2-22-145600/8 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. mai 2023

Tsiviilasja number

2-22-145600

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Kaidi Kuuri vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. aprilli 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktiva Finance Group OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Aktiva Finance Group

OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Alla

Žulinskaja

Vastustaja

(kostja):

Kaidi

Kuur

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ määruskaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 24. aprilli 2023. a määrus

ja saata tsiviilasi maakohtule hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks.

3. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ taotlus

määruskaebuse

esitamisel

tasutud

riigilõivu

tagastamiseks.

4. Tagastada

Aktiva

Finance

Group

OÜ-le

määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot

vastavalt esitatud taotlusele Julianus Inkasso OÜ

arveldusarvele nr EE147700771000526428 selgitusega

„Tsiviilasi nr 2-22-145600, riigilõivu tagastamine“.

5. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 22. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Kaidi Kuurilt (kostja) 766 euro 51 sendi väljamõistmiseks.

Makseettepaneku kostjale kättetoimetamise ebaõnnestumise tõttu anti asi 13. märtsi 2023. a

määrusega üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Tartu Maakohus jättis 15. märtsi 2023. a määrusega hagi käiguta ja andis hagejale tähtaja

nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks, täiendava riigilõivu tasumiseks ja kohtualluvuse

põhjendamiseks. Hageja selgitas 13. aprilli 2023. a hagiavalduses, et esitab hagi kostja viimase

teadaoleva elukoha järgi.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus jättis 24. aprilli 2023. a määrusega hagi menetlusse võtmata ja

menetluskulud hageja kanda, märkides, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus,

kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70

lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda

Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut

kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles

see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (kohaldub alates 10. jaanuarist

2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I)

(uuesti sõnastatud). Kuna määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees

ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda määruse regulatsioonist.

Hageja nõue kostja vastu tuleneb Elisa Eesti AS-i ja kostja vahel 11. augustil 2016 ja

6. novembril 2017 telekommunikatsiooniteenuste osutamiseks sõlmitud liitumislepingust,

13. mail 2018 sõlmitud osamaksetega vara müügilepingust ning 11. augustil 2016 nutitelefoni

kindlustamiseks sõlmitud nutikindlustuse lepingust. Tegemist on Brüsseli I määruse (uuesti

sõnastatud) artikli 17 lg 1 punktide a ja c alusel tarbijalepingust tuleneva võlgnevuse nõudega.

Määruse artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes

selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse

menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida oma siseriiklikke

seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil.

Hagiavalduses on kostja elukohaks märgitud XXXXXXX vald, X maakond. Rahvastikuregistri

andmete kohaselt on alates 28. septembrist 2018 kostja elukoha aadress Soomes, ajavahemikul

28. septembrist 2018 – 18. juulini 2021 aadressil XXXXXXXX, ajavahemikul 19. juulist 2021

– 31. maini 2022 aadressil XXXXXXXX ning alates 1. juunist 2022 aadressil XXXXXXXX.

Aadress XXXXXX küla, X vald, X maakond on rahvastikuregistri andmetel alates

28. septembrist 2018 kehtetu.

Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) artikli 62 p-i 1 kohaselt selleks, et teha kindlaks, kas

poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab

see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1

kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 sätestab, et

elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet

oma elukohta muuta. Eestil on rahvastikuregistri andmevahetuse leping Soomega. See

tähendab, et Soome edastab seal elukoha registreerinud või seda muutnud Eesti kodanike

elukoha andmed rahvastikuregistrile automaatselt korra nädalas. Arvestades, et kostja on oma

elukoha registreerinud Soome, võib järeldada kostja tahet oma elukoha muutmiseks. Kostja on

alates 28. septembrist 2018 lasknud muuta oma elukoha aadressiks Soomes asuva aadressi.

Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete

õigsust eeldatakse. Seega ei ole kostja elukoht siseriikliku materiaalõiguse järgi Eestis.

Pärnu Maakohus on 13. märtsi 2023. a hagimenetlusse üleandmise määruses märkinud, et

Soome kohus tagastas aadressilt XXXXXXXX, Soome dokumendid 16. veebruaril 2023

märkega – adressaadi elu- või asukoht teadmata / aadress teadmata. Kostjal puudub aadress ja

telefoninumber Soomes. Kostja laste isa kinnitas 10. märtsil 2023, et kostja elab juba aasta aega

Kanadas, aadressi ei tea. Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2023. a määrus on hagejale avaliku e-

toimiku kaudu nähtav. Seega on rahvastikuregistri kehtiva kande järgne kostja elukoht hagejale

teada. Kohtule ei ole jälgitav hageja seisukoht, et kostja viimane teadaolev elukoht on Jõgeva

maakonnas.

Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) artikli 62 lg 2 sätestab, et kui poole alaline elukoht ei ole

liikmesriigis, kelle kohtutele on hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et

selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Soomes ei ole alalise

elukoha legaaldefinitsiooni üheski õigusaktis ja seega on selle kontseptsiooni sisu tuletatud

kohtupraktikast ja õigusteadusest. Tulenevalt Soome valitsuse ettepanekutest, et viibimist riigis

saaks sisustada alalise elukohana, peaks riigis viibimine näima alalise riigis viibimisena. Alalise

elukoha muutus saab toimuda ainult siis, kui puudutatud isik on asunud uude riiki elama ja tal

on kavatsus sinna jääda ja seal püsivalt elada. Sellest, et kostja on registreerinud oma elukoha

Soomes asuvale aadressile juba septembris 2018. a, ning praegu kehtiv elukoha aadress on

kolmas registrijärgne aadress Soomes, võib kohtu hinnangul järeldada, et kostjal on kavatsus

sinna jääda ja seal püsivalt elada.

Soome elukohajärgse omavalitsuse seaduse (3/11/1994/2018) § 2 järgi on isiku elukoha

omavalitsuseks omavalitsus, milles ta elab. Soome rahvastikuregistri seaduse (8/21/2009/661)

§ 18 kohaselt seaduse §-s 13 p-des 1–21 nimetatud andmed, mis on hoiustatud

rahvastikuregistris, tuleb arvestada avalikult usaldusväärseteks andmeteks, välja arvatud juhul

kui on tõendatud, et andmed on ebakorrektsed või mittetäielikud. Soome rahvastikuregistri

seaduse §-s 13 p 3 alusel hoiustatakse Soome rahvastikuregistris ühena andmetest kohalikku

omavalitsust, kus isik elab ning tema sealset elukohta, samuti ajutist elukohta ning sellist

kinnisasja, maja ja korterit puudutavat informatsiooni, mille järgi saab tuvastada isiku

kodukoha ja seal elamise. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et Soome rahvastikuregistris

olevad andmed oleksid ebakorrektsed või mittetäielikud, seega tuleb vastavad andmed lugeda

usaldusväärseteks.

Eelnevast tulenevalt jõudis maakohus Soome õigust kohaldades seisukohale, et kostja alalise

elukohana on piisava kindlusega tuvastatud Soome Vabariik. Kuna kostja alaline elukoht asub

kohtu poolt kogutud andmete põhjal Soome Vabariigis, võib tarbija vastu menetluse algatada

üksnes Soome Vabariigi kohtutes.

TsMS § 371 lg 1 p-i 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule. TsMS § 75 lg 2 kohaselt, kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule,

kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise

kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust

menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi

ei ole olnud kohtu menetluses.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2006. a määrusega (EÜ) nr 1896/2006 on

loodud Euroopa maksekäsumenetlus, mis võimaldab võlausaldajatel standardblankettide alusel

toimiva ühtse menetluse käigus sisse nõuda oma vaidlustamata tsiviil- ja kaubandusalased

nõuded. Kõnealust määrust kohaldatakse kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (v.a Taani).

Kohtu ette ilmumine ei ole kõnealuse määrusega nõutav. Nõude esitaja peab esitama üksnes

oma taotluse, pärast mida jätkub menetlus omasoodu. See ei nõua nõude esitajalt täiendavaid

formaalsusi ega sekkumist.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulude puuduvad.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus täielikult, võtta hagiavaldus menetlusse ning tagastada hagejale määruskaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot.

Määruskaebuse kohaselt on hageja tulenevalt kostja rahvastikuregistrisse märgitud aadressist

(XXXXXXXX) pöördunud 5. augustil 2022 võlanõude sissenõudmisega Soome kohtusse

Euroopa maksekäsu kiirmenetluse raames. Soome Vabariigi Helsingin käräjäoikeus on

hagejale 21. novembri 2022. a e-kirjaga teatanud, et kohtutäitur tagastas asja SE 22/31836

materjalid, kus kostjaks on Kaidi Kuur. Kohtualuse asukoht Soomes on teadmata. Seetõttu on

Soome kohtumenetlusse esitatud avaldus tagastatud ja menetlus tühistatud, kuna kohtutäituril

ei õnnestunud kostjale dokumente kätte toimetada. Vastavalt Brüsseli I määruse (uuesti

sõnastatud) sätetele peab kostja alaliseks elukohaks olema Soome Vabariik. Alaline elukoht

tuleb Soome Vabariigis registreerida. Kostja ei ole tõendanud, et ta on ennast Soomes

registreerinud – puudub Soome Vabariigi vastava asutuse kinnitatud tõend. Kostja võib viibida

ajutiselt Soome Vabariigis, nt seoses tööga. Kostja on esitanud vastakaid andmeid. Eestis on

kostja esitanud rahvastikuregistrile aadressiks Soome aadressi, kuid Soomes on ta asukoht

teadmata. Hageja on seisukohal, et kostja on loonud teadlikult olukorra, kus Soome kohus ei

võta asja menetlusse, kuna kostja asukoht on teadmata ja Eestis on kostja esitanud asutustele

andmed, et elab Soomes, et vältida kohtumenetlust Eestis.

