3-21-1337/59 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1337

Haldusasi

H.L-i kaebus Kaitsepolitseiameti 18.05.2021 otsuse nr

R-00026/21 tühistamiseks ja Kaitsepolitseiameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja H.L, esindajad vandeadvokaadid W.C ja H.Q

Vastustaja Kaitsepolitseiamet, esindajad Karel Virks

ja Siim Jurkatam

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.07.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.L-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 21.04.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.L-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.07.2022

otsus haldusasjas nr 3-21-1337 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada H.L-i, Q-i ja C-i nimed ning aadressid „XXX“ ja

„YYY“ tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.07.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-21-1337

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.L-il oli teenistusalases tegevuses alates XX.XX.XXXX vähemalt salajase, sh

XX.XX.XXXX–XX.XX.XXXX täiesti salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu luba.

2. H.L allkirjastas XX.XX.XXXX riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivusaja pikendaja

ankeedi. GGG esitas Kaitsepolitseiametile XX.XX.XXXX taotluse nr 7-13/1272 pikendada

H.L-i salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivust. Julgeolekukontrolli käigus

vestles Kaitsepolitseiamet H.L-iga viiel päeval ajavahemikus 24.08.2020–05.11.2020. H.L

andis 05.11.2020 vestluse käigus Kaitsepolitseiametile loa teha koopia tema kasutuses

olevates elektroonilistes seadmetes ja internetikontodel olevatest andmetest ning töödelda

neid andmeid julgeolekukontrolli käigus.

3. Kaitsepolitseiamet keeldus 18.05.2021 otsusega nr R-00026/21 loa kehtivuse

pikendamisest põhjusel, et H.L on ankeedis ja julgeolekukontrolli vestlusel tahtlikult varjanud

andmeid ning esitanud valeteavet, mis on olulised juurdepääsuloa andmise otsustamisel

(riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 32 lg 2 p 10).

1) H.L on varjanud WWWs asuva kinnisvara omamist ja selle kinnisvara kinkelepinguga

kolmandale isikule ümbervormistamist.

H.L on ankeetides ja vestlustes kinnitanud, et tal ei ole välismaal kinnisvara. Samas pidas H.L

aastatel XXXX–XXX oma abikaasa Q-iga kirjavahetust AAAs YYY asuva, abikaasade

ühisomandis oleva korteri teemadel. H.L on andnud oma abikaasale notariaalselt kinnitatud

nõusoleku korteri osa kinkimiseks. H.L-i abikaasa andis oma emale volituse teha

kinkelepingu sõlmimiseks vajalikke toiminguid. H.L ja tema abikaasa on XXXX. a-l arutanud

korteri võõrandamisest tasu saamist. Teave välisriigis kinnisvara omamist on oluline, sest

välisriigi julgeolekuasutused võivad välisriigis majanduslike huvide omamist ära kasutada.

NNN kuulub RSVS § 19 lg 3 alusel kehtestatud nimekirja, s.o riigisaladuse kaitse seisukohalt

on tegemist riskiriigiga. Kuna Kaitsepolitseiametil puudub võimalus põhjalikumalt kontrollida

välisriigis asuva varaga seotud asjaolusid, on oluline, et loa taotleja esitaks selle kohta kõik

andmed.

2) H.L on varjanud korteri üürimisest saadud täiendavat tulu.

H.L ei ole varasemates ankeetides ega vestlustes nimetanud täiendava tulu allikana LLLs

XXX asuva korteri üürile andmisest saadavat tulu. H.L selgitas 29.09.2020, et soetas

kõnealuse korteri XXXX. a-l. Korter oli alguses vormistatud H.L-i täisealise poja C-i nimele

ja antud üürile. Üürnik tasus üüri H.L-i poja pangakontole, kuid poja kontot ja seal olevat raha

haldas üksnes H.L, kes kandis üüritulu edasi oma isiklikule pangakontole ja kasutas seda raha

poja õpingutega seotud kulude kandmiseks. Seega üüritulu tegelik saaja oli H.L. 05.11.2020

vestlusel selgitas H.L, et korter vormistati XXXX. a suvel tema ja abikaasa ühisomandisse

(dokumentide järgi koostati notariaalne akt XX.XX.XXXX) ning sellest ajast laekub üüritulu

H.L-i abikaasa pangakontole. H.L ei osanud öelda, kas üüritulu on deklareeritud. Varasemat

üüritulu ei deklareerinud H.L põhjusel, et üüritulu tegelikuks saajaks oli tema poeg, kes

deklareeris tulu oma elukohariigis. Kaitsepolitseiameti kogutud teabe järgi tegi H.L esimesed

ülekanded pojale alles XXXX. a-l, kuigi korter on üürile antud juba XXXX. a-st ning kuni

2(22)

3-21-1337

korteri abikaasade nimele vormistamiseni sai H.L korteri üürile andmise eest igakuist

üüritulu. Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole H.L vähemalt XXXX. a-st alates kõnealuse

korteriga seoses üüritulu deklareerinud. Maksude tasumata jätmine iseloomustab isiku

õiguskuulekust (vt ka RSVS § 32 lg 2 p 11). H.L on varjanud täiendavat tuluallikat, mis seab

kahtluse alla tema usaldusväärsuse ega anna täit ülevaadet tema majanduslikust olukorrast, et

hinnata sellest lähtuvaid riske.

3) H.L on varjanud kokkupuuteid välisriigi luure- ja julgeolekuteenistustega (edaspidi

välisriigi eriteenistused).

H.L ei ole varasemates ankeetides ega vestlustel kajastanud kokkupuuteid välisriigi

eriteenistuste töötajatega. H.L märkis aga 24.08.2020 vestlusel, et puutus ühel korral kokku

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitees (KGB) töötanud isikuga, kes vestles temaga FFF

(FFF) ajutiselt tööle kandideerimisel ning kontrollis tema tausta. H.L ei ole üheski ankeedis

ega vestlusel maininud töötamist FFFs XXXX. a maist novembrini. Tööalase tegevuse kohta

käiv teave on aga oluline, sest võimaldab mh kaardistada isiku olulisi kontakte ja

vahejuhtumeid, mis võivad mõjutada isiku usaldusväärsust riigisaladuse hoidmisel.

24.08.2020 vestlusel selgus, et H.L-il oli kokkupuude välisriigi eriteenistusega ka

sõjaväeteenistuse ajal, kui ta teenis eriülesannetega väeüksuses, mis allus Sõjaväeluure

Peavalitsusele (alates 2010. a-st WWW Relvajõudude Kindralstaabi Peavalitsus, GRU). H.L

selgitas 24.08.2020 veel, et puutus eriteenistuste töötajatega kokku XX.XX.XXXX–

XX.XXXX AAAs ZZZ (ZZZ) töötades, sest esitas umbes kord kvartalis KGB ametnikule

aruande oma tööst OOO ja teiste välisriikide suunal. Kuigi H.L-i sõnul ei olnud tal välisriigi

eriteenistustega rohkem kokkupuuteid, selgus edasise vestluse käigus, et tal on olnud

kokkupuude ka GRU esindajaga, sest sõjaväest lahkudes oli lisatud H.L-i iseloomustuse lõppu

lause, mis oleks saanud talle takistuseks õpingute jätkamisel ja XXXna töötamisel. H.L

suhtles GRU eriosakonnaga, kes ainsana sai selle lause kustutada ning kõnealune lause ka

kustutati. H.L selgitas 28.08.2020 vestlusel, et tal tekkisid ZZZ-s töötades probleemid KGB-

ga ning tal oli sel ajal KGB väljastatud Nõukogude Liidu riigisaladusele juurdepääsu luba.

Eeltoodu on oluline teave, sest võib mh viidata koostööle välisriigi eriteenistustega (vt ka

RSVS § 32 lg 1 p 11), kuid H.L ei ole sellest varem rääkinud. Ei saa välistada, et H.L-i

kontaktid välisriigi eriteenistustega võivad olla säilinud tänaseni või WWW eriteenistused

kasutavad varasemaid kontakte oma huvides. H.L puutub tööalaselt kokku nii Eesti riigi kui

ka liitlaste salajase teabe ja muu tundliku infoga.

4) H.L on varjanud oma investeerimisalast tegevust ja välisriigis asuvaid pangakontosid.

H.L ei ole varasemates ankeetides ega vestlustes kajastanud andmeid investeerimise kohta ega

maininud muid väärtpabereid või aktsiaid peale pensionifondi osakute. H.L-i väitel on tal

olnud kontod üksnes järgmistes pankades: X, B (varem B), P (nii B kui ka MMMl) – neid on

kajastatud ka varasemates ankeetides. 05.11.2020 vestlusel tutvustati H.L-ile kõiki

varasemates ankeetides kajastatud pangakontosid ja küsiti, kas see nimekiri on lõplik. H.L

selgitas, et tal oli aastatel 2000–2004 pangakonto ka XXX pangas, kuid ei osanud selgitada,

miks ta ole seda varem maininud. H.L-i dokumentide järgi on ta aktiivselt tegelenud

investeerimisega juba alates 2000. a-sC on suhelnud investeerimise teemal erinevate Eesti ja

välismaa ettevõtetega. E-kirjavahetusest saab järeldada, et H.L-il on olnud alates 2000. a-st

mitme fondi osakuid ning talle on avatud erineva tootlusega lühi- ja pikaajalisi hoiuseid, mille

kasutamist ta vestlusel eitas. H.L teab investeerimisalaseid mõisteid, oskab jälgida

investeerimisturgu ja -tingimusi, on teinud teadlikke otsuseid osakute tõstmiseks ühest fondist

teise ning paigutanud raha erinevatesse fondidesse. Ta on kirjades viidanud isikutele, keda

nimetab oma personaalpankuriteks. Pole usutav, et H.L-ile jäi Kaitsepolitseiameti korduvatest

küsimustest arusaamatuks, millist teavet temalt küsitakse. Pärast viimast vestlust saatis H.L e-

kirja, mille kohaselt meenus talle mõningaid investeerimisega seotud asjaolusid aastatest

3(22)

3-21-1337

XXXX–XXXX. Kuigi H.L-i väitel andis ta oma B ja XXX pankades olevatest säästudest

detailse ülevaate XXXX. a juurdepääsuloa taotlemise menetluse käigus, ei ole ta

Kaitsepolitseiametile teadaolevalt XXXX. a-l sellist infot esitanud. Pangakontode olemasolu

ja investeerimise varjamine viitab majandusliku olukorra ja finantskäitumise varjamisele ning

tekitab kahtluse, et isik võib varjata kõrvaltulu, majanduslikku olukorda, ebaseaduslikku tulu

vms asjaolu, mis võib anda aluse keelduda riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest.

5) Tahtliku andmete varjamise ja valeteabe esitamisega on H.L näidanud ennast

ebausaldusväärsena ja seetõttu ei saa olla kindel, kas ta suudaks jääda ausaks riigisaladuse

käitlemisel ja täita kõiki riigisaladusele juurdepääsu õigust omava isiku kohustusi. Keelduva

otsuse tegemisel on määravad episoodid, mis puudutavad Nõukogude Liidu aegsele

riigisaladusele juurdepääsu õigust, kokkupuudet GRU ja KGB-ga, NNNl asuvat kinnisvara

ning oma tegeliku majandusliku olukorra ja pangakontode varjamist – ka iga nimetatud

episood eraldi võetuna annaks aluse keelduda riigisaladusele juurdepääsu loa pikendamisest.

6) H.L-ile tutvustati 18.05.2021 ettepanekut keelduda loa andmisest ja kuulati ta suuliselt ära.

H.L-i vastuväited ei anna alust teha teistsugust otsust. Pole eluliselt usutav, et H.L on varem

rääkinud kokkupuudetest välisriigi eriteenistustega, kuid vestlusel on jäetud need kirja

panemata. Ärakuulamisel on H.L osaliselt muutnud oma varasemaid ütlusi.

4. H.L esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitsepolitseiameti 18.05.2021 otsuse nr R-

00026/21 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks väljastada kaebajale salajase taseme

riigisaladusele juurdepääsu luba. Vaidlustatud haldusaktis väidetud asjaolud ei ole tõendatud.

Kaebaja ei ole vastustaja eest teadlikult ja pahatahtlikult varjanud temale teadaolevat infot.

Kaebaja andis vastustajale vabatahtlikult juurdepääsu oma andmekandjatele. Kaebaja

ärakuulamine oli formaalne ja mingit sisulist kaalumist ei toimunud.

5. Kaitsepolitseiamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste

juurde. Kohustamisnõuet ei ole võimalik RSVS-st tulenevalt rahuldada.

6. Tallinna Halduskohus

jättis

18.07.2022 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud

haldusakti põhjendustega ega korranud neid (HKMS § 165 lg 2).

Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta ei saanud tutvuda julgeolekukontrolli vestluste

protokollidega ega veenduda seal kirja pandu õigsuses. 1995. a novembris esitatud

riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemise ankeedi põhjal toimus vestlus 16.04.1996, kuid seda

ei protokollitud. 1998. a-l esitatud loa pikendamise ankeedi põhjal toimus 26.01.1999 vestlus,

mis on protokollitud. Kaebaja on kinnitanud sellega tutvumist ja nõustumist. Aastatel 2001,

2004 ja 2007 esitatud ankeetide põhjal ei toimunud vestlusi. Kaebaja taotles 2010. a-l luba

täiesti salajase taseme riigisaladusele. Vestlused toimusid 16.08.2010 ja 25.08.2010. Kaebaja

on protokollid allkirjastanud ning kinnitanud nendega nõustumist.

Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta pole kinnisvara üürile andmisest tulu saanud ega seda

varjanud. Kaebaja ei ole üheski ankeedis ega ühelgi vestlusel märkinud, et saab tulu XXX

korteri üürile andmisest. Kuigi korteriomand oli esialgu vormistatud kaebaja poja nimele ja

üüritulu laekus aastatel XXXX–XXXX poja nimel avatud pangakontole, oli tegelik kasusaaja

kaebaja, sest üksnes tema kasutas poja pangakontot (vt 29.09.2020 vestluse protokoll).

Asjaolul, et kaebaja rahastas nimetatud summadega oma poja ja tütre õpinguid, ei ole tähtsust.

Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta pole varjanud kokkupuuteid välisriigi eriteenistustega.

Kaebaja ei märkinud ankeetides töötamist FFFs ja kokkupuuteid KGB ametnikega ning

selgitas neid asjaolusid alles 24.08.2020 vestlusel. Seega on kaebaja ankeetides seda asjaolu

varjanud. Pole tähtsust, et kaebaja töötas FFFs XXXna ja suvisel ajal. Lisaks pole kaebaja

4(22)

3-21-1337

ankeedis märkinud, et teenis nõukogude armees GRU-le alluvas üksuses. Pole tähtsust, et

vastustaja teadis seda, sest kaebaja oleks pidanud seda ise ankeedis märkima. Tõele ei vasta

kaebaja väide, et temale teadaolevalt pole tal kunagi olnud KGB väljastatud riigisaladusele

juurdepääsu luba (vt 28.08.2020 vestluse protokoll).

Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja varjas ankeetides oma investeeringuid ja XXX pangas

asuvat kontot. Kaebaja väitel kasutas ta aastatel XXXX–XXXX XXX pangakontot, kuid ei

märkinud seda ankeetides. Pole tähtsust, et sinna laekus kaebaja töötasu GGGst.

Õige pole kaebaja väide, et ta pole varjanud NNNl asuvat kinnisvara. Pole tähtsust, kas korter

oli ühis- või lahusvara. Kaebaja ise pidas seda ühisvaraks, kuid jättis selle ankeetides

märkimata. Seega saab seda arvestada kaebaja usaldusväärsusele hinnangu andmisel.

Kaebaja ärakuulamine ei toimunud kriminaalmenetluse raames ega olnud formaalne. Kaebaja

ärakuulamine toimus kriminaalmenetluse toimingute vahel. Kaebajale selgitati keelduva

otsuse aluseks olevaid asjaolusid ja küsiti nende kohta kaebaja arvamust. Kaebaja esitas

arvamuse ja vaidlustatud otsuses on neile vastatud. Kaebaja ei taotlenud vastamiseks lisaaega

ega võimalust esitada arvamus kirjalikult. Kaebaja ärakuulamine toimus hommikusel ajal ja

enne kriminaalmenetluse toiminguid, mistõttu puudub alus arvata, et kaebaja oli väsinud ja

seetõttu võimetu ärakuulamisel tulemuslikult osalema. Seetõttu pole viide Tallinna

Ringkonnakohtu 05.11.2020 otsusele nr 3-18-2210 asjakohane. Ärakuulamist ei muuda

formaalseks asjaolu, et vastustaja tegi otsuse ärakuulamisega samal päeval.

Kokkuvõttes leidis vastustaja õigesti, et kaebaja ei ole riigisaladusele juurdepääsu saamiseks

piisavalt usaldusväärne, mistõttu võis keelduda loa kehtivuse pikendamisest. Eesti riigi

julgeolek on kaalukas avalik huvi. Pole tähtsust, et kaebajal on varem olnud riigisaladusele

juurdepääsu luba, sest ohuhinnang võib aja jooksul muutuda. Kuna tühistamisnõue jääb

rahuldamata, pole alust rahuldada ka kohustamisnõuet. Pealegi ei tööta kaebaja praegu

ametikohal, kus oleks vajalik juurdepääs riigisaladusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. H.L palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme, sest jättis kõik kaebaja väited ja nende kinnituseks

esitatud tõendid hindamata ning nõustus lakooniliselt vaidlustatud haldusakti põhjendustega.

Halduskohus jättis mh tähelepanuta 18.05.2021 otsuse olulised kaalutlusvead ja

motiveerimispuudused, mis eraldi võetuna andsid aluse haldusakt tühistada. Suur hulk

vastustaja esitatud tõendeid olid võõrkeelsed ja halduskohus ei nõudnud vastustajalt nende

tõlkimist eesti keelde, hoolimata kaebaja korduvatest taotlustest.

Kohtu järeldused julgeolekukontrolli vestluste ja nende kohta koostatud protokollidega

tutvumise võimaluse kohta on vastuolus poolte seisukohtade ning 18.05.2021 otsuses esitatud

faktiliste asjaolude ja põhjendustega. Puudub vaidlus, et 16.04.1996 vestlust ei ole

protokollitud. Kuna vastustajal pole taasesitataval kujul olemas selle vestluse käigus avaldatud

infot, ei saanud vastustaja ca 25 aastat hiljem kontrollida, kas ja millised asjaolusid kaebaja

selle vestluse käigus avaldas. Samas põhineb 18.05.2021 otsus paljuski sellel, et kaebaja pole

varasemate vestluste käigus avaldanud asjaolusid, millest ta 2020. a vestlustel ise rääkis

(ülikooliõpingud, varasemad töökohad, sõjaväeteenistus jne). Seega põhineb vaidlustatud

haldusakt oletustel, mitte kontrollitud faktilistel asjaoludel. Kaebaja väidab, et rääkis 1996. a

toimunud vestlusel mh sellest, millega ta tegeles 1980.–1990. a-tel ning on eluliselt usutav, et

vastustaja tundis 16.04.1996 vestlusel selle vastu huvi. 1999. a vestluse protokolli on kaebaja

5(22)

3-21-1337

allkirjastanud, kuid protokoll on napisõnaline ega kajasta kindlasti kõike, mida kaebaja

vestlusel rääkis. Kaebaja ei osanud arvata, et talle hakatakse 20 aastat hiljem tegema

etteheiteid mingi info varjamise kohta. Seepärast ei osanud kaebaja ka nõuda, et protokoll

kajastaks stenogrammi vormis kõike vestlusel räägitut. Protokoll kajastas kokkuvõtlikult

teavet, mida vastustaja pidas enda jaoks oluliseks. Halduskohtu seisukohta, et 2001., 2004. ja

2007. a-tel ei toimunud kaebajaga vestlusi, on üllatav, sest vastustaja ei ole sellist seisukohta

avaldanud. Kaebaja väide oli see, et vestlused toimusid, kuid selle kohta ei koostatud

protokolle. Ka 2010. a-l toimunud vestluse protokoll on kokkuvõtlik ega kajasta ammendavalt

kõiki küsimusi ja vastuseid. Selles on siiski kajastanud mh järgmised teemad: XXX ja B

pangakontod, sõjaväeteenistus, kaebaja korter, kaebaja ja tema abikaasa pangakontode

kasutusõigus, abikaasale ja tütrele üüritud B korter. Alles 2020. a-l koostatud protokollid on n-

ö küsimuse ja vastuse stiilis ning ammendavad, mistõttu ei saa neid võrrelda varasemate

lakooniliste protokollidega. Kokkuvõttes on tõendamata vastustaja väide, et kaebaja on

julgeolekukontrolli vestlustel teadlikult varjanud olulisi asjaolusid.

Halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja varjas XXX korteri üüritulu. Vastustaja pole oma

järeldustes viidanud ühelegi õigusnormile, mille alusel saaks üüritulu aastatel XXXX–XXXX

lugeda kaebaja sissetulekuks ja kaebaja tulu saajaks koos sellest tulenevate kohustustega.

Kaebaja on selgitanud, miks tal oli õigus kasutada oma poja pangakontot ja käsutada sinna

laekunud raha. Kaebaja põhjendas, et raha kasutati poja huvides ja tema vajadusteks. Kaebaja

ei pidanud ankeetides selgitama enamat, kui temalt küsiti. Kaebaja lähtus vastates nii

omandiõiguse kui ka üüritulu puhul kehtivast õigusest, mille kohaselt peab üüritulu

deklareerima füüsilisest isikust Eesti residendist üürileandja (tulumaksuseaduse (TuMS § 12

lg 1 p 5, § 391, võlaõigusseaduse (VÕS) § 271). See isik oli kaebaja poeg. Oma poja

pangakonto kasutamise õigus ei muuda kaebajat üürileandjaks ja üüritulu saajaks. Paljudes

peredes kasutatakse pereliikmete raha ühiselt. Kaebaja on 2010. a vestlustel kirjeldanud

kõnealuse korteri üürile andmise ja pangakonto kasutamisega seotud asjaolusid ning

vastustaja jaoks olid selgitused varem piisavad. Alates XX.XX.XXXX on korter kaebaja ja

tema abikaasa ühisvara, kuid suulise kokkuleppe alusel jäi see kaebaja poja tasuta kasutusse,

sest vanemad soovisid oma poega rahaliselt toetada. Seetõttu laekus üüritulu kuni XXXX. a

lõpuni pojale. Alates XXXX. a-st jäid korter ja selle juurde kuuluv parkimiskoht kaebaja

abikaasa tasuta kasutusse. Abikaasa andis need üürile ja deklareeris üüritulu XXXX. a

tuludeklaratsioonil. Seega pole kaebaja ka XXXX. a-st alates korterile üürile andja ja üüritulu

saaja. Kaebaja poeg ei ole Eesti maksuresident (TuMS § 6 lg 1).

Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja varjas vastustaja eest kokkupuuteid KGB töötajatega ja

töötamist FFFs. Kaebaja pole kindlas kõneviisis väitnud kokkupuuteid KGB töötajatega.

Kaebaja selgitas 24.08.2020 vestlusel, et töötas 1981. a suvel lühiajaliselt FFFs, ja avaldas

arvamust, et kaebajaga enne tööle asumist vestelnud isik võis olla seotud KGB-ga. Kaebaja ei

tea seda kindlalt ja on tagantjärele oma elukogemuse pinnalt sellele mõelnud. Seega pole

kaebaja esitanud ankeetides teadvalt valeandmeid ega vastustaja eest midagi varjanud.

Kaebaja selgitas neid asjaolusid ka 1996. a vestlusel, mida ei protokollitud. Info kaebaja

õpingute ja töökohtade kohta on olnud vastustajal olemas. 1995. ja 1998. a ankeetides vastas

kaebaja eitavalt küsimusele kontaktide kohta välisriigi eriteenistustega. Kaebaja lähtus sellest,

et avaldama peab fakte, mitte oletusi või spekulatsioone. 2001. a ankeedis küsiti kontaktide

kohta viimase kolme aasta jooksul, millele kaebaja vastas eitavalt. Pole vaidlust, et see

kinnitus on tõene. Alates 2004. a-st on ankeeti taas muudetud ja küsitud on andmeid

kontaktide kohta välisriigi eriteenistustega, mis on viimasest loataotlusest alates muutunud.

Kaebaja vastas küsimusele eitavalt ning see on objektiivselt õige. Ka 2007. a ankeedis tuli see

lahter täita juhul, kui andmed olid muutunud. Kaebaja märkis õigesti, et muutusi ei ole. Sama

puudutab 2010., 2015. ja 2020. a-te ankeete. Vastustaja etteheide seisneb sisuliselt selles, et

6(22)

3-21-1337

kaebaja ei rääkinud sellest, et töötas 1981. a-l XXXna ühe kuu FFFs, kuid kuna varasemaid

vestlusi ei ole protokollitud, on see väide tõendamata. Kaebaja arvas, et ankeetides peab

kajastama üksnes alalisi töökohti, mis kajastusid ka tööraamatus. Puuduvad tõendid, et

vastustaja oleks selgitanud kaebajale kohustust märkida ankeeti ka ajutised või lühiajalised

töötamised. Kohus pole ka arvesse võtnud, et 1980. a-tel võis KGB agente töötada paljudes

asutustes, kuid sellest ei räägitud avalikult ja inimesed ei olnud sellest teadlikud. Kaebaja ei

tea seniajani, kas temaga 1981. a-l vestelnud isik oli KGB agent. Isegi kui kaebaja jättis

ankeedis ekslikult kajastamata FFFs töötamise, ei anna see alust tunnistada kaebaja 40 aastat

hiljem ebausaldusväärseks ja keelduda talle riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest

olukorras, kus kaebajal on see luba olnud 25 aastat.

