3-22-1499/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-1499

Haldusasi

Tiigikalda OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti (PRIA) 13. aprilli 2022. a otsuse nr

12-6/22/323 ning 13. juuni 2022. a vaideotsuse nr 12-

1/22/4677-1

osaliseks

tühistamiseks

ja

PRIA

kohustamiseks teha uus otsus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. novembri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tiigikalda OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Tiigikalda OÜ

esindaja v.adv Keidi Kõiv

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Ave Paavel

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. novembri 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalik

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. juuli 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles

tunnistada kehtetuks PRIA 13. aprilli 2022. a otsus nr 12-6/22/323 osas, millega PRIA jättis

rahuldamata kaebaja taotluse 2019. a eest mahepõllumajanduse toetuse määramiseks

põllumassiividele nr 43, 44, 86, 111, 114, 221, 222, 224, 226, 227, 229, 230, 250, 251, 252 ja 290

ning määras lisasanktsiooni, vähendades toetust toetusmääragrupis tuvastatud pindala erinevuse

kahekordses ulatuses; tühistada PRIA 13. juuni 2022. a vaideotsus nr 12- 1/22/4677-1 osas, millega

jäeti kaebaja vaie rahuldamata; kohustada PRIA-t asja tühistatud osas uuesti otsustama.

Kaebuse kohaselt taotles kaebaja 2019. aastal toetust mahepõllumajandusega jätkamiseks:

a) köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest kokku 13,64 ha-le;

b) teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud

heintaimede kasvatamise eest kokku 3123,54 ha-le; c) kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa

eest kokku 1007,66 ha-le; d) rohumaa eest kokku 94,46 ha-le.

PRIA lahendas kaebaja taotluse algselt 3. veebruari 2020. a otsusega nr 12-6/20/142 ning määras

toetuse osaliselt, nõudis tagasi 2017. ja 2018. a eest makstud toetuse tulenevalt kohustusealuse maa

pindala vähenemisest ning teostas tasaarvestuse. PRIA vähendas kaebaja taotlusalust pindala kokku

282,48 ha ulatuses ning kaebajale makstavat toetust koos lisasanktsioonidega 124 983,70 euro võrra.

PRIA 15. aprilli 2020. a vaideotsusega tühistas oma 3. veebruari 2020. a otsuse riigimaade

kasutusõiguse puudumisest tulenevalt toetuse tagasinõudmise osas.

PRIA muutis 20. aprilli 2020. a otsusega nr 12-6/20/307 veelkord oma 3. veebruari 2020. a otsust,

kuid tunnistas selle otsuse hiljem kehtetuks praeguses asjas vaidlustatud otsusega.

Kaebaja hinnangul on PRIA otsuste tegemisel olnud sõnamurdlik ja rikkunud kaebaja õigustatud

ootust. Maaeluministri nõuniku e-kirjas viidatud analüüsis nägi PRIA võimalust ja alust erandkorras

2019. a osas jätta kohustuste kehtivusaja eest vaidemenetluse käigus tagasimaksmise nõue

kohaldamata, sest taotlejal ei ole võimalik riigimaade osas võetud kohustuste täitmist jätkata. Seda

erandit aga kaebaja suhtes ei rakendatud.

Lisasanktsiooni määramisel rikkus PRIA põhjendamiskohustust. Kaebaja suhtes lisasanktsioonide

määramine on ebaproportsionaalne. Põhjendatud ei ole PRIA seisukoht sanktsioone välistavate

asjaolude puudumisest. Ilmse vea puudumist ei saa tuletada ainuüksi taotlejatele omistatavatest

kohustustest. Üksnes asjaolu, et taotleja saab või ei saa kontrollida maade kuuluvust

kinnistusraamatust või riigivararegistrist ei anna taotlejale mõistmist, et riigivara kasutamisega võib

kaasas käia eriregulatsioon, mida järgida. Ebaõige on PRIA väide, et süü puudumist peab tõendama

kaebaja.

PRIA poolt taotlejatele väljastatavad juhised on ekslikud, kuna ei sisalda hoiatusi ja võivad olla

mitmeti mõistetavad (nt märgitud on kehtiva rendilepingu vajalikkus). Kaebajal oli olemas kehtiv

rendileping, kuid ta ei mõistnud, et konkreetne vaidlusalune suhe võib osutuda lubamatuks.

Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsusega ei nõutud toetust tagasi riigimaade kasutusõiguse

puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemise tõttu. Tagasinõude aluseks on

pindalade väiksemaks mõõtmistest, kohustusealuse maa vähem deklareerimisest ja eraisikute

kasutuses olevate maade maakasutusõiguse puudumisest tulenev kohustusealuse pinna vähenemine.

