2-22-6911/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-6911

Kohtuasi

X hagi notar Eha Naudi vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 24. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

89 550,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Indrek Põder

Kostja notar Eha Naudi (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 24. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-6911 muutmata.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 9. mail 2022 (täpsustatud 1. juulil 2022) Pärnu Maakohtule notar Eha Naudi

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 89 550,99

eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt koostas ja tõestas kostja 15. oktoobril 2013 osaühingu

osa müügilepingu (edaspidi leping), mille alusel hageja müüs koos oma abikaasa Q-ga C OÜ

(kustutatud) 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa Y OÜ-le (kustutatud). Lepingu p 2.2.5

kohaselt kinnistas ostja esindaja Z, et tema kui C OÜ (kustutatud) juhatuse liige kohustub

hiljemalt 15. veebruaril 2013 enda nimele vormistama kõik käendused, mis on seotud C OÜ

(kustutatud) tegevusest tulenevate liisingulepingutega.

Kuna Z ei täitnud lepingu p-s 2.2.5 nimetatud kohustust, pidi hageja ise käendajana täitma

liisingulepingutest tulenevad kohustused summas 89 550,99 eurot. Hageja esitas 25. mail 2016

C OÜ (kustutatud) ja Z vastu hagi kahju 89 550,99 euro hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-16-8219).

Kohus jättis hagi Z vastu rahuldamata, kuna lepingu p 2.2.5, mille alusel hageja nõude esitas,

on tühine, sest lepingus ei olnud märgitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat.

Hageja leiab, et kostja kui notari ametitegevuse tulemusena on hagejale tekkinud kahju

89 550,99 eurot. Kostja koostatud lepingu p 2.2.5 on tühine, mistõttu jäi rahuldamata hageja

nõue Z vastu. Kostja vastutab notariaadiseaduse (NotS) § 14 lg 1 alusel oma ametikohustuste

süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest. Nõude aegumine algas 8. mail 2019, kui jõustus

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-8219, sest siis sai hageja teada kahjust ja kahju tekitanud isikust.

Kostja vastuväited

Kostja taotles aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse tegemist. Hageja nõue kostja

vastu on aegunud.

Kostja ei vaidlusta, et tõestas 15. oktoobril 2013 C OÜ (kustutatud) osa müügilepingu, mille

p 2.2.5 osas on Riigikohus leidnud, et see on tühine (tsiviilasi nr 2-16-8219). Kostja vastutuse

eelduseks on asjaolu, et kui lepingu p 2.2.5 oleks kehtinud, oleks hagejal olnud Z vastu kahju

hüvitamise nõue ning viimane oleks hageja nõude täitnud. Praegusel juhul ei ole nimetatud

eeldused täidetud, mistõttu puudub põhjuslik seos kostja väidetava rikkumise ning hagejale

väidetavalt tekkinud kahju vahel.

Kostja ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt algas hageja nõude aegumine tsiviilasjas nr 2-

16-8219 tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Nõude aegumine algab faktilistest asjaoludest

(kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust) teadasaamisest. Tähtsust ei oma asjaolu, millal

isik saab aru nõude õiguslikust olemusest. Kuivõrd hageja oli enne müügilepingu sõlmimist

kuus aastat C OÜ (kustutatud) juhatuse liige, pidi hagejale olema teada ettevõtte

liisingulepingutest tulenevad kohustused, mille täitmise tagamiseks oli hageja sõlminud

käenduslepingud. Seega oli hagejale lepingu sõlmimise ajal, s.o 15. oktoobril 2013 teada

väidetav kahju ja seda hüvitama kohustatud isik. Ka pidid hageja ja tema abikaasa olema

hiljemalt 2. novembril 2013 teadlikud, et Z ei vormista käenduslepinguid ümber enda nimele.

Viidatud kuupäeval selgitas Z, et C OÜ (kustutatud) oli vastupidiselt lubadustele kahjumlik

ettevõte, mistõttu ei olnud Z nõus käenduslepinguid üle võtma.

Kuivõrd hageja ja tema abikaasa olid alates 12. detsembrist 2013 50% ulatuses Y OÜ

(kustutatud) osanikeks, mis omakorda oli C OÜ (kustutatud) osanikuks, pidid nad olema

teadlikud viimase majanduslikust olukorrast. Seega pidi hageja ka oskama hinnata C OÜ

(kustutatud) poolt liisingulepingute täitmise ebatõenäosust 12. detsembril 2013 Y OÜ

(kustutatud) osa omandamisel.