Kohus leidis ekslikult, et kaebaja varjas teadlikult, millises sõjaväeosas ta teenis ja millega see

sõjaväeosa tegeles. Andmed selle kohta, millises sõjaväeosas kaebaja teenis, on olnud

vastustajale kogu aega teada (vt 1995. ja 1998. a-te ankeedid). Vastustajal oli võimalik esitada

selle kohta täpsemaid küsimusi ja kaebaja on neile vastanud (vt 2010. a vestluse protokoll).

Pole arusaadav, mida ja kus oleks kaebaja pidanud täiendavalt avaldama. Kaebajale ei saa ette

heita, et 2020. a vestlustel esitas vastustaja kaebajale täpsemaid küsimusi, millele kaebaja ka

vastas. Kaebaja ei ole väitnud, et tegi sõjaväeosas koostööd mõne eriteenistusega, vaid on

selgitanud, kellele formaalselt see sõjaväeosa allus ja millega kaebajale teadaolevalt tegeles.

Seepärast jääb arusaamatuks, milles seisneb „kontakt“ välisriigi eriteenistusega, mida kaebaja

väidetavalt vastustaja eest varjas. Kohus jättis tähelepanuta ka kaebaja selgitused selle kohta,

millal, kui palju ja millistel asjaoludel on ta kokku puutunud endiste sõjaväekaaslastega,

samuti kaebaja seisukohad, mis puudutavad pärast sõjaväeteenistuse lõppu antud

iseloomustuse muutmist, töötamist ZZZ-s aastatel XXXX–XXXX ning XXXX. a-l OOOs

viibimist. Ekslik on kohtu järeldus, et kaebajal oli Eesti NSV riigisaladusele juurdepääsu luba.

Kaebaja ei ole seda väitnud. Nõukogude Liidus, nagu ka Eestis kuni 1998. a-ni, kehtis

riigisaladuse luba ainult tasemel „salajane“. Kaebajale väljastati seoses tööülesannete

täitmisega madalamal tasemel luba ja sellest rääkis kaebaja 1996. a vestlusel. Kaebaja on

selgitanud, et KGB keeldus talle andmast riigisaladusele juurdepääsu ja väljasõidu luba,

mistõttu kaebajat kiusati tööl taga.

Kaebaja ei nõustu etteheitega, et ta varjas investeeringuid ja pangakontosid. Kaebaja avas

XXXX. a-l XXXs pangakonto põhjusel, et asus seal riigis tööle. 2001. a ankeet ei sisaldanud

küsimusi pangakontode kohta. 2004. a ankeedis küsiti andmeid, mis on võrreldes eelmise (s.o

2001. a) ankeedi täitmise ajaga võrreldes muutunud. Kaebaja pangakontode andmed ei olnud

muutunud, sest pangakonto oli olemas juba 2000. a-l. Vastustaja etteheide on selles osas

kunstlik ja otsitud. Pealegi selgitas kaebaja 2010. a vestlusel, et kandis XXX pangakontole

kogunenud säästud 2006. a-l üle B pangakontole, kui tema töö XXXs lõppes. Kaebaja selgitas

2010. a-l ka muid asjaolusid seoses oma rahalise olukorra ja säästudega. Seega pidi

pangakonto olemasolu vastustajale teada olema ja vajaduse korral saanuks esitada selle kohta

täiendavaid küsimusi. Jääb arusaamatuks, kuidas muutus see asjaolu 2021. a-l nii kaalukaks,

et selle tõttu tuli riigisaladusele juurdepääsu loa pikendamisest keelduda. Kaebaja on

selgitanud ka seda, et XXX pangakonto olemasolu oli kogu aeg teada kaebaja tööandjale, sest

GGG kandis sinna kaebaja töötasu. See kinnitab samuti, et kaebaja ei soovinud teadlikult

pangakontot varjata. Investeeringute osas on kaebaja möönnud inimlikku eksimust ankeetide

täitmisel. Kohus pole hinnanud, kas see muudab kaebaja automaatselt ebausaldusväärseks.

Kaebaja soetas XXX. a-l TTT aktsiaid ega kajastanud seda 1998. ega 2001. a ankeetides.

Kaebaja oli unustanud, et soetas aktsiad enda nimele, sest kasutas selleks abikaasa rahalisi

vahendeid. 2004. a ankeedis küsiti andmeid viimase kolme aasta jooksul muutunud asjaolude

kohta ja selles osas on kaebaja eitav vastus tõene. Kaebaja ei ole kunagi aktiivselt tegelenud

aktsiatega kauplemisega, kuigi 18.05.2021 otsusest jääb selline mulje, vaid on aeg-ajalt

7(22)

3-21-1337

pidanud pangaga kirjavahetust ja tundnud huvi oma rahapaigutuse olukorra kohta.

Kirjavahetus puudutab kaebaja tähtajalisi hoiuseid, mis ei ole väärtpaber ja millega seoses ei

ole ankeetides küsimusi esitatud. Seepärast ei pidanud kaebaja neid asjaolusid ankeetides

kajastama. Kaebajale ei kuulu alates 2008. a-st aktsiaid ega väärtpabereid. Kaebaja on

deklareerinud kogu investeerimistegevusest saadud tulu, mistõttu ei ole alust järeldada, et

kaebaja on neid asjaolusid vastustaja eest pahatahtlikult varjanud. Kui ankeedis on aastaid

tagasi tehtud mõni üksik inimlikust eksitusest tingitud viga, ei muuda see kaebajat

ebausaldusväärseks. Inimlikult mõistetav on ka see, kui kaebaja ei suutnud 2020. a vestlustel

meenutada detailselt iga aastatel 1996–2020 toimunud tehingut või pangakontot, sest kaebaja

on elanud ja töötanud paljudes erinevates riikides ning omanud seetõttu palju erinevaid

pangakontosid.

Kohus nõustus alusetult vastustaja järeldustega, mis puudutab NNNl asuva korteri väidetavat

varjamist. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et tegemist oli abikaasade ühisvaraga ega pidanud

seda ühisvaraks. Kaebajalt ei küsitud ankeetides tema abikaasa lahusvara kohta, mistõttu ei

saa kaebajale ette heita sellega seotud andmete märkimata jätmist. Kaebaja isegi ei teadnud

enne 2016. a-t, et tema abikaasa isa oli vormistanud kõnealuse korteri kaebaja abikaasa ja

viimase venna nimele, sest see toimus 1990. a-tel erastamise käigus. Korteri omandasid

kaebaja abikaasa vanemad oma vahenditest. 2016. a-l soovis abikaasa vend, kellega on suhted

halvad, et korter vormistatakse ümber üksnes venna nimele. Kuna kaebaja ega tema abikaasa

ei olnud varem teadlikud, et korter kuulub osaliselt kaebaja abikaasale ning abikaasa vend oli

seal aastaid elanud, oli abikaasa nõus temale kuuluvast korteri osast loobuma. Seega

vormistati XXXX. a-l kinkeleping, millega abikaasa kinkis enda osa korterist oma vennale,

andes sellise tehingu tegemiseks volikirja oma emale. WWW seaduse järgi oli kingiks saadud

korter kaebaja abikaasa lahusvara. Eesti õigusnormid on samasugused. Vastustaja ei ole

arusaadavalt selgitanud, millistel faktilistel asjaoludel, tõenditel ja õiguslikul käsitlusel

põhineb järeldus, et korter kuulus kaebajale (s.o ühisvara hulka). Seda ei saa järeldada pelgalt

notariaalsest volitusest – see oli sisutühi, kuna korter ei ole kunagi kuulunud kaebajale, ning

vormistati igaks juhuks üksnes seepärast, et abikaasa vend seda soovis ja notarid tavaliselt

küsivad tehinguteks abikaasa nõusolekut, kui üks osapool on välisriigi kodanik ja notaril ei ole

võimalik välisriigis asjaolusid kontrollida. Volikiri ei saa muuta vara omandiõigust.

Kaebajal ei olnud võimalik mõistlikult realiseerida õigust olla ära kuulatud. Kaebajale esitati

haldusakt tutvumiseks ja arvamuse andmiseks kriminaalmenetluse käigus n-ö

vahetoiminguna. Vastustaja pidas kaebaja kahtlustatavana kinni XX.XX.XXXX kell 07.12 ja

XX.XX.XXXX kell 09.34, kui toimus kaebaja ärakuulamine, oli ta jätkuvalt kahtlustatavana

kinni peetud. Õige pole halduskohtu järeldus, et kaebaja oli ärakuulamise ajal värske ja

puhanud. Pärast kinnipidamist toimusid ligikaudu 18 tunni jooksul läbiotsimised,

XX.XX.XXXX kella 01.00 paiku öösel paigutati kaebaja arestimajja ja äratati umbes kell

06.00 hommikul ning viidi 09.00–09.30 paiku vastustaja hoonesse. Kaebaja jaoks olid

sündmused ehmatavad ja tal ei olnud tegelikult sel ööl üldse võimalik uinuda. Jääb

selgusetuks, miks oli kaebaja ärakuulamine vajalik sellises olukorras, kui kaebaja oli kurnatud

ja väsinud. Kaebajal ei võimaldatud kasutada ärakuulamise käigus õigusnõustaja abi,

süveneda asjaoludesse ega esitada oma seisukohad kirjalikult. Kõiki asjaolusid arvestades ei

ole asjakohane halduskohtu etteheide, et kaebaja ei esitanud ärakuulamise käigus taotlusi

eespool toodud asjaolude kohta. Kuna vastustaja tegi otsuse 18.05.2021, on ilmne, et

ärakuulamine oli vaid formaalsus ning tegelikult oli otsus juba langetatud. Tallinna

Ringkonnakohus taunis sellist menetluspraktikat haldusasjas nr 3-18-2210.

8. Kaitsepolitseiamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

8(22)

3-21-1337

Kõrvutades kaebaja ankeetides ja vestlustel antud vastuseid, on tõendatud, et kaebaja jättis

ankeetides tahtlikult märkimata (ja seeläbi andis valeteavet) küsimustes, mis on olulised loa

andmise otsustamisel. Kaebaja varjas teavet ka julgeolekukontrolli vestlustel ning andis teatud

küsimustele vastused alles siis, kui vastustaja oli sellele tähelepanu juhtinud ja esitanud

täpsustavaid küsimusi. Riigisaladuse saab usaldada vaid isikule, kelle taust ja käitumine

vastavad kõrgendatud nõuetele ning kelle suhtes puudub kahtlus, et ta järgib riigisaladuse

kaitse nõudeid. 2020. a julgeolekukontrollis ilmnenud asjaolude tõttu ei ole vastustaja enam

veendunud, et kaebaja järgib neid nõudeid. Kaebajal ei ole õigustatud ootust, et tema

riigisaladusele juurdepääsu luba pikendatakse, sest keeldumise aluseid tuleb iga kord uuesti

hinnata. Seejuures võib arvesse võtta ka varasemate ankeetide ja vestluste andmeid. Kuna

kohus nõustus vastustaja seisukohtadega, ei pidanudki ta otsuses oma järeldusi pikemalt

põhjendama.

Kõiki kaebajaga toimunud vestlusi ei ole tõepoolest protokollitud, kuid kaebajal on olnud

võimalik tutvuda kõigi koostatud protokollidega ja ta on need ka allkirjastanud. Vastustaja on

toonud üksikasjalikult välja, milliseid andmeid on kaebaja varjanud. Ankeeti märgitud

andmed on olulised, sest vestluse läbiviimine ei ole seaduse järgi kohustuslik. Kaebaja on

märkinud ankeetides vastuseks „ei ole“ ka olukorras, kus tegelikult oleks pidanud teabe

avaldama, ning vastanud eitavalt ka vestlusel esitatud küsimustele.

Kaebaja käsitab XXX korteri üürimisest saadavat tulu maksustamise kontekstis, kuid

vastustaja etteheide puudutab üüritulu kui täiendava tulu allika varjamist. Vaidlustatud

haldusakti aluseks ei ole RSVS § 32 lg 2 p 11 (maksude tasumise kohustuse täitmata jätmine).