Vaidlustatud otsusega ei määranud PRIA kaebajale toetust 2019. a taotlusel deklareeritud riigile

kuuluvate maade kasutamise eest, mille kasutusõigus kaebajal puudus, ning kohaldas lisakaristust,

kuid jättis riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse pinna vähenemise eest

toetuse tagasi nõudmata.

Õiguslik regulatsioon ei näe siinkohal PRIA-le ette kaalutlusõigust. Taotletud ja kindlaksmääratud

pindalade erinevuse korral toetuse vähendamise kord on kindlaks määratud imperatiivselt. Taotleja

peab üheaegselt omama nii maa kasutamiseks õiguslikku alust kui ka maad reaalselt kasutama.

Nimetatud tingimusele mittevastav maa ei kuulu kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt

kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse,

millega kaasnevad komisjoni määruse (EL) nr 640/2014 artiklis 19 sätestatud halduskaristused.

Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude

tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kultuurigrupis moodustab 71,43 ha (71,43 ha

x 125 = 8928,75 eurot). Selles kultuurigrupis deklareeritud pindala (3123,54 ha) ja kindlakstehtud

pindala erinevus (71,43 ha) moodustab enam kui 2 hektarit kindlaksmääratud pindalast ja toetus

kuulub täiendavalt vähendamisele määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 järgi, s.t tuvastatud pindala

kahekordses erinevuses, mis on kokku 142,86 ha ehk 17 857,50 eurot.

Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa

kultuurigrupis moodustab 122 ha (122 ha x 80 = 9760 eurot). Selles kultuurigrupis deklareeritud

pindala (1007,66 ha) ja kindlakstehtud pindala erinevus (122 ha) moodustab enam kui 2 hektarit

või 3% (13,78%) kindlaksmääratud pindalast ning toetus kuulub vähendamisele tuvastatud pindala

kahekordses erinevuses, kokku 244 ha ehk 19 520 eurot.

Taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus rohumaa kultuuri grupis moodustab 3,22 ha (3,22

ha x 25 = 80,50 eurot). Kuna selles kultuuri grupis deklareeritud pindala (94,46 ha) ja PRIA poolt

kindlakstehtud pindala erinevus (3,22 ha) moodustab enam kui 2 hektarit või 3% (3,64%)

kindlaksmääratud pindalast, kuulub toetus vähendamisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr

640/2014 art 19 lg 1 järgi, s.t tuvastatud pindala kahekordses erinevuses, kokku 6,44 ha ehk 161

eurot.

Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud varem kaebaja rikkumist, vaid kontrollis kaebajat kohapeal 2019. a,

ei muuda kõnealuse rikkumise asetleidmist. PRIA ei kontrolli igal aastal kohapeal kõiki taotlejaid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

2. 10. novembri 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

3. Halduskohus sedastas, et vaidlus puudutab riigi omandis olevate maade eest toetuse määramata

jätmist ja kasutusõiguse puudumisest tingitud pindalade erinevusest tekkinud kahekordses ulatuses

lisasanktsiooni kohaldamist 2019. a eest toetuse määramisel.

4. PRIA tuvastas 11. novembri 2019. a. kohapealse kontrolli aruande nr 190096-071 (tl 8-36)

kohaselt, et põldude nr 24, 25, 43, 44, 86, 189, 201, 202, 206, 221, 222, 223, 224, 226, 227, 229,

230, 242, 250, 251, 252, 286 ja 290 puhul on tegemist riigimaadega, mis pole taotleja kasutuses või

mille kasutamiseks puudub taotlejal õigus.

5. Vastustaja on otsust piisavalt põhjendanud nii sanktsiooni aluseks olevate asjaolude tuvastamise

kui ka õigusliku tagajärje kohaldamise osas. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei pea põhjendusi sisuliselt

õigeks ning piisavaks, ei muuda vaidlustatud haldusakte veel õigusvastaseks.

6. Vastustaja selgituste kohaselt on ta vaidlustatud otsusega loobunud täielikult toetuse

tagasinõudest 2017. ja 2018. a makstud toetuste riigi omandis olevate maade osas, mille

kasutusõigus kaebajal puudus. Kaebaja osutatud maaeluministri nõuniku e-kirjas (tl 89-89p)

viidatud analüüsist ei saa teha järeldust, nagu olnuks PRIA-l kohustus loobuda kõikidest

kindlakstehtud rikkumistest tulenevatest õiguspärastest sanktsioonidest.

7. Vaidlustatud otsusega enda varasemat otsust kehtetuks tunnistades ei ole vastustaja teinud seda

kaebaja kahjuks, vaid tegemist on kaebajale soodsa haldusaktiga. PRIA rahuldas osaliselt Tiigikalda

OÜ vaide, millest tulenevalt muutis otsust nr 12-6/20/142 ja määras otsusega nr 12-6/20/307

Tiigikalda OÜ-le toetust juurde (37 867,77 eurot) ning otsusega nr 12-6/22/323 määrati toetust

juurde 12 658,94 eurot. PRIA tühistas ka eelnevate aastate eest makstud toetuste tagasinõuded

riigimaade kasutusõiguse puudumisega seoses. Asjaolu, et kaebaja vaie rahuldati vaid osaliselt, ei

muuda seda järeldust.

8. Kaebaja väitel on tal kõigi eelnimetatud põldude osas kehtiv rendileping ning ta on arvamusel, et

kasutas neid maid õiguslikul alusel. Kohus on samade poolte vahel toimunud vaidluses haldusasjas

nr 3-20-755 (Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2021. a otsus) juba tuvastanud, et Tiigikalda

OÜ-l puudus maakasutusõigus 2019. a taotlusel deklareeritud riigi omandis olevate samade

põllumassiivide osas.

Riigivaraseaduse (RVS) § 15 lg 5 näeb ette, et kasutaja võib anda vara kolmanda isiku kasutusse

allkasutuslepingu alusel üksnes juhul, kui selleks on riigivara valitseja kirjalik nõusolek. MaaRS

§ 341 lg 31 ls 3 näeb ette, et kasutusvaldusesse antud maad ei või anda rendile ega teisele isikule

kasutamiseks. Praeguses vaidluses pole ilmnenud, et riigivara valitseja oleks andnud nõusoleku vara

allkasutusse andmiseks.

9. Määruse nr 53 § 24 kohaselt otsustab PRIA toetuse vähendamise lähtudes Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruses (EL) nr 1306/2013, komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 640/2014 ning

komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 809/2014 sätestatud alustest ja korrast.

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 1 esimene lõik sätestab, et kui

pindalatoetuskava või - meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17

lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala,

arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus,

kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud

pindalast. Sätte sõnastus ei näe ette kaalumisvõimalust.

Poolte vahel ei ole praeguses asjas vaidlust pindalade erinevuse kindlaksmääramisel aluseks võetud

faktiliste asjaolude (maade pindala) üle. Vastustaja on jõudnud järeldusele, et praegusel juhul ei

esinenud ühtegi erandlikku ega rikkumist välistavat asjaolu, mis annaks aluse lisakaristuse

kohaldamata jätmiseks. Halduskaristuse kohaldamata jätmist võimaldavad alused on sätestatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg 2 punktides a-f. Vastustaja

kinnitusel on ta nende aluste esinemist kontrollinud ning esitab kõigi aluste kohta järelduse

vaidlustatud otsuses ning põhjalikumalt vaideotsuses.

Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 77 lg 2 p-s a nimetatud vääramatu jõu ja erandlike asjaolude

olemasolu hinnates on vastustaja loetlenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 1306/2013 art 2 lg-s 2 nimetatud tunnused ning jõudnud järeldusele nende mitteesinemises.

Loetletud asjaolud on valdavalt oma olemuselt sellised, mille puudumist oleks keerukas pikemalt

selgitada.

Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 77 lg 2 p-s b sätestatud ilmsete vigade mitteesinemist väites on

vastustaja selgitanud, mida selliste ilmsete vigade all mõistetakse ning märkinud, et ilmne viga on

kergesti tuvastatav ega takista taotluse sisulist läbivaatamist, mitte aga tegelik mittevastavus toetuse

saamise tingimustele (nagu näiteks riigi omandis oleva maa kasutamiseks õigusliku aluse

puudumine), mida ei saa igal ajal pärast vea tuvastamist parandada.

10. Riik on alles 2019. a kontrolliperioodil täheldanud riigi omandis olevate maade kasutusõiguse

puudumist. Samas on toetuste määramise seisukohast oluline maa kasutusõiguse nõue ning riigivara

kasutamise õiguslikku režiimi sätestavad normid muutumatul kujul kehtinud. Kui ka riigimaa

kasutajalt ei saa alati eeldada vastavate õigusnormide põhjalikku tundmist, peaks äriühingust

maakasutajale olema äratuntav, et riigimaa kasutamisega võivad kaasneda spetsiifilised reeglid

võrreldes eraõigusliku isiku maa rentimisega ning vajadus regulatsioonis täpsemalt selgust saada.

Valdkonnas tegutseva juriidilise isiku poolt riigi omandis oleva maa kasutamine ilma õigusliku

aluseta ei saa olla ekslik tegevus, ning selliselt ettevõtjalt saab eeldada hoolsust maa kasutamise

õiguse ja riigivara kasutamise õigusliku võimaluse väljaselgitamisel. Seetõttu ei ole tegemist süüd

välistava asjaoluga art 77 lg 2 punkti d mõttes. Määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduspunkti 35

kohaselt võib karistusi kohaldada üksnes siis, kui põllumajandustootja on tegutsenud hoolimatult

või tahtlikult. Seega ei pea lisakaristuse kohaldamiseks taotleja tegevus olema kindlasti tahtlik, vaid

süü vormina piisab ka hooletusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud

lisasanktsiooni määramist nagu seda nõuab asjas nr 3-20-755 jõustunud kohtuotsus. PRIA otsus

nõutud asjaolude hindamist ja välistavate asjaolude sisulist analüüsi ei sisaldanud, vaid otsus

tervikuna oli täis otsitud ja paljasõnalisi argumente. Põhjendamiskohustuse eesmärk on anda

huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või

on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul

kontrollida selle akti õiguspärasust.

Kohtupraktikas on tunnustatud PRIA õigust vaideotsuses enda põhjendusi täiendada. Selline

vähendatud põhjendamiskohustus ei saa aga puudutada otsuseid, milliseid PRIA koostab ainult ühe

ning asjas, mille üle pooled vaidlevad alates 2020. aastast. Seega ei saa pidada põhjendatuks

halduskohtu seisukohta, et PRIA sai enda põhjendusi vaideotsuses täiendada.

Halduskohus möönis riigi poolset viga, milline sisuliselt kvalifitseerub määruse (EL) nr 1306/2013

art 77 lg 2 p c kohaselt välistavaks asjaoluks halduskaristuse määramisel, millest lähtuvalt tulnuks

halduskaristuse määramise otsus tühistada. Sellele vaatamata on halduskohus rikkumise jätnud

tuvastamata ning asunud seisukohale, et PRIA tegevus halduskaristuse määramisel on olnud

õiguspärane.

Ilmse vea puudumist ei saa tuletada ainuüksi taotlejatele omistatavatest kohustustest, vaid seisukoha

võtmiseks tuleb lisaks taotleja tegevusele analüüsida ka haldusorgani rolli tuvastatud asjaoludega

seoses. Olukorda ei muuda see, et kaebaja taotles toetust äriühinguna. PRIA taotluse vormil

puuduvad viited või hoiatused riigimaa kasutuse eripäradest, mida taotlejatel palutaks arvesse võtta.

Olukorras, kus haldusorgan ise alles 2019. aastal suudab probleemi tuvastada, siis on vajalik

haldusorganil ka mõista, et keskmine taotleja ei pruugi üldse mõista, et taotlusvormil märgitud

lubatud alustele nagu seda on kirjalik või suuline rendileping võib tuleneda ka täiendavaid

piiranguid. Ka kohtupraktikas on tunnustatud põhimõtet, et isikutelt ei saa eeldada õigusaktide

tundmist, mis isiku tegevust ei reguleeri. Kui riik on oma tegevuses ellu viinud minetusi, nagu

kinnitas ka halduskohus oma otsuses, siis on oluline tunnustada vastutuse jagunemist ning mistahes

kaebaja teistsugune kohtlemine on selgesti ebaproportsionaalne. Seejuures PRIA ise ei ole süü

asjaolusid üldse tõendanud vaid on süü olemasolu lihtsalt oletanud ja paljasõnaliselt jaatanud.

Kuigi PRIA otsustas tunnistada kehtetuks tagasinõude 2017. ja 2018. aastal riigimaade kasutamise

eest, siis on PRIA ikkagi jätnud kaebaja suhtes tegemata toiminguid, mis puudutavad 2019. a

taotletud toetuseid viidetega riigimaade kasutamisele, tegutsedes seega sõnamurdlikult.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja on otsuses nr 12-6/22/323 esitanud vajalikud põhjendused, lähtudes haldusasjas nr 3-20-

775 ringkonnakohtu antud juhistest.

Taotleja kohustus näidata ära maa kasutamise õiguslik alus tuleneb maaeluministri 30. aprilli

2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega

jätkamise toetus“ § 22 lg 2 p-st 1 koosmõjus maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 §-s

151, § 152 lõike 1 punktides 1–10, 12, 13 ja 15, § 152 lõigetes 2 ja 3 ning §-s 153 ja § 152 lg 1 p-s 4

sätestatuga.

Kuigi maakasutusõiguse õigusliku aluse olemasolu kontrollimisel koheldakse kõiki taotlejaid

võrdselt, sõltumata sellest, kas taotleja on füüsiline isik või ettevõtja, siis ettevõtjana tegutsevalt

taotlejalt saab siiski eeldada suuremat hoolsuskohustust kui füüsilisest isikust väikepõllumehelt.

Rikkumine ei ole vabandatav asjaoluga, et ka mõni teine taotleja eksis riigimaade kasutusõiguse

osas. Enamusel taotlejatest olid 2019. aastal sõlmitud nõuetekohased lepingud riigimaa

kasutamiseks.

Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud varem kaebaja rikkumist, vaid alles kohapealses kontrollis 2019. a,

ei muuda asjaolu, et maa kasutamine õigusliku aluseta aset leidis.

