2-21-14275/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-14275

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 14. juuni 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

OÜ ÖKOPESA hagi OÜ VIRU RMT vastu

11 976 euro 43 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ ÖKOPESA apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

38 144 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

OÜ

ÖKOPESA

(registrikood

11375499), esindaja vandeadvokaadi abi Triin Väljaots

Vastustaja (kostja) OÜ VIRU RMT (registrikood

10773648), esindajad vandeadvokaat Veiko Viisileht,

vandeadvokaadi abi Iivi Otto

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 20. oktoobri 2022. a otsus osaliselt osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt

rahuldada ning muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude

jaotust.

2. Mõista OÜ-lt VIRU RMT OÜ ÖKOPESA kasuks välja põhivõlg 4512 eurot

14 senti, 14. juuni 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13 360 eurot

47 senti.

2(14)

3. Mõista OÜ-lt VIRU RMT OÜ ÖKOPESA kasuks välja alates 15. juunist 2023

sissenõutavaks muutuv viivis 3732 eurot 14 sendi suuruse põhinõude tasumata

osalt määras 0,5% päevas kuni kohustuste kohase täitmiseni.

4. Mõista OÜ-lt VIRU RMT OÜ ÖKOPESA kasuks välja alates 15. juunist 2023

sissenõutavaks muutuv viivis 780 euro suuruse põhinõude tasumata osalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

kohustuste kohase täitmiseni.

5. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsus põhjendusi.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes 80% ulatuses OÜ ÖKOPESA

kanda ning 20% ulatuses OÜ VIRU RMT kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ ÖKOPESA (hageja) esitas 10. septembril 2021 Viru Maakohtule OÜ VIRU

RMT (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 976 eurot

43 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 4311 eurot 51 senti ning

tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni määras 0,5% päevas ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 7. juunil 2019 töövõtulepingu nr 67-19

(leping) võsalõikamise tööde teostamiseks Osaühingu VKG ELEKTRIVÕRGUD (VKG)

õhuliini trassidel. Tööde maht oli 19,8 ha. Tasu pidi olema 9337 eurot 42 senti (lisandub

käibemaks). Tööde lõpptähtaeg oli 31. oktoober 2019.

Tööde käigus ilmnes lisatööde vajadus. Selle tingis asjaolu, et kostja ei olnud korrapäraselt

võsa hooldanud ning hindas lepingu sõlmimisel võsa mahtu valesti. Pooled leppisid kokku,

et lisaks kokku lepitud mahtudele teeb hageja lisatööd ja kostja tasub talle nende eest.

Tööde käigus suurenes tööde maht 36,64 hektarini. Tasu suurenes vastavalt 16 070 euro

39 sendini (lisandub käibemaks). Pooled ei sõlminud lisamahtude kohta eraldi lepingut,

kuid kostja aktsepteeris teostatud tööde eest sama tasu, mis pooled leppisid algselt lepingus

kokku. Pooled ei leppinud kokku lisatööde teostamise tähtajas. Lisatööd mahus 16,87 ha

3(14)

telliti pärast lepingus sätestatud tähtpäeva ja nende osas ei saanud täitmise tähtpäev olla

31. oktoober 2019.

Kui hageja sai algselt kokku lepitud tööd valmis, soovis ta need 4. detsembril 2019 kostjale

üle anda. Kostja ei võtnud töid vastu. Kostja võttis tööd vastu alles 20. oktoobril 2020 koos

lisatöödega.

Hageja esitas 31. mail 2021 kostjale tööde eest arve nr 202100434 (arve) 20 064 eurot

47 senti (sh käibemaks). Arve tuli tasuda 30 juuniks 2021. Kostja tasus 9. juulil 2021 arve

8088 euro 4 sendi ulatuses. Kostja jättis arvest 11 976 eurot 43 senti tasumata, põhjendades

seda leppetrahvi nõudmisega. Kostja tasaarvestas tasu nõude kostja leppetrahvi nõudega

hageja vastu.

Kostja nõudis leppetrahvi tööde teostamise väidetava tähtaja ületamise eest.

Leppetrahvinõue on alusetu. Lepingus kokku lepitud tööd olid tähtajaks valmis. Hageja ei

rikkunud lisatööde tegemise tähtaega. Kokkulepet, mis nägi ette, et lisatööd teostatakse

lepingus nimetatud tähtajaks, ei olnud. Lisatööde osas puudub ka leppetrahvikokkulepe.

Isegi kui kostjal oleks õigus leppetrahvi kohaldamiseks, on kostja arvutanud leppetrahvi

valesti, s.o mitte lepingu p-s 5.1 kokku lepitud lepingu hinnast, vaid teostatud tööde

hilisemalt kogumaksumuselt.

Leppetrahvi nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Tööde maht suurenes tööde

käigus ligikaudu kaks korda, mis tõi mõistlikult kaasa tööde teostamise tähtaja pikenemise.

Tööde kostja poolt vastuvõtmine venis, kuna kostja keeldus tööde osaliselt vastuvõtmisest,

kuigi enamus töödest teostati tähtaegselt. Leppetrahv ei ole proportsionaalne.

Lepingu

punktis

11.7

sätestatud

leppetrahvikokkulepe

on

võlaõigusseaduse

(VÕS) § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja ei saanud lepingu tingimusi

mõjutada. Leppetrahvi päevamäär 0,5% kogu lepingu hinnast on sama suur kui tasu, mida

hagejal oli õigus lepingu täitmise eest päevas saada. Leppetrahv, mis moodustab enam kui

50% tööde mahust, on ebaõiglane. Hagejal ei ole leppetrahvi kohaldamisel võimalik

lepingu täitmisest tulu saada. Kostja sai lisaks lepingus nimetatud töödele ka lisatööd.

Leppetrahvi kokkuleppe järgi kohaldatakse leppetrahvi protsendina kogu lepingu hinnast,

mitte viivituses olevalt mahult. See ei ole mõistlik.

Kui kohus ei pea leppetrahvikokkulepet tühiseks, tuleb leppetrahvi vähendada nullini.

Kohustus on täidetud. Kostja ei tõendanud kahju tekkimist. Kahju tekkis hagejal, kellel

tuleb tööde eest tasuda töötajatele, alltöövõtjatele ja koostööpartneritele. Olukorras, kus

kostja arvutas mahud valesti ning need suurenesid tööde teostamise käigus pea kaks korda,

ei ole kohane sanktsioneerida hagejat suurenenud mahtudest tingitud tööde viibimise eest.