Kaebaja on selgitanud, et kasutas pangakontot, kuhu laekus üüritulu, ning kandis üüritulu

igakuiselt edasi oma isiklikule pangakontole ja kasutas seda oma äranägemisel. Seega oli

üüritulu kaebaja täiendav sissetulek, kuid kaebaja ei kajastanud seda ankeetides ning püüdis

vestlusel jätta muljet, et üüritulu saajaks on üksnes tema poeg. Kaebaja tegi esimesed

ülekanded pojale alles 2016. a-l, kuid korter on üürile antud juba 2004. a-st. Korteriomandi

juurde kuuluv garaaž oli eraldi kinnisasi ja see oli algusest peale kaebaja nimel. Garaaži üürile

andmisest saadav tulu on igal juhul kaebaja tulu ja vähemalt selle oleks pidanud kaebaja

ankeetides ära märkima ja tasuma sellelt ka riiklikud maksud. Kui isik varjab oma

tuluallikaid, ei ole võimalik saada täit ülevaadet tema majanduslikust olukorrast, et hinnata

sellega seotud riske.

Kaebaja varjas töötamist FFFs ja kokkupuuteid välisriigi eriteenistustega. Pole võimalik

kontrollida, kas kaebaja rääkis FFFs töötamisest 1996. a vestlusel, kuid üheski ankeedis ei ole

ta seda maininud. 2010. a vestlusel vastas kaebaja sellele küsimusele eitavalt. Vastustajale sai

kaebaja FFFs töötamine teatavaks alles 2020. a-l alustatud julgeolekukontrolli käigus. See fakt

oli oluline, sest FFF tööle saamine eeldas vestlust KGB ametnikuga ja KGB nõusolekut.

Peamine etteheide kaebajale ei puudutagi töötamist FFFs, vaid seda, et ta ei rääkinud

kokkupuudetest KGB ametnikega ajal, kui ta töötas aastatel XXXX-XXXX ZZZ-s. Hiljem on

selgunud, et kaebaja sai sel ajal regulaarselt kokku KGB esindajaga ja andis talle aruannete

jaoks teavet. See oli järjepidev tegevus, mille kohta teabe avaldamata jätmine on oluline.

Seda, et kaebaja on kokkupuuteid KGB-ga teadlikult varjanud, ilmestavad tema vastused

24.08.2020 ja 27.08.2020 vestlustel. Kaebaja püüab näidata, et kuna ankeetide sisu ja vorm on

pidevalt muutunud, siis kaebaja ei pidanudki oma kontaktidest rääkima. 1995. ja 1998. a

ankeetides küsiti üldiselt kokkupuudete kohta väliriigi eriteenistustega, millele kaebaja vastas

eitavalt. Kuna kaebaja on selgitanud, et sai KGB esindajaga kokku regulaarselt, ei saanud see

olla kaebajale teadmata fakt, mida poleks saanud märkida ka ankeedis. Tähtsust pole sellel, et

2001. a-l pidi ankeedis märkima vaid viimase kolme aasta jooksul muutunud asjaolud.

Vastustaja ei heida kaebajale ette kontakte välisriigi eriteenistustega, vaid neid kontakte

9(22)

3-21-1337

puudutavate andmete varjamist. Möödunud ajal ei ole tähtsust, sest WWW eriteenistuste

töömeetodite kohaselt on oluline, et isik on Eesti riigi eest varjanud kontakte nendega –

ainuüksi see võimaldab isikut šantažeerida. Pole vaidlust, et kaebaja selgitas juba 1995. a

ankeedis enda armeeteenistuse väeosa numbri ja liigi ning selgitas 25.08.2010 vestlusel, et

teenis sidevägede õppepolgus ja tegu oli raadioside ajateenijatega, kelle teenistus seisnes

NATO lennuharjutuste avastamises ja pealtkuulamises. Etteheide kaebajale on see, et ta

teadis, et tema teenistus nõukogude sõjaväes oli seotud Nõukogude Liidu sõjaväeluurega, kuid

ta ei märkinud seda välisriigi eriteenistustega kokkupuudete kontekstis. Kaebaja on

28.08.2020 vestlusel ise öelnud, et KGB väljastas talle riigisaladusele juurdepääsu loa ja ta

käis korra ka KGB hallatavas nn suletud tsoonis, kus käideldi riigisaladust.

Apellatsioonkaebuse põhjendus, et tegemist oli mingi muu loaga, on ilmselgelt otsitud.

Kaebaja varjas XXX pangas asuvat kontot ja investeeringuid. Kaebajale tutvustati 05.11.2020

vestlusel kõiki varasemates ankeetides kajastatud pangakontosid ja küsiti, kas nimekiri on

lõplik. Kaebaja selgitas, et tal oli tegelikult aastatel 2000–2004 pangakonto ka XXXs, kuid ei

osanud öelda, miks ta ei maininud seda üheski varasemas ankeedis ega vestlusel. Isegi kui

arvestada kaebaja väiteid ankeetide erinevuste kohta, oleks kaebaja pidanud pangakonto

märkima 2004. a ankeedis. Kaebaja ei ole ankeetides kajastanud oma investeeringuid, v.a

pensioniosakud. 1995. a ankeedis ei olnud selle kohta eraldi küsimust, kuid edasistes

ankeetides oleks pidanud aktsiate omamise märkima. Tõendid kinnitavad, et kaebaja on

tegelenud aktiivselt investeerimisega alates 2000. a-st, sh omanud osakuid mitmetes fondides.

Sellises olukorras pole usutav, et ta unustas selle märkimata kõigis ankeetides alates 2001. a-

st. Kuna vastustaja ei teadnud välisriigi pangakonto ja investeeringute kohta, ei saanudki

kaebajalt selle kohta küsida. Nende andmete varjamine on oluline, sest puudub kindlus, et

kaebajal pole lisaks muid välisriigi kontosid ja kõrvaltulusid.

Kaebaja varjas WWWs asunud kinnisvara ja selle kinkelepinguga kolmandale isikule

ümbervormistamist. Kui kaebaja sai XXXX. a-l teada, et tal võis abikaasa kaudu tekkida

välisriigis asuva kinnisvaraga omandisuhe, oleks tulnud seda ankeedis ja vestlusel märkida.

Vähemalt 2020. a ankeedis ja vestlusel oleks tulnud see ära märkida, sest kaebaja andis

XXXX. a-l abikaasale notariaalse volikirja kinnisvaraga seotud tehingu tegemiseks. XXX ja

riigisaladusele juurdepääsu loa omajana pidi kaebaja mõistma, et NNN on nn riskiriik, millega

seotud asjaolud on julgeolekukontrolli käigus vastustaja erilises huviorbiidis. Vastustajal

puudub võimalus usaldusväärselt kontrollida välisriigiga seotud asjaolude paikapidavust,

mistõttu on loa taotleja esitatud andmete korrektsus väga oluline.

Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Praegust asja ei saa võrrelda haldusasjaga nr 3-18-

2210. Kaebajat ei kuulatud ära kriminaalmenetluse raames. Varem ei olnud kaebaja

ärakuulamine võimalik, sest ta viibis MMMl ja saabus Eestisse alles XX.XX.XXXX.

Ärakuulamine on vormivaba ning kaebaja kuulati XX.XX.XXXX hommikul ära suuliselt

enne kriminaalmenetlusega seotud toimingute algust. Kaebaja ei esitanud sellele mingeid

vastuväiteid ega taotlenud ärakuulamise korraldamist muul ajal, õigusnõustaja kaasamist või

täiendavat aega kirjalike seisukohtade esitamiseks. Kaebaja sai anda sisulisi selgitusi. Kaebaja

on kogenud XXX, kellelt saab eeldada teadmisi oma õigustest ja kohustustest. Kui

ärakuulamisel tehtigi vigu, ei mõjutanud see lõplikku otsust. Vastustaja ei kaldunud

18.05.2021 otsuses kõrvale neist selgitustest, mille kaebaja oli juba varem esitanud

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vastustaja 18.05.2021 otsuse õiguslik alus on RSVS § 32 lg 2 p 10, mille kohaselt võib

keelduda juurdepääsuloa kehtivuse pikendamisest füüsilisele isikule, kes on

10(22)

3-21-1337

julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa taotleja ankeedis või

pikendaja ankeedis või vestlusel tahtlikult varjanud andmeid, esitanud valeteavet või võltsitud

andmeid, mis on olulised juurdepääsuloa andmise otsustamisel.

I

10. Haldusasja materjalide juurde võetud teabetoimiku nr 117/95 (vastustaja 30.05.2022

vastuse lisad, vt dtl 174, 194) kohaselt on kaebaja täitnud riigisaladusele juurdepääsu loa

saamiseks või loa kehtivuse pikendamiseks ankeedid ja temaga on peetud ankeetide põhjal

toimunud julgeolekukontrollide käigus vestlusi järgmiselt:

1) 23.08.1995 ankeet (taotlus saada salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba), mille

lõpus oleva märke kohaselt toimus vestlus kaebajaga 16.04.1996 (pole protokollitud);

2) 07.12.1998 ankeet (loa kehtivuse pikendamine), millega seoses toimus vestlus 26.01.1999

(protokollis kajastub kaks küsimust ja vastust);

3) 22.10.2001 ankeet (loa kehtivuse pikendamine), millel ei ole märget vestluse toimumise

kohta, puudub ka vestluse protokoll;

4) 05.10.2004 ankeet (loa kehtivuse pikendamine), millel ei ole märget vestluse toimumise

kohta, puudub ka vestluse protokoll;

5) 06.09.2007 ankeet (loa kehtivuse pikendamine), millel ei ole märget vestluse toimumise

kohta, puudub ka vestluse protokoll;

6) 24.05.2010 ankeet (taotlus saada täiesti salajase tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba),

millega seoses toimusid vestlused 16.08.2010 ja 25.08.2010 (protokollitud);

7) 31.03.2015 ankeet (loa kehtivuse pikendamine tasemel „salajane“), millel ei ole märget

vestluse toimumise kohta, puudub ka vestluse protokoll, kuid kaebaja on andnud selgitusi

19.06.2015 e-kirjas;

8) 25.02.2020 ankeet (loa kehtivuse pikendamine tasemel „salajane“), millega seoses toimusid

vestlused 24.08.2020, 27.08.2020, 28.08.2020, 29.09.2020 ja 05.11.2020 (protokollitud) ning

lisaks toimus 18.05.2021 kaebaja suuline ärakuulamine enne vaidlustatud haldusakti andmist

(protokollitud).

11. Kaitsepolitseiamet selgitas 19.08.2021 menetlusdokumendi p-s 16.3, et 2001., 2004. ja

2007. a-l esitas kaebaja taotluse juurdepääsuloa kehtivuse pikendamiseks ning kuna sel ajal

kehtinud õigusaktid ei nõudnud sellises menetluses vestluse pidamist, siis kaebajaga neil

kordadel suulisi vestlusi ka ei peetud. Vastustaja seisukohast, et 2001., 2004. ja 2007. a-l ei

peetudki vestlusi, lähtus ka halduskohus. Kaebaja leiab seega apellatsioonkaebuse p-s 57

ekslikult, et halduskohus tugines üllatuslikule asjaolule, mida vastustaja ei ole menetluses

üldse väitnud.

12. Vastustaja viitas õigesti, et ajavahemikul 28.02.1999–31.12.2007 kehtinud riigisaladuse

seadus ja selle alusel kehtestatud õigusaktid nägid juurdepääsuloa kehtivuse pikendamise

korral ette julgeolekukontrolli, kuid mitte kohustust pidada selle käigus vestlust loa taotlejaga.

Tol ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 08.07.1999 määruse nr 216 lisa 2 „Riigisaladusele

juurdepääsu loa andmise kord“ p 11 sätestas järgmist: „Enne juurdepääsuloa andmise

otsustamist viib julgeolekukontrolli teostav asutus taotlejaga läbi vestluse. Enne

juurdepääsuloa kehtivuse pikendamise otsustamist viib julgeolekukontrolli teostav asutus

taotlejaga vestluse läbi üksnes vajadusel. Vestlusel küsitletakse taotlejat asjaolude kohta, mida

11(22)

3-21-1337

julgeolekukontrolli teostav asutus peab oluliseks juurdepääsuloa andmise otsustamisel.

Taotlejal on vestlusel õigus anda selgitusi, mida ta peab juurdepääsuloa andmise otsustamise

jaoks oluliseks. Julgeolekukontrolli teostav asutus protokollib vestluse.“ Pole usutav, et

vastustaja pidas vajalikuks viia kolmel korral järjest (s.o 2001., 2004. ja 2007. a-l)

julgeolekukontrolli käigus kaebajaga läbi vestluse, kuid see jäi iga kord õigusaktides

ettenähtud nõudeid eirates protokollimata ja ankeedile ei tehtud ka vastavat märget.

13. Vestluse pidamine ei olnud juurdepääsuloa kehtivuse pikendamisel kohustuslik ka 2015. a-

l, kuid vestluse toimumise korral tuli see protokollida (vt alates 01.01.2008 kehtiva RSVS §-d

31, 33 ja § 49 lg 4; 2015. a-l kehtinud redaktsioon). Näiteks 2010. a ankeedi põhjal peeti

kaebajaga vestlusi ja need on protokollitud. Seega on usutav, et ka 2015. a-l ei peetud

kaebajaga vestlust.

