3-23-1193/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Määruse tegemise aeg ja koht

12.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1193

Haldusasi

A. O. ja H. A. kaebus Vabariigi Valitsuse 17.03.2023

määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 13

lg 2 p 4 tühistamiseks osas, milles on keelatud inimeste

viibimine Topu lahe sihtkaitsevööndis 1. märtsist 30.

juunini ja 1. septembrist 15. novembrini või alternatiivselt

tuvastada vaidlustatud osas määruse õigusvastasus.

Menetlusosalised

Kaebajad – A. O. ja H. A., esindajad v.adv Vahur Kivistik

ja v.adv Siiri Pajupuu

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), esindaja Moonika Järvela

Menetlustoimingud

Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD JA KOHTU SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

Kohus saadab määruse kaebajatele ja vastustajale.

ASJAOLUD

1. Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määrusega nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“

(määrus nr 34) kehtestati Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri (jõustus 01.04.2023). Enne seda

kehtis Vabariigi Valitsuse 05.05.1997 määrus nr 94 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja ja

välispiiri kirjelduse kinnitamine” (määrus nr 94).

2. A. O. (kelle ühisomandisse kuulub Kanali 2 kinnistu asukohaga Lääne-Kanali, Allika küla,

Haapsalu linn, Lääne maakond) ja H.A. (kellele kuulub Laomäe III kinnistu asukohaga Meriski,

Allika küla, Haapsalu linn, Lääne maakond) esitasid 31.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 13 lg 2 p 4

tühistamiseks osas, milles on keelatud inimeste viibimine Topu lahe sihtkaitsevööndis 1. märtsist

2(6)

30. juunini ja 1. septembrist 15. novembrini või alternatiivselt tuvastada vaidlustatud osas määruse

õigusvastasus.

Kaebuse kohaselt on mõlemad kaebajad Topu lahe ääres asuvad kinnisasjad soetanud eelkõige

põhjusel, et kinnistute asukoht võimaldab minna merele ja tegeleda harrastuspüügiga. Lääne-

Kanali kinnistu väärtus A. O. jaoks seisneb asjaolus, et kinnistu piirneb paadikanaliga, mida on

Meriski kinnistu igakordse omanikuga olnud võimalik kokkuleppel kasutada alates 1999. a. Seega

on A. O. poolt Lääne-Kanali kinnistu kasutamine ja omandiõiguse teostamine mõjutatud sellest,

et Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirjaga on oluliselt piiratud seni aastakümneid Topu lahes

lubatud olnud harrastuspüügiga tegelemise õigust ja võimalust. Kalapüügiga tegelemiseks on A.

O. ehitanud paadikuuri ning kohandanud kinnistu eelkõige kalapüügiga tegelemist võimaldavaks

suvekohaks. H. A. omandatud Meriski kinnistu määrav väärtus seisneb selles, et paadikanali kaudu

on juurdepääs merele ning võimalus Topu lahel ja lähisaarte ümber tegeleda harrastuspüügiga. H.

A. omandas kinnistu koos paadikanaliga ainult põhjusel, et tegeleda Topu lahes asuvate saarte

lähiümbruses spinningupüügiga. Olukorras, kus kaitse-eeskirjaga on oluliselt piiratud kalapüügiga

tegelemise võimalusi ja õiguseid, avaldab vaidlustatud määrus mõju H. A. võimalusele oma

kinnistut kasutada selleks enim sobival viisil.

Matsalu

rahvuspargi

kaitse-eeskirjaga

kehtestatud

täiendavad

piirangud

muudavad

harrastuskalapüügi Topu lahel sisuliselt mõttetuks – parimad püügikohad asuvad saarte äärde

jäävates vetes ning parimad püügiajad on pärast üldise püügikeelu lõppemist ning enne

suvekuumuse algust ning seejärel uuesti alates hilissuvisest vete jahenemisest (tavaliselt augusti

lõpust või septembri algusest). Kaitse-eeskirja kohaselt on üksnes juuli ja august jäetud

harrastuspüüdjatele võimalikuks merel viibimise ajaks. Juuli on halvim aeg, et tegeleda

spinninguga haugipüügiga. Kala hakkab sõltuvalt ilmastikust ja veetemperatuuri muutustest uuesti

aktiivsemalt võtma tavaliselt augusti lõpupoole ja hea püügikuu on september, millal on

harrastuspüük Topu lahe saarte ümbruses jällegi keelatud. Eeltoodu tõttu on kaebajate õigused ja

huvid oluliselt piiratud, eriti kaebajate põhiõigus vabale eneseteostusele.

Kaebajaid ei kaasatud ja neid ei teavitatud Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja haldusmenetlusest.

Ei saa välistada, et ärakuulamise tulemusena oleks harrastuspüügiga seonduvalt piiranguid

leevendatud võrreldes sellega, mis määruse nr 34 § 13 lg 2 p-s 4 on kehtestatud. Vaidlustatud

määrusega kaasneb ulatuslik sekkumine kaebajate omandiõigusesse määral, kus kaebajad ei saa

oma kinnisvara eesmärgipäraselt kasutada ning vara turuväärtus oluliselt langeb. Määruse

seletuskirjas ei sisaldu põhjendusi selle kohta, miks kaitse-eeskirjaga taotletavaid eesmärke ei ole

võimalik saavutada leebemate piirangutega. Sealt ei leia põhjendusi, mis asjaolud on 2023. a

võrreldes varasemate aastakümnetega sedavõrd muutunud, et isegi kohalike spinningupüük tuleks

keelata. Samas on lubatud lõkspüünistega püük. Ka spinningupüük on Matsalu ja Topu lahes

toimunud varsti juba sadakond aastat, mistõttu saab samuti rääkida traditsioonilisest harrastusest.

3. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotlevad vaidlustatud

määruse kehtivuse peatamist vaidlustatud osas.

Kaebajate õiguste riive kõrvaldamiseks on oluline lubada kinnistute jätkuvat kasutamist viisil, mis

võimaldab harrastuskalapüüki Topu lahel (sh Tauksi, Sõmeri ja Liia saare lähistel).

Harrastuspüügiga tegelemise õigus ja võimalus on eriliselt oluline H. A., kelle jaoks see on

sisuliselt ainus kinnistu kasutamise otstarve. A. O. kogu suvine puhkus ja elukorraldus on iga-

aastaselt kujundatud vastavalt sellele, et lõõgastumise ja puhketegevuse peamine väljund on

kalapüük Topu lahes ja Väinamere saarte lähistel. Just vaidlustatud korraldusega keelatud Topu

lahe sihtkaitsevöönd ja Väinamere saartest kirdesuunas jääv ala on spinningupüügiks atraktiivne.

Mujal lahes, kus kalapüük on lubatud, on kalade arvukus kordades väiksem. Ka on suur osa lahest,

kus püük on lubatud, juba suve hakuks taimi täis kasvanud ja seetõttu spinningupüük raskendatud.

Kaebajad poleks kinnistuid soetanud, kui sellega poleks kaasnenud võimalus kalapüügiks just

Topu lahel ja Väinamere saarte lähistel. Seetõttu on kaebajate omandiõiguse (kinnistute sihipärane

3(6)

kasutamine lähtumiseks kalapüügiks Topu lahe saarte ümbruses) kui ka vaba eneseteostuse riive

väga tõsine. Arvestades, et kohtuvaidlus võib kesta mitu aastat, on õiguskaitse andmine kohane.

Korralduse seletuskirjas puuduvad põhjendused, miks võiks olla kalapüügi teatud ulatuses

lubamine ka kõnealuste saarte ümber looduskaitseliselt ohtlik, mistõttu ei saa õiguskaitse andmine

olla looduskaitselisi väärtusi oluliselt kahjustav. Kaebajad ei vaidle vastu sellele, et Topu lahe ja

Väinamere kaitsevööndis on ujuvvahendiga sõitmine lubatud kiirusega kuni 40 km/h (vt määruse

nr 34 § 5 lg 5 p 1), kuid ebaproportsionaalne on viibimisõiguse täielik keelamine.

4. Vastustaja palub oma 07.06.2023 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebajatele kuuluvad kinnistud (Meriski ja Lääne Kanali) ei paikne Matsalu rahvuspargi piirides,

Topu lahe sihtkaitsevöönd asub kinnistutest pea 2 km kaugusel. Kaebuse esitajad ei ole selgitanud,

kuidas takistab vaidlustatud kaitse eeskiri kasutamast kaebajatele kuuluvaid kinnistuid, mis ei asu

kaitsealal ja mille kasutamist kaitsekord ei piira. Määruse nr 34 § 25 sätestab, et määrust on

võimalik vaidlustada osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja

kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Topu lahe sihtkaitsevöönd on

moodustatud merealal, mis kuulub riigile. Seega ei saa tõusetuda küsimus omandipõhiõiguse

riivest ning kaebaja ei oma ka kinnisasja omanikega sarnast õigust kaitse eeskirja vaidlustada.

Kaebajad ei oma kinnisasja ei Matsalu rahvuspargis ega riigile kuuluval merealal. Kaebajatele

kuuluvad kinnistud isegi ei piirne Matsalu rahvuspargiga.

Muutes Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja ning moodustades alale Topu lahe sihtkaitsevööndi,

kus on keelatud harrastuskalapüük ja inimeste viibimine 01.03-30.06 ja 01.09.-15.11, on riigil huvi

sellel alal loodust ja linnustikku avalikes huvides säilitada ja kaitsta. Topu lahe kaitsealale jäävale

osale seatud liikumispiirangud ja harrastuspüügi keeld on seatud avalikes huvides, täpsemalt

selleks et vältida rände ja pesitsemisajal lindude häirimist ning selleks, et tagada lindude

pesitsusedukus. Kalapüügil liikudes viibitakse lindude peatumispaikades või pesitsusalade

läheduses pikemat aega kui lihtsalt sadamasse sisse ja väljasõidul. Harrastuslikul kalapüügil on

liikumisest tulenev häirimise mõju veel suurem, kuna harrastuskalurid viibivad veekogul üldjuhul

pikemat aega ja neid on rohkem kui kutselisi kalureid, seetõttu ei ole harrastuslikule kalapüügile

tehtud erandeid tundlikul perioodil ja aladel. Tänaseks kehtetu Vabariigi Valitsuse määruse

„Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” punkti 49 alampunkti 8

kohaselt oli harrastuskalapüük Väinamere saarte sihtkaitsevööndis (praeguse nimega Saarte

sihtkaitsevöönd ja Topu lahe sihtkaitsevöönd) keelatud.

Looduskaitse piirangute rakendamise peatamine Matsalu rahvuspargis võib ohustada kaitseala

väärtuste seisundit. Kuna Matsalu rahvuspargi ala kuulub ka Natura 2000 võrgustikku ning

rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka, siis määruse nr 34 § 13 lg 2 p-s 4 sätestatud piirangute

peatamisega rikub Eesti riik endale võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmist, kuivõrd on jätnud

kasutusele võtmata loodusväärtuste säilimise tagamiseks vajalikud meetmed. meetmed. Natura

2000 võrgustiku alal tegevuste kavandamisel tuleb hinnata tegevuste mõju Natura 2000 võrgustiku

ala eesmärkidele ja terviklikkusele. Seega ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ei aitaks

kaasa kaebuse esitajate põhieesmärgi saavutamisele, milleks oleks harrastuskalastajatel kalastada

Topu lahe sihtkaitsevööndis 1. märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 1 5. novembrini. Tegevus võib

kahjustada riigisisese kaitse puudumisel Natura 2000 Väinamere linnu ja loodusala

looduskaitseseaduse (LKS) § 69 ja 70 tähenduses. Määruse nr 34 § 13 lg 2 p 4 näol on tegemist

LKS § 30 lg 2 keelu leevendamisega – tegelikult antakse inimestele võimalus teatud perioodidel

Topu lahes inimestel viibida, väljaarvatud 1. märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 15. novembrini.

Kellelgi ei saa tekkida õigustatud ootust, et kaitse-eeskirjaga üldse leevendusi sätestatakse.

5. Kaebaja vastas 08.06.2023 vastustaja seisukohale.

4(6)

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1).

Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult

õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse

kasutamist (vt Riigikohtu 07.03.2002 otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Haldusakti tühistamiseks esitatud

kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid

avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest,

haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-

981/16, p 11). Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda

kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.

7. Vaidlustatud määruse nr 34 § 25 sätestab, et seda on võimalik vaidlustada osas, millest tulenevad

kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist

või käsutamist. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud määrusega kaebajate subjektiivseid õigusi

(sh omandiõigust) ei riivata. Vaidlustatud määruse § 13 lg 2 p-ga 4 ei ole kaebajate omandiõiguse

kasutamisele piiranguid seatud ega kaebajatele mingeid kohustusi pandud. Lisaks on ekslik

kaebajate seisukoht, justkui uue kaitse-eeskirjaga on oluliselt piiratud seni Topu lahes lubatud

olnud harrastuspüügiga tegelemise võimalusi.

7.1 Vastustaja on välja toonud, et kaebajatele kuuluvad Meriski ja Lääne Kanali kinnistud ei

paikne Matsalu rahvuspargi piirides ega ka piirne sellega ning Topu lahe sihtkaitsevöönd (kus

kaebajad soovivad harrastusliku kalapüügiga tegeleda) asub nende kinnistutest ca 2 km kaugusel.

Kaebajad ei ole 08.06.2023 menetlusdokumendis eeltoodule vastu vaielnud. Kohus nõustub

vastustajaga, et eeltoodut arvestades ei saa vaidlusaluses kaitse-eeskirjas Topu lahe

sihtkaitsevööndit puudutavad piirangud kaebajatel enda kinnistute kasutamist takistada ja seeläbi

omandiõigust riivata. See, et kaebajate kinnistutest paari kilomeetri kaugusel asuval

sihtkaitsevööndisse jääval merealal kehtivad piirangud inimeste viibimiseks, ei mõjuta kaebajate

omandiõigust – kaebajatel on võimalik enda kinnistutel aastaringselt viibida ja neid vastavalt

sihtotstarbele (s.o kinnistusraamatu andmete kohaselt 100% elamumaa) kasutada. Kinnisasja

sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust ei hinnata selle järgi, milline on omaniku hinnangul

sobivaim (meelepärane) otstarve ning seega ei viita omandiõiguse kahjustamisele see, et kaebajad

on elamumaa sihtotstarbega kinnistud konkreetsesse asukohta soetanud hoopis eesmärgiga käia

Topu lahe sihtkaitsevööndisse jääval merealal harrastuspüügiga tegelemas. Kuna vaidlustatud

määrusega ei ole seatud looduskaitselisi piiranguid kaebajate kinnisasjadele ning ka Topu lahe

sihtkaitsevööndis kehtivad piirangud ei mõjuta kaebajate kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist,

ei ole ilmselgelt kaebajate omandiõigust määrusega nr 34 (s.o Matsalu rahvuspargi uue kaitse-

eeskirja kehtestamisega) riivatud.

7.2 Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et määruse nr 34 § 13 lg 2 p 4 näol on sisuliselt

tegemist LKS § 30 lg-s 2 sätestatud üldise keelu leevendamisega ehk sisuliselt antakse seeläbi

inimestele võimalus teatud perioodidel Topu lahe sihtkaitsevööndis viibida (välja arvatud 1.

märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 15.novembrini), mitte ei seata täiendavaid piiranguid.

Kusjuures kuni 31.03.2023 kehtinud määruse nr 94 punktide 46 ja 48 kohaselt oli inimeste

viibimine Väinamere saarte sihtkaitsevööndi (s.o määruses nr 34 Saarte sihtkaitsevöönd ja

Topu lahe sihtkaitsevöönd) veealal ja saartel aastaringselt keelatud (v.a sätetes nimetatud

lubatud tegevusteks).

Mis puudutab sihtkaitsevööndites harrastusliku kalapüügiga tegelemist, siis see on määruses nr 34

eraldi reguleeritud § 13 lõikes 4. Nimelt sätestab määruse nr 34 § 13 lg 4 p 1, et sihtkaitsevööndis

on arvestades lõikes 2 ja lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud erisusi lubatud harrastuslik kalapüük

ainult Jõgede, Salmi, Välislahe, Väinamere idapoolses ja Väinamere läänepoolses

5(6)

sihtkaitsevööndis, kusjuures kalapüük on lubatud ainult kalastuskaardi alusel ja õngpüünistega.

Määruse nr 34 eelnõu seletuskirjas1 on seejuures selgitatud, et: „Siin nimetamata

sihtkaitsevööndites harrastuslik kalapüük lubatud ei ole. Lisaks tuleb ka harrastuspüügil

arvestada kaitse-eeskirja § 13 lõike 2 kohaselt vööndites kehtivaid liikumispiiranguid. See

tähendab seda, et liikumispiirangud kehtivad ka harrastuslikul kalapüügil. Harrastusliku

kalapüügi õigust ei laiendata Topi ja Topu lahe ning Rannikumere sihtkaitsevööndile, et vältida

võrreldes praeguse olukorraga kalapüügiintensiivuse kasvu. Matsalu lahtedes liigutakse eelkõige

kalapüügi eesmärgil ja kuigi nendes vööndites ei ole aasta läbi liikumispiirangut, võib neis ka

suveperioodil peatuda linde, samuti võivad linnud sügisrändeks nendele aladele koonduda juba

suve teises pooles“ (lk 81). Seega ei ole kaebajatel tegelikult võimalik Topu lahe sihtkaitsevööndis

harrastusliku kalapüügiga tegeleda ka § 13 lg 2 p-s 4 sätestatud liikumispiirangute välisel ajal, st

harrastuslik kalapüük on Topu lahe sihtkaitsevööndis aastaringselt keelatud.

Kaebajatel

ei

saa

olla

põhiseadusest

tulenevat

eneseteostusvabadust,

mis

seisneb

harrastuskalapüügis riigile kuuluval merealal kaebajatele meelepärases kohas, mis on lisaks

rahvusvahelise tähtsusega kaitseala ning seejuures lindude pesitsus- ja rändeajal. Mis puudutab

kaebajate väidet, et spinningupüük on Matsalu ja Topu lahes toimunud varsti juba sadakond aastat,

siis tasub meenutada, et saja aasta jooksul on meid ümbritsev keskkond oluliselt muutunud ja mitte

paremuse suunas. Samuti on muutunud õiguslik regulatsioon, millest kaebajatele väidetavat õigust

(ajaloolist püügiõigust) ilmselgelt ei tulene.

7.3 Kohtul ei ole põhjust pakkuda kaebajatele võimalust kaebuse muutmiseks (võimaldamaks

taotleda määruse nr 34 tühistamist osas, millest tuleneb Topu lahe sihtkaitsevööndis harrastusliku

kalapüügi keeld), kuna ka selles osas kaebajatel kaebeõigus puudub.

Vastustaja on õigesti osundanud, et ka kuni 31.03.2023 kehtinud määruse nr 94 alusel oli

harrastuskalapüük Topu lahe sihtkaitsevööndis keelatud ning ekslik on kaebaja 08.06.2023

seisukoht, justkui varem kehtinud kaitse-eeskirjas polnud harrastuskalapüügiga tegelemine

reguleeritud ja kehtis üksnes Väinamere saarte peal viibimise keeld. Kohus viitas juba eelpool, et

määruse nr 94 alusel oli vaidlusaluses sihtkaitsevööndis aastaringselt keelatud inimeste viibimine

nii veealal kui saartel (punktid 46 ja 48). Ühtlasi leiab kohus erinevalt kaebajast, et asjakohane on

vastustaja viide määruse nr 94 punktile 49, mis reguleeris kalapüügi õigust erinevates

sihtkaitsevööndites ning nägi vastavas punktis käsitletud sihtkaitsevööndite osas ette kutseliseks

ja/või harrastuslikuks kalapüügiks lubatud alad, ajad ja vahendid. Väinamere saarte ümbruse

sihtkaitsevööndi osas olid kalapüügi lubatud juhud nimetatud punkti 49 alampunktis 8. Kuna

kõnealune alampunkt ei nimeta harrastuslikku kalapüüki, tuleb lugeda, et see oli konkreetses

sihtkaitsevööndis keelatud, mitte lubatud. Eeltoodut kinnitab muu hulgas asjaolu, et punkti 49

alampunktides 2, 3, 4, 5, 6, 9 ja 10 käsitletud sihtkaitsevööndite osas on eraldi väljatoodud, kui

teatud aladel, aegadel ja vahenditega on lubatud ka harrastuslik kalapüük. Väinamere saarte

sihtkaitsevööndis harrastusliku kalapüügi keeldu kinnitavad ka vaidlusaluse määruse nr 34 eelnõu

materjalid, mis on kättesaadavad Keskkonnaameti koduleheküljelt.2 Materjalide hulgast on muu

hulgas leitav tabel Matsalu rahvuspargi vana ja uue kaitse-eeskirja võrdluse kohta, milles on vana

kaitse-eeskirja all Väinamere saarte sihtkaitsevööndi osas märgitud, et harrastajatele on kalapüük

keelatud aastaringselt. Kui kaebajad pole sellest keelust lähtunud, siis taotlevad nad sisuliselt endi

varasema õigusvastase käitumise jätkamise lubamist, millele kohus õiguskaitset anda ei saa, kuna

see oleks õigusvastane.

8. Kokkuvõttes pole eeltoodut arvesse võttes alust kaebajate väitel, et vaidlusaluse määrusega

nr 34 (s.o uue kaitse-eeskirjaga) on oluliselt piiratud seni Topu lahes lubatud olnud

harrastuspüügiga tegelemise õigust. Harrastuslik kalapüük konkreetses sihtkaitsevööndis ei olnud

lubatav vana kaitse-eeskirja (määrus nr 94) alusel ega ole lubatav ka hetkel kehtiva kaitse-eeskirja

1 Vt https://keskkonnaamet.ee/matsalu-rahvuspargi-kaitse-eeskirja-muutmine#kaitse-eeskirja-muut.

2 Vt samas.

6(6)

alusel. Kaebajate subjektiivsete õiguste riivet Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmisega

ilmselgelt kaasneda ei saa.

Kaebus kuulub HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele.

9. Kuna käesolev kohtumäärus pole kaebuse tagastamise osas jõustunud, ei saa esialgse

õiguskaitse taotlust jätta läbi vaatamata, vaid see tuleb lahendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu

09.12.2020 määrus nr 3-20-1986, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Esialgse õiguskaitse

kohaldamine kaebuse tagamisel, mille esitamiseks kaebajatel puudub kaebeõigus, ei ole

põhjendatud. Kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus tuleb juba sel põhjusel jätta rahuldamata.

Täiendavalt lisab kohus, et ka juhul kui kaebajatel oleks omandiõiguse kaitseks õigus haldusakti

vaidlustada (mida ilmselgelt ei ole), tuleks taotluse sisulisel lahendamisel hinnata erinevaid huve,

prevaleeriks selgelt ülekaalukas avalik huvi tagada Topu lahe sihtkaitsevööndi kaitse (määruse nr

34 § 12 lg 3) ning Natura 2000 võrgustiku linnu- ja loodusala kaitse (LKS §-d 69 ja 70). Samuti

tuleks arvestada keskkonnaõiguses kohalduvat ettevaatusprintsiipi.

10. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole selle taotluse esitamisel tasutud

riigilõivu tagastamiseks alust. Kuna kohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alusel,

siis ei kuulu tagastamisele ka kaebuselt tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)