Tõele vastab, et alates 2020. aastast täiendati „Abiks taotlejale“ infot PRIA võrguleheküljel

põllumajandusmaa kasutusõiguse selgituste osas, kuid PRIA kodulehel oli ka 2019. a

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemise osa all märgitud: „Taotleja peab taotlusele

märkima kogu põllumajandusmaa, mida tal on õigus kasutada“.

Lisakaristust on kohaldatud õigesti, sest õiguslik regulatsioon ei näe ette vastustajale

kaalutlusõigust. Vastustaja selgitas ja põhjendas nii seda, miks ei esine halduskaristust välistavaid

asjaolusid kui ka halduskaristuse ulatust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on

kontrollinud kaebajale halduskaristuse kohaldamise aluse olemasolu, samuti halduskaristust

välistavate asjaolude puudumist ning vastanud kaebaja väidetele kaevatavate otsuste vormiliste ja

sisuliste puuduste kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS

§ 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul esinevad vaidlusaluses olukorras halduskaristust

välistavad asjaolud. Täpsemalt tugineb kaebaja sellele, et toetusetaotluses on ilmselge viga; viga on

põhjustatud riigi tegevusest, omistatav vastustajale ja kaebaja ei saanud seda avastada; ning kaebaja

ei ole olnud hooletu vea tekkimise osas. Täiendavalt peab kaebaja põhjendatuks, et kohus tühistaks

vaidlustatud otsuse põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Haldusasjas nr 3-20-755 jõustunud kohtuotsuses, hinnates sama rikkumisega seoses kaebaja

taotletud ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse

kohta antud vastustaja 6. detsembri 2019. a otsuse nr 12-6/19/929 ja 9. detsembri 2019. a otsuse

nr 12-6/19/947 õiguspärasust, leidis ringkonnakohus, et kaebajal tõepoolest puudus õiguslik alus

vaidlusaluse põllumaa kasutamiseks. Seega on vastustaja õigesti kindlaks teinud kaebaja poolt

2019. a toetuse taotlemisel deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuse. Seejuures selgitas ja

põhjendas ringkonnakohus, et taotlemise õigusliku alusena saab kõne alla tulla vaid maa

õiguspärane kasutus. Toetuse saamise nõuetele vastavuse tagamiseks oli taotlejal kohustus

veenduda, et maa kasutamine toimub õiguslikul alusel ning arvestades selleks õigusnormidest

tulenevaid nõudeid. Kaebaja on põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja. Ettevõtjalt oodatava

hoolsuse tõttu ei saa kaebaja tugineda maakasutust ja toetuse taotlemist puudutava õigusliku

regulatsiooni mittetundmisele. Regulatsiooni mittetundmist ei saa õigustada PRIA poolt toetuse

taotlemiseks koostatud vormil märgitud valikutega. Vormikohasel taotlusel märgitud valikud

eeldavad seaduses ettenähtud nõuete järgimist. Asjaolu, et kaebaja ei sattunud varasematel aastatel

kontrollivalimisse ja tema riigimaade kasutusõigust ei kontrollitud, ei tähenda, et vastustaja oleks

aktsepteerinud kaebaja poolt kehtivast õigusest tulenevate nõuetega vastuolus olevat maakasutust.

16. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-20-755 21. oktoobri 2021. a otsuses väljendatud

seisukohtadel. Tegemist on samade poolte vahel samadel asjaoludel toimunud vaidlusega. Vaidlus

toimus samuti üledeklareerimise korral kaebaja suhtes sanktsioonide kohaldamise üle, kuid seoses

teist liiki toetustega. Kaebaja poolt kasutatud ja toetuse taotlemisel õiguslikul alusel kasutuses olnud

maana deklareeritud riigimaa kasutuse õiguslik regulatsioon on mõlema vaidluse puhul sama.

Seetõttu on asjas nr 3-20-755 selles küsimuses tehtud järeldused ja põhjendused asjakohased ka

praeguses asjas. Olukorras, kus mõlemad menetlusosalised on ringkonnakohtu seisukohtade ja

põhjendustega tuttavad teises haldusasjas jõustunud otsusest, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks

põhjendusi siinkohal korrata. Ringkonnakohus järgib praeguse vaidluse lahendamisel haldusasjas

nr 3-20-755 21. oktoobri 2021. a otsuse punktides 25 kuni 36 esitatud põhjendusi. Seega leiab

ringkonnakohus, et 2019. aastal mahepõllumajandustoetuse taotlemisel sai kaebaja kasutuses oleva

maana deklareerida üksnes kaebajale vormikohaste kehtivate lepingutega kasutada antud maa.

Ettevõtjana pidi kaebaja veenduma, et tema tegevus maa kasutamisel on õiguspärane ja sarnane

hoolsuskohustus oli kaebajal ka toetuse taotlemisel nõutavate andmete esitamisel.