Soome koduvallaseaduse § 4 lg 5 kohaselt määratakse välismaalt Soome saabunud ja Soomes

elava isiku alaline elukoht vastavalt seaduses sätestatule, kui isikul on kehtiv välismaalaste

seaduses nimetatud luba, mis annab õiguse ajutiselt viibida vähemalt aasta ning ta kavatseb

asjaolusid tervikuna arvestades jääda ka alaliselt Soome. Lõikes 5 nimetatud tegurite puhul, mis

viitavad isiku elukoha püsivusele, tuleb muu hulgas arvestada, et: 1) ta on soome päritolu; 2) tal

on varem olnud Soomes seaduses nimetatud kodulinn; 3) tal on kehtiv tööleping või muu

samaväärne avaldus Soomes töötamiseks või õppimiseks, mis kestab vähemalt kaks aastat või

4) tal on pärast sisserännet olnud ajutine elukoht Soomes vähemalt aasta. Käesoleval juhul ei

ole teada, kas kostjal on kehtiv välismaalaste seaduses nimetatud luba, mis annab õiguse

ajutiselt viibida vähemalt aasta, ning kostja kavatses asjaolusid tervikuna arvestades jääda ka

alaliselt Soome. Samuti ei ole teada, kas kostjal on kehtiv tööleping või muu samaväärne alus

Soomes töötamiseks või õppimiseks, mis kestab vähemalt kaks aastat.

Vastavalt Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) sätetele peab kostja alaliseks elukohas olema

Soome Vabariik. Käesoleval juhul ei ole maakohus kontrollinud, kas tegemist on kostja ajutise

või alalise elukohaga, vaid tuginetud kostja paljasõnalisele väidetele. Seega on võimalik, et

kostja viibib teises liikmesriigis (Soomes) ajutiselt või ei viibi seal enam üldse. Kostja väide, et

ta elab Soomes, võibki olla esitatud eesmärgiga Eestis kohtumenetlusest vabaneda.

Kostja võib elada kahes kohas, nii Eestis, kui Soomes. Lisaks tuleb kaaluda TsÜS § 14 lg 2

kohaldamist (vt Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 13).

TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht (TsÜS § 14 lg 1 kohaselt koht, kus isik alaliselt või

peamiselt elab) olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu

ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt Riigikohtu

19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad

elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. Ühel ajal mitmes

kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil. Käesolevas

asjas ei ole tehtud järelpäringuid ei Politsei-ja Piirivalveametile ega kohalikule omavalitsusele.

Samuti on võimalik teha järelpäring Välisministeeriumile. Maakohus ei ole tuvastanud, kus on

kostja alaline elukoht, kuigi on võimalik lisaks tõendeid koguda erinevatelt asutustelt.

TsMS § 79 lg 2 kohaselt, kui kostja elukoht ei ole teada, võib hagi esitada tema viimase

teadaoleva elukoha järgi. Hageja on hagi esitanud kostja viimase teadaoleva elukoha järgi, mis

on Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja teeninduspiirkonnas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada (TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659).

Asi tuleb saata samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse

riigilõivu tagastamiseks.

5. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast puuduva kohtualluvuse tõttu. Ringkonnakohtu

hinnangul oli vastav otsustus ennatlik, mis toob kaasa vaidlustatud määruse tühistamise.

Õige on maakohtu seisukoht, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause järgi

kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti kohtule

esitada. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see,

millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti

kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse

kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 p 1

järgi kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul TsMS-is rahvusvahelise kohtualluvuse

kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli I määrus (uuesti sõnastatud) ei sätesta teisiti.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123 tuleneb, et rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti

riigisiseste seaduste (sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku) suhtes.

Kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule, peab kohus

TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel keelduma hagiavalduse menetlusse võtmisest. Kui kohus on

hagiavalduse ekslikult menetlusse võtnud või kui menetluse käigus selgub, et kohus ei ole

pädev asja lahendama, siis TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätab kohus hagi läbi vaatamata.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise

aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi

menetlusse võtmast.

