3-22-1042/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

T Ä I E N D A V K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1042

Haldusasi

Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu

Paldiski mnt 153A kaebus Keskkonnaministeeriumi

06.04.2022 käskkirja nr 1-2/22/118 tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks kaebajate taotluse üle uuesti

otsustama

Menetlusosalised

Kaebaja I – Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu, seaduslik

esindaja juhatuse liige Malle Rattasepp ja Merike

Borunova

Kaebaja II – MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A,

seaduslik esindaja juhatuse liige Heino Susi ja Merike

Borunova

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja

Toomas Kutti

Asja läbivaatamine

17.04.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A

kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul puuduva osaga täiendatud tervikotsuse kättetoimetamisest arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Päevalille tn 14, Tallinn maaüksusel asub asfalteeritud võrkaiaga piiratud ja lukustatud

parkla. Tallinna linn andis 1984. a-l selle maaüksuse osas parklakooperatiivile

maakasutusõiguse 7 aastaks ehk kuni 1991. a-ni.

2. Maa-amet jättis 08.11.2021 korraldusega nr 1-17/21/2689 riigi omandisse Harju

maakonnas Tallinna linnas Päevalille tn 14 asuva maaüksuse (katastritunnus 78401:101:5983,

pindala 1586 m2, sihtotstarve transpordimaa). Nimetatud maaüksus võeti 12.11.2021

3-22-1042

riigivarana arvele (riigi kinnisvararegistri objekti kood KV91021, valitseja

Keskkonnaministeerium (vastustaja), volitatud asutus Maa-amet, valitsemise eesmärk

reservina säilitamiseks) ja kanti 17.12.2021 kinnistusraamatusse (kinnistu registriosa nr

20564250).

3. Maa-amet teostas 17.11.2021 Päevalille tn 14 kinnisasjal paikvaatlust ja paigaldas

võrkaiaga ümbritsetud parkla lukustatud aiaväravale sildi, mille kohaselt nõudis maaüksusel

masinate parkimise ja maaüksuse kasutamise lõpetada hiljemalt 30.11.2021. Maa-amet on

pikendanud valduse vabastamise tähtaega korduvalt.

4. Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A (kaebajad)

esitasid Maa-ametile 22.11.2021 taotluse Päevalille tn 14 maaüksusel olevate parkimiskohtade

tasuta kasutamise õiguse pikendamiseks 15 aastaks. Maad kasutatakse Tallinna linna

Täitevkomitee 1984. a otsuse alusel heauskselt 38 aastat. Parkla on nende rajatud,

asfalteeritud, võrkaiaga ümbritsetud ja lukustatud. Kaebajad täiendasid taotlust mitmel korral.

Nõustuti kinnistu kasutamisega turupõhise kasutustasu eest ja lühema aja jooksul ning

kinnistu omandamisega. Kaebajad vajavad kinnistut parkimisprobleemi lahendamiseks.

Parkimismajas parkimiskoha hind 12 000 eurot ei ole jõukohane. Kaebajatel ei ole

võimaldatud parklaalust maad erastada.

5. Vastustaja keeldus 06.04.2022 käskkirjaga nr 1-2/22/118 Päevalille tn 14 kinnisasja

kasutada andmisest kaebajatele. Detailplaneering näeb piirkonna parkimisprobleemi

lahendamiseks ette parkimismajade ehituse. Kaebajatel on võimalik osta parkimiskoht

parkimismajas. Kuni Päevalille tn 14 kinnisasja riigi omandisse jätmiseni oli tegu reformimata

riigi maaga. Kuni 31.12.2017 oli reformimata riigimaa ajutiseks valitsejaks maavanem, alates

01.01.2018 Maa-amet. Tallinna linna organitel polnud 2008. a-l pädevust otsustada

reformimata maaüksuse kasutamise üle. Pärast kinnisasja riigivarana arvele võtmist alustas

Maa-amet 17.11.2021 kinnisasja valduse vabastamisega. Maa-amet on andnud Tallinna

linnale teada, et maaüksusel asuv parkla tuleb likvideerida. Asjaolu, et Päevalille tn 14

kinnisasi ei ole riigile riigivõimu teostamiseks vajalik, et tähenda, et riik on kohustatud

lubama riigivara kasutamist. Kinnisasi otsustati võõrandada enampakkumisel, kuid enne seda

peab kinnisasja valdus olema omavolilisest kasutusest vabastatud. Kehtiva planeeringu

kohaselt on Päevalille tn 14 kinnisasi perspektiivselt hoonestatav ala. Päevalille tn 15

kinnisasja parkimisküsimus tuleb lahendada vastavalt kehtivale detailplaneeringule

planeeringuala siseselt, kuhu Päevalille tn 14 kinnisasi ei kuulu.

6. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 06.04.2022 käskkirja

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks kaebajate taotluse üle uuesti otsustama.

Ministeeriumi eesmärk peab olema suunatud mh sotsiaalsfääri tasakaalustatud arengule.

Menetlus ei ole õiglane, sest ei ole arvestatud inimeste vajadustega. Inimeste elulised

vajadused kaaluvad üles riigi soovi kinnistu müügist kasu saada. Kaebajatel ei ole võimalik

autosid mujale parkida. Maa-ameti 20.01.2022 saadetud kirjast tekkis kaebajatel lootus maa

kasutusse saada. Lootuse andmine ja siis selle ära võtmine ei ole kooskõlas hea halduse

põhimõttega. Maa-amet ei näinud takistusi kinnistu ajutiseks kasutada andmiseks Endover

OÜ-le. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Tallinna Transpordiameti 09.09.2008 vastusest

nähtub, et Päevalille tn 15 elanikele säilitatakse 1984. a-l eraldatud parkimisala. Kaebajatel ei

olnud põhjust kahelda Tallinna linna organite pädevuse puudumises. Detailplaneering

tegelikkuses tänastele tornmajadele parkimismajade rajamist ette ei näe ja Päevalille tn 15

elanikele parkimismajades parkimise võimalust ei ole. Detailplaneeringut ei ole ellu viidud.

Ehitamine kestab aastaid. Korteriühistu huvi on kaitsta korteriühistu liikmete õigust

vabanevatele parklakohtadele.

2(6)

3-22-1042

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Tallinna linn esitas maa riigi omandisse jätmise menetluses Maa-ametile dokumendid,

mille kohaselt anti 1984. a-l parklakooperatiivile Päevalille tn 14 maaüksuse kasutusõigus 7

aastaks ehk kuni 1991. a-ni. Maa-amet palus Tallinna linnal parkla esimesel võimalusel

likvideerida. Parkla olemasolu ei takista maa riigi omandisse jätmist. Päevalille tn 14

maaüksus võeti riigivarana arvele 12.11.2021 ja kanti kinnistusraamatusse 17.12.2021. Maa-

amet teostas 17.11.2021 Päevalille tn 14 kinnisasjal paikvaatluse ja paigaldas võrkaiale sildi,

millega nõudis maaüksuse kasutamise lõpetamist.

7.2. Kaebajad esitasid 22.11.2021 Maa-ametile taotluse Päevalille tn 14 maaüksuse

kasutamise õiguse pikendamiseks 15 aastaks. Maa-amet selgitas, et maaüksus anti

parklakooperatiivile kasutamiseks aastani 1991, pärast seda on maaüksust kasutatud

kasutusõiguseta. Parkla on muutunud maa riigi omandisse jätmisega kinnistu oluliseks osaks

ja kuna kaebajatel puudub selle kasutamiseks õiguslik alus, siis on tegemist valduse

omavolilise rikkumisega. Maa-amet ei saa otsustada kasutusõiguse pikendamise, vaid andmise

