2-22-79/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja

koht

2. juuni 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-79

Kohtuasi

quarante OÜ hagi XX vastu võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

quarante OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja quarante OÜ (registrikood 14566604), lepinguline

esindaja Marko Jaani

Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Maria-Helena Rahumets

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta quarante OÜ 26. mail 2023 esitatud apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

26. aprilli 2023. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-79 Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud quarante OÜ kanda. XXl ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. quarante OÜ (hageja) esitas 4. jaanuaril 2022 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu

võlgnevuse 1268 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 232 euro nõudes. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Notre Grupp OÜ kui üürileandja ja kostja kui üürnik

11. oktoobril 2019 eluruumi üürilepingu (edaspidi leping), mille alusel andis üürileandja

üürnikule kasutada korteri asukohaga xxxxxxxxx (edaspidi korter). Leping sõlmiti üheks

aastaks, s.o perioodiks 1. november 2019 kuni 31.oktoober 2020 (lepingu p 5.1). Lepingu p-

i 2.1.1 kohaselt kohustus üürnik tasuma üürileandjale üüri 400 eurot kuus ning lepingu p-i 2.4

järgi lisakulude eest (17 eurot üldkulu, mis ei sisalda remondifondi ning vesi ja elekter mõõdiku

näidu alusel).

Kuivõrd kostja oli lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade maksmisega viivituses kolmel

üksteisele järgneval maksetähtpäeval, esitas üürileandja 4. juulil 2020 kostjale üürilepingu

erakorralise ülesütlemisavalduse, milles oli märgitud lepingu lõppemise ajaks 10. juuli 2020.

Ülesütlemisavaldus saadeti kostjale e-kirja teel, mille kättesaamist kostja kinnitas 24. juuli

2020. a e-kirjas.

Arvestades, et leping lõppes 10. juulil 2020, tuli kostjal tasuda nelja kuu (2020. a märts, aprill,

mai ja juuni) üüri ja lisakulude eest, s.o kokku 1668 eurot (4 x 417). Üürileandja on 2020. a

märtsis tasumisele kuulunud üüri 400 eurot tasaarvestanud kostja poolt lepingu sõlmimisel

tasutud 400 euro suuruse tagatisrahaga. Seega on kostja üüri ja kõrvalkulude võlgnevus kokku

1268 eurot. Üürileandja loovutas 4. jaanuaril 2022 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu

hagejale. Kuivõrd kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, tuleb kostjal

tasuda viivist viivisemääraga 0,2% päevas (lepingu p 2.6). 9. augusti 2021 seisuga on viivis

1291,98 eurot. Lähtuvalt hea usu põhimõttest nõuab hageja viivist summas 232 eurot.

Kostja poolt 25. märtsil 2020 esitatud üürilepingu ülesütlemisavalduse näol ei olnud tegemist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 ja § 313 lg 1 kohase ülesütlemisega, kuivõrd kostja tegelik

soov oli minna välismaale tööle. Kuivõrd leping ei ole kostja poolt kehtivalt üles öeldud, siis ei

saa lugeda lepingut lõppenuks 31. märtsil 2020. Seega lõppes leping üürileandjapoolse

erakorralise ülesütlemisega 10. juulil 2020.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja esitas üürileandjale 25. märtsil 2020 lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse

VÕS § 313 alusel. Kostja ütles lepingu üles COVID-19 pandeemia ja sellega seonduvate

majanduslike raskuste tõttu, mida kostja üürileandjale ka ülesütlemisavalduses põhjalikult

selgitas. Kostja luges lepingu lõppemise kuupäevaks 31. märts 2020, vabastades selleks ajaks

üüripinna. Kuivõrd leping oli lõppenud 31. märtsil 2020 kostja 25. märtsil 2020 esitatud

lepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega, ei saanud üürileandja lepingut 24. juuli 2020. a

ülesütlemisavaldusega üles öelda.

Vabariigi

Valitsus

kuulutas

12. märtsil

2020

välja

eriolukorra.