Arvestades hageja nõuet ja hagiavalduses kirjeldatud asjaolusid, saab asuda seisukohale, et

hageja esitas kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud lepingutest tuleneva nõude rahuldamiseks.

Selline nõue kuulub Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) art 17 lg 1 p-de a ja c

kohaldamisalasse. Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) 4. jaos on reguleeritud kohtualluvust

tarbijalepingute puhul ja maakohus leidis õigesti, et art 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja

kui tarbija vastu hagi selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht.

Hoolimata sellest, et hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi, lähtus

maakohus rahvastikuregistri andmebaasi kannetest ja tuvastas sel alusel, et kostja kehtiv

elukoht on Soomes. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtul isiku välisriigis elamise fakti

kinnituseks võimalik saada andmeid mõlema riigi maksuhalduritelt selle kohta, kus ja millal on

kostjale tehtud tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid. Maakohus ei ole neid päringuid

teinud ega põhjendanud, miks neid päringuid ei peaks tegema. Samuti ei ole maakohus võtnud

seisukoha maksekäsu kiirmenetluses tuvastatud asjaolu kohta, et kostja laste isa kinnitusel elab

kostja juba aasta Kanadas.

7. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg-te 1–2 järgi esitab isik rahvastikuregistrisse

kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Kui isik kasutab alaliselt

või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende

aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Seega asjaolust, et kostja

elukoha aadress on rahvastikuregistris muudetud Soomes asuvaks aadressiks, saab järeldada

tema tahet TsÜS § 14 lg 3 kohaselt viia oma elukoht Soome.

Hoolimata eeltoodust on maakohus ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmast.

TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi

menetlusse võtmise kohta. Ringkonnakohus leiab, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib

küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) järgi Eesti kohtule, oleks

üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Maakohtul tulnuks selleks kasutada

teadaolevaid sidevahendeid. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks üldse ise üritanud

kostjaga ühendust võtta. Sellisel juhul oleks kostjal võimalik avaldada seisukoht enda elukoha

ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem

informatsiooni. Seda seisukohta toetab ka Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) art 28 lg 1,

mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline

elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse,

välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel

hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine (vt nt Riigikohtu 21.

novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 11).

Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist pärineva info

põhjal omal algatusel hagi menetlemast. Maakohus peab asja uuel menetlusse võtmise

otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline elukoht ja

küsida kostja seisukoht kohtualluvuse kohta.

8. Hageja on seisukohal, et kuna kostja viimane teadaolev elukoha aadress on XXXXX

maakond, võib TsMS § 79 lg 2 järgi esitada tema vastu hagi selle järgi. Asjaolu, et kostja on

lepingutesse märkinud oma elukohaks nimetatud aadressi, ei tähenda, et see oleks tõepoolest

olnud kostja elukoht, mis oleks määrav kohtualluvuse või kohtu pädevuse üle otsustamisel.

Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maksekäsu osakond või maakohus oleks sellele aadressile

üritanud dokumente kätte toimetada ja selle kaudu kostjaga ühendust võtta. Maksekäsu

kiirmenetluse lõpetamise määruses on märge, et rahvastikuregistri andmetel on nimetatud

aadress kehtetu. Maakohus ei teinud ühtegi toimingut, et kostja tegelik elukoht välja selgitada.

Teadmatus kostja tegelikust elukohast ei tohiks tuua kaasa olulist takistust tema vastu kohtusse

pöördumisel. Asjaolu, et kostja elukoht ei ole teada ja seda ei ole õnnestunud välja selgitada, ei

välista TsMS kohaselt siiski hagi esitamist. TsMS § 89 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva

või lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitada ka vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha

järgi.

9. TsMS § 372 lg 1 järgi saab hagi menetlusse võtmise otsustada maakohus, mistõttu jääb

määruskaebus rahuldamata osas, milles hageja taotleb hagi menetlusse võtmist.

Ringkonnakohus saadab asja maakohtule tagasi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

10. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

11. Ringkonnakohus rahuldab TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel taotluse kaebuselt makstud riigilõivu

tagastamiseks. Riigilõivu tagastamine TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel on põhjendatud ka juhul, kui

kohus rahuldab hageja määruskaebuse kohtualluvuse vaidlustamisel, samuti hagi või muu

avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. TsMS § 150 lg 4 järgi riigilõivu

tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel,

kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes

selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.

12. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle

aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

hageja esitas taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks 11. mail 2023, s.o seaduses

kehtestatud tähtaja jooksul. Määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot tuleb

tagastada

vastavalt

esitatud

taotlusele

Julianus

Inkasso

OÜ

arveldusarvele

nr

EE147700771000526428.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata. Samuti ei saa vaidlustada riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke