1-09-1239/41 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-1239

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märtsil 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-09-1239 (08284000206) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi A.F-i süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 29. novembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva Prokurör Toomas Liiva Kannatanu A.T. Süüdistatav A.F

elukoht: XXX, isikukood: XXX, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1,2; 340 lg 4 p 2 tühistada Tartu Maakohtu

29. novembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-1239 täies ulatuses.

Tunnistada A.F süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega

30 päevamäära, see on 1437.77 EUR. Asitõend - diktofon OLYMPUS tagastada kohtuotsuse jõustumisel XXX vallavalitsusele.

2

KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel välja mõista A.F-ilt sundraha 417.03 EUR.

A.F tasuda rahaline karistus Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr

10220034796011, Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100065019 ning selgitus: „A.F 1-09- 1239 rahaline karistus“.

A.F tasuda väljamõistetud sundraha summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011, Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „A.F 1-09- 1239 kohtukulud“.

Väljamõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 4. märtsil 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 5. märtsist 2011.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 5. märtsist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 29. novembri 2010 otsusega mõisteti A.F süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi õigeks.

Maakohus arutas A.F-ile KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 10. juulil 2008 kella 10.40 paiku tungis kallale XXX maakonnas XXX vallas XXX külas XXX territooriumil XXX Vallavalitsuse ametiülesandeid täitvale sotsiaalosakonna juhatajale A. T. ,

kellelt võttis vägivalda kasutades ära tööülesannete täitmiseks antud diktofoni OLYMPUS väärtusega 1109 krooni, tekitades kätele kriimustusi, hematoomi ning psühhotrauma, millega põhjustas füüsilist, moraalset ja varalist kahju.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt sündmuse kui teo osas vaidlust ei ole. Nii kannatanu kui

süüdistatava ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et A.F võttis A. T. käest ära

diktofoni. Konflikti põhjuseks oli sotsiaaltöötaja poolt A.F-i ja E. R. vestluse lindistamine ning see oli ka A.F-i teo ajendiks diktofon sotsiaaltöötajalt ära võtta. Kohus leidis, et A. T. poolt jutuajamise lindistamine ei tulenenud tema ametikohustuste

täitmisest ega sotsiaaltöötaja ametikohustustest ja pädevusest. Kohtuistungil ei ole esitatud

3 ühtegi tõendit, et A. T. oleks täitnud jutuajamise lindistamisega võimuesindaja ülesandeid ja et selline lindistamine oleks olnud avalikku korda kaitsev tegu.

Usaldusväärselt ei ole tõendatud, et A. T. oleks enne jutuajamise lindistamist E. R. ja A.F-ilt

vastavat luba küsinud. Kui A. T. alustas salvestamist, jõudes E. R. maja juurde, oleks pidanud see ka diktofonil salvestatud olema.

Põhjendatud ei ole prokuröri väide, et suurema vägivalla hoidis ära politseinik. Politseinik Tõnu Türki ütluste järgi tema ei näinud diktofoni äravõtmist, ta ei läinud A.F-ile järele,

kui A.F diktofoniga sündmuskohalt ära läks. Kui politseinik ei näinud toimunud konflikti ja toimunule ka hiljem kuidagi ei reageerinud, ei ole põhjendatud rääkida suurema vägivalla ärahoidmisest tema poolt. Kuna A. T. ei saa käsitleda konflikti ajal A.F-iga kui võimuesindajat, siis ei saa ka A.F-i poolt toime pandud tegu kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi.

Kohus leidis, et ka kuriteo ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi ei ole põhjendatud. A.F-i

tahtlus oli suunatud diktofoni äravõtmisele, et lõpetada jutuajamise ilma loata

lindistamine. Kuna A. T. diktofoni vabatahtlikult ära ei andnud, toimus süüdistatava ja

kannatanu vahel kehaline kontakt, mis võis põhjustada valu, ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone mõlemale poolele. A. T. tervisekahjustuste tõendamiseks on esitatud