Kostja

töötas

xxxxxxxxxxsektoris xxxxxxna ja tema tööd ei olnud võimalik ümber korraldada viisil, et töö

tegemine oleks saanud jätkuda. Seejuures suleti valdav osa xxxxxxxsasutustest, sh suleti

17. märtsil 2020 teadmata ajaks ka xxxxxx, kus kostja töötas. 2020. a märtsis vähenes kostja

sissetulek oluliselt, mistõttu ei olnud kostja enam võimeline lepingut täitma, s.o üüri ja

kõrvalkulusid tasuma. Lepingu jätkudes (sh isegi üüri olulisel määral langetades) ei pidanud

kostja võimalikuks, et tal oleks jäänud rahalisi vahendeid, et hoolitseda oma baasvajaduste eest

(osta süüa, majapidamistarbeid, korteri kütmiseks puid). COVID-19 pandeemiast tulenevaid

majanduslikke raskusi ei olnud ega oleks saanudki olla võimalik lepingu sõlmimisel ette näha.

Ka ei olnud kostjale lepingu ülesütlemise hetkel teada, kui kaua kestab koroonapandeemia tõttu

väljakuulutatud eriolukord ja sellest tulenevad piirangud.

Kostjapoolse lepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks ei olnud soov välismaale tööle minna.

Kostja ja üürileandja pidasid küll läbirääkimisi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuivõrd

kostjal oli soov 2020. a veebruaris/märtsis pikemaks ajaks välismaale tööle minna, kuid

läbirääkimiste kestel sai alguse koroonapandeemia ning kostjale ilmnesid erakorralise

ülesütlemise põhjustanud asjaolud. Seejuures oli lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks

selgunud, et seoses koroonapandeemiaga ei saa kostja välismaale minna.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 26. aprilli 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 17 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

16,52 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude katteks 480 eurot ning sellelt viivise seadusjärgses määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja tõendanud, et tal esines mõjuv põhjus

üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 ja VÕS § 313 lg 1 alusel, mistõttu

lõppes poolte vahel sõlmitud üürileping 31. märtsil 2020. Kostja kui füüsilise isiku majanduslik

olukord muutus 2020. a märtsis oluliselt, mis ei võimaldanud tal tasuda eluruumi kasutamise

eest üüri ega kõrvalkulusid ning jätkata üürisuhteid majanduskutsetegevuses tegutseva

üürileandjaga. Maakohtu hinnangul on tegemist mõjuva põhjusega, mille puhul ei saanud

kostjalt neid asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu

täitmist jätkab.

Kostja on esitanud tõendi selle kohta, et xxxxxx, kus ta töötas, avaldas 17. märtsil 2020 teate

ajutise sulgemise kohta. Ka on kostja tõendanud, et pärast lepingu ülesütlemist asus ta elama

oma elukaaslase ema korterisse, kus ta ei pidanud tasuma üüri ega muid kulusid. Kostja on

tõendanud, et tema palgatulu vähenes 2020. a jaanuarist kuni juunini 687,27 eurolt 129,24

eurole, sealjuures oli see märtsis 2020. a 276,63 eurot, aprillis 150 eurot, mais 150 eurot. Samuti

nähtub kostja esitatud Maksu- ja Tolliameti andmetest, et tema tööleping lõpetati 1. mail 2020.

Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et tema töötasu vähenes

koheselt pärast eriolukorra väljakuulutamist seoses tööandja poolt xxxxxxxxxi sulgemisega.

Hageja seisukoht, et tööandja pidanuks tagama kostjale sissetuleku, on õige, ent ei tähenda seda,

et kostja varanduslik olukord poleks muutunud ning tema palgatulu vähenenud.

Maakohus hindas kostja 25. märtsi 2020. a ülesütlemisavalduse sisu, lennupiletite

broneeringuid ja nende tühistamise põhjuseid ning poolte 19. veebruari 2020 kuni 4. märtsi

2020 e-kirjavahetust kogumis, leides, et nende põhjal ei saa järeldada, et kostja ütles lepingu

üles välismaale tööle minemise soovi tõttu.

Kuivõrd kostja ütles 25. märtsil 2021 lepingu üles, siis lõppes kostja ja üürileandja võlasuhe

VÕS § 186 p 6 kohaselt 31. märtsil 2020 ja üürileandja ei saanud lepingut enam üles öelda.

Kuna vaidlusalune leping lõppes 31. märtsil 2020, siis ei saa üürileandja nõuda kostjalt pärast

seda kuupäeva lepingu täitmist ega perioodi 2020. a aprill kuni 2020. a juuni üüri ning

kõrvalkulusid. Küll aga saab üürileandja nõuda kuni lepingu lõppemiseni lepingu täitmist.

Hagiavalduse kohaselt on üürileandja lugenud tagatisraha arvelt tasutuks 2020. a märtsi üüri

400 eurot ja kostjal on tasumata lepingujärgne kõrvalkulu 17 eurot. Asjaolu, et kostja lahkus

ruumidest 21. märtsil 2020 omal vabal tahtel ja enne lepingu lõppemist, ei vabasta teda

kohustusest tasuda lepingu p 2.4 järgi kõrvalkulusid. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 17 eurot ning sellelt viivise lepingujärgse viivisemääraga 0,2% päevas perioodi 11. aprill

2020 kuni 9. august 2021 eest summas 16,52 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja ütles 25. märtsil 2020 lepingu üles põhjusel, et ta

soovis välismaale tööle minna, alternatiivselt seetõttu, et ta soovis välismaale elukaaslase

juurde elama minna. Kostja teatas 19. veebruari 2020. a e-kirjas, et kolib järgmisel kuul

YYYYY ning lahkub korterist. Kostja täpsustas 4. märtsi 2020. a e-kirjas, et lahkub 21. märtsil

2020. Kostja lahkus üüripinnalt 21. märtsil 2020. Seega korraldas kostja oma elu ümber

selliselt, et ta saaks 2020. a märtsi lõpus asuda elama välismaale. Ei ole välistatud ja on eluliselt

usutav, et kostja ise lõpetas oma töösuhted ja/või vähendas töökoormust juba varasemalt, et

suunduda välisriiki elama. Asjas esitatud tõendite kohaselt vähenes kostja sissetulek juba

2020. a veebruaris oluliselt.

Hageja leiab, et kostja majanduslikku olukorda ei saanud mõjutada 12. märtsil 2020 välja

kuulutatud eriolukord ning tööandja poolt ajutiselt suletud xxxxxxxxx. Töölepinguseaduse

(TLS) § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega pidi tööandja

sõltumata xxxxxxxxxi sulgemisest tasuma kostjale jätkuvalt kokkulepitud töötasu, mis oleks

olnud täistööajaga töötamise korral ligi 700 eurot. Isegi, kui tööandjal oleks olnud alust ja

tööandja oleks kostja töötasu vähendanud TLS § 37 alusel kolmeks kuuks Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammäärani (mis on tõendamata), siis oleks kostjal olnud õiguslik alus

töölepingu ülesütlemiseks ning ta oleks saanud hüvitist TLS § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

ulatuses. Samuti oleks kostjal olnud õigus saada töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust

töötuskindlustuse seaduse alusel. Seejuures lõpetas kostja tööandjaga lepingu TLS § 85 lg 1

alusel, s.o omal soovil. Seega on kostja end teadlikult ilma jätnud riiklikest toetustest ning

võimalikust kindlast sissetulekust. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et üürilepingu

lõpetamise aluseks oli COVID-19 pandeemiast tingitud kostja majanduslik olukord.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kui kostja majanduslik olukord muutus ja see ei

võimaldanud tal tasuda üüri ja kõrvalkulusid, siis on see mõjuvaks põhjuseks üürilepingu

ülesütlemiseks. Kostja tööandja xxxxxxxxxi sulgemine ei ole ettenägematu asjaolu ega saa olla

üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel mõjuvaks põhjuseks. Ka ei tähenda eriolukorra

väljakuulutamine automaatselt, et tööandja ei peaks töötaja suhtes oma varasemaid

lepingujärgseid kohustusi täitma ehk tasuma töötasu vastavalt kokkulepitule. Nii samuti ei

tähenda COVID-19 pandeemia levik automaatselt seda, et kostja ei saaks oma kohustusi täita.

Majandustegevusega seonduvaid riske peab võlgnik üldreeglina ise kandma.

Kuivõrd praegusel juhul olid täitmata materiaalsed eeldused kostjapoolse lepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks, lõppes leping üürileandjapoolse ülesütlemisavalduse alusel.

Kostjal tuleb tasuda kuni lepingu lõppemiseni üüri ja kõrvalkulusid. Seejuures ei vabasta kostjat

üüri tasumise kohustusest asjaolu, et ta lahkus üüritud ruumidest.

Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti jätnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda põhjusel, et hageja ei olnud nõus kohtu

pakutud kompromissiga. Viidatud säte ei kohusta kohut alati jätma kompromissiga

mittenõustumise korral menetluskulusid kompromissiga mittenõustunud poole kanda, vaid

sätte mõttest tulenevalt on see üksnes kohtu vastavaks õiguseks. Kohtu kompromissiettepaneku

tegemise ajaks olid hagejale tekkinud juba märkimisväärsed menetluskulud. Kohtu välja

pakutud kompromissiettepanekuga mittenõustumine hageja poolt ei olnud tingitud hageja

pahatahtlikust soovist venitada kohtumenetlust. Kõikide menetluskulude jätmine hageja kanda

on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Maakohtul tulnuks menetluskulud jaotada

TsMS § 163 lg 1 alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6

alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena võlgnevuse 1268 eurot ja

kõrvalnõudena sissenõutavaks muutunud viivise 323 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue ega

kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405

lg 1 mõttes.

7. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et

maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud

menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt

mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks

TsMS § 637 lg 21 järgi.

8. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja majanduslik olukord muutus 2020. a märtsis

oluliselt, mis ei võimaldanud tal tasuda eluruumi kasutamise eest üüri ja kõrvalkulusid ning

jätkata üürisuhteid üürileandjaga, mistõttu oli kostjal õigus VÕS § 196 lg-s 1 ja VÕS § 313 lg-

s 1 sätestatud korras üürileping erakorraliselt üles öelda. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

kõiki tõendeid arvestanud ja kogumis hinnanud ning teinud nende pinnalt õigeid järeldusi, oma

järeldusi seejuures nõuetekohaselt põhjendades. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib kolleegium järgmist.

9. Kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS §-s 196, mille lõike 1 kohaselt

võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles

öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või

etteteatamistähtaja

lõppemiseni

(erakorraline

ülesütlemine).

Üürilepingu

erakorralist

ülesütlemist reguleerib erisättena VÕS § 313, mille lõige 1 annab lepingupooltele õiguse

mõjuval põhjusel üles öelda nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu. Seejuures on põhjus

mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid

arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.

10. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjas tõendeid hinnates oleks maakohus pidanud jõudma

järelduseni, et kostja ütles üürilepingu üles välismaale suundumise soovi tõttu.

10.1. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid nii faktilisest kui ka

õiguslikust küljest ning maakohus on neid nõuetekohaselt hinnanud. Nii on maakohus leidnud,

et kostja 25. märtsil 2020 esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldus ja e-kiri, millega avaldus

üürileandjale saadeti, ei sisalda ühtegi viidet sellele, et kostja lepingu ülesütlemise põhjus oli

välismaale suundumine. Kostja 25. märtsi 2020. a e-kirjast nähtuvalt vähenes kostja

töökoormus seetõttu, et koroonapandeemiast tingitud Vabariigi Valitsuse soovituste ja

piirangute tõttu ei saanud tööandja talle enam tööd anda. Töökoormuse vähenemise tõttu

vähenes omakorda kostja sissetulek, mis on tõendatud Maksu- ja Tolliameti andmetega (ÜVK

tl 35). Asjas esitatud poolte 19. veebruarist 2020 kuni 12. märtsini 2020 peetud e-

kirjavahetusest nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi üürilepingu ennetähtaegseks

lõpetamiseks põhjusel, et kostja plaanis suunduda välismaale tööle (ÜVK tl-d 53–57). Küll aga

ei saa kolleegiumi hinnangul varasemate läbirääkimiste pinnalt teha järeldust, et ka 25. märtsil

2022 esitatud avaldus oli ajendatud soovist suunduda välismaale. Seejuures nähtub asja

materjalidest, et kostja broneeritud lennupiletid tühistati 20. märtsil 2020 (tl 55, tõlge tl 80)

seoses koroonaviiruse levikuga, s.o enne kostjapoolset üürilepingu ülesütlemist.

10.2. Kolleegium märgib, et VÕS § 313 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise aluse hindamisel tuleb

sisuliselt vastata küsimusele, kas teatud, pärast üürilepingu sõlmimist tekkinud või muutunud

konkreetsed asjaolud (mille tekkimist või muutumist lepingu lõppemist sooviv pool lepingu

sõlmimisel ette ei näinud ega saanud ette näha) tekitavad olukorra, mille raames ei saa

ülesütlevalt lepingupoolelt lepingu edasist täitmist mõistlikult eeldada (vt ka VÕS II komm