Vaidlustatavas otsuses on vastustaja eraldi välja toonud taotletud ja kindlakstehtud pindala

erinevuse igas põllumajanduskultuuri grupis eraldi. Kaebaja ei ole neid andmeid kahtluse alla

seadnud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus sellest, et pindalaerinevuse tuvastamine oli kaebajale

arusaadav ning neis andmetes ei ole vaidlust.

17. Ringkonnakohus mõistab kaebaja apellatsioonkaebuse väidetest, et vaidlust ei ole enam ka

selles, et halduskaristuse määramise õiguslikuks aluseks olev määruse (EL) 640/2014 art 19 lg 1 ei

näinud vastustajale ette kaalutlusõigust sanktsiooni kohaldamise osas, kui on tuvastatud sanktsiooni

kohaldamise eelduseks olev rikkumine.

18. ELÜPS § 78 lg 1 ja määruse nr 53 § 24 kohaselt otsustab vastustaja toetuse vähendamise

määruses (EL) nr 1306/2013, määruses (EL) nr 640/2014, ning rakendusmääruses (EL) nr 809/2014

sätestatud alustel ja korras. Vastustaja on käeolevas asjas halduskaristuse määramisel tuginenud

otsekohalduva määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-le 1, mis sätestab, et kui pindalatoetuskava või -

meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud

põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus

kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus

on suurem kui 3 % või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20 % kindlaksmääratud pindalast.

Ringkonnakohus nõustub, et üledeklareerimise tuvastamisel ei anna toodud säte vastustajale

võimalust jätta sanktsioon kohaldamata või leevendada sanktsiooni määra.

19. Kuna sanktsiooni kohaldamine on asjakohase Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega

sätestatud, siis on asjakohatu kaebaja etteheide vastustajale, nagu oleks viimane käitunud

sõnamurdlikult halduskaristuse määramisel. Olukorras, kus PRIA otsus on determineeritud õiguse

üldnormiga, puudus vastustajal võimalus teha teistsuguse sisuga otsus. Erandina oleks saanud jätta

halduskaristuse kohaldamata halduskaristust välistavate asjaolude ilmnemisel. Kuid ka selliseid

asjaolusid vastustaja ei tuvastanud.

Teiseks, nagu vastustaja põhjendatult selgitas, ei kohaldatud kaebaja suhtes toetuse tagasinõudmist

riigimaade kasutusõiguse puudumisest tuleneva kohustusealuse maa pindala vähenemise tõttu

(määruse nr 53 § 20). Kohustuse õigustamatu vähendamine toonuks kaebajale sanktsioonina kaasa

ka varasemate perioodide eest makstud toetuse tagasinõudmise. Kaebaja osutatud maaeluministri

nõuniku e-kirjas (tl 89-89p) viidatud analüüs puudutab ringkonnakohtu arusaama järgi just

mahepõllumajandusliku

tootmise

kohustuse

vähenemisest

tingitud

sanktsiooni,

mitte

üledeklareerimise puhuks ette nähtud halduskaristust. Viimase kohta ei saanud vastustaja anda

kaebajale lootust, et halduskaristus jäetakse kohaldamata ega olegi seda teinud. Samas kui

mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise kohustuse vähenemisest tingitud varasemate perioodide

eest makstud toetuse tagastamist vastustaja kaebajalt ei nõua.

20. Praeguses asjas vaidluse all oleva halduskaristuse erandina kohaldamata jätmise alused on

sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 77 lg 2 punktides a-f.

Kaebaja leiab seoses üledeklareerimisega, et toetusetaotluses oli ilmselge viga, mida võinuks

parandada; viga on põhjustatud riigi tegevusest, omistatav vastustajale ja kaebaja ei saanud seda

avastada; ning kaebaja ei ole olnud hooletu vea tekkimise osas. Seega väidab kaebaja määruse (EL)

1306/2013 art 77 lg 2 punktides b, c ja d nimetatud aluse esinemist halduskaristuse kohaldamata

jätmiseks.

21. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 6 ja delegeeritud määruse (EL) 809/2014 art 4 järgi võib

toetuse taotluses esineva vea parandada, kui pädev asutus on avastanud konkreetse juhtumi üldisel

hindamisel ilmse vea ja tingimusel, et toetusesaaja on tegutsenud heas usus. Pädev asutus võib ilmse

vea avastada üksnes juhul, kui see on sama sätte esimeses lõigus osutatud teabe üldise kontrolli

käigus kergesti tuvastatav.

Kaebaja poolt riigimaa kasutamiseks õigusliku aluse puudumine ilmselt ei olnud tuvastatav kaebaja

taotluse üldisel hindamisel. Maakasutuseks õigusliku alusel puudumine oli jäänud avastamata

kaebajale varasematel aastatel toetuse määramisel. Kaebaja enda kinnitusel tema maa kasutajana ei

saanud aru selleks õigusliku aluse puudumisest ega pidanudki sellest aru saama. Vastustaja tuvastas

selles osas vea kaebaja esitatud andmetes alles kaebaja suhtes kohapealse kontrolli läbiviimisel, s.o

taotluse ning selles esitatud andmete ja neid tõendavate dokumentide põhjalikul kontrollimisel.

Seetõttu ei ole tegemist ilmse veaga, mis määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punkti b järgi lubaks

jätta halduskaristuse kohaldamata.

22. Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitega otsusele asjas nr 3-20-755 selgitas, oli kaebajal kohustus

toetuse taotlemisel esitada andmed üksnes tema õiguspärases kasutuses olnud maa kohta. Kaebaja

ja kolmanda isiku vahel riigivara valitseja nõusolekuta maa kasutusõiguse andmine kaebajale, jättes

selle ka nõutavas vormis dokumenteerimata on viga, mis ei ole omistatav riigile ega konkreetselt

vastustajale. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustajal olnuks mingigi roll kaebaja maakasutuse

korraldamisel. Ka ringkonnakohus ei tea, et kehtiva õigusega oleks vastustajale pandud selline

ülesanne. Seega ei esine ka määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punktis c nimetatud alust

halduskaristuse kohaldamata jätmiseks.

23. Määruse (EL) 1306/2013 art 77 lg 2 punkti d kohaselt võib jätta halduskaristuse kohaldamata,

kui asjaomane isik suudab pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendada, et ta ei ole süüdi lõikes 1

osutatud kohustustega seotud mittevastavuses või kui pädev asutus on jõudnud muul viisil

veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi.

Esmalt osutab ringkonnakohus, et kaebaja eksib, leides, et rikkumise tuvastamisel ei võinud PRIA

eeldada kaebaja süüd. Kuna normid ei sea süülisuse osas kõrgemat standardit, siis piisab sanktsiooni

kohaldamiseks sellest, et kaebajale on rikkumisega seoses omistatav süü hooletuse vormis. Viidatud

normist tuleneb otsesõnu, et rikkumise tuvastamise järel pidi kaebaja ise vastustajale tõendama süü

puudumise selleks, et vältida halduskaristuse kohaldamist. Vastustajal aga ei olnud kohustust

tegutseda või koguda eraldi andmeid kaebaja süü hindamiseks. Küll pidanuks vastustaja võtma

arvesse kaebaja süü puudumist, kui tuvastatud asjaolude pinnal oleks kujunenud selline veendumus.

Kuna aga oma tegevuse, s.h maakasutuse, õiguspärase korraldamisega seotud hoolsuskohustus oli

kaebajal endal, siis ei saanud rikkumise tuvastamisel järeldada, et kaebaja ei ole hooletult käitunud.

Ka kaebaja ise ei ole suutnud välja tuua asjaolusid, mis muudaks määruse (EL) 1306/2013 art 77

lg-st 2 ja määruse nr 53 § 22 lg 2 p-st 2 tulenevat eeldust, et kaebaja ise pidi tagama taotlusel esitatud

andmete õigsuse. Kui võimalik probleem riigimaade kasutuse õiguspärasusega olnuks vastustajale

teada 2019. aastal toetuse taotluste esitamise ajal, saanuks vastustaja tõepoolest asjakohase

teavitusega anda teiste hulgas kaebajale märku kontrollida oma maakasutuse asjaolusid. Praegusel

juhul puuduvad aga andmed selle kohta, et PRIA olnuks teadlik probleemist varem. PRIA

võimalikust teavitusest sõltumata oli siiski kaebajal kohustus esitada toetuse taotlemisel õiged

andmed, s.h tema õiguspärases kasutuses oleva maa kohta. Kaebaja ise korraldab oma tegevust ning

määrab sellegi, millistel maatükkidel ta põllumajanduskultuure kasvatab. Maatükki kasutusse võttes

pidi kaebaja seega veenduma selleski, et tal tegelikkuses on tekkinud õigus selleks. Ringkonnakohus

ei näe, et asjakohane hoolsuskohustus oleks omistatav vastustajale. Isegi, kui riik oleks saanud olla

hoolsam talle kuuluva maa kasutusse ja allkasutusse andmise korra järgimise kontrollimisel, ei

tulene sellest, et kaebaja hoolsuskohustus oleks üle läinud PRIA-le. Riigivara valitseja võinuks

tuvastada rikkumise riigimaa kaebajale allkasutusse andmisel varem, kuid see võinuks kaasa tuua

praeguses asjas vaidluse all oleva halduskaristuse kohaldamise kaebaja suhtes mõnel varasemal

aastal. Seega ei ole selge, et riigi poolne varasem kontroll oleks kaebaja olukorda parandanud.