14. Vastustaja apellatsioonimenetluses esitatud seisukoha järgi (28.09.2022 vastus, p 23)

puudub vaidlus, et kõiki kaebajaga läbi viidud julgeolekukontrolli vestlusi ei ole protokollitud.

Ringkonnakohus leiab, et eespool toodud selgitusi arvestades saab see vastustaja väide

puudutada 1995. a ankeedil põhinevat vestlust, mis on ankeedile märgitu kohaselt toimunud,

kuid mida ei ole protokollitud. Osaliselt puudutab vastustaja väide ka 1998. a ankeedil

põhinevat vestlust, sest kuigi protokoll on koostatud, ei ole usutav, et ligikaudu tunniajase

vestluse jooksul esitati kaebajale vaid kaks küsimust. Seega ei kajasta 1998. a ankeedi põhjal

toimunud vestluse protokoll ilmselgelt kõiki vestlusel kaebajale esitatud küsimusi.

15. Kokkuvõttes lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel sellest, et 1995. a ankeedi põhjal

toimus kaebajaga vestlus, kuid seda ei protokollitud ning 1998. a ankeedi põhjal toimunud

vestluse sisu on protokollitud üksnes osaliselt. 2001., 2004., 2007. ja 2015. a-l ei peetud

kaebaja juurdepääsuloa kehtivuse pikendamise menetluses vestlusi. 2010. ja 2020. a ankeetide

põhjal on toimunud vestlused, mis on protokollitud, ning kaebaja on andnud allkirja, et on

protokollidega tutvunud ja need on koostatud tema sõnade järgi.

II

16. Vastustaja tegi 18.05.2021 otsuses kaebajale mitmeid etteheiteid juurdepääsuloa

taotlemise ankeetides või julgeolekukontrolli vestlustel andmete varjamise või valeinfo

andmise kohta. Vastustaja märkis, et keelduva otsuse tegemisel on määravad episoodid, mis

puudutavad Nõukogude Liidu aegsele riigisaladusele juurdepääsu õigust, kokkupuudet GRU

ja KGB-ga, NNNl asuvat kinnisvara ning oma tegeliku majandusliku olukorra ja

pangakontode varjamist – ka iga nimetatud episood eraldi võetuna oli vastustaja hinnangul

piisav, et keelduda kaebajale juurdepääsuloa andmisest.

17. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusaktis kaebajale tehtud etteheited on

põhjendatud osaliselt, kuid haldusakti puudused ei mõjutanud lõpptulemust (HMS § 58).

XXX pangakonto

18. Kaebaja väitel oli tal aastatel XXXX–XXXX konto XXX pangas ajal, kui ta töötas EEEs

(05.11.2020 vestluse protokoll, teabetoimiku II kd, tl 72). Kaebaja ei ole esitanud täpseid

andmeid selle kohta, millistel kuupäevadel ta oma XXX pangakonto avas ja sulges. 2004. a

ankeedi p-s 12 märgitu kohaselt töötas kaebaja EEEs ajavahemikul XX.XX.XXXX–

XX.XX.XXXX ning ankeedi täitmise ajal (s.o XX.XX.XXXX) töötas ta juba LLLs. Kaebaja

selgitas 21.06.2022 menetlusdokumendis (p 213), et avas XXX pangakonto XXXX. a

jaanuaris. 2020. a ankeedi põhjal toimunud julgeolekukontrolli käigus selgitas kaebaja, et

XXXst lahkudes jäid tal säästud XXX pangakontole ning selle pangakonto sulges ta

arvatavasti XXXX. a-l, kui kandis sealt raha üle oma B pangakontole (06.11.2020 e-kiri,

12(22)

3-21-1337

teabetoimiku II kd, tl 101). Teabetoimikus olevate tõendite järgi pidas kaebaja 2006. a

novembris pangaga kirjavahetust, kus mainis raha ülekandmist oma XXX pangakontolt B

pangakontole (III kd, tl 61). Kaebaja selgitas 03.01.2008 kirjas pangale, et kandis oma XXX

pangas olevad investeeringud üle teise panka 2006. a detsembris (III kd, tl 94). Eeltoodut

arvestades lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel sellest, et kaebajal oli XXX pangakonto

XXXX. a jaanuarist kuni XXXX. a detsembrini.

19. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole üheski ankeedis märkinud XXX pangakonto olemasolu.

20. 2001. a ankeedis ei olnudki aga küsimust pangakontode kohta. 2004. a ankeedi p-s 19 on

küsitud pangakontode kohta, kuid selle punkti juures on selgituseks märgitud, et lahtrid tuleb

täita juhul, kui andmetes on toimunud muutused viimase taotluse esitamisest. Kaebaja on seal

märkinud oma ÄÄÄ pangas asuva konto andmed märkusega, et asus tööle ÄÄÄle. Kuna

eelmise taotluse esitamise ajaga võrreldes ei olnud kaebaja XXX pangas asuva kontoga seotud

andmed muutunud, ei saa kaebajale ette heita selle pangakonto varjamist 2004. a ankeedis.

Keskmine mõistlik juurdepääsuloa kehtivuse pikendamise taotleja ei pidanud 2004. a

ankeedist aru saama selliselt, et märkida tuli ka andmed, mis küll faktiliselt ei olnud eelmise

taotluse esitamise ajaga võrreldes muutunud, kuid mille kohta eelmises taotluses küsimusi ei

esitatudki. Aja jooksul on juurdepääsuloa taotlemise ankeedid muutunud põhjalikumaks, kuid

taotlejal ei ole sellega seoses kohustust esitada juurdepääsuloa kehtivuse pikendamise

ankeedis tagantjärele kõikvõimalikke andmeid, mille esitamist taotlejalt varasemas ankeedis ei

nõutud, kui selgelt on küsitud üksnes viimase taotluse esitamise järel muutunud andmeid.

Seejuures ei saa eeldada, et taotleja mäletab täpselt, milliseid andmeid eelmises ankeedis

nõuti.

21. 2007. a ankeedi p-s 19 tuli esitada pangakontode andmed. Selgituseks on märgitud, et

„täidetakse, kui andmetes on toimunud muutused viimase riigisaladusele juurdepääsu taotluse

või pikendamise taotluse esitamisest“. Kuna kaebaja sulges oma XXX pangakonto XXXX. a

detsembris, oli see 2007. a ankeedi täitmise ajal pangakontoga seotud andmete muutumine

pärast viimase (s.o 2004. a ankeedi) esitamist, mis tulnuks 2007. a ankeedis ära märkida (vrd

2010. a ankeedi p 22, kus kaebaja on samasugustel asjaoludel välja toonud ÄÄÄ pangas olnud

pangakonto sulgemise). Julgeolekukontrolli käigus hinnatakse mh isiku majanduslikku

olukorda ja finantskäitumist ning selle kohta saab teavet ka isiku pangakontol tehtud

tehingutest. Taotleja välisriigis asuval pangakontol võib olla riigisaladuse kaitse ja

juurdepääsuloa andmise otsustamise seisukohalt tähtsus ka siis, kui see on olnud avatud vaid

mõnda aega kahe taotluse esitamise vahelisel ajal. Kaitsepolitseiameti võimalus koguda ise

teavet välisriigist on piiratud. Seepärast oli oluline ankeedis ära märkida ka info XXX

pangakonto sulgemise kohta.

22. 2010. a ankeedi p-s 22 ja 2015. a ankeedi p-s 22 on küsitud pangakontode andmeid, mis on

muutunud pärast viimase taotluse esitamist. Seega ei pidanud kaebaja ankeedis tagantjärele

avaldama XXX pangakonto andmeid, nagu vastustaja leiab, sest see pangakonto oli suletud

juba 2006. a-l, s.o enne 2007. a ankeedi esitamist. Ka 25.08.2010 vestlusel küsiti kaebajalt

üksnes kasutuses olevate pangakontode kohta Eestis ja välismaal (teabetoimiku I kd, tl 203).

Seda küsimust ei pidanud mõistma nii, et loetleda tuli ka juba suletud pangakontod.

23. 2020. a ankeedi p-s 25 on küsitud pangakontode kohta, kuid nõutud ei ole kõigi kunagi

kasutatud pangakontode loetlemist. Kaebajalt küsiti ka 05.11.2020 vestlusel kasutuses olevate

pangakontode kohta (teabetoimiku II kd, tl 71). Seejärel näitas küsitleja kaebajale eraldi lehel

loetelu kõigist pangakontodest, mida kaebaja on varem ankeetides märkinud, ja küsis, kas

loetelu on täielik või on jätnud kaebaja midagi märkimata. Kaebaja vastas selle peale, et

loetelust on puudu XXX pangakonto, mida kaebaja omas aastatel 2000–2004, ja selgitas, et

13(22)

3-21-1337

sinna laekus kaebaja töötasu (teabetoimiku II kd, tl 72). Seega ei varjanud kaebaja 2020. a

julgeolekukontrollis vastustaja eest, et tal oli kunagi konto XXX pangas.

24. Kokkuvõttes ei saa kaebajale ette heita XXX pangakonto andmete varjamist 2001. või

2004. a ankeetides. Neil aastatel ei toimunud kaebajaga ka julgeolekukontrolli vestlusi, mille

käigus oleks kaebaja pidanud need andmed avaldama. Kaebaja oleks siiski pidanud märkima

XXX pangakonto andmed 2007. a ankeedis. Selle teabe märkimata jätmise tõttu ei olnud

vastustajal võimalik küsitleda kaebajat julgeolekukontrolli seisukohast oluliste tehingute

kohta, kui selline vajadus oleks 2007. a julgeolekukontrolli käigus (või ka hiljem) tekkinud.

Seega on põhjendatud vaidlustatud haldusakti p-s 44 toodud etteheide, et kaebaja on varjanud

ankeedis oma XXX pangakonto andmeid, kuid alusetu on etteheide selle teabe varjamisest

2020. a julgeolekukontrolli käigus peetud vestlusel või muudes ankeetides peale 2007. a

ankeedi.

25. RSVS § 32 lg 2 p 10 kohaldamisel ei ole määravat tähtsust, millisel põhjusel kaebaja avas

või sulges pangakonto XXX pangas ning kas selle olemasolu oli teada kaebaja tööandjale.

Kaebajal tuli see teave märkida 2007. a juurdepääsuloa taotlemise ankeeti.

Investeerimisalane tegevus

26. Kaebaja märkis 1995., 1998., 2001. ja 2004. a ankeetides aktsiate vm väärtpaberite

omamise kohta „ei“, 2007. a ankeedis märkis „pensioni III sammas“ ning 2010., 2015. ja

2020. a ankeetides vastas väärtpaberite omamise küsimusele taas eitavalt. 1998. a ankeedi

põhjal toimunud vestluse protokollis ei ole investeerimisalast teemat puudutatud ja 16.08.2010

vestluse protokolli järgi vastas kaebaja väärtpaberite omamise kohta eitavalt. Investeerimisest

räägiti pikemalt 05.11.2020 vestlusel.

27. Kaebaja selgitas 05.11.2020 kell 08.12 alanud vestlusel vastuseks vastustaja küsimusele, et

tal oli tegelikult aastatel 1998–1999 III osakuid X krooni väärtuses (teabetoimiku II kd, tl 72).

Seega oleks kaebaja pidanud seda märkima ka 1998. a ankeedi p-s 24. Kaebaja 05.11.2020

vestlusel väidetu, et ta on neid osakuid eelnevates ankeetides märkinud, on ekslik. 1998. a

detsembris esitatud ankeedi täitmise ajal oli kaebaja III osakud alles hiljuti omandanud,

mistõttu võib eeldada, et ankeeti täites oli see tal meeles.

28. Kaebaja kinnitas 05.11.2020 kell 08.12 alanud vestlusel, et pärast ebaõnnestunud III

investeeringut ei ole ta hiljem mingil viisil tegelenud investeerimise või raha kasvatamisega,

sh välismaal (teabetoimiku II kd, tl 72). 05.11.2020 kell 14.59 jätkunud vestlusel küsis

vastustaja üle, kas ta saab õigesti aru, et lisaks selle päeva vestluses seni mainitule ei ole

kaebaja kunagi teinud täiendavaid investeeringuid (võlakirjad, aktsiad, fondiosakud,

väärtpaberid) või proovinud muul viisil kasvatada oma varasid mitte üheski välispangas,

millele kaebaja vastas: „Jah, ma pole seda teinud“. Vastustaja täiendava küsimuse peale, kas

kaebaja on investeerimisele kunagi mõelnud, sh suhelnud investeeringute teemal

pangatöötajate või selle ala spetsialistidega, vastas kaebaja, et „ma ei ole rohkem mõelnud

investeeringutele. Samuti ei ole ma kunagi konsulteerinud pangatöötajatega või selle ala

spetsialistidega investeeringute teemadel“ (teabetoimiku II kd, tl 86). Seejärel küsis vastustaja

vestluse käigus kaebajalt nõusolekut, et teha koopiad ja kasutada julgeolekukontrolli

läbiviimisel kaebaja elektroonilistes seadmetes ja internetikontodel leiduvaid andmeid

(teabetoimiku II kd, tl 88). 05.11.2020 vestluse lõpus kinnitas kaebaja, et tal ei ole vestlusel

öeldu kohta midagi täiendavalt lisada. Vastuseks küsimusele, kas kõik eespool esitatud

vastused on tõesed või soovib kaebaja midagi muuta, täpsustas kaebaja üksnes ühte eraelulist

detaili. Kaebaja kinnitas, et luges protokolli läbi ja see vastab tõele (teabetoimiku II kd, tl 93).

14(22)

3-21-1337

29. Pärast vestlust saatis kaebaja 06.11.2020 e-kirja, kus täpsustas paari 05.11.2020 vestlusel

arutatud teemat, ning samal päeval hiljem veel ühe e-kirja, kus selgitas, et talle meenus üks

investeeringutega seotud asjaolu: „tekst eemaldatud“ (teabetoimiku II kd, tl 101). Seega

möönis kaebaja 06.11.2020 e-kirjas, et on siiski tegelenud investeerimisega ka muul viisil kui

omanud 1998–1999 III osakuid, sh kasvatanud oma raha välisriikides, kuigi oli seda

05.11.2020 vestlusel korduvalt eitanud.

30. Kaebaja viitas 06.11.2020 e-kirjas, et XXX säästude kohta andis ta vastustajale põhjaliku

ülevaate 2010. a vestlusel. Samas 16.08.2010 protokolli järgi eitas kaebaja väärtpaberite

olemasolu, nagu eespool märgitud, ning 25.08.2010 vestluse protokolli kohaselt arutleti

pikemalt kaebaja kulude ja nende katmise allikate, sh erinevatel UUU kogunenud säästude,

kuid mitte tema investeeringute üle (teabetoimiku II kd, tl 203, 210). Kuna kaebaja ei

märkinud väärtpaberite olemasolu 2010. a ankeedis ja eitas nende omamist ka 16.08.2010

vestlusel, ei ole usutav, et 25.08.2010 vestlusel arutati põhjalikult kaebaja investeeringute

teemat, kuid see 2010. a ankeediga võrreldes uus asjaolu jäi protokolli märkimata.

31. 18.05.2021 ärakuulamise protokolli järgi selgitas kaebaja, et saatis 06.11.2020 e-kirjas

toodud info vastustajale pärast oma e-kirjadega tutvumist, sest ei mäletanud pangakontodel

olevaid vanu andmeid; ankeetides ei kajastanud ta investeeringuid ilmselt põhjusel, et

ankeetide täitmise ajal tal neid ei olnud (teabetoimiku II kd, tl 116).

32. Kaebaja väide, et ta ei mäletanud oma investeeringuid, ei ole usutav. Samuti pole

asjakohane kaebaja selgitus investeeringute ankeetides kajastamata jätmise põhjustest.

Kaebaja 06.11.2020 e-kirja kohaselt olid tal riigi võlakirjad ja aktsiad olemas juba XXXX. a-l

ning need müüdi XXXX. a-l. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja, et ta soetas aktsiaid

XXXX. a-l ja alates XXXX. a-st ei kuulu talle aktsiaid ega väärtpabereid (p-d 164 ja 222).

Seega oleks kaebaja pidanud märkima andmed aktsiate omamise kohta vähemalt 1998. ja

2001. a ankeetides (2001. a-l ei ole küsitud üksnes pärast eelmise taotluse esitamist muutunud

andmete, vaid hetkel väärtpaberite omamise kohta). 1998. a detsembris esitatud ankeedi

täitmise ajal oli kaebaja aktsiad alles hiljuti omandanud ja võis eeldada, et ankeeti täites oli

see tal meeles. Vastustaja märgib õigesti, et ka 2001. a ankeedi täitmise ajal ei olnud tegemist

nn ajalooliste andmetega, mille unustamine võib olla mõistetav, sest kaebaja pidas

investeerimisalast kirjavahetust oma personaalpankuriga vaid mõned kuud enne ankeedi

täitmist (teabetoimiku III kd, tl 15–17). Samuti oleks kaebaja pidanud selle teabe avaldama

05.11.2020 vestlusel.

33. Vastustaja kogutud tõendid (vt teabetoimiku III kd, tõlked dtl 607 jj) kinnitavad

vaidlustatud haldusakti p-s 47 esitatud väidet, et kaebaja on alates 2000. a-te algusest

suhelnud erinevate investeerimist võimaldavate ettevõtetega nii Eestis kui ka välismaal, ta on

omanud osakuid mitmes fondis, talle on esitatud igakuiseid investeerimiskonto aruandeid ja

üldist infot investeerimisturu olukorrast ning lisaks on ta avanud erinevaid lühi- ja pikaajalisi

hoiuseid. Tegemist on investeerimisalase tegevusega, mille olemasolu kaebaja 05.11.2020

vestlusel korduvalt eitas. Asjakohane on ka vastustaja 18.05.2021 otsuse p-des 48 ja 50

märgitu, et kaebaja tunneb ilmselgelt investeerimisalaseid mõisteid ja on teinud teadlikke

otsuseid osakute ühest fondist teise tõstmiseks või raha erinevatesse fondidesse

paigutamiseks. Seega ei ole usutav, et kaebaja ei mõistnud, mida saab pidada investeerimiseks

ja millist teavet vastustaja 05.11.2020 vestlusel temalt ootas, sest vastustaja küsimused olid

selged ja üksikasjalikud. Kaebaja on püüdnud jätta kohtumenetluses muljet, et tegemist oli

harva ja juhusliku tegevusega, kuid eeltoodut arvestades ei saa teha sellist järeldust, eriti kuna

kaebaja tegeles investeerimise ja oma raha kasvatamisega aastaid.

15(22)

3-21-1337

34. Määravat tähtsust pole kaebaja kohtumenetluses esitatud arutlusel selle üle, mida saab

käsitada väärtpaberitena väärtpaberituruseaduse tähenduses, sest 05.11.2020 vestlusel küsis

vastustaja laiemalt investeerimise kohta, nimetades eraldi võlakirju, aktsiaid, fondiosakuid ja

väärtpabereid. Pole ka alust arvata, et kaebaja on omandanud teadmised sellest valdkonnast

alles hiljuti, sest kaebaja on juba alates 2000. a-st kasutanud oma e-kirjades mõisteid

„investeerimine“, „investeering“ ja „investeerimisportfell“ ning andnud personaalpankurile

detailseid suuniseid oma investeeringute haldamiseks (nt tõlked dtl 609, 614, 620, 622–624).

35. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebaja on juurdepääsuloa

taotlemise ankeetides ning 2010. ja 2020. a julgeolekukontrolli vestlustel varjanud oma

investeerimisalast tegevust, mis ühtlasi tähendab oma finantskäitumise alase teabe varjamist.

Vastustaja on 18.05.2021 otsuse p-s 50 asjakohaselt põhjendanud, miks see on juurdepääsuloa

andmise otsustamisel oluline teave: kui taotleja varjab oma investeerimiskontosid, võib ta

seeläbi varjata ka oma kõrvaltulu või tegelikku majanduslikku olukorda.

XXX korteri üüritulu

36. LLLs XXX asuva korteriomandi omanikuna oli kantud kinnistusraamatusse

XX.XX.XXXX–XX.XX.XXXX kaebaja poeg C ning alates XX.XX.XXXX kaebaja (dtl 29

jj). Kaebaja selgitas 29.09.2020 vestlusel, et korteri ostis pojale tema ja see oli antud üürile.

Sel ajal, kui korter oli kaebaja poja nimel, laekus üüritasu C-i AS-s B asuvale pangakontole,

ning pärast omaniku ümbervormistamist laekus üüritasu kaebaja abikaasa pangakontole, sest

korter kuulub abikaasade ühisvara hulka (teabetoimiku II kd, tl 54). Kaebaja selgitas

05.11.2020 vestlusel, et tal oli õigus kasutada oma poja AS-s B asuvat kontot, kuhu üür

laekus, kõiki tehinguid poja pangakontol tegi kaebaja ja C ise oma pangakontot ei kasutanud.

Kaebaja lisas, et kandis poja pangakontole laekunud üüritasu oma kontole ja sealt edasi oma

poja GGGs asuvale pangakontole poja õpingute, elamise ja üüri kulude katteks, s.o kaebaja

tegevus seisnes üksnes üüritasu vahendamises (teabetoimiku II kd, tl 72). Kaebaja ütles

05.11.2020 vestlusel veel, et GGGs töötamise ajal on olnud tema ainuke täiendav sissetulek

(peale ametipalga) 1998–1999 saadud loengutasu (teabetoimiku II kd, tl 76).

37. Vastustaja leiab vaidlustatud haldusaktis õigesti, et XXX korteriomandi üüritasu saab

käsitada vähemalt ajal, kui kõnealune kinnisasi oli kinnistusraamatu järgi C-i omandis ja

üüritasu laekus C-i pangakontole, kaebaja täiendava tuluallikana RSVS-i ja selle alusel

kehtestatud õigusaktide mõistes. Kuigi vastustaja 18.05.2021 otsuse sõnastus ei ole kõige

õnnestunum, on sellest aru saada, et vastustaja ei väida, nagu oleks kaebaja aastatel 2004–

2018 olnud XXX kinnisasja või C-i pangakontol asuvate rahaliste vahendite omanik, vaid

seda, et kaebaja ainsana tegi tehinguid C-i AS-s B asuval pangakontol ja sai seega otsustada

sinna laekunud raha (üüritasu) kasutamise üle. Kaebaja ei ole tõendanud ja tegelikult ka ei

väida, et ta kandis üüritasu C-i Eestis asuvalt pangakontolt otse C-i välisriigile pangakontole,

vaid tõendite järgi kandis kaebaja C-i pangakontole laekunud üüritasu aeg-ajalt ja erinevate

summadena edasi enda pangakontole (teabetoimiku II kd, tl 72, 79; vt ka C-i pangakonto

väljavõte 2014–2016, dtl 406). Seega jõudis üüritasu kaebaja toimingute tulemusel kaebaja

pangakontole, ilma et C oleks seda raha vahepeal ise kasutanud.

38. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole tähtsust, millisel konkreetsel otstarbel ja millistes

summades kaebaja oma poja pangakontolt enda pangakontole kantud raha kasutas. Vastustaja

ei olegi seadnud kahtluse alla, et kaebaja on oma poega aastaid rahaliselt toetanud (vt ka

21.06.2022 seisukoha lisad, dtl 281 jj). XXX korteriomandi üüritasu oli aga sisuliselt kaebaja

kontrolli all olev raha, mida ta võis kasutada enda valitud otstarbel, ajal ja summades. Tekst

eemaldatud. Seega ei selgitanud kaebaja 2010. a-l, et ta lihtsalt vahendab poja üüritulu tema

välisriigis asuvale pangakontole, vaid see oli kaebaja arusaamise järgi osa perekonna

16(22)

3-21-1337

sissetulekust, mille kasutamise üle konkreetsel ajahetkel otsustas kaebaja. Seda kinnitavad ka

kaebaja esitatud tõendid, nt 2011. ja 2012. a-l tegi kaebaja oma pojale mõned erineva

summaga maksekorraldused, mille selgituseks on „hoiuse summa suurendamine“ või „pilet“

(mitte üüritasu edastamine vms, dtl 371–373, 382–385), kuid regulaarsete üürimaksete

edastamise kohta poja pangakontole (s.o üüritasu vahendamise kohta) neil aastatel ei ole

kaebaja tõendeid esitanud. 05.11.2020 vestlusel püüdis kaebaja jätta muljet, et tema rolliks oli

vaid C-i pangakontole laekunud üüritasu edastamine C-i teisele kontole (s.o üüritasu

vahendamine), kuid eespool kirjeldatud asjaolusid arvestades oli vastustajale sellise

ettekujutuse tekitamine väär. Lisaks nähtub 2004. a ankeedist, et XXX korteri ostmiseks on

võtnud laenu kaebaja, mitte C (jääk ankeedi esitamise aja seisuga oli 695 770 krooni) ning

kaebaja selgituse järgi korraldas tema ka arvete esitamist üürnikule jms korteriga seotud

asjaolusid.

39. Eelnevat arvestades oleks kaebaja pidanud oma poja pangakonto kaudu enda pangakontole

jõudnud üüritasu summasid märkima ankeetides oma täiendava tuluallikana. Vähemalt 2004.

a ankeedis (p 18 alap d „täiendavad tuluallikad“) oleks pidanud kaebaja selle uue asjaoluna

välja tooma. Ankeedis ei ole seejuures küsitud tulu tulumaksuseaduse tähenduses, vaid

laiemalt „kas teil on veel mingeid sissetulekuallikaid“. Seega pole tähtsust, kes oli tulu saaja

tulumaksuseaduse tähenduses ja kes pidi selle deklareerima. Kaebajale ei ole ette heidetud

maksude deklareerimata jätmist (vt RSVS § 32 lg 2 p 11). Ka 16.08.2010 vestlusel küsiti

kaebajalt, kas tal on veel mingeid sissetulekuallikaid peale ametipalga, mille peale kaebaja tõi

välja üksnes ebaregulaarse loengutasu. 2020. a ankeedi põhjal toimunud vestlustes püüdis

kaebaja tekitada vastustajale ebaõige ettekujutuse, et on pelgalt XXX üüritasu vahendaja poja

erinevate riikide pangakontode vahel. Seetõttu saab vastustajaga nõustuda, et kaebaja varjas

vastustaja eest oma täiendavat tuluallikat ja seeläbi oma majanduslikku olukorda.

WWWs asuv kinnisvara

40. Kaebaja ei ole üheski ankeedis märkinud, et tal on välisriigis asuvat kinnisvara, samuti

eitas kaebaja välisriigis asuva kinnisvara omamist 2010. a vestlustel.

41. Kaebaja väitel sai ta alles 2016. a-l teada, et tema abikaasa Q on koos oma vennaga AAAs

asuva YYY korteri kaasomanik (vt kaebuse p 132). 28.08.2020 vestlusel selgitas kaebaja, et Q

omandas 1990ndate lõpus YYY korteri seeläbi, et Q-i isa vormistas selle erastamise käigus Q-

i ja tema venna nimele. Q kinkis enda osa korterist hiljem kinkelepinguga vennale, sest vend

oli kogu aja seal korteris elanud. Kaebaja ei osanud 28.08.2020 vestlusel öelda, millal

kinkeleping sõlmiti, ja ta väitis, et tal ei ole seda ka ühestki dokumendist järgi vaadata, kuid

kaebaja lubas küsida oma abikaasalt (teabetoimiku II kd, tl 43–44). 29.09.2020 vestlusel

kinnitas kaebaja, et talle ei ole kunagi kuulunud välisriigis kinnisvara. Vastuseks küsimusele

YYY korteri kohta ütles kaebaja, et ei ole seda pidanud enda omaks, kuid kuna Q oli korteri

osa kinkimise ajal kaebajaga abielus, andis kaebaja kinkelepingu sõlmimiseks notariaalselt

kinnitatud nõusoleku (teabetoimiku II kd, tl 55). Vastustaja esitatud tõendite kohaselt

(teabetoimiku II kd, tl 203 jj; tõlked dtl 628 jj) pidas kaebaja aastatel 2016–2018 e-

kirjavahetust NNNl asuva korteri teemal (sh oma abikaasa ja tema vennaga). 2018. a-l andis

kaebaja notariaalselt kinnitatud nõusoleku abielu ajal soetatud YYY korteri kinkimiseks oma

abikaasa vennale. Q omakorda andis volituse oma emale, et vormistada korteri kinkimise

tehing. Tõenditest ei selgu, millal korteri omand Q-i vennale üle läks, kuid kaebaja 29.09.2020

selgitustest saab järeldada, et korteri kinkimise tehing oli sel ajal juba toimunud (teabetoimiku

II kd, tl 55). Kohtumenetluses väidab kaebaja, et kinkeleping sõlmiti 2018. a-l (kaebuse p 134,

21.06.2022 menetlusdokumendi p 51; vt ka 21.06.2022 menetlusdokumendi p 63,

apellatsioonkaebuse p 185). Seega lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kaebaja sai 2016. a-l

teada sellest, et tema abikaasa on YYY korteri kaasomanik ning korteri kinkeleping sõlmiti

17(22)

3-21-1337

2018. a-l, millele eelnevalt andis kaebaja oma abikaasale 2018. a-l notariaalselt kinnitatud

nõusoleku.

42. Kuna kaebaja väitel sai ta alles 2016. a-l teada, et YYY korter on vormistatud mh tema

abikaasa nimele ja vastustaja ei ole tõendanud vastupidist (sh ei ole selgitanud, millistel

asjaoludel põhineb tema väide, et varasem teadmine korteri omamisest ei ole usutav), ei saa

kaebajale ette heita välisriigis asuva kinnisasja varjamist enne 2016. a-t esitatud ankeetides

või nende põhjal toimunud vestlustes.

43. Järgmise ankeedi esitas kaebaja 2020. a-l. Selle ankeedi p 18 alap-s b küsiti „kas omate

mõnes välisriigis vara“, kusjuures märkida tuli andmed viimase taotluse esitamisele järgneva

perioodi kohta. Kuna kaebaja väitel oli YYY korter 2020. a ankeedi koostamise ajaks ära

kingitud, ei saa pidada välisriigis asuva kinnisasja omamise tahtlikuks varjamiseks seda, et

kaebaja ei kajastanud selles ankeedis kõnealust korterit. Erinevalt nt 2020. a ankeedi p 18

alap-dest a, c ja d, kus on välisriigi kontaktide juures selgesõnaliselt viidatud kogu varasemale

perioodile („kas Teil on olnud kontakte …“, „kas olete praegu või varem tegutsenud…“, „kas

teil on või on olnud kokkupuuteid…“), ei ole p 18 alap b sõnastanud selliselt, et oli ilmselge,

et kaebajal tuli kajastada ka YYY korter, mille kuulumisest oma abikaasale ta sai teada pärast

viimase taotluse esitamist, kuid mis oli 2020. a ankeedi koostamise ajal juba ära müüdud.

44. 2020. a ankeedi põhjal toimunud vestluste protokolle kronoloogiliselt hinnates saab aga

siiski nõustuda vastustajaga, et kaebaja on selles julgeolekukontrollis varjanud vastustaja eest

YYY korteriga seotud asjaolusid. Kuigi 28.08.2020 vestlusel märkis kaebaja, et tema abikaasa

omandas 1990ndate lõpus YYY asuva korteri, püüdis kaebaja jätta mulje, et temal puudub

korteri ja selle oma abikaasa vennale kinkimisega mistahes seos, sh ei mäleta ta isegi korteri

aadressi. Tegelikult pidas kaebaja sel teemal aastatel 2016–2018 kirjavahetust, millest selgub,

et kaebaja aitas oma abikaasal korraldada korteriga seonduvat (sh suhtles kaebaja sel teemal

otse oma abikaasa vennaga). Samuti andis kaebaja 2018. a-l oma abikaasale notariaalselt

kinnitatud nõusoleku korteri kinkimiseks ning seal oli märgitud korteri aadress jms asjaolud,

s.o 28.08.2020 vestluse ajal oli tegemist küllalt värske juhtumiga. Kuna kaebaja oli korteri

kinkimise protsessi aktiivselt kaasatud ja kaebaja sõnul oli tal abikaasaga usalduslik suhe, ei

ole usutav, et kaebaja ei teadnud 28.08.2020 vestlusel YYY korteriga seotud asjaolusid. Ka

järgmisel, 29.09.2020 vestlusel eitas kaebaja esialgu, et talle on kunagi kuulunud välisriigis

kinnisvara (rääkides samas pikalt 1990ndatel kaebajale ja tema abikaasale kuulunud

suvilakrundi kasutusõigusest, millega seotud asjaolud olid kaebajal üsna hästi meeles). Alles

vastustaja konkreetsete küsimuste peale avaldas kaebaja, et on andnud abikaasale nõusoleku

YYY korteri kinkimiseks, samuti selgitas muid sellega seotud asjaolusid. Samal ajal pidi

kaebajale olema oma pikaajalise ametialase tegevuse tõttu hästi teada, et NNN on

riigisaladuse kaitse seisukohalt nn riskiriik (vt ka RSVS § 19 lg 3 ja siseministri 02.06.2015

käskkiri nr 1-3/1251, milles nimetatud teatamiskohustusega välisriikide nimekirja kuulub ka

WWW) ja välisriike puudutavate kontaktide kohta ongi peamiseks infoallikaks taotleja enda

selgitused. Seetõttu oli selle info avaldamine 28.08.2020 vestlusel oluline isegi siis, kui

kaebajal puudus kindlus, kas tegemist oli abikaasade ühisvaraga.

45. Vastustaja ei pidanud 18.05.2021 otsuses lõplikult tuvastama, kas tegemist oli kaebaja ja

tema abikaasa ühisvaraga. Õiguslik hinnang sellele, kas tegemist oli ühis- või lahusvaraga,

võib sõltuda suurest hulgast faktilistest asjaoludest ja tõenditest, millele vastustajal ei olnud

18.05.2021 otsuse tegemise ajal ligipääsu (sh ei ole välisriigi isikutel ja asutustel kohustustust

vastata vastustaja päringutele). Kaebaja ei ole esitanud ka kohtumenetluses selle kohta

mingeid uusi tõendeid. Piisav pole üksnes viide WWW ühele seadusesättele, sest pole

1 https://adr.siseministeerium.ee/sisemin/dokument/662443

18(22)

3-21-1337

tõendatud, et see säte praegusel juhul kohaldub. Nimetatud asjaolu uurimine ja tuvastamine ei

olnud ka julgeolekukontrolli eesmärk.

46. Kokkuvõtteks – kuna kaebaja oli andnud oma abikaasale nõusoleku AAAs asuva korteri

kinkimiseks põhjusel, et seda võidi tehingu tegemisel käsitada abikaasade ühisvarana, pidi ta

möönma ka seda, et talle võis kuuluda NNNl kinnisvara, mille kohta tuli vastustajale avaldada

piisav ja asjakohane teave 2020. a ankeedi põhjal toimunud julgeolekukontrolli käigus, kui

temalt küsiti välisriigis kinnisvara omamise kohta.

Kokkupuuted Nõukogude Liidu ja Eesti NSV eriteenistustega ning juurdepääs Nõukogude

Liidu riigisaladusele

47. 2020. a ankeedi põhjal toimunud julgeolekukontrollis (24.08.2020 vestlus, teabetoimiku II

kd, tl 28) selgus, et kaebaja on töötanud 1981. a-l kolm kuud (kaebuse p-s 66 märgitu kohaselt

üks kuu) ka FFFs. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole seda töökohta üheski ankeedis märkinud.

1995. a ankeedi p-s 19 oli küsitud üldisemalt tööalase tegevuse kohta ja 1998. a ankeedi p-s

17 tuli märkida ajalises järjestuses kõik kohad, kus taotleja on töötanud, ka lepinguline

tegevteenistus kaitsejõududes, kohakaaslus, lepingud teise tööandjaga jmt; märkida tuli ka

otsese ülemuse nimi, kui see oli taotlejale teada. Ka 2001. a ankeedi p-s 8, 2004. a ankeedi p-s

12 ja 2007. a ankeedi p-s 12, mis puudutasid juurdepääsuloa kehtivuse pikendamist, on

küsitud üldiselt tööalase tegevuse kohta. 2010. a ankeedi p-s 15 ja 2020. a ankeedi p-s 16 on

küsitud tööalase tegevuse kohta alates viimasest taotluse esitamisest. Seega enne 2010. a-t

esitatud ankeetides tuli kaebajal avaldada ka töötamine FFFs. Ka kaebaja arvas 27.08.2020

vestlusel, et on FFFs töötamise varasemates ankeetides märkinud, hoolimata sellest, et

tegemist oli ajutise tööga (teabetoimiku II kd, tl 35). Sellest saab järeldada, et kaebaja

hinnangul oli samuti tegemist andmetega, mida tuli ankeedis kajastada ja mida ta oma

mäletamist mööda oli ka teinud. Seevastu 18.05.2021 ärakuulamisel leidis kaebaja, et tegemist

oli ajutise suvevaheaja tööga, mida ei pidanudki ankeeti märkima (kuigi kaebaja jäi

seisukohale, et on FFFs töötamisest vastustajale varem rääkinud, vt teabetoimiku II kd, tl

115). Samal seisukohal on kaebaja ka kohtumenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on

kaebaja hilisemad põhjendused otsitud ja ilmselt kantud soovist õigustada FFFs töötamise

ankeeti märkimata jätmist. 24.08.2020 vestlusel kirjeldas kaebaja ise seda töötamisena,

selgitades, et oli alguses n-ö DDD õpipoiss, kuid hiljem tegeles välismaa gruppidega

iseseisvalt, sh võttis gruppe vastu lisaks Eestile ka RRRs ja käis nendega kaasas AAAs

(teabetoimiku II kd, tl 27–28). Pole tähtsust, et tegemist ei olnud alalise tööga ning kaebaja ei

käinud tööl iga päev.

48. Vastustaja peab FFFs töötamise märkimata jätmist oluliseks eeskätt põhjusel, et kaebaja

24.08.2020 selgituste kohaselt eelnes tööle saamisele FFF eriosakonnas vestlus KGB-s

töötava isikuga, kes kontrollis kaebajat (teabetoimiku II kd, tl 27–28). Lisaks heidab

vastustaja 18.05.2021 otsuses kaebajale ette kokkupuuteid välisriigi eriteenistusega

sõjaväeteenistuse ajal ja ZZZ-s töötamise ajal ning seoses asjaoluga, et pärast kaebaja

sõjaväest lahkumist kustutas eriosakond, kus töötasid GRU teenistujad, kaebaja taotlusel tema

iseloomustusest märkuse, mis oleks saanud takistuseks õpingute jätkamisel ja hiljem XXXna

töötamisel. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole üheski ankeedis märkinud, et tal oleks olnud

kokkupuuteid välisriigi eriteenistusega, sh 1995. a ankeedi p-s 23 ja 1998. a ankeedi p-s 19,

kus oli küsitud selle kohta üldiselt, mitte viimase taotluse esitamisele järgnenud perioodi

kohta. Samas 2020. a julgeolekukontrolli vestlustel on ta kirjeldanud selliste kontaktide

olemasolu (vt ka vastustaja 19.08.2021 menetlusdokumendi p-d 29, 35, 36, 40). Kaebaja ei ole

ankeetides märkinud ka seda, et tal oleks kunagi olnud Nõukogude Liidu või Eesti NSV

riigisaladusele juurdepääsu luba, mille olemasolu möönis kaebaja 28.08.2020 vestlusel (vt

1995. a ankeedi p 28, 1998. a ankeedi p 26).

19(22)

3-21-1337

49. Vaidlustatud haldusaktis väidab vastustaja aga lisaks, et kaebaja pole seda teavet

avaldanud ka ühelgi julgeolekukontrolli vestlusel enne 2020. a ankeedi põhjal toimunud

vestlusi ja ka siis ei andnud kaebaja teavet omal algatusel, vaid alles vastuseks vastustaja

konkreetsetele küsimustele. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustaja on jätnud 1995. a

ankeedi põhjal toimunud vestluse protokollimata ja 1998. a ankeedi põhjal toimunud

ligikaudu tunniajase vestluse kohta on protokollis vaid kaks küsimust ja vastust (s.o protokoll

ilmselgelt ei kajasta kogu vestluse sisu), ei ole see vastustaja väide kontrollitav. Arvestades

kaebaja hariduskäiku, sõjaväeteenistust (sh on kaebaja ankeetides märkinud oma sõjaväeosa

numbri) ja töökogemust enne Eesti EEEsse astumist, samuti abikaasa perekonna kaudu

jätkuvaid sidemeid NNNga, on pigem usutav, et need teemad olid riigisaladusele juurdepääsu

loa andmisel või selle kehtivuse pikendamisel olulised ning neid puudutati 1995. ja 1998. a

julgeolekukontrollis. Protokollide puudumise tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas ja milliseid

selgitusi kaebaja neil vestlustel andis. Kuna ei saa välistada, et kaebaja töötamine FFFs,

kokkupuuted välisriigi eriteenistustega ja välisriigi riigisaladuse loa olemasolu oli enne 2020.

a-t toimunud julgeolekukontrollides teemaks, nagu kaebaja väidab, ei saa kaebajale ette heita

kõnealuse teabe tahtlikku varjamist 2020. a julgeolekukontrolli käigus toimunud või ka

varasematel vestlustel.

50. Seega saab kaebajale ette heita FFFs töötamise ja välismaa eriteenistusega kokkupuudete

märkimata jätmist 1995. ja 1998. a ankeetides, kuid mitte julgeolekukontrollide käigus

toimunud vestlustel.

Kokkuvõte kaebajale etteheidetud rikkumistest

51. Vaidlustatud haldusaktis on väiksemaid ebatäpsusi faktilistes asjaoludes, samuti ei saa

kõiki vastustaja väiteid lugeda tõendatuks, kuid terve hulk kaebajale tehtud etteheiteid on

kokkuvõttes siiski õigustatud. Kaebaja on varjanud oma finantskäitumise alast teavet,

täiendavat sissetulekuallikat ja NNNl asuvat kinnisvara, samuti jätnud ankeetides märkimata

ühe töökoha andmed ja kokkupuuted välisriigi eriteenistustega.

Ärakuulamine

52. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata.

See võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid taotlusi ja tõendeid

ning võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus teenib seega

haldusakti adressaadi võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi ning loob eeldused

ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis (vt

Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, p 34).

53. Ringkonnkohtu hinnangul ei tehtud kaebaja ärakuulamisel selliseid vigu, mille tõttu tuleks

vaidlustatud haldusakt tühistada.

54. HMS ega RSVS ei näe ette vorminõudeid ärakuulamisele. Seega võis vastustaja otsustada,

millisel viisil ärakuulamist läbi viia. Kaebaja kuulati enne 18.05.2021 otsuse tegemist ära

suuliselt, vormistades selle kohta protokolli (teabetoimiku II kd, tl 113 jj). Ilmselt oleks

kaebaja saanud esitada oma seisukohad kirjalikus vormis põhjalikumalt ja läbimõeldumalt, sh

vajadusel kasutada nende koostamiseks õigusnõustaja abi. Samas ei vaielnud kaebaja suulisele

ärakuulamisele vastu ega taotlenud võimalust esitada enne otsuse tegemist kirjalikke

seisukohti. Keelduv otsus põhineb asjaoludel, mille kohta kaebaja sai anda korduvalt selgitusi

2020. a julgeolekukontrolli käigus. 18.05.2021 ärakuulamisel tutvustati kaebajale nende

vestluste põhjal tehtud peamisi järeldusi, mille tõttu tegi kaebaja julgeolukontrolli käigus

kogutud teabe läbivaatamise komisjon (vt RSVS § 49 lg-d 2 ja 3) 12.05.2021 ettepaneku

keelduda kaebajale riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivuse pikendamisest. Kaebaja sai

20(22)

3-21-1337

esitada oma vastuväited. Kohtumenetluses on leidnud tõendamist, et suurem osa vastustaja

etteheidetest on asjakohased, hoolimata kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud

vastuväidetest.

55. Kaebaja 18.05.2021 ärakuulamine toimus haldus-, mitte süüteomenetluse raames, kuigi

kaebaja peeti 17.05.2021 kahtlustatavana kinni. Nimetatud menetlused võivad kulgeda ja

praegusel juhul ka kulgesid paralleelselt. Õigusaktidest ei tulenenud vastustajale kohustust

peatada süüteomenetluse ajaks kaebaja taotluse alusel alanud julgeolekukontroll ja kaebaja

taotluse lahendamine. Vastustaja selgituse järgi viibis kaebaja MMMl ja saabus Eestisse alles

XX.XX.XXXX ning temaga oli juba varem kokku lepitud kohtumine Kaitsepolitseiametis

seoses tema juurdepääsuloa taotluse menetlemisega. Kaebajale selgitati 18.05.2021, millega

seoses teda ära kuulatakse. Seega ei saanud talle jääda muljet, et tegemist on kahtlustatavana

ülekuulamisega (mida tehti samuti 18.05.2021, kuid ajaliselt hiljem).

56. Ärakuulamist ei muuda formaalseks üksnes see, et otsus tehti ärakuulamisega samal

päeval. Kaebaja kuulati ära 18.05.2021 hommikul ja tema seisukohtadele on vaidlustatud

haldusaktis vastatud. Haldusmenetluses on tavapärane, et isiku ärakuulamise ajaks on juba

koostatud haldusakti esialgne projekt, mida pärast ärakuulamist täiendatakse. Praegusel juhul

oli kaebajale 18.05.2021 tutvustatud seisukohtade aluseks kaebaja taotluse läbivaatamiseks

moodustatud komisjoni 12.05.2021 ettepanek keelduda kaebaja juurdepääsuloa kehtivuse

pikendamisest. Haldusakti õiguspärasus ei sõltu sellest, mitu tundi on kulunud selle

koostamisele. Puudub mõistlik alus arvata, et Kaitsepolitseiameti peadirektor ei olnud

vaidlustatud haldusakti allkirjastades selle asjaoludega kursis.

57. Praegune vaidlus erineb kaebaja viidatud haldusasjast nr 3-18-2210, kus ringkonnakohus

heitis vastustajale ette liialt pikki ja kurnavaid julgeolekukontrolli vestlusi, arvestades

konkreetse kaebaja tervislikku olukorda, detailsete seletuste andmist võõrkeeles jms

asjaolusid. Kaebaja 18.05.2021 ärakuulamine algas 09.34 ja kestis veidi üle tunni. Kuigi

kaebaja võis olla väsinud ja eelmisel päeval kahtlustatavana kinnipidamise tõttu ka häiritud, ei

ole 18.05.2021 protokolli põhjal alust arvata, et kaebaja ei suutnud kurnatuse tõttu

asjakohaseid selgitusi anda. Kaebaja ei pidanud 18.05.2021 ärakuulamisel meenutama või

andma selgitusi uute asjaolude kohta.

Kaalumine

58. Vastustaja leidis 18.05.2021 otsuses, et mh kaebaja majanduslikku olukorda ja

finantskäitumist ning välisriigis asuva kinnisvara varjamist puudutavad episoodid eraldi

võetuna oleksid samuti piisavad, et keelduda riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivuse

pikendamisest. Eespool tuvastatud asjaolusid arvestades nõustub ringkonnakohus, et

kaebajale riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivuse pikendamisest keeldumine oli

proportsionaalne. Ankeetides kogu asjakohase teabe märkimine on väga oluline, sest selle

põhjal on vastustajal võimalik esitada julgeolekukontrolli käigus taotlejale täpsemaid

küsimusi või koguda riigisaladusele juurdepääsu loa andmise või pikendamise üle

otsustamiseks vajalikke andmeid muudest allikatest. Välisriigis toimuva tegevuse või

kontaktide kohta asjakohaste ja piisavate andmete esitamine on eriti oluline selle tõttu, et

nende asjaolude kohta puudub vastustajal sageli võimalus enda algatusel täiendavat teavet

hankida. Teabe varjamine võib takistada vastustajal RSVS §-s 32 sätestatud riigisaladusele

juurdepääsu loa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest keeldumise aluste olemasolu

kontrollimist. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis piisavalt põhjendanud, miks teave, mille

varjamist kaebajale ette heidetakse, on riigisaladusele juurdepääsu andmise otsustamisel

oluline.

21(22)

3-21-1337

59. Eesti riigi julgeolek on äärmiselt kaalukas avalik huvi. Riigi julgeolekut võib ohustada see,

kui Eesti riigisaladus saab avalikuks või sellele saab juurdepääsu isik, kellel pole selleks

õigust. Kui tuvastatakse, et juurdepääsuloa taotleja on esitanud ankeedis või

julgeolekukontrolli vestlusel valeinfot või varjanud andmeid, millel on juurdepääsuloa

andmisel tähtsust, siis väheneb isiku usaldusväärsus (nt võib väheneda usaldus selle vastu, et

isik täidab RSVS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud teatamiskohustust). Sellega suureneb oht, et isikut

võidakse ära kasutada Eesti riigisaladusele juurdepääsu saamiseks. Juurdepääsuloa andmisest

või selle kehtivuse pikendamisest keeldumisel ei pea vastustaja tõendama riigi julgeoleku

kahjustamist, vaid piisab kahjustamise ohust. Kaebajal seevastu ei ole subjektiivset õigust

omada riigisaladusele juurdepääsuluba ning 2020. a julgeolekukontrollis ilmnenud asjaolusid

arvestades oli vastustaja keelduv otsus proportsionaalne hoolimata sellest, et kaebajale oli

varem antud juurdepääsuluba ja seda ka korduvalt pikendatud. Vastustaja on kaalunud ka

võimalust anda kaebajale juurdepääsuluba taotletust lühemaks ajaks või madalamal tasemel.

III

60. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

61. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda

(HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

62. Ringkonnakohus selgitab, et jõustunud kohtuotsus avaldatakse selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus (HKMS § 175 lg 1), s.o Riigi Teatajas. Kohtuotsuse avaldamist ei takista

asjaolu, et halduskohus kuulutas 19.05.2022 määrusega haldusasja menetluse kinniseks.

Ringkonnakohtu algatusel ning kaebaja ja tema pereliikmete eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse

avaldamisel siiski asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed ning aadressid „XXX“ ja

„YYY“ tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi

kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta HKMS § 175 lg-tes 4 ja 5

ettenähtud korras. Ringkonnakohus lahendab sellised taotlused määrusega (HKMS § 175 lg

6).

(allkirjastatud digitaalselt)

22(22)