(2019), § 313, p 3.4). Iseenesest on hageja õigesti märkinud, et COVID-19 pandeemia ei

tähenda automaatselt seda, et see ei võimaldaks kostjal oma kohustusi täita. Seda on maakohus

pooltele 20. märtsi 2023. a ärakuulamisel ka selgitanud (tl 121). Praegusel juhul on kostja aga

tõendanud, et COVID-19 pandeemia negatiivsete mõjutuste tulemusena ei olnud tal enam

võimalik üürilepinguga võetud kohustusi täita, sest tema töökoormus vähenes oluliselt, mille

tõttu vähenes ka tema sissetuleku suurus. Seejuures teavitas kostja tööandja vahetult pärast

eriolukorra väljakuulutamist, s.o 17. märtsil 2020 xxxxxxxxxi ajutisest sulgemisest (tl 32).

Selline erakorraline olukord ei olnud kostjale ettenähtav lepingu sõlmimisel ning lepingu

ülesütlemise hetkel ei olnud teada ka see, kaua selline olukord kesta võib. Seejuures nähtub

kostja esitatud Maksu- ja Tolliameti andmetest, et kostja töötasu vähenes pärast üürilepingu

erakorralist ülesütlemist veelgi (vt ÜVK tl 35). Maakohus on asjakohaselt märkinud, et sellises

suuruses sissetulekuga üürilepingu jätkamisel oleks kostjal tekkinud üürileandja ees võlgnevus

ning selline olukord, kus üürnik jääb võlgu, aga jätkab üüritud ruumi kasutamist, ei oleks

mõistlik ka üürileandjale. Praegusel juhul oli üürileandjal võimalus vabanenud korter uuesti

üürile anda, mida üürileandja asjas esitatud 18. aprilli 2020. a Facebooki postituse kohaselt ka

tegi (vt ÜVK tl 38).

11. Eelnevast tulenevalt ei ole asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatud kostja

apellatsioonkaebuse väide, et kostja ütles üürilepingu üles seetõttu, et ta soovis minna

välismaale tööle ja elama.

12. Hageja väide, et kostja ise vähendas oma töökoormust, et välisriiki suunduda, on oletuslikku

laadi ning ei mõjuta asja lõppjäreldust. Isegi kui kostja seda tegi, siis on asjas tõendamist

leidnud, et kostja lennupiletite broneering tühistati ja ta ei asunud välisriiki elama. Kostja on

avaldanud, et pidas küll 2020. a veebruaris ja märtsis tööandjaga läbirääkimisi töölepingu

lõpetamise üle, kuid lepingut ei lõpetatud, sest COVID-19 pandeemia tõttu teatas tulevane

tööandja YYYYY, et kostja tööle võtmiseks vajadus puudub (vt kostja 25. märtsi 2022. a

seisukoht, tl 50 pöördel). Kostja nõustus töökoormuse vähendamisega pärast 12. märtsil 2020

eriolukorra väljakuulutamist, sest COVID-19 pandeemia tingimustes ei olnud tööandjal

täistööaja mahus kostjale tööd enam pakkuda (vt 20. märtsi 2023. a ärakuulamise protokoll,

tl 123). Arvestades, et kostja on elukutselt xxxxxx, siis on kostja tõendanud, et eriolukorra

tingimustes oli selles valdkonnas täistööajaga töö leidmine raskendatud. Kolleegiumi hinnangul

ei oma praegusel juhul tähtsust ka asjaolu, et kostja lõpetas tööandjaga 1. mail 2020 lepingu

TLS § 85 lg 1 alusel omal soovil. Selleks ajaks oli kostja üürilepingu juba üles öelnud.

13. Kolleegium nõustub hagejaga, et eriolukorra väljakuulutamine ei tähendanud automaatselt

seda, et tööandja ei pidanud täitma tööandja ees töölepingust tulenevaid kohustusi, s.o töötasu

maksmine. Samas on maakohus asjakohaselt märkinud, et see ei tee olematuks asjaolu, et kostja

varanduslik seisund muutus ja tema töötasu vähenes. Ka on õige maakohtu järeldus, et asjaolu,

et 2020. a märtsis maksti kostjale välja väiksem töötasu veebruarikuu eest, ei mõjuta seda, et

kostja palgatulu märkimisväärselt vähenes, mida kinnitab Maksu- ja Tolliameti andmed (ÜVK

tl 35).

14. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 rakendamine eeldab diskretsiooniotsusega

mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist

sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui

teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral (vt RKTKo 09.11.2010 3-2-1-84-10, p 10).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja pole majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

ning üürisuhtes on ta majandus- või kutsetegevuses tegutseva üürileandjaga võrreldes nõrgemas

majanduslikus

positsioonis.

Olukorras,

kus

kostja

töökoormus

vähenes

oluliselt

koroonapandeemiast tingitud piirangute tõttu, millest omakorda vähenes ka tema sissetulek, ei

saanud kostjalt eeldada lepingu täitmist. Üürilepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu võis

üürileandja jääda ilma küll üüritulust, kuid üürilepingu jätkumisel oleks võlgnevuse tekkimisel

saanud kostja huvid oluliselt rohkem kahjustada. Ka on põhjendatud maakohtu seisukoht, et

majandus- või kutsetegevuses tegutsev üürileandja peab arvestama üürituru riskidega, et alati

ei pruugi olla eluruum välja üüritud.

15. Hageja on vaidlustanud ka maakohtu menetluskulude jaotuse, leides, et maakohus jättis

ebaõigesti TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd maakohus on

vaidlustatud otsusega määranud kindlaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse, siis eeldab

ringkonnakohus, et hageja vaidlustab otsust ka menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas.

16. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud

menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist

2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022 2-20-14547/20, p 13).

Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja

apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

17. Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus

apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm

24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes

apellatsioonkaebuse väiteid.

18. Hageja hinnangul tulnuks maakohtul TsMS § 163 lg 2 asemel kohaldada TsMS § 163 lg-

t 1 ja jätta enne kompromissiettepanekut tekkinud menetluskulud poolte endi kanda võrdsetes

osades või jaotama menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kolleegium

hagejaga ei nõustu. Ringkonnakohtul ei oleks võimalik hageja apellatsioonkaebuses toodud

väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude jaotuse osas rahuldada.

18.1. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu

erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine

valik. Kohtul tuleb TsMS § 163 kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane.

See tähendab muu hulgas, et arvestades kõiki menetluse asjaolusid, tuleks menetluskulude

jaotamisel siiski võimalust mööda silmas pidada ka TsMS § 162 lg-s 1 väljenduvat üldist

põhimõtet, mille kohaselt tuleks poolele, kes kohtusse pöördumisega saavutas peamises osas

taotletud eesmärgi, tema kantud menetluskulud asjaomases ulatuses hüvitada. Nii tuleks mitme

erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muu hulgas arvestada nõude rahuldamise ja

rahuldamata jätmise proportsiooniga (RKTKo 20.12.2022 2-19-2709/212, p 10).

TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna

või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Säte eeldab kohtult

kaalutlusõiguse teostamist eesmärgiga tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude

õiglane jaotamine. Seega tuleb kohtul kaaluda kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka

põhjendada. Seejuures ei eelda TsMS § 163 lg 2 kohaldamine seda, et kompromissiettepaneku

on teinud kohtumenetluse pool, vaid selle ettepaneku võib olla teinud TsMS § 4 lg-t 4 järgides

ka kohus ning üks pooltest on ettepanekuga nõustunud (vt ka RKTKo 20.12.2022 2-19-

2709/212, p 12).

18.2. Praeguses asjas oli hageja põhinõude suuruseks 1268 eurot ja kõrvalnõude, s.o viivise

suuruseks 232 eurot. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks põhinõudena välja 17 eurot ning viivise 16,52 eurot. Seega rahuldas maakohus hagi ca

2% ulatuses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ning asjaolu, et hageja ei nõustunud kohtu

pakutud kompromissiga, jättis maakohus põhjendatult TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud

hageja kanda. Kuna TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 eesmärk on tagada õiglane menetluskulude jaotus,

ei ole alust heita maakohtule praegusel juhul ette TsMS § 163 lg 1 kohaldamata jätmist, kui

maakohtu hinnangul võimaldas ka TsMS § 163 lg 2 jaotada menetluskulud õiglaselt.

18.3. Seoses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude rahalise suurusega märgib

kolleegium, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus

kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja

menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks

olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu

põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise

esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende

kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul,

kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu

hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks

ringkonnakohtul

võimalik

hageja

apellatsioonkaebuses

toodud

väidete

põhjal

apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid

olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse

põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on

apellatsioonkaebus ka selles osas õiguslikult perspektiivitu.

19. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale

apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

20. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on

apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

tagasi.

21. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)