üle. Parkimise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja parkimisküsimused tuleb

lahendada detailplaneeringuga, kuhu Päevalille tn 14 kinnistu ei kuulu. Tallinna

Linnavolikogu 05.10.2017 otsusega nr 129 kehtestatud detailplaneeringu eesmärgiks on mh

piirkonna parkimise lahendamine ja planeeringulahendus näeb ette nii planeeringualal asuvate

olemasolevate, sh Päevalille tn 15 kinnisasja, kui kavandatud hoonete parkimisküsimuste

lahendamise planeeringuala siseselt. Piirkonna parkimisprobleemid ei ole tekkinud Päevalille

tn 14 katastriüksuse riigi omandisse jätmisega. Maa-amet selgitas kaebajatele, et riigivara

tasuta kasutamiseks andmine ei ole riigivaraseaduse (RVS) alusel lubatud. Samuti ei ole

põhjendatud kinnisasja tasu eest parkimiseks kasutada andmine. Päevalille tn 14 kinnisasja

parim kasutus ei ole selle kasutamine parklana. Maa-amet on alustanud Päevalille tn 14

enampakkumisel võõrandamise menetluse ettevalmistamisega.

7.3. Kaebaja taotlus on alusetu ja põhjendamatu. Päevalille tn 14 maaüksuse puhul oli

tegemist riigi omandis olnud reformimata maaga maareformi seaduse § 31 lg 2 tähenduses.

Nüüdseks on maareform läbi viidud ja maaüksus riigi omandisse jäetud. Vastavat otsust ei ole

vaidlustatud, seega ei asjakohane selle otsuse õiguspärasuse üle vaielda. Tegemist on kehtiva

haldusaktiga. Kui kaebajad maa riigi omandisse jätmisest varem midagi ei teadnud, siis said

nad sellest teada hiljemalt Maa-ameti 07.12.2021 kirjast, mille kättesaamisest hakkas

kaebetähtaeg kulgema.

7.4. Riigivara kasutusse andmise alused on sätestatud RVS-is. Ühestki õigusaktist ei tulene

kaebajatele nõudeõigust saada riigivara tasuta või ka tasu eest kasutamiseks. Riigil ei ole

õigust, veel vähem kohustust anda kaebajatele riigivara kasutamiseks otsustuskorras ilma

enampakkumist korraldamata. Seda on selgitatud kaebajatele juba asjas nr 3-21-3019.

Tallinna Halduskohus selgitas 02.06.2014 otsuses asjas nr 3-13-1103, et riigivara kasutada

andmise eesmärgiks peab olema riigi kasu suurendamine. RVS-i sätted ei reguleeri, et

riigivara riigi omandis hoidmise vajaduse kõrval tuleb kaaluda ka riigivara kasutamiseks

andmist taotleva isiku huve. Riigil puudub õigusaktidest tulenev kohustus enda vara rentida.

Seetõttu ei oma mingit tähtsust tegevused, milleks kaebajad võiks maad vajada. Tallinna

Ringkonnakohus selgitas 24.10.2011 otsuses asjas nr 3-11-217, et riigivara valitsejal on RVS-

ist tulenevalt lai kaalutlusõigus küsimuses, kas riigivara võõrandada. Samuti märkis Tallinna

Ringkonnakohus 15.10.2012 otsuses asjas nr 3-11-1445, et RVS-ist ei tulene isikule

subjektiivset õigust nõuda, et riik talle konkreetse vara võõrandaks. Samuti ei tulene

õigusaktidest, et kui riik ei vaja konkreetset vara avalikul eesmärgil kasutamiseks, siis peab ta

selle igal juhul võõrandama ning vara enda omandis pidamist ja mittevõõrandamist kuidagi

põhjendama. Vastustaja hinnangul on riigivara valitsejal samamoodi lai kaalutlusõigus

3(6)

3-22-1042

küsimuses, kas riigivara anda isikule kasutamise või mitte. RVS-ist ega muudest õigusaktidest

ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda, et riik talle konkreetse vara kasutamiseks annaks.

7.5. Kaebajatele on korduvalt selgitatud, et tulenevalt RVS-ist ei saa Päevalille tn 14

kinnisasja anda kaebajatele otsustuskorras tasuta kasutamiseks ja arvestades

planeeringujärgset piirkonna parkimiskorraldust, ei ole põhjendatud Päevalille tn 14 kinnisasja

tasu eest parkimiseks kasutada andmine. Kehtiva üldplaneeringu järgi on Päevalille tn 14

kinnisasi perspektiivselt hoonestatav ala ja selle parim kasutus ei ole kasutamine parklana.