Ringkonnakohtule

ei

ole

aga

teada

kehtiva

õiguse

normi,

mis

paneks

vastutuse

mahepõllumajandustootmise toetuse taotlemisel esitatavate andmete õigsuse eest kaebaja asemele

PRIA-le.

24. Seetõttu ei saa pidada kaebaja poolt õigusliku aluseta kasutatud riigimaade deklareerimist

toetuse taotlemisel vastustaja veaks ega jaatada kaebaja süü puudumist üledeklareerimisel.

Vastavalt ei olnud vastustajal alust jätta kaebaja suhtes halduskaristust kohaldamata määruse (EL)

1306/2013 art 77 lg 2 punktide c või d alusel.

25. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta selleski, nagu oleks vaidlustatav otsus oluliste

põhjendamispuudustega ja vastustaja ei olnuks õigustatud vaideotsuses esitama täiendavaid

põhjendusi.

Kaebaja on küll asjakohaselt märkinud, et põhjendamiskohustuse eesmärk on anda huvitatud isikule

piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud

viga. Küll leiab kaebaja ekslikult, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole piisavad selle eesmärgi

täitmiseks. Erinevalt asjas nr 3-20-755 vaidluse all olnud vastustaja otsusest on vastustaja praegusel

juhul selgelt välja toonud halduskaristuse kohaldamise õigusliku ja faktilise aluse iga

põllumajanduskultuuri grupi suhtes eraldi. Eraldi selgitas vastustaja, miks jäi kaebaja poolt

deklareeritud riigimaa toetuse määramisel kindlakstehtud pindala hulgast välja. Otsuses on

tähelepanu pööratud nendelegi asjaoludele, mis võiksid välistada halduskaristuse kohaldamise.

Vastustaja on vaideotsuses küll täpsustanud ja täiendanud 13. aprilli 2022. a. otsuses nr 12-6/22/323

esitatud põhjendusi, kuid seda üksnes vastusena kaebaja vaides esitatud väidetele ja seisukohtadele.

Vaide lahendamisel tuligi PRIA-l hinnata vaidega vaidlustatud otsuse õiguspärasust ning vaide

rahuldamata jätmise korral põhjendada vaides esitatud väidete ja seisukohtadega mittenõustumist

(HMS § 83 lg 1 ja § 86 lg 2). Otsust tehes ei pruugi vastustajale olla teada kõik need küsimused,

milles toetuse taotleja PRIA-ga ei nõustu. Kaebaja seadis vaides kahtluse alla vastustaja seisukoha,

et ei esine ühtegi alust jätta halduskaristus kohaldamata. Seda küsimust on 13. juuni 2022. a

vaideotsuses seetõttu analüüsitud põhjalikumalt kui 13. aprilli 2022. a otsuses. Samas ei ole

vastustaja sellega esitanud põhimõtteliselt uusi seisukohti ega põhjendanud halduskaristuse

kohaldamist argumentidega, mida varem üldse ei esitatud. Seega ei oleks tegemist haldusakti

lubamatu tagantjärele põhjendamisega isegi juhul, kui nõustuda kaebajaga, et vaidlustatud otsuse

õiguspärasuse hindamisel ei ole kohaldatav nn massotsuse tegemisel kohaldatav põhjenduste

vaideotsuses esitamise õigus.

Kokkuvõttes ei ole vastustaja vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemisel eksinud

põhjendamiskohustuse vastu. Kaebajal on olnud nii PRIA-le vaide esitamise ajal kui ka

halduskohtule kaebuse esitamise ajal võimalik mõista, miks talle määratud toetust vähendati muu

hulgas halduskaristuse kohaldamise kaudu. Seda kinnitavad selgelt kaebaja vaie ja kaebus, milles

esitatud väited ja põhjendused suures osas kattuvad. Vastavalt on vaidlus vaidemenetluses ja

kohtumenetluses keskendunud samadele küsimustele. Seeläbi on kaebajale olnud tagatud võimalus

mõista vastustaja seisukohta ja kujundada oma seisukoht vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kohta.

26. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kohtumenetluses ei ole ilmnenud, et tuvastatud faktiliste

asjaolude pinnal esineks siiski võimalus jätta halduskaristus kaebaja suhtes kohaldamata.

Halduskaristuse kohaldamine ei ole kaalutlusotsus, seetõttu tuleks vastustajal asja uuel otsustamisel

lahendada asi uuesti sarnaselt vaidlustatud otsusele. Seega ka juhul, kui otsuse ja/või vaideotsuse

andmisel esinenuks menetluslikke minetusi, ei oleks siiski põhjendatud vaidlustatud otsuse

tühistamine (HMS § 58). Otsuse tühistamine ei annaks kaebajale võimalust saada teistsugune otsus

ja tooks kaasa üksnes viivituse asja lõplikul lahendamisel.

27. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/