XXX KJ juhtivkonstaabli Ivo Kralle koostatud fototabelid (tl 4-5). Fotod on vigastuste

suuruse ja iseloomu tõendamiseks mitteusaldusväärsed tõendid. Fotodelt ei ole aru saada,

missugused konkreetsed vigastused olid tekitatud. Samuti ei tõenda fotod, et kätel olevad vigastused tekitati just A.F-i poolt diktofoni äravõtmise käigus. Perearsti kirjelduse järgi

oli 10. juulil 2008 A. T. parema käe II sõrme dosaalsel pinnal 1 cm pikkune kriimustus (veritseb) ja selle kõrval 0,5 x 0,5 cm hematoom (sinine). Randme ja sõrme liigesed liigutades valusad. Psühhotrauma. 11. juulil 2008 ärevushäire. Fotodel ei ole näha perearsti kirjeldatud vigastusi, fotol nr 3 on näha kolm kriimustust käel, perearst sellist vigastust ei ole kirjeldanud.

Kohus leidis, et esitatud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud, missugused

tervisekahjustused tekitas A. T. le A.F, kuigi diktofoni äravõtmise käigus võis A. T.

saada kergeid tervisekahjustusi, samuti võidi selle käigus põhjustada valu. KarS § 121 süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime tahtlikult. Et A.F oleks olnud tahtlus

kahjustada A. T. tervist ükskõik mis viisil, ei ole tõendatud. A.F-i käitumine ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav, kuid tema käitumises puudub KarS § 121 koosseis, eelkõige tulenevalt subjektiivsest küljest.

Kohus leidis, et esinevad teatud KarS § 257 koosseisu tunnused, kuid teo

ümberkvalifitseerimine KarS § 257 järgi ei ole põhjendatud, kuna faktiliste asjaolude hindamine selle paragrahvi alusel annab süüdistusega võrreldes A.F-i teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu. Teo ümberkvalifitseerimisel KarS § 257 järgi tuleks täiendavalt välja selgitada asjaolusid, eelkõige, kas A.F teostas tõelist või oletatavat õigust ja millise seadusega on tagatud õiguse oletamine.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista A.F-i süüdi ja karistada teda KarS § 274 lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jätta karistus tingimisi 18- kuulise katseajaga kohaldamata, kohustades A.F katseaja kestel täitma KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid, samuti mõista A.F-ilt välja sundraha ja menetluskulud.

4 Apellatsiooni põhjenduste kohaselt andis põhjuse, miks XXX Vallavalituse sotsiaalosakonna

juhataja A. T. sõitis 10. juulil 2008 koos politseiametnikuga oma tööpiirkonda, vastavalt

XXX sotsiaalosakonna juhataja ametijuhendi punktile 3.9, A.F, kes 9. juulil 2008 helistas vallavalitsusse ja nõudis, et XXX külast on vaja tema õe E. R. naaber, keegi L. O. , toimetada kiiremas korras haiglasse, kuivõrd tegemist on vaimselt ebastabiilse isikuga, kes on

oma naabritele ohtlik. Süüdistatav, märgates, et politseiauto sõitis L. O. hoovile, suundus

koos oma õe E. R. ga naabrinaise maja juurde, et anda ametnikele edasi oma mure seoses naabrinaise tervisega. Kuivõrd L. O. neid sisse ei lasknud, läksid A.F ja E. R. tagasi viimase talu õuele ja jäid ametnikke ootama, sest teadsid, et ametnike tagasitee viib sisuliselt läbi E. R. taluhoovi. Märgates, et politseiauto pöördus tagasiteele, suundus A.F koos tunnistajate E. R. , U. P. ja M. M. politseiautole vastu ning peatas auto. Kannatanu, teades, et

tegemist on äärmiselt pretensioonikate inimestega ning olles äsja külastanud A.F-i kaebuse alusel L. O. ja veendunud, et viimane on täiesti terve vanem naisterahvas, otsustas edasiste sekelduste vältimiseks jutuajamise salvestada. Seega A.F oli isik, kelle avalduse alusel vallavalitsuse töötaja A. T. kontrollis L. O.

tervislikku seisundit ja kohtudes avaldajaga püüdis selgitada A.F-ile oma seisukohti.

Samal ajal täitis A. T. sotsiaalosakonna juhataja ametijuhendi punktis 3.9 sätestatut ehk

nõustas A.F sotsiaalhoolduse ja -abi alastes küsimustes. Kuivõrd A. T. näol oli

tegemist XXX Vallavolikogu 27. detsembri 2005 otsuse alusel vallavalitsuse liikmega ehk

ametnikuga ATS mõttes ja kuivõrd A. T. teostas 10. juulil 2008 XXX vallas XXX külas XXX talu territooriumil oma pädevuse piires avalikku võimu ning rünnati teda kui avaliku võimu esindajat, siis tuleb A.F-ile esitada süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi. Miks kohus on

asunud seisukohale, et ründe hetkel A. T. lihtsalt oma lõbuks mingit suvalist jutuajamist diktofoniga lindistas, otsuses selgitatud ei ole. Kohus on asunud seisukohale, et tõenditena ei ole usaldusväärsed ei XXX KJ juhtivkonstaabli

I. Kralle poolt vahetult peale kannatanu pöördumist politseiasutusse tehtud fotod kannatanu kätest, millel on näha kannatanu kätele tekitatud vigastused, ega A. T. perearsti väljastatud tõend, kus on fikseeritud A. T. le kuriteo järgselt tekitatud vigastused. Samas lõppjärelduses kohus leiab, et diktofoni äravõtmise käigus võis A. T. saada kergeid tervisekahjustusi, samuti võidi selle käigus põhjustada valu. Kuigi otsusest ei kajastu, milliste tõendite põhjal kohus

sellele järeldusele jõudis, võib arvata, et määravaks said kannatanu ütlused. Seega kuriteo objektiivse külje element – tegu ja põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel – on kohtu arvates A.F-i käitumises siiski tõendamist leidnud. Kriminaalasjas ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et kannatanu, kasutades oma töövahendit

– diktofoni, üritas edasiste vaidluste ärahoidmiseks enda ja A.F-i vestlust avalikult

salvestada, sirutades käe diktofoniga A.F-i suunas. See, kas emotsionaalselt kergesti

ärrituv A.F kuulis või tahtis kuulda A. T. eelnevat hoiatust jutuajamise salvestamise suhtes, on teisejärguline. Oluline on, et iga terve mõistusega Eesti Vabariigi kodanik saab aru,

et võttes vägivaldselt, jõudu kasutades teiselt isikult ära viimasele kuuluva eseme, võib ta

tekitada oma ründega asja omanikule valu, pidades sellega võimalikuks süüteokoosseisu asjaolude saabumist ja möönab seda ehk paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kõik A.F-i

hilisemad tegevused hõivatud diktofoniga omavad ainult niipalju õiguslikku

tähendust, et riiklik süüdistaja ei saanud just juhindudes A.F-i poolt toimepandud teo

subjektiivsest küljest esitada talle süüdistust KarS § 200 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises.

Süüdistatava vastuväited

A.F esitas ringkonnakohtule oma kirjalikud vastuväited apellatsioonile, leides, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

5

Vastuväidete kohaselt on kohus põhjalikult kontrollinud fakte, arvestanud kõikide

asitõenditega ja tunnistajate ütlustega ning õigesti tuvastanud, et puudub süüteokoosseis ja

kuritegu. Apellatsioon ei ole juriidiliselt põhistatud. Apellatsioonis on kohtuotsusest,

tunnistajate ja menetlusosaliste ütlustest kontekstist välja võetud üksikud laused või sõnad, mille rõhuasetust ja sisu on teadlikult moonutatud.

A. T. ei ole esitanud tsiviilhagi, mis tõendab, et A. T. ei tunne, et talle oleks füüsilist, moraalset ja varalist kahju tekitatud. XXX Vallavalitus ei ole esitanud avaldust kriminaalasja algatamiseks ega ka tsiviilhagi.

Apellant kasutab apellatsioonis kohtu poolt ümberlükatud väiteid, nõudmata nende väidete

tunnustamist. Kohus tuvastas, et A.F-i tegevus oli suunatud salajase helisalvestuse

lõpetamisele ning enda ja E. R. õigushüvele kaitsele. Apellatsioonis on esitatud teadlikult vale väide, et helisalvestus oli avalik, mis viitab tahtlikule valesüüdistuse koostamisele.

Pole tõendatud, et XXX A. T. ei saanud ametikohustusi täita ilma diktofonita ja et A. T.

ametiülesannete hulka XXX kuuluvad võimuesindamine või avaliku korra tagamine. A. T. külastas valla kodanikku L. O. ja tema sõnade kohaselt ei tuvastanud, et L. O. vajaks abi. Lahkudes politseiautoga L. O. juurest, olid tema tööülesanded täidetud. Kuna politseinik T. Türk soovis vestelda U. P. lambavargusega seonduvalt, peatas politseinik auto.

