei tohi Kaitseministeerium DP-d kooskõlastada

(vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 27.2). Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmist

otsustades tuvastada, kas esineb mõju riigikaitselise ehitise töövõimele, ja kui mõju esineb, kas

tegemist on töövõime vähenemisega määruse nr 16 § 4 lg 2 tähenduses. Mis tahes mõju radari

toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist, sest määruse nr 16 § 4 järgi on töövõimel

kriteeriumid, st gradatsioon. Kavandatavate tuulikute kõrguseks on 150 m ning need paikneksid

Ämari radarisüsteemist ca 12 km kaugusel ehk praktiliselt sama kaugel kui olemasoleva 26

tuulikuga tuulepargi kolm radarile lähimat tuulikut. Kavandatavate tuulikute labad jäävad

täielikult ja tornid suures osas radari kattealasse. Olemasolev tuulepark omab juba negatiivset

mõju Ämari õhuseireradarile ning kavandatavad tuulikud ei asuks olemasoleva tuulepargi sees,

vaid laiendavad tuulikutega kaetud ala.

Kaitseministeerium on selgitanud, et radari paigaldamisel on arvestatud selle vaatevälja jäävate

olemasolevate ning planeeritud objektide ja takistustega (nii tehislike kui ka looduslikega).

Radari töövõimet mõjutavad potentsiaalselt kõik lisanduvad objektid, eelkõige, mis paiknevad

radari otsenähtavusalas ja piisavalt lähedal. Radari paigaldamisel ei ole nendega arvestatud ning

radari töövõime ei ole selliste hüpoteetiliste muudatustega arvestamiseks üledimensioneeritud.

Nõuded radari kattealale, kvaliteedile ja sihtmärkidele sisalduvad NATO standardis ja juhendis

ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisas. Tegemist on miinimumnõuetega,

mis tuleb 100% täita. Salastatud teavet sisaldavad ja muud juurdepääsupiiranguga dokumendid

annavad alust järeldada, et negatiivne mõju radari töövõimele ei võimalda lisanduvaid tuulikuid

lubada ka siis, kui paigutada tuulikud radari suhtes ühele joonele üksteise taha ja panna labad

pöörlema sünkroonis. Radari töövõimet ei ole võimalik rohkem vähendada. Kui olemasolevat

tuuleparki asutaks rajama praegu, ei annaks vastustaja ka sellele kooskõlastust.

Vastustaja on kaebajale haldusmenetluses selgitanud, et negatiivset mõju radarile omavad mh

senised Pakri ja Paldiski tuulepargid ning seda on püütud leevendada (nt radarile tehtud riist-

ja tarkvaraliste muudatustega). Kolm lisanduvat tuulikut tekitavad olemasolevale tuulepargile

laienduse ida suunas ja süvendavad mõjutusi radarisüsteemile. Õige ei ole väide, et takistustega

sektor lisanduvate tuulikute tõttu ei laieneks. Kaebaja esitatud joonis tõendab vastupidist ning

radari otsenähtavusalas olev takistustega sektor laieneb ka siis, kui paigutada tuulikud üksteise

taha. Puudub tehnoloogia, mis muudaks tuulikud kui füüsilised objektid nähtamatuks. Stealth

tehnoloogia vähendab mõjusid radarile, kuid tõendatud pole mõjude leevendamine (kuni mõju

puudumiseni). Praegusel juhul aga vähemast ei piisa. Põhjendatud ei ole etteheide, et vastustaja

ei ole stealth tehnoloogiat leevendusmeetmena üldse kaalunud. Ehkki vastustaja on hinnanud

selle peamiselt ilmaradarite jaoks sobivaks lahenduseks, on seda siiski analüüsitud ja leitud, et

nimetatud tehnoloogia ei kõrvaldaks kõiki negatiivseid mõjutusi. Kaebaja ei ole ümber lükanud

analüüside tulemusi, et igal juhul jääb alles tuuliku taha tekkiv varjuala ning meede vähendaks

radari maksimaalset tegevusraadiust. Nende mõjude kaotamise võimalikkust ei tõenda ka ükski

salastatud teabekandja.

QINETIQ-i, keda kaebaja on asjatundjana aktsepteerinud, 2012. a analüüs tõendab olemasoleva

tuulepargi olulist negatiivset mõju Ämari radarile. Samasugustele negatiivsetele mõjudele on

vastustaja viidanud ka kaebaja kavandatava kolme tuuliku osas. Õhuväe õhuseiredivisjon on

analüüsinud mh DP lahendust, kus tuulikud on joondatud ühele sirgele ja töötavad sünkroonis,

kuid jõudis järeldusele, et ainus reaalselt toimiv leevendusmeede on vähendada tuulikute

kõrgust allapoole radari nägemisala piiri. Seda ongi Kaitseministeerium käsitanud lubatavate

mõjude piirina, sest sellise kõrgusega tuulikud ei mõjutaks radari töövõimet. Seda on kaebajale

korduvalt selgitatud. Kohtumenetluse ajal koostatud õhuväe õhuseiredivisjoni 2021. a analüüs,

mis on tehtud reaalse testimise põhjal, kinnitab samuti, et varasemad järeldused on olnud

3-21-204

7(15)

korrektsed ning jätkuvalt on ilmne, et negatiivsed mõjud on sellised, mis ei võimalda tuulepargi

laiendamisega olukorda veelgi halvendada. Mõistlikku põhjust ei ole kahelda, et testimine

toimus ja õhuvägi on kompetentne hindama radari töövõimet. Tähtsust ei oma, kas tuulepargi

omanikuks on riigi äriühing või eraettevõtja. Tuulikute mõjusid tuleb hinnata kumulatiivselt.

Praegusel juhul on juba olemasoleva tuulepargi mõjud radari töövõimele sellised, mis ei

võimalda täiendavate tuulikute lisandumist. Väär on eeldada, et kui olemasolevaid tuulikuid

pole seisatud ega kästud lammutada, siis järelikult eksisteerivad tõhusad leevendusmeetmed ja

vastustaja ei soovi üksnes luua kooskõlastamisega pretsedenti teistele arendajatele, ning DP

kooskõlastamata jätmine on seega sisuliselt õigusvastane. Ainuüksi see, et vastustaja kavandab

radarite ümberpaigutamist (eeldatavalt 2025. a-l), näitab, et senised leevendusmeetmed ei ole

taganud soovitud tulemust. Vastustaja ei ole kunagi kinnitanud, et olemasoleva tuulepargi

mõjud radari töövõimele on tema jaoks aktsepteeritavad, vaid on selgitanud, et mõjudest ollakse

teadlik ja nendega arvestatakse. Asjaolu, et varem puudus kooskõlastamise kohustus või riik

oli tegevusetu, ei anna kaebajale ka võrdse kohtlemise argumendile tuginedes alust nõuda DP

kooskõlastamist.

Pole arusaadav, kuidas saaks uurimisprintsiibi täiendav rakendamine (QINETIQ-ilt ekspertiisi

tellimine vmt) olemasoleva radari puhul viia tulemuseni, et DP oleks võimalik kooskõlastada.

Haldusorgan ei pea asuma ise DP lahendust koostama ja ekspertiise tellima, kuigi arendajaga

koostöö tegemine on kahtlemata vajalik olukorras, kus planeeringulahenduse väljatöötamiseks

vajalik teave on salastatud. Praegusel juhul andis Kaitseministeerium lõpuks kaebajale siiski

DP lahenduse koostamiseks vajaliku teabe. Kaebaja käsitus tingimusliku kooskõlastamise

võimalikkusest ei ole eeltoodut arvestades asjakohane. Kui DP kooskõlastamisel tuleks lähtuda

eeldusest, et tehnoloogia võib hilisema ehitusprojekti koostamise ajaks areneda, muudaks see

kooskõlastusprotsessi sisutuks. Tehnoloogia arenedes saab taotleda uue DP algatamist. Isegi

kui tulevikus võib osutuda võimalikuks tuulikutest tingitud häiringud kõrvaldada nn riiklike

kompensatsioonimeetmetega (uus radar vms), ei saanud vastustaja seda kooskõlastuse andmise

otsustamisel hinnata ja see ei ole piisavalt ettenähtav veel praegugi. Kaitseministreerium sai

hinnata üksnes esitatud DP lahendust, kuid tal puudus võimalus ja kohustus hakata ise koostama

planeeringulahendust, võttes seejuures arvesse tulevikus võib-olla tekkivaid faktilisi asjaolusid.

Kaitseministeeriumi 28.12.2020 kirjas ja ka eelnenud kirjavahetuses on viidatud asjakohastele

õiguslikele alustele ning menetlustoimingut on põhjendanud ulatuses, mida avalikustamise

piirang võimaldas (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 29). Kohus on kogu esitatud

teavet kontrollinud ja Kaitseministeerium on kooskõlastuse andmisest õiguspäraselt keeldunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. Logman Invest AS palub 19.05.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada

ning uue otsusega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb

varem esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja on DP menetluses

rikkunud hea halduse põhimõtet ning esitanud eksitavaid ja põhjendamata seisukohti. Samas

on kohus teinud ebaõige lõppjärelduse, et DP kooskõlastamisest keeldumine oli õiguspärane.

Üllatav on halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei ole 04.03.2014 kirjaga DP-d kooskõlastanud,

sest sisulist vaidlust pole olnud selles, et vastustaja kooskõlastas 04.03.2014 DP tingimuslikult.

Seejuures on vastustaja 12.03.2013 kirjas ise viidanud, et võimalikuks leevendusmeetmeks saab

olla stealth tehnoloogia kasutamine, mitte ei piiranud tuulikute kõrgust vältimatult 20 meetriga

ega välistanud ka 23.04.2012 kirjas täielikult uute tuulikute lisandumist. Pärast radari tarkvara

uuendamist pidid negatiivsed mõjud vähenema, mitte suurenema. Seisukohale, et lubada saab

ainult 15–20 m kõrguseid tuulikuid, asus Kaitseministeerium alles 2019. a-l ning on ka hiljem

möönnud, et Selja kinnistule tuulikute püstitamine võiks olla lubatav, kuid riik ei soovi tekitada

pretsedenti. DP menetlus jätkus ja lõplikult keeldus vastustaja kooskõlastamisest 28.12.2020.

3-21-204

8(15)

Keeldumises on tuginetud EhS § 120 lg-le 1 ja määruse nr 16 § 4 lg-le 2. Need sätted ei kuulu

praegusel juhul kohaldamisele. Halduskohus leidis ekslikult, et kuna PlanS v.r § 17 lg 2 p 8 ja

LennS § 35 lg 61 ei reguleerinud miinimumnõudeid riigikaitselistele ehitistele, oli vastustajal

võimalik lähtuda 01.07.2015 jõustunud EhS § 120 lg 4 alusel kehtestatud määrusest nr 16 ning

see ei ole vastuolus EhSRS § 1 lg-ga 1. EhS ei reguleeri DP menetlust ega kooskõlastamist ning

laiendavaks tõlgendamiseks ei ole mingit alust. DP ei ole ehitustegevuse alus. Määrusest nr 16

tulenevat keeldu tuleb käsitada ehitisele esitatava nõudena, mis annab aluse keelduda ehitusloa

andmisest (vt EhS § 44 p 1) ning on esmajoones suunatud ehitusloa taotlejale ja väljastajale (vt

Riigikohtu 06.04.2021 otsus nr 5-20-12, p-d 47, 59, 65). Halduskohus on sisuliselt samastanud

DP ja ehitusloa menetlused ning seda olukorras, kus vastustaja keeldus DP kooskõlastamisest

ilma kaebaja välja pakutud leevendusmeetmeid sisuliselt analüüsimata, olles eelnevalt pidanud

tingimuslikku kooskõlastamist võimalikuks. Kuna DP-d ei ole kooskõlastatud, siis ei saa asuda

läbi viima projekteerimismenetlust, mis oleks oluliselt täpsem ja lähtuks konkreetsete tuulikute

tehnilistest näitajatest. DP menetluse pikaajalisust arvestades on ilmne, et tehnoloogia areneb

ning tingimuslik kooskõlastus oleks asjakohane. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(MKM) on kohalikele omavalitsustele saadetud infokirjas samuti rõhutanud, et eeltegevusi

tuuleparkide rajamiseks saab teha juba enne konkreetsete leevendusmeetmete rakendamist,

viidates sh tingimusliku kooskõlastamise ja DP kõrvaltingimustega kehtestamise võimalustele.

Seega on määruse nr 16 kohaldamine planeerimismenetluses põhjendamatu.

Halduskohus leidis, et isegi kui määrus nr 16 ei olnud kohaldatav, olnuks tulemus sama ka siis,

kui lähtuda radari töövõime hindamisel NATO standardist ja juhendist ning Kaitseväe juhataja

25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisast. Samas on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kõnealusest

salastatud välisteabest ei saanud tuleneda piirangut, et Selja kinnistule on võimalik püstitada

ainult kuni 20 m kõrguseid tuulikuid, sest vastasel korral polnuks 2012. a-l üldse asjakohane

asuda hindama kavandatava tuulepargi mõjusid. DP menetluses ei ole Kaitseministeerium neile

dokumentidele üldse tuginenud. Ka juhul, kui määrus nr 16 oleks kohaldatav, oli keeldumine

õigusvastane. Mis tahes mõju radari toimimisele ei välista automaatselt ehitusloa andmist (vt

Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p 27.3) ja järelikult ka mitte DP kooskõlastamist.

Vastustaja vastuväidetest tuleneb, et hinnatud ei ole asjaomasest üksikjuhtumist lähtuvat radari

töövõime kriteeriumi vähenemise mõjuala ulatust, mis muudab keeldumise kontrollimatuks.

Kohtu seisukoht, et kui kavandatav ehitis omab mõju radari töövõimele, tuleb kooskõlastuse

andmisest igal juhul keelduda, sõltumata mõju ulatusest, on vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Halduskohus on jätnud märkimata, et kavandatavad tuulikud asuksid radarist kaugemal kui

lähimad olemasolevad tuulikud. Eksitav on ka väide, et tuulikute labad ja tornid jäävad suures

osas radari kattealasse. DP-ga kavandatakse kolme tuulikut, mis on joondatud radari suhtes

täpselt üksteise taha ja töötavad sünkroonis ning radarile on seega nähtav üks tuulik, mitte kolm.

Kohtutoimikus olev joonis ei kajasta kavandatavate tuulikute asukohta õigesti, sest see koostati

enne vastustajalt täpsemate koordinaatide saamist. KSH aruande p-s 5.8.4 viidatud seisukohas

on Kaitseministeerium möönnud, et üksiku tuulegeneraatori mõju (tekkiv varjuala) ei ole suur.

Praegu ongi tegemist sellise olukorraga, sest tuulepargi mõju vastaks üksiku tuuliku mõjudele.

Üksik tuulik ei moodusta olemasoleva tuulepargiga ühtset sektorit ega laienda seda. Kohus on

jätnud tähelepanuta, et Paldiski tuulepark (18 tuulikut) püstitati 2012. a-l ehk ajal, mil NATO

nõuded olid juba kohaldatavad. Järelikult ei too mis tahes täiendav mõju kaasa miinimumnõuete

rikkumist. Kohus on vastuoluliselt leidnud, et olemasoleva 26 tuuliku puhul ei ole lubatud mõju

piiri ületatud ja mõjudega saab arvestada (täites sh NATO reegleid), kuid igasugune täiendav

mõju tuleb välistada, isegi kui see vastab ainult ühe tuuliku mõjudele. DP kooskõlastamisest

saaks keelduda vaid siis, kui mõjude piir oleks seniste tuuleparkidega maksimaalselt täidetud.

3-21-204

9(15)

Erinevalt halduskohtust ei ole vastustaja DP menetluses leidnud, et kuna ükski meede ei muuda

tuulikut nähtamatuks, siis on igasugune metsamassiivist kõrgem (st üle 20 m) tuulik lubamatu.

Samas ei ole vastustaja hinnanud tuulepargi mõju koos välja pakutud leevendusmeetmetega.

Lahendus, kus tuulikud paiknesid radari suhtes ühel joonel, esitati vastustajale 23.11.2020, kuid

kõik keeldumise aluseks olnud analüüsid on tehtud varem. Halduskohus ei ole seda arvestanud.

Kaebaja on tõendanud, et stealth tehnoloogia sobib muu hulgas õhuseireradarile, kuid põhjusel,

et vastustaja ei ole avaldanud mõjude lubatud määra, ei saanud QINETIQ hinnata, kas see on

mõjude leevendamiseks piisav või mitte. Vastustaja väide radari tarkvarauuenduse tulemuste

ebapiisavusest ei ole kontrollitav ning selles osas ei ole pöördutud ka radaritootja poole. Lisaks

ei ole vastustaja teabe salastatusele viidates avaldanud kaebajale Pakri ja Paldiski tuuleparkide

leevendusmeetmeid.

Asjas kogutud tõenditele ei tugine halduskohtu järeldus, et kaebajat on korduvalt teavitatud, et

õhuseiredivisjoni analüüsi tulemusel, mis arvestas kõiki kaebaja pakutud leevendusmeetmeid,

on ainus leevendusmeede tuulikute kõrguse vähendamine 20 meetrini. Viimane lahendus on

pakutud välja 23.11.2020 ja seda ei olnud kuidagi võimalik varem hinnata. Üheski analüüsis ei

ole lisaks selgitatud välja lubatud mõjude piiri. Vastustaja on ise väitnud, et puudub konkreetne

analüüs kaebaja taotletava tuulepargi lahenduse kohta koos kavandatud leevendusmeetmetega.

Õhuväe 15.04.2020 analüüs on allkirjastamata ja registreerimata töödokument, mis lähtus mh

radari olemasolevast tarkvarast, mitte võimalikust uuendusest. Õhuväe 16.03.2021 hinnang on

koostatud kohtumenetluse ajal ning ei saanud olla 28.12.2020 keeldumise aluseks. Puudub ka

teave, et selles hinnangus on arvestatud tuulikute muudetud asukohaga (joondatud radari sihile)

ja pakutud leevendusmeetmetega. Kaitseministeerium ei ole arvestanud tehnoloogia arenguga

ja uuendatud tarkvara võimalustega ega pöördunud selle selgitamiseks ka radaritootja poole.

Kaebaja ei saa ise astuda samme radari tarkvara uuendamiseks. Kohtu etteheited 25.08.2020

kohtumise memo kallutatusest ei ole põhjendatud. Ükski osaleja pole väitnud, et kokkuvõttes

on seisukohti kajastatud valesti. Vastustaja esindaja kinnitas selgelt, et DP-ga kavandatul ei ole

olulist negatiivset mõju, kuid riik ei taha luua pretsedenti, millele saaksid tugineda ka teised

arendajad. Puudub põhjendus, miks ei saa Selja tuulepargis kasutada samu leevendusmeetmeid

nagu Pakri ja Paldiski tuuleparkide puhul. Isegi kui mõjude piiriks oleks nähtamatu tuulik (mis

ilmselgelt nii ei ole, sest olemasolevad 26 tuulikut ei ole nähtamatud), saaks kooskõlastamisel

teoreetiliselt sellise tingimuse seada.

13. Kaitseministeerium palub 04.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata,

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

Vaidluse esemeks on vastustaja 28.12.2020 menetlustoiming. Varasemaid keeldumisi ei ole

kaebaja vaidlustanud ja ei saa seda enam teha. Seega on asjassepuutumatud kaebaja seisukohad,

mis seonduvad varasemate menetlustoimingutega. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, kas

Kaitseministeerium on 04.03.2014 kirjaga DP kooskõlastanud või mitte. Kui vastustaja oleks

DP kooskõlastanud, siis ei oleks tulnud DP-d muuta ja selle kooskõlastamise protsessi jätkata.

Kaitseministeerium selgitas 12.03.2013 ja 04.03.2014 kirjades, et vajalik on täiendav analüüs

ning soovitaval kujul ei saa tuuleparki rajada. Tingimuslik siduv kooskõlastus kujutab endast

sisuliselt kooskõlastuse andmisest keeldumist ja tingimustele vastavalt muudetud haldusakti

andmise kavatsus tuleks uuesti kooskõlastada (vt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421,

p 24; 24.04.2014 otsus nr 3-3-1-15-14, p 27). Seega ei mõjutaks kaebaja positsiooni see, kui

vastustaja annaks DP-le tingimusliku kooskõlastuse, sest tingimustele vastavalt muudetud DP

lahendus tuleks vastustajaga uuesti kooskõlastada. Vastustaja ei ole suhtluses kaebajaga kunagi

andnud lootust, et soovitud tuuleparki on võimalik rajada. Vastustaja on täitnud kohustuse teha

kaebajaga koostööd ja kaebaja korduvalt ära kuulanud, kuid kaebaja ei ole pakkunud lahendusi,

mis võimaldaksid tuulepargi rajamist.

3-21-204

10(15)

Halduskohus leidis põhjendatult, et sõltumata õigusaktide erinevate redaktsioonide viidetest, ei

saanud vastustaja DP-le kooskõlastust anda. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas oleks täiendavad

viited või nende puudumine muutnud menetluse lõpptulemust. Isegi kui määrus nr 16 lugeda

asjakohatuks, oleks vastustaja jõudnud määruse aluseks olnud aktide põhjal samale järeldusele.

Kaitseministeeriumi hinnangul oli määrusele nr 16 tuginemine õiguspärane. Halduskohus ei ole

samastanud DP ja ehitusloa menetlusi, vaid järeldas õigesti, et vastustaja ei saanud nõustuda

planeeringuga, mida ei ole võimalik realiseerida. Vastustaja selgitas, et kaebaja planeeritavad

tuulikud tekitaksid radarile täiendava takistuse, sest need asuvad väljaspool praegust tuuleparki.

Seega ei ole vastustaja nõustunud kavandatavate tuulikute asukohaga, mille valik ongi üks DP

ülesandeid. Riigikohtu 19.06.2020 otsusest nr 3-17-2766 ei tulene, et Kaitseministeerium peab

tuulepargi rajamise võimaluse hindamisel selgitama välja mõjude nn lubatud piiri numbrilised

väärtused või kindlad parameetrid. Vastustaja ei lähtu kindlatest numbrilistest väärtustest või

parameetritest, vaid mõjude piiri loovad kõik objektid ja takistused, mis eksisteerivad radari

vaateväljas. Need võivad olla looduslikud takistused või varasemad ehitised, mille olemasoluga

või mõjudega tuleb arvestada. Fakt on see, et kavandatavad tuulikud jäävad radari kattealasse.

Kolme tuuliku üksteise taha paigutamine ei tee kahte tuulikut olematuks. Halduskohus järeldas

õigesti, et kaebaja arenduse järgselt takistustega ala laieneks, sest planeeritavad tuulikud jäävad

olemasolevate tuulikute kõrvale.

Olemasolevad Pakri ja Paldiski tuulepargid ei loo kaebajale õigustatud ootust oma tuulepargi

arendamiseks ega kinnita arendajate ebavõrdset kohtlemist. Seniste tuuleparkide tõttu on radari

töövõime negatiivselt mõjutatud ja riik püüabki leida sellele lahendusi. Mõjusid tuleb hinnata

kumulatiivselt ja vastustaja ei saa lubada häiringute suurendamist. Pakri ja Paldiski tuulepargid

on püstitatud ajal, mil puudus kohustus nendega seotud dokumente vastustajaga kooskõlastada.

See ei tähenda, et vastustaja aktsepteeriks negatiivseid mõjusid omavaid tuuleparke. Eristada

tuleb olukorda, kus vastustaja on sunnitud arvestama mingite takistuste või piirangutega (nt

maapinna reljeef, õiguspäraselt püstitatud ehitised). DP-le kooskõlastuse andmist ei võimalda

mh kaebaja pakutud leevendusmeetmed. Vastustaja on neid kõiki hinnanud. Ebaõige on väide,

et vastustaja ei arvestanud, et kolm tuulikut oleks radarile väidetavalt nähtavad ühe tuulikuna.

Õhuväe hinnangul ei tagaks ükski kaebaja poolt 25.02.2020 pakutud meetmetest (st tuulikute

reastamine radari suhtes ühele sirgele ja sünkroonis töötamine, stealth tehnoloogia kasutamine,

tarkvaralahendused) Ämaris asuva militaarradari töövõime säilimist. Stealth tehnoloogia abil

võib olla võimalik mõjusid leevendada, kuid mitte kõrvaldada. Stealth tehnoloogiaga ei muutu

tuulikute labad läbipaistvateks ja tuulikud on radarile jätkuvalt füüsiliseks takistuseks. Sellega

kaotatakse saadetava ja vastu võetava signaali võimsustes, mistõttu tekib tuulikute taha

pimetsoon ning väheneb sihtmärgi avastamise kaugus ja tõenäosus. Kõike seda on kaebajale ka

haldusmenetluses selgitatud. Radarile on teiste tuuleparkidega seoses tehtud tarkvarauuendusi,

kuid need ei ole andnud soovitud tulemust (st radari töövõime on siiski vähenenud). Järeldust,

et senised leevendusmeetmed ei ole olnud piisavad, kinnitab seegi, et riik on sunnitud hakkama

radareid ümber paigutama. Kaitseministeerium ei pea arendaja eest tuuleparki ise planeerima

ja pakkuma välja leevendusmeetmeid.

14. Lääne-Harju vald ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Kaebaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seda ei ole alust tühistada. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ning järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki

halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

3-21-204

11(15)

16. Praeguses asjas on vaidlustatud Kaitseministeeriumi 28.12.2020 kirjas nr 12-1/20/729

(kaebuse lisa 24) väljendatud keeldumine kaebaja poolt 23.11.2020 esitatud Selja kinnistu DP

lahenduse (kaebuse lisa 23, kohtule esitatud ilma muudetud DP jooniseta) kooskõlastamisest.

Kuna vaidluse esemeks ei ole Kaitseministeeriumi 04.03.2014 kiri nr 12.1-1/14/610 (kaebuse

lisa 3), siis ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas selle tingimusliku kooskõlastuse alusel oleks

saanud DP kehtestada või mitte. Igal juhul tuleb arvestada, et kaebaja on DP lahendust hiljem

oluliselt muutnud (sh tuulikute paiknemise osas), mistõttu tulnuks Lääne-Harju Vallavalitsusel

esitada planeering vastustajale uuesti kooskõlastamiseks.

17. Halduskohus märkis õigesti, et kuna Selja kinnistu DP koostamine algatati 09.02.2012,

tuli EhSRS § 1 lg 1 kohaselt planeering lõpuni menetleda, lähtudes kuni 30.06.2015 kehtinud

PlanS v.r nõuetest. Eeltoodu ei mõjuta samas praeguse vaidluse lahendamist. Kuigi vastustaja

on 28.12.2020 keeldumises ekslikult viidanud PlanS § 127 lg-le 1 ja § 133 lg-le 1 ning Vabariigi

Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 § 3 p-le 1, mille kohaselt tuleb planeering kooskõlastada

Kaitseministeeriumiga mh juhul, kui kavandatakse tuuleparki või planeeringu elluviimine võib

tuua kaasa riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise, tulenesid DP koostamise korraldajale

samasisulised kohustused ka kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS v.r § 17 lg 2 p-dest 5 ja 8 (nõue

sätestati algselt 01.07.2009 jõustunud PlanS v.r § 17 lg 2 p-s 5 ning jagunes alates 01.03.2013

jõustunud muudatustest PlanS v.r § 17 lg 2 p-de 5 ja 8 vahel). Lisaks tulenes mh tuuleparkide

detailplaneeringute Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise kohustus 22.12.2008 jõustunud

LennS § 35 lg-st 61, millele on vaidlusaluse menetlustoimingu tegemisel samuti tuginetud.

18. Iseenesest on õige, et eeltoodud sätetest tuleneb üksnes kooskõlastamise kohustus, kuid

need ei näe ette selgeid kriteeriume, millal tuleks Kaitseministeeriumil kooskõlastuse andmisest

keelduda. PlanS v.r § 17 lg 2 p-dest 5 ja 8 järeldub samas, et planeeringu Kaitseministeeriumiga

kooskõlastamise kohustuse sätestamise eesmärgiks on olnud vältida olukorda, et planeeringuga

kavandatu ellu viimine võiks tingida riigikaitselise objekti planeeritud töövõime vähenemise.

Seega oli (ja on jätkuvalt) kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise kriteeriumiks see, kas

DP-ga kavandatu vähendab riigikaitselise objekti või ehitise (planeeritud) töövõimet või mitte.

Kaitseministeerium on materiaalõigusliku alusena asjakohaselt tuginenud EhS § 120 lg 4 alusel

kehtestatud määruse nr 16 §-le 4, mis sätestab radari töövõime kriteeriumid. Määravat tähtsust

ei ole sellel, et määruses nr 16 on mh riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid sätestatud

eeskätt EhS § 120 lg-s 1 loetletud ehitamisega seotud haldusmenetluste raames kooskõlastuste

andmiseks, sest tegemist on tehniliste kriteeriumitega, mis ei sõltu konkreetsest menetlusest.

EhSRS § 1 lg-st 1 ei ole õige teha järeldust, et kui planeering tuleb menetleda lõpuni, lähtudes

PlanS v.r-s sätestatud nõuetest, siis peaks ka planeeringut kooskõlastav haldusorgan lähtuma

kooskõlastuse andmise otsustamisel nendest materiaalõigusnormidest, mis kehtisid 30.06.2015.

Ka ei pidanud DP kooskõlastuse andmisest keeldumise alused tulenema PlanS v.r-st või selle

alusel kehtestatud õigusaktidest, vaid kooskõlastamisel tulebki lähtuda esmajoones konkreetse

valdkonna erisätetest. Asjaolu, et määruse nr 16 § 4 lg-st 2 tulenev keeld võib tingida ehitusloa

andmisest keeldumise EhS § 44 p 1 alusel (vrd Riigikohtu 06.04.2021 otsus nr 5-20-12, p-d 47,

59, 65), ei välista kuidagi seda, et samale keelule tuginetakse ka DP kooskõlastamata jätmisel.

19. Täiendavalt saanuks Kaitseministeerium kooskõlastuse andmisest keeldumisel tugineda

NATO standardile ja juhendile ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisale

„Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“ (salastatud välisteave),

nagu on leitud ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsuses nr 3-15-1914 (p-d 13 ja 16).

Kaebaja vastuväide, et kui kõnealused dokumendid oleksid kavandatud tuulikute püstitamise

välistanud, siis ei oleks olnud üldse asjakohane asuda hindama planeeritava tuulepargi mõjusid,

ei ole põhjendatud. Eeltoodud dokumendid ei esita nõudeid mitte kavandatavatele tegevustele

(nt ei välista üle 20 m kõrguste tuulikute rajamist), vaid näevad ette üldised miinimumnõuded

3-21-204

12(15)

õhuseire kvaliteedile (sh mitte üksikute radarite töövõimele, vaid radarkattele tervikuna). Seda,

kas ja millist negatiivset mõju omaks konkreetne arendus mõne radari toimimisele ning kuivõrd

see mõjutaks õhuseire kvaliteeti laiemalt, saab hinnata üksnes juhtumipõhiselt. Arvesse tuleb

võtta nii planeeritud tuulikute arvu, asukohta ja tehnilisi näitajaid kui ka radari võimekust ning

kompensatsioonimeetmete (nt täiendava radari) rakendamise võimalust või selle puudumist.

Vaidlust ei ole, et DP kooskõlastamisest keeldumiseks ei oleks piisanud pelgalt tuvastamisest,

et esineb mis tahes mõju radari toimimisele, vaid tegemist pidi olema mõjuga, mida ei ole

võimalik piisavalt leevendada, et see ei vähendaks radari töövõimet (vt Riigikohtu 19.06.2020

otsus nr 3-17-2766, p-d 27.2–27.3). Kaebaja seisukoht, et kuna NATO nõuded olid olemas juba

Paldiski tuulepargi püstitamise ajal, siis järelikult ei saa need tuulepargi rajamist keelata, ei ole

põhjendatud. Tuleb tähele panna, et kuigi NATO nõuded eksisteerisid tõepoolest juba varem,

ei olnud enne tuuleparkide planeeringute Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise kohustuse

kehtestamist tagatud, et õhuseire nõuetega DP menetluses ka tegelikult arvestatakse.

20. Kaebaja ei ole kohtule esitanud viimast DP lahendust kajastavaid dokumente ning need

ei ole kättesaadavad mh kaebaja 23.11.2020 kirjas sisalduvalt veebilingilt. Kohtutoimikus on

üksnes Lääne-Harju Vallavalitsuse 18.10.2019 kirjaga nr 6-1/51-1 (kaebuse lisa 9) vastustajale

kooskõlastamiseks saadetud planeeringulahendus. Selle kuupäeva seisuga DP põhijooniselt ja

seletuskirja p-st 4.2 nähtuvalt ei ole kavandatud tuulikute kõrgusi lõplikult kindlaks määratud,

vaid märgitud, et tuulegeneraatorite tipukõrgus ca 150 m maapinnast on maksimaalne võimalik

ja planeeritud tuulikute kõrgus täpsustatakse ehitusprojektis tulenevalt Kaitseministeeriumi

nõuetest nii, et tuulikute rajamine ei takistaks radarite tööd. Ühtlasi on märgitud, et kui soovitud

kõrgusega tuulegeneraatorite paigaldamiseks luba ei saada, siis rajatakse alale päikesepaneelide

park. Kaitseministeerium ei kooskõlastanud 05.11.2019 vastuses nr 12-1/19/34184 (kaebuse

lisa 10) kavandatud tuulepargi (kolm 150 m kõrgust tuulikut) rajamist ning seadis päikesepargi

rajamisel tingimuseks, et selle ükski osa ei ulatu maapinnast kõrgemale kui 15 m ja järgitakse

asjakohaseid standardeid. Arvestades, et kaebaja on DP kooskõlastamise teemal vastustajaga

25.02.2020–28.12.2020 aktiivselt suhelnud ja püüdnud siiski saavutada nõusolekut planeerida

Selja kinnistule kolm kuni 150 m tuulikut, lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel eeldusest,

et Kaitseministeeriumilt sooviti kooskõlastust just viidatud parameetritega tuulepargi rajamise

plaanile, mitte DP lahendusele, kus tuulikute võimalikku kõrgust üldse ei reguleerita. Iseenesest

olnuks see võimalik, sest PlanS v.r § 9 lg 2 p 2 ja lg 4 p 4 kohaselt tuleb krundi ehitusõiguse

raames DP-s määrata üksnes hoonete suurim lubatud kõrgus, kuid tuulegeneraator ei ole hoone,

vaid rajatis. Olukorras, kus tuulikute kõrgus on DP-s määratletud, moodustab see siiski samuti

osa planeeringu regulatsioonist ning kuigi DP elluviimine ei ole kohustuslik, siis juhul, kui seda

asutakse ellu viima, tuleb seejuures järgida DP-s ettenähtud nõudeid (nt Riigikohtu 05.03.2019

otsus nr 3-13-385, p 12).

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et Kaitseministeeriumil ei olnud

põhjust kooskõlastada DP lahendust, mis ei ole vastustaja hinnangul lähiaastatel realiseeritav,

sest kuigi DP alusel ei saa veel asuda ehitama, on DP sellele vaatamata ehitustegevuse alus

(PlanS v.r § 9 lg 1; PlanS § 124 lg 2; EhS § 42 lg 1, § 44 p 1, § 46 lg 2 p 2). Kaebaja väidetega

tingimuslikust kooskõlastamisest ja sellest tulenevalt DP kehtestamisest kõrvaltingimusega

võiks nõustuda juhul, kui tegemist oleks erimeelsusega mõnes tehnilist laadi küsimuses või kui

kaebaja poolt soovitud ja vastustaja poolt võimalikuks peetud lahendused ei lahkneks väga

suurel määral. Samuti võiks tingimuslik kooskõlastamine olla asjakohane siis, kui võib eeldada,

et nt juba töös oleva õhuseiresüsteemi uuendamise järel puuduks alus kooskõlastuse andmisest

keelduda. Seevastu olukorras, kus kaebaja soovis püstitada kuni 150 m kõrguseid tuulikuid ning

vastustaja hinnangul ei ole piisavalt tõhusate leevendusmeetmete puudumise tõttu ettenähtav,

et lähiaastatel saaks kavandatud asukohas aktsepteerida üle 20 m kõrguseid tuulikuid, ei oleks

põhjendatud ja eesmärgipärane DP-d kooskõlastada ega kehtestada ka tingimuslikult. Tehnika

3-21-204

13(15)

areneb mõistagi pidevalt, aga füüsikaseadused ei muutu, mistõttu oleks ilmselgelt ebamõistlik

nt kooskõlastada kavandatava tuulepargi DP tingimusega, et sinna püstitatavad tuulikud peavad

olema nähtamatud, sest tegemist oleks n-ö võimatu tingimusega.

22. Kuna vaidlusalune menetlustoiming tehti 28.12.2020, siis ei saanud seejuures arvestada

ka riigi hilisemate plaanidega. Kaebaja viidatud MKM-i 01.06.2021 kiri nr 17-7/2021/3487-1

„Tuuleenergeetika ja üldplaneeringud“ ei ole seetõttu asjakohane. Valitsuskabinet arutas küll

taastuvenergia arendamise piirangute leevendamise valikuid juba 07.11.2019 nõupidamisel,

kuid konkreetsed otsused teha investeeringud õhuseirevõimekuse parandamiseks, et leevendada

suurel osal Mandri-Eesti aladest riigikaitselisi kõrguspiiranguid tuuleparkide rajamiseks, on

tehtud alles valitsuskabineti 29.04.2021 nõupidamisel. Lisaks tuleb märkida, et kavandatud

õhuseiresüsteemi uuendused, mis peaksid rakenduma 2025. a-l, ei mõjutaks kaebaja olukorda,

sest kõrguspiirangud jääksid kehtima mh põhjaranniku poolsaartele (sh Pakri poolsaar) ja Selja

kinnistu paikneks ka õhuseireradarit ümbritsevas 15-kilomeetrises piiranguvööndis.

23. Vaidlust ei ole selles, et DP-ga kavandatavad kolm tuulikut jääksid Ämari õhuseireradari

kattealasse ning seda ka juhul, kui tuulikud on joondatud radari suhtes üksteise taha ja töötavad

sünkroonis. Samuti ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kuna Selja kinnistu tuulikud paikneksid

Pakri ja Paldiski tuuleparkide olemasolevast 26 tuulikust pisut ida pool, siis takistustega sektor

radari jaoks laieneb (vt kaebaja 03.02.2022 seisukoha lisa). Siinjuures ei ole laienemise all

peetud silmas mitte seda, et kavandatavad kolm tuulikut moodustaksid koos olemasolevate 26

tuulikuga mingi ühtse sektori, mis laieneks, vaid üksnes seda, et kavandatavate tuulikute taha

tekiks täiendav varjuala, mis lisanduks olemasolevate tuulikute poolt juba tekitatud varjualale.

Tuulikute joondamine radari suhtes ühele sirgele vähendaks küll tekkivat varjuala mõnevõrra,

kuid ei muudaks seda olematuks. Asjaolu, et kavandatavad tuulikud asuksid radarist kaugemal

kui lähimad olemasolevad tuulikud, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest oluline on üksnes,

et tuulikud asuksid radarile piisavalt lähedal, et mõjutada selle planeeritud töövõimet. Vaidluse

põhiküsimuseks ongi, kas kaebaja kavandatava tuulepargi mõju radarile oleks isegi võimalikke

leevendusmeetmeid arvestades sellise iseloomu või ulatusega, et see toob kaasa radari töövõime

vähenemise määruse nr 16 § 4 lg 2 tähenduses (vt Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766,

p-d 27.2–27.3).

24. Vastustaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et ükski kaebaja pakutud leevendusmeetmetest

ei saaks kõrvaldada mõju, et tuulikute taha tekib varjuala ja tuulikute suunal radari töökaugus

väheneb (nt Õhuväe õhuseiredivisjoni 15.04.2020 analüüs; Kaitseministeeriumi 19.05.2020,

24.07.2020 ja 28.12.2020 kirjad). KSH aruande (kaebuse lisa 4) p-s 5.8.4 on vastustaja toonud

välja samad probleemid, mööndes, et üksiku tuuliku või radarist kaugele jäävate tuulikute puhul

ei ole mõju väga suur. Kaebaja ongi püüdnud rõhutada, et kavandatava tuulepargi mõju vastaks

üksiku tuuliku mõjule, mistõttu ei saa arendus radari töövõimet kuigivõrd mõjutada. Samas on

oluline arvestada, et isegi kui võiks olla alust eeldada, et kavandatud kolme tuuliku negatiivne

mõju radarile on suhteliselt väike, ei järeldu sellest, et tuulikud ei vähendaks radari töövõimet.

Tegelikku mõju tuleb siiski eraldi hinnata, eriti olukorras, kus püstitatavad tuulikud paikneksid

radarile väga lähedal. Kuna kaebaja kavandab tuulikuid väljapoole olemasolevate tuuleparkide

varjuala, siis ei ole asjakohane arutlus, et täiendavate tuulikute lubamisest saaks keelduda ainult

juhul, kui olemasoleva 26 tuulikuga ongi radari mõjude piir maksimaalselt täidetud. Vastustaja

ei ole väitnud, et olemasolevad tuulepargid radari töövõimet ei mõjuta, vaid selgitanud, et kuna

need on õiguspäraselt varem rajatud, siis ei ole nende tegevust keelatud, vaid püütud probleemi

lahendada leevendusmeetmete rakendamisega. Kasutatavad leevendusmeetmed võivad olla nii

tehnilist kui ka talitluslikku laadi. Avalike andmete kohaselt valmis Pakri tuulepark (8 tuulikut)

2004. a-l ja Paldiski tuulepark (18 tuulikut) rajati 2012. a-l. Viimati nimetatu ehitamise aluseks

oli Paldiski Linnavalitsuse 12.08.2009 korraldusega nr 257 kehtestatud detailplaneering, mida

3-21-204

14(15)

vastustajaga ei kooskõlastatud. Sellest, et vastustaja talub olemasolevaid tuuleparke, ei tulene

kaebajale õigust ka võrdse kohtlemise argumendile tuginedes nõuda, et vastustaja aktsepteeriks

täiendavaid tuulikuid, mis vähendavad radari töövõimet. Radari tööd võivad takistada ka muud

ehitised (nt korstnad, mastid, kõrghooned), kuid see mõju ei pruugi olla piisavalt intensiivne, et

nõuda nende lammutamist, vaid riigil tuleb oma tegevust takistustega kohandada. See aga ei

tähenda, et riik peaks nõustuma takistuste juurde loomisega, vaid kooskõlastamise kohustus on

nähtud ette just eesmärgiga edaspidi sellist kohanemise vajadust vältida. Olenemata sellest, kas

vastustaja esindajad väljendasid 25.08.2020 kohtumisel (kaebuse lisa 21) seisukohta, et kolme

täiendavat tuulikut võiks kaaluda, kuid riik ei soovi luua pretsedenti, või kajastab memo seda

ekslikult, ei ole 28.12.2020 sellisele argumendile tuginetud, vaid lähtutud selgelt hinnangust, et

puuduvad tõhusad leevendusmeetmed, mis võimaldaksid täiendavaid tuulikuid lubada.

25. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole hinnanud tuulepargi mõju koos

kõigi välja pakutud leevendusmeetmetega. Olenemata sellest, et DP lahendus koos joonisega,

kus tuulikud olid radari suhtes joondatud, esitati alles 23.11.2020, ei takistanud see lahendusele

põhimõttelise hinnangu andmist juba varem (vt Õhuväe õhuseiredivisjoni 15.04.2020 analüüs).

Täiendavalt on Selja kinnistule kavandatavate tuulikute mõjusid analüüsitud kohtumenetluse

ajal ning jõutud samuti järeldusele, et neid ei ole võimalik piisavalt leevendada (vt Õhuväe

16.03.2021 dokument „Tuulikute mõju Ämaris asuvale primaarradarile“, mis on riigisaladus).

Ehkki 16.03.2021 analüüs ei saanud olla 28.12.2020 keeldumise aluseks, tuleb sellega esitatud

kohustamiskaebuse lahendamisel siiski arvestada, sest kohustamisnõude rahuldamise eeldused

peavad olema üldjuhul täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga

(nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18; 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42).

Vastustaja on Ämaris asuva radari ASR-8 tarkvara varasemalt uuendanud, kuid see pole andnud

loodetud tulemust (vt QINETIQ-i 28.11.2012 analüüs „Assessment of the Impact of the Pakri

Wind Farm on the Ämari Radar System“, mis on riigisaladus), mistõttu kavandatakse radarite

ümberpaigutamist. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud, et pelgalt tarkvara uuendamisega oleks

võimalik märkimisväärselt leevendada tema plaanitavate tuulikute negatiivset mõju praegusele

radarile. Puudub mõistlik põhjus arvata, et vastustaja oleks jätnud tarkvarauuenduse tegemata,

kui see tagaks tõhusalt radari töövõime. Tarkvarauuendustega ei saa muuta loodusseadusi ega

ületada radari (vananevast) tehnoloogiast tulenevaid piiranguid. Vastustaja on lisaks hinnanud

stealth tehnoloogia kasutamise võimalikkust, kuid leidnud, et ka see ei tagaks radari täielikku

töövõimet. Olenemata sellest, kas stealth tehnoloogia sobib pigem ilmaradarile (mille kohta on

olemas näited) või on kasutatav ka militaarradaril, on vastustaja rõhutanud, et see võimaldaks

leevendada ainult osa mõjutustest. Sama nähtub QINETIQ-i 19.06.2020 vastusest (kaebuse lisa

19.1), mille kohaselt stealth-tuulik vähendab küll radari segamist, kuid blokeerib radari signaale

sarnaselt tavalisele tuulikule (st tuuliku kui füüsilise objekti taha tekib ikkagi varjuala).

26. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et Kaitseministeerium ei pidanud

kooskõlastama täiendavate häiringute tekkimist radari kattealasse, mille tagajärjel ei pruugiks

radarikattepildi kvaliteet enam vastata NATO standardi ja juhendi ning Kaitseväe juhataja

25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisa nõuetele (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsus nr

3-15-1914, p 14). Tegemist on miinimumnõuetega, millest ei saa teha järeleandmisi. Vastustaja

peab lisaks hindama radari kattealasse jäävate objektide mõju kumulatiivselt ning praegusel

juhul on nähtud üksnes kahte võimalikku leevendusmeedet: tuulikute kogukõrgus ei ületaks

15‒20 m ja radarite ümberpaigutamine (või täiendava radari paigaldamine). Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust nõuda, et vastustaja (s.o riik) võtaks tarvitusele kõik meetmed (sh teeks

investeeringuid radari või selle tarkvara uuendamiseks või uue radari soetamiseks), et tagada

kaebajale võimalus püstitada oma kinnistule soovitud kõrgusega tuulikuid.

3-21-204

15(15)

27. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb AS Logman Invest apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.04.2022 otsus muutmata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

AS Logman Invest tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot ja on kandnud esindajakulu

1242,50 eurot (ilma käibemaksuta, vastab advokaadi 9,25 töötunnile hinnaga 130 või 170 eurot

+ käibemaks). Esindajakulude kandmise kohustus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109

lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Kaitseministeerium ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaasatud

haldusorgani Lääne-Harju valla võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 ja § 108

alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)