Tsiviilasjas

nr 2-16-8219

esitatud

hagi

kohaselt

teostas

hageja

liisinguandjatele

käenduslepingute alusel makseid alates 2014. a aprillist. Seega pidi hagejale väidetav kahju

olema teada hiljemalt 2014. a aprillis. Kostja hinnangul ei saa vaidlust olla selles, et hagejale

oli väidetavalt tekkinud kahju teada hiljemalt 24. mail 2016, mil hageja esitas C OÜ

(kustutatud) ja Z vastu hagi 89 550,99 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Viidatud asjas tugines

ka Z ise 13. juunil 2016 esitatud seisukohas lepingu p 2.2.5 tühisusele. Hageja oleks saanud

taotleda kostja kaasamist menetlusse, mida hageja aga ei teinud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

2. Pärnu Maakohus jättis 24. märtsi 2023. a otsusega hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda, jättes menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb aegumist arvestada ajast, kui hageja sai teada

kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust. Selle põhimõtte sätestab NotS § 14 lg 3, mis oma

sisult sarnaneb TsÜS § 150 lg-ga 1. Maakohus asus seisukohale, et hagejale oli kahju suurus

teada hiljemalt 24. mail 2016, kui ta esitas hagi tsiviilasjas nr 2-16-8219. Asjaolu, et notari poolt

tõestatud tehingu p 2.2.5 on tühine, pidi hagejale teada olema hiljemalt juunis 2016, kuivõrd

viidatud punkti tühisusele tugines Z kostjana tsiviilasjas nr 2-16-8219 13. juunil 2016 esitatud

vastuses. Kui hageja sai teada, et Z tugineb asjaolule, et notariaalselt tõestatud lepingu säte on

tühine, siis alates sellest ajast oli hagejal võimalik NotS § 14 lg-s 1 nimetatud tähtajal esitada

hagi notari vastu.

Maakohus märkis, et aegumistähtaeg hakkas kulgema TsÜS § 135 lg 1 järgi hiljemalt 14. juunil

2016 ja lõppes NotS § 14 lg 1 ja TsÜS § 135 lg 2 ning § 136 lg 2 kohaselt 14. juunil 2019. Hagi

on kohtule esitatud 9. mail 2022, mistõttu on hageja nõue kostja vastu aegunud. Kuivõrd

praegusel juhul ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine, siis ei analüüsinud kohus hageja ja

kostja muid väiteid. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-le 3 ja

jättis hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus

otsus, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja leiab, et vaidlustatud otsus põhineb õigusnormide rikkumisel. Samuti ei ole maakohus

arvestanud otsust tehes kõikide asjaolude ja tõenditega ning ei ole võtnud seisukohta kõigi

hageja esitatud faktiliste väidete osas, mistõttu on maakohus otsust tehes jõudnud valedele

järeldustele.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus on ebaõigesti leidnud,

et nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 14. juunil 2016 ja lõppes 14. juunil 2019.

Hageja leiab, et nõude aegumistähtaeg algas tsiviilasjas nr 2-16-8219 tehtud otsuse

jõustumisest, s.o 8. mail 2019. Maakohus ei ole arvestanud hageja seisukohtade ja tõenditega.

Ka ei ole vaidlustatud otsusest võimalik aru saada, kuidas kohus jõudis otsuses tehtud

järelduseni.

Tulenevalt NotS § 14 lg-st 2 puudus hagejal õigus esitada nõue notari vastu ilma, et oleks

eelnevalt esitatud nõue kahju tekitanud muude isikute vastu. Ka ei olnud hagejale hiljemalt

juunis 2016 teada asjaolu, et notari poolt tõestatud tehingu p 2.2.5 on tühine.

Vastustaja seisukoht

4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse õiguslike

põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

6. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hageja NotS § 14 lg 1 alusel

kostja vastu esitatud nõue on aegunud. Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue on

aegunud. Kolleegium nõustub maakohtuga.

7. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle ka apellatsioonimenetluses:

-

15. oktoobril 2013 tõestas kostja C OÜ osa müügilepingu, mis sõlmiti müüjate hageja

ja hageja abikaasa ning ostja Y OÜ vahel.

-

25. mail 2016 esitas hageja C OÜ ja Z vastu hagi solidaarselt kahju 89 550,99 euro

hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-16-8219). Hageja kahju hüvitamise nõue tulenes sellest, et

Z ei täitnud lepingu p-s 2.2.5 nimetatud kohustust ning hageja pidi käendajana täitma

liisingulepingutest tulenevad kohustused 89 550,99 euro ulatuses.

-

13. juunil 2016 esitas Z tsiviilasjas nr 2-16-8219 kirjaliku vastuse, mille p-s 2.5 tugines

ta asjaolule, et müügilepingu p 2.2.5 on tühine, kuna puudub kokkulepe käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas.

-

Ringkonnakohus jättis 13. veebruaril 2019 tsiviilasjas nr 2-16-8219 tehtud otsusega

hageja hagi Z vastu rahuldamata, kuivõrd lepingu p 2.2.5 on tühine, sest selles pole

sätestatud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Kohtuotsus jõustus

08.05.2019.

8. Kolleegium ei nõustu hageja etteheidetega maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise

kohta.

8.1. Praegusel juhul on tegemist TsMS § 449 lg-s 3 kirjeldatud juhtumiga. Maakohus tegi

vaheotsuse kostja taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise

tähenduses samane lõppotsusega. Maakohus on sellele ka otsuse p-s 21 viidanud, märkides, et

kuna hagi on aegunud, siis ei analüüsita muid poolte esitatud väited. Eelnevast tulenevalt ei ole

maakohus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamiskohustust

rikkunud.