Asjas olevad fotod ja perearsti tõend on kohtu poolt tunnistatud vastuolulisteks ja

mitteusaldusväärseteks. Ka ei osanud kannatanu kohtuistungil täpsustada oma väidetavat tervisekahjustust.

Apellatsioon ei arvesta kõigi tõenditega. Tunnistajate E. R. , U. P. ja M. M. ütlustega on tõendatud, et A.F pole kedagi rünnanud ega vägivalda kasutanud, vaid peatas salajase lindistamise, millega kaitses enda ja E. R. õigushüvesid. Apellant tugineb vaid A. T. ja T. Türgi ütlustele, kes ei ole erapooletud, sest mõlemad soovivad varjata oma valetunnistust, et

lindistamiseks küsiti luba. T. Türk töötas XXX osakonna XXX politseis ja oli seega uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi oli, seega võib eeldada, et tema ütlused

ei ole erapooletud ning KrMS § 66 lg 2 alusel on välistatud tema tunnistajana osalemine menetluses.

Apellatsioonis esitatud A. T. ja T. Türgi ütlused on vastuolus uurimismenetluses ja kohtuistungil antud ütlustega.

Initsiatiivi kriminaalmenetluse alustamisel on üles näidanud politseiametnik I. K., kel on isiklik vihavaen A.F-i ja E. R. suhtes.

A.F leiab, et apellatsioonimenetluses on vajalik tunnistajate E. R. , U. P. ja M. M. ütluste

andmine ja vastastamine kannatanuga, kelle ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Süüdistatav palub uute tunnistajatena kohtusse kutsuda L. O. , I. K. ja volikogu esimees A. P. .

Asitõendi – diktofoni – osas tuleb teha vaatlus, sest on alust arvata, et prokuratuur on rikkunud asitõendi säilitamise nõudeid. Asitõenditena tuleb lisada 6. septembri ja 22. novembri 2010 kohtuistungite helisalvestused, mis võimaldavad tuvastada A. T. ja T. T. vastuolulisi ning eksitavaid ütlusi.

Kohtukulud palub süüdistatav jätta A. T. ja T. T., kes on teadvalt esitanud valekaebuse ning andnud vande all valetunnistusi, kanda.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Kannatanu toetas prokuröri poolt esitatud apellatsiooni.

6 A.F ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palusid A.F ja kaitsja jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära A.F-i, kaitsja, kannatanu, prokuröri ning tutvunud

kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub täies ulatuses tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

KarS § 274 lg 1 näeb ette vastutuse võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega.

Seega seisnevad nimetatud paragrahvi objektiivsed tunnused võimuesindaja või avalikku

korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemises seoses tema ametikohustuse täitmisega. Vaadeldav süüteokoosseis paikneb karistusseadustiku 16. peatüki 3. jaos (avaliku

võimu teostamise vastased süüteod) ja selle kaitstavateks õigushüvedeks on avaliku võimu teostamise tõhusus ning avalik kord.

A.F-i süüküsimuse otsustamisel peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks vastata

küsimusele, kas A. T. , kui vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja, on käsitletav võimuesindajana.

Väljakujunenud õiguspraktika kohaselt loetakse võimuesindajaks isikut, kes talle antud volituste alusel on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni.

Põhiseaduse § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud

omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve.

10. juulil 2008, mil toimus intsident A. T. ja A.F-i vahel, töötas A. T. XXX vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhatajana.

21. veebruaril 2006 XXX vallavanema poolt kinnitatud sotsiaalosakonna juhataja ametijuhendi punkt 3.1 kohaselt kuulub sotsiaalosakonna juhataja teenistuskohustuste hulka vallavalitsuse sotsiaalhoolekandeja tervishoiualase tegevuse juhtimine. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi sotsiaalhoolekandeja tervishoiualase tegevuse juhtimine

eeldab sotsiaalosakonna juhataja pädevust teostada võimu kogu valla territooriumil, s.o väljaspool oma organisatsiooni.