Kostja tegi hagejale takistusi hageja kohustuste täitmisel ning keeldus kokkulepitud mahus

teostatud töid vastu võtmast. Leppetrahvi nõudmine paneb hageja raskesse majanduslikku

olukorda.

Lisaks on hageja teostanud võsa lõikamise töid Sillamäel asuva õhuliini ÕL 35 kV №20

trasside kaitsevööndis. Nende tööde teostamiseks oli pooltel eraldi kokkulepe. Tööd on

teostatud. Kostja jättis arvel märgitud Sillamäe tööde eest põhjendamatult tasumata.

Kostja on lepingu punkti 11.8 järgi kohustatud tasuma viivist 0,5% päevas. Kostja oli hagi

esitamise seisuga viivituses 36 päeva ja võlgneb viivisena 2155 eurot 76 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjal ei ole hageja ees sissenõutavaks muutunud täitmata nõuet. Hageja põhi- ja

viivisenõue ei ole seega põhjendatud.

Lepingu objektiks oli VKG õhuliini trassidel võsa lõikamine. Tööd hõlmasid kõiki VKG

õhuliini trassidel võsa lõikamiseks vajalikke töid, töövahendeid, tööde vastuvõtuks

4(14)

vajaliku dokumentatsiooni vormistamist ja tellijale üleandmisega seotud toiminguid.

Lepingu p-de 1.7, 2.1, 2.2, 2.4, 4.1 ja 6.1 koosmõjust tulenevalt olid hageja

"Hinnapakkumuses" märgitud mahtu ületava osa tööd samuti lepingu esemeks olevad

tööd, mille hageja oli kohustatud teostama lepingus fikseeritud tähtajaks, s.o hiljemalt

31. oktoobriks 2019. Tegemist ei olnud lepingujärgse mahu suurenemisega või

lisatöödega. Õhuliinide kaitsevööndis olevate puude langetamine kuulus lepingu esemeks

olevate tööde hulka. Hageja ei teostanud töid tähtaegselt ega andnud neid kostjale üle.

Hageja andis tööd, sh algses "Hinnapakkumuses" märgitud mahtu ületavad tööd üle 2020.

aasta oktoobris.

Hagejal oli tööde mahu hindamise risk. Hageja kontrollis enne tööde teostamist tööde

mahud ja piirid üle ning luges need õigeks. Hageja kinnitas seda lepingu allkirjastamisega.

Asjaolu, et hageja lõikas võsa lepingus kokkulepitust suuremas mahus, ei õigusta hageja

poolt lepingus kokkulepitud tööde tähtaegselt teostamata ja üle andmata jätmist.

Kostja saatis 6. oktoobril 2020 hagejale teate lepingu p 11.7 alusel leppetrahvi nõudmise

kohta 0,5 % lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest, s.o 46 eurot 69 senti päevas,

alates 1. novembrist 2019 kuni hageja poolt lepingu nõuetekohase täitmiseni.

Kostja allkirjastas 2. novembril 2020 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt

kuulub kostja poolt hagejale tasumisele 16 070 eurot 39 senti (käibemaksuta).

Hageja poolt Sillamäel tehtud tööd ei kajastu tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis, sest

need ei olnud lepingu objektiks. Sillamäel asuvate liinide trassidel võsa lõikamise tööde

tegemiseks sõlmisid hageja ja kostja e-kirjade teel 2020. a märtsikuus eraldi lepingu.

Poolte vahel puudub vaidlus, et Sillamäe tööde osas kostja ei kohaldanud leppetrahvi.

Kostja esitas 5. novembril 2020 hagejale teate, et nõuab lepingu p-le 11.7 tuginedes

hagejalt lepingu rikkumise eest leppetrahvi 9330 eurot 36 senti. Kostja esitas hagejale

9. novembril 2020 tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestas leppetrahvi 9330 eurot

36 senti lepingu ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt hagejale tasumisele

kuuluva 16 070 euro 39 sendiga (käibemaksuta).

Hageja esitas kostjale 2. juunil 2021 arve. Arve rida üks ehk lepingu alusel esitatud summa

16 070 eurot 39 senti, millele lisandub käibemaks, kuulub tasumisele osaliselt. Kostja oli

vastavalt leppetrahvi kohaldamise teatele ja tasaarvestusavaldusele nõus tasuma tööde eest

6740 eurot 3 senti, millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole arve punktis kaks nimetatud

Sillamäe töid vastu võtnud, kuna hageja ei esitanud maaomanike nõusolekut selle kohta,

et lõigatud võsa ei ole vaja välja vedada. Kuna Sillamäe töid ei ole vastu võetud, ei ole

hagejal õigust nõuda nende eest tasu.

Isegi, kui hagejal oleks õigus viivist nõuda, on viivisearvestus vale. Arve tasumise tähtaeg

oli 5. juuli 2021. Viivist saaks arvestada sellest kuupäevast.

Lepingu p-s 11.7 sätestatud leppetrahvikokkulepe ei ole tüüptingimus ning see ei oleks

isegi tüüptingimusena tühine. Lepingu p 11.7 puudutab lepingu põhilist eset, s.o tööde

lõpptähtajast kinnipidamist. See ei saa olla tühine tüüptingimus. Leppetrahvi

vähendamiseks puudub alus. Lepinguliste kohustuste rikkumise eest pooltele kohaldatavad

sanktsioonid on lepingus tasakaalustatud. Kostjale kohaldub tasumisega viivitamise korral

viivis määras 0,5% päevas. Leppetrahvi suurus on majandus- ja kutsetegevuses tavapärane.

Hageja rikkumine põhjustas kostjale kahju vähemalt 11 539 eurot 46 senti. Kostja

peatöövõtja nõudis kostjalt tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi. Samuti tuli

kostjal enda õiguste kaitseks kasutada õigusabi ja kanda sellega seoses kulusid.

Leppetrahvi nõudmine ei ole pahauskne.

5(14)

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 20. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 6084 eurot ja

viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid töövõtulepingu võsa lõikamiseks VKG õhuliini

trassidel. Tööde lõpptähtajaks oli 31. oktoober 2019. Töid teostati suuremas mahus kui

lepingus kokku lepitud. See tingis tasu suurenemise. Kostja võttis tööd vastu 2. novembril

2020. Asja materjalidest nähtub, et pooled aktsepteerisid lepingujärgse mahu ja tasu

suurenemise. Tegemist on poolte kokkuleppel lepingu muutmisega. Lisatööde osas saab

seega leppetrahvi kohaldada.

Hageja ei toonud välja, millal ta sai tööde mahu suurenemisest teada ja kas ta teatas sellest

kostjale. Kostja väitel hageja ei teavitanud kostjat enne lisatööde tegemist olukorrast, vaid

teatas sellest alles 4. detsembril 2019, st pärast tööde teostamise tähtaja möödumist. Hageja

esitatust ei nähtu, et hageja oleks taotlenud lisatööde teostamiseks tähtaja pikendamist või

teavitanud kostjat võimatusest töid tähtaegselt teostada (ja selle põhjustest). Olukorras, kus

töövõtja teatab tellijale tööde mahu suurenemisest pärast tööde teostamise tähtaja

möödumist ega teavita, et töid ei ole võimalik tähtaegselt teostada, ei saa lugeda hageja

käitumist lepingu p-dele 5.8 ja 6.11 vastavaks. Kuna tööd valmisid ja anti üle aasta hiljem,

on lepingut rikutud (VÕS § 100). Kohus leidis, et vaidlust ei ole selle üle, et kostja on

leppetrahvi nõudmisest hagejale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist

teatanud (VÕS § 159 lg 2).

Hageja väide, et lepingus kokkulepitud tööd olid tähtaegselt teostatud ja hilinemine oli

tingitud mahtude hilisemast suurenemisest ehk lisatöödest, on sisutu ja vastuoluline. Kui

hageja väidab, et ta hilines tööde teostamisega, ei saa ta samal ajal väita, et tööd olid

tähtaegselt teostatud. Lepingu punkt 11.7 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõstes, kuna

asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid lepingu selles osas enne sõlmimist läbi

rääkinud. Lepingu punktis 11.7 sisalduvat tööde valmimise lõpptähtaega ei saa pidada

VÕS § 42 lg 2 mõistes lepingu põhiliseks esemeks, mis välistaks sellise tingimuse

ebamõistlikkuse kontrolli, kuna see ei määra lepingu olemust.

Hageja rikkus lepingut oluliselt. Leppetrahvi kohaldamine on põhjendatud. Tööd valmisid

ja anti üle lepingus kokku lepitust aasta hiljem. See on lepingu oluline rikkumine. Tööde

alustamisega viivitamine ja tööde puudused nähtuvad poolte kirjavahetusest. Viivitus ei

olnud tingitud lisatöödest. VKG nõudis õhuliini trasside töödega hilinemise eest kostjalt

leppetrahvi. Hageja rikkumise tagajärjel tekkis kostjale seega kahju.

Leppetrahv 0,5% lepingu hinnast ei ole ülemäära suur. Sellises suuruses leppetrahvi

kokkulepe on majandus-ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul tavapärane. Kostjal

on kohustus tasuda viivist samas ulatuses iga viivitatud päeva eest. Poolte lepingulised

kohustused ei ole ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas.

Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Tööd võtsid lepingus kokku lepitud aasta asemel

aega rohkem kui kaks aastat. Arvestades hageja rikkumiste ulatust, on leppetrahv mõistlik.

Hageja viivitas tööde teostamise alustamisega, töödes esines puudusi ja kostjale on selle

tagajärjel tekkinud leppetrahviga samas suurusjärgus kahju. Hageja püüdis sisustada tööde

teostamisega viivitamist lisatöödega, kuid arvestades hageja rikkumisi lepingu täitmisel,

ei ole see põhjendatud. Puuduvad tõendid, et lisatööde teostamise tähtaeg oleks olnud

pikem kui algselt kokku lepitud tööde üle andmise tähtaeg.

Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda.

6(14)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha

uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Leppetrahvi kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus ei kontrollinud neid. See tõi

kaasa vale kohtulahendi. Pooled ei leppinud leppetrahvis ega lisatööde tegemise tähtajas

kokku. Pooled ei saanud kokku leppida, et lisatööde teostamise tähtaeg oli varasem kui

lisatööde kokkulepe. Olukorras, kus pooled ei leppinud lisatööde tegemise tähtaega kokku,

oleks kohus pidanud lugema selleks mõistliku aja, mis arvestades, et töömaht oli sama

suur, oleks pidanud olema vähemalt samaväärne algsete tööde teostamiseks ettenähtud

ajaga. Arvestada oleks tulnud võsatööde hooajalisusega ja sellega, et hageja ei olnud

lisatöödega arvestanud. Olukorras, kus pooled ei ole kokku leppinud lisatööde tähtajas, ei

saa jõuda järeldusele, et hageja on lepingut rikkunud ja seda ulatuses, mis õigustab maksta

talle vaid poole teostatud tööde eest, mis olid juba enne lisatööde tegemise alustamist

üleandmiseks valmis. Hageja ei vastuta rikkumise eest. Poolte vahel puudus leppetrahvi

suurenemise kokkulepe. Kuna tööd olid vastu võetud, ei saanud enam leppetrahvi nõuda.

Lisatööde tegemise vajadus tulenes kostjast, kes määras tööde mahu. Kostja on

professionaalne liinikoridoride hooldaja. Kostja oli tööde sisuga paremini kursis kui

hageja, kuna kostja ülesandeks oli liine korras hoida. Kostja tüüptingimuste vale

tõlgendamisega ei saa tööde mahtu ühepoolselt suurendada.

Maakohus järeldas valesti, et pooled ei vaidle, et leppetrahvinõue oli esitatud tähtaegselt.

See ei vasta tõele. Maakohus ei täitnud eelmenetluse ülesandeid ega selgitanud seda välja.

Kostja arvestas leppetrahvi valelt summalt. Maakohus ei käsitlenud hageja sellekohaseid

väiteid. Kostja arvutas leppetrahvi hiljem teostatud tööde aktist nähtuvalt summalt,

kahekordistades seeläbi ühepoolselt leppetrahvi suurust.