8.2. Riigikohus on leidnud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja

kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida

pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või

lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel (vt RKTKo 27.05.2015 3-2-1-44-

15, p 14). Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue kostja vastu on kvalifitseeritav

NotS § 14 lg 1 alusel. NotS § 14 lg 3 järgi aegub notari ametikohustuste süülisest rikkumisest

tekkinud kahju hüvitamise nõue kolme aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust ja

seda hüvitama kohustatud isikust, ning hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest alates.

8.3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaheotsuse tegemiseks vajalikud asjaolud tuvastanud

ja õigesti aegumist kohaldanud. Maakohus ei ole vaheotsuse tegemisel diskretsioonipiire

ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja esile toonud,

millise väite või tõendi on maakohus jätnud arvestamata, mis on viinud ebaõigesti nõude

aegumise tuvastamiseni. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid nii

faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning maakohus on neid nõude aegumise hindamisel

arvestanud. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et käesoleva nõude aegumine algas

tsiviilasjas nr 2-16-8219 kohtuotsuse jõustumisest. Hageja seisukohaga ei nõustu ka

ringkonnakohus.

8.4. Kuigi notari vastu esitatavate kahju hüvitamise nõuete aegumise kohta kehtib NotS § 14 lg

3, on see sisult sarnane TsÜS §-s 150 sätestatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

nõude aegumistähtajaga. Õiguskirjanduses on viidatud sätte osas leitud, et teadmise ulatuse

hindamisel ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise ja kahjuga seonduvaid

asjaolusid. Kannatanul peab olema üksnes küllalt infot, et ta saaks koostada piisava

edulootusega hagi, kusjuures oluline on asjaoludest teadmine, eksimus õiguslikus hinnangus

neile ei ole oluline (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tartu 2023,

koost. P. Varul jt, § 150, komm 3.2.2.3). TsÜS § 150 lg-t 1 kohaldamisel on Riigikohus leidnud,

et nõude aluseks olevad asjaolud ei pea olema eelnevalt tuvastatud mõne kohtulahendiga (vt

RKTKo 3-2-1-88-12, p 10).

Maakohus on õigesti leidnud, et aegumist tuleb arvestada alates ajast, mil hageja sai teada

kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, mitte alates kohtuotsuse jõustumisest, millega

tuvastati kostja poolt tõestatud käenduslepingut puudutava osa tühisus. Hageja sai kostja

võimaliku vastutuse aluseks olevast asjaolust teada siis, kui tsiviilasjas nr 2-16-8219 esitas Z

13. juunil 2016 vastuse hagiavaldusele. Sellest ajast alates oli hagejal piisavalt andmeid nii

võimalikust kahjust kui ka selle tekitajast. Väär on hageja arusaam, et müügilepingu osa,

millega Z võttis endale kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäendusleping, muutus tühiseks

kohtuotsuse tagajärjel. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke

tagajärgi. Asjaolu, et lepingu p 2.2.5 tühisus tuvastati alles ringkonnakohtu 13. veebruari

2019. a otsusega, ei mõjuta hageja teadasaamist kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikusust.

8.5. Samuti ei nõustu kolleegium hageja seisukohaga, et NotS § 14 lg 2 tõttu tuleb aegumist

arvestada tsiviilasjas nr 2-16-8219 tehtud otsuse jõustumisest. NotS § 14 lg 2 järgi, kui kahju

tekitamise eest vastutab ka tehinguosaline või kolmas isik, vastutab notar ametikohustuste

süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest ulatuses, mis jääb hüvitamata selle kahju tekitanud

muude isikute poolt. Viidatud sätte kohaselt on notari vastutus üksnes täiendav vastutus ning

notar vastutab süüliselt tekitatud kahju eest juhul, kui muudelt isikutelt ei õnnestu hüvitist

saada. See aga ei mõjuta kuidagi NotS § 14 lg-s 3 sätestatud nõude aegumistähtaja alguse

aluseks olevaid faktilisi asjaolusid – nõue aegub kolme aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai

teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust. Kostja vastu nõude aegumine oleks peatunud,

kui kostja oleks tsiviilasja nr 2-16-8219 menetlusse kaasatud kolmanda isikuna (TsÜS § 160

lg 1, lg 2 p 6).

9. Seoses hageja apellatsioonkaebuse taotlusega tühistada maakohtu otsus ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega hagi rahuldada, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtul ei

ole õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides asuda hindama aegumata nõude

aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena lõpuni. Kui ringkonnakohus

leiab, et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud ja nõue ei ole aegunud, peab ta maakohtu

otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks maakohtule (vt RKTKo 18.04.2018 2-

15-3686/83, p 13). Kuid praegusel juhul seda olukorda ei esine, sest maakohus on õigesti

leidnud, et hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud.

Menetluskulude jaotus

10. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et maakohtu

menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus jättis hagi

rahuldamata.

11. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. TsMS § 171 lg 1 järgi jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)