Taolisele pädevusele viitavad näiteks ka ametijuhendi p 3.5, mille kohaselt töötab

sotsiaalosakonna juhataja välja oma valdkonnas omavalitsuse õigusaktide eelnõusid, p 3.6

kohaselt teostab oma valdkonnas omavalitsuse õigusaktide täitmise kontrolli ja p 3.7 mille kohaselt korraldab oma alluvusvaldkonnas eelarveliste vahendite kasutamist ja käsutamist (I kd tl 9-11). Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus A. T. , kui XXX vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja, võimuesindajaks.

Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et võimuesindaja ametialane tegevus peab kindlasti olema seotud avaliku korra kaitsmisega. Ringkonnakohus arvates annab KarS § 274 lg 1 objektiivse külje grammatiline tõlgendus küll võimaluse maakohtu poolt väljendatud seisukohaks, kuid lähtudes õigusnormi teleoloogilisest tõlgendusest, leiab ringkonnakohus, arvestades kaitsvat õigushüve, et nimetatud õigusnormi

toimeala on laiem ning selle eesmärgiks on kriminaliseerida igasugune vägivald võimuesindaja suhtes, mis on toime pandud seoses nende ametikohustuste täitmisega.

Otsustamaks, kas A.F-i käitumises 10. juulil 2008 esinevad KarS § 274 lg 1 ettenähtud

kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnused, tuleb vastata ka küsimusele, kas A. T. täitis

7 nimetatud kuupäeval oma ametikohustusi ja kas vägivalla kasutamine tema suhtes oli seoses tema ametikohustuste täitmisega.

A. T. ütluste kohaselt helistati talle sündmusele eelnenud päeval vallamajja ja nõuti kategoorilises vormis, et sotsiaaltöötaja peab tulema XXX külla ning organiseerima seal elava

L. O. psühhoneuroloogia haiglasse toimetamise. Helistaja tutvustas ennast kui E. R. õde,

kelleks hiljem osutus A.F. Kuivõrd teate kohaselt oli tegemist psüühiliselt haige

inimesega, siis otsustati L. O. seisukorra kontrollimiseks minna kohale koos

politseitöötajaga. Järgmisel päeval sõitsidki nad koos konstaabel T. T.ga L. O. elukohta.

Vestlesid L. O. ga ning oli ilmne, et mingit psühhiaatrilist abi L. O. ei vajanud. Pärast vestlust lahkusid nad L. O. juurest. Sõites mööda E. R. majapidamisest, tulid neile vastu E.

R., tema abikaasa ja A.F. Nad palusid auto peatada ning auto peatumisel pärisid aru

visiidi tulemustest. A. T. ütluste kohaselt pidas ta oma kohuseks selgitada E. R. le ja A.F-ile , kui avalduse esitajatele, oma visiidi tulemustest. Jutuajamise alguses ta ütles E. R. le ja A.F-ile, et hilisemate arusaamatuste ärahoidmiseks lindistab ta nendevahelise jutuajamise.

Mingil hetkel ta väljus autost ja jutuajamine jätkus auto kõrval. A.F ei olnud rahul visiidi tulemustega. Ta leidis, et ka neid tulnuks kaasata L. O. ga toimunud vestlusesse ning süüdistas, et sotsiaalosakond ei võta midagi ette haige inimesega. A. T. ütluste kohaselt sai ta A.F-i ja E. R. etteheidetest aru, et tema ei täitnud A.F-i ja E. R. lootusi ja ei viinud

L. O. haiglasse ning sellest oli tingitud ka A.F-i ja E. R. pahameel tema vastu.

Sündmuste ülakirjeldatud kulgu ei eita ka A.F. A.F-i ütluste kohasel oli tema tõepoolest see isik, kes helistas vallamajja ning palus sotsiaalnõunikul kohale tulla, sest tema

arvates on L. O. psüühiliselt haige inimene ja vajab ravi. Järgmisel päeval ta nägi kuidas

politsei sõitiski L. O. elukohta. Nad järgnesid politseile L. O. elukohta, koputasid tema uksele, kuid sisse neid ei lastud. L. O. juurde läksid nad seepärast, et tahtsid ka omapoolseid

selgitusi anda. Seejärel nad lahkusid ja jäid oma elukohas ootama, et L. O. juures käinud isikutega vestelda. Kui politseiauto tagasi tuli, siis see peatus ja A. T. küsis neilt kas on mingi probleem. Toimus jutuajamine. A.F-i ütluste kohaselt tema ei kuulnud, et A. T. oleks küsinud luba jutuajamise lindistamiseks.

Samuti kinnitavad kirjeldatud sündmuste kulgu tunnistajad.

T. T. ütluste kohaselt kutsus A. T. ta kaasa L. O. juurde, sest naabrid olid taotlenud vanainimese haiglasse paigutamist. Pärast vestlust L. O. ga nad lahkusid ja sõites mööda R. elukohast peatati nende auto. A. T. hakkas E. R. ja A.F-iga vestlema. Enne vestluse algust, ütles A. T. , et lindistab jutuajamise ja tunnistaja arvamuse kohaselt pidid seda kõik kuulma. Milline oli jutuajamise sisu tunnistaja ei kuulnud, sest vestles sellel ajal U. R.

Tunnistaja E. R. ütluste kohaselt helistas tema õde A.F vallavalitsusse ning palus

vallavalitsuse töötajaid appi L. O. paigutamiseks haiglasse. Järgmisel päeval tuldigi vallavalitsusest L. O. ga rääkima. Kui vallavalitsuse töötaja autoga neist mööda sõitis, siis nad

peatasid auto, sest soovisid saada selgitusi toimunud vestluse kohta. Jutuajamise käigus ta märkas, et A. T. lindistab nende jutuajamist. Ta päris A. T. lt selle kohta ning viimane ei

eitanud jutuajamise lindistamist. Tema ei kuulnud, et enne lindistamise algust oleks A. T. selleks luba küsinud. Tunnistaja M. M. ütluste kohaselt oli ta teadlik, et A.F oli helistanud vallavalitsusse ning

palunud, et sotsiaaltöötajad kontrolliksid L. O. vaimset tervist. Järgmisel päeval ta nägi kuidas politseiauto sõitiski L. O. elukohta. Läksid koos A.F-i ja E. R. ga L. O. elukohta,

kuid kuna neid sisse ei lastud, siis naasesid E. R. elukohta. Mõne aja pärast naases

politseiauto L. O. elukohast ning peatus E. R. elukoha juures. A.F üritas

sotsiaaltöötajalt teada saada, mida L. O. juures arutati. Siis märkas E. R., et toimub lindistamine.

8 Kannatanu A. T. , süüdistatava A.F-i, tunnistajate T. T., E. R. ja M. M. ütlustest saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et A. T. täitis 10. juulil 2008 L. O. elukohas XXX

valla sotsiaaltöötaja ametikohustusi. A.F helistas A. T. le ning kutsus kedagi valla

sotsiaaltöötajatest L. O. juurde, sest tema arvates vajas L. O. psühhiaatrilist ravi. A. T. ,

tulenevalt A.F-i poolt esitatud teatest, asuski kontrollima L. O. tervislikku olukorda. Seega asus A. T. kui isik, kes vastutas valla sotsiaalhoolekandeja tervishoiualase tegevuse eest, täitma oma ametikohustusi.

Ringkonnakohus leiab, et A. T. täitis oma ametikohustusi ka hetkel, kui jagas A.F-ile selgitusi L. O. elukohas toimunud jutuajamise ja selle tulemuste kohta. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad taolist järeldust A. T. ütlused, milliste kohaselt pidas ta oma kohuseks selgitada avalduse esitajale toimunud kontrollkäigu tulemusi. Ringkonnakohus

leiab, et taoliselt käitudes täitis A. T. oma ametkohustustest tulenevaid ülesandeid, sest ta andis A. A.F-ile edasi informatsiooni millise ta oli saanud nimelt oma ametiülesannete täitmisel. Samas viitavad sellele otseselt ka A.F-i ja tunnistajate ütlused, milliste kohaselt peatati A. T. auto eesmärgiga saada temalt selgitusi L. O. ga toimunud vestluse tulemuste kohta, s.o eesmärgiga saada A. T. lt kui ametiisikult vastavat informatsiooni. A.F-i teadlikkust selles, et A. T. on XXX vallavalitsuse sotsiaaltöötaja ning vestles L. O. ga kui ametiisik, ei ole ringkonnakohtu arvates vaidlust.

Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et 10. juulil 2008 täitis A. T. kui võimuesindaja L. O. ga vesteldes ning hiljem nimetatud vestluse tulemustest A.F-ile, kui avalduse esitajale selgitusi jagades, oma ametikohustusi.

Ringkonnakohus loeb kriminaalasjas kogutud tõenditega tuvastatuks, et A.F kasutas 10. juulil 2008 A. T. suhtes vägivalda.

Vägivallaga on tegemist siis, kui selle käigus pannakse toime mõni KarS §-dele 120, 121 või

122 vastav tegu. Käesoleval juhul, tulenevalt A.F-ile esitatud süüdistusest, saab vägivallana arvesse tulla üksnes kehaline väärkohtlemine, s.o KarS § 121 märgitud vägivald.

KarS § 121 näeb ette vastutuse teise isiku tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kuivõrd A.F-ile esitatud süüdistusest nähtub, et teda süüdistatakse A. T. le kriimustuste

ja hematoomi tekitamises, siis leiab ringkonnakohus, et nimetatut tuleb vaadelda kui valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist.

A. T. ütluste kohaselt mingil hetkel, kui toimus tema, A.F-i ja E. R. vaheline

jutuajamine, tahtis A.F ära võtta tal käes olnud diktofoni. Kuna ta ei olnud nõus

diktofoni ära andma, siis kasutas A.F tema suhtes füüsilist jõudu, kriimustades ja muljudes tema paremat kätt. Taoline käe muljumine ja kriimustamine tekitas A. T. väidete

kohaselt talle valu. Kannatanu ütluste kohaselt pöördus ta XXX tagasi jõudes koheselt

kohaliku perearsti poole, kes fikseeris tal esinenud vigastused. Pärast arsti juures käimist pöördus ta politseisse, kus samuti tema vigastused fotografeerimisega fikseeriti. Perearsti poolt väljastatud õiendist nähtuvalt pöördus A. T. perearsti poole 10. juulil 2008

kell 11.24. Perearst diagnoosis A. T. parema käe II sõrme dosaalsel pinnal 1 cm pikkuse

kriimustuse, mis veritses ning selle kõrval 0,5cm x 0,5 cm hematoomi. Randme ja sõrme liigesed liigutades valusad, mille tõttu on nende liikuvus vähenenud.

Ringkonnakohus leiab, et puudub igasugune tõsiseltvõetav alus kahelda perearsti poolt esitatud tõendi usaldusväärsuses.

9

Maakohus on kohtuotsuses jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud, millised kehavigastused A.F A. T. le põhjustas.

Maakohtu otsusest on võimalik välja lugeda, et taolisele järeldusele tuli kohus võrreldes politsei poolt A. T. l fikseeritud vigastusi perearsti poolt fikseeritud vigastustega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline järeldus on vastuoluline. Esmalt on maakohus leidnud, et politseitöötajate poolt A. T. l esinenud kehavigastuste fikseerimiseks tehtud fotod ei ole usaldusväärsed tõendid ja seega kohtukõlbmatud. Hiljem on aga neid fotosid, s.o kui mitteusaldusväärseid tõendeid, kõrvutanud perearsti poolt A. T. l fikseeritud vigastustega ning leidnud nendes esinevate vastuolude tõttu, et kriminaalasja puuduvad usaldusväärsed tõendid, missugused tervisekahjustused A.F A. T. le tekitas.

Ringkonnakohtu arvates puudus maakohtul olukorras, kus ta jättis A. T. kannatanu

ülekuulamise protokollile lisatud fototabelid, millega fikseeriti A. T. l esinenud vigastused politseitöötajate poolt, tõendite hulgast välja, sest luges need ebausaldusväärseteks, võimalus kõrvutada neid (olematut tõendit) perearsti poolt fikseeritud vigastustega.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd A. T. ütlusi tema suhtes füüsilise vägivalla tarvitamise kohta kinnitavad ka perearsti poolt fikseeritud vigastused, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda A. T. sellesisulistes ütlustes.

A.F ei ole oma ütlustes eitanud A. T. käest diktofoni äravõtmist, väites, et A. T. lt diktofoni võttes ta viimase suhtes füüsilist jõudu ei rakendanud ja mingeid vigastusi A. T. le ei põhjustanud.

Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja E. R., kelle väidete kohaselt A.F lihtsalt võttis A. T. lt diktofoni ära. Ringkonnakohus leiab, et A.F-i ütlused vägivalla mittetarvitamise kohta A. T. suhtes on ümber lükatud A. T. ütluste ja XXX perearsti poolt väljastatud arstitõendiga. Pealegi ei loe ringkonnakohus A.F-i sellesisulisi ütlusi eluliselt usutavateks.

A. T. on oma ütlustes kinnitanud, et ta ei andnud diktofoni vabatahtlikult A.F-ile ning hoidis seda tugevalt oma paremas käes. Asjaolu, et A. T. ei andnud diktofoni vabatahtlikult A.F-ile kinnitavad ka tunnistaja M. M. ütlused. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei soovi vabahatlikult loovutada tal käes olevat diktofoni, tuleb isikul, kes soovib seda oma valdusse saada, vaieldamatult kasutada füüsilist

jõudu. Taolise vägivaldse füüsilise jõu rakendamine aga põhjustab kahtlemata rünnatavale füüsilist valu. Taolise valu tundmist on A. T. ka kinnitanud.

Maakohus on kohtuotsuses möönnud, et diktofoni äravõtmise käigus võis A. T. saada kergeid kehavigastusi, kuid leidnud, et A.F-i tahtlus ei olnud suunatud A. T. le kehavigastuste tekitamisele vaid viimaselt diktofoni äravõtmisele ning seetõttu ei saa tema tegevust vaadelda kui vägivallategu. Ringkonnakohus maakohtu taolise seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 121 objektiivsesse teokoosseisu ei kuulu eesmärk, miks isik teise isiku suhtes vägivalda kasutab. Seega, sõltumata sellest, millisel eesmärgil (v.a vastutus välistavatel asjaoludel) isik teise isiku suhtes vägivalda kasutab, tuleb kohtul eelkõige hinnata, kas tema tegevus vastab vägivalla Karistusseadustikus toodud mõistele.

Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et A.F kasutas A. T. kui võimuesindaja suhtes vägivalda seoses viimase poolt oma ametikohustuste täitmisega. Seega on täidetud KarS § 274 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis.

10

Ringkonnakohus leiab, et täidetud on ka KarS § 274 lg 1 ettenähtud kuriteo subjektiivne teokoosseis.

KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

Seega kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid kiidab võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub selle saabumisega. Kaudse tahtluse tuvastamisel tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes). Ringkonnakohus leiab, et asudes jõuga A. T. lt ära võtma viimasel käes olnud diktofoni sai A.F

, arvestades tema elukogemust, aru, et oma taolise käitumisega võib ta A. T. le põhjustada mistahes kehavigastusi või vähemalt füüsilist valu. Seega tegutses A.F A. T. kätt kriimustades ja muljudes kaudse tahtlusega.

Kuivõrd A.F-i käitumises esineb KarS § 274 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne ja subjektiivne teokoosseis, siis tuleb ta nimetatud paragrahvi järgi süüdi tunnistada ning mõista talle karistus.

Karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid.

Karistuse aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav.

A.F ründas ametikohustusi täitvat isikut, mis kahtlemata takistas ametiisikul oma

kohustusi täitmast. Samas ei toonud A.F-i tegevus enesega kaasa raskeid tagajärgi, põhjustades kannatanule vaid füüsilist valu.

Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus A.F-i suhtes ei tuvastanud. A.F on varasemalt kriminaalkorras karistamata.

Arvestades A.F-i varasemat laitmatut elukäiku ning asjaolu, et oma tegevusega ei tekitanud süüdistatav kannatanule raskeid tagajärgi, leiab ringkonnakohus, et A.F on võimalik karistada rahalise karistusega selle miinimummääras, s.o 30 päevamäära.

KarS § 44 lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel.

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on A.F-i keskmine päevasissetuleku suurus XXX krooni (I kd tl 55-56). Seega, karistades A.F rahalise karistusega 30 päevamäära, kujuneb tema karistuseks XXX = XXX EEK, s.o 1437.77 EUR.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ning kuivõrd ringkonnakohus tunnistas A.F-i süüdi KarS § 274 lg 1 järgi tuleb temal hüvitada ka menetluskulud.

11

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus