3-23-834/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-834

Haldusasi

OÜ Metalldetail kaebus Keskkonnaameti 06.02.2023

ettekirjutuse nr 2818 tühisuse tuvastamiseks või

tühistamiseks ning 17.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Metalldetail, seaduslik esindaja Bruno Kalde

Vastustaja: Keskkonnaamet, volitatud esindaja Raul Oberg

Kaasatud haldusorgan: Transpordiamet, volitatud esindaja

Eveli Altunbas

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13.07.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Metalldetail kuulub Lääne-Virumaal Kadrina vallas Kadapiku külas Loobu jõel

(VEE1077900) Veskijärve kinnistul (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) asuv Undla pais

(PAIS012800).

2. Keskkonnaamet (KeA) kohustas 06.02.2023 ettekirjutusega nr 2818 (dtl 12-21) OÜ-d

Metalldetail likvideerima hiljemalt 15.09.2023 Undla pais ettekirjutuses sätestatud ulatuses ja

tingimustel. Ettekirjutuse kohaselt teostati 04.10.2022 paisul paisutuskõrguse mõõtmised,

mille tulemuste järgi on Undla paisu paisutuskõrgus 1,29 m. Veeseaduse (VeeS) § 174 lg 1

kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud

ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m. Undla pais asub Loobu

jõel, mis on keskkonnaministri 03.07.2004 määruse nr 73 (määrus nr 73) § 2 p-i 41 alusel

kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. VeeS § 174

lg 3 järgi peabpaisu omanik või valdaja tagama looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 2 alusel

lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või selle

lõigule ehitatud paisul kalade läbipääsu nii paisust üles- kui allavoolu. VeeS § 187 lg 7 alusel

on kohustuslik veeluba, kui paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat. Kui paisu

omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub

loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Undla paisul

paisutamine rikub: 1) VeeS § 187 p-i 7, sest Undla paisul puudub kehtiv veeluba; 2) VeeS §

174 lg-t 3, kuna kalade läbipääs nii paisust üles- kui allavoolu on takistatud; 3) LKS §-s 51

sätestatud koelmualade kaitset – kaladele peab olema tagatud läbipääs nende koelmualadele

pääsemiseks. Kividest ja killustikuga täidetud plastikkottidest laotud paisutusvalliga on OÜ

Metalldetail rikkunud LKS § 51 lg-s 1 sätestatud veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi

muutmise keeldu.

3. OÜ Metalldetail esitas 08.03.2023 vaide KeA 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 kehtetuks

tunnistamiseks, mis jäeti KeA 17.03.2023 vaideotsusega nr 1-7/23/31-2 (dtl 22-26)

rahuldamata.

Vaideotsuse põhjenduste kohaselt Undla paisul puudub kehtiv veeluba ning ei nähtu

kaalukaid asjaolusid, mille alusel tuleks Undla paisul kalade läbipääsu nõude täitmisest

loobuda. Vaide esitaja on ise varasemalt ettekirjutuse nr 2350 peale esitatud kaebuses

kinnitanud, et killustikuga täidetud plastikkotid, mille eesmärgiks on tõsta veetaset, on

tekkinud sinna inimese tegevuse tagajärjel. Lisaks on KeA korduvalt selgitanud, et Undla pais

koosneb ka teraskanduritest, puitlaudisest ja paisutusvallist (bituumensideainest kehand,

2021. a paigaldatud Metalldetail OÜ poolt kivid ja killustikuga täidetud plastikkotid). Undla

paisul loata paisutamine on vastuolus kehtiva õigusega, mistõttu ei saa nõustuda väidetega,

mis puudutavad vaide esitaja omandiõigusest tulenevat õigust järve ja veetasapinna

säilitamisele, Undla mõisa pargi kaitsekohustusele ning veetaseme säilitamisele seoses

tuletõrje veevõtukoha nõuetega. Undla pais on rändetõke, mis takistab kalade läbipääsu

Loobu jõel paisust üles-ja allavoolu. Tuletõrje veevõtukohaga seotud küsimused ei kuulu

KeA pädevusse. Ettekirjutus edastati Päästeametile ja Kadrina Vallavalitsusele, kes arvamusi

ja vastuväiteid ei esitanud. Ettekirjutusele eelnenud haldusmenetlus on õiguspärane.

Ettekirjutus ei kohusta vaide esitajat panema toime õigusrikkumist, sellest selguvad vaide

esitaja õigused ja kohustused, mis ei ole vastu käivad ning ettekirjutust on võimalik täita.

Õigusrikkumisega oleks tegu siis, kui KeA kohustaks vaide esitajat ettekirjutusega käituma

vastuolus kehtivate õigusnormidega. Kehtivad õigusnormid näevad ette kohustust omada

veekogu paisutamisel veeluba. Uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude

rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi

muutmine, välja arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi, on

keelatud. Ettekirjutuses on viidatud X. X OÜ Undla kalapääs eelprojektis sisalduvatele

selgitustele, samuti on KeA selgitanud, mida on täpselt vaja teha paisutusvalli eemaldamiseks.

Ettekirjutuse täitmine on objektiivselt võimalik.

4. OÜ Metalldetail esitas 17.04.2023 (täiendatud 26.04.2023) Tallinna Halduskohtule

kaebuse KeA 06.02.2023 ettekirjutuse nr 2818 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks ning

17.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada

vaidlustatud ettekirjutuse täitmise. Kohus võttis 08.05.2023 määrusega kaebuse menetlusse,

tunnistas vastustajaks KeA ja kaasas arvamuse andmiseks menetlusse Transpordiameti. Sama

määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4).

2(7)

5. OÜ Metalldetail esitas 24.05.2023 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna

Halduskohtu 08.05.2023 määruse resolutsiooni p 4 tühistamiseks ja palus rahuldada esialgse

õiguskaitse taotluse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.05.2023 määrusega OÜ Metalldetail

määruskaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja palub vaidlustatud haldusaktid tühistada kokkuvõtlikult alltoodud põhjendustel

(täiendavad põhjendused 26.05.2023).

1) Kaebajal ei ole veeloa kohustust, sest Undla veskipais on looduslikku päritolu paisutus

(moreenvall), kuhu on rajatud veelase. Veelaskme ülesanne on kalda kindlustamine ja liigvee

läbilaskmise võimaldamine ehk tegemist on pigem VeeS § 174 lg 6 kohase vee purustavat

toimet tõkestava rajatisega. Loobu jõe orus on teadaolevalt kuni ajani 5000 aastat tagasi

eksisteerinud looduslik paisjärv ehk Vatku järv, mille paisuks olid Viitna mõhnastiku

liustikutekkelised pinnavormid (Saarse 1987). On alust arvata, et ka praegune Undla

veskijärv on samalaadselt tekkinud loodusliku paisutuse tulemusel ning järve väljavool on

kunstlikult süvendatud looduslikesse setetesse, rajamaks kanali vesiveski tarbeks ning

rajatised järve veetaseme reguleerimiseks. Undla paisu vahetus läheduses viidi paisude

inventariseerimise käigus läbi geotehniline uuring 2015. a (töö nr 3693/4-15), mis hõlmas

järve väljavoolu vasakkaldal kolme puuraugu rajamist kuni aluspõhja paekihtideni.

Aluspõhjal lasuvaid kvaternaarisetete kihte absoluutse kõrguse vahemikus 74,3 kuni 77,7 m

iseloomustati kui moreeni kivisusega 30-40% kihtide ülaosas ja kivimoreeni kivisusega 70-

80% pinnakatte kihtide allosas. Veelaskme osad (mis lõhuti ja mille asendamise KeA keelas),

mis piiravad veevoolu voolurahusti alla ja määravad järve miinimumveetaseme, on seega

allpool looduslikku võimalikku taset. Järve poolse puitplatvormi kõrgus 77,2 m.

2) Undla veskijärv on kaebajale kuuluva kompleksi oluline osa. Kompleksi planeerimisel,

projekteerimisel ja välja ehitamisel on ajaloolist Undla veskijärve kasutatud kompleksi

tuletõrjevee võtukohaks. Tulekustutusvesi võetakse järvest, kaldal oleva pumpla pumpade abil

ja pumbatakse hüdrantide võrgustikku. Tuletõrjumise projekti põhjal on rajatud ka praegune

veelase. Undla veskijärv koos Undla mõisapargiga on ka oluliseks kompleksi kasutajate

puhke ja ajaveetmise kohaks.

3) KeA tugineb VeeS § 174 lg 3 sätestatud looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 2 nimistule,

kuhu kuulub ka Loobu jõgi. Kaebaja pöördus õiguskantsleri poole, kes soovitas pöörduda

keskkonnaministri poole, sest Loobu jõe osa Joaveskist ülesvoolu ei ole antud nimistus

õiguspäraselt – st langeb ära ettekirjutuse alus.

4) Kaebajale on väljastatud KeA poolt Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatis 30.05.2012

nr V 14-4/12/14349 ja nr V 15-8/12/14348, kus on keelatud veekogude veetaseme ja

kaldajoone muutmine. Seega KeA ettekirjutus kohustab kaebajat õigusrikkumisele. KeA

kohustab kaebajat olulise keskkonnamõjuga tegevusele (veetaseme alandamine) ilma KMH

läbi viimiseta ehk ei ole teada mõju ulatus keskkonnale ning võib tekkida suuremahuline

pöördumatu kahju. Kaebajale on väljastatud paisutusservituut Transpordiameti poolt, millega

on kaebaja võtnud veetaseme säilitamise ja rajatise hooldamise kohustuse. Tulenevalt KeA

poolsest veelaskme remondi keelust ei ole kaebaja tohtinud oma kohustusi täita.

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1) KeA on vaideotsuse punktis 4.2. piisavalt põhjendanud, miks Undla pais on inimtekkeline.

Kaebaja ei ole ise ka eitanud, et tema poolt on paisule paigaldatud paisutuseks kivid ja

killustikuga täidetud plastikkotid. Seega moodustavad viimased täiendava tõkkevalli, mis

3(7)

samuti takistab vee vaba liikumist ja on osa kalade rändetõkkest ning tervikuna paisutab

Loobu jõge. Lisaks on tuvastatav, et pais koosneb ka teraskanduritest, puitlaudisest ja

paisutusvallist (bituumensideainest kehand), mis ei ole ilmselgelt looduslikud.

2) Kaebaja väitel on Undla veskijärv kaebajale kuuluva kompleksi osa ja see on oluliseks

tuletõrje veevõtukohaks. KeA-le jääb arusaamatuks, kuidas see asjaolu rikub kaebaja õigusi.

Vastavad selgitused ja vastuväited on KeA ammendavalt esitanud vaideotsuse punktis 4.3. ja

ettekirjutuse lk-del 7 ja 8.

3) Kaebaja on konstateerinud, et: 1) Undla veskijärv koos Undla mõisapargiga on oluliseks

kompleksi kasutajate puhke ja ajaveetmiskohaks; 2) KeA on alusetult tunnistanud kehtetuks

MTÜ Undla Vesi tähtajatu keskkonnaloa L.VV/331308 ja 3) KeA on eelnevalt teinud

kaebajale analoogse sisuga ettekirjutuse nr 2350, mille kohta oli kohtus haldusasi nr 3-22-

1050. Kaebaja ei ole selgitanud, miks nimetatud asjaolud peaksid olema aluseks tühisuse

tuvastamise nõude või tühistamisnõuete rahuldamiseks. Seega ei pea KeA võimalikuks ega

vajalikuks eelnimetatud väidete osas seisukoha võtmist.

4) KeA on vaideotsuse punktis 4.2. (viitega ettekirjutuse lk-le 3) esitanud põhistused, miks

peab vee paisutamiseks Undla paisul olema veeluba. Undla pais on inimtekkeline, millega

kaasneb veeloa kohustus. Undla paisul puudub kehtiv veeluba. Kaebaja on varasemalt kohtule

ettekirjutuse nr 2350 vaidlustamiseks esitatud kaebuses kinnitanud, et killustikuga täidetud

plastikkotid, mille eesmärgiks on tõsta veetaset, on tekkinud sinna inimese tegevuse

tagajärjel. Lisaks on KeA korduvalt selgitanud, et Undla pais koosneb ka teraskanduritest,

puitlaudisest ja paisutusvallist (bituumensideainest kehand, 2021. a paigaldatud kivid ja

killustikuga täidetud plastikkotid). Undla paisu paisutuskõrguseks on 1,29 meetrit.

5) KeA on vaideotsuse punktis 4.5 piisava põhjalikkusega põhistanud, miks kaebaja väited

seoses sellega, et KeA kohustab kaebajat õigusrikkumist toime panema, on põhjendamatud.

Õigusrikkumisega oleks tegu siis, kui KeA kohustaks ettekirjutusega käituma vastuolus

kehtivate õigusnormidega. Kehtivad õigusnormid näevad ette kohustust omada veekogu

paisutamisel veeluba. Uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine

ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine, välja

arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi, on keelatud. Ettekirjutuses

on selgitatud, mida on vaja teha paisutusvalli eemaldamiseks.

8. Transpordiamet (kaasatud haldusorgan) teatas kohtule, et ta ei sea kahtluse alla KeA

ettekirjutuse õiguspärasust ning tal puudub teave, mis aitaks kaasa kohtuasja lahendamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Vaidlus seisneb kokkuvõtvalt selles, kas vastustaja on põhjendatult nõudnud kaebajalt

Undla paisu likvideerimist. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses tuvastanud, et Undla paisul

paisutamine rikub: 1) VeeS § 187 p-i 7, kuna Undla paisul puudub kehtiv veeluba; 2) VeeS §

174 lg-t 3, kuna kalade läbipääs nii paisust üles- kui ka allavoolu on takistatud ja 3) LKS § 51

lg-s 1 sätestatud veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmise keeldu.

Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus on tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-

des 4 ja 5 sätestatud alustel või tuleb tühistada, kuna Undla pais on looduslik ja kaebajalt ei saa

nõuda paisutamiseks veeluba.

11. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas 29.05.2023 tehtud määruses analüüsinud

sisuliselt kõiki kaebuses esitatud väiteid ning nõustunud halduskohtu 08.05.2023 määruses

4(7)

toodud hinnanguga kaebuse perspektiivitusele. Kaebaja ei ole täiendavalt esitanud uusi väiteid,

mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja 26.05.2023 menetlusdokumendis

esitatud täiendavad seisukohad on asjakohatud ega mõjuta ettekirjutuse õiguspärasust.

12. Kohus selgitab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud

väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud

haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda

põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega

nõustumisele (HKMS § 165 lg 2). Seetõttu ei hakka kohus vaidlustatud ettekirjutuses ja

vaideotsuses esitatud põhjendusi nendega nõustumise tõttu kordama. Kohus toob kokkuvõtvalt

välja, miks puudub alus vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks.

12.1 VeeS § 174 lg 1 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse

vooluveekogusse ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu veetaset rohkem kui 0,3 m. VeeS

§ 187 p 7 kohaselt on veeluba kohustuslik, kui paisutatakse veekogu või kasutatakse

hüdroenergiat. Vaidlust ei ole, et Undla paisul paisutuseks veeluba puudub. MTÜ-le Undla

Vesi antud keskkonnaluba luba kehtis kuni 17.08.2022.

Vastustaja on ettekirjutuse andmise menetluses tuvastanud, et Undla paisu ei saa pidada

looduslikuks ning tegemist on inimtekkelise treppveelaskmest koosneva paisuga, mille

paisutuskõrguseks 04.10.2022 teostatud mõõtmisel saadi 1,29 m. Vastustaja on ettekirjutuses

viidatud tõenditele tuginedes leidnud, et Undla pais koosneb teraskanduritest, puitlaudisest ja

paisutusvallist (Nõukogude Liidu aegsel perioodil rajatud tõenäoliselt bituumensideainest

kehand) ning kaebaja poolt 2021. a paigaldatud kividele ja killustikuga täidetud

plastikkottidest moodustatud täiendavast tõkkevallist. Piisavad ja arusaadavad põhjendused

selle kohta, et Undla pais on inimtekkeline ja sellel paisutamiseks on nõutav veeluba,

nähtuvad nii vaidlustatud ettekirjutusest (lk-d 2 ja 3) kui ka vaideotsusest (p 4.2, lk 2).

Kaebaja ei ole eelpool toodud ja haldusmenetluses tuvastatud asjaolusid ümber lükanud.

Vastustaja sellekohaste järeldustega on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus (vt

käesolevas asjas 29.05.2023 määruse p-d 13 ja 17). Kaebaja väide paisu looduslikust

päritolust on vastuolus 09.05.2022 kaebuses haldusasjas nr 3-22-1050 esitatud kaebaja

kinnitusega, et tema poolt paigaldati kivide ning killustikuga täidetud plastikkotid paisu ette

2021. a-l eesmärgiga takistada paisjärve tühjaks voolamist. Ühtlasi on kaebaja kivide ja

killustikuga täidetud kottide paigaldamist paisu ette kinnitanud ka käesolevas

kohtumenetluses oma 26.05.2023 menetlusdokumendis. Kaebaja väited Undla paisu

looduslikkusest ning paisutamiseks veeloa kohustuse puudumisest on selgelt alusetud.

12.2 LKS § 51 lg 1 kohaselt on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude

rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset ning veekogu looduslikku sängi, ja veerežiimi

muutmine, välja arvatud juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. VeeS §

174 lg 3 kohaselt peab paisul paisu omanik või valdaja tagama LKS § 51 lg 2 alusel lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või selle lõigule

ehitatud kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu.

Vaidlus puudub, et Undla pais asub Loobu jõel, mis on LKS § 51 lg 2 alusel vastu võetud

määruse nr 73 § 2 p 41 alusel kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja

elupaikade nimistusse. Asjakohatud on kaebaja väited määruses nr 73 sisalduvate vigade

kohta – vaidlust ei ole, et tegemist on kehtiva määrusega ning KeA-l tuleb sellest juhinduda.

Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt asjakohastele tõenditele tuginedes

põhjendanud, et kalade läbipääs Undla paisust üles- ja allavoolu on takistatud (vt lk-d 3-4).

Ettekirjutuses on muu hulgas viidatud Loobu jõel 2016. a läbi viidud uuringule „Joaveski

joastikust ülesvoolu jääva Loobu jõestiku kalandusliku taastootmispotentsiaali hindamine

5(7)

2016. a-l“, milles on välja toodud Undla paisu väga halb tehniline seis, veetaseme alanemine

paisjärves, mille tõttu on see kinni kasvamas, samuti asjaolu, et Undla pais on kaladele

ületamatu rändetõke (dtl 207). Vastustaja on ka arusaadavalt põhistanud, et kaebaja poolt

kividest ning killustikuga täidetud plastikkottidest laotud paisutusvall muudab ja mõjutab jõe

voolukiirust ehk veekogu veerežiimi, millega kaebaja rikub LKS § 51 lg-s 1 sätestatud keeldu

(vt ettekirjutuse lk-d 4-5). Kaebaja ei ole vastustaja vastavaid järeldusi ümber lükanud.

13. Kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktidega nõutavat veeluba või kui

veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima

(VeeS § 175 lg 4). Ringkonnakohus leidis 29.05.2023 määruses, et praegusel juhul ei

nähtu kaebaja viidatud HMS § 63 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud asjaolusid, mille tõttu oleks

ettekirjutus tühine (vt punkt 17). Kaebaja pole oma väiteid selles osas ka täiendanud ning

kohtul puudub alus lugeda vaidlustatud ettekirjutust tühiseks. Kohus nõustub seejuures

vaideotsuse punktis 4.5 toodud vastustaja põhjendustega. Kuna kaebajal ei ole Undla paisul

paisutamiseks veeluba, kaebaja tekitatud paisutusvall muudab veekogu veerežiimi ja Undla

pais on kaladele ületamatu rändetõke, on vastustaja põhjendatult kaebajalt nõudnud paisu

likvideerimist.

Vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasust ei mõjuta ning seega asjakohatud on kaebaja viited

Undla veskijärvele kui kaebajale kuuluva kompleksi olulisele osale (sh puhke ja ajaveetmise

kohale) ja tuletõrje veevõtukohale ning samuti Undla mõisa pargi kaitsekohustuse teatistele

(veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmise keelule). Sellele vaatamata on vastustaja ka

selles osas kaebaja väidetele vaideotsuses vastanud (vt punktid 4.3 ja 4.5) ning kohus ei pea

vajalikuks kaebaja asjakohatutele väidetele põhjalikumalt vastata.

14. Nii nagu ringkonnakohus juba kaebajale oma 29.05.2023 määruses selgitas, on praeguse

vaidluse ese üksnes KeA 06.02.2023 ettekirjutus nr 2818 (ja selle suhtes koostatud

vaideotsus). Seetõttu ei ole asjakohased kaebuse väited seoses 2014. a läbi viidud paisu

inventariseerimisandmete tegelikkusele vastavuse ja Transpordiameti tegevusega. Kaebajale

on juba 06.07.2022 määruses haldusasjas nr 3-22-1050 selgitatud, et paisu omanikul oleks

tulnud koheselt reageerida, kui talle selgus paisu inventariseerimise andmete ebaõigsus ning

nõuda nende parandamist. Kohus ei saa käesoleva vaidluse raames kontrollida 2014. a läbi

viidud paisu inventariseerimisandmete vastavust tegelikkusele. Kohus märgib vaid, et

vaidlustatud ettekirjutuse tegemist ei tinginud kaebaja viidatud viga 2014. a

inventariseerimisandmetes (s.o paisutuse kirjeldamine tee muldkehana) – paisu likvideerimist

nõutakse seetõttu, et paisutamiseks ei ole nõutavat veeluba (paisu ei saa pidada looduslikuks

mh seetõttu, et kaebaja on 2021. a paisu ette paigutanud kividest ja killustikuga täidetud kotid,

mida kaebaja ise on kinnitanud), see on kaladele ületamatu rändetõke ja mõjutab veekogu

veerežiimi. Seega ka kaebaja viidatud viga arvesse võttes tulnuks KeA-l paisu

likvideerimiseks kaebajale ettekirjutus teha. Vastuväited Transpordiameti 21.04.2023

korraldusele nr 1.1-3/23/298, mille alusel väljastatakse ehitusluba Undla silla ehitamiseks, on

kaebajal õigus esitada seda haldusakti vaidlustades.

15. KeA 06.02.2023 ettekirjutus ei ole tühine ning puuduvad ka alused selle tühistamiseks,

samuti on õiguspärane vaideotsus, mistõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt nende endi kanda. Vastustaja pole

menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

6(7)

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)