Seega ei oleks Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele kasutada andmine kooskõlas riigivara

valitsemise põhimõtetega.

7.6. Kaebajate väide, et Maa-amet pakkus 20.01.2022 kirjas võimalust parkla aluse maa

kasutuslepingu sõlmimiseks, on eksitav. Maa-amet selgitas 20.01.2022 kirjas riigivara

kasutamiseks andmise põhimõtteid ja tõi kirjas üheselt välja, et tulenevalt RVS-ist ei saa

Päevalille tn 14 kinnisasja anda kaebajatele tasuta kasutamiseks. Arvestades kinnisasja

planeeringujärgset perspektiivset kasutust ning Õismäe tee 147a ja 147b kinnistute ning

lähiala detailplaneeringu järgi ette nähtud piirkonna parkimiskorraldust ei ole põhjendatud ka

Päevalille tn 14 kinnisasja tasu eest parkimiseks kasutada andmine. Maa-amet kinnitas

07.02.2022 kirjas, et ei pea Päevalille tn 14 kinnisasja parkimise eesmärgil kasutamiseks

andmist tasuta ega turupõhise kasutustasu eest põhjendatuks. Seega ei ole haldusorgan andnud

kaebajatele lootust ega seda seejärel ära võtnud ega käitunud vastuolus hea halduse

põhimõttega.

7.7. Maa-amet on nõustunud 07.01.2022 kirjaga ajavahemikul 01.02.-10.05.2022 Päevalille tn

14 kinnisasja kasutamisega OÜ Metropol Ehitus poolt ajutiselt soojakute, tornkraana jms

paigaldamiseks pindalaga 338,76 m2 vastavalt asendiplaanile. Tegemist oli kinnisasja

lühiajalise kasutamisega tasu eest. Sellise kasutamise nõudeõiguse näeb ette asjaõigusseaduse

(AÕS) § 147.

8. Kohus jättis 05.05.2023 resolutsioonotsusega kaebuse rahuldamata.

9. Kaebajad esitasid 15.05.2023 avalduse kohtuotsuse põhjendamiseks, sest nad soovisid

esitada apellatsioonkaebuse.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebajad vaidlustasid vastustaja käskkirja, millega keelduti nendega Päevalille tn 14,

Tallinn asuva kinnistu osas kasutuslepingu sõlmimisest. Kaebajate eesmärgiks on sõlmida

vastustajaga nimetatud kinnistu osas kasutusleping. Kaebajad selgitasid, et vajavad seda

kinnistut oma liikmete sõidukite parkimiseks.

11. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vaidlusalune Päevalille tn 14 kinnistu on riigiomand.

Kinnistu jäeti riigi omandisse Maa-ameti 08.11.2021 korraldusega. Kaebajad ei ole seda

korraldust vaidlustanud, tegemist ei ole vaidluse esemega ja kohus ei kontrolli selle

õiguspärasust. Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mis on täitmiseks kohustuslik selle

võimalikule õigusvastasusele vaatamata (haldusmenetluse seaduse §-d 60-61).

12. Kuna Päevalille tn 14 kinnistu on riigi omand, siis on ka kinnistul asuv parkla riigi

omand, sest see on kinnisasjaga püsivalt ühendatud kinnisasja oluline osa (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 54 lg 1). Oluline ei ole, kes on selle rajanud. Seega ei ole tegemist

kaebajatele ega nende liikmetele kuuluva parklaga.

4(6)

3-22-1042

13. Riigivara valitsemist reguleerib RVS. RVS § 8 lg 1 järgi on riigivara valitseja kohustatud

riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Sama

paragrahvi lg 4 sätestab, et tehes riigivaraga mis tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara

valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist

toimingutest või tehingutest saada.

14. Eeltoodud sätetest tuleneb, et riigivara kasutamise eesmärgiks ei ole teenida inimeste

erahuve või lahendada nende parkimisprobleeme. Vastustaja selgitas õiguspäraselt, et linnas

esinevate parkimisprobleemide lahendamine ei ole riigi ülesanne ja riik ei pea andma oma

vara kasutada selliste probleemide lahendamiseks. Parkimiseprobleemid ei ole sotsiaalsfääri

küsimuseks, vaid linnaplaneerimise küsimuseks. Linna ruumiline planeerimine, sh

parkimisprobleemide lahendamine on linna ülesanne (kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 6 lg 1). Kaebajad peavad pöörduma oma probleemiga Tallinna Linnavalitsuse

poole. See, kas ja kuivõrd on linnavalitsus oma ülesannetega hakkama saanud, sh

detailplaneeringu lahenduse koostamisel või elluviimisel, ei oma praeguse vaidluse

lahendamisel mingit tähtsust. Vajadusel on kaebajatel võimalik esitada nõudeid linnavalitsuse

vastu, mh kohtusse. Riigil ei ole pädevust sekkuda kohaliku omavalitsuse pädevusse. Samuti

ei ole riigil kohustust anda oma vara kasutamiseks põhjusel, et isikute vajadused ei ole

linnaplaneerimise käigus lahendust leidnud. Tegemist ei ole probleemiga, mille lahendamist

saaks nõuda riigilt. Tegemist ei ole asjaoluga, millega riik peaks oma vara kasutusse andmise

üle otsustamisel arvestama. Seega ei saa nõustuda kaebajate väitega, nagu poleks vaidlusalune

menetlus olnud õiglane, sest inimeste huvidega ei ole arvestatud.

15. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda riigivara

kasutamiseks andmist. Kaebajad ei ole viidanud mitte ühelegi õigusnormile, kust neile selline

õigus tuleneks. Üksnes soov riigivara kasutusse saada ei anna neile sellist nõudeõigust. Sellist

nõudeõigust ei tulene ka asjaolust, et kaebajad on vaidlusalust maad 38 aastat katkematult

kasutanud ning sellele oma raha eest asfalteeritud ja piirdeaiaga lukustatud parkla rajanud.

Oluline ei ole, kas Tallinna Linnavalitsusel oli õigust seda maad kaebajate kasutusse anda ja

kas kaebajate poolne maakasutus oli pärast Tallinna Linnavalitsuse poolt määratud tähtaja

möödumist (7 aastat kuni 1991. a-ni) õiguspärane. Vaidluse all ei ole asjaolu, et riik ei ole

kunagi andnud kaebajatele õigust seda maad kasutada. Riik on vastupidi andnud Tallinna

Linnavalitsusele korduvalt ülesandeks parkla kinnistult likvideerida. Samuti on riik esitanud

korduvalt kaebajatele valduse vabastamise nõude. Seega ei saa järeldada, et riik oleks

kaebajate poolset kasutust aktsepteerinud. Vaidlusalune kinnistu on riigi omandis ja

linnavalitsuse poolt antud lubadused ei ole riigile siduvad. Järelikult ei saa kaebajad tugineda

usalduse kaitsele.

16. Riik nagu iga teine omanik on vaba otsustama, kas ta soovib oma vara endale hoida,

kasutada anda või võõrandada. Kaebajatel ei ole õigust nõuda, et riik neile oma vara

võõrandaks või selle kasutusse annaks. Kuna RVS ei näe ette, et kaebajatel oleks õigust nõuda

riigivara enda kasutusse, siis ei pidanud vastustaja kaaluma riigivara kasutusse andmise

otsustamisel kaebajate või nende liikmete huve. Tegemist ei ole asjaoluga, millega riik peaks

RVS-i kohaselt arvestama. Riigil tuli vaid otsustada, kas ta soovib jätta vara enda kasutusse,

anda see kasutustasu eest kasutamiseks või võõrandada. Vastustaja otsustas vara võõrandada.

Riigil ei olnud mingit kohustust anda oma vara kaebajate kasutusse olenemata sellest, kas ta

ise vajas seda kinnistut riigivõimu teostamiseks või mitte. Hoopis vastupidi, kui vastustaja

oleks andnud oma vara kaebajatele kasutamiseks, et nende parkimisprobleeme leevendada,

oleks vastustaja kohelnud sellega kaebajaid õigusvastaselt ebavõrdselt. Kaebajad tõid ise

välja, et piirkonda rajatakse veel mitmeid tornmaju ja parkimisega on selles piirkonnas väga

kitsas. Kui kaebajad saaksid parkimise küsimuse lahendamiseks kasutusse riigimaa, oleks

teised piirkonna elanikud ebavõrdses olukorras, sest ka neil esinevad samad

5(6)

3-22-1042

parkimiseprobleemid, kuid nendel puudub võimalus riigimaad kasutada. Ka teistele piirkonna

elanikele võib 12 000 euro suuruse parkimiskoha soetamine parkimismajas osutuda üle jõu

käivaks, ka teistes majades elab vanu ja haigeid inimesi. Seepärast ei oleks kaebajate

soodustamine avalike vahendite arvelt millegagi põhjendatud. Kui üldse kasutada riigivara

selles piirkonnas parkimisprobleemi lahendamiseks, siis peaks kõigil selle piirkonna elanikel

olema võrdne võimalus sellele varale pretendeerida, mitte ei ole põhjendatud kaebajaid

riigivara kasutusse saamisel eelistada. Sellises olukorras tulnuks anda vara kasutusse avalikul

enampakkumisel (RVS § 17 lg 1 p 1), mitte otsustuskorras kaebajatele.

17. Vastustaja selgitas, et tal on kavas vaidlusalune kinnistu võõrandada avalikul

enampakkumisel. Kaebajatel on võrdselt teiste kinnistust huvitatud isikutega võimalus

enampakkumisel osaleda ja esitada oma pakkumine.

18. Ebaõige on kaebajate seisukoht, nagu oleks neid võrreldes ehitusettevõtjaga ebavõrdselt

koheldud. Ebavõrdne kohtlemine tähendab sarnases olukorras olevate isikute põhjendamatult

erinevat kohtlemist. Kaebajad ei ole ehitusettevõtjaga sarnases olukorras. Ehitusettevõtja vajas

kinnistut vaid ajutiselt ehitustööde tegemise ajaks ja vabastas kinnistu kohe pärast ehitustööde

lõppemist, hüvitades riigile kinnistu kasutamisega tekitatud kahju. Kaebajad soovisid saada

kinnistu enda kasutusse püsivaks kasutamiseks. Pealegi tulenes ehitusettevõtja nõudeõigus

seadusest (AÕS § 147), samas kui kaebajate nõudeõigusel puudub seaduslik alus. Seega ei ole

kaebajad ehitusettevõtjaga sarnases olukorras ja nende erinevat kohtlemist ei saa pidada

ebavõrdseks kohtlemiseks.

19. Kohus nõustub kaebajatega selles, et Maa-amet on oma 20.01.2022 kirjaga tekitanud

kaebajates põhjendamatult segadust. Kui eesmärk ei olnud kinnistut tasuta ega tasu eest

kasutusse anda, poleks olnud tarvis kasutustasu suurust üldse välja tuua. See võis jätta eksliku

mulje, et välja toodud kasutustasu eest oleks riik valmis kinnistu kasutusse andma. Samas on

vastuse viimasel leheküljel eelviimases lõigus selgelt välja toodud, et vaidlusalust kinnistut ei

peeta võimalikuks parkimise eesmärgil kasutusse anda. Seega pidid kaebajad aru saama, et

nende taotlus ei kuulu rahuldamisele. Hea haldustava võimalik rikkumine ei anna alust

kohustada riiki oma vara kaebajate kasutusse andma.

20. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluse kinnistu enda kasutusse

andmist, siis ei riku vastustaja käskkiri nende õigusi ja selle tühistamiseks esitatud kaebus

tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 44 lg 1). Samal põhjusel puudub alus rahuldada ka

kohustamisnõuet. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

21. Kuna kohus teeb otsuse kaebajate kahjuks, jäävad menetluskulud nende kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt ega ole

esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seepärast jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)