Maakohus ei hinnanud leppetrahvinõude kooskõla hea usu põhimõttega ja rikkus sellega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatut. Õigusi

võidakse kuritarvitada vastuolulise käitumisega. Kui tööde teostamisel selgus, et kostja oli

lepingus sätestatud mahte arvestades eksinud, keeldus kostja vastu võtmast lepingus

kokkulepitud töid. Kostja nõudis, et hageja teeks lisatöid sama suures mahus, kui pooled

olid lepingujärgselt kokku leppinud. Hageja teostaski need tööd, mis pooltevahelisest

lepingust ei tulenenud, kuid ei eeldanud, et ta ei saa nende eest tasu või peab lisatööd

valmis tegema lepingus kokkulepitud tähtajaks. Uute mahtude osas saavutati kokkulepe

alles siis, kui lepingus sätestatud tööde tähtaeg oli möödunud. Kostja lubas, et maksab

kõikide tööde eest. Hagejal ei tulnud arvestada, et kostja kavatseb enda valearvestusest

tingitud täiendavate tööde eest makstava tasu tasaarvestada argumendiga, et need tööd

tulnuks teha lepingus kokkulepitud tähtajaks. Kuna lisatööde tegelik maht ei olnud pooltele

teada, ei olnud tööde teostamise lõppkuupäeva kokkuleppimine võimalik. Kostja kohaldas

leppetrahvi pahatahtlikult alles pärast kõikide tööde vastuvõtmist. Kui hageja oleks

teadnud, et kostja tema suhtes lepptrahvi kohaldab, oleks hageja võinud piirduda

lepingujärgsete töödega. Hageja oleks sel juhul olnud viivituses mitte rohkem kui kaks

nädalat. Kuna tööde teostamise esialgne tähtaeg oli möödas ja kostja tema suhtes

leppetrahvi ei kohaldanud, vaid nõudis, et hageja teostaks veel samas mahus töid, oli

leppetrahvinõue hilinenud. Kuigi hageja tahtis nõuetekohaseid töid üle anda tähtaegselt,

keeldus kostja põhjendamatult kõiki töid vastu võtmast enne, kui hageja oli täitnud kostja

soovitud täiendavad mahud. Arusaam, et lõppakti saab vastu võtta üksnes siis, kui hageja

on täitnud kaks korda suurema mahu ning vaegtööd on teostatud, ei vasta VÕS §-le 638.

Hea usu põhimõttega on vastuolus töö ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu vastuvõtmisest

keeldumine.

7(14)

Maakohus leidis valedel kaalutlustel, et leppetrahvikokkulepe ei ole tühine tüüptingimus.

Leppetrahvikokkulepe on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine, kui kostja ei tõenda, et tegu ei

ole ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Kostja ei tõendanud seda. Lepingud, millega

pooltel ei ole puutumust, ei tõenda, et leppetrahvi kokkulepe ei ole hagejat ebamõistlikult

kahjustav. Leppetrahvi määr 0,5% ei ole majandus- ja kutsetegevusest tavapärane.

Lepingus sätestatud viivise määra suurus ei muuda lepingut tasakaalus olevaks.

Leppetrahv on ebamõistlikult suur. See võtab hagejalt võimaluse lepingust kasu saada.

Kohus jättis valedel kaalutlustel leppetrahvi vähendamata ja kohaldas seega VÕS § 162

lõiget 1 valesti. Maakohus leidis valesti, et leppetrahv 0,5% päevas ei ole ebamõistlikult

kahjustav, arvestamata, et leppetrahvi nõudmine võimaldas kostjal tasaarvestada kogu

lisatööde eest tasumisele kuuluva summa. Kostja poolt leppetrahvi kohaldamine tõi kaasa

olukorra, kus hageja pidi maksma lepingu täitmisele peale. Esialgsed tööd olid kostjal

lepingu täitmise tähtajaks suuresti teostatud. Võsatööd on sellised, et seal võib soovi korral

alati leida puudusi. Isegi kui tööl oli puudusi, ei olnud puudustega töö vastuvõtmisest

keeldumiseks õigustusi, sest puudused oleks saanud tööde vastuvõtmisel fikseerida.

Hageja ei pidanud töödega kohe alustama. Kostja peatas vahepeal tööd, väites ekslikult, et

hageja tekitas liinil rikke. Leppetrahvi nõudmine on lisaks vastuolule hea usu põhimõttega,

ebaõiglane ka arvestades väidetava rikkumise raskust ja sellega kaasnevaid asjaolusid, sh

arvestades kostja eksimust tööde mahtudes. Kuivõrd kostja rakendas leppetrahvi alles

tagantjärele, pärast seda, kui leping oli täidetud, ei täida leppetrahvi kohaldamine enda

funktsiooni. Hageja karistamine selle eest, et ta oli kostja eksimuse tagajärjel sunnitud

tegema kaks korda rohkem töid, kui ta oli arvestanud, ei ole põhjendatud. Leppetrahvi

nõudmine paneb hageja raskesse majanduslikku olukorda.

Kohus tuvastas valesti, et kostjale tekis kahju. Kostja esitatud arved ei tõenda kahju. Kostja

poolt esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Kostja tõendab kahju arvetega, mis esitati

tema enda kontserni äriühingu poolt seoses teiste asjaoludega. Kostja emaettevõtja

esindaja kiri ei ole piisav ega usaldusväärne tõend selle kohta, et kostjale tekkis hageja

tõttu kahju. Kostja ei esitanud lepingut, millest oleks nähtunud kostja emaettevõtja õigus

kostjalt leppetrahvi nõuda. Maakohus ei hinnanud kostja tõendeid. Maakohus rikkus TsMS

§ 232 lõiget 1. Kui kohus tuvastas, et hageja kohustuste rikkumisega tekkis kostjale kahju,

tulnuks kohtul tuvastada kahju suurus. Vastasel korral ei ole võimalik hinnata, kas

leppetrahv täidab kahju hüvitamise funktsiooni.

Maakohus ei käsitlenud hageja nõuet Sillamäe tööde kohta. Kohus rikkus sellega

TsMS § 442 lõiget 8. Kostja tellis Sillamäe tööd hagejalt lepingu väliselt e-kirja teel. Need

tööd on teostatud. Kostja keeldub neid põhjendamatult vastu võtmast ja nende eest

tasumast. Kostja ei arvestanud Sillamäe töödelt leppetrahvi. Hagejat ei ole õige jätta tasust

ilma olukorras, kus ta ei esita kolmandatest isikutest sõltuvaid nõusolekuid.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Lepingu esemeks olid ka lepingu lisas 3 "Müüja pakkumine" ("Hinnapakkumus") märgitud

mahtu ületavad tööd. Hageja oli kohustatud need lepingus fikseeritud tähtajaks, s.o

hiljemalt 31. oktoobriks 2019, teostama. Õhuliinide kaitsevööndis olevate puude

langetamine kuulus lepingu esemeks olevate tööde hulka, mille hageja töövõtjana oli

kohustatud teostama lepingus fikseeritud tähtajaks, s.o hiljemalt 31. oktoobriks 2019.

Tegemist ei olnud mahu suurenemise ega lisatöödega. Hageja pidi puude langetamise

vajadusega arvestama tööde graafiku planeerimisel. Lepingule allakirjutamisega hageja

kinnitas, et omab täielikku ja lepingu täitmiseks piisavat ülevaadet teostatava tööde

mahtudest, piiridest ja muudest töödega seotud asjaoludest ning on võimeline teostama

tööd vastavuses lepingu tingimustega. Kostja ei hinnanud tööde mahtu valesti. Tööde

8(14)

mahu hindamise riisiko lasus hagejal. Hageja on selles valdkonnas kogenud ettevõtja.

Hageja ei teatanud tööde mahtude suurenemisest ega taotlenud tähtaja pikendamist.

Hageja väitel kavandas ta tööd teostada lepingus kokkulepitud tähtaja rikkumisega, s.o

8. detsembril 2019. Hageja väitel soovis ta töid üle anda 4. detsembril 2019. Hageja saatis

kostjale e-kirja teostatud tööde kohta. Kontrollimisel selgus, et tööd ei olnud

nõuetekohased ja olid osaliselt tegemata. Hageja teostas ja andis tööd, sh

"Hinnapakkumuses" märgitud mahud kostjale üle kokkulepitud tähtajast rohkem kui aasta

hiljem.

Hageja ei tuginenud maakohtus sellele, et kostja oli VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õiguse

leppetrahvi nõuda. Maakohus tuvastas õigesti, et leppetrahvinõude tähtaegsuse üle puudub

vaidlus. Kostja teatas hagejale juba 8. oktoobri 2019. a kirjaga, et lepinguga määratud

tähtajaks tööde teostamata jätmise korral kohaldab kostja lepingu punkti 11.7 ja nõuab

hagejalt leppetrahvi 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal tekkis kahju. Kahju oli vähemalt 11 539 eurot

46 senti, sh VKG poolt kostjalt nõutud leppetrahvid 8169 eurot 86 senti ja kohtuvälised

õigusabikulud 3369 eurot 60 senti. Kahju on tõendatud.

Leppetrahvi nõudmine oli põhjendatud. Leppetrahvi eeldused on täidetud. Maakohus

arvutas leppetrahvi suuruse õigesti. Kostja ei arvestanud leppetrahvi 16 070 eurolt

39 sendilt. Leppetrahv lepingu p-s 5.1 kokkulepitud hinnast on 46 eurot 69 senti.

Leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine. Tegemist ei ole tüüptingimusega. Isegi kui tegemist

oleks tüüptingimusega, puuduvad tühisuse alused. Selline leppetrahv on majandus- ja

kutsetegevuses tavaline. Leppetrahvi suurus sõltus hageja tegevusest. Pooltele lepinguliste

kohustuste rikkumise eest kohaldatavad sanktsioonid on lepingus tasakaalustatud. Kostjal

on tasu maksmisega viivitamise korral kohustus maksta viivist 0,5% päevas.

Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Leppetrahvi nõudmine ei ole hea usu põhimõttega

vastuolus. Hageja rikkus lepingut oluliselt, vaatamata kostja korduvatele hoiatustele ja

täiendavatele tähtaegadele. Hageja väited, nagu oleks kostja tööd põhjendamatult

katkestanud, ei ole õige. Tööde katkestus oli tingitud hageja poolt ohutusnõuete eiramisest.

Hageja hilines tööde teostamisega 355 päeva. Kostja nõudis leppetrahvi väiksemas

summas, kui tal olnuks õigus. Hageja rikkumine põhjustas kostjale kahju.

Maakohus jättis Sillamäe tööde tasunõude õigesti rahuldamata. Hageja väited, nagu oleks

kostja põhjendamatult keeldunud Sillamäe töid vastu võtmast ja nende eest tasumast, ei

ole õiged. Hageja ei andnud kostjale Sillamäel asuva õhuliini trasside maaomaniku

kirjalikke nõusolekuid selle kohta, et võsa ei ole vaja välja vedada. Sillamäe tööd ei vasta

lepingutingimustele. Kostjal on õigus keelduda Sillamäe tööde vastuvõtmisest. Hageja

tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud.

Kostja jääb maakohtus esitatud väidete juurde ning palub ka nendega arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis

hageja nõuded täies ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja

põhinõue 4512 euro 14 sendi ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

4512 euro 14 sendi suuruselt põhinõudelt. Ringkonnakohus muudab eelmärgitu tõttu ka

maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta maakohtu

otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS

§ 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9(14)

7. Maakohus on pooltevahelise õigussuhte õigesti kvalifitseerinud, leides, et hageja ja

kostja vahel 7. juunil 2019 sõlmitud leping võsa lõikamiseks VKG õhuliini trassidel on

töövõtuleping VÕS § 635 tähenduses.

Maakohus tuvastas järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:

 hageja ja kostjad sõlmisid 7. juunil 2019 töövõtulepingu võsa lõikamise tööde

tegemiseks VKG õhuliini trassidel;

 töid teostati lepingus kokku lepitud mahust (19,8 ha) suuremas mahus, kokku

36,64 ha, ning sellest tingitult suurendasid pooled kokkuleppel tasu 16 070 euro

39 sendini (lisandub käiemaks) võrra;

 kostja (tellija) võttis tööd vastu 2. novembril 2020 (allkirjastati tööde üleandmise-

vastuvõtmise akt).

Loetletud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus

võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel

ning lahendamisel.

8. Pooled on menetluses vaielnud eelkõige selle üle, kas hageja lõpetas tööd

tähtaegselt ning kas ja millise ajavahemiku eest on kostja õigustatud nõudma hagejalt

leppetrahvi lepingu p 11.7 alusel (0,5% lepingu hinnast iga viivitatud päeva eest). Vastus

sellele sõltub omakorda sellest, kas hageja pidi tööd lõpetama 7. juunil 2019 sõlmitud

töövõtulepingu (I kd, tl-d 8–18) p-s 4.1 märgitud tähtpäevaks, s.o 31. oktoobriks 2019, või

on pooled seda tähtaega hiljem kokkuleppel pikendanud.

9. Hageja väidab ka apellatsioonkaebuses, et ta ei pidanud lõpetama töid

31. oktoobriks 2019, ning ei nõustu maakohtu teistsuguste järeldustega. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldustega, et hageja pidi lõpetama tööd lepingu p-s 4.1 sätestatud

tähtajal, s.o hiljemalt 31. oktoobril 2019, ning kuna tööd anti üle alles 2. novembril 2020,

on hageja lepingut rikkunud (VÕS § 100). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kostja väidete

kohasel hageja teda enne lisatööde tegemist olukorrast ei teavitanud ning teatas sellest alles

4. detsembril 2019, st pärast lepingus kokku lepitud tööde teostamise tähtpäeva

(31. oktoober 2019) möödumist. Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendanud

vastupidist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatust ei nähtu, et hageja

oleks taotlenud lisatööde teostamiseks tähtaja pikendamist või teavitanud kostjat

võimatusest töid tähtaegselt teostada ja selle põhjustest. Lepingu punkti 5.8 kohaselt oli

töövõtja kohustatud õigeaegselt teatama tellijale lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

vajalikest andmetest ja nende muudatustest. Lepingu punkti 6.11 järgi oli töövõtja

kohustatud teatama tellijale tööde tähtaegset valmimist ja kvaliteeti ohustavatest

asjaoludest kolme kalendripäeva jooksul arvestades päevast, mil ta sai või oleks pidanud

teada saama nimetatud asjaoludest. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et

olukorras, kus töövõtja teatab tellijale tööde mahu suurenemisest alles pärast tööde

teostamise tähtaja möödumist ja ei teavita tellijat sellest, et töid ei ole võimalik tähtaegselt

teostada, ei saa lugeda lepingu p-de 5.8 ja 6.11 kohaseks tegutsemiseks.

10. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Poolte vahel sõlmitud lepingu p 11.7 järgi on kostjal (tellijal) õigus nõuda hagejalt

(töövõtjalt) leppetrahvi 0,5% tööde valmimise lõpptähtaja ületamisel lepingu hinnast iga

viivitatud päeva eest. Maakohus on leidnud, et lepingu p 11.7 on (kostja) tüüptingimus

VÕS § 35 lg 1 mõttes, kuid see ei ole tüüptingimusena teist lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustav ega seetõttu tühine (VÕS §-d 42 ja 44). Sellises suuruses leppetrahvi kokkulepe

on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul maakohu hinnangul

10(14)

tavapärane. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda ka selles osas maakohtust

erinevale seisukohale.

11. Maakohtu järeldust, mille kohaselt on lepingu p 11.7 kostja tüüptingimus, ei ole

apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

mõlema lepingupoole majandustegevuses sõlmitud sarnaste lepingute puhul ei ole alust

pidada leppetrahvi määras 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud päeva eest töövõtjat

ebamõistlikult kahjustavaks. Sellised leppetrahvi määrad on majandus- ja kutsetegevuses

sõlmitavate lepingute puhul tavapärased. Kostja on esitanud ka väljavõtteid sarnastel

tingimustel sõlmitud lepingutest (I kd, tl-d 72–78, 79–86, 183–186 ja 187–194).

Leppetrahvi summa suurus on küll ajas kasvav, kuid sõltub samas hageja enda tegevusest

(tegevusetusest).

12. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata,

et ta leppetrahvi nõuab. Maakohtu otsuses esitatud järelduste kohaselt ei ole pooltel

vaidlust selle üle, et kostja on leppetrahvi nõudmisest hagejale mõistliku aja jooksul pärast

rikkumise avastamist teatanud. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega selles osas ei

nõustu. Hageja ei ole VÕS § 159 lg-le 2 tuginedes maakohtu menetluses küll väitnud, et

kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuid tegu on eelkõige kohtu antava õigusliku

hinnanguga poolte esitatud asjaolude kogumile (TsMS § 438 lg 1 esimene lause).

Õigusliku hinnangu andmisel ei ole kohus seotud poolte õigusliku hinnanguga

(TsMS § 436 lg 7). Igal juhul ei ole hageja menetluse jooksul avaldanud, et tema hinnangul

on kostja esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Maakohtu otsus ei ole seega

kõnealuses osas nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436, § 442 lg 8).

13. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja on esitanud leppetrahvinõude VÕS § 159

lg 2 tähenduses mõistliku aja jooksul.

13.1. Terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb

kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses

peab senist kohtupraktikat arvestades jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise

vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust. Arvestada

tuleb kõiki asjaolusid ja teha kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes

tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 9. mai 2018.a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005/54, p 13 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

13.2. Ringkonnakohus märgib, et leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et

võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab

leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei

eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv

on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel mõistlik

enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega

tegelevale isikule ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb

täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid.

Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib

kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab

leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine (vt ka

Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005/54, p 12 koos selles viidatud

kohtupraktikaga).

13.3. Asja materjalidest nähtuvalt teatas kostja hagejale juba 8. oktoobri 2019. a kirjaga,

et lepinguga määratud tähtpäevaks (31. oktoober 2019) tööde teostamata jätmisel nõuab

kostja lepingu p 11.7 alusel leppetrahvi 0,5% lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva

eest, s.o 46 eurot 69 senti päevas (I kd, tl 54). Leppetrahvinõuet on kostja hiljem ka mitmel

11(14)

korral korranud, mh tööde vastuvõtmise aktis (I kd, tl-d 19–20, 61). Kostja avaldustest ega

käitumisest ei saanud hageja mõistlikult järeldada, et kostja on leppetrahvinõudest

loobunud vms. Kostja kui võlausaldaja käitumine oli hageja jaoks piisavalt ettenähtav ning

hageja pidi kostja leppetrahvinõudega arvestama.

14. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu hageja rikkumise eest (s.o

tööde lõpetamisega viivitamise eest) ei vastutaks. VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab võlgnik

kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Sama sätte kohaselt

eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja poolt esile toodud asjaolud

ei välista hageja vastutust tööde tähtaegse lõpetamise eest.

15. Eelmärgitut arvestades on leppetrahvi kohaldamise eeldused ringkonnakohtu

hinnangul täidetud: poolte vahel on kehtiv leping; hageja on lepingulist kohustust rikkunud

(VÕS § 100); hageja vastutab rikkumise eest (st vastutust välistavaid asjaolusid ei esine)

ning kostja on leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatanud.

16. Hageja on palunud VÕS § 162 lg-le 1 tuginedes kostja nõutavat leppetrahvi

vähendada. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv

on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Leppetrahvi

vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte

huve kaaludes (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3965/103, p-d 30

ja 31).

Maakohtu järelduste kohaselt puudusid alused kostja nõutava leppetrahvi vähendamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selles osas eksinud seadusest tuleneva

kaalutlusõiguse teostamisel. Maakohus on ebapiisavalt arvestanud kohustuse täitmise

ulatusega ning ületähtsustanud kostjal tekkinud kahju põhjendamiseks esitatud asjaolusid.

16.1. Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt pidi hageja tööd lõpetama

31. oktoobriks 2019. Maakohtu tuvastatust ja asja materjalidest nähtuvalt võttis kostja

(tellija) tööd vastu 2. novembril 2020 allkirjastatud aktiga. Samuti nähtub kostja väidetest,

et hageja hilines tööde teostamisega vähemalt 355 päeva (1. novembrist 2019 –

20. oktoobrini 2020). Lähtudes lepingu p-s 11.7 kokku lepitud leppetrahvi määrast (0,5%

päevas) ja lepingu p-s 5.1 kokkulepitud lepingu hinnast (9337 eurot 42 senti), kujuneks

leppetrahvi suuruseks 355 päeva eest 16 573 eurot 92 senti (9337,42 × 0,5% × 355). Hageja

nõuab kostjalt leppetrahvi sellest väiksemas ulatuses, summas 9330 eurot 36 senti. Ühtlasi

on põhjendamatu hageja väide, nagu oleks kostja arvestanud leppetrahvi 16 070 euro

39 sendi suuruselt summalt.

16.2. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostja on nõutavat leppetrahvi ise vähendanud,

moodustab ka 9330 euro 36 sendi suurune leppetrahv siiski ligikaudu 58% poolte vahel

kokku lepitud suurendatud tasust (16 070 eurot 39 senti) ning oleks samas suurusjärgus

algselt kokku lepitud tasuga 9337 eurot 42 senti. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja

lepingujärgse töö teostanud. Seega on leping hageja poolt täidetud, kuigi olulise

viivitusega, ning lepingu eesmärk kostja jaoks saavutatud. Eelmärgitut arvestades on

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kostja nõutavat leppetrahvi 1/3 võrra (s.o 3110

euro 12 sendi ulatuses) vähendada, mis teeb leppetrahvi lõplikuks suuruseks 6220 eurot

24 senti. Kostjale on hageja lepingurikkumise (viivituse) tõttu tekkinud küll kahju, mis on

samas suurusjärgus hagejalt nõutava leppetrahviga, kuid selle kahju moodustavad

suuremas osas VKG poolt kostjale esitatud leppetrahvinõuded. Sellistele kostja

võimalikele kokkulepetele ja nendest tulenevatele kohustustele kolmandate isikute ees ei

saa ringkonnakohtu arvates omistada kostja soovitud ning maakohtu poolt põhjendatuks

peetud kaalu hageja ja kostja suhtest tulenevatele kohustustele.

12(14)

16.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda poolte esitatud väited ja tõendid vähendada

leppetrahvi suuremas ulatuses. Leppetrahv 6220 eurot 24 senti ei ole hageja majanduslikku

olukorda arvestades ebamõistlikult suur. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja

hästi kapitaliseeritud ja kasumit teeniv äriühing (II kd, tl-d 77–100, 101–124, 127–128).

Sellises suuruses leppetrahv ei ole ringkonnakohtu hinnangul hageja jaoks ebaõiglane.

Hageja on olnud nõus kostjaga lepingu selles märgitud tingimustel sõlmima. Lepingu

alusel teostatavate tööde mahud tuli hagejal kui töövõtjal ise kalkuleerida ning võimalikud

eksimused selles olid hageja enda riisiko. Lähtudes lepingu p-s 1.7 esitatud kinnitusest oli

hageja enne lepingu sõlmimist tööde mahud ja piirid üle kontrollinud ning leidnud need

õiged olevat. Taoline riskide jaotus on töövõtulepingute puhul tavapärane. Asjaolu, et

hagejal tuli kokkuvõttes lõigata võsa algselt kalkuleeritust suuremas mahus, ei õigusta

lepingus kokkulepitud tööde tähtaegselt teostamata ja üleandmata jätmist. Liiatigi ei nähtu

asja materjalidest, et hageja oleks väidetava tööde mahu suurenemise tõttu taotlenud

lepingu täitmise tähtaja pikendamist. Väär on ka hageja arusaam, nagu oleks kostja asunud

nõudma leppetrahvi tagantjärele.

16.4. Hageja soov kostjaga sõlmitud lepingult kasumit teenida ei ole nõutava leppetrahvi

vähendamise aluseks. Hageja ettevõtjana pidi kasumi teenimise võimalusi ja sellega

seonduvaid riske hindama lepingu sõlmimisel. Leppetrahvi summa suurus sõltus hageja

enda tegevusest ja tema vastutusalas olevate riskide realiseerumisest.

16.5. Hageja väidab, et VKG kuulub kostjaga samasse kontserni (äriseadustiku § 6 lg 3)

ning seetõttu ei ole kostjal seoses VKG võimalike nõuetega tema vastu kahju tekkinud.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja väited kostja kuulumisest VKG-ga samasse

kontserni ei ole asjas tõendatud ning kostja on selle hageja väitele vastu vaielnud. Samuti

nõustub ringkonnakohus kostjaga, et isegi kui VKG oleks kostja emaettevõtja (nagu väidab

hageja), ei välistaks see kostjal kahju tekkimist suhtes hagejaga. Kostja on iseseisev

õigusvõimeline eraõiguslik juriidiline isik, kes omab kõiki tsiviilõigusi- ja kohustusi

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 1 ja § 26 lg 1).

16.6. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja väidetega, nagu oleks kostja käitumine

leppetrahvi kohaldades vastuolus hea usu põhimõttega, sh vastuoluline. Maakohus on

hageja väiteid kostja käitumise pahausksusest otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud.

Lisaks on ringkonnakohus käsitlenud käesolevas otsuses küsimust, kas kostja võib olla

kaotanud VÕS § 159 lg-st 2 lähtudes õiguse leppetrahvi nõuda. VÕS § 159 lg-s 2 väljendub

kaudselt samuti üldine hea usu põhimõte.

17. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole

käsitlenud hageja nõuet nn Sillamäe tööde osas, mille kostja tellis hagejalt e-kirja teel ning

mis ei olnud 7. juunil 2019 sõlmitud lepingu esemeks. Selles osas ei vasta maakohtu otsus

TsMS §-s 436 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Kõnealune minetus on viinud maakohtu

ka osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni.

17.1. Pooled on märtsis 2020 toimunud e-kirjavahetuses (I kd, tl-d 64–64) kokku

leppinud võsa lõikamise töödes Sillamäel asuva õhuliini ÕL 35 kV №20 trasside

kaitsevööndis. Pooled on kokku leppinud tasus 650 eurot (tasu ei sisalda kokkuvedu).

17.2. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1

kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need

kohustused on omavahel vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes. Hageja tasunõude

rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, kas see nõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82

lg 7 mõttes) ja kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude

maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui

kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja

13(14)

tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või

loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö

vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt

tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija

alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

17.3. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja põhjendamatult keeldunud vaidlusaluste

tööde vastuvõtmisest. Kostja ei ole väitnud, et võsa lõikamise tööd Sillamäel asuva õhuliini

ÕL 35 kV №20 trasside kaitsevööndis oleksid valmis tegemata. Kostja on tasu maksmisest

keeldunud selle tõttu, et hageja ei ole esitanud kostjale kõnealuse õhuliini trasside

maaomanike kirjalikke nõusolekuid, selle kohta, et raiutud võsa ei ole vaja välja vedada.

Seda on kostja väljendanud nt 2. juuni 2021. a e-kirjas hagejale (I kd, tl 70). Kostja märgib,

et kinnisasja omaniku nõusoleku esitamise kohustus tuleneb mh ehitusseadustiku § 70 lg 8

alusel majandus ja -taristuministri 25. juuni 2015. a määrusega nr 73 kehtestatud korra

("Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele

esitatavad nõuded") § 9 lg-st 3. Poolte viidatud 19. märtsi 2020 e-kirjas on kostja esindaja

märkinud järgmist: "Võsa utiliseerimise kooskõlastamise maaomanikega me jätaks teie

teha. Oleme hinnapakkumisega nõus. Kui maaomanikud nõuavad ära vedu, eks siis

maksame selle summa teile lisaks." (I kd, tl 63). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest

järeldada, et hageja esitatud tasunõude (mis ei sisalda kokkuvedu) sissenõutavuse

eelduseks VÕS § 637 lg 4 tähenduses oleks kostja poolt soovitud maaomanike

kooskõlastuste esitamine.

Ringkonnakohus lisab, et maaomanike puuduvatele nõusolekutele või kooskõlastustele

tuginedes saaks kostja VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö

vastuvõtmisest, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6). Siiski

võib olla hea usu põhimõttega vastuolus see, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest

ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Tellija ei saa keelduda kogu kokkulepitud tasu

maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid need on kogu maksmisele

kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. Õigustatud oleks tasu maksmisest keeldumine

üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud

kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 34). Kostja ei ole välja toonud, millised on puuduvate

maaomanike kooskõlastuste hankimisega seonduvad võimalikud kulud.

Eelmärgitut arvestades saab hageja tasunõude n-ö Sillamäe tööde osas rahuldada.

18. Poolte väidetest nähtub, et vaidlusalusest arvest (I kd, tl 27) kogusummas 20 064

eurot 47 senti (sh käibemaks) on kostja tasunud 8088 eurot 4 senti (s.o 6740 eurot 3 senti

+ käibemaks 20%). Muus osas on kostja tasaarvestanud arvel kajastatud lepingust tuleneva

nõude 16 070 eurot 39 senti enda leppetrahvinõudega 9330 euro 36 sendi ulatuses

(käibemaksuta summad). Sillamäe tööde osas on kostja tuginenud ülalkäsitletud

vastuväitele, mille kohaselt ei ole tasunõue sissenõutavaks muutunud.

Kuna ringkonnakohus vähendab kostja lepingu p 11.7 alusel nõutavat leppetrahvi 6220

euro 24 sendini (mistõttu saab lepingust tuleneva tasunõude 16 070 eurot 39 senti

tasaarvestust leppetrahvinõudega pidada põhjendatuks 6220 euro 24 sendi ulatuses) ning

rahuldab hageja tasunõude Sillamäe tööde eest, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista

põhivõlg 4512 eurot 14 senti (3110,12 + 650 + käibemaks 20%).

19. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise lepingu p-s 11.8 sätestatud

määras 0,5% tasumisega viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1

esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja

viivisenõue põhjendatud osaliselt, kuna Sillamäe tööd ei olnud nii hageja kui ka kostja

14(14)

kinnituste kohaselt 7. juuni 2019. a lepingu esemeks. Seega lepingus sätestatud viivisemäär

nendele töödele ei laiene ning viivist saab nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Lisaks arvestab ringkonnakohus kostja vastuväitega, et ta sai arve, mille tasumise tähtaeg

oli 30 päeva, kätte 2. juunil 2021, mistõttu vastavalt lepingu p-le 5.4 hakkas 30-päevane

maksetähtaeg kulgema 3. juunil 2021 ja lõppes TsÜS § 136 lg 8 järgi 5. juulil 2021 (3. ja

4. juuli 2021 olid puhkepäevad).

Kostja vastu 7. juuni 2019. a lepingu alusel rahuldatud põhinõudelt 3732 eurot 14 senti

(3110,12 + käibemaks 20%) lepingu p-s 11.8 sätestatud määras arvestatud viivis alates 6.

juulist 2021 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (14. juuni 2023) on 13 230 eurot 44 senti

(3732,14 × 0,5% × 709). Sillamäe tööde rahuldatud tasunõudelt 780 eurot (650 +

käibemaks 20%) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 6.

juulist 2021 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (14. juuni 2023) on viivisekalkulaatori järgi

(kättesaadav: www.viivisekalkulaator.ee) 130 eurot 3 senti.

Kokku on käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega

13 360 eurot 47 senti. TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse

alates 15. juunist 2023 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks.

20. Seoses hagi osalise rahuldamisega peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada

mõlema kohtuastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hageja põhinõuded kokku summas 11 976 eurot 43 senti rahuldatakse

käesoleva otsusega 4512 euro 14 sendi ulatuses, s.o ligikaudu 38% ulatuses. Samas on

ringkonnakohus vähendanud kostja poolt nõutud leppetrahvi üksnes VÕS § 162 lg-st 1

tuleneva diskretsiooniõiguse alusel, mistõttu peab kohus õiglaseks jätta esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud 80% ulatuses hageja kanda ning 20% ulatuses kostja kanda.

21. Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust

menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hageja menetluskulude

rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Margit Vutt

